Nüüdseks on uus aasta saabunud kaks korda, vihmahooaeg on
(vist) läbi, koos TETiga saabus päevapealt kevad (s.t kõik aprikoosipuud
hakkasid ühel päeval õitsema) ja venelased on endiselt püsituristid. Need on
vist märksõnad kiire ülevaate andmiseks. Ma olen laisk olnud, et pole üldse
kirjutanud, aga ei hakka siin vabandama ka. Lihtsalt ongi nii, et mõtteid on ja
ujudes kirjutan oma peas pikad jutud kokku, aga siis tulen koju ja hakkan
koristama, purke pesema, marineerima, e-maile kirjutama, facebookis vastama,
vietnami keelt harjutama ning siis ongi kõik meelest läinud ega kirjutamistuju
ka enam pole.
Külalisi on meil ka olnud alates 2017.a esimestest päevadest
alalisvooluna. Jaanuari alguses siin olnud inimestest on küll natuke kahju,
sest oma kuuajasel reisil Tai-Vietnam-Singapur kogesid nad ilusat
päiksepaistelist ilma vist neljal korral. Imelik ongi, et tegelikult ei lähe
siin ju nii külmaks, et peaks pikad püksid jalga panema ning kilejopet läheb
vaja ainult vihma kaitseks, aga ikkagi on tüütu see pilves ilm ja vihm. Ujusin
sellegipoolest iga päev basseinis, mis siis, et mõnikord oli meeletu tuul ja
kohutavalt tugevad vihmahood; mingi kilomeetrikese kannatas ikka ära ujuda.
Ometigi oli ka endal täiesti kopp ees ja aina igatsesime päikest. Kui esimesel
siiasaabusmisaastal oleks selline ilm olnud, oleks tõsiselt kaalunud, kas tasub
Nha Trangis pikemalt elada. Expattide hulgas räägitakse, et seekord oli 12
aasta kõige sajusem vihmahooaeg ning selline asi pidavatki käima tsüklitena. No
loodetavasti.
Aga ikkagi oli lahe vaadata neid venelasi, kes kuskilt
Siberist siia lennanud ja olid õnnelikud juba ainuüksi selle fakti tõttu, et
saavad ujumispükse kanda ja rannas rummi juua. Nägin ainult ühte tõsiselt
torssis prouat, kes oma helesiniste uhiuute bikiinidega varju all seisis, aga
enamasti olid nad kõik ikkagi õnnelikud ning hüppasid vette juba hommikul kell
8, hoolimata ilmast. Ilusalongidel ja restoranidel muidugi äri õitses.
Salongidel on ukse ees valged tahvlid, kuhu iga päev uued hinnad soditakse,
lahe on vaadata, kuidas mõni päev on hind 120 000, siis järgmisel
150 000 ning ülejärgmisel 200 000. Ja nii kogu aeg! Konkreetselt ilma
järgi pannakse hinnad.
Rääkides restoranidest, siis TET ehk Kuukalendri uus aasta
oli sel korral eriti hull. Ma ei tea, kui palju turiste linnas oli, aga
igatahes meeletult. Hiinlased, korealased, taivanlased ja kes kõik veel
puhkavad ju ka sel ajal. Hommikuti kella 8-9 ajal olid kesklinna tänavad täis üksteise
otsas seisvaid suuri busse. Kuna TET on aeg, mil külastatakse oma perekondi ja
üldiselt tahavad KÕIK puhata, siis need üksikud, kes hambad ristis oma puhveti
lahti hoiavad (makstes seejuures oma töötajatele mitmekordset palka), peavad
toime tulema meeletu rahvahulgaga. Uue aasta esimesel päeval ehk 28. jaanuaril
käisid Troim ja Erki mööda linna, sooviga kuskil mõni praeke alla neelata.
Troim andis mulle telefoni teel otseülekandeid pea 3 tunni jooksul. Tänavad
olid paksult näljaseid inimesi täis. Nendesse restoranidesse, mis lahti olid,
oli võimatu sisse pääseda, sest igal pool seisis umbes 100-pealine kamp juba
järjekorras. Ma ei kujuta ette, mis käibed restoranidel nendel päevadel olid ja
muidugi, millised olid toitude ooteaeg ja kvaliteet? Arvatavasti võtsid paljud
sel korral suletud olnud söögikohtade omanikud õppust. Linnas on juba nii palju
välismaalasi, et saaks ju palgata kasvõi venelasi, ukrainlasi jmt mimme nendeks
päevadeks.
Üllataval kombel hinnad turul ei tõusnudki kosmiliselt. Jah,
natuke ikka ja see on normaalne, aga mingit 2-eurost kurki me ikka ostma ei
pidanud. „ Meie“ restoranid olid (õnneks) kolm päeva kinni, aga peale seda läks
enneolematuks mölluks. Kurke, tšillisid, tsukiinisid, hapukapsast ja pasteeti
läks meeletult. Iga hommik kell 8 sai Troim telefonikõne või sms-i tellitavate
toodete nimekirjaga. Meil muidugi ainult hea meel.
Ilutulestikku polnud sel aastal üldse. 31.12. pole niikuinii
siin linnas tähistamist väärt sündmus ja seda oli ette teada, kuid Kuukalendri
uus aasta on ikkagi suur pidu ja terve linn ehitud ulmeilusate LED-lampide ja
veidrate hiigelsuurte kukkedega, kuid ilutulestikku siiski polnud. Nüüdseks
teame ka põhjust. Nimelt juhtus vaid paar päeva enne aastavahetust väga kurb
sündmus, kui Cai jõel (jõgi, mis voolab Nha Trangi linnast läbi ja suubub
Lõuna-Hinna merre) asuval saarel puhkes tulekahju ning ametlikel andmetel 76
(mitteametlikel 103) perekonda kaotas oma kodu. Seal elasid ääretult vaesed
inimesed, kelle majad olid kanajalgadel puulobudikud. Tulekahju süttis õhtul 22
ajal ja tuletõrje ei saanud kuidagi seda kustutama, kuni lõpuks läheneti
külakesele veest ja päästeti, mis suudeti, laevade pealt. Inimohvritest muidugi
mingeid teadaandeid ei ole. Siin sellistest asjadest lihtsalt ei kirjutata.
Kust tuli alguse sai? Ühe versiooni järgi plahvatas bensiinijaam, aga seda ma
hästi ei usu. Kuna tegemist on väga, väga ägeda kohaga kinnisvara mõttes, siis
karta on, et toimus süütamine.
Igatahes, koondati kohe kõik jõud, et kodu kaotanud inimesi
aidata. Esimesena luges perekonnad kokku linnavalitsus ja Khanh Hoa maakond,
seejärel sekkusid kiirelt heategevusorganisatsioonid (siin on selliseid inimesi
palju, kes aitavad, kas ühte või mitut küla, koguvad annetusi, riideid, süüa,
mänguasju orbudele jne jne; peamiselt austraallased tegelevad sedasorti
asjadega). Ei tulnud kõne allagi, et need inimesed saaksid sama koha peale oma
(niigi illegaalse) onni uuesti püsti panna ja Khanh Hoa maakond maksis
väidetavalt igale perele üsna suure summa raha, et nad saaksid esiteks osta
omale kõik vajalikud esmatarbevahendid ja teiseks ehitada kuskile uude kohta
uue maja. See pole kuulujutt, vaid täiesti kindel fakt. Ja sellepärast, et
kohalik omavalitsus pidi novembris-detsembris toetama mudalaviinide ja uputuste
käes kannatanuid ning nüüd tulekahjus vara kaotanuid, otsustati, et mingit raha
taevasse laskmist ilutulestiku näol ei toimu. Tore ja mõistlik otsus!
Eks paistab, mis seal saarel toimuma hakkab, aga
sosistatakse aina ühe hiigelkorporatsiooni nime, kes arvatavasti seal varsti
vaiad maasse lööb. Manhattan Nha Trang.
Ja siis järgmise korrani.