21.07.
Hash jooks ja mis
eelmisel korral juhtus.
Natuke olen
nendest jooksudest juba kirjutanud ka. See on siis selline tore
pühapäevane ettevõtmine, kus käivad koos igasugu veidrikud.
Enamuste põhitegijatega oleme juba tuttavad ning lisaks on iga kord
ka paar-kolm turisti, kes poolkogemata sellele üritusele sattunud.
Eelmisel
pühapäeval, 14. juulil, kogunesime Booze Cruise´i juurde, maksime
osavõtutasu ja lobisesime rõõmsate onudega. Seekord tuli jooksule
ka Õhupallikujudetegija (balloon-artist Matt nagu ta end ise
nimetas), kes Nha Trangis läbisõidul. See mees on omaette
tegelinski. Ta on pärit Washingtonist, aga viimased 8 kuud reisib
üksinda mööda maailma ringi ning teenib elatist õhupallidest
loomade jm kujude tegemisega. Tal on kogu aeg õla peal hiiglasuur
kott, mis on täis erivärvilisi õhupalle ning markereid, millega ta
kujudele silmi või suid joonistab. Esimest korda kohtasime teda
teisipäeval viktoriinil, kus ta kuidagi iseenesest kõikidega kohe
sõbraks sai. Mõnel inimesel on kohe selline sulandumisanne. Näiteks
oma esimesel päeval Nha Trangis oli ta istunud paar tundi Booze
Cruises ning loomulikult selle aja jooksul Johniga tuttavaks saanud.
Asi lõppes sellega, et ta tundis kõiki püsikundesid, oma jookide
eest maksma ei pidanud ning John oli palganud ta reedeks oma
ristitütre sünnipäevale lapsi lõbustama. Niisiis talle meeldis
Nha Trangis ning ta tuli ka pühapäevasele Hash üritusele (kandes
küll minu ja Troimi hirmuks suuri ja pakse musti SAAPAID). Meie
käime nendel spordiüritustel ikka endiselt varbavaheplätudega
(ainsatena; vanurid on tossudega ja Vietnami väiksed tüdrukud
moodsate tennistega).
Niisiis, eelmisel
nädalal oli Bastille´i vabastamise aastapäev ehk prantslaste
rahvuspüha ning sel puhul tegid raja kolm prantslast. Tüübid
hõljusid tähtsalt ringi sini-valge-punaste sallidega ning jagasid
korraldusi. Bussisõit oli päris pikk ning pärast kitsukesi Nha
Trangi äärelinna kõrvaltänavaid leidsime end keset veel kitsamat
teed, mis kulges läbi avarate riisipõldude. Vaene bussijuht vist
küll vihkab juba oma neid pühapäevaseid tööotsi. Ühe sillakese
juurde oli keegi oma motika niimoodi parkinud, et buss sellest mööda
ei mahtunud ning bussijuht ronis torisedes maha ning liigutas rolleri
rohkem kraavi, et meie 50-kohaline mürakas sealt läbi saaks.
Lõpuks viidi meid
ühe kõrge mäe jalamile. Prantslased seletasid ja jutustasid ning
viimaks saime minema hakata. Mööda tasast maad kõndisime aga vaid
paarsada meetrit ja siis seisime silmitsi treppidega! Jutt oli
mingist 450 trepiastmest, mis ei tundunud väga hirmutav. Hakkasime
kõik siis minema. See oli ikka väga hea stepp-aeroobika trenn.
Läksime Troimiga küllalt kiire tempoga aina kõrgemale ja
kõrgemale. Vaated läksid aina ilusamaks. Vahepeal möödusime
mingitest kohalike majakestest. Et nood siis elavad lihtsalt seal mäe
peal trepi ääres. Ülesminek läks aina raskemaks ja ilusamaks.
Arusaadavalt polnud treppidel mitte ühtegi ringi-noolt-risti, nagu
Hash-jooksud üldiselt ette näevad. Prantslased ütlesid, et eile
oli seal kõva padukas olnud, aga no niisama trepist üleminemiseks
polegi mingit noolt vaja. Ma ei tea, kui kaua me sinna üle ronisime,
aga nii mõnigi näitas juba nõrkemisemärke ja mul on hea meel, et
keegi nendest 76-aastastest südarit ei saanud. Ülesminek tasus end
aga ära – vaated olid fantastilised ning seal üleval asus üks
väike armas tempel, mille kõrvalt vulises mööda selge ojake. Me
olime vist juba 20 minutit mäe otsas puhanud ning hakkasime vaikselt
alla tagasi minema, kui nägime, et ikka väga paljud olid ainult
poole peale jõudnud ja paar tükki loobus üldse üles minemast.
Alla jõudes oli minul ja Troimil tunne, et noh, kuhu edasi, aga
selleks korraks oligi jooks läbi. Meie poolest oleks võinud mingi
2-kilomeetrise ringi veel teha.
Niisiis klõpsati
õlled lahti ja puhati higistena. Õhupallimees võttis särgi
seljast ja lihtsalt väänas seda, minu keha oli aga ainult õrnalt
niiske. See on vist tegelt hea, et ma ei higista nii hullult. Jane nt
on minu peale täitsa kade. Ütleb, et ma olen õige tüdruk – ei
joo palju ja ei higista :)
Muidu on söögiks
pakutud banh mi võileibasid
(pikliku saia vahel rohelist kraami, mingeid kastmeid, vietnami pekk
jmt asjad), mis meile üldse ei meeldi, aga seekord oli söögiks
salat ja tavalised seemnetega saiaviilud. Sõime Troimiga salatit ja
arutlesime, et ei tea, kust see hea salat toodud on – see koosnes
kurgist, tomatist, keedumunast, natuke lihast, lehtsalatist, kergest
majoneesikastmest ja MARINEERITUD KURKIDEST! Nentisime, et need
kurgid on väga meie kurkide moodi. Küsisime Gail´i käest, et kust
see tellitud on ja Gail vastas, et Jim´i käest. Ja siis meil
plahvatas, et need ONGI meie kurgid :) Samal hommikul oli Jim meie
käest tellinud kurke ning ütles, et ta peab tegema 30-le inimesele
salati. Me arvasime, et mingi niisama prantslaste pidu vbl, aga see
oli küll supertore üllatus, et meie kurgid Hash-jooksu menüüsse
sattusid.
Kui
inimesed natuke puhanud olid, algasid jälle need totakad laulud ja
mängud. Peamees Dave võttis jooksu kokku ning samuti anti hindeid
jooksu korraldamise eest. Mõni saadeti jää peale istuma ja mõnele
kallati purk õlut pähe. Noh, siuke huumor. Siis saabus aga Troimile
nimepanemise hetk ning Troim tõmmati enda suureks üllatuseks ringi
keskele. Dave pidas väikse loengu Troimi marineerimise teemal ning
ristis seejärel ta Pickle Dick´iks.
Ristitu peab jooma enda jalanõu sisse asetatud topsist mingit
kohalikku koduõlut, aga kuna Troimi jalanõudeks olid plätud, siis
pidi ta selle tseremoonia läbi viima kellegi teise juustust tossu
kasutades. Dave hakkas juba enda oma talle andma, kui Õhupallimees
hüüdis „oodake“ ning tõmbas jalast enda 8 kuud pesemata haisva
saapa. Oiiii, vaene Troim. Ma kartsin, et ta hakkab oksele. Ta pidas
siiski vapralt vastu ning tegi selle nalja kaasa, lõpuks kallas veel
enda õlut ka talle niisama saapa sisse ja mingid tšikid kallasid
niisama Troimile õlut pähe. Nüüd on siis Troimil ka nendel
jooksudel oma totakas nimi. Mulle lubati järgmiseks nädalaks midagi
välja mõelda. Oiiii, ma ei taha. Mulle ei meeldi selline avalik
häbistamine, isegi kui see lihtsalt nali on. Minu meelest loll nali,
aga pole vist midagi teha.
Seejärel
astus ette üks paksuke inglise härra ning palus sõna võtta
toimunud jooksu teemadel. Tekkis omamoodi kemplemine inglaste ja
prantslaste teemadel, mis kujunes päris naljakaks ning
teravmeelseks. Inglane oli nimelt kõik trepiastmed ära lugenud ning
450 asemel oli neid 972! Ta ütles, et läks üles heas usus ning ta
usaldas prantslasi. Selle peale karjuti publikust, et „mis,
usaldasid prantslasi??? Kas sa pole siis ajaloost midagi õppinud!“
jne. Oli naljakas vahepala, mille tulemusena jälle paar tüüpi
jääkoti peal pidid istuma.
Koosviibimise
lõpetas Õhupallimees, tehes õhupallidest punase krabi, kes hoiab
ühe sõra otsas vahutavat õlleklaasi. Ja see kõik
õhupallidest!!!!! Ikka suht efektne oli teda vaadata tegutsemas.
Kogu oma teadmise oli ta õppinud üksnes Youtube´ist! Troim oli
temast eriti vaimustuses ning rääkis alati, kuidas talle meeldib
vaadata, kui inimene midagi oma kätega valmistab. Edasi läks
Hash-jooksul natuke ropuks, kuna üks veidrik jäi vist liiga purju
ja hakkas nilbeid nalju piklike õhupallidega tegema ning üks
vist(?) natuke naiivne või liiga lapsemeelne vietnami tüdruk läks
nende naljadega kaasa. Õnneks pakiti kohvrid kokku ning kamp ronis
bussi.
Linna
jõudes käisime kodust läbi, kuna Troim oli üleni kleepuv ja
õllene, ning siis istusime tunnikese Patrick´s Wine Bar´is. Seal
pakuti klaasike mingit head kuiva proseccot
ning lobiseti niisama. Minu kõrvallauas istusid 2 soomlast ning
hakkasin tolle naisega rääkima. Eriti tore oli, ta rääkis väga
ladusalt inglise keelt (küll mul on kahju, et ma pole omandanud
soome keelt niisama möödaminnes nagu teised minuvanused, kes
Tallinnas kasvasid) ning nad reisivad oma mehega juba aasta otsa
ringi. Just tulid Balilt, kus nad elasid 2 kuud ning mis neile
mõlemile väga meeldis. Ma arvan, et nad olid umbes 40-aastased, aga
tõesti megasõbralik ja tore oli see naine. Rääkis mulle
erutatult, kuidas nad samal hommikul La Parisienne kohvikus olid
söönud PÄRIS croissanti
koos PÄRIS hanemaksapasteediga :) See on arusaadav, kui oled nii
kaua Euroopast eemal olnud, siis teevad sellised tuttavlikud maitsed
enesetunde eriliselt heaks.
Ta
küsis muidugi, et mis me siin teeme ja kuidas elame ning ma
seletasin sama vana stoorit, et kogusime raha ja elame nüüd
pensionärielu. Tädi purskas naerma - „et misasja. Pensionärid.
Ja kui vana sa ise oled? 25?“. Heheee, mida kompliment :)
Niisiis
selline Hash-jooks oli eelmisel nädalal. Rohkem pilte näeb siit.
Esmaspäeval
käisid meil jälle Jane ja Mark külas, seekord vinegretti söömas,
ning rääkisid natuke klatši. Justin ja Carrie on need noored
kooli- ja lasteaiapidajad, aga nad on nii pohhuistlikud ja kuidagi
tuulepead, et nende ärid jooksevad pidevalt kokku. Paar nädalat
tagasi oli Justin sõitnud rongiga Mui Ne´sse mingile
hariduseinimeste kokkusaamisele, jäi aga rongis magama ning ärkas
alles Ho Chi Minhis! Kõlab nagu seik kuskilt raamatust :)
Siis,
eelmisel nädalal pidi algama nende erakoolis uus õppeaasta. See
algab igal aastal samal kuupäeval, nagu ikka. Lapsevanemad koos
pidulikesse rõivastesse riietatud lastega saabusid kooli ukse taha,
aga – see oli lukus! Koolimaja juures oli vaikus ning mingist
koolialgusest polnud märkigi. Lõpuks saabusid siis Carrie ja
Justin, kes seletasid ärritatud lapsevanematele, et neil on plaanis
kolida kool uude majja, aga seda maja alles ehitatakse ning
sellepärast lükkub uue kooliaasta algus edasi paar nädalat. No
mida asja! Kui piinlik minu meelest. Kuidas nad ei tulnud selle
peale, et saata kõikidele e-mail või veel viisakam, helistada kõik
läbi. See on ometi erakool, mis küsib Vietnami kohta hirmkallist
õppemaksu ja siis juhtub selline asi!
Kolmas
tragikoomiline asi juhtus Dale´iga Tais. Ta reisis seal koos oma
tütardega, kes tolleks päevaks olid aga juba tagasi Austraaliasse
sõitnud ning Dale oli üksinda oma hotellitoas. Kummardus midagi
maast võtma ja tõmbas oma selja nii ära, et ei saanud end üldse
liigutada ja oli kogu aeg selles samas kummargil asendis. Suutis
kuidagi voodisse pikali koperdada ning telefoniga alla retseptsiooni
helistada. Üritas tütarlapsele seletada, et tal on vaja
kiropraktikut või kedagi sellist. Tüdruk muidugi Aasia riikidele
kohaselt ütles kogu aeg yes, yes, yes
ning lõpetas kõne. Dale vaevles siis edasi oma voodis ning ootas
abi. Lõpuks oli uksele koputus, kuna aga mees ise ei saanud avama
minna, kutsuti hotelli manager, kes ukse oma võtmega avas. Dale
keeras end natuke, et näha, milline arst siis saabus ning tema
suureks üllatuseks seisis tema ees megaliibuvate teksadega Tai
tüdruku kohta hiigelsuurte rindadega prostituut. Dale ainult oigas
...... :) Arsti ta seal riigis aga ei saanudki, kuid vähemalt
organiseeriti talle ratastool, millega lennujaama viidi.
Sellised
jutud.
