Kuke ohverdamine

30.10.2012.a.

 

Pildid siin

 

Nii, paar päeva jälle nalja tehtud. Kuidagi ise kukub nii välja, ega me ju mingeid plaane ei tee ja viimasel ajal kinnitame iga hommik,et: „täna midagi eriti ei tee, lähme lamame rannas ja loeme raamatut“. Raamatut pole Troim muidugi ikka veel kätte võtnud. Ma olen vähemalt ühe ikka läbi saanud.

Reede õhtul käisime mõnes baaris ja Lucs oli ka kaasas. Ta on ikka täielik hitt. Eriti armastavad teda baaride ja hotellide töötajad. Booze Cruise´i ühele kutile hakkas ta nii meeldima, et ta igakord näppis ja silitas ja paitas, kui Luccast mööda läks ning tõi Luccale ühe tasuta shoti :D Naljakas, kuidas inimesed tulevad ja küsivad, mis ta nimi on ja kui vana ta on :D :D :D Piljardit käisime ka mängimas, sellises kohas, mille nimi on „Why Not Bar“. Väga tabav nimi. Kas tahad õlut? - Why not!, kas mängime piljardit? - Why not!

Laupäeval käisime supermarketis ning ostsime taas igasugu imelikke pakendeid, millel polnud ühtegi inglise keelset sõna peal. Seekord millegi eriti hea peale ei sattunudki. Mingi kahtlane plämps. Aga ostsin koju Dilmah´i teed ning sinna oli Eesti keeles peale kirjutatud koostis jmt :) Hullult kodune tunne tuli peale. Hoopis vastupidist asja sõime aga lõunaks. Sellist gurmeed pole ma üheski rannas enne näinud. Mutid kõnnivad grillide ja suurte jää sisse topitud mereannipottidega ringi ning valmistavad otse rannal koos megaheade kastmetega kandikutele süüa. Troimil polnud muud targemat teha ning ta läks sinna kauplema. Oma 20 min vist rääkis seal, vahepeal käis fotika järel ning siis raha järel ja siis hakati meile koorikloomi ette tooma. No megaideaalne viis nende söömiseks. Oled rannas, bikiinidega, värske mereõhk jne jne jne. Esimese kandiku peal oli kaks väiksemat homaari, kaks päris suurt krabi, kaks krevetti, mingi tigu ja paar karpi. Teise peal eriti suur homaar. Lakkusime sõrmi ja mõmisesime. Eriti hea, et saime seda süüa rannas, kus esiteks saab kaubelda ning üldse on ikka kordades odavam kui restos ning teiseks, kogu see läbu koristati nende poolt ära. Kodus või restoranis oleks meil pool elamist ja ise neid sõrgasid ja kestasid täis olnud ning eks ta pritsib laiali ka. Rannas hüppasime kohe vette ja duši alla ja korras. Troim sai seal ju ise valida, mida ja kui palju ta tahab. Tõstis tooreid ise kandiku peale ja siis küsis jälle hinda ja tingis. No hinnavahe on umbes selline, et restos maksaks üks see kõige suurem homaar 900 000, meie saime need 2 kandikut kokku 150 000 dongiga. Tänu madalhooajale on nad nõus ka rohkem hinda alla laskma. Kujutan ette, et jaanuaris maksavad austraallased ja venelased nende elukate eest kivinäoga 400 – 500 000 dongi rannas. Siin peab ikka väga kalarohke meri olema. Turul käies vahime ka alati, kui PALJU neid erinevaid homaare, krevette, kalmaare, kalu ja kõike muud on. Turul on muidugi palju selliseid tüüpe ka, kellest ei oskaks arvatagi, et neid süüa saab. Iga päev on minu meelest sortiment mõnevõrra erinev ka.

Õhtuks sõime veel krevette :D, kuna me olime neid hommikul turult ostnud.

Nha Trangi kesklinna tänavad on meil juba selged, kuid jalutada nendel on ikka põnev. Igakord satuks nagu millegi uue otsa. Nii siin kui Hanois oleme 2 korda näinud seda, kuidas järsku hakkavad kõik kohalikud sebima ning tänaval olevaid toole ja laudu kiiresti kokku korjama ja kuskile seina äärde kokku tassima. Turistid jäävad lolli näoga seisma ega saa aru, mis nüüd siis juhtus. Paari sekundi pärast sõidab mööda mingi militaarauto, kust vahivad välja Police´i prillidega machod. Auto sõidab mööda ja lauad-toolid pannakse oma vana koha peale tagasi ning elu läheb edasi. See on üks totramaid asju, mis ma näinud olen. Ametlikult siis seaduse järgi tänaval vist restoraniäri ajada ei tohi (haa-haa-haaaaa) ning siis tehakse moepärast mingied selliseid „läbisõitusid“.

Nha Trang kui venelastele väga soodus ja lihtne sihtkoht tahab venelastele muidugi väga meeldida. Nii on siin näiteks kõik tuuripakkujad selliste nimedega, nagu Vova tuurid, Katjuša tuurid, Olegi tuurid jne :) Tegelt oleks ju tore, kui tuled siia ja siin pakuvad päevareise sulle Janek, Ants ja Kristi. Ma ei tea, kas nende omanikud on siis venelased või mitte, aga minu meelest on selline nimi pandud ainult sellepärast, et venepärasem olla, kuna vene keelt seal keegi siiski ei oska. Eile selgus ka, et tegelikult otsivad siin paljud inglise-vene keele tõlki.

Ükspäev istusin pargis ja joonistasin omaette, kui minu juurde tulid kaks armast tüdrukut. Itsitasid ja häbenesid natuke, aga siis võtsid julguse kokku ning küsisid, kas nad tohivad minuga pilti teha. Muidugi nõustusin ja siis nad klõpsisid kordamööda koos minuga mingi 10 pilti. Jube õnnelikud olid pärast ning tänasid mitu korda. No ikka hea, kui saab kellelegi head meelt teha.

Esmaspäeval polnudki ammu nalja teinud. Päev algas täitsa totakalt. Käisime rannas ilusas kohas kohvi joomas ning Troim tellis õlu (tegemist oli pruulikojaga ning jutu järgi teevad seal ise õllesid), kuid see oli soe. Esimese saatis tagasi ja teise jättis pooleldi alles. Maksime hullu summa. No okei. Hakkasime turu poole jalutama ning käisime massaažis. Sellega läks hästi. Ammu pole nii head saanud nii heas ja ilusas keskkonnas. Tüdrukud ei kädistanud ka omavahel nagu tavaliselt.

Jõudsime turule ning mina läksin banaanide üle kauplema. Troim jäi nurga peale kanu, kukkesid ja tibusid vahtima, kes seal suurtes puurides puntras koos on. Vahtis ja vahtis seal ning tal käis mingi kiiks peast läbi. Ta ju kogu aeg räägib, et peaks ühe kuke teistele hoiatuseks maha koksama, kuna see meie naabrite kukk kireb siin iga päev nagu segane. Lõpuks tuli siis võidurõõmsa näoga minu juurde ja ütles, et ostiski kuke, 10 minuti pärast on valmis. Valmis? Noh, et kitkutud ja puhastatud ja nii. Et täna teeme kukesuppi! Ma täiega ohkasin! Et miks ometi? Me pidime sel päeval ju väljas sööma. Ostsin raske südamega siis kapsast, porgandit, brokkolit, maitseaineid ja läksime kukele järgi. Armas noor tüdruk, kes pealegi oli umbes 8.-ndat kuud rase, naeratas, ja ütles, et 2 minutit veel. Seesama õbluke piiga oligi meie lihunik. Tema oli kukel jalgadest haaranud, ta teistpidi tõstnud ja taharuumi viinud. Nii kui kukk tagurpidi keerati, oli ka kiremine lakanud. Kui Troim oleks tahtnud, oleks ta saanud minna protsessi vaatama ka, aga sellest ta õnneks loobus. Niisiis, me ootasime seal a´la Tallegg´i kanafileed aluse peal, kuid toodi hoopis mingi õudus. Kukk oli muidugi kitkutud, aga see oli TERVE KUKK! Läbi kilekoti oli näha, et kukel oli pea, nokk, silmad, jalad, küüned jne. Appi. Mul läks süda pahaks ja jalad muutusid keedumakaroniks. Omaette mõtlesin, et tehku Troim mis tahab, aga mina seda suppi küll ei söö. Troim sai ise ka aru, et on natuke üle mõelnud. Kuidas ta kujutab ette, et ta seda tegema hakkab???? Et lõikab pea otsast ära ja siis jalad jne??? Milline me köök siis välja näeb???? Nüüd oli mõlemal megaimelik olla. Et 15 min tagasi see kukk seal kires ja käis Troimile närvidele ja nüüd on see elutu keha siin kilekoti sees. Kui õudne! Söögiisu ei olnud mitte üks gramm. Klomp tõusis kurku ja ÕNNEKS ütles nüüd Troim, et, „kuule, kingime selle kellelegi ära. Ma ka ei suuda sellest süüa teha“. Huhh, no tõesti, selline tunne, nagu enda lemmikloom oleks sinna pandud. Troim astus esimesse kohvikusse sisse ning kinkis kuke ära. Tundsime mõlemad suuuuuurt kergendust :) Palju parem oli kohe olla. Kukest oli muidugi kahju, aga ju siis oli vaja see ohverdus teha. Natuke nalja ikka, kuigi jõhker on mõelda, et Troim nüüd nalja pärast lasi kuke maha tappa. Samas, kanaliha söövad enamik eestlasi, ning nii värsket liha sellise hinnaga ei saa Eestis kuskilt. Igatahes, nüüd oli siis see asi ka tehtud. Check! (Peaasi, et palgamõrva eest kinni ei pandaks). Selle kohviku töötajad, kellele me kuke andsime, arvasid küll vist, et valged on keset päeva peast totaalselt soojaks läinud. Pool tundi tagasi jõime selles kohvikus ühe õlle ja siis astuvad värskelt tapetud kukega sisse, et „palun, tehke sellest endale süüa!“.

Meel oli ikka natuke mõru ning ise süüa ei tahtnud kohe üldse teha. Käisime hoopis Saksa restoranis hapukapsast söömas ja Itaalia restoranis pizzat söömas. No sellega läks väga hästi.

Vahepeal viisime mu jalaketi parandusse. Vastuvõtja-omanik oli suur vene mees Dmitri, kes rääkis ka kohalikku keelt. Jalaketist tehti mingi õudus muidugi, aga Troim lubas selle kunagi ise ilusaks tagasi teha. No kanda saab, aga ma olen väga pettunud siinses kvaliteedis. Mingi totaalne soperdis tehti keti lukuga. Troimil oli hommikuni sitamaitse suus, tema ei julgeks sellist tööd mitte ühelegi kliendile üle anda.

Täna hommikul käisime kokanduskursustel, aga sellest järgmine kord!

Nha Trang 3

26.10.2012.a.

Pildid on nähtavad siin ja siis veel siin

Juba ongi reede käes, kuigi meil on nädalapäevadest muidugi üsna ükskõik. Kirjutasin eelmise jutu lõpus, et tõime turult tuunikala. No nii see päris ikka ei olnud :D Panime kala pannile ning mõne aja pärast muutus punakas kala hoopis valgeks. Maitse oli uskumatult mõnus. Selline puhas valge kala maitse, keskel üks megasuur luu, aga muidu ilma kontideta. Troim arvas, et see on ikka tuunikala, kuna maitseb nagu tuunikala. Mina ütlesin, et ei saa olla, tuunikala peab ikka peale küpsetamist ka tume olema. Hiljem nägime poes pakituna selle sama kala lõikusid, jätsin nime meelde ning kodus vaatasime google translatorist järgi – selgus, et tegemist oli hoopis tursaga :D Aga siin on need kalad niiiii suured, et Eesti tursad on nagu pojad nende kõrval. Igatahes, hea ja odav kala, mille valmistamine Troimil jälle eriti hästi välja kukkus.

Kolmapäeval võtsime ette pikema sõidu põhja poole. Linnast on ehitatud läbi mägede n-ö läbimurre, mis on peaaegu valmis ning mis viib riiklikule kiirteele. No mingi kiirtee see ei ole, aga ilmselt on nimetus siis vanast ajast jäänud. Sinnapoole sõit oli hoopis teistmoodi, kui see inimtühi lõunaosa. Vurasime oma rolleriga ilusti teeperves, kus on spetsiaalne riba motikatele, ja kogu aeg kimasid meist mööda bussid ja rekkad. Päris vastik oli, tuul oli ka kõva, aga õnneks me sõitsime piisavalt aeglaselt. Vaated olid muidugi jälle väga maalilised. Kõrged mäed, kaetud paksu metsaga ning vahetevahel riisipõllud ning siis jälle ilusad vaated sini-sinisele merele ning kauguses läbi sina paistvatele saareküngastele. Olime otsustanud üles otsida Ba Ho kose. Muud juhist peale Lonely Planetis kirjutatu meil ei olnud. See oli täpselt selline juhis, et kosed asuvad Nha Trangist umbes 20 km põhja poole, keera peale Nguyeni restorani alla ning sõida 2 km lääne poole. Okei, Mingit Nguyeni restorani me ei leidnud, keerasime ära hoopis Ba Ho küla mingi parteihoone juurest, aga meile sõitsid jalgratastega vastu kooliõpilased, kes ütlesid, et oleme õigel teel ning siitkaudu tõesti saab koskede juurde. Väiksed lapsed on siin tõesti toredad, kõik lehvitasid ja naeratasid meile ning küsisid meie nime. Lapsed on siin ka eriti stiilsed, kuna kannavad tumesiniseid pükse/seelikut, lumivalget pluusi ning punast kaelarätikut. No ja nad on ju nii ilusad ka veel. Kõik peenikesed ja superarmsate nägudega.

Okei, sõitsime siis mööda väikest teed, mis algul oli veel asfalt, aga aina halvemaks läks. Troimil tuli meelde juba see hull sõit Phu Quoci saarel. Lõpuks läks tee nii halvaks, et ma hüppasin iga natukese aja tagant motika pealt maha ning jooksin lihtsalt järgi. Liiva-kruusatee oli auke täis ning kõik augud olid täitunud eile sadanud vihmaga, mis oli tee muutnud mingiks jubedaks savimülkaks. Otsustasime, et siit enam rolleriga edasi ei sõida ning kuna kosed pidid olema u 1 km kaugusel, siis kõndisime selle maa jala. Lükkasime rolleri raske südamega põõsasse ja hakkasime higistades edasi minema. Troim vajus vahepeal kahe jalaga nii sügavale porimülkasse, et plätud jäid sinna kinni ja ta oli üleni mudane – nii käed kui jalad. Mina ainult naersin, kuna kõik tundus nii koomiline. Alla ka ei tahtnud anda. Olime kuskil täiesti maapiirkonnas, kahel pool suured põllud, kus kasvatati ei tea mida ning vahepeal majakesed lehmade ja kanadega. Ma ei tea, kuidas nad seal elavad, aga no elavad! Ja neil on vähemalt soe :)

Vantsisime siis edasi ja jõudsime lõpuks koskede sissepääsu juurde: nii, muidugi vaja pilet osta ja muidugi vaja vett osta ja veel parem, kui ostaksite õlut ja mahla ja fantat ka veel. Meil oli kiivrid peas!!!!!!! Unustasime noh. Ja kohe küsiti motika parkimisraha ka :D Me selgitasime, et kas te näete meil siin mingit motikat??? Me küll motika parkimise eest ei maksa ainuüksi sellepärast, et kiiver on peas. Olime üleni higimullid juba, kuid selgus, et koskedeni tuleb läbi džungli veel 800 m kõndida. Mis siis ikka. Ma arvan, et tegime seal koskede juures käimise rekordi, kuna Troim muretses põõsasse jäetud rolleri pärast. Kimasime kiirelt „koseni“ ja tagasi. Kosk oli pettumus. Vihma on ju sadanud, aga järelikult vähe. Me nägime peamiselt suuri kivilahmakaid, mille vahel voolas vaikselt ilus roheline vesi. Loodus ja kõik oli iseenesest väga ilus, aga me oleme selliseid kohti juba väga paljudes riikides näinud ning ujuda seal ka ei saanud (raamatus kirjutas, et nagu oleks pidanud saama). Metsas lendas ringi palju suuri kollaseid ja musti liblikaid ning vahepeal oli kuulda kõrvulukustavat pininat, mida vist tekitasid ka mingid putukad, aga algul ma arvasin, et elektritraadid vilistavad :)

läbi muda motika poole kõndides siugles otse meie nina alt üle tee ka heleroheline peenike madu. Ehmatas ära küll. Kuskilt saatest on meeles, et sellised on väga mürgised, aga õnneks rohkem kahtlaseid mürgiseid tüüpe me ei kohanud.

Tagasi sõitsime väikse ringiga läbi kaluriküla, kus vist kõik inimesed tegelesid kaladega. Jälle väike vaatamisväärsus. No rolleriga sõites näeb ikka nii palju rohkem.

Roller oli maalkäiguga aga nii sopaseks saanud, et meil oleks olnud häbi sellega oma alla garaaži sõita, õnneks sattus meie teele üks tore pesula. Vist jälle perebisnis – isa ja 2 poega pikutasid niisama toolide peal, aga niikui tööd tuli, hüppasid kõik püsti ja hakkasid tegutsema. Roller aeti mingi toki otsa, millega sai tõsta üles algul esiotsa, siis taguotsa. Lasti survepesuga, seebitati, nühiti, harjatati ning lõpuks kuivatati suruõhu ja lappidega. Kogu pull kestis pea 20-30 minutit ja läks meile maksma 75 USA senti!!!! See on umbes 65 euro senti. Ma sain täiesti šoki, et see nii vähe maksis. Siin maksab tänaval võileib 1 USD ja jäätis maksab 75 USA senti ning siis see totaalne põhjalik pesu, kolme inimese töö, maksab nii vähe! No tore. Nüüd on siis arusaadav, kuidas siin kõikidel motikad ja autod niiiiii säravad on.

Neljapäeval andsime jälle motikale puhkust ning käisime ainult hommikul Maximas. Ostsime natuke „nalja“ ka, nagu me nimetame asju, mida me enne proovinud ei ole. Esiteks palmilehe sisse mässitud vorsti, mis sarnanes Hanois tänaval proovitule, kuid see oli korralikult pakendatud ning kõvasti suurem. Oi, kui hea see oli. Et siis nagu vorst, aga see on nagu mingi lihamass, segatuna, piparde ja veel hästi paljude maitseainetega. Võtad ühe viilu seda ja suu täitub nii paljude maitsetega. Natuke hapukas, nagu marineeritud kurk. No saia või leiva peal oleks see super. Pakendi peal oli pilt serveerida seda nii, et kurgiviil all ja vorstiviil peal ja nii oli see ka väga hea. Veel ostsime sügavkülmutatud kevadrulle – megasuur pakk maksis natuke üle 1 dollari ja sellest jätkub meile kolmeks söögikorraks. Troim sulatab ja praeb neid panni peal samamoodi nagu Eesti kalapulkasid, aga need ei ole üldse rasvased ning maitsevad õudsalt hästi. Restoranis maksab 6 rulli umbes 2,5 dollarit, meie saime nüüd umbes 24 rulli.

Peale lõunat tegime pika jalutuskäigu mööda randa. Liiva peal veepiiril on ikka nii mõnus kõndida. Tervislik ja looduslik pediküür ka veel pealekauba.

Õhtul ostsime tänava pealt siinseid pelmeene. Need on tehtud mingist hiinamoodi tainast ning täidetud erinevate täidistega. Tänaval on selline suur plekist aurutuspott, kus need kuklid siis sees auruvad. Väga maitsvad olid. Sellist tainast pole ma enne proovinud, nagu olekski pooltoores pärmitainas, aga täiesti valge ning kuiv. Panime kodus sojakastet peale ja siis oli juba veel parem.

Reedel ehk täna külastasime kohalikku Okeonograafia muuseumit. Hull asi on valmis tehtud. Algul tundus mingi eriti jama ja imelik ja lastekas, kuid mida edasi, seda huvitavamaks läks. Igast mereelukad (kalad, kilpkonnad, haid, korallid, molluskid jne) olid seal nii päris akvaariumides ja basseinides, kui ka topistena ning kuivatatuna ning nendes vedelikes purkides, kus vene ajal bioloogiatunni mingeid preparaate hoiti. Seal tegutseb ka mereinstituut, mis on asutatud 1923.a. ning oli üks esimesi instituute Indo-Hiinas. Peale meie oli muuseumis veel ainult 2 inimest, mis oli veel eriti meeldiv. Ei pidanud trügima ja ootama turismigruppide taga. Veetsime seal ligi 2 tundi ja tõesti oli põnev. Paljudes kohtades olid tekstid ka vigasesse inglise keelde tõlgitud, kuid kõike ei ole veel kahjuks jõutud. Mulle meeldis üks lause, mis oli molluskite kohta kirjutatud, et neid kasutatakse enamast söögiks või suveniirideks :D

Pärastlõunal rannas raamatut lugedes ja inimesi vahtides, tuli meie juurde juba tuttav Booze Cruise´i omanik John ning tuletas meelde, et täna on reede ning nende baaris on õhtul elav muusika. Rock´n´roll. Eks vaatab, tuleb läbi käia. Õlul ja kokteilidel ka jälle soodukas ju.

Ma vist ei ole ka kirjutanud, et siin on palju rotte. Nii Hanois, Ho Chi Minhis kui siin Nha Trangis. Algul ma üritasin neid pildistada (no turist Euroopast), aga nüüd olen täitsa ära harjunud. Ega neid meie majas või hotellides ei ole. Elavad peamiselt ikka pargis, aga seal näeb neid õhtuti päris tihti ringi vilksamas. Aaa, ühes apteegis nägime ka :D

Riivsaia tegemisest ka. Ma vähemalt arvan, et nad teevad riivsaia. Olen mitmel tänavanurgal näinud saiaviile alustele laotatuna. Et nagu kuivaksid päikse käes. Ma arvan, et nad pärast purustavad selle ära ja pakendavad ilusti kilekotti ja läheb jälle müügiks. Siin tundub, et igal perekonnal on kodus mingi pakendamisautomaat. See koht, kust me enne õlut ostsime, oli ka spetsialiseerunud riisile ja õllele. Väikses ruumis kõrgusid suured lahtise riisi kuhjad ning tüübid pakendasid neid täpselt samasugustesse viiekilostesse kottidesse nagu meie poest ostsime. Kõva hügieen ikka küll. Need saiaviilud on ka päev otsa keset heitgaase ja muid mürke. Ma muidugi sellise asja pärast ei muretse, nad ise söövad ja on elus ning no mis selle toiduga ikka tulla saab.

Kuna Troim on all valvurivanamehega juba sõps, küsis see mees üks hommik, et kust me õlut ostame. Viipasime, et sealt kuskilt, sellepeale vangutati pead ning Troim veeti kättpidi kõrvaltänavasse ning mingi suure raudaja taga peitis end jällegi kohalik „hulgiladu“ (kellegi kodu tegelt) ja sealt saame nüüd õllekasti veel natuke soodsamalt kätte. Pealegi on see nii lähedal, et 1 minut kasti tassida on väga okei. Ei pea kuskile rolleriga järgi sõitma.

Nha Trang 2

 

21.10. ja 22.10.

Uued pildid on siin

 

Pühapäeval oli meil aastapäev, 6 aastat koos oldud, kuna meil oli armastus esimesest silmapilgust ning see päev on meie jaoks isegi tähtsam kui pulmakuupäev :). Me oleme mõlemad täielikud spafännid ning seetõttu läksime siinsesse muda- ja mineraalveebasseinide spasse. Internetis olid selle kohta väga head arvustused kirjutatud ning see kõik vastas tõele. Leidsime ise tänu Samsung Galaxyle selle koha ka ilusti üles. See oli tõesti väga ilus ja puhas keskus ning hoolimata sellest, et oli pühapäev, oli inimesi meeldivalt vähe, me jõudsime muidugi kohale ka juba enne 10-t. Mulle meeldis eriti, et kogu kompleks oli värskes õhus – ei mingeid umbseid riietusruume või kloori järgi haisevaid basseine. Esmalt pandi meid istuma mudavanni. Vann täiseti meie silme all uue mudaga ning me võisime sisse sulpsatada. Eriti naljakas oli ka teisi inimesi vaadata, kõik väiksed shrekid koos. Peale umbes 15 minutit mõnulemist pesime end korralikult puhtaks ning läksime järgmisesse basseini, mis täideti 40-kraadise mineraalveega. See oli veel eriti mõnus. Vedelesime seal basseinis puu all, roosad lilleõied ümberringi ning sinine taevas pea kohal. Peale seda vaatasime ringi, mis seal veel on. Seljamassaažiks olid ehitatud nagu looduslikud kosed – et istudki nagu kose all, aga kõik on tehtud sellised, nagu oleksid päris looduses. Ei olnud metalltorusid või kahhelplaate. Soovi korral oleks saanud seal ka massaaži lasta teha, aga meie ujusime esmalt 27-kraadises ja seejärel 27-kraadistes basseinides ning istusime mullivannis. Eraldi oli veel 2 basseini lastele. Lisaks tohutul hulgal pehmete madratsitega lamamistoole, restoranid ja baarid, park ning vesiroose täis tiik. Erinevalt Eesti spadest võis sinna spasse minna ka oma joogi ja söögiga. Nägime mitmeid perekondasid, kes olid oma piknikukorvid laiali laotanud ning sõid ja jõid pärast veeprotseduure igast oma vietnami sööke. Seda ma ei näinud, et keegi oleks alkoholi tarbinud, aga arvata on, et sellest ei oleks suurt probleemi tehtud, kuna valge inimene on siin ikka valge inimene.

Ohh, seal oli kaifomeeter ikka täiega põhjas :) Pärastlõuna vedelesime rannas ning õhtul läksime ööturule sööma. Seal on nii huvitavad menüüd. Tellisime krokodilli sidrunheina ja tšilliga ning võdisevat jaanalindu. Mõlemad olid väga maitsvad. Krokodill oli täiesti valge lihaga ja suht omamoodi struktuuriga. Jaanalind oli tume ja natuke vintske, kuigi see „võdisev“ ehk „shaking“ peaks minu teada tähendama vietnami köögis pikalt hautatud asja. Mõlemad olid imeheades kastmetes koos erinevate juurikatega. Uskumatu, kui maitsvad söögid need olid, arvestades, et need toidud valmivad restoranis, mis pannakse üles iga õhtu uuesti. Päeval seal ju turgu ei ole ning restorane samuti mitte. Lucca oli ka kaasas ning talle meeldisid kroks ja jaanalind väga. Konna me ei proovinud, las jääb järgmiseks korraks. Õhtu lõpetasime oma lemmikbaaris – Booze Cruise, kus on kõige toredam seltskond koos. Sealne sissekutsuja on eriti sõbralik armas tüdruk, kes on megaaktiivne. Ma ei ole sellist duracelli-jänest veel enne näinud. Troim on talle ka lemmikuks saanud. Lucca võlus ettekandjad sekundiga. Üks tšikk hakkas talle kohe massaaži tegema ja tõmbas varbad ka välja. Nii naljakas oli.

Saime tuttavaks ühe toreda inglise paariga (57-aastased). Mark ja tema naine (nime ei mäleta) on siin elanud juba 3 aastat. Nad on mõlemad elukutselt õpetajad, kuid mehel on õpetajatööst kõrini ning üksnes naine töötab nüüd siin eraõpetajana, õpetades inglise keelt nii vietnamlastele kui venelastele. Väga värskendav ja tore oli nendega rääkida – mõlemad pakatasid elurõõmust ning olid mõnusalt pruunid. Ka nemad olid tutvunud alles 6 aastat tagasi. Küsisin, kas nad Inglismaa järgi ka igatsevad. Nad käivad iga aasta suvel 6 nädalat kodus ning see leevendab koduigatsuse täiesti. Igatahes nad olid väga meeldivad inimesed, kellega juttu rääkida. Loomulikult meeldisid nad ka Luccale, kuna kõik inimesed, kes Lucsiga nalja teevad, on toredad. See on supernaljakas, kuidas mingid suvainimesed suhtuvad ka Lucasse nagu päris elusasse olendisse. Booze Cruises töötab üks valge kutt, kes on täpselt ühe inglise näitleja moodi. Ta on vist mingi backpacker, kes teenib vahepeal lisaraha – igatahes see käis meiega ka juttu rääkimas ning tegi vahepeal märkusi, et „I think that the rabbit needs another beer!“.

Esmaspäeva hommik algas taas turutiiruga. Seekord rändasid kaasa kalmaarid. Tomati ja kurgi kilohind juba langeb. Alguses maksime 10 000, siis 8 000 ja täna juba 7 000 dongi. Viskasime kalmaaripoisid kodus külmikusse ning läksime motikaga kihutama. Võtsime suuna lõunasse, et leida ilusat randa. Sõitsime linnast välja, mööda mägesid ja piki rannikut. Uskumatult ilusad vaated igal pool. Aeg-ajalt möödusime luksuslikest resortidest, mis küll kõik hetkel suhteliselt tühjad tunduvad olevat. Tee oli nii hea ja sile – neljarealine, korraliku tähistuse ja valgustusega. Liiklust peaaegu, et polnudki. Saime motikaga isegi 72 km/h sisse :D Troim sõidab siiski väga ettevaatlikult ning ega me siin mingeid kiiruskatseid küll tegema ei hakka. Kaljudel looklev tee pani meid aina ahhetama, kuna all vahutav Hiina meri, punakad kaljud ning tumerohelise metsaga kaetud mäed oli lihtsalt nii ilusad. Lõpuks hakkas eemalt paistma pikk kollane liivarand – nii pikk, kui kaugele silm ulatus.

Long Beach on hetkel täiesti asustamata, kuid seal käib ehitus. Kogu rannikuäär on ära müüdud maailmakuulsatele hotellikettidele. Hetkel on valmis ehitatud viimase peal asfaltteed, sissesõiduteed ja parkimisplatid. Kohati oli täitsa kummalne tunne seal sõita – inimesi üldse ei ole, ainult see pikk sirge tee. Kahe tee suuna vahele oli rajatud megahaljastus kõikvõimalike ilusate puude ja põõsastega. Pisikesed palmid ning värvilised lilled. Kõik ilusti hooldatud ning kastetud. Siin-seal nägin ka kahte aednikku, kes taimedega askeldasid. No kelle jaoks????

Tee äär oli siiski täis suuri plakateid piltidega ja kirjadega, mis iludused sinna kerkima hakkavad. Keerasime ka kahest teeotsast sisse. Kohas, kus kunagi peaks valmima Westin'i resort, käis praegu ka ehitus. Mhmh, 2 meest töötasid mingi piirde kallal, umbes 10 meest istusid ja lõunatasid (loe: jõid õlut) ja 2 järelevalvemeest mängisid lauamängu. Tegin isale pilti ka, mis masinatega siin töötatakse – 1 megavana kraana ja paar roostetanud Kato masinat. Sellise tempoga saab see resort küll 50 aastaga valmis.

Rand oli aga meeletult ilus. Pikk-pikk valge liivarand ilusate vahuste lainetega. Seal läks vesi hästi pikkamisi sügavaks ja vesi oli nii selge ja läbipaistev nagu oleks basseinis. Paradiisirand veel praegu, kuigi see ehitamine juba rikub seda. Ehituspraht ja betoonitükid riivasid silma. Vietnami poolt on vist kogu infrastruktuur juba tehtud, isegi bensiinijaam oli valmis, kuigi tankurid olid alles kiles. Kõik ootab avamist ja miljoneid turiste.

Kokku sõitsime eile 100 km! Peale sõitu käisime jälle oma rannas oma uue cooleriga :) Cooler on väga tore asjandus – paned jää ja õlled sisse ning need püsivadki külmad mitmeid tunde. Me tarkpead jätsime ju oma cooleri Talinnasse, aga siin tundsime sellest nii suurt puudust, et pika otsimise peale leidsime ka siinsest kaubandusvõrgust sellise asjanduse.

Õhtul läks jälle masterchef kööki, mina otsisin paar retsepti ning leiutasime ise megahea kalmaariroa. Inspiratsiooni saime kreeka kalmaaritoidust – lõikasime torud rõngasteks ning segasime laimimahlaga. Panime selle 10-ks minutiks külmutuskappi. Samal ajal praadis Troim pannil küüslauku ja tšillit, siis kalmaarid peale ning max 2 minutiga olid nad valmis. Juurde sõime riisi, tomati-sibula-tšilli letšot ja salatit. No ausalt, nii häid kalmaare pole ma elus üheski restoranis saanud. Need oli nii pehmed ja mõnusad! Mitte mingit kummisust või imelikku meremaitset vmt. Mina olin peale seda pidusöömaaega nii kutu, et tahtsin ainult voodis pikutada ja raamatut lugeda, kuid Troim läks ikka Booze Cruise´i ning tegi päeva lõpetuseks paar õlut. Seal maksab see ainult 75 USA senti ja seltskond on ka tore. Mina eriti ei viitsi võõraste inimestega suhelda. 1-2 korda nädalas baaris istuda on tore, aga no iga päev tõesti mitte. Mu jaoks suht tüütu.

23.10. hommikul käisin siis esimest (!) korda niimoodi ujumas, et ärkan hommikul üles ja kohe lähen mere äärde. Õudsalt mõnus oli. Hommikul on lained palju väiksemad ning saab täitsa normaalselt edasi-tagasi ujuda. Rand on ka vaiksem ja rahulikum. Mõned vene mutid muidugi ujusid koos minuga. Nagu Kalevis, venelastele meeldivad ka veeprotseduurid. Kohalikud sõid tänavarestoranides hommikust – ikka nuudlisupp pulkadega – ja jõid kohvi ja teed. Kui Troim endale kargu alla ajas ning me järjekordsele turulkäigule end sättisime, pakkus all valvurivanamees Troimile klaasist õlut :D Kõva valvur küll, see mees on vist kogu aeg vine all. Troimil ei sobinud keelduda ka ning ta võttis pisikese lonksu. Täna tõime turult tuunikala – 4 tükki 40 000 dongi ehk 2 dollarit. Vaatab, mis sellest õhtul saab.

Ilma suhtes on vist nüüd vihmahooaeg :) Kõrvetav päike vaheldub megatugevate vihmahoogudega. Sajab mingi 10 minutit ja siis on jälle tund aega päikest. Vahepeal tuleb selline sadu, et tänavad on kõik vee all, aga see kaob nii kiiresti, et mõne aja pärast on jälle kõik kuiv. Väga hea sademeveesüsteem järelikult. Tahtsime minna täna põhja poole randa, aga hea, et me seda ette ei võtnud.

Nha Trang 1

Alates, 15.10. 2012. Nha Trang, Nha Trang, Nha Trang!

Nha Trangi esimesed pildid on siin

Siia jõudsime kottpimedas. Teadsime hotelli, mida taksojuhile öelda tänu saksa tüdrukule, keda Halong Bays kohtasime. Happy House – see nimi jääb ka kõige totumale meelde. Kuigi oli pime, meeldis mulle siin esimesest hingetõmbest. Tänavad on suured ja laiad ning kõnniteedega. Hotell asus kohe rannapromenaadi vastas väiksel kõrvaltänaval. Kogu linn oli täiesti rahulik ning kõik ärid ja restoranid olid juba töö lõpetanud. Linn on suur – umbes 300 000 – 400 000 elanikku, kuid hingab täiesti rahulikus rütmis võrreldes Hanoi või Saigoniga, kus on kõikidel kesklinnatänavatel möll poole ööni.

Happy House´s võeti meid aga rõõmsalt vastu, tuba maksis 10 usd ning oli superluks. Internet oli kõige parem, mis meil siiani olnud on. Kõht oli tühi ning läksime siiski otsima mõnda restot, kus süüa saaks. Leidsime ühe koha, mida hakati küll sulgema, kuid meid nähes, pandi muusika uuesti mängima, tuled põlema ning kokk aeti üles. Viis tüdrukut sebisid ette ja taha ning saime imemaitsva õhtu(öö)söögi.

Järgmisel päeval hakkasime aktiivselt tegelema korteriotsingutega. Ma olin internetist leidnud ühe korteripakkuja, kellega olin mitmeid e-maile ja sms-e vahetanud. Sõitsime taksoga sinna kohale, kõik oli väga tore – bassein ja köök jne, aga no mitte eriti hubane ja ilus. Tüdruk lubas küll, et kui me tuleme, siis tehakse korter korda, paigaldatakse külmkapp ja telekas jmt. Korter asus tuttuues majas, kuid a´la Ülemiste järve taga rajoonis. Hakkasime sealt ise tagasi jalutama ja asja arutama. Troim oli korteriga kohe väga rahul, et tore koht ja vaikne ja rahulik ning soodne hind. Mina arvasin, et võiks ikka mõnda veel vaadata, kuna siin pakkujaid jagub.

Jalutasime ja higistasime nii mis hirmus :) Tutvusime linnaga ning lõpuks võtsime takso ja sõitsime väikse lõigu, et hotellile lähemale saada. Siinne rannapromenaad on kõige ilusam, mis ma näinud olen. See annab silmad ette nii Phuketile, Copacabanale, Ipanemale ja isegi Tamulale ning Pärnule. No ikka väga ilus on siin. Praegu on madalhooaeg, kuna kõik reisiraamatud ja ka ilmateated pasundavad, et siin sajab vihma ja on äike kuni detsembrini. Aru ma ei saa, kas nad seal accuweatheris panevad ka automaatselt mingi eelmise aasta ilmateate või. Meil on siin lauspäike ja sinine taevas, aga ilmateade näitab, et on megahalb ilm.

Põhirand on 6 km pikk ja laia liivaribaga, promenaad on aga nagu üks suur pikk park palmide, purskkaevude ja skulptuuridega. Kõik on hooldatud ning igal pool on prügikastid. Käisin ujumas ka. Lained on okei, olenevalt kellaajast, kas viskavad pikali või mitte. Kohe läheb sügavaks.

Õhtupoole läksime hotellist veel kortereid vaatama. Info levis suust-suhu ning kõndisime läbi päris mitu kohta. Üks koht oli selline, kuhu astusime täiesti ise sisse. Mingit kuulutust väljas polnud, kuid ukse peal oli silt, et „Lavu Residence, serviced apartments“. Mulle kohe meeldis see koht, sisustus on megahubane, selline skandinaaviastiilis, valged seinad, suur voodi oma rõdu, valged lendlevad kardinad ..... . Vaatasime veel õhtul mingit kohta, mis oli tegelikult terve maja – kolmekorruseline, 2 magamistoa ja 2 vannitoaga ning mis millegipärast Troimile meeldis, aga minu jaoks oli tegemist mingi õudusega. Mis mõttes, et kahekesi elame mingis tondilossis või???? All oli suur ruum, mis omast arust oli köök. Mürkrohelised seinad ja luitundoranž põrand. Pliit oli see kaasaskantav asi, mingit muud mööblit ei olnud. Magamistoad olid pisikesed ja ahistavad. Mingid koridorid ja kummalised väiksed toakesed. Huhh, mul oli jumala hirmus seal olla. Ma ei saanud aru, kuidas Troimile see okei tundus???? Igatahes, sellest mingit tüli ei tekkinud, kuna Troim ütles, et selge, kui sulle ei meeldi, siis ei meeldi :) Valisime õhtuks ära selle ilusa korteri ning kolmapäeva hommikul vantsisime kuumas päikeses oma 30 kiloga kohale. Mmmm, nad olid selle veel ilusamaks teinud, kõik ära koristanud ja läikima löönud, toonud meile panni, poti, kahvlid, rätikud. Korter ise on siis selline – asub majas, kus ongi ainult 5 korterit, lift viib iga korteri ukse taha rõdule (eriti šeff), korter on 52 ruutmeetrit ning koosneb köök-elutoast, magamistoast ja vannitoast, lisaks saavad kõik kasutada katuseterrassi (kus on imeilusad potitaimed ja imeilus vaade merele :)) ning kõrvaltänavas asuvat jõusaali. Ja nüüd, hinna sees on 2 korda nädalas koristamine, 2 korda nädalas pesupesemine, veetarbimine, voodipesude vahetamine, wifi, telekas ja üks parkimiskoht all garaažis. Eriti tore vana valvab siin 24 h ning värav on lukus.

Hakkame vaikselt kohalikku ellu sisse elama :) Õhtul läksime otsima siinset ainsat supermarketit – Maximarket. Õhtuhämaruses oli hea kõndida, läks vist mingi 3 tundi edasi-tagasi. See on siis selline pood, kust saame osta kõiki asju, mida me turult ei saa või ei taha osta. Nii mõnus tunne on küll kogu aeg. See linn meeldib mulle täiega, mis siis, et meid kogu aeg venelasteks peetakse ja siin on enamik menüüsid inglise-, vietnami- ja venekeelsed. Mulle meeldib siinne õhk ja meri, liiv, kõrghooned ja puhtus. Inimesed naeratavad ning kogu tempo on rahulik, aga mitte mingil juhul uimane või igav.

Troimil, vaesekesel, oli muidugi magamisega raskusi, nagu alati. No esiteks asub ventilaatori nupp kuskil kaugel seina peal ja teiseks hakkas mingi naabermaja kukk kirema juba kell 5 hommikul ja pani kella 8-ni välja :D Mida segane vend. Me oleme täitsa linnas, aga keegi ikka peab kuskil katusel mingit kommunismikukke, kes terve linna peab üles äratama.

Õhtul sebisime korteri manageri kaudu endile ka motorbike´i ja kõik tundus juba liiga hästi ja kiiresti korras olevat. Motikas oli küll kahtlaselt odava kuurendi hinnaga, aga no tühja sellest :)

Jaa-jaa, tühja sellest. Täna hommikul läksime kohe rolleriga sõitma ja bensiinijaama otsima. Poolel teel suri aga roller ära ning enam süüdet sisse ei võtnud. Istusime seal tänavanurgal ning ootasime oma manageri. Chao saabus kohale ning kutsus seejärel sündmuskohale ka rolleri omaniku. Kõik said aru, et motikas on katki :D Higi voolas. Ratas tuli transportida tagasi nende kontorisse. See käis nii, et mina istusin Chao taha ning meie rendirolleri omanik sõitis Troimi rolleri kõrval ja lükkas seda jalaga :D Väga naljakas vaatepilt oli. Nii, selleks ajaks oli kell vist 10 või midagi. Seisime seejärel nagu totakad ühel tänavanurgal ega teadnud, mida järgmiseks ette võtta. Meil oli ju plaan turule minna!!!! Chao ütles, et helistab meile ja ütleb, kas me saame uue motika või parandatakse see ära. Mingit kõnet ei tulnud. Hakkasime ise turu poole kõndima. Kaardi järgi oli küll päris pikk maa, aga no kus meil kiiret. Samal ajal vaatasime ka erinevaid motikaid, et kes rendib või müüb vmt. Kellaaeg oli vist selline, et keegi ei viitsinud meiega rääkida või siis nägime me nii vaesed välja. Honda, Yamaha jmt keskuseid on siin eriti palju, aga seal müüakse ainult tutikaid motikaid. Kella 11 paiku oli Troim selline higimull, et oli juba valmis motikat ostma. Juhuslikult sattuski meie teele üks keskus, kus müüdi kasutatud motikaid. Küsisime kõige odavamat ja automaatset, 10 milli! Hehh, milles küssa. A kust kiivrid saab? Vaadake, siin üle tee on postkontor, seal on. (hinnasilt 150 000, aga tänu motikamüüjale saime 80 000-ga). A meil pole passe kaasas? A mis siis, ID-kaart käib kah. Motikas löödi läikima, parandati ära suunatuli, kontrolliti õli ja tehti muu üldine ülevaatus. 20 mintsiga olid meist motikaomanikud saanud (vabandust, motikas kirjutatakse siin siiski kellegi kolmanda nimele; meie motika omanik on keegi Khan Hoa Khai vmt, kes on sündinud 87. aastal). No mis iganes, käisime bensiinijaamas ja LÕPUKS leidsime ka turu üles. Juhhhuuuuu! Turg oli tore. Kuigi nad kindlasti jälle hullult lüpsid meid, siis meie jaoks oli kõik okei, saime 3 usd eest 4 kilo kraami – tomateid, kurke, sibulaid, valgeid rediseid, bataati ning kõige magusamaid tulipunaseid hurmaasid. Teel koju ostsime ühest putkast veel kohvri õlut ning elu oli lill. Nüüd on meil kodus „why not?“ baar.

Troim oli niiiii õnnelik ,et saab ise süüa teha. 4 minutiga valmis tomati-kurgi-redise salat tšillipipraga. Õlu ja salat – lõõgastus missugune pärast seda higist hommikut. A no kogu aeg oli naljakas ka.

Pärastlõuna vedelesime rannas ning hullasime lainetes ja vahtisime imelikke inimesi. Nagu ma ütlesin, on siin madalhooaeg ning rahvast on meeldivalt vähe, kuid venelasi on siiski kõik tänavad täis. Rannas muidugi ka. Ilusad noored vene naised paksude ja pundund meestega, paljudel on ka paksud lapsed kaasas. Täna rannas nähtutel ka neoonrohelisse rätikusse mässitud chihuauha.

Õhtusöögiks tegime jälle salatit ning riisijahust pennesid. Siin on nimelt müügil nagu täiesti tavalised makaronid – spagetid, penned, fussilid jmt makaronitooted, aga tehtud on need mitte nisujahust, vaid riisijahust ja välja näevad nad lumivalged. Hullult efektsed. Õhtul tegime jälle hästi, hästi pika jalutuskäigu. See linn on täiesti parajalt suur, et saab jalutada ja uusi kohti avastada, aga mitte nii suur, et orienteerumine täiesti sassi läheks. Meie Samsung Galaxy Tab on ka eriti tore vidin. See võtab satelliidi pealt kohe google mapsi ette nii, et mingit internetti vaja ei ole. Sellega saame kohe täpselt aru, kuskohas me asume. Enam ei ole vaja kahtlaseid ebatäpseid turistikaarte kuskilt sebida. Seal saab peale panna ka, mida otsid – näiteks bensiinijaamad, restoranid, hotellid, peamised meelelahutuskohad vmt. Mulle väga meeldib see.

Õhtuti otsin internetist ja LP-st uusi kohti, kuhu järgmine päev minna. Reedel käisime näiteks külastamas suurt 14-meetrist Buddhat (kohapeal muidugi öeldi, et see on 24 meetrine :D). see on tõesti ohke skulptuur. Kui me rongiga pimedas saabusime, siis nägime juba eemalt, et ühe mäe otsas on mingi võimas värk. Seal saime jälle kaubelda ja seletada vietnami n-ö üliõpilastega, kes sundisid meid mingeid postkaarte ostma. Andsime alla ja ostsime siis, muidugi 2/3 odavama hinnaga, kui algul küsitud. Nad on ikka eriti järjekondlad. Nägime, kuidas ühe pingi peal istus üks valge naine ning tema ümber oli umbes 10 õpilast, kõigil pihud ette sirutatud. Ma ei tea, kas ta tõesti andis kõigile raha, kahtlen selles, nägin naise süles mingit kilekotti, et pigem jagas midagi muud põnevat.

Laupäeva hommikul sõitsime enne 9-t järgmisele turule, mis ei ole selline turistikas. Seal kihas vilgas elu ning käis tihe kauplemine ja ostlemine. Turg nagu turg ikka. Lisaks rohelisele kraamile oli saadaval ka igasugu mereande. Mitte mingit paha haisu seal ei olnud, krevetid ja kalad olid alles jäätükkide vahel ning kõik tundus megavärske ning ma olen kindel, et seal müüdav oli tänahommikune saak. Ostsime 800 grammi krevette umbes 2,70 eur eest (ja seda oli ilmselgelt liiga palju meile kahele :D; poole vähem oleks ok olnud) ning lisaks küüslauku, tšillit, laimi jmt. Tõime asjad koju ning sõitsime järjekordse templi juurde, kuhu siin muidu bussidega kõik turistid viiakse. Nii kihvt on sõita sellistesse kohtadesse ise kohale. Pargime oma motika ära ning jalutame sisse. Teised tavalised paketituristid veerevad suurte bussidega kohale ning käivad kõik karjas ringi. Meie oleme ses mõttes täiesti iseseisvad ning Troim oskab väga hästi motikaga siin juba liigelda. Nha Trang on õppimiseks ka ideaalne koht. Nagu ma enne kirjutasin, on siin suured laiad tänavad (ilma ühegi auguta) ning hommikupoolikutel on liiklus ka nii väike, et mõnes kohas on on ainult 2 motikat tänaval.

Ponagari templikompleks asub linna sees teisel pool jõge. See on mingi vana ohverdamiskoht, mis on kasutusel olnud juba 7.-st sajandist, kuid praegu seal olevad templid on ehitatud tunduvalt hiljem. Algselt oli seal 2 torni või posti, kuhu viidi ohverdusande. Praegu on seal nagu ilus park mäe otsas, kus lisaks peatemplile on 2 väiksemat. Väga ilus koht oli ilusa vaatega. Kohalikel on vist komme käia pühapaikades terve perega piknikku pidamas ja esivanemaid mälestamas/austamas, igatahes nägime seal kahte perekonda, kes olid maha laotanud suure lina, istusid seal terve perega peal ning sõid keedumune, kana, salatit, riisi, kotlette jmt. Ülejäänud külastajaskonna moodustasid ähkivad ja puhkivad turistid. Meile öeldi jälle muidugi umbes 5 korda: „Russia?“. Ähh, Troim ütles, et mis me ikka vastu vaidleme, kui kõik juba ütlevad, et Russia, ju siis ongi Russia ::D Mul täitsa ükskõik, ausalt öeldes.

Troimile nii meeldib nüüd motikaga kihutada, et sõitsime veel 2 tundi ringi. Käisime sadamas ja krusiisisime mööda rannikut. See kaldajoon on siin ikka super.

Õhtuks tegime siis kahte moodi krevette. Troim kooris ja tossutas, hakkis ja segas pool tundi ning kuninglik õhtusöök oligi valmis :) Sellest, et saaks ise teha oma köögis turult ostetud krevette, oleme me ju unistanud Balist saadik. Nüüd lõpuks saime ja see oli tõesti megamaitsev! Krevette on tõesti lihtne teha. Värvi järgi saab kohe aru, kunas nad valmis on ja muud trikki eriti ei olegi. Oma rõdu, oma õlu, soe ilm ja väljast kostuvad linnahääled. Mõnus :)

Aaa, ja vahepeal peatus lift meie ukse taga ning koristaja poetas ukse ette värskelt pestud pesu :) Ma arvan, et kingin talle varsti need kampsunid, mis ma Eestist kaasa võtsin. Talle peaksid need meedlima. Troim kogub plusspunkte sellega, et kingib iga päev valvurivanamehele ühe õlle.

 

Saigon (Ho Chi Minh),
Saigoni pildid on siin

11.10. - 15.10.2012.a.

Saigoni saabusime nagu tuttavasse kohta, kuigi olime siin 1,5 a tagasi ju ka ainult ehk nädalakese viibinud. Lasime taksol end tuttavale tänavale viia ja suvalises kohas ütlesime „stop“. Tulime taksost välja otse Madam Cuc´i hotelli ees, kuhu kolisimegi sisse. 15 dollarit öö, koos hommikusöögiga, A/C, ventikas, kuum vesi, internet – pluss kõige toredamad inimesed, keda ma siin hotellides kohanud olen. Need naised, kes seal töötasid (vist kõik sugulased omavahel), olid nii toredad ja armsad ning hoolivad. Kohe nagu oma perekond.

Saigoni päevad kujunesid totaalselt segasteks :) Omamoodi oli selles kindlasti "süüdi" ka see, et oli nädalavahetus. Hanois mõtlesime, et mille kuradi pärast me sinna Saigoni lendame, raiskame ainult mõttetult raha, oleks võinud ju Hanoist kohe Nha Trangi lennata. Tulime Saigoni põhimõtteliselt ainult selleks, et sellele eestlasele, kellega me eelnevalt e-maile oleme vahetanud, Vana Tallinnad ja sardiinikonservid ära tuua. Tänutäheks tema abivalmiduse eest või nii.

Neljapäeva õhtul kõndisime mööda oma lemmiktänavat ja valisime restorani. Troim sattus rääkima ühe valge kutiga, kes jagas tänaval flaiereid, et nende baar-restoranis on odavad kokteilid. Selgus, et ta aitab oma Vietnami sõbrannasid ning elab Saigonis juba 3 aastat. Läksime baari sisse ning tüüp istus meie lauda ja oli lahkelt nõus oma kogemusi jagama ja meie küsimustele vastama. Ja siis – küsimus, mis su nimi on? - ja tema nimi oli Lucca! :D :D No mida nali. Ta oli pärit Horvaatiast. Pärast poolt tundi rääkimist ta enam nii okei ei olnudki, kuidagi imelik. Rääkis kogu aeg ja nagu kiitles sellega, et ta teab, kus Eesti on ja teab Eesti ajalugu, samuti sokkis ta kogu aeg mingist bisnisist, et me peame siin ikka mõtlema, mida me teha tahame ja mingi oma niši leidma. Huhh, väsitav. Tundub, et keegi ei saa aru, et me ei tulnud siia äri tegema. Jätsime head-aega ning läksime järgmisesse kohta sööma.

Reede hommikuks leppisime kokku kohtumise R-ga. Ta jõudis kiirelt kohale ja meeldis kohe esimesest silmapilgust. Väga rõõmsameelne ja sõbralik tüüp. Räägib palju ja kiiresti ja huvitavalt ning naeratab palju. Istusime ühte tänavakohvikusse ning kõigile toodi ette õlled. Õlujoomine pidi siin olema selline asi, mille üle ei vaielda, et kas tahad või ei. Õlut joovad kõik, olenemata kellaajast. Varsti liitus meiega veel teinegi eestlane, kes hetkel R-l külas on. Ja siis läks aina lõbusamaks, minu meelest me kogu aeg naersime ja nagu alati, kui alguses võõrad eestlased omavahel kokku saavad, siis hiljemalt tunni pärast on tuvastatud juba vähemalt 5 ühist tuttavat. Liikusime edasi järgmisesse baari. See asus Saigoni Notre Dame´i katedraali lähedal ning mitte ükski turist ei oskaks sinna minna. Nagu filmis – väike tähelepanematu kitsas tänavake, kuskil nurga taga suvaline väike uks ja siis astud sisse kolmekorruselisse supermõnusasse patjade, õhuliste kardinate ning pehmete diivanitega araabiahõngulisse baari. Läksime üles terrassile ja tellisime uued joogid. Troim sulandus R-i ja J-ga hetkega. Kogu aeg sa niipalju nalja. Vahepeal sadas mega padukat ning põrand oli siit-sealt märjaks saanud. Kui minema hakkasime, libastus Troim nii, et kukkus peaga vastu suurt vaasi (siin kasutatakse väga palju hästi ilusate maalingutega suuri vaase interjöörides). ÕNNEKS kukkus ta nii, et põsesarna peale tuli 2 cm lõikehaav. Ta ei kaotanud teadvust, ei kukkunud endal hambaid ega silma välja. R sai aru olukorra tõsidusest, kuna haav oli ikka päris sügav, ning me kihutasime haiglasse. Pikad valged inimesed astusid haiglasse sisse ning meid teenindati kohe eelisjärjekorras. Poole tunniga oli Troimil nägu kokku õmmeldud, tuimestuseks tehti 3 süsti ning seejärel 5 õmblust. Maksma läks 25 usd. Haigla ise oli aga väga vana ja kulunud, uksed ja mööbel sada korda ülevärvitud vanast puust, haises desinfitseerimisvahendi järele. Aga arstid tegid oma tööd hästi ja puhtalt, kummikindad, maskid, kõik nagu peab. Troim muidugi ainult itsitas. nii kaua, kui tema operatsioonil oli, käisin mina üle tee "poes" ehk muti juures ja tõin 3 bababa-d.

Haav kokku õmmeldud ja plaaster näos läksime järgmisesse baari :D ja naljategemine jätkus.

Mõne aja pärast tuli uus plaan - sõita ühte nende lemmikusse krevetikohta. Seekord läks Troim R-ga takso peale ning mina istusin J-i taha motika peale. Kartsin küll alguses ja olin juba kindel, et keeldun, kuid selgus, et tegemist on endise krossisõitjaga, kes on väga kindla käe ja olemisega. Sõit oli päris pikk ja mul oli niiiii huvitav. Kihutasime läbi Saigoni tänavate selles hullus liikluses koos tuhandete teiste motikate, jalgrataste, autode ja bussidega. Kõik teed on suured ja laiad, ei mingit totutamist või ummikus istumist, kõik kulgeb. Sain omamoodi ekskursiooni. Krevetikohas tellisime õlles keedetud tiigerkrevetid. Nende tegemiseks toodi meie laua kõrvale pott väikse gaasipliidiga ning meie silme all valmisid imemaitsvad krevetid, mida kastsime musta pipra ja laimi kastmesse. Krevetipotti kallasime veel vahepeal ise õlut juurde :)

Nii ajuvaba, kui see ka ei tundu, siis peale söömist läksime jälle baari – seekord imelise vaatega järveäärsesse peenesse kohta. See oli täielik vastand väikeste plastmasstoolidega krevetikohale. Siin olime juba rikaste linnaosas, kus oli vaikne ja roheline, puhas ja mahe muusika. Ohh, no super. Megapõnev. Järve teisel kaldal oli palju pilvelõhkujaid ning ühes neist oli ka R-i kodu.

Mõne aja pärast läksimegi kõik sinna. See kompleks koosnes vist neljast kõrgest majast, mille keskel oli suur bassein (vähemalt 50 m) pluss väiksemad lastebasseinikesed, väike pargike ning madalam maja, kus asuvad jõusaal ning kohvik. Kompleksis sees on ka oma supermarket, mõned restoranid ja ilusalong. Muidugi on 24 h valve. Sõitsime 19. korrusele ning jätkasime napsu ja naljategemist :) Kogu see päev oli nii väsitav, et vist umbes 18 ajal juba sõitsime tagasi linna. Käisime söömas ja siis oma hotelli.

Laupäeval mõtlesime, et oleme vaikselt, kuid juba 10 ajal helistasid R ja J, et mis, jalad maast lahti ja meile! Mis seal salata, selle 50-meetrise basseiniga räägib igaüks mu ära. Liiga suur ahvatlus. Sõitsime kohale ning ma sain rahus 2 km ujuda. Üle kahe nädal polnud ju korralikult ujuda saanud. Õnneks ikka oskasin veel ja jõudu ka nagu oli. Peale minu oli seal vahepeal ainult 2 inimest. Pärast läksime üles ja tegime youtube´i soovikat – AC/DC ja Guns´n´Roses vaheldusid Heleni, Patricia Kaasi ning hispaania-keelsete lembelauludega. Meiega olid koos nimelt ka eestlaste vietnami-tüdrukud. Mõlemad väga toredad ja armsad. Erinevalt enamikest oskasid nemad ka ilusti inglise keelt rääkida. Nendest on ikka väga suur kasu, kuna nad on eesti kuttidele ka tõlkide eest ning tänu neile saab palju asju ju tunduvalt lihtsamini aetud. Pluss kindlasti on neile ka kõik teenused ja tooted odavamad kui meile valgetele. Tegime muidugi jälle meeletult nalja igasugustel teemadel, nüüd oli hea ka Troimi niitide ja sinise silma kallal võtta. Hea bandiidi-välimuse oli ta küll endale saavutanud.

Õhtupoolikul sõitsime tagasi. Troim jäi magama, kuid mina läksin üksi jalutama, et vaadata üle vanad tuttavad kohad. Läksin parki ja vaatasin kohalikku elu. Mängiti mänge, söödi, tantsiti, istuti niisama jne. Minu juurde tuli kõigepealt üks tudeng, kes tegi mingit turistide uuringut, vastasin siis igasugustele küsimustele ankeedis. Seejärel ümbritsesid mind 4 noort kutti, kes olid väga sõbralikud ja küsisid tagasihoidlikult, kas nad võivad minuga inglise keelt harjutada. Nõustusin muidugi. Istusime maha ning rääkisime pool tundi. Neid huvitas, kus ja kuidas ma inglise keelt õppisin, kust ma pärit olen, milline mu kodumaa on, kas me räägime Eestis igapäevaselt inglise keelt jne. Üks poiss oli pärit maalt ning ütles, et käib nädalavahetustel Saigonis inglise keelt harjutamas, kuna nende küla õpetaja on ise vietnamlane ega oska ka eriti hästi. Ma õpetasin neid natuke, et vaadake palju inglisekeelseid telekanaleid ning pöörake suurt tähelepanu hääldusele.

Üks kutt küsis, et mis parfüümi ma kasutan, et nii hea lõhn :) Ma võtsin kotist Elizabeth Ardeni Green Tea Cherry Blossomi ning poiss kirjutas selle hoolsalt oma ruudulisse kaustikkuse üles. Ütles, et ta tahab sama lõhna oma girlfriendile kinkida. Avaldas lootust, et ehk leiab selle lõhna ka Vietnami poodidest üles.

Edasi läksin Benh Tanhi turule ning imesin endasse taaskord neid imelisi lõhnu ja tundeid. Need kaubad ja söögid, mis seal müüakse on lihtsalt nii-nii huvitavad. Alustades kingadest, mida on tohutult palju värve ja disaine, lõpetades täiesti arusaamatute maitseainete ja purgikeste ja pakikestega. Ma olen omast arust siin juba väga osav teeületaja, kuid siiski oli meeldiv, et turu juures oli ametis rohelisse vormi riietatud MuPo, kelle töö ongi vist päev otsa üle tee kõndida valgetega. Nii, kui ta mind märkas, võttis mind kohe enda kõrvale ja alustas teeületamist, parem käsi kõrgel üleval ja vile suus :) Väga julge tunne oli, kõik kohe pidurdasid.

Kui Troim üles ärkas, käisime massaažis ja söömas. Troimist oli suur pastasõber saanud ning ta pani üksteise järel pintslisse penne al´arrabiatta ja spaghetti bolognese. Siin on itaalia köök väga populaarne, iga teine koht pakub pastat ja pizzat. Menüüd on itaalia värvides jne, mõnes kohas on isegi ehtne puuahi. Loomulikult on alati olemas ka vietnami toitude menüü.

Pühapäeval sain jälle üksi ringi jalutada, mis mulle iseenesest väga meeldib. Käin, kus tahan ja vaatan kingi, riideid, kotte nii kaua kui ise tahan. Leidsin mingi mega supermarketi, kus olid poed, kino ja toidupood. Suured kärudega toidupoed on siin sellised, kuhu ei tohi kotiga minna. Kott tuleb jätta lockerisse ning poodi võid kaasa võtta ainult rahakoti ja telefoni. Natuke ebamugav ju on, aga iseenesest arusaadav.

Ho Chi Minh on väga kontrastiderikas. Vaatad ühele poole ja näed räpast agulit, kus on sodi ning mustus, kõhnad koerad ja rääbakad kanad, vaatad teisele poole ja näed suure pilvelõhkuja ehitust, mille aiareklaamid kuulutavad, et sinna rajatakse suurejooneline äri-, elu- ja kaubanduskeskus kõikvõimalike peenete poodidega. Kõrvuti uhke hotelliga ajab oma äri lihanaine. Nägin, kuidas üks mutt oli tänavanurgale oma käru parkinud ning käru peal olid hunnikus igasugused lihatükid – abatükk, sisefilee, maks, hakkliha jne. Äri õitses, kuna vähemalt 2 ostjat oli tal seal järjekorras.

Õhtupoolikul otsustasime, et nädalavahetus on nüüd vist läbi ja esmaspäeval on aeg Nha Trangi tõmmata. Eriti meeldiv oli, et R tuli meid raudteejaama saatma ning kell 13.10 istusime rongi, et 448 km sõit ette võtta. Nha Trangi jõudsime alles peale 22 õhtul. Huhh, jube pikk sõit. Rongiga on muidugi parem kui lennukiga nii kaua sõita, kuid tüütu oli ikka. Rongis on erinevad klassid ning jalutuskäik tagant ette oli parajalt huvitav. Meie istusime pehmete istmete ja konditsioneeriga vagunis. Kõik istmed olid viimseni alla lastud ja jalavahe oli suur, nii et istumine oli megamugav. Tagapool olid kupeed, osades 4, osades 6 magamiskohta. Need oli päris jubedad. Inimsed istusid ja sõid ja jõid seal. Osad suitsetasid lihtsalt vaguni lõpus akna all (mitte kahe vaguni liitekohas). Eespool oli mitu vagunit kõvade puuistmetega. Seal oli palju perekondi lastega. Magati otse põrandal, pinkide all ja risti-rästi. Seal suitsetati vabalt igal pool. Mõned lapsed magasid üksteise otsas mingites klaasustega kappides. Kõige ees oli restoranivagun, mis eriti oma nime vääriline küll ei olnud. Seda, et tegemist on söögikohaga, sai aru mustade pottide ja pannide hunnikutest. Käisime aeg-ajalt ees õlut ostmas ja kui mina sinna ette läksin, oli mul tunne, et ma olen loom loomaaias. Mind vaadati pealaest jalatallani ja absoluutselt kõik vahtisid. Plaanisin algul pilti teha, aga sellises olukorras ma küll ei julgenud. Rongis pakuti ka süüa ja juua ning mingi käru sõitis snäksidega kogu aeg edasi-tagasi. Me riisist ja kotletist ja supist loobusime, pärast selle restorani seisukorra nägemist, kuid kuumasid keedumune ostsime küll. 3 muna maksis 10 000 dongi ja anti koos väikse maitsesoola pakikesega. Väga hea muna oli :D

Aknast kahjuks midagi märkimisväärset näha polnud. Esiteks olid aknad pestud mingi küürimispastaga, mis oli aknad läbipaistmatuks muutnud ja teiseks oli enamasti akna taga roheline võsa. Ainult puud ja palmid ja rohi. Kui me Nha Trangile lähenema hakkasime, oleks võib-olla ka merd näinud, kuid siis oli akna taga juba pime.

Halong Bay tuur

Halong Bay tuur, 8.10.-10.10.

siit peaks nüüd pilte ka näha olema

Bookisime endale 3-päevase tuuri imeilusasse Halong Baysse. Esmaspäeva hommikul kell 8.00 kuni 8.30 pidi meid peale võetama, meie olime muidugi kolmekesi täpipealt kell 8.00 all fuajees valmis, hommikusöögi jätsime igaks juhuks vahele, kuna ees ootas 4,5 h bussisõitu ja me oleme mõlemad sellised foobikud, et kindlasti on vaja wc-sse minna just siis, kui mingit võimalust 100 km raadiuses ei ole.

Kell 8.40 pakkus hotelli administraator, et ta helistab ise sinna kompaniisse ja küsib, kaua aega läheb. Hotelli eest sõitsid läbi kümned ümmargused beežid omnibussid täis uniseid turiste ning lõpuks kell 8.45 saabus ka meie kamp kohale. Buss oli juba parajalt täis ning me ei saanudki kõrvuti istuma. Kuigi minu meelest enam ruumi ei olnud, võtsime siiski peale veel 5-6 inimest, kes paigutati istuma mingitele istme käsitoe seest väljakäivatele lisa klapptoolidele. Hullult ülebookitud buss.

4-tunnise sõidu jooksul tehti 1 peatus kohustuslikus turistikohas, aga see oli isegi huvitav. Tegemist oli puuetega laste töötamiskeskusega. Eespool tegid lapsed pilte või skulptuure ja ühes toas isegi kullassepa töid (ma ei tea, kas need ka tõesti mingi puudega olid) ja tagapool müüd hästi palju hästi ilusat käsitööd. Ostma muidugi keegi ei hakanud, aga põnev oli vaadata.

Meie seltskond koosnes enamalt jaolt noortest seljakotiränduritest, hästi sõbralik ja tore kamp oli koos. Mind pani imestama, et nii paljud reisivad ihuüksi, meie seltskonnast nt 67-aastane Slovakkiast pärit Josef, 42-aastane Taiwaanist Ming-Lung Lee (ehk Buddha), 21-aastane kutt Hollandist, umbes 35-aastane Carolina Saksamaalt ning veel üks saksa kutt Wolf, kes töötab Audis insenerina.

Need üksireisijad satuvad ju kogu aeg võõraste inimestega ühte hotellituppa ja nagu meie reisil juhtus, siis ka lausa ühte voodisse :D Aga ju siis nad ei tee sellest suurt numbrit. Heh.

Teekond Halong citysse oli ääristatud roheliste riisipõldudega, millel kõikjal töötasid inimesed, ühtegi masinat me küll ei näinud, kõik puha käsitöö. Ja töötavad nad ka kuidagi üksi, maksimum 5-6 inimest põllul. Võis näha vist kõiki riisikasvatuse etappe, aga ega ma ju ei jaga seda asja, igatahes mõnes kohas põletati alet, teisal vist juba korjati.

Halong citys läksime kiirelt laeva peale, kus oli juba kaetud pikk laud. Ilus romantiline õhustik oli. Kotid panime kõik trepi alla hunnikusse ning keegi ei selgitanud, kas me selle laeva peal ööbime ka või mitte. Kuidagi väike tundus see, võrreldes turismibüroos nähtud piltidega. Laev hakkas liikuma ning meile serveeriti lõunasöök. Oli okei, aga mingit maitseelamust sellest ei saanud, no mingi friikartulid, tofuroog, vesispinat, riis ja imeõhukesed kurgiviilud. Kala oli ka, aga selle panid enamjaolt pintslisse 2 hollandi kutti.

Esimene peatus oli suur koobas, kajutitesse meid ikka ei lastud ja kästi kõik tähtsad asjad kaasa võtta. Nii ma siis ronisin seal koopas oma käekotiga, kus oli fotokas, rahakotid, samsung galaxy jne. Huhh, palav oli küll. Koobas oli suur küll ja väga ilusti valgustatud. Sisse oli tehtud rajakesed ja trepid, et sai mõnusasti kõndida. Giid rääkis pea iga stalagtiidi ja stalagmiidi kohta, keda see meenutama peaks ning kuidas seda kutsutakse. Lõvi pea, draakon, pikkade juustega naine, Romeo ja Julia, konn ja kes seal kõik olid :D

Seal saime lähemalt tuttavaks ka Ming-Lungiga, kellest sai meie parim sõber sellel tripil. Troim hakkas teda kohe Buddhaks kutsuma, et lihtsam meelde jätta. Tüüp oli muidugi budist ka ja rääkis meile palju sellest usundist ja oma maailmast. Ta pole nt 5 aastat ühtegi kärbest ega sääske ka tapnud, lihtsalt pühib maha need. Aga samas ta joob ja suitsetab, et ta on drinking and smoking Buddha. Meil sai temaga edaspidi tohutult nalja koos.

Edasi tiirutasime laevaga nende imeliste saarte vahel. Ilm oli ilus selge ja päiksepaisteline, tõesti väga imeline tunne oli seal. Laev sõitis nii vaikselt, et mingit mürinat ei olnud ning vesi oli ka nii rahulik, nagu oleks kuskil järve peal.

Siis viidi meid veel vaatama fish farmi (kalafarm, kus ma küll ühtegi kala ei näinud; lihtsalt 4 maja oli vee peale ehitatud) ja kajakitama. Kuigi omast arust ostsime tuuri, kus kõik pidi hinna sees olema, siis kajakitamise eest pidime ikka ekstrapapi välja käima, aga kui juba, siis juba. Nii äge oli end natuke liigutada trenni mõttes ja vee peal oli mõnus. Aerutasime kahte kaljusisesse järve, Lucca oli muidugi ka kaasas :D Giid küsis 2 korda, et kas te võtate tema ka kaasa!!!! Jaa, muidugi :)

Õhtul vaatasime laeva ülemisel tekil päikeseloojangut ja nautisime imeilusaid värve ja vaikust. Kuigi inimesi oli palju, hajusid nad kuidagi kõik sellesse tillukesse laeva ära, et keegi ei häirinud ega seganud. Aa, vahepeal olime siis saanud oma kajutid ka kätte. Imekombel oligi suudetud sellesse laeva sisse ehitada kajutid koos wc ja vannitoaga. Wc-st küll vett ei tulnud, aga MacGyver Troim lahendas olukorra. Võttis kaane pealt ära ja siis lasime ise dušist loputuskasti vett täis. Jagasime seda nippi ka teistele :D

Õhtusöök oli suht sama, mis lõunasöök, aga mulle meeldis see, et me kogu grupiga ühe pika laua taga istusime, kuidagi teistmoodi ja ühendas nagu kõik kokku.

Õhtul istusime Wolfi ja Buddhaga laevatekil, jõime õlut ja riisiviina ning rääkisime maast ja ilmast. Nii huvitav ja põnev oli. Rääkisime just muudel teemadel, kui see tavapärane reisjate jutt, et kust tuled ja kuhu lähed. Buddha ja Wolfi näol oli tegemist pealegi väga intelligentsete inimestega. Eks nad vist sisimas natuke nukrad ja üksikud olid, aga nendega oli tõesti tore. Buddha muidugi kiitis minu välimust, minu heledat nahka ja blonde juukseid, pikka kasvu ja silmi. Ja Troimi kiitis ka, et ta on nii ilus mees ja heas vormis. Buddha ütles ka sellise lause Troimile, et „ma loodan, et ma olen ühel päeval sama õnnelik, kui sina“. Tema naine pettis talt välja väga suure summa raha kunagi ning nüüd ta on naiste vastu usalduse kaotanud ja haavatud. 5 aastat ei ole seksinud ka.

Mina väsisin ära, aga Troim ja Buddha oli viimased, kes üleval olid. Kogu meeskond oli ka juba magama läinud, alles poole 4 ajal tulid magama. Öösel oli laevatekil kõvaks rottide võidujooksuks läinud. Hea, et ma seda ei näinud, koera-suurused rotid olid ringi trampinud. Brrrrr.

Hommikul jälle söök ja siis Cat Ba saarele. Esimene peatus oli Rahvuspark. Oi jummel, rahvuspargi külastamine seisnes selles, et nii, nüüd on teil 2 h aega, ronite mäkke ühe tunniga ja alla tulete poole tunniga, siis tuleb buss järgi. Noh, mis siis ikka, mäkke siis mäkke. Kohe hakkas jõhker turnimine pihta. Oli ehitatud nagu trepiastmed, hästi järsud. Aina ülesse ja ülesse. Kõik jõid vett ja tilkusid higist, Troim jõi algul õlut ja hiljem viina ning ka tilkus higist, aga oli nii heas tujus, et aina laulis ja ergutas teisi. Mu arust oli ka ikka päris raske trenn sinna üles saada, lõpp oli veel eriti raske, kuna mõnes kohas pidi lausa käte ja jalgadega ronima ja end vinnama. Imekombel käisid seal üleval ära aga ka igast paksud süldid ja ka see 67-aastane vana Josef (kellega Troim muide vene keeles suhtles). Mäe otsast avanes muidugi võimas vaade. Ikka väga, väga ilus. Sellist vaadet ei olegi enne oma silmaga näinud, oli tunne, nagu oleks helikopteri otsas. Allatulek oli küll kergem, aga trenn ikka. Jalad on siiani valusad ja täna on juba 3 p möödas sellest. Viina jõi Troim aga puhtalt selleks, et kõht korras oleks ja teised vaatasid, et krt, oleks ka äkki pidanud midagi veest kangemat jooma, kuna sellest saab ju ka kaloreid :D Viin ei ole siin muidugi sama, mis Eestis, 29,5 voli kõigest.

Edasi viidi meid hotelli, meie tuba asus neljandal korrusel, nii et nüüd saime koos kottidega veel trepist üles-alla kõndida. Hotell asus Cat Ba saarel linnas, üllatuseks oli tegemist täitsa suure asulaga, kus oli poed, baarid, restoranid, hotellid, sadam jne. Ma arvasin, et seal Halong Bay peal taolisi kohti ei olegi.

Jalutasime Troimi ja Buddhaga, et leida mingit randa ujumiseks, aga tundus, et terve rannikuäär on hoopis sadam ja seal ujuda ei saagi. Siis hüppas meie juurde aga üks õlgkübaraga vana ja ütles, et viib meid paadiga ilusasse randa, kus on liiv ja õlu ja puhas. 5 usd nägu! Midaaaa, keeldusime ja kauplesime ja vaidlesime ning lõpuks maksime 3 peale 5 usd. Paadimees aerutas oma 40 minutit oma iseehitatud alusega ümber kaljunukkide ning viimaks hakkas paistma ilus rannake. Tegemist oli meie privaatrannaga :) eemal oli küll üks hotell, aga see oli täiesti tühi, isegi baarid olid kinni ning töötajaidki ei olnud. Vesi oli nii soe, et me ujusime vist 40 minutit, siis natuke istusime rannal ja ujusime jälle. Buddha küll algul vist häbenes, kuna tal polnud ujukaid kaasas, aga pärast suples koos meiega oma punaste alukatega. Nii mõnus oli! Sain ujuda nii palju kui tahtsin ja jaksasin, sest hommikune mäkketõus oli tegelikult keha juba omajagu ära väsitanud. Ja pealegi see vaikne paadisõit oli ka hea. Teised grupikaaslased olid kuskilt jalutuskäigu kauguselt hotellist leidnud ka ranna, kus nad päev otsa olnud olid, aga see koht jäigi meil üle vaatamata.

Meil troimiga oli siis aeg jalamassaaži minna. Oi, see oli mõnus! Mul vajutati jälle kõik punktid talla all ja varvaste vahel ära. Tohutult mõnus, parajalt valus ja parajalt lõõgastav. Troim jäi täitsa magama ega pannud tähelegi, et vahepeal hakkas talle massaaži tegema 2 inimest. Ühe massööri laps saabus koolist ning hakkas kohe ema aitama. See tüdruk võis olla vast 6-aastane, matkis ema liigutusi ja tegeles kogu aeg läbi mängu Troimi jalaga. Ma arvasin, et äkki Troimile ei meeldi selline asi, aga kui ta üles ärkas, siis tegi see ka talle pigem nalja.

Peale õhtusööki jälle jalutasime ja istusime mere ääres väljakul, kus oli peale meie ka palju kohalikke. Kambad naljatasid ja jõid ning nosisid sihvkasid. Minu kõrvale imbus üks kohalik noormees, kes hirmsasti tahtis minuga juttu rääkida. Ma siis natuke vestlesin temaga. Ta küll oskas inglise keelt, kuid nende hääldus on nii ajuvaba, et peab hullult pingutama, et kohale jõuaks, mis nad öelda tahavad. Nad nimelt söövad sõnade lõpud ära – a´la „fried rice“ ütlevad nad „fra rai“ ja nii kõikide asjadega. "breakfast" on "breve".

Troimil tekkis äge vestlus ühe vanema ennasttäis härraga, kes vist arvas, et me oleme need tüüpilised valged rikkad, kes reisivad Vietnamis ainult sellepärast, et siin on odav. Me siis selgitasime, et odav küll, aga meid kooritakse siin ka jõhkralt, nii et meie maksame siin paljude asjade eest lõppkokkuvõttes sama hinda, mis Eestis või veel rohkem. No õlul on paljuski sama hind, aga puuviljad on 3-4 usd kilo! Hallo, hallo.

Õhtul vaikselt tiksusime oma rahvusvahelise seltskonnaga. Troim rääkis vaheldumisi vene, inglise ja eesti keelt ning see tegi kõigile palju nalja, aga samas tekitas ka imestust. Ta ajas ju muidugi pidevalt sassi ka, vaatas nt Josefile otsa ja rääkis tõsimeeli inglise keeles, siis raputas pead ja orienteerus jälle vene keelele ümber. Mina olin muidugi ainus, kes ka kõigest aru sai ning vahepeal tõlkisin mõnele, mis Josef ja Troim omavahel rääkisid.

Kolmas päev oli ärasõidupäev, aga nii lihtsalt meid siiski Hanoisse tagasi ei tahetud lasta. Jälle hakkas pihta hommikusöök, siis bussisõit sadamasse, siis jälle laevasõit imeilusate kaljude vahel ja siis jälle lõunasöök mingis restoranis, kus pidi taas viiendale korrusele ronima :D Igatahes oli meil selleks hetkeks kopp ees sellest lambakarjas ringi sibamisest ning me otsustasime võtta takso Hanoisse sõiduks. Troim rääkis paari taksojuhiga (no tegelikkuses pidi rääkima taksojuhi mobiiliga mingi taksojuhi bossiga) ning hind kõikus 75-80 usd vahel ehk 1 500 000 – 1 600 000 dongi. Oi, millised miljonärid me oleme. Saime juba kaubeldud ühe takso 60 doltsi peale, aga see pani putku sel ajal, kui me kottidega kohmitsesime. Seisime siis nõutult sealt tänavanurgal, kui meie juurde lippas armas väike koolivormis tüdruk ja küsis, kas me vajame abi. Saanud meie mure teada, asus ta kohe tegutsema, rääkis oma emaga ja siis helistas oma mingile tuttavale jne ning lõpuks istusimegi kolmekesi taksos ning kihutasime pealinna poole. Oli lux tunne küll, tegime õlle- ja pissipeatusi, kui ise tahtsime. Buddha oli ka rahul, sai magada ja end mugavalt tunda. Tema käest me raha ei võtnud, kuna me tahtsimegi teda kaasa ju seltskonna pärast ning et talle õnnetukesele lihtsalt head teha. Jõudsime tagasi 3 tunni ja 10 minutiga. Võtsin pangast 2 milli välja ja kõik rahul :) Meie läksime taas oma Sunshine 1 hotelli ning Buddha jätkas oma reisi. Kummaline tüüp, tal polnud pagasit ka üldse. Reisis sellise kotiga nagu minu isa käib Kalevis ujumas :)

Kutsusime teda endale külla Eestisse. Oleks supertore, kui selline asi ükskord tõeks saaks.

Halongi tuur meeldis meile väga, kuigi algne tuurikirjeldus erines tegelikkusest ja miinuseid oli palju (nt konditsioneeri ei olnud ei laevas ega hotellis ning hotellis puudus lubatud bassein), kuid loodus oli võrratu ning me sattusime kokku nii toredate ja rõõmsate inimestega. Mitte keegi meie grupist polnud kuidagi häiriv või ebameeldiv.

Neljapäeval lendasime sellest närvilisest Hanoist lõunasse. Lend kestis 2 tundi ning läks ilusti, istmevahed olid nii suured nagu oleks äriklassis istunud. Appike, kui hea tunne oli Saigoni jõuda!!!! Nagu oleks Euroopasse jõudnud – ilusad suured majad, õdusad kohvikud ja restoranid, valgusreklaamid ja puhtus. Mitte mingit paha haisu või räpakust. Saabusime muidugi ka õhtul kell 1.008, mil linnavalgus ja -tuled vist kõige ilusamad on. Huhhh, kui mõnus. Kõndisime õhtul ringi nagu mingid eufoorilised kanad. Ja kui odav kõik tundub ja kui mõnus, et igal pool on ilusad valgustatud 24 h poed, kus kõikidel asjadel on hinnad juures ning menüüd inglise keelsed. Ja siin müüakse minu segujooke ka!!!! Uskumatu, aga õlu on keskeltläbi 5000 d odavam kui Hanois. Isegi restoranis ainult 10 000 d (50 senti).

Toitudest...

Nam vorstike

Nam enne lahtipakkimist

Praetud kevadrullid




Bagda




Kastmed laual, millega oma Pho´d tuunida



Pardilihasupitegemine



Troimi esimene riisinutisupp Vietnamis

Kirjutan natuke toitudest, mida me siin söönud oleme. Arusaadavad menüüd on muidugi ainult restoranides, samas on kõik tänavanurgad minitoolide ja -minilaudadega „restorane“ täis, mis esmapilgul tunduvad palju põnevamad. Selliste söögikohtade menüü on aga kirjas puu või majaseina külge riputatud mingil A3 suurusel plakatil ning koosneb kolmest -neljast sõnast (kusjuures lõuna ja põhja Vietnami dialektid on nii erinevad, et kaasavõetud sõnaraamatust ja eelmisest reisist meeldejäänud sõnadest pole tuhkagi kasu; ühes kohas oli toit, mida Troim sõi, nimega Huy Vit :D – no jäi hästi meelde. Selle kohta leidsin, et „vit“ tähendab „parti“, Huy tähendust polnud).

Tänavarestorane peavad ainult naised. Tavaliselt on ühes restos koos mitu naist, igaüks tegeleb mingi oma ülesandega, kõige vanemad mutid nt koorivad küüslaukusid. Köök koosneb ratastel kärust, mille ülaosa on klaasist ning kus sees on õrrel kana- või pardi- või varblase- või hane vmt linnu keedetud rümbad. Selle kasti kõrval on siis terve hulk igasuguseid suuri potte ja kausse, mis peidavad endas kuuma puljongit, rohelisi lehti, hakitud rohelist sibulat, maitseaineid jne. Riisinuudlid või riis on eelkeedetud ja vedeleb tavalises kilekotis kuskil kõrval. Tundub, et tegelikult saaks sealt vist tellida ka paari erinevat rooga, aga enamasti tellitakse ikka suppi. Meie oleme kolm korda sellisesse kohta maha istunud ja sõnast „soup“ saavad nad hästi aru, kuigi enamasti söövad nendes kohtades kohalikud. Kõik on niipalju a´la carte, et lihad tükeldatakse ja supp segatakse kokku alles vahetult enne lauale andmist. Kõigis kolmes kohas on samas supp olnud erineva maitsega, aga alati nii suur, et sööme selle kahepeale – nii on just paras, et viitsiks pärast mõnusalt edasi jalutada. Suppi (ehk siis riisinuudleid ja liha) süüakse pulkadega ja pärast lürbitakse või luristatakse vedelik peale. Vedelik on kusjuures niiiii hea, tegemist on ikkagi päris puljongiga, millele on lisatud ei-tea-mis mõnusaid maitseaineid ning piisavalt vürtsikas ka veel. Keha hakkab kuumalt õhetama. Maksab see meile kahvanägudele 1,5 USD.

Teiseks tänavatoidu liigiks on siin igasugused õlis paneeritud käkid. Osad on tänavale püsti pannud vokkimispannilaadse asja, milles siis vastavalt tellimusele friteeritakse sügavkülmutatud juustupulki või friikartuleid. Need snäksid on siin tõeliselt populaarsed, üks tänav tundubki mulle mingi cheese-sticki tänavana, kuna seal on neid juustupulgatajaid kaks tänavapoolt täis. Turistidele läheb ka selline asi peale, kuna tegemist on vist turvalise ja tavalise söögiga, tead, mis saad, nagu Mc Donalds´is (no Vietnamis ju mäkki ei ole). Ilged rasvakäkid on need küll. Me ühe juustupulga ostsime ise ka prooviks, oli tõesti hea, aga maksis 6000 dongi, mis on ilmselgelt ajuvabalt palju mingi ühe kalapulga-suuruse asja eest. Samamoodi võiks Eestis müüa Tammsaare pargis soomlastele neid Esva kalapulki ükshaaval.

Kolmandaks ja neljandaks – nam ja bagda. Täiesti kuulmise järgi meelde jäetud nimed. Istusime ühes Bia Hoi kohas, kui kõrvallaua kutid tellisid mingid rohelised pakikesed. Me siis ahvisime neid ja tellisime sama. Pakike (nam) on kokkurullitud suurest banaanipuu lehest ja kinnitatud niidiga. Rullisime selle lahti ja hiigelsuure lehe seest tuli välja väike roosa vorstike, mille kastsime otsapidi vürtsikasse kastmesse ja siis suhu. Hmmmm, nojah, maitses nagu tavaline keeduvorst või sink. Sellest küll aru ei saanud, et miks see nii suur leht seal ümber pidi olema, kuna mingit maitset see nagu küll ei lisanud. Küsisime kõrvallaua kuttidelt, et mis liha see on, see ütles, et „dog“. Meie natuke imestunud nägusid nähes, parandas end kiirelt, et „no, pig“. Heh, ei saandki siis aru, et sõime me koera- või sealiha vorstikest.

Bagda oli järgmine asi, mis kõrvallauda saabus ning seejärel muidugi ka meile :) See oli ümmargune tortilla-suurune latakas krõbeleib, kaetud seesamiseemnetega. Hea näkitsemiseks.

Muidugi ei saa unustada kevadrulle, mida pakutakse siin ka igal pool. Neid on nii värskeid kui praetuid ja mõlemad moodi on need superhead!!!! Ma ei tea, mis head maitsed seal kõik sees on, aga me igakord neid süües ohime, et need on jälle kõige paremad! Koriander on üks asi, mis need muidugi eriti heaks teeb. Täna sõime selliseid, kus oli lisaks rohelisele kraamile ja riisinuudlitele ka omletti sees. Ja need kastmed nende juurde on ka super. Tänaval käivad mutid ka mingite vaagnatega ringi, aga nende käest pole me veel ostnud. Hind on isegi kallim kui restos.

Üleeile avastasime veel ühe imeodava ja maitsva söögi. Tänaval jälle, aga kaasaostetava ja täiesti puhta. Nagu hamburger – pita leiva moodi, vahele pannakse kahte sorti kapsasalatit, kurki, tomatit, kastmeid ja õhukesi lihalõike, siis surutakse võileib kahepoolse grilli vahele ja valmis. Jälle kahepeale normaalne ära süüa.

Siis oleme veel proovinud paari imelikku kotletikest ja veel paari asja, aga nende kohta ei oska hetkel veel midagi tarka vist kirjutada.

Huhh, ma ütlen, kui veel kaua niimoodi linnas toidu keskel peaks elama, siis ma olen varsti 100-kilone ega mahu enam üldse riietesse ära.

Esimesed muljed ja tegemised

Meie kokk õhtul



Traditsiooniline pilt Tallinna lennujaamas. Rummi ei müüdud!
Seega algas see trip Hennessyga :)
 



Juba pea nädal aega Vietnamis, Hanois, aga no ei ole ju tahtmist kohe arvutiga tegelema hakata, kui mingi 7,5 aastat on iga päev hommikust õhtuni trükitud ja toksitud. Reisi esimestel päevadel tahaks niikuinii ainult suurte silmadega ringi vaadata ja kohalikust elust sotti saada.

Peale sadat korda helistamist ja õiendamist ja kolme erineva arvutiga mässamist saime mingi interneti-laadse asjaga ühendust ning esimesed e-mailid ära saadetud.

Teisel päeval käisime nt juba linna keskel asuva suure järve (Hoan Kiem Lake) ääres, mille keskel on tilluke saareke hästi ilusa templiga. Sinna pidi muidugi ostma pileti - 1 USA dollar tavapilet ja 50 USA senti üliõpilase pilet. Mul tuli mõte, et pakuks eesti id-kaarti student-kaardi pähe ja diil läkski läbi. Tädi vaatas targa näoga meie id kaarte ja võttis vastuvaidlemata kahepeale 1 usd vastu :) Hull sääst :D Eriti arvestades seda, et me oleme maksnud õlu eest nii 40 usa senti kui ka 1,50 usd ja no ilma õluta siin kaua vastu ei pea. Rahakulu õlle peale on vältimatu.

Aga muidu on super. Temperatuur on 29 kraadi ja see on, te-ei-kujuta-ette, kui mõnus. Ja no mulle isiklikult ei jõua siiani kohale, et ma ei tööta. Troimile meeldib see, et ta ei pea vetsus käima, kuna ta higistab välja kõik.

Tallinnas bronnisin meile de luxe toa rõduga Sunshine 1 hotellis, mis tundus ikka selline kallis asi olevat. Siin kohapeal meeldis meile see tuba aga niiväga, et me pikendasime siinolekut veel 3 öö võrra ning alles 8.10. lähme siit edasi.
Lennud läksid õnneks hästi. Aeroflot on täiesti tipp-topp kompanii. Väga ilusad ja armsad stjuardessid ja nii, ainult et Troimi söök oli mingi õudus, minu tilaapiafilee seevastu väga hea.

Hanoi lennujaama oli meile ette tellitud transport hotelli ning tüüp ootaski meid nimesildiga kõige eest. Küsisime, et mis ta nimi on ja saime umbes aru, et Pjann – no mida :D Troimil kohe hea meelde jätta, et Pjannõi paren tuli ikka meile vastu.

 

Mingil järgmisel päeval,

Meil on siin endiselt kõik hästi. Tervis korras ja nii. Ilm on soe ja kõht on täis. Eile lendas mulle mingi minikärbes kõrva, aga see vist leidis ise väljapääsu üles. Sumises seal pool tundi, aga nüüd on kõik ok.

Oleme siin kohanud hästi palju valgeid inimesi, turiste, noori ja vanu - Rootsist, Inglismaalt, Austraaliast ja hästi tore on nendega suhelda. Venelasi siin üldse ei ole. Turistid on igas vanuses, palju on noori, aga väga palju on ka vanemaid inimesi, ma pakuks mingeid 60-aastaseid.
Kaubad ja söögid on siin odavad, aga oleme aru saanud, et meile öeldakse täpselt topelthind kõigi asjade kohta, mis ei ole konkreetselt kuskil hinnakirjas kirjas.

Hotell on meil väga mõnus. Oma rõdu, plasma telekas, 2 suurt voodit, vaikne konditsioneer, soe tekk jne. Hommikusöögiks saab valida riisi-, nuudli-, munarooga. Hommikusöök käib muidu nii, et lähme alla ja seal tuuakse laua peale iga hommik samasugused minimenüükesed, kus on kirjas, mida tellida, antakse pastakas ja siis tuleb enda soovitud asjadele ring ümber tõmmata :D Eriline paberimajandus. Iga hommik jälle NEED SAMAD uued paberid. Oleks, et siis menüü muutuks vmt. Juua on ainult teed või kohvi, ei mingit mahla või vett, aga võib-olla saaks, kui küsida. Esimesel päeval toodi koos praetud riisiga ka suur sai ja puuviljad ning ülejäänud kordadel olemegi küsinud ainult puuvilju. See on kõige parem variant, kuna siis tuuakse suur taldrikutäis viilutatud ananassi, arbuusi, mangot ja draakonivilja, mis maitsevad imehästi. Lisaks veel banaani, mille saab kaasa võtta. Kui me tänava pealt mingit puuvilja osta tahame, siis küsitakse ükskõik mis koguse eest kohe mingi 2-4 usd, siis tuleb teha mega arusaamatu nägu pähe ja öelda „no, no“ ja oodata, et mutt kauplema hakkaks. Tavaline on, et esialgsest hinnast kaupleme umbes 75 % alla, aga see on suht tüütu. No igakord, kui midagi osta tahad, pead varuma 15-20 minutit ja raudsed närvid.

Mingil järgmisel päeval,

(Troim)
Üritasin magada peale õhtusööki, aga lärm ei vaibu. Kell ka muidugi alles 10 õhtul, aga tavaliselt, kui inimene on väsinud, siis asi siiski õnnestub.

Need tõprad ei väsi meie koorimisest. Täna sõime tänaval ülimalt delikatessesnsi suppi koos kohalikega ja ikka tahavad 1.50 dollarit (30 000 dongi), kuigi me näeme, et kohalik maksab vähem. Sama asi tuuriga. Sama tuuri eest küsitakse ühes kohas 200 dollarit nägu, aga me leidsime ja kauplesime kaks inimest kokku 150. No ja samas mis ma ikka kurdan, kui pediküür maksab 1.80 euri ja õlu 0,15 euri.
Ja kui siin veel suppi süüa, siis on Jüri saun selle kõrval poisike, nähes mu higilaviini. Otsmik on muidugi ka ilma supita leemetav kõik aeg.

Nüüd on kell on üks öösel ja akna taga on möll, aga juba korjavad kokku oma bisneksi ja teritavad vist valgete tapmiseks mõõka mingi jube metalli hõõrumine käib. Äkki puhastavad ikka grilli ma loodan. Tegin unesnapsi, et nüüd kindlalt magama jääks, aga napsi oli vähe, tundub. Loen ühte naljakat raamatut, mis mulle enne sõitu sõbrad kinkisid.
No homme vahetame tuba. Nüüd kõnnivad mingid tüübid trummidega mööda tänavat ja mööka ikka ihutakse.

Reede,

kolisime üle koridori ja nüüd oleme megavaikses toas, siia ei kostu mitte üks tuut ja piip. Õnnistus täiega. Troim sebis meile ka kohalikud sim-kaardid ja rääkis selle kohta nii:

Tel numbri asi nägi välja nii- küsisin ühest turismiinfost ja sealt öeldi, et kõrval olematus sitaurkas (võid lugeda ka olematu koht) on vist midagi. Asja uurides antigi läbi kahe tõlgi 2 kaarti ja mis kõige naljakam tel. numbrid olid käsitsi veekindla vildikaga peale kirjutatud nii, et kui ma oleks ostnud ühe simi, siis oleks asi perses olnud, sest üks nr oli kirjutamata jäetud. Ja numbrid olid nii halva käekirjaga, et ma seal veel küsisin kõik numbrid üle ka. Igatahes sain nii oma numbri teada, et Leenu helistas sellele õigele numbrile ja siis sain aru, et miks mina ei saanud talle helistada. Kuradi opakate maa ikka.
Nad vaatavad vahel tõsimeeli mulle otsa, kui ma neile tänaval ütlen midagi sellist- hue tu kar ningh pong arvavad, et ma äkki Lõuna-Vietnamist olen.
Tuba juba vahetatud ja täna on lootust ka magada, nad peksid neid panne ja potte kella kolmeni kokku ja kohe peale seda hakkas kommukate pasun (see on iga hommik kell 7.30, kuskilt suurtest kõlaritest tuleb kohutav möla üle linna) varsti huilgama, 7-aastased lapsed teevad koos vanematega hommikul neljani tööd. No näiteks koristavad neid roppe söögikohti, mis nagunii puhtaks ei lähe ja karjuvad täiest kõrist uusi kliente sisse. Seisavad keset teed ja lihtsalt igale motikale viipavad ja karjuvad, et neil on hea söök vms. Aga lapsel siin küll vist elu pole ja mulle käivad veel rohkem närvidele kui Eestis käisid.
Viisime esimesed mustad riided pesupesemisse – 1 kg = 1 USD. Pesumasina täis pesu maksab seega umbes 5 dollarit, mis tundub ikka jõhker hind. Nüüd hakkame vist higihaisuste riietega käima.