Ka 2012. aastal olid jõulud

26.12.2012.

 

 

Pildid on siin. Ärge siis imestage, et nii mitu kraanapilti. Need on spetsiaalselt isale. Kato masinad teevad siin ka tööd.

 

 

Nii tore, et Maiade ennustus täppi ei läinud ning 21.12.2012.a. ei saabunud mingit maailmalõppu. Ausalt öeldes olid mu ajud täiesti krussis selle jama pärast. Ma ikka tõsimeeli arvasin, et midagi juhtub. Nüüd aga saab öelda: „Head vana-aastalõppu kõigile! Jõulud juba möödas :)“

Meil olid siis seekord mõnusad kerged jõulud – kerged nii söögi-, riiete-, kingituste ja lumerookimisemõttes :) Et pole meil mingit jõulupohmelli. 22.12 ehk laupäeval käisime hoopis Jane´i ja Mark´i juures grillimas. Nad olid kutsunud ka kaks kohalikku tüdrukut – Phuong ja Nhi – kelle ülesanne oli kogu seda kraami küpsetada. A see pidigi selline tava olema, neile endile väga meeldib mässata ja teha. Süüa oli niipalju, et oleks 10-le jätkunud, aga oligi tore palju erinevaid asju maitsta. Meie ülesanne oli ainult viia tomati-kurgisalat. Jane natuke arvas, et vietnami tüdrukud niikuinii seda ei taha, aga tahtsid küll. Neile see isegi nii maitses, et võtsid mitu korda juurde, kuigi algul tõstsid taldrikule vaid lusikatäie.

Lisaks Jane´i marineeritud kahte sorti lihale, kartulisalatile ja kapsa-porgandisalatile tõid Phuong ja Nhi hunniku krevette, paprikaid ja okrat ning loomulikult kalakastet, mida nad õnneks eriti ei kasutanud. Tüdrukud tassisid 5. korrusele ka kotitäie sütt ja süütetikkusid. Kuna mulle meeldib igasugu abitöid teha, siis aitasin puhastada juurikaid ning pesta nõusid. Okrapuhastamise kõrval sain lähemalt Phuongiga tuttavaks. Nendega oli hea rääkida, kuna nad oskasid väga hästi inglise keelt. Phuong töötas enne Why Not Bar´is, aga kuidagi tänu Jane´ile sai töö hotellis. See pidi palju parem olema kui baaris töötada, aga sellegipoolest peab ta töötama iga päev 8 tundi. Mitte ühtegi vaba päeva ei ole! Ta muidugi saab võtta vaba päeva, aga siis lihtsalt ei saa selle eest palka. Phuong ise oli lõbus ja tore. Nhi oli natuke tagasihoidlikum ning rääkis ainult iga söögi kohta, et see on hea juustele, see on hea seljavalule, see on hea nahale jne jne jne. Endal tal küll väga hea nahk ei olnud, aga see selleks.

Pärastpoole läksime uudistama uut araabiateemalist baari – Shisha. Selle omanik on noor eestlanna, kes elanud Vietnamis juba 4 aastat, sellest 1 aasta Nha Trangis!!!!! Nii et me pole siin sugugi esimesed. Aga keegi polnud temast enne kuulnud ning paljud vist arvasid, et ta on venelanna. Tal on ka oma riietepood, kuhu ta vist ise riideid disainib. Ikka päris tore oli oma rahvuskaaslast kohata. Ta pole kolm aastat eesti keelt rääkinud, aga rääkis väga ilusti, kuigi tugeva aktsendiga. Pärit on ta segaperekonnast, et siis vist mitte päris puhas eestlane. Tema tehtud baar oli aga väga mõnus koht, väga stiilipuhas. Kogu sisekujundus, töötajate riided ning muusika oli kõik väga teemas. Tervitusnapsuks pakutud kokteil oli ka ikka kokteil, mitte väike shot. Ja vahepeal hüppas tagaruumist välja kena kõhutantsijanna :) Aga hinnatase oli natuke kõrge, et seal väga tihti käima hakata. Phuongile ja Nhile vist ka meeldis. Mark testis Troimi venekeeleoskust, kattes menüüs inglisekeelse osa kinni ning lasi Troimil lugeda, mis vene keeles kirjutatud oli. Muidugi ei olnud see Troimile mingi raske ülesanne ja Mark oli väga üllatunud, et Troim ka vene tähti tunneb. Nad küsisid, et kuidas hääldavad venelased oma pealinna nime, et kas „Mokba“ :D Nemad loevad ju vene tähti nagu araabia omi (Москва). Väga tore õhtu oli kokkuvõttes.

Meie jõululaupäeval olime jälle koos Jane´i ja Markiga. Nad olid endile külla kutsunud ka Jane´i õpilase Yulia ja tema abikaasa Alexei. Toredad noored venelased, kes elavad juba mitu aastat Hanois ning samuti Moskvasse väga tagasi ei igatse. Yulia õpib Hanois ülikoolis ning ühtlasi õpib koos Jane´ga inglise keelt. Jane meeldib talle niiväga, et ta sõidab põhimõtteliselt Jane´i pärast Nha Trangi alati paariks nädalaks või kuuks. Yulia rääkis väga ilusti inglise keelt, nagu inglane, hästi hoolikalt kõiki sõnu välja hääldades ning kogu aeg viisakusväljendeid kasutades. Täitsa hämmastav oli teda kuulata. Ainult 2-aastase õpiaja kohta kõneles ta väga ladusalt.

Alexey teeb mingit bisnisit ning Jane´i jutu järgi pidid nad väga rikkad olema. Väike tütar on neil samuti juba olemas. Nende vanemad pidid ka iga aasta siin käima ning on alati siin nii kaua, kuni viisa võimaldab. Tegime väikseid snäkke ning jõime õlut ja kokteile. Alexey ja Yulia sõitsid peale 4 õlut rolleriga koju, meie aga suundusime BC-i. Seal oli ka väikestviisi jõulumöll, kuigi ameeriklased ja inglased peavad jõule 25. detsembril. Väga paljud ettekandjad ja turistid olid päkapikumütsidega ning paljud kohalikud olid oma lapsukesed puna-valgetesse kostüümidesse riietanud. Nagu piltidelt näha saime ka ise ühe pisikese tüdruku pea tunniks enda käsutusse. Tema ema müüs nätse ja suitse ning meie nunnutasime niikaua tema last. Väga armas piiga oli, aga ma ei saa aru, kuidas nii rahulik. Ta nagu üldse ei karjunud ega rabelenud. Vaatas kogu aeg suurte silmadega otsa ning oli täiesti vait. Paratamatult tekkis tunne, et äkki on talle mingeid rahusteid sisse söödetud. Jane ütles, et siin on levinud ka laste „laenamine“. See ema küll pildistamise eest raha ei küsinud, aga mu arust ikka paljud andsid – nii ka meie tegelikult.

Edasised päevad on vaiksed olnud. Ilm on väga heitlik. Mõni päev palav päike, siis jälle jahedam ja vihmasem. Filipiinidel on jälle mingi tsüklon, mis mõjutab ka Vietnami rannaalasid ning selletõttu on siin hästi suured lained. Randa ilmus paar päeva tagasi ka silt, et „ärge minge vette“. Ma olen seetõttu sunnitud ujuma Louisiana Brewhouse´i basseinis, kus mul mõnikord õnnestub ujuda tasuta, aga teinekord sunnitakse mind midagi tellima. Seal on jõhkralt kallis kõik – väike pudel vett maksab 2 usd (poes 25 usa senti või vähem) – aga no ma tahan ujuda ja see on ikka trenni eest ka. Hea, et praegu siin ühtegi külalist meil pole, kuna praegustest turistidest on küll kahju, et peavad oma puhkust selliste ilmadega veetma.

Ükspäev oli ranna ääres pargis tõstukkraana, mille otsas väikses korvis seisis mees, kes keeras kookospähkleid palmide otsast alla. Justnimelt keeras, kuna neid ei saa vist hästi lõigata, kuna nad on nii tihedalt koos. Ma ei saa aru, kuidas ta otsustab, milline pähkel on valmis ja milline mitte, aga võib-olla keerab ta neid lahti suvaliselt, et nagu harvendamine. Aktsiooni jälgis ja all õpetas muidugi veel 10 inimest. Üks naine tuli küsis meie käest, kas tahame kookospähklit – maksab 30 000. kauplesime, et 15 000-ga võtame. See naerdi välja ning naine jooksis minema. Paari minuti pärast naasis aga terve kookosega ja ütles, et, tasuta :) No vot, mõnikord tehakse nii toredaid üllatusi. See oli siis kõige värskem kookospähkel, mis me saanud oleme. Sundisin pärast õhtul Troimi, et ta peab kookospähkli pooleks ka lööma, kuna mulle niiiii maitseb see sisu. Troim siis mässas natuke rõdul ja sai pähklist jagu. Ta on juba mitu kookost katki peksnud ning varsti on proff valmis. Ega seda söödavat sisu ka pärast kerge kätte saada pole, tubli tund aega nokitsemist ja kraapimist noa ning lusikaga, aga mulle väga meeldib. Mõnus.

Üllatustest veel – eelmine nädal mingi päev tuli Troim koju ja meie ukse ees seisis grill. Helistas üles Mark´ile ja küsis, mis toimub. Mark selgitas, et see grill oli tema jaoks liiga väike ning ta ostis omale suurema, vana aga kinkis meile. Me pole seda veel katsetanud, aga see on igatahes väga lahe, olime väga õnnelikud, kuna peale Mark´i juures käimist plaanisime ka ise midagi sellist soetada. Oleks ju põnev ise grillida.

Mark on meid üldse palju aidanud. Ta viis meid oma pesupesija juurde, kes teeb korralikku tööd ning triigib ja pakib pesud ilusti ära. Mark ütles, et tema ei anna meie maja koristajale midagi pesta, kuna see on nii laisk ja lohakas, samuti koristab ta enamasti ise oma korterit, kuna Marki sõnul ei laseks ta seda koristajat isegi oma koera kuuti koristama.

Lisaks tutvustas ta meid oma arvukatele ameerika sõpradele, kes siin elavad. Saime siis jälle tuttavaks mitmete vanameestega, vanuses 65+. Need vanad käivad iga päev koos hommikukohvi joomas ühes kindlas kohvikus. Istuvad suure laua taga ja räägivad maailmaasju. Kui meil misiganes probleeme või küsimusi peaks tekkima, siis võime alati sealt läbi sõita ning nõu ja abi küsida. See oli ikka eriline vanade härrade klubi. Vist pea kõigil on siin ka oma naised ning tegemist oli rikkamat sorti inimestega. Üks vana sõidab ringi eriti ilusa kollase sportautoga, mida me pidevalt linna peal näinud oleme. Üks tüüp nägi välja nagu inglise lord ja ütles, et tuli vietnamisse 6 aastat tagasi ning nüüd on ta abielus ja tal on 2-aastane tütar. Ehk siis ta abiellus esimest korda elus, kui oli 64-aastane ja sai esimese lapse, kui oli 66-aastane :D On ikka inimesi.

Ja veel – jõulukingitusi me teineteisele ei teinud, aga ma siiski väikse asja tegin. Ostsin poest Borjomi vett (mis on müügil ainult ühes poes ja maksab palju), musta leiba ja suitsujuustu. Borjomi jõi Troim poole tunniga ära ning leib oli ka hea. Juust oli hea, aga mitte oma üüratut hinda väärt.

Peaaegu oleks unustanud veel ühe meie vihmaste ilmade tegevuse. Nüüd oleme marineerimiskunnid. Otsime netist retsepte ning oleme juba teinud marineeritud küüslauke ja kahte sorti kurke. Väga hästi on kõik õnnestunud, eriti maitses mulle küüslaugu marinaad. Ameeriklased ja inglased vaatavad muidugi suurte silmadega, mida need hullud eestlased jälle kupatavad. Claire vangutas täna lifti kõrval pead, kui nägi meid taas 4 kilo kurkide ja 2 kilo tomatitega koju tulemas :D A meil ideid jätkub, kui ainult uusi purke saaks :D :D :D Eestis kelder purke täis .....

 

Teile aga  veelkord ilusat vana-aastalõppu, ainult 1 tööpäev veel sellel aastal!

Suhtlemisepäevad

20.12.2012.a.

 

 

Pildid

 

 

Jälle ühed tegevust täis päevad möödas. Midagi erilist nagu polegi teinud, aga suhelnud oleme küll hullupööra.

Eelmisel kolmapäeval kutsusime taas Alani ja Claire´i meile kaarte mängima. Suuremat sööki seekord ei teinud, aga snäkse oli ikka laud täis ning mingite imelike bataadikrõpsude kõrvale valmistas Troim ise tulise mehhiko salsa. Alan ja Claire lähevad jaanuari lõpus tagasi Austraaliasse ning me saame nende käest taldrikuid-klaase jmt ning tahaksime osta või endale saada ka nende lauamängu. Täitsa mõnus ajaviitemäng ning väike ka. Kokkupanduna ainult pisikese raamatu suurune.

Nii, neljapäeval olime kutsutud 2. korruse Marki juurde. Mark on ostnud endale väikse grilli ning tegi meile hunniku kanakoibasid, rohelise-oa-peekoni pannirooga ning lõpuks friteeris ise keedetud kartuliviile. Hästi rasvane, aga ameerikalik toit vast. Mark on siis see vana, kes on Vietnami sõjas käinud. Rääkis, et läks sõtta vabatahtlikult, lihtsalt seiklusjanust ning tema kirjeldas seda aega: „a lot of fun!“. Ma pole elus kuulnud, et keegi sõja kohta niimoodi ütleb. Pealegi oli minu arusaamistmööda Vietnami sõda midagi erakordselt jubedat. Mark oli mereväes – võib-olla siis seal oli teistmoodi. Igatahes ta oli siin vist mingi 2 aastat ning see maa jättis talle nii suure mulje, et ta otsustas siia tagasi tulla. Nüüd käibki vist iga aasta paar kuud siin elamas. Naine ja lapsed on USA-s ning neid ta n-ö siia ei lase, kuna see riik ja Nha Trangi linn on tema kohad. Hästi elujõudu täis mees – pealegi 66-aastane ja tal on kõik oma hambad suus! Tema sõber on mingi hambaarstide-asjade disainer ja tal oli igasugu erinevaid hambatikke ja niite kaasas. Pakkus meile GUM-i hambapuhastusharjakesi ning oli ülimalt üllatunud, kui Troim ütles, et jajah, meie ka kasutame neid iga päev :D Arvas, et näitas meile midagi eriti ekstraordinaarset.

Markil on oma firma, mis on juba 40-aastane ja mida nüüd juhatab tema poeg. Seega on tal piisavalt raha ja vahendeid, et natuke omaette olla ja maailmas ringi vaadata. Temast on kohe tunda, et tegemist on juhiga, kes ütleb, kuidas asjad olema peavad. Kui meie olime 5 minutit tema korteris olnud ja rõdu ning toa vahet käinud, koukis ta kapist välja sokipaki ning ütles, et me peame sokid jalga panema! Me olime väga üllatunud, me pole ju kolm kuud mingeid sokke kandnud. A see pidi olema selleks, et me oma jalgu mustaks ei teeks :D Kui nii siis nii. Tõmbasime sokid jalga ja ikka vääääga imelik tunne oli kohe. Sokid oli mingid head spordisokid, aga ikkagi oli imelik. Ja ega need ei läinud meie ülejäänud outfitiga ka üldse kokku :D

Järgmisel päeval oli õhtusöök Jane´i ja Mark´i juures – seekord pasta bolognese. Peale seda muidugi Booze Cruise. Näitasime neile youtube´st meie jaoks naljakaid videosid, nagu Duck Sauce ja Yoggi Bear, mille peale nemad näitasid mingeid nunnusid kiisusid ja inglise reklaame :D

Laupäeval tegime suurema tiiru motikaga. Sõitsime jõe äärt avastama. Mingit kaarti ega GPS´i kaasas polnud, aga saime niigi hakkama. Jõe ääres on hoopis teine õhk ja olemine. Juba sinnasõit on huvitav, kuna tänavad on kitsamad ja käänulised ning liikvel ainult vietnamlased. Jõe ääres on palju restorane, millel kõigil on ilusad vaated vastaskalda palmidele ja rohelusele. Peatusime kohvijoomiseks ühes eriti kenas kohas. Kahjuks oli kogu menüü vietnami keeles ja kuigi me saime aru peatükkidest – kala, kana, liha jne, siis tellida küll seal midagi ei oskaks. Suutsime kolmele ettekandjale selgeks teha, et me võtame ühe õlle ja kaks kohvi. Küsisin kuuma kohvi. Peale 15 minutit saabus poolsoe õlu (mida siin juuakse klaasist, kus sees on hiigelkamakas jääd) ja peale 40 minutit saabusid kohvid – jääkohvid. A meil ju aega on :) Kuhugi pole kiiret. Kõrvallauas oli kamp mehi, kes tähistasid midagi ning juba hommikul kell 11 käis kõva andmine. Õlleklaase oli terve laud täis ning iga natukese aja tagant kargasid kõik püsti ja karjusid – Mot, hai, ba JOU, hai ba! See on siis nende keeles „terviseks“ . Ehk lihtsalt „üks, kaks kolm, JOU, kaks, kolm“. Väga sügavtähenduslik, eks. Sellepärast olidki siis ettekandjad ka nii üllatunud meie kohvisoovi peale, kuna kohvijoomise aeg oli nende meelest ammu läbi.

Paus peetud, kimasime edasi ning sattusime 400-meetrise puupilbastest ehitatud silla juurde, mille ületamine maksis 2000 dongi (mingi olematu raha). Klõbistasime üle silla teisele kaldale ning kogemata sattusime I-Resorti juurde, mida me juba ammu olime tahtnud leida. See on teine spaa, kus on mudavannid. See oli vaiksem, rahulikum ja uuem ning 2 korda kallimate hindadega. Eelis on see, et neil ongi ainult privaatvannid kõik. Vaatame, omaette me sinna minema ei hakka, aga külalistega võib kaaluda küll, kuna hinnad on soodsamad kui minna neljakesi või kuuekesi.

Õhtusöögiks liitusime jälle Jane´i ja Mark´ga, kes viisid meid bussiga Dam Marketi lähedale ühte söögikohta. Tahtsime süüa midagi kohalikku üle pika aja, kuid oli kuidas oli. Ei meeldi meile need päris vietnami toidud enam. Troim sõi n-ö pelmeenisuppi, mis oli hea, aga alles peale seda, kui oled ise sinna kõiki kastmeid ja maitseaineid pannud, mis laual leidub. See vist ongi nende moodi söömine ka, et igaüks tuunib veel lauas 5 minutit oma sööki. Mitte nagu India restoranides, et kõik on kohe paigas. Huvitav oli ikka. Jane´i tellitud fritüüritud pelmeenid olid ka head, aga no megarasvased. Kiirtoit nagu, et hea, aga kahjulik. Peale suurt söömist jalutasime linna tagasi. See oli mõnus, kuna kokku kõndisime üle tunni aja ning kuna oli laupäeva õhtu, siis olid ka kohalikud kõik urgastest väljas tervete peredega. Rikkamad ja moodsamad vist mõtlevad, et on popp olla lääne inimeste moodi ning jõlguvad ringi Nha Trangi uhkeima kaubanduskeskuse lähistel ning pildistavad end jõuluvanade, kuuskede ja saanide taustal.

Tegime ise ka jõulukaunistustest pilte. Kui ma enne kirjutasin, et siin on toredad tagasihoidlikud jõuluasjad, siis nüüd enam päris nii ei ole. Mida rohkem jõulude lähedale, seda enam ilmub tänavapilti kummalisi monstrumeid. Paljud arvavad, et põhjamaade jõulude moodi saab olla, kui kerida meetrite kaupa hõbepaberit erinevatesse kohtadesse – näiteks ümber palmipuude või majade sammaste. See on küll õudne! Tekitab mingi töökoja või ehituse tunde. Palmidest on ka kahju. Mõni hotell on hõbepaberist „väravad“ teinud peasissekäigu ette. Suuuuuuur kärakas kortsus hõbepaberit kaarjalt üle ukse. No see on jube. Teine asi on vatikasutamine – vatist lumememmed ja mingid lumemoodi tupsud. Huhh. Aga tuled on ilusad. Tuled on Eestis ka ilusad. Pimedal ajal lisavad need nii palju juurde. Väiksed puud või tänavalaternad kaunistatud valgete või sinakate tuledega. Ja siin läheb ju juba kell 18 pimedaks, nii et need lisavad palju „jõulutunnet“ :)

Jõudsime välja „koera peenise“ väljakule ning seal oli megapidu püsti pandud. Kahjuks jäime tund aega hiljaks, kuna seal jagati tasuta õlu. Kohalik õlletootja tuli turule uue purgiõllega ning korraldas selle puhul promoürituse suure lava ja esinejatega. Meie sinna jõudmise ajaks olid kohalikud juba täis ning lagastasid ringi. Rannas ja pargis oli tohutult seltskondi, kes istusid maas või liival ja lällasid. Meie tegime parem kohustuslikud päevalõpudringid BC-s. Jane ja Mark jõid jälle Hanoi vodkat. Erilised tüübid ikka.

Pühapäeval oli meie kord süüa teha, kuna külla tulid Jane, Mark ja Roy. Roy on ka jälle vanamees, kes õpetab siin inglist, aga palju huvitavama taustaga. Ta on sündinud ja elanud Lõuna-Aafrika Vabariigis ning töötanud parameedikuna. Ta räägib ja mõjub nagu suur vana rahulik koer kuskilt multikast – aaa, nagu see Maxikoer Fik. Tema sõnul ei ole Nha Trang üldse nii ohtlik koht, kuna siin öösiti ainult röövitakse, aga jäetakse vähemalt ellu. Seal, kust tema tuleb, inimesi röövitakse, siis vägistatakse ja siis lüüake nuga ka kõhtu.

Pakkusime seltskonnale seenekastet, kartuliputru ja salatit. Kõik mõmisesid. Lisaks õpetasime Mark´ile, kui hea on süüa lihtsalt värsket kurki nagu snäkina. Kastad mingisse teravasse kastmesse (näiteks meie kastsime seda Roy toodud, tema enda isetehtud piprakastmesse) ja krõmpsutad. Mark oli järgmine päev läinud poodi ja söönud end täiesti üle nendest kurkidest :)

Meil on Jane´i ja Markiga tekkinud komme, et igakord, kui me klaase kokku lööme, ütleme „dirty sex“, nagu „terviseks“, aga nendele jäi see meelde kui „dirty sex“. Roy enam alkoholi ei joo, kuna ta oli kunagi joonud iga päev enne õhtusööki ära 2 pudelit gin´i! Puhast gin´i! No igatahes pani sellise paugu, et nüüd hoiab eemale. Ja siis kujutage ette situatsiooni – istume viiekesi ümber laua ja meie neljakesi joome õlut, lööme klaasid kokku ja karjume „räpane seks“. Totaalselt kaine Roy istub kõrval ja vaatab suurte silmadega olukorda pealt. Me sel hetkel ei saanud midagi aru, aga kui Roy peale sööki suht kiirelt uttu tõmbas, siis hakkasime mõtlema, et aaaaa, äkki ta arvas, et me oleme mingi kahtlane swingerite kamp :D

Nüüd on see meil juba täielik oma inside-joke.

Aga õhtu oli tore. Jane rääkis siinsetest kummalistest kommetest. Näiteks sai üks Rootsi kutt Victor siin lapse. Ema on muidugi kohalik neiu. Peale sünnitust peab ema olema lapsega kuu aega pimedas toas, kus pole konditsioneeri ega tiivikut. Lihtsalt on seal kahekesi oma lapsega. Pesta vist ka eriti ei tohtinud – see on selleks, et pahad vaimud ei saaks imikule ligi. Kui Victor läks lapsega tänavale vankriga jalutama, kui laps oli paarikuune, siis inimesed tänaval sülitasid ta peale ja ütlesid, kui kole ja halb laps see on. See kõik on siis selleks, et pahad ja kurjad vaimud arvaksid, et tegemist on inetu lapsega ega tahaks teda endale saada. Jeee, on ikka imelikud. A võib-olla aitab, kui neid ju nii palju on.

Koolides ei pidavat suurt midagi õpitama. Koolide eest tuleb raha maksta ning kui on aeg tunnistus saada, siis tuleb jälle jõhkralt maksta. Ehk siis, kõik tunnistused, mis siin inimestel on, on ostetud. Ka juhiload , ülikooli diplomid ükskõik, mis erialalt jne. Vietnamlased ei pidavat tahtma õppida, see ei huvita neid, nad tahavad ainult saada kätte selle paberi ja siis edasi tegutseda. Jane´i sõnul ei tea nad midagi Shakespeare´ist, filosoofidest või ajaloost. Imelik. Ega mina ka praegu idamaade kultuurist ja suurkujudest väga palju ei tea, aga koolis me siiski seda natuke õppisime ja ma arvan, et mu teadmised on siiski suuremad kui nendel Euroopast.

Veel pidi siin väga ettevaatlik olema ravimitega, kuna 60-70 % medikamentidest on võltsid. Võltsravimiste turg pidi meeletult suur olema ning apteekidest midagi ostes ei saa kunagi päris kindel olla, kas see on päris või võltsasi. Ja see ei ole ainult apteekides, ka haiglad kasutavad endateadmata mitte-päris ravimeid. Ajuvaba!!!!! Selline asi, aga näete, riik ikka toimib ja paljuneb ja areneb.

Üks asi, mis pidi kvaliteetne ja odav olema, on hambaravi. Näiteks juureravi ja krooni panemine maksab kokku 20 USD! Nii Jane kui Roy kinnitasid, et mingi imeläbi ei pea siin laskma teha valuvaigistavat süsti, kuna arstid puurivad nii hellalt ja tundlikult, et mingit valu ei ole. Roy ütles, et ta on samuti terve elu lasknud alati süsti teha, aga siinne arst kinnitas, et seda pole vaja. Küsisin veel üle, kas see oli äkki surnud hammas, aga ei pidavat olema. Hammaste puhastus pidi maksma umbes 5-7 USD ehk siis 4-6 eurot! Mida nali – Eestis on see 60 eurot. Jeerum, see on ikka väga suur hinnavahe.

Esmaspäevaks olime igaõhtusest suhtlemisest väsinud ega teinud midagi tarka. Troim sõi 2 hamburgerit ning hapukapsast ja suure šnitsli sinna otsa. Me nimetame seda plämpsipäevaks ja plämpsisöögiks. Mingi imelik haigus hakkas ka ligi tulema, me mõlemad köhisime ja tundsime end haiglaselt. Troim otsustas seda ravida rummiga, kuid hakkas loomulikult liialdama ning kokkuvõttes jõi ära umbes 0,6 liitrit rummi :D Järgmise päeva hommikul muidugi ei olnud erilisi tervenemisemärke tunda. Otsustasime teisipäeva ka rahulikult olla, aga Jane ja Mark kutsusid meid Kathy sünnipäevale jõe äärde. Kathy oli öelnud, et mida rohkem rahvast tuleb, seda parem ja kingitusi ei ole vaja. See oli siis lihtsalt selline suurem lõunasöök. Kohal oli 17 inimest ja tegelikult oli tore. Me saime jälle paar uut tuttavat, kellele tänaval lehvitada või baaris kokku saada. Kathy on paksuke austraallanna, kes peab siin Star Bar´i nimelist kohakest. Ka tema ema, kes elab juba üle 10 aasta Indias, oli kohale tulnud. Ema oli täielik daam, kena ja hoolitsetud, tagasihoidlike kuldehetega ja sätitud. Tema tütar aga oli täiesti suvaliselt riides, juuksed sorakil, istus jalad harkis ning ei jätnud kuskilt muljet, et ta on sünnipäevalaps. Mina olin ka end ikka ilusti riidesse pannud ja ripsmed ära värvinud (jah, siin on ainult ripsmete värvimine minu jaoks juba megameigi tegemine).

Istusime lauda ja Jane ütles kohe alustuseks kõigile, et Leenu ja Troim ei ole venelased :D Seda lihtsalt peab siin tegema, kuna siin ikka mitte kellelegi ei meeldi venelased, aga meie näeme totaalselt nende moodi välja.

Seltskonna ainus vietnamlanna pidi tellima kogu seltskonnale söögid. Õnneks ei tellitud „tuvi verd“ või „jänese vererooga“, nagu piltidelt näha, et menüüs kirjas oli. Aa, resto ise oli hästi mõnus, istusime pooleldi lausa jõe kohal, tuuleke puhus ja väga hea oli olla. Söögid tundusid algul head – erinevat moodi tehtud kalmaarid, kanatiivad, riis, aga maitstes oli kõik ühtemoodi. Meile ei meeldinud, kõige suurem üllatus oli aga lõpus, kui toodi arve. 17 inimese söök ja hullus koguses õlut maksis kokku u 65 eurot, aga see jagati kõigi vahel ära. Mina ja Troim pidime maksma 7,77 eurot, aga see oli ilmselgelt liiga palju, kuna me pmtslt ainult nokkisime seal. Kui sünnipäev, siis võiks ikka sünnipäevalaps välja teha. A no erinevad kombed siis järelikult. Veetsime seal üle kolme tunni, aga tagasi linna jõudes ostsime ikka terve pizza :) Lihtsalt halb õlimaitse oli suus. Troim muidugi väidab, et ta tunneb ka seda E621 maitset nüüd toidus kohe ära.

Ja oligi jälle kolmapäev. Eestist tulevad aina külmemate ilmade uudised, aga siin on ikka ilus. Hommikuujumine ja päike. Plätud ja rannariided. Mul on väga hästi meeles, kuidas eelmine aasta lumes rühkides mõtlesin selle peale, et appppiiiii, ma ei taha seda külma talve enam kannatada. Et vähemalt 1 aasta peaks sellest pääsema. Siiani on igatahes mõnus.

Kolmapäeva õhtupoolikul käisime Maximarketi 5. korrusel kinos. Superkino oli. Täpselt nagu Eestis Solarises vmt kohas oleks käinud. Täiesti uus ja moodne, lõhnas pop-corni järele. Piletihind oli ka Eesti-vääriline, ehk 100 000 dongi, mis on 4 eurot. Imestasime, et nii kallis, kuna see peaks olema kohalike 2 päeva palk! Me saime muidugi soodustust kokku 50 000, kuna me oleme üliõpilased ;) Vaatasime 3D filmi „Pi elu“. Esimene 3D siis meil hoopis Vietnamis. Tore oli, kinos oli vähe rahvast ja megamõnus. Pärast käisime all toidupoes, kus šoppasime George Michael taustaks laulmas ning sõitsime motikaga koju pimedas, läbi jõulutuledes linna :) Nagu Euroopa.

Jõuludest ja telefonidest ja pissimisest

11.12.2012.

 

Seekord ainult paar pilti

 

Et nagu jõulud siis tulemas. Polegi vist mõtet kirjutada, kui kauge see jõuluteema seekord tundub. Nagu oleks kuskile suvesse pidama jäänud ning kogu mõttemaailm ja olemine pole järgi jõudnud, et tegelikult on detsember. Kingitusi pole ka kellelegi teha. Mida ma Troimile kingiksin????? Meil ei ole eelarves ette nähtud „kulutused kingitustele“ :)

Siin on ka jõulud omaette teema loomulikult. Igas hotellis ja suuremas poes on uhkelt ehitud plastmasskuused, mõnedel isegi kingitused all. Kusjuures minu meelest on need kuused väga ilusad ..... Ärge nüüd valesti aru saage, nagu mulle meeldiks mingi plastmasskräpp, aga no need kuused on tõesti ilusad eemalt vaadates. Need ei ole sellised koledad kärakad, vaid kuidagi ilusad. No mõned kunstlilled on ju ka ilusad. Kui Eestis on jõulude eel ikka igasugust jõulujama kõik kohad täis, siis siin piirdutakse ainult kuuskedega, nagu kuused oleks see peamine jõulusümbol. Ja see mulle meeldib – ei mingeid kellukesi, tilinaid, päkapikke või karrahunnikuid. Meie maja allkorrusel on ka lifti kõrval tilluke kuuseke elektriküünaldega ning ladvas kiri „Merry Christmas“. Kõik jõuludega ja uue aastaga kaasnev on siin muide inglise keeles. Venekeelseid loosungeid me märganud ei ole. Võib-olla need ilmuvad siis peale uut aastat.

Jõulude miinuspool on see, et vietnamlased arvavad, et jube tore on hommikust õhtuni lasta ka lääne maailma jõululaule. Ikka nii, et terve tänav kuuleks. Meie naaber näiteks. See on üldse mingi kõige sitema muusikamaitsega melomaan maailmas. Kord kuulab ta träänsi, siis kohalikku tilu-lilu ja siis nüüd viimasel ajal jõululaule vietnami keeles. Eriti meeldib talle muusikat kuulata sel ajal, kui Doktor Troim lõunauinakut teeb. Üle-eile näiteks pani ta põhja mingi vaibakloppimise (või müüriladumise :D) muusika. Troim kargas püsti ja oli maruvihane, et tal läheb süda rütmist välja sellise tagumise peale. Marssis rõdule, vahtis vihase pilguga ringi ning viskas siis naabrite rõdule toore muna! No mida lapsik käitumine, eks :) A sel hetkel vajas ta midagi, et nagu kätte maksta. Naabrid muidugi pole siiani mingit muna märganud. Ära kuivand kollane ja koored vedelevad siiani seal. Me arvasime, et kui nad ka lõpuks avastavad selle muna, siis on vast hoopis õnnelikud, et „näe, kui tore, taevast kukkus muna alla. Jee-jee! Söök“.

Ega me ise ka paneme aeg-ajalt puusse. Eellugu oli selline, et Troimil läks tema kõige kallim nunnu telefon katki. Mikrofon ei töötanud enam. Peatänaval käisime ühes fotokate-kaamerate-telefonide paranduses, kus öeldi, et kordategemine maksab 150 000 dongi (u 7,5 USD). Naersime selle pakkumise peale ja jalutasime edasi. Troim ütles, et Gena ei hakkaks seda asja üldse parandamagi, vaid annaks uue telefoni. Ja siin siis selline hind. Heh. Teisel päeval sattusime ühe „telefoniparanduse“ peale paar tänavat eemal. See oli selline koht, mis oli põhimõtteliselt ehitatud ühe maja katuse alla. Ainult üks lett umbes kümne telefoniga ning pisike laud kõrval, kus mees oma tööd tegi. Vaatas telefoni, sai probleemist aru ning 6 minutiga oli kõik korda tehtud. Hind – 50 000! nagu nimme läks järgmine päev minu telefon katki. Või no ma arvasin, et läks katki :D Igatahes pilti ees ei olnud ning mitte ühelegi nupule vajutamine ka ei aidanud. Võtsin aku ja sim-kaardi välja, raputasin ja puhusin (liivast puhtamaks), kuid ei midagi. Vantsisime peale õhtusööki siis uuesti sinna oma mehe juurde ja ...... no nagu ikka. See mees vajutas lihtsalt telefoni sisselülitamisenuppu ja kõik töötas! Appi! Hea blond ikka. Troimil oli muidugi veel rohkem häbi :D Et head lollid valged, ei oska oma telefoni ka sisse lülitada. A see mees ainult naeris sõbralikult. Ta on kuidagi teistmoodi – selline vaikne omaette nokitseja. Naised said tal küll kõvasti naerda. Eks me ise irvitasime ka. Nüüd lehvitavad terve perega meile igakord, kui me mööda lähme.

Veel tahtsin kirjutada vietnamlastest kui kuseja-rahvast. Nad pissivad absoluutselt igal pool ja häbita. Pole mingit probleemi, kui volli on püksist pikalt väljas ning kõik möödakõndijad seda jõllitada saavad. Alguses märkasime muidugi mehi, kes pissivad täiesti suva kohtades. Okei, okei, päris keset tänavat pole keegi pissinud, seda teevad siin koerad. (Erinevalt Eesti koertest, kes ikka viisakalt mingi põõsa või posti otsivad.) A see selleks, eriti tore on meestel muidugi pissida tänavanurgal, kus sind näevad nii ühelt kui teiselt poolt tulijad. Selliseid eksemplare oleme siin küll näinud. Siis väiksed poisid, kes astuvad majauksest välja ja pissivad suure kaarega sõiduteele. Ega tänavaäärtes eriti käia ei taha enam ning see pissimine seletab seda, miks on mõndades kohtades lausa vastik hais.

Okei, mehed kusevad ka Eestis mõnikord pargis ja linnas, aga naised siiski mitte. Siin on aga ka naised kõvad pissijad. Üks seik nt turult. Sõitsime motikaga mööda ühest vanamutist, kes just oli lõpetanud oma häda sõiduteele, kõnnitee pervele. Tal olid jalas pikad lohvakad püksid ning sel hetkel, kui meie temast möödusime, tõusis ta parajasti püsti ning tõmbas oma pükse üles, jala äärest nirises päris palju veel alla. Teine seik pargist. Istusin mere ääres selles ilusate pügatud puudega pargikeses ning lahendasin ristsõna. Minust läks mööda u 40-50 aastane naine, korralikult riides, kübar peas, valge sviiter seljas. Jalutas rahulikult minust 1,5 meetri kaugusele põõsa taha ning tõmbas püksid alla. Kuses ära, tõusis püsti, võttis käekoti õlale ning loivas rahulikult edasi. Nii on siis lood. Ja lapsed muidugi ka. Ma ei tea, minule igatahes ei meeldi, kui ma olen rannas ning minu ees (ikka lähedal, kõne kaugusel) on perekond väikse, umbes 5-aastase tüdrukuga, kes pissib täpselt minu nina alla liiva sisse. Rand on suur ja lai ja ta peab pissima täpselt mulle ette. Naaatukene tunduvad nad siin loomad küll. Söövad-seksivad ja magavad. Lapsi ja noori on siin tõesti palju. Juba ainuüksi meie tänaval on mitu-mitu väikest beebit ning vist 2 rasedat.

Muidu on meil aga elu rahulik. Ükspäev kohtasime puhkusel olevat jõuluvana, kes ütles, et talle siin Nha Trangis nii meeldib, et ei teagi, kas viitsib see aasta põhjamaa-lastele kingutusi viima hakata. Õige kah. Vana mees, kondid haiged :)

Eile käisime motikaga Long Beachil ning nautisime vahelduseks täiesti tühja randa ja imeilusat helesinist vett. Seal pole aga palme, vaid ainult logud hütikesed, kus õhtuti ärkab elu, ning me veetsime seal vaid 2 tundi. Päikse käes ikka ei kannata kauem praadida. Ega tahakski ausalt öeldes. Troim on juba nii kohalik, et higistab aina vähem ning vesi on talle juba külm.

 

Kallistused-tervitused.

Eriti toredad eestlased Nha Trangis

06.12.2012.a.

 

 

Pildid taaskord siit

Parasailing video

Veemaailm

Bobikelgusõit

Üks liumägi, kust ise ka alla tulime

 

Neljapäeval saabusid siia siis eriti toredad eestlased. Jälle sõprade sõprade sõbrad, kes olid juba mõnda aega reisinud Tais ning oma tripi teiseks riigiks valinud Vietnami. Leppisime kokku, et kohtume kell 18 Booze Cruise´s (edaspidi BC). Liftis meenus mulle, et unustasin fotoka koju, aga tagasi ka ei viitsinud minna. Arvasime, et mis seal ikka pildistada. Mingid eestlased :D

Sellest kujunes aga hoopis megaäge õhtu, kus oleks olnud küllaga pildistada ja filmida. Rain-Karola ja Henri-Gerli osutusid supertoredateks! Veetsime nendega täielikult kogu aeg kvaliteetaega. Juba esimesest silmapilgust hakkasid nad mulle meeldima, kuna jutu peale oli väga lihtne saada ning pidevalt käis naljategemine ja väike lõõpimine.

Käisime koos õhtust söömas restoranis, milles pakuti lõpetuseks igaühele pits Limoncellot (no Anneli ja Franco oleks selle küll kohe välja sülitanud, kuna tundus et tegemist on lihtsalt kokteiliga viin+sidrunimahl), aga no tasuta saadud ju. Peale sööki suundusime tagasi BC-i ning tellisime uued dringid ja shotid ja õlled. Õhtu edenedes selgus, et tegemist on suuremat sorti tantsulõvidega. Erilised profid olid nad Gangdam style´i tantsus ning nii tuligi baarist mingi 100 korda seda megapoppi Lõuna-Korea lugu ning Rain, Henri ja Troim tantsisid nagu segased keset tänavat paljaste ülakehadega. No mida show! Terve baar naeris kõhud kõverad. Ja seda lugu lasti kohe ikka palju ning igakord kargas Rain püsti ning ässitas kõiki teisi ka hullu panema. Pärastpoole imbusin mina koos tüdrukutega ka tänavale tantsima ning isegi mõned teised külastajad võtsid meist eeskuju. Kutid tilkusid higist nagu oleks infrapunasaunas olnud. Troim muidugi haaras mu ka õla peale ning tiirutas niimoodi tükk aega ringi. Eestlased hakkasid ka soovilugusid tellima, mis oli meie jaoks uudne, kuna ma pole seal baaris kunagi selle peale tulnud, et paluda neil oma lugu mängida. Eestis oli see mul kunagi ka üks lemmiktegevusi dj-pulti ronida, aga siin nagu ei arvanud, et see okei oleks. A oli küll, nagu selgus.

Meie kõmpisime Troimiga mingi enne 00.00 koju, aga nemad olid veel tükk aega trallitanud, s.h läks üks neist leti taha ja lasi kraanist õlut ning keegi ronis leti peale ja tantsis seal. Hull kamp :D Saime tõestatud sõnaühendi Crazy Estonians. Rainil oli naljakas komme kogu aeg „immediately“ karjuda. Ma hakkasin igakord eriti naerma. Näiteks, et tellis mingi shoti või õlle, et „ma vajan seda, kohe, nüüd, tooge see siia IMMEDIATELY!“

 

Järgmine päev jõime hommikul turgutuseks kõvasti spordijooki ja smuutisid ning suundusime randa. Nemad nautisid päikest täiega, kuna nad polnud eriti sellist lauspäikse päeva oma reisi jooksul saanudki. Tais oli ikka vahepeal sadanud ning nad vist tegelesid ka igasugu asjadega, et sellist väga rannapäeva polnudki olnud. Meie rannas on vist kõige odavama hinnaga võimalik harrastada erinevaid veespordialasid ning tuli mõte teha ära Parasailing. See on siis see, kus kaater tõmbab 1 või 2 inimest langevarjuga kõrgele õhku ja veab paar minutit mööda merd ringi. Vahepeal põnevuse mõttes vastu vett lastes. Troim läks koos Rainiga ja Henry ning Gerli käisid ka ära. Mina ja Karola jätsime selle lõbu proovimata. Mul polnud see päev üldse sellist indu sees ning mul on aega seda teha maa ja ilm. Aga ma tahan selle kindlasti ära teha, kuna kõik, kes sealt maha tulid, olid eufoorias.

Seejärel kauplesime natuke mereandidega ning ka seekord said meie külalised hõrgu lõunasöögi liival. Peale mida ennast korralikult meres puhtaks loputada.

Pärast veel pisukest päevitamist ronisime koos õlledega taksosse ning võtsime suuna mudavannidesse. Jällegi saime pakkuda neile toreda elamuse. Ka neile meeldis see koht ning mõnus lebotamine. Rahvast oli õnneks jälle eriti vähe – ei mingit kisa ega karjumist ega järjekordades seismist. Troim oli maha unustanud (või siis mina olin unustanud) ujumispüksid ning pidi laenutama sealt mingid asjad. Heheee, no mida vanaisa vanad alukad ta endale sai, aga no polnud hullu. Alla ei vajunud.

Õhtusöögi tegime Lac Canhis, selles samas restoranis, kus me Jane´i ja Mark´iga esmaspäeval käinud olime. Tänu neile oskasime tellida häid sööke ja seda eriti maitsvat saia, mis ka sellele kambale hästi peale läks. Kuna seekord käisime seal paar tundi varem, siis olime ka seal restoranis pea ainsad külalised veel. Ausalt öeldes on ikka hea küll. Muidugi on tore people-watchingut teha, aga oma seltskonnaga on ikka parem omaette olla.

Peale seda istusime taksosse ning üks poiss tahtis osta mingit erilist nelgilõhnalist sigaretti, mida ta Saigonist saanud oli. Näitasime taksojuhile seda pakki. Ta küll ei saanud midagi aru, aga lubas meid viia turule, et äkki sealkandis keegi teab. Takso tahavaatepeeglist oli ehitatud telekas ning koos videoga muss pandi põhja. Eeee, Boney M Christmas Songs :D Oi, kui naljakas see oli. Lõbus valgete kamp istub taksos, kõik aknad on alla lastud ning Jingle Bells on põhjas. Turu juures kogunes meie ümber suur kamp, kess kõik vehkisid kätega ja uurisid seda suitsupakipilti ning seletasid. Suitsu me ikka ei saanud. Saigonist pole see asi veel siia vist jõudnud. Meie lõpetasime oma õhtu jälle BC-sis, kuid nemad olid veel käinud Sailing Clubis tantsimas ja siis veel kolme ajal öösel natuke BC-s istunud. Väga energilised inimesed. Me olime nagu vanakesed :D

Laupäeval sõitsid Karola ja Rain Mui Ne´sse surfama. Henri ja Gerli jäid meiega ning mulle väga, väga meeldis nendega 2 päeva koos olla. Tõesti toredad inimesed. Päeval nautisime päikest, õhtul käisid nemad jalutamas ja Sheratonis kokteile tegemas, meie aga olime kutsutud Jane´i ja Mark´i juurde päikeseloojangukokteili õhtule. Ausalt öeldes olime suht väsinud ega viitsinud üldse sinna minna, aga no selline variant ei tulnud üldse kaalumiselegi.

Viisime kaasa oliive ja marineeritud kurke, mis osutusid täielikuks hitiks. Meil oli ka oma õlu kaasas, kuid keegi teine ei viinud kingituseks midagi. Ainult ühel tüdrukul oli kaasas valge vein. Kutsutud oli väike seltskond – meie, Justin, Curtis ja Justini naine Kerry. Justin ja Curtis on vennad. Nad kõik on pärit Kanadast ning neil pole plaaniski sinna tagasi minna. Justin ja Kerry on abielus ja meievanused ning neil on 1-aastane poeb Boston. Curtis on vist natuke noorem. Töötab programmeerijana ning BC-sis managerina. Veebruaris tuleb siia ka Curtise kaksikõde ning eks paistab, kas ka tema jääb siia pikemaks. Justin asutas siin oma keeltekooli ja Kerry töötab seal inglise keele õpetajana poole kohaga. Erinevalt teistest õpetajatest siin, töötab tema koos lastega. Oli meeleolukas õhtu, kuigi me olime Troimiga natuke väsinud. AC/DC ja Billy Idol tõmbasid Troimi aga natuke käima ikka.

Mingi hetk hakkas kogu ülejäänud seltskond omale jointe keerama ning suundus rõdule. Pakkusid meile ka mitu korda, aga loomulikult me keeldusime. Nad tõmbasid vist päris kanget kraami, sest peale kümmet minutit kõikus peoperenaine magamistuppa ning kukkus magama :) Heh, oligi meil ka hea põhjus ära minna. Teised vist läksid loomulikult edasi pidutsema, aga meie tulime selleks päevaks ära koju. Tee pealt ostsime kaasa suure pitsa :D Üritame küll megalt kokku hoida, aga ikka kulutame aeg-ajalt megasummasid lihtsalt hea söögi vmt peale.

Pühapäeval hängisime Gerli ja Henriga rannas ning mingeid erilisi plaane ei olnud. Meie võtsime Louisiana Brewhouse´s massaaži. Et nagu odav massaaž rannas ning tahtsime ära proovida. See oli õudus kuubis. Mutid lobisesid omavahel konstantselt ning kui ma palusin neil vait olla, olid 5 minutit tasa ning siis alustasid uuesti. Kõrval suitsetas mingi mees, kes ka nendega lobises. Massaaži tegid nad eriti kõvasti ja rapsides, nagu oleks vihased meie peale. Minul hõõruti pärast nägu hästi tugevasti ja vastikult ning suruti silmamunasid! Appi, kui õudne see oli. Troimi tiriti ninast nagu Buratinot. Vanamuti käed olid karedad ja haisesid. Mul pärast pea ja kael konkreetselt valutasid. Jubeeeeee! Aga me ikka maksime selle eest.

Niih, vajasime mingeid häid emotsioone ning Henri pakkus välja, et võiks Vinpearlile minna. Me olime seda niikuinii ammu mõelnud, aga kogu aeg edasi lükanud, kuna hind on ikkagi 450 000 dongi ehk kahepeale läheb u 50 usd. Kahtlesime sekundi, aga siis ikka läksime. Viisime rannaasjad koju ning sõitsime taksoga cable-cari väljumiskohta. See oli küll selle päeva parim mõte ning suured tänud Henrile, et ta selle välja käis. Rahvast ei olnud peaaegu üldse. Ei mingeid järjekordasid.

Vinpearl asub lähedaloleva saare peal, kuhu saab sõita üle mere kõrgel õhus cable-cariga või siis paadiga. Cable-car on odavam ning põnevam. Vinpearl on suuuuur lõbustuspark koos suure veepargi ning veealuse maailmaga. Lisaks asub saarel 5 tärni resort ning mitmeid poode ja restorane. Kui ostad alguses selle pileti, siis saare peal on kõik atraktsioonid tasuta ning võid ühte asja teha nii mitu korda kui tahad. Samuti võid veeta seal terve päeva. Ainult et sinna ei tohi kaasa võtta oma sööke ja jooke. Meil olid kaasas mõned veed ja mingeid krõpse-šokolaade, aga nendest ei tehtud probleemi. Troimi cooler oli triiki täis õlusid, kuid temal ei lastudki „kotti“ lahti teha ning sisu ette näidata – kõik arvavad, et see on fotokas :)

Kuna tegemist on 5 tärni kohaga, siis olid kõik wc-d, pargid, teed, poed, restoranid, atraktsioonid viimase peal. Väga puhas, ilus ja korrastatud. Nagu teise maailma oleks sattunud. Me täiega kaifisime kogu seda värki seal. Ilm oli natuke pilves, nii et palav ka üldse ei olnud. Kui saarel cable-carist maha tulime, oli otse ees esimene lõbustuspagi atraktsioon – no mingi julla, kuhu istud peale ja siis see kuidagi keerutab. Me ei näinud seda enne töötamas ning ronisime entusiastlikult peale. Omg, mis siis juhtus. See oli kõige hullem asi üldse, mis seal oli! Mina ja Gerli kartsime tohutult, et me kukume kohe sealt turvaasjade vahelt läbi peaga vastu maad. See keerutas peaalaspidi mingi jube kaua aega. Huhh, mida adrenaliinilaks. Ma olin megaõnnelik, kui sealt maha sain. Pärast vaatasime, kuidas teised sellega sõitsid ning olime suht kindlad, et poleks vist tahtnud selle peale minna, kui oleksime enne teadnud, mis ees ootab.

Veel on seal mingid karussellid ja laev ja ameerika raudtee jne. Mulle meeldis aga kõige rohkem mäe peale ehitatud n-ö bobikelgu rada. „Bobi“ on siis tegelikult väike kelgumoodi asi, mis sõidab mööda väikest raudteed. Algul sõidad kõrgele mäkke ning siis hakkad tiirutades alla sõitma. Vahepeal kasvab kiirus päris suureks, aga kelgud on varustatud piduriga, nii et ise saab kiirust reguleerida. Vaated on fantastilised. Sõitsime sellega nii valges kui pimedas. Pimedas on kogu park ju ilusti valgustatud.

Veealuses maailmas saab uudistada igasugu ilusaid mereloomi ning käia läbi toruakvaariumi. Kõik oli palju ilusam ja suurem ja puhtam kui selles okeonograafia muuseumis, kus me alguses käinud olime. Ikka ei anna üldse võrrelda. Nii suuri kalasid ma vist polnudki enne näinud. Et no nagu tavaline kala, mitte hai või rai või tuunikala.

Ja no veemaailm! Seal võib jälle tunde veeta. Väga palju erineva hullusastmega torusid ja liumägesid. Mida asju on ikka välja mõeldud tõesti. Kui on vaja puhata, siis võib jalutada imeilusasse valge liiva ja helesinise veega randa või istuda kohvikutes-restoranides. Hinnad polnud seal ka üldse kallid. Õlu oli sama hinnaga, mis meie rannas mutid müüvad ning restoranis maksid kõik söögid 2 usd. Mingid kiirtoidud maksavad muidugi veel vähem. Ja ikka pean toonitama, et meil väga vedas, et inimesi üldse ei olnud. Me tegime kõiki atraktsioone, mis meeldisid ning kuskil ei pidanud ootama ega trügima. Kui tuleb tipphooaeg, on seal kindlasti palju halvem olla. Oleks oht teistega kokku põrgata vmt.

Järgmine naljaks koht, kus me käisime, oli Indoor Games koobas. 2 korrust täis kõikvõimalikke mänguautomaate, elektronmänge, plastmasshobuseid jne. No mis iganes pähe tuli või kuskilt näinud olid. Tegime ära ka selle autodesõidu, kus saab teineteisele otsa sõita. Ma polnud seda enne proovinudki. Lot of fun. Sealsamas oli ka väikeste laste „lasteaed“, kus ees oli mängutuba ning tagapool armsad voodikesed roosade ja siniste linadega – et saad oma pisikese sinna lõunauinakut panna magama. Väga läbimõeldud koht :)

Me olime muidugi ise ka seal nagu mingi titad, jooksime õhinal ühe automaadi juurest teise juurde ning mängisime-mängisime-mängisime. Eriti hea on ju kõike proovida, kui miski ei maksa midagi. Ei pea mingeid münte lugema ja sisse panema. Mängi kaua tahad. Troimi ja Luccaga sõitsime ka traditsioonilise karusselliga, selline, nagu filmides alati on. Mina istusin lõvi seljas ja Troim tiigri seljas. Eee, ma ei mäletagi, kelle seljas Lucca oli, vist mingi eesel vmt :D

Märkamatult olime veetnud Vinpearlis üle 7 tunni ning tagasi sõitsime juba pimedas, nautides ilusat valgustust ning cable-cari torne, mis on ehitatud Eiffeli torni järgi. Eiffeli torni kuju on Vietnamis üldse populaarne. Pidi olema väga palju niisama torne ja telefoni-telekamaste, mis on ehitatud täpselt selle kuvandi järgi.

Koju jõudsime alles 21 ajal ning ei jaksanud isegi restoranis süüa, vaid ostsime toidu koju kaasa. Terve keha oli kuidagi väsinud ja läbiraputatud, aga emotsioonid olid laes.

Esmaspäev oli Henri ja Gerli viimane päev Nha Trangis ning seega tahtsid nad päikest nautida. Olidki mingi 10-st kuni poole neljani rannas ja said korraliku päevituse peale :) Meie olime ka rannas, aga sätime end viimasel ajal alati varju. Niigi palju päikest :) Me oleme juba ju kohalikud ega päevita niisama, nagu turistid :D

Enne ööbussi peale minekut tahtsid nad veel ühe massaaži teha. Otsisid ja valisid salongi ning lõpuks läks neil nii nõmedalt, et sattusid salongi, mis oli tegelikult spetsialiseerunud hoopis millelegi muule. Pärast 5 minutit küsiti Henri käest kohe, et millise lõpuga ta massaaži tahab ning Gerlile tehti nii suvalist hõõrumist, et jube. Nõme täiesti. Nad pakuvad samasid teenuseid, mis korralikud kohad – maniküür, pediküür, massaaž jne, kuid tegelikult on tegemist hoopis teist sorti asutustega, mille töötajad ei tea erinevatest massaažiliikidest ja käte-jalgade hooldusest midagi. Suht nõme tegelt. Selle salongi töötajad kutsuvad kogu aeg tänavalt uusi kliente sisse ja lehvitavad oma hinnakirjadega. Peatänaval. Kust siis vaene sakslane või venelane peaks teadma, et sinna küll ei tasu oma varbaküüsi lakkima minna.

Igatahes, esmaspäeva õhtul panime oma uued Eesti sõbrad bussi peale ning jäime jälle kahekesi. Nemad sundusid Saigoni, kus kohtusid Raini ja Karolaga ning edasi lendasid Hong Kongi. Mmmmm, natuke kade meel isegi tuli, kuna Hong Kong meeldis meile ka Troimiga väga ning seal linnas asub Langham Palace hotell, mis on olnud kõige uhkem hotell üldse, kus ma ööbinud olen.

Meie teisipäev oli aga totaalne taastumise päev :) Jõime piima ja mahla ning tegime ise süüa. Kolmapäeva hommikul käisime pangas ja Troim tegi endale kohaliku pangakaardi – 10 päeva pärast peaksime kätte saama. Siis saame siin tasuta raha välja võtta.

Õhtul pidime minema koos Jane´i ja Markiga vaatama asju, mis jäävad maha ühest Taani tüdrukust ja Iiri poisist, kes lähipäevil Euroopasse tagasi kolivad. Aga need olid mingid imelikud inimesed, kes lükkasid kogu aeg kellaaega edasi ning tegelikkuses saime neid asju vaadata alles neljapäeva hommikul. Kahjuks ei saanud midagi. Need oli mingid imelikud boheemlased, kelle kodu oli nagu seapesa ning köögiasjad jube koledad. Pealegi selgus, et nad pole nõus müüma üksikuid asju, vaid tahavad lahti saada kogu sellest hunnikust korraga. Õõõ, mingid eriti koledad ja rasked taldrikud, pruunid kausid, ärakraabitud pannid-potid ja ilma sangadeta tassid. Jane ja Mark olid ka üsna pettunud ja šokeeritud, kui kole kodu see oli. Me oleksime tahtnud ainult ühte nuga, aga kutt oli kuidagi ülbe ja nähvas midagi vastuseks, et võid ise minna ja selle noa osta.

Jane ja Mark mõtlesid algul osta endale jalgratta, aga ka see oli eriline logu. Et no logu on hea, aga see oli ikka totaalne roostetanud räbal.

 

Niipalju siis selleks korraks!!! Tervitused lumisesse Eestisse ja tervitused kuuma Austraaliasse, kus Hr Karl Kristjan Kikas pidi minu blogi suur lugeja olema!!!

Kadripäevast neljapäevani

29.11.2012.a.

 

 

Pildid on siin

 

 

Tere-tere, ongi juba novembri lõpp. Ma ei ole nüüd 2 kuud töötanud. Ikka supermõnus on. Eks mul ikka on natuke imelik olla, et nagu mingit kohustust ei ole, aga hakkan vaikselt harjuma.

 

Kuna novembri lõppu jäi ka üks Eesti tähtpäev – Kadripäev, siis tegime traditsioonilist toitu, mida Eestis juba ammustest aegadest Kadripäeval sööma peab – kevadrulle :D Eriti hästi tulid välja. Esimesed natuke lopergusemad, järgmised juba paremad. Aga meie tegime neid muidugi oma retsepti järgi. Riisipaberi sisse panime lehtsalatilehe ning sellele peale tuunikalasalati (tuunikalakonserv, keedetud muna ja sibul) ja siis keerasime rulli. Megahea. Peab nendele kohalikele siin vist uusi ideid tutvustama. Et ei pea alati üks ja sama sisu olema.

 

Kadripäeval ostis Troim ka omale uue kella. Jane rääkis meile, kus kellapoed asuvad ning juba esimesest leidsime ideaalse kella. Firma on küll mingi tundmatu, kuid see on veekindel ja nüüdseks tõestatult ka mudakindel. Maksis 2 200 000 dongi ning mingi garantiipaber anti ka kaasa. Mui Ne´s läks eelmine kell katki ning Troim ei suutnud päevagi ilma ajanäitajata olla. Nüüdseks on tal ka armas telefon katki, aga meil oli õnneks Eestist kaasa võetud tagavaramobiil, mis nüüd kasutust leidis.

 

Päevi veedame sotsialiseerudes. Parim inimestega kohtumise baar on endiselt Booze Cruise, nii et suur tänu Johnile, kes siia Nha Trangi sellise toreda koha on teinud. Teised baarid ei ole/tundu üldse nii toredad. BC-sis on ALATI külm õlu, meeldiv teenindus ja puhtad wc-d. Ainus miinus on endiselt, et arve peab alati kolm korda üle kontrollima, sest pea alati on paar õlut juurde pandud.

 

Üks õhtu sai Troim päris kurjaks, kuna talle oli juurde pandud 2 õlut ja ta ise teadis 100% mitu õlut ta joonud oli. Õiendas ja kemples seal oma 20 minutit. Ettekandjad jooksid mingite tšekkidega ja kinnitasid, et nende arvestus on õige, aga selle peale ütles Troim, et: „teate, kui te küsite praegu minu käest kahe õlu eest rohkem raha, siis ma ei tule enam kunagi siia baari. Ma võin vabalt istuda teisel pool teed kohvikus ja teie üle naerda“. Asi läks seal päris imelikuks juba, aga lõpuks andsid tüdrukud alla ning arve toodi Troimi arvestuse järgi. Mina ei saa aru, kas nad teevad seda meelega, selleks et ise peale tööd paar õlut endale võtta või kogemata, kuna tellimusi võtavad vastu ja õlut toovad tihtipeale 5 erinevat tšikki. Äkki siis läheb tõepoolest neil pahaaimamatult arvestus sassi.

 

Rannas ostsime ükspäev kookospähkli, mis on imehea ja maksab 15 000 (umbes 60 euro senti siis). Troim andis mutile 200 000, kuid tagasi sai ainult 85 000. Troim hakkas karjuma, et mismõttes, ma andsin sulle 200 000, aga mutt näitas oma rahapatakat (need patakad on tõesti suuuuured rullid) ning kinnitas, et Troim oli talle sajatuhandese andnud. No nii ei saanud seda jätta. Troim ütles, et teab täiesti kindlalt, et tal ei olnud sajatuhandelist rahatähte. Tükk aega kauplesime, lõpuks läks mutil ka juhe kokku ning ta tegi eriti lolli näo ette. Ja lõpuks andiski meile veel 100 000 tagasi. Seekord läks hästi, et õiendama hakkasime. Siin peab nende rahaasjadega ekstraettevaatlik olema, kuna vietnamlastele on vist verega kaasaantud petmise geen. See ei ole lihtsalt enam normaalne, kuidas igal pool tüssata proovitakse. Nad vist arvavad, et valged on 24/7 vine all ega jaga numbritest tühjagi.

 

Täna on neljapäev, aga terve see nädal on siiani mingi hull „läheb käest ära“ nädal olnud. Esmaspäeval käisime Jane´i ja Markiga Sheratonis happy hour´il. Seal on iga päev kell 16-18 kaks kokteili ühe hinnaga. Oli tore küll üle saja aasta 5 tärni hotellis ringi liikuda. Lobbysse oli muidugi püstitatud juba megasuur plastmassist jõulukuusk kingitustega. Ohhh, naljakas selliseid asju siin näha. Nagu üldse ei sobi siia kliimasse ja maailmaotsa. Igatahes, lobbyst läksime kiirelt läbi ning sõitsime hoopis 28. korrusele lahtisele katuseterrassile. Wow, kui ilus seal oli. Vaated igas suunas ning tunne nagu oleks helikopteri peal. Sellised terrassid peavadki ikka lahtised olema, siis on palju suurem efekt kui klaasi tagant vaadet vahtides. Seal oli muidugi võimalus ka istuda sees (seal on vist isegi mingi diskoteegi-laadne asi), kuid kõik kliendid, keda oli õnneks kokku ainult umbes 10, eelistasid ikka vabas õhus jooke nautida. Meie jõime Troimiga mojitot ning Jane ja Mark Long island ice Tea´d. See viimane on siin vist kõikide välismaalaste lemmik. Kui küsida, siis erilistel puhkudel eelistatakse ikka ja alati just seda segu. Minu ja Troimi jaoks on see suht killer.

 

Kokteili kõrvale pidi seal saama kartulikrõpse või mingeid muid snäkse. Poiss käis ja vabandas ning lubas köögist uurida. Peale 15 minutit teatas, et krõpsudega läheb 20 minutit aega, peale poolt tundi nentis, et kokk olevat öelnud, et täna neid ei saa. Kõik on otsas. Eilsed kliendid pistsid kõik nahka. No tere hommikust! 5 tärni hotellis aetakse sellist juttu. Jane ja Mark ütlesid, et minge siis poodi ja tooge krõpse või pakkuge pähkleid või pop-corni või midagi. Kutt ainult naeratas häbelikult ning hiilis minema. Ega ta vist aru ei saanud, mis me talle rääkisime. Kuradi tropikari ikka. Isegi Sheratonis on nad nii juhmid!!!! ikka tõega juhmide riik on siin. Väljas söömas käies tajub seda eriti hästi. Nüüd tundub juba täiesti normaalne, et venelased vietnamlastega vene keeles räägivad! Mis vahet, kas vene või inglise keel. Me võiks ka vist eesti keeles järgmine kord kõneleda. Ega need puupead niikuinii vahet ei tee.

 

Pärast kokteile läksime edasi restorani, mis pidi olema Nha Trangi teine restoran, et siis väga vana ja populaarne koht. Hästi suur ja lihtne. Me olime täiesti sillas. Jane ja Mark tellisid meie eest ka. Lauale toodi 2 savist grilli ning siis superheas marinaadis loomaliha, kanafileed, krevetid ning juurikad. Hakkasime kõik koos tükikesi grillile panema ja sööma. Väga mõnus tegevus. Kõrvale veel riisi ning mingit head krõbedat vürtsikat saia, mida menüüs kirjaski ei olnud. Toidud olid odavad ka. Vitsutasime seal paar tundi ning jõime kõrvale San Migueli õlut, mida tõid kenad punastes minikleitides San Migueli tüdrukud. Arve oli kolmandiku võrra väiksem kui Sheratonis :) Restoranile on see ju ka megalihtne. Kokk ei pea ise mitte midagi tegema, peale selle, et alguses lihad-juurikad marinaadi lõikuda. Kogu küpsetamise ja serveerimise töö teevad kliendid ise ära. Kõrvallauas oli mingi kohalike suur sünnipäev ning loomulikult läksid asjad nii, et ka Troim jõi sünnipäevalapse terviseks konjakiklaasist kohalikku puskarit :D See oli vist midagi viinataolist, valati suurest plastmasspudelist, aga maitse oli vürtsikas olnud.

 

Kõht täis ja tuju ultra suundusime oma peakorterisse – Booze Cruise´i. Troim proovis seal natuke baari sissekutsuja ametit koos Windy ja Thuongiga ning sai paari minutiga 5 uut klienti sisse meelitatud :) Aga John – omanik, tuli ütlema, et „ma väga austan, mis sa teed, aga nii need asjad päris ei käi“ ning Troim istus tagasi oma kohale. Mingit tüli sellest ei tekkinud. John on ikka meie hea sõber. Vestlesime taaskord hullult paljude eri maailma otsast pärit inimestega. Meie lauas istus näiteks üks austraallanna Sonia, kelle ema on Soomest pärit. Ta nägi ise ka välja nagu need põhja-Soome tüdrukud – hästi tumedate juuste ja silmadega ning oskas Soome keeles paari lauset. Ise ta aga muidugi Soomes käinud ei olnud ning sellest riigist ka suurt midagi ei teadnud. Minule tegid tol õhtul 2 baaritöötajat imeilusa patsi. Inglased kutsuvad seda prantsuse patsiks (nagu ka minu ema mulle ütles), aga prantslastele pidi see olema inglise pats. Windy igatahes ütles, et ta oskab kõiki asju punuda, kui ta ainult ühe korra seda pealt näeb.

 

Teisipäeval tahtsime natuke vaiksemalt võtta ning valmistuda kolmapäevaks. Kodus süüa ei viitsinud teha ning läksime õhtul vene restorani otsima. Tee peal saime muidugi Jane´i ja Markiga kokku ning käisime hoopis mingis nende soovitatud kohvikus. Polnud suurem asi koht. Vene restorani niisiis ei jõudnud. Ja kui juba koos inglastega, siis lihtsalt pidime jälle Booze Cruise´i mõneks ajaks istuma minema.

 

Kolmapäeval oli õhtuks kokkulepitud 5. korruse naabritega jälle õhtusöök. Lõuna ajal tuiskas sisse koristaja ühe taldrikuga, millel oli mingi jubeda välimusega toit. Lõhna ei olnud üldse, aga koristaja kinnitas, et „very good, very good“. See nägi nii õudne välja, et Troim keeldus seda isegi maitsmast. Mina ikka proovisin. Kui juba kingituseks toodud, siis äkki on megahea. Õõõõõ, see maitses täpselt sama halvasti kui välja nägi. Nagu mingi papimaitseline tarretis. Kõik läks prügikasti. Ei ole meil siin selline tore koristaja, kes häid kapsapirukaid küpsetaks nagu Tallinna-Sveta.

 

Igatahes, õhtuks koostasime korraliku hea toidu menüü ning kokkuvõttes valmis kartulipuder porgandiga, peedi-küüslaugu-marineeritud kurgi salat, värske salat sibulaga ning praetud kala. Ostsime turult kogu vajamineva kraami ning kokkasime mitu tundi. Peetide keetmine ning hiljem koorimine oli ikka väga mahukas töö, samuti kartulipudru tegemine rummipudeliga. Kõik õnnestus väga hästi, kuigi Troimi meelest oli kala natuke tuim (ülepraetud) ja peedisalat natuke magus. No siin lihtsalt on kõik juurikad kuidagi magusad – kapsas, porgand, peet.

 

 

Aga hullult head ikkagi, lihtsalt maitsestama peab natuke teisiti kui Eestis. Alan ja Claire jäid ka rahule. Nad olid kaasa toonud ühe lauamängu, mida me siis peale sööki päris hilisööni mängisime. Tore õhtu. Alan on nagu hunt kriimsilm, kellel on elus sada ametit olnud ning tema jutud on huvitavad ja naljakad.

 

Nii, ja neljapäev. Meile saabusid õhtul külla taas eestlased. Eelmiste sõbrad, aga meie jaoks täiesti tundmatud. Päeval Troim puhkas ning mina jalutasin Citimarti, et silmakreemi osta. Huhhh, ma veetsin selles suures kaubanduskeskuses vist 2 tundi ja lugesin läbi kõik kreemide sildid. Päris 40-dollarilist kreemi ka ei tahtnud, nii et aega läks. Kõik kreemid on siin ju valgendavad. Kartsin juba, et ei saagi normaalset, aga lõpuks ühe siiski leidsin. Pärast uurisin säilivustähtpäeva ja loomulikult oli see möödas!!!! Augustis siis. A tagasi ei viitsinud viia ning mingit allergiat see mulle tekitanud ei ole. Keegi loll ei osta siin vist tavalisi kreeme. Isegi meeste habemeajamisgeelid on valgendavad. Kirjutan vahepeale ka, miks vietnamlannade näonahk suht kole on. Algul arvasime, et neil on kõigil mingi suuremat sorti akne olnud nooruses, mille tõttu on nägu armikesi täis. Jane aga rääkis, et see on sellepärast, et nad raseerivad tavaliste žilettidega oma nägu. Neil nimelt on „ilus“, kui näo peal ei ole mitte ühtegi karvakest (v.a ripsmed ja kulmud) ja nii nad siis ajavad neid iga päev, samamoodi nagu mehed ajavad habet. A ju siis ei kasutata kvaliteetseid vahendeid ning põsed on punaseid täpikesi täis.