Me siin ikka
vahepeal teeme igasuguseid asju ka, mitte ei lama hommikust õhtuni
jalad seinal :) Blogi sündmused on alles veebruaris, nii et jätkan
sealt.
Veebruarikuu
keskel oli teatavasti Valentinipäev. Mingit tähistamist me ei
plaaninud, aga sattusime kuidagi ettekavatsematult sööma Korea
restorani. Troim vaatas paar hommikut telekast mingit
Korea-toidu-teemalist saadet ning tal tekkis eriline isu selle
väidetavalt ühe tervislikuma köögi järele. Saime ka Jane´i ja
Mark´i kaasa, kuigi nad olid suht skeptilised.
Istusime lauda
ning kohe – ja see oli kohe – toodi terve laud täis väikseid
kausikesi erinevate paladega. Sattusime segadusse, kuid ettekandja
kinnitas, et see kõik on tasuta – n.ö eelsnäkk. Okei. Tükk aega
hiljem toodi meile joogid, kuid väikeste kausikeste tulek lauda ei
peatunud. Proovisime järjest uusi põnevaid maitseid, ise ikka
kaheldes, kas peame selle eest maksma või mitte. Lauale kanti ka 2
suurt kaussi supiga, millest ühe ristisime konjakisupiks, kuna see
sogane leem maitses kuidagi konjaki moodi :) Menüüst me midagi
valida ei saanud ega osanudki. Kui lauda toodi mingi praetud peekon,
muutusime juba rahutuks. See ei saa kõik tasuta olla. Kutsusime
köögipealiku kohale ning vaene Troim pidi tükk aega vaidlema ja
seletama, et mis asjad need meile lauda toodi. Oligi olnud väikse
eksitus – esimesed toidud olid tasuta (k.a supid), aga need
sealihatükid maksid juba 160 000 üks annus (6 eur, see on siin hull
hind) ning nad olid miskitmoodi aru saanud, et me tellisime 4 seda
sealihavärki. Veensime neid, et me ei ole seda tellinud ning me
üldse ei söögi sealiha. Proovisime sealt hunnikust ainult 4
tükikest ja see oli kõik. Pidime siiski maksma ühe portsjoni ja
õllede eest ning siis lahkusime. Imelikul kombel, ei olnudki kõht
tühjaks jäänud. Hea, et saime ära proovida Korea köögi alustala
Kimchi. See on siis pikka aega kääritatud hiina kapsas igasugu
erinevate vürtside ja spetsmaitseainetega. Meie lauale toodi seda 2
sorti – üks natuke vähem käärinud ja teine vanem ja hapum. No
nagu meie hapukapsa edasiarendus on see Kimchi. Meile täitsa
meeldis.
Kui Valentinipäeva
õhtusöök jäi natuke lahjaks, siis reedel sõime end jälle
korralikult täis. Jane ja Mark kutsusid meid grillima ning
valmistasid ette kanakoivad, searibi ja kartuli-majoneesisalati. Meie
viisime värske salati ning marineeritud juurikad. Troim otsis jälle
retsepte ja katsetas siis kokku mingi imehea marinaadi. Grillimiseks
valisime paprikaid, okraid, porgandeid, talvemelonit (uus lemmikasi)
ja sibulaid ning see laimi-õli-tšillimarinaad sobis väga hästi.
Inglaste katuseterrassil oli jälle meil üks tore õhtupoolik.
Grillimine on ju selline seltskondlik tegevus ka ning neil on hea
suur korralik grill. Troim tegi enamuse grillimistööst.
Muidugi teeme
endiselt igal nädalal ka marineeritud kurke ning tihtipeale viime ka
Markile purgikese. Ta on täielik meie kurkide fänn ning on alati
nii-nii õnnelik nende üle.
Jane ja Mark
rääkisid ühest armsast templist kõrgel mäe otsas. Et nemad
sõitsid bussiga lõpp-peatusesse ja siis matkasid pikalt mäest
üles. Templi juurest pidi olema hea ilusat vaadet lahele nautida.
Nojah, sõitsime ühel hommikul rolluga selles suunas ning järgisime
kõrgel mäe otsas paistvat punast katust, mis näitas templi
asukohta. Mäe jalamilt leidsime tee raskusteta üles ning hakkasime
ülespoole sõitma. Tee oli nii korralik betoontee, et sõitsime aina
edasi ja edasi kuni olimegi templi juures. Niipalju siis mäkke
matkamisest! Ilus oli seal üleval küll. Paar munka istusid puude
vilus ja jõid hommikuteed. Üks mees tuli meiega rääkima ning
selgitas, et see on Zen-budismi tempel, hea koht mediteerimiseks.
Väga vaikne ja teistmoodi oli seal küll. Tegime paar pilti ja
sõitsime alla tagasi. Allasõiduks rollerit käima ei pidanud
panemagi. Veeresime alla täiesti hääletult ja saime nii hea hoo
sisse, et ka tasase maa peal sõitsime paarsada meetrit niisama.
Elektriroller.
Paari päeva
pärast käisime ära 40 km kaugusel Doc Let beachil. Seda kohta on
ka paljud reisiraamatud väga soovitanud kui imeilusa valge liivaga
paradiisi. Igaks juhuks pakkisime ka hambaharjad kaasa, kuna ei
osanud arvata, kas tahame ööseks jääda või mitte. Jõudsime
kohale umbes 1,5 tunniga. Selgus, et need rannad kuuluvad seal
rahvuspargi alla vmt ja liivale pääsemiseks tuleb maksta! Seda aga
ainult siis, kui tahtsid randa minna läbi ametliku koha. Ilma
raskusteta leidsime tee, mis viis otse randa ja kus keegi sentigi ei
küsinud. Väga ilus oli see rand küll, aga üldiselt väga sarnane
Long Beachile. Doc Let Beachil asub mitmeid väga kalleid resorte
ning üsna krõbeda hinnaga hotelle. Tiirutasime niisama seal väikses
linnakeses ringi ja nautisime imehead ja imeodavat kohvi nurgapealses
kohvikus.
Üks põhjus, miks
me 40 km põhja poole sõitsime, oli ka see, et seal pidavat asuma
suured soolaväljad. Merevesi juhitakse torudega natuke sisemaale
spetsiaalsetesse suurtesse looduslikesse „vannidesse“. Seal
merevesi aurustub ning hommikuti, kella 4-6 ajal, korjavad mutid
sealt soola ära ja müüvad kokkuostjale. Neid soolalavasid nägime
me küll kahel pool teed, mõned olid tühjad ja pruunid, mõnedes
loksus vesi, kuid soola me küll ei näinud. Otsustasime, et pole ka
mõtet võtta selle asulas hotelli, ainult selleks, et hommikul
mingeid soolamutte näha. Vähemalt saime süsteemist aru. A
juhuslikult käisime ära tsemenditehases :)
See oli üks suur
hoone, mis meenutas eemalt kolhoosiaegset lehmalauta. Valvuriputkas
ei olnud kedagi ning värav oli lahti. Hiilisime sisse ja nägime, et
suures majas, milles oligi ainult üks suur ruum, mürisesid mingid
tohutud masinad. Kõik oli kaetud halli tolmuga – alates hoovist
kuni selle maja seinte, lae, põranda ja nende masinateni.
Absoluutselt ühte värvi ja vähemalt 5 cm paksuse kihi all tundus
kõik olevat. Tsemenditehases töötas ka üks inimene! Keegi üleni
hall kuju asjatas seal mürinamasina juures.
Tsemenditehasest
üle tee oli aga taas imeilus rand paari müügitädiga. Sinna
saamiseks ei pidanud midagi maksma, nii et tegime väikse lõunapausi.
Laotasime liivale oma rätikud ja sukeldusime helesinistesse ja
valgevahustesse lainetesse. Esimest korda julgesime koos ujuma minna
(jättes asjad kaldale) ja sealne vesi oli nii mõnus, puhas, selge
ja soe, et nautisime seda vist pool tundi. Ka Troim oli väga rahul,
tema siin viimasel ajal enam üldse ei viitsi vees käia. Peale
värskendavat suplust tegime rannas väikse pikniku ning sõime ära
kodust kaasa võetud riisi ja tomati-kurgi salati. Mmmm, lihtne ja
hea ja odav.
Need rannarahvad
elatuvad lisaks kalale ja soolale ka adrust. Adru kuivas kõikjal
sõiduteedel. Mõnes kohas oli terve üks sõidurida kinni, kuna see
oli täis laotatud adru. Ma täpselt ei tea, mida nad sellega teevad,
aga äkki kasutavad seda samamoodi tarretise tegemiseks. Tarretised
on neil ju megapopid. Aga kivikõvad tarretised. Nägime ka seda,
kuidas kalipsodega vanamehed ja -mutid adru suurte võrkkottidega
merest välja tõid. Lihtsalt sumistasid kaldaäärses vees ja
kogusid seda kokku ning siis vinnasid üles sõiduteele.
Sõidutee oli hea
nagu ikka, nii et sõitsime siltide järgi edasi kuni
Hyundai-Vinashin laevaehitustehaseni .
Sellesse kaugesse vaiksesse Vietnami nurgakesse on ehitatud megasuur
kompleks. Oma bussipeatused, oma hotell, tenniseväljakud,
jalgpalliväljak jne jne jne. Eemal suured laevad ning kaid. Käisime
ära ainult värava juures ning sissepääsu küsima ei hakanud. See
on Korea kompanii Hyundai ja Vietnami firma Vinashin koostööst
sündinud ettevõtmine, kus töötab üle 3500 töötaja.
Selleks ajaks
olime juba küllalt näinud ning hullult päikest saanud, nii et
keerasime nina tagasi lõunasse ning juba enne kella 4 olime tagasi
Nha Trangis. Aa, maale sõites hakkab alati silma palju helepruune
lehmasid, kes kooserdavad pidevalt üle tee või passivad kraavis
võsa vahel. Eestisse sattudes sööksid nad end vist lõhki, kuna
värsket rohelist rohtu need tüübid küll näinud pole. Mu arust on
nad juba nagu mingid kaelkirjakud, kes toituvad kahtlastest
okkalistest põõsastest. Ja Eestis hakkab lehma nähes esmalt silma
suur roosa udar; siinsetel pole kellelgi udarat! Või ma olen nii
võhik ja need loomad on tegelikult pullid? Aga kus siis lehmad on?
Ja miks vietnamlased nii vähe piima joovad ja juustust-kohupiimast
ei tea midagi? Miks nad teevad piima ja juustu sojast????? Nii palju
küsimusi tekkis seal neid helepruune loomi vaadates.
Mõned järgmised
päevad olid natuke vihmased ja pidime leidma mingit tubast tegevust.
Selleks sobis ideaalselt keele keetmine. Troim ostis turult 2 keelt
ja asus aurutama. Muidugi määriti meile lisaks keelele pähe veel
mingi pool seapead. Lähemalt hakkasime neid uurima alles kodus ja
tõesti, enamik kaalust oli mingi kahtlane osa keele küljes. Troim
pani kõik potti keema ja tegeles sellega mitu tundi. Sellest
juuresolevast osast saime paar tükikest pärisliha ka, aga enamik
läks prügikasti. Austus Troimile aga selle eest, et ta tahtis nende
prepareerimisega tegeleda. Mina hoian sellistest asjadest siiani
eemale.
Eesti Vabariigi
aastapäeval toimus esimest korda üks üritus, millest ma allpool ka
kirjutan, nii et meie tähistasime n-ö aastapäeva eelõhtut ja
kutsusime 23. veebruaril külla Jane´i ja Mark´i Eesti toitu sööma.
Menüüs täidetud munad, kapsas hakklihaga, koorega keedetud värsked
kartulid tilliga ja maitsestamata jogurti-rohelise sibula kaste. Väga
hea ja maitsev, minu meelest väga eestilik söök. Külalistele ka
maitses. Kahjuks oli Jane´il hambavalu ja antibiootikumide kuur, nii
et suuremaks peoks ei läinud, aga minu arust tegime väga ilusa
Eesti Vabariigi tähistamise. Sini-must-valget kahjuks laual ei
olnud, aga vähemalt õpetasime inglastele meie rahvusvärvid
selgeks.
Pühapäeval
korraldati Nha Trangis esimest korda õllejooksu-taolist üritust.
Seda nimetatakse hashimiseks ehk
Nha Trangi üritus kannab nime Nha Trang Hash House Harriers.
Traditsioon sai alguse juba umbes 1938. aastal Malaisias Kuala
Lumpuris ja mõeldud on see joojatele, kellel on jooksmiseprobleem.
Nimi – Hash House Harriers – on pärit maja järgi, mille juurest
esimene jooks alguse sai. Idee on selline, et kokku saab seltskond,
kellele meeldib teiste inimestega suhelda, natuke õlut juua ja end
liigutada. Korraldajameeskond on eelnevalt maha märkinud raja
nooltega ning osalejatel tuleb siis läbi teha n-ö väike noolemäng.
Rada on alati erinev ning viib huvitavatesse linnajagudesse,
salakäikudesse ja varjatud tänavatele. Põnevuse tekitamiseks on
aeg-ajalt maha märgitud valenooli, mis viivad n-ö tupikusse, siis
tuleb naasta eelmise ristmiku juurde ja sealt mõnda teist suunda
proovida. Kes tahab, see jookseb, kes tahab, see kõnnib. Aga
finišisse jõutakse suht üheaegselt, kuna jalutajad läbivad natuke
lühema maa. Jooksjad siblivad ees edasi-tagasi ja taganttulijad
tihtipeale näevad, milline tänav on vale tänav. Hashjiate
ergutamiseks on tee peal paar-kolm joogipeatust. Nha Trangi esimesel
jooksul pakuti esimeses Jameson´i viskit (mida ma ei joonud,
tekitades sellega erilist imestust - „aga see on ju Jameson´i
viski!“) ja teises Bia Hoid (mis on siis kohalik megaodav hästi
lahja õlu). Praegu toimuvad taolised jooksud regulaarselt umbes
2000 kohas ja seitsmel kontinendil üle Maa. Nii nad vähemalt
väidavad oma kodulehel.
Meie
ei jooksnud. Esiteks olin mina käekoti ja teksaseelikuga ja teiseks
on jalutada palju meeldivam kui linna vahel higisena ringi kapata.
Meie imestuseks väga paljud siiski jooksid! Ja enamus ostsid kalli
raha eest ka spetsiaalse ürituse tarbeks tellitud T-särgi. No osale
inimestele lihtsalt meeldivad vist sellised karjaüritused. Jooksu
algus- ja lõpp-punkt oli Booze Cruise ning peale 1,5 tundi hoogsat
kõndimist kostitati hashijaid arbuusilõikude,
banaanide, pähklite ja praetud kevadrullidega. Peale 40 minutit
ootamist pakuti lõpuks ka natuke õlut.
Kuna see on nii vana ja ülemaailmne traditsioon, siis on välja
kujunenud ka palju kombeid ja tavasid. Mõned on vist selliste
jooksude täielikud fännid, nii oli ka siia tulnud inimesi Saigonist
ja vist isegi Bangkokist. No ei tea, kas spets selle jooksu pärast
või mis. Mõni kandis ka kuskil eelmises kohas/riigis toimunud
jooksu särki. Kõige lõpus toimus siis mingi tseremoonia, mille
jooksul karjuti segaseid luuletusi ja lauldi hashijate laule.
Mõned korraldajameeskonnaliikmed pidid mingil põhjusel õlut jooma
oma tennise seest! Õnneks meie ei pidanud mingit läbihigistatud
tossu klaasi asemel kasutama. Kõige viimasena kutsuti lavale süütud
ehk need, kes esimesed korda hash-jooksust osa võtsid. Me
siis seisime seal kambakesi väiksed õlletopsid käed ning kogu
ülejäänud kamp karjus seda sama luuletust. Seejärel pidi topsi
ühe sõõmuga ära jooma ning siis tühja topsi omale tagurpidi pähe
panema. No sellised naljad siis :) Me olime jälle vist kõige
nooremad osavõtjad. Uskumatu, kuidas need vanad mehed ja naised olid
end kõik teemakohaselt sportlikesse riietesse pannud, jalas kallid
jooksusussid, ja jooksid/jalutasid energiliselt ja higist tilkudes
kogu raja läbi. Ei mingit liigesevalu, reumat või kõhrede kulumist
:) (väike reklaam, et siin on hea kliima).
Ühel teisipäeval
võtsime osa veel ühest toredast ajaviitest – viktoriinist. Jane
ja Mark käivad seal iga nädal ning me läksime ka uudishimust
kohale. Toimub see siis ühe baar teisel korrusel ning sinna koguneb
kenake hulk siinelavaid välismaalasi. Põhiliselt käib koos üks ja
sama kamp, aga mõnikord satub sekka ka niisama reisijaid. Tuleb
maksta 1,85 eur osavõtutasu ning leida omale meeskond või olla
omaette üritaja. Küsimused teeb iga nädal keegi oma seltskonnast
ja valdkonnad võib koostaja ise valida. Kuna need kooskäijad on
enamuses üle 50-aastased inglased, austraallased ja kanadalased,
siis arusaadavalt polnud seal väga palju küsimusi, millele meie
oleksime vastust teadnud. No mõnedele ikka teadsime, aga vahepeal
tekkis küll täiesti abitu tunne. Kui ma Kuldvillakut vaatan, siis
tean ikka päris palju, aga no tõesti pole kuulnud, millesse suri
Winston Churchilli isa või kuhu on maetud Inglismaa viimane tapetud
kuningas. Ajuragistamine ja üritus iseenesest oli väga lõbus.
Meeskondadevaheline mõnus lõõpimine, õllelibistamine ja
küsimustele oma ajusoppidest vastuste otsimine. Süsteem on selline,
et meeskond, kes võidab, saab kogu osavõtutasuna makstud summa
endale. Kõige lõpuks serveeriti veel tasuta friikartuleid ja saia
võiga. Arvan, et hakkame sealt aeg-ajalt küll läbi astuma.
Mis siis veel
tehtud ja teoksil. Peaksin ära rääkima ka kilekotiloo :) Nimelt,
kui me Metros või Maximartis käime, saame alati palju suuri
kilekotte, mida on hea kasutada prügikottidena. Ükspäev avastasime
aga, et eelmine päev toodud suuri kilekotte enam pole.
Kilekottidekohas on ainult väiksed ja õhukesed turuomad alles.
Tegime järelduse, et koristaja on need vuuki pannud. Vargus on
vargus, mis siis, et ainult kilekotid, järgmine kord on võib-olla
paar õlut, siis mõni pluus jne. Igatahes saatis Troim Chou´le
sms-i, et mis värk on. Mitme tunni pärast tuli vastus, et koristaja
arvas, et see on prügi :D :D :D Hea vale küll. Nalja pärast
rääkisime sellest ka Mark´ile (see meie maja ameeriklane) ja Mark
ütles, et tal on sama jama ning ta on juba mitu korda sellest
probleemist rääkinud, kuid koristaja jätkuvalt varastab suuri
kilekotte. Mark pidi neid isegi kuidagi kokku siduma, aga siis
harutab mutt need lahti. No saime kõik kõvasti naerda ning
naljakaid sms-e koristaja kulul vahetada. Meile lõppes lugu juba
järgmisel hommikul, kui pihta pandud 4 kilekotti meie ukse taha
tagasi ilmusid :)
Meelde tulid ka
paar näidet juhmindusest. Jane ja Mark olid oma koristajale öelnud,
et too paneks igakord prügikasti ka uue tühja kilekoti ning viiks
eelmise välja. Ükskord oli Mark aga ise, juba enne koristaja
tulekut, visanud vana koti välja ja pannud asemele uue ja TÜHJA.
Koristaja tuli ja nägi, või no pidi nägema, et prügikast on tühi.
Aga siiski, ta võttis selle tühja kilekoti välja, et panna asemele
uus TÜHI kilekott! Hallloooooo, kas nad tõesti ei mõtle ise oma
peaga? Kas ta ei saa aru, et kui prügikastis juba on täiesti tühi
kott sees, siis seda ei pea välja võtma ja uue vastu vahetama.
Ohhh. Nagu mingid kolmeaastased?
Meie ütlesime oma
koristajale enne Dalati minekut, et kui ta koristama läheb, siis
ärgu jätku laetiivikut tööle, kuna meid ei ole mitu päeva ja
siis see lihtsalt kulutaks elektrit. Laetiiviku paneb ta muidu tööle
selleks, et põrand ära kuivaks, kuna põrandapesemine seisneb siin
ainult läbimärja lapiga põranda ületõmbamises. Mingit eraldi
kuivatamist ei ole. Okei, me rõhutasime, et see tiivikujutt on
ainult selleks üheks korraks, aga tema sai aru teistmoodi ning nüüd
ei pane enam kunagi tiivikut tööle ja juba mitu korda oleme
Troimiga peaaegu selili käinud, kui turult tuleme ja põrand on libe
nagu Jeti jäähall.
Võib-olla ikka
tõesti pole Eestisse nii juhmi välistööjõudu tarvis. Eestlased
vihastaksid end vist roheliseks, kui peaksid sellistele kõige
tavalisemaid tõdesid õpetama.
Aga muidu –
käime rannas, degusteerime kohalikku õlut, veini, rummi ning õpime
vietnami keelt. Tore, et Jane´i ja Mark´iga käime aeg-ajalt
teineteisel külas õhtust söömas. Eelmisel nädalal Jane´i poolt
India kanakarri, köögiviljakarri ja riis ning paar päeva hiljem
Troimi poolt praetud maks sibulaga, salat, riis, keefirikaste.
Niimoodi on mõnus. Palju parem kui restoranis.
Ja uskumatu, aga peaaegu märtsi keskpaik juba!
