06.09.2013.a. - 16.09.2013.a.

 Jälle üks hunnik pilte.

Panen üles ka ühe teksti, mis tegelikult juba ammu valmis kirjutatud.

Ma olen ikka hästi oma kirjutamisega ajast maas. Meenutan siin sündmusi, mis toimusid juba rohkem kui kuu aega tagasi.

Kohe järgmisel päeval pärast Jane´i, Annie ja Mark´i saabumist ehk 6. septembril, mis oli sobivalt reede (mitte et meil suurt vahet oleks), läksime kogu kambaga Sheratoni ja Lac Canhi. Kokku olime 8-kesi. Limpsisime ilusas, puhtas ja läikivas Sheratonis paar kokteili ning laskusime siis taaskord maa peale ning viisime külalised Lac Canhi, mis siiani alati väga vastakaid tundeid on tekitanud – see koht kas meeldib kohe või ei meeldi üldse. Ka seekord. Ja samuti nagu eelmistel kordadel, sai ka seekord tellitud natuke liiga palju toitu. Õhtu arenes edasi ning pärast Lac Canhi ja seejärel paari tundi Booze Cruise´is otsustasime F-le ja E-le ära näidata ka kohaliku ööklubi hulluse.

Ööklubi oli täpselt samasugune nagu pool aastat tagasi – üksikud inimesed ja TOHUTULT vali muusika. Seekord pidas ööklubis oma sünnipäeva keegi Mr Minh, nii et rahvast oli võib-olla natuke rohkem, kuid mitte keegi ei tantsinud. Minhi auks jooksis suurel ekraanil kiri „Happy Birthday Mr Minh“ ning ümber tantsuplatsi olid laudadel puuviljavaagnad ning klaasid. Tellisime endile hirmkallid soojad Tiger õlud. E ja F olid täiesti pahviks löödud. Selline ööklubi tundub lihtsalt nii ajuvaba, võrreldes kõikide teiste normaalsete ööklubidega, kus inimesed käinud on. Eestis võib ju kõige kallal viriseda, kuid vähemalt võid Eestis ööklubisse minna, seal mitu tundi mõnusalt aega veeta, tantsida, juua, inimestega suhelda jne, kuid Nha Trangi ööklubi on nagu mingi piinamiskoht. Troim ei tahtnud meid niisama ära lasta ning käsutas E ja F tantsima ning tellis veel 2 ringi õlut J Õnneks tulid varsti välja palgatud tantsijad – 2 tüdrukut ja 1 kauboisaabastega kohalik Marco. Viimane väänles ümber posti ning iseenesest tantsis täitsa hästi. Tänu neile kolmele oli meil nüüd midagi vaadata ning ööklubi muutus natukenegi huvitavamaks. Üle 40 minuti me seal siiski vastu ei pidanud ning tormasime pärast viimast sooja õllelonksu kiirelt kosutava värske õhu kätte. Huhh, milline kohutav organismi piinamine. Täiesti arusaamatu, kuidas nad ise seda välja kannatavad. E ja F suutsid ainult korrutada, et „misasi see oli???“. Nende jaoks oli see ikka paras šokk. F-l oli lausa tunne, et siseelundid on kõik rappudes oma kohti vahetanud ning süda rütmist väljas. Ja nende kahe puhul pole tegemist mingite klubikaugete tüüpidega, hoopistükkis vastupidi – neid võiks pidada lausa Eesti klubide ekspertideks. Kuigi sissepääsupiletit ei ole, pani E-d imestama õlle kohutavalt kõrge hind. Ta ütles, et kuidas saab olla, et Booze Cruise´s paar tundi tagasi joodud rummkoolaga maksis 25 000 d ning ööklubist ostetud soe õlu 70 000 d.

Järgmisel päeva sõitsid E ja F ringi meie rolleriga  ning meie marineerisime kana ja kurke J Olime natuke rannas ning õhtul käisime Sushi Sakuras. E on suuremat sorti sushifänn ning tal olid juba peaaegu esimesel päeval välja otsitud 2 Nha Trangi sushirestorani ning nende aadressid telefoni salvestatud. Ma teadsin ka neid kohti juba ammu, kuid kuna Troim ei taha eriti sushit ning Jane absoluutselt seda Jaapani toitu ei kannata, siis me ei olnudki nendesse sattunud. Nüüd tänu E-le, sain ka mina siin sushit proovida. Sakura restoran oli väga tore koht – meid pandi istuma eraldi ruumi, mis oli sisustatud autentselt Jaapani stiilis. Istusime ümber madala laua patjadel, kõik oli pruunikates-roosakates toonides ning meeleolu hoopis teine kui siin mujal Nha Trangis. Ruumil ei olnud ka aknaid, nii et olime välismaailmast täiesti äralõigatud. Kõik tellitud toidud osutusid nii maitsvateks, et tellisime veel juurde. Kõige rohkem maitsesid california rullid mitte-sushi-sõber Troimile. Ka Peetrile maitses ning ta sai ka pulkadega vehkimisega hästi hakkama. Koha kiituseks võib ka öelda, et õlu oli normaalse hinnaga. Ettekandjad küll natuke kobatsesid, aga see oli andestatav. Ilusad Jaapani kleidid olid neil seljas J

Märkamatult oligi jälle pühapäev ja õllejooks. Seekord tuli jälle kaasa Peeter. E ja F tiirutasid rolluga Nha Trangi ümbruses ja seega meiega ei liitunud. Seekord oli Hash-raja paika pannud Martina ning see rada oli parim, mida mina olen siin läbinud. Ilm oli fantastiline ning teekond tohutult mitmekülgne. Kõndisime nii väikestel külatänavatel, mäejalamitel, banaanisaludes, tihnikus, põldudel, ehitusplatsidel, mudajõgedes ja kivisegustel järvekallastel ning muuhulgas põikasime korraks sisse budamunkade kloostrisse. Selline igakülgne rahulolu. Saime korralikult rahmeldada ning end füüsiliselt pingutada, samas olid vaated unustamatud. Ka nhatranglastel ei olnud aimu, et nii lähedal linnale selline kaunis järv on. Martina rääkis, et vietnamlased ei tea tegelikult suurt midagi, mis neil ümber nurga toimub. Nad elavad rahumeeles terve elu oma linnaosas ning satuvad harva kuhugi kaugemale. Niisama nad ringi ei sõida ja ümbrust ei avasta. Nt Martina ise pidi iga nädal sõitma oma rolleriga ümbruskonnas lihtsalt niisama ringi ja erinevaid kohti uudistama. Pealinna Hanoisse ja Ho Chi Minhi satuvad kohalikud ka enamasti vaid siis, kui on millegipärast vaja. Muidugi on ka erandeid, aga see on enamike inimeste iseloomustus. Nad lihtsalt on enamasti sellised …….. tuimad ja mitte eriti uudishimulikud muu maailma suhtes.

Martina oli raja teinud väga huvitavalt ning kui olime jõudnud ühele kenale lagendikule mägede vahel, ootasime kogu grupi kokku ning tegime kõik koos pilti. Et sellele lagendikule saada, pidi aga minema läbi tillukese ojakese. Just niimoodi pisikese ojana see algul tunduski, aga kui järjest kõik seal oma tossud mudaseks astusid, hakkasid mõned alternatiivi otsima. See oja oli nimelt üks salakaval mudatunnel, nii et sinna sisse astudes, vajusid kohe pea põlvini mutta. Ümber käänaku oli mingi väike purre, millele saamiseks tuli aga laskuda alla päris järsust suurest kiviseinast. Troim asus seal abistama ning aitas niimoodi oma isa ja veel mõned jõest üle (teadmata, et natuke aja pärast pidid nad samast „seinast“ üles tagasi ronima).

Siin on selle kohta video ka

Õhtune valgus, mis peegeldus oranžikana vastu mägedelt ja roosana järvelt ning jõgedelt, oli lummav. Edasi sai valida kahe erineva tee vahel – esimene pidi olema raskem ning mittesoovitatav vanematele või nõrgematele inimestele. Peeter oli juba niigi turnida saanud, nii et otsustasime, et Troim läheb isaga lihtsamat teed pidi (hiljem selgus, et siiski niiväga lihtne ei olnud) ja mina läksin koos enamikega raskemale rajale. See „tee“ kulges mööda suhteliselt järsku järvekallast, kus pinnaseks olid suuremad ja väiksemad teravad kivid, mis kippusid jalge alt ära veerema ja libisema, nii et kogu aeg pidi jalalihaseid pinges hoidma. Nii naljakas oli seda seltskonda vaadata. Nii vanamehed kui lapsed, kohalikud ja mittekohalikud, kõik ukerdamas, lobisemas ja itsitamas. Õnneks keegi järve ei kukkunud. Kõige lõpuks pidi end rinnuni ulatuvast müürist ka üle vinnama. Viimased 100 meetrit läksime koos kergemat teedpidi tulnutega.

Bussi juures ei olnud meil muidugi mingit aega hinge tõmmata. Hakkasime kohe salatiga möllama. Suutsin kiirelt hammustada paar ampsu arbuusi ning edasised 40 minutit veetsime salatit segades ja laiali jagades ning siis kõike oma tavaari kokku koristades.

Lõpuring toimus täiesti muust elust eemal. Oli täielik vaikus (kui välja arvata mingid metsarohutirtsud) ning taevas särasid tähed. Vaikuse all mõtlen muidugi seda, et mootorrattaid ja tuututamist ei olnud. 40-pealine kamp inimesi oli meil ju ikkagi ümber, kuid kuidagi teistmoodi rahulik oli seal. Kõigil oli nii tore olla ning nalja sai ka, nii et ring ja laulud venisid päris pikaks. Õues oli juba täiesti pime ning ainus valgusallikas oli minu telefon. Hoidsin oma taskulambi-appi kõrgel teiste peade kohal ning niimoodi oli päris okei.

Esmaspäeval läksime E, F-i ja Peetriga 4 saare ehk nagu Troim tabavalt märkis – 4 baari tuurile. Broneerisime tuuri ikka oma tuttava vana käest, aga seekord pandi meid mingisugusesse sellisesse bussi, mis koosnes ainult kohalikest turistidest. Meie viiekesi olime ainsad valged, isegi ühtegi venelast ei olnud. Ei tea siis, arvatavasti oli madalhooaeg ning teisi turiste vähe. Mahutasime end sinise laeva peale istuma ning vaatasime, kuidas kohalikud kõik endale päästevestid selga ajasid. Tuurikorraldajad veel karjusid ka nende peale vietnami keeles, et ikka kindlasti peab vest seljas olema. Meid ei teinud keegi märkamagi ning meile veste ei jagunud (või lihtsalt ei jagatud). Noh, suva neist valgetest turistidest. Meil sellest muidugi midagi ei olnud. Oligi parem, kui seda haisvat asja seljas pole. Ilm oli jälle super ning laeva peal oli väga mõnus olla. Troim mõnules päikse käes ja ütles: „siin on nii mõnus olla, et ma võiksin siin elada …… oot, aga ma elangi siin ju!“ :D Ahhaaa-elamus.

Natuke oli tuuriprogramm muutunud ning minu meelest halvemuse poole. Teisele saarele ei saanud enam minna, vaid hoopis merele oli ehitatud mingi totakas platvorm, mille pealt võis minna snorgeldama ja sukelduma. Samuti tehti sellesama puust „parve“ pealt paraseilingut. Käisime F ja E-ga snorgeldamas, aga see polnud üldse nii äge, kui saarelt ise otse vette minnes, nagu eelmistel kordadel. Kuna need saared on siin looduskaitseobjektid, siis ma arvan, et liigne turistide arv hakkas korallidele juba halvasti mõjuma, lisaks oli see, mis seal saarel toimus, ikka porno. Mingid imelikud müügiputkad ja betoonkärakatest arusaamatud majad. Samas, võib-olla siiski ei ole tegemist mingi looduskaitsega, vaid nad hoopis ehitavad saarele uusi ja suuremaid maju ja joogi-nänni-kauplusi. Eks me niikuinii lähme sellele tuurile veel, nii et vaatame mõne aja pärast jälle üle.

Söök oli aga paremaks läinud. Seekord ei olnud laud kaetud niivõrd mingite õlist tilkuvate palakestega, vaid toit oli maitsev. Aaa, ning pakuti ka võimalust tellida merisiilikusuppi, mis pidi muidugi olema mingi imeravim, parandades immuunsust ning teravdades mõistust jne. Mu arust kõik kohalikud tellisid selle ning me otsustasime ka viie peale ühe võtta. Nuujah, supp nägi suht kole välja ja maitses ka mittemillegimoodi. Sõime kõik 2 suutäit ning sellega meie jaoks huvi imesupi vastu piirdus. Merisiiliku tükke seal otseselt sees ei olnud, kõik oli selline ühtlane püree väikeste valgete kalaliistakatega. Ega see supp halb ei olnud, aga hea ka mitte.

Pärast sööki läks muidugi jälle esinemiseks. Kuna me olime aga „vale“ laeva peal, siis seda sama lahedat kampa seekord polnud. Selle laeva poisid tegid ka nalja, aga nii hästi kui nendel originaalsetel, see neil välja ei tulnud. Kuna seltskonnast puudusid ka igasugu muude toredate rahvaste esindajad, ei saanud me kuulda laule vene, rootsi või saksa keeles ning pidime kannatama järjest vietnami laule. Ühe laulu ajaks ronis lavale ka üks peenike tšikk, kes esitas väga hästi mingi kohaliku hiti.

Seejärel sõitsime viimase saare lähistele ning jäime sinna ankrusse. Niimoodi pidi vette minema. Toimus järjekordne veebaar, kus sai juua tasuta 14,5 vol´ist põldmarjaveini. Kõlaritest kostus jube kõvasti igasugu lääne hitte ning pool seltskonnast kolis isetehtud päästerõngaste või päästevestidega vette, laeva kõrvale veini rüüpama. Kuna vietnami tüdrukud enamasti alkoholi ei tarbi, siis ei olnud vees üldse palju rahvast ning veini jäi loomulikult üle. Või no mis üle …. Troim ujus selle pudeliga laeva juurde tagasi ning tõi ka oma isale seda maitsta. Edasise tunnikese veetsime rannas lamamistoolides õlut ja jäätist limpsides ning siis seilasime tagasi koju.

E avastas, et siinsed juuksuriteenuste hinnad on imeodavad ning lasi endal esmalt juukseid värvida ning teiseks juukseid sirgendada. Niisiis suundusid nad peaaegu kohe pärast väsitavat meretrippi juuksurisalongi ning E-le hakati tegema sirgendavat protseduuri, mis kestis 3 tundi! Mõne aja pärast liitusime ka meie Troimi ja Peetriga ning kuna meil oli suht jama seal niisama passida, siis lasime ka endile igasugu protseduure teha – massaaži ja kõrvade puhastust. Kuna E kallal ikka toimetati, otsustasime oma elu veelgi lõbusamaks teha. F käis poes ning tõi paar õlut, seejärel istus ta salongi arvuti taha ning hakkas Eesti muusikat valima. Muidugi küsisime enne luba ka, aga ega neil midagi selle vastu polnud. Pealegi, me olime nagu suurkliendid juba, sest E lasi endale teha vist ühte kallimat asja hinnakirjas (ja see oli ikkagi umbes 4 korda odavam kui Eestis). Olukord oli muidugi üpris sürr – vedelesime seal salongis ning kuulasime Ivo Linnat või Üllar Jörbergi, eriti karmiks läks muidugi asi siis, kui laulma hakkas Maie Parrik: „Ma viies ratas vankri alllllllllll, nii pehme nagu kirju pallllllllllllllll“. No umbes nii need sõnad vist on. Meganaljakas oli igatahes. Peale meie oli salongis ainult Evelyn Sepa teisik, kes aga ei öelnud midagi ning tundus, et talle ka meeldis enamik sellest muusikapopurriist.

Kui kell oli juba peaaegu 21, lahkusime lõpuks ilusalongist ning suundusime õhtust sööma. Aishasse. Väga tore oli, et ka Marianna tuli ise kohale ning rääkis meiega natuke juttu. Polnudki teda hiiglaammu näinud.

E ja F lahkusid varem, kuna nende kiire reisiprogramm nägi ette sukeldumistuuri järgmisel hommikul kell 7.20. E ei saanud küll oma värskelt protseduuritud juustega sukelduma minna, kuid kauplesime talle odavalt koha laeval. Ehk Troim kauples. Sukeldumistuur oli muidu lahe olnud, inimesi oli ainult vist 6 ning kõik oli selline professionaalne ja rahulik. Tagasi jõuti juba 13 ajal. Kui mujal maailmas peab sukelduma minemiseks enne läbima mingeid koolitusi ja saama mingeid pabereid, siis siin sellise ajaraiskamisega ei tegeleta. Enne esmakordset sukeldumist seletatakse paari sõnaga tähtsamad asjad ära ning siis juba ongi inimene valmis vee alla minema, loomulikult koos instruktoriga. F jäi igatahes sellega rahule ning ilusaid koralle ja kalu oli ta ka kohanud. Võib-olla lähme ise ka kunagi, kuigi mulle isiklikult sukeldumine ei meeldi.

See sukeldumispäev oli ka E ja F-i viimane päev Nha Trangis. Sama õhtu veetsime nende hotellis pakkides ning basseini ääres jutustades. E ja F avastasid, et neil on kohvrites liiga palju asju, mida nad ei vaja ning mis võtavad tarbetult ruumi, niisiis lahkusime nende hotellist suure kraami täis kotiga. Nad andsid meile kreeme, cutasepti, täispuhutavad veemadratsid, lendava taldriku ja mingit sööki. Õlled, mis neil hotellitoas üle olid jäänud, lahendasime seal kohapeal ära.

Troim lubas õhtul, et läheb neid hommikul kell 6 saatma ka. Me kõik arvasime, et see on muidugi niisama lubadus, aga ei olnudki! Troim pani endale äratuskella helisema ning läks E-d F-i saatma, et kontrollida, kas kõik on ikka korras. Muidugi ei olnud. Vietnamis ei käi asjad nii lihtsalt. Hotellist check-outi tehes hakkas tüdruk leti taga seletama, et nad on ühe klaasi ära varastanud või lõhkunud. Selle selgitamise peale, et nad loomulikult ei ole mingit klaasi ära võtnud, läks 15 minutit. Heaks argumendiks osutus jällegi õlu! Troim ja F seisid leti taga ning jõid purgist 333-e. Troim õiendas hotellimutiga, et näed, meid ei huvita teie totakad klaasid, me pole neid puutunudki. Me joome õlut PURGIST. Lõpuks jäi õigus muidugi Troimile, kuidas saakski vastupidi olla, kui neil polnud mingeid tõendeid selle kohta, et E ja F oleksid mingid klaasivargad. Ajuvaba. Aga nad on kuradi kavalad. Näevad ära, et valged checkivad hotellist välja varahommikul, mis tähendab, et neil on aja peale vaja jõuda lennujaama, seega on suurepärane hakata neile pähe määrima mida iganes. Küll nad närvi lähevad ja ära maksavad. Mis see 10 dollarit siis ikka rikastele välismaalastele ära ei ole. Seekord polnud nad aga arvestanud vaidlushimulise Troimiga, kellel oli aega maa ja ilm. Kogu selle seletamise peale kobis oma toast välja ka Peeter, kes elas kaks maja ja kaheksa korrust eemal. Mina siiski nii tubli polnud, et E-d ja F-i saatma oleksid läinud, aga nad jõudsid hoolimata sellest kenasti Bangkokki ja Tallinnasse.

Viimased kaks päeva Peetri kolmenädalasest puhkusest saime jälle kolmekesi veeta. Peetri ärasõidupäeva eelõhtul plaanisime minna Lousianasse õhtust sööma ning natuke minu sünnipäeva ette tähistama. Peeter kinkis mulle raha, mille eest pidin endale ise kingituse valima, soovitavalt bikiinid. Bikiine ma siit aga sobivaid ei leidnud ning ostsin selle asemel hoopis valgest nahast koti ja lühikesed püksid. Mul pole elus nii ilusat kotti olnud, nii et olin selle üle väga õnnelik. Ehk saan kuskilt kunagi ka bikiinid, kuna kingituseraha on veel üle.

NB! Siider! Kopparbergs! Väga hea! Ja muidugi minu ilus uus valge nahast (loodetavasti) kott.

Okei, plaanidest aga niipalju, et plaane ei tasu ikka väga teha. Neljapäeva õhtul sadas nii vastikult vihma, et oleks olnud täiesti mõttetu minna Lousianasse kallist sööki sööma, kui peab istuma siseruumides ja arvatavasti kileseina taga. Louisiana mõte oligi selles, et saaks rahulikult mere ääres olla ning merd ja õhtusööki nautida. Istusime siis natuke Peetri hotellitoas ning ma jõin maailma parimat SIIDRIT (Eestist toodud) ja muutsime käigult plaane. Läksime hoopis ühele katuseterrassile. Olime seal vist ainsad külastajad, seega oli väga mõnus ja omaette olemine. Tähelepanelik teenindus veel pealekauba.

Väga ilus pilt isast ja pojast

Reedel, 13. septembril sõitsime siis kõik koos jälle lennujaama. Pakkisime Peetrile kaasa igasugu Vietnami kraami ning läksime temaga kaasa, et aidata pagasiteemadel. Nagu arvata oligi, teatati meile esmalt, et kohvrit otse Eestisse KÜLL saata ei saa. Lihtsalt pole võimalik! Olime väga rahulikud, kuna sama kadalipp oli minul ju juba läbitud ning neil tuli lihtsalt leida üles õige inimene, kes seda asja jagab. Läks umbes pool tundi ja nad hammustasidki läbi, et tegelikult ikka saab küll. Tüdruk ei suutnud küll uskuda, et Peeter kavatseb 13 tundi lihtsalt lennujaamas istuda, aga mis tal muud üle jäi. Kiituseks Vietnam Airlines´ile – kohver jõudis ilusti Peetriga samal ajal Tallinnasse.

Nha Trang – Moskva lend oli olnud pooltühi, nii et Peetril vedas ka sellega. 13-tunnist vegeteerimist lennujaama koridorides Peeter siiski läbi tegema ei pidanud. Teadmiseks ka teistele, et Domodedevos on olemas lennujaama VIP lounge, mis maksab 60 eurot. Selle raha eest saab seal mugavates suurtes toolides tukkuda, süüa ja juua piiramatult. Tasub igal juhul ära, kuna tavalises lennujaama kohvikus maksab õlu niikuinii 5 eurot, toidud kindlasti ka palju, ning lisaks pead kogu aeg trügima ja tõuklema mingi massi sees. VIP ootesaalis oled aga nagu omaette vaikses oaasis. See oli küll ajaliselt piiratud 6 tunniga, kuid keegi ei hakanud midagi kobisema, kui Pets seal natuke kauem aega veetis. Lisaboonusena oli veel see, et kui ta hakkas AirBalticu lennule minema, kutsuti ta kõrvale ning paluti esimese klassi järjekorda. Lennukile viidi ta eraautoga! Ülejäänud kamp sõidab teatavasti bussiga. Heh, ei tea, kuidas need asjad toimivad ja kes-kus sind igalt poolt jälgib.

Meie Troimiga sõitsime tagasi oma vaiksesse korterisse ning jäime ootama järgmiseid külalisi. 4-5 tunnikest oli vaikus ja rahu ning siis saabusid Cam Ranhist bussiga J ja Thuy. Meie Saigoni sõbrad. Nemad jäid Nha Trangi puhkama kuni pühapäevani, nii et veetsime koos pika nädalavahetuse. Kuna Thuy on vietnamlanna, oli nendega muidugi sellevõrra lihtsam. Thuy teadis ise, mis ta tahab teha ja kus käia ning vedas lihtsalt J kaasa. Koos olime peamiselt õhtuti. Mind pani aga imestama, et Thuy ei saanud sugugi hotellidest ja reisibüroodest paremat hinda. Mõne asja eest maksis ta isegi rohkem. Näiteks see 4-saare tuur. Meie maksame selle eest 120 000, kuid tema oli maksnud 300 000 d! Mõnest kohast selgitatavat talle, et vietnamlasel on üks hind ja sinu poiss-sõbrale teine ehk et tihti maksavad nad J eest veel omakorda kallimat hinda.

Teine näide oli intsident hotellis. Thuy broneeris spetsiaalselt basseiniga hotelli, kuid kohale jõudes ilmnes, et bassein on remondis ning saab valmis alles järgmisel nädalal. Thuy oli megavihane ning seletas ja õiendas kõikide mänedžeride ja töötajatega. Ta nõudis allahindlust, kuid seda ei oldud nõus andma. Meie, kui valged, hoidsime parem suu kinni, las asjatavad ise vietnami keeles. Igatahes kulus meil seal tohutu aeg sellele vaidlemisele ning lõpuks soostus hotell paigutama nad aste kõrgemasse tuppa, mis muidu on kallim, aga nemad saavad selle siis odavama toa hinnaga. Me olime siiani arvanud, et selline ülekõrvadetõmbamine käib ainult valgete turistide suhtes, aga tundub, et mitte. Nendele on kama kaks, kas klient on valge või kohalik. Kui juba siia hotelli tuled, siis järelikult on sul ka pappi, mida välja pritsida.

J ja Thuy käisid sorgeldamas ning rolleriga ringi sõitmas. Õhtuti mängisime piljardit ja sõime koos mõnes mõnusas restoranis. Tore ja rahulik oli. Ei mingit liigset tempot, nagu me enne natuke kartnud olime. Esmaspäeval naasid ka nemad tagasi Ho Chi Minhi ning meie hakkasime taastama oma vana rahulikku elurütmi. 

Kallile vanaema Vööbele...

Kallile Vanaemale Vööbele! Sa olid üks suurepärane isiksus, nii positiivne ja elujaatav. Ma ei mäleta kunagi sind vihase või karjuvana. Mitte kunagi. Su elu oli pikk ja sündmusterohke. Sul oli palju väga pikaaegseid  sõpru ja sõbrannasid, toredaid lähedasi ja kaugeid sugulasi. Mulle jääb alatiseks meelde sinu väärikas hoiak, kombed ja elutahe. See, et sa teadsid, kuidas asjad peavad käima. Sa ei olnud tüüpiline "küpsetan ja koon vanaema", vaid sa õpetasid mulle kunsti ja kultuuri ning muusikat. Ma pean seda tohutult tähtsaks, et sa viisid mind juba väiksena näitustele ja teatrisse, me käisime vanalinna kohvikutes moorapead söömas ning kirikutes kontserte kuulamas. Sinu lilled, kingitused ja kaardid olid alati nii läbimõeldud ja armsad, sa tõesti hoolisid ja püüdsid ning ma hindan seda tohutult.
Kuidas sa õpetasid mulle varakult selgeks kõik Tallinna kirikud ja tähtsamad hooned, rääkisid tänavatest ja ajaloost.
Sa oskasid alati suhelda kõikide inimestega, leides tuttavaid ja sõpru. Ühtemoodi sõbralikult vestlesid sa ettekandjatega, kunstnikega, teadlastega, poliitikutega. Isegi keel ei olnud takistuseks. Hämmastaval kombel said sa kõik jutud räägitud ka kõikide välismaalastega, kelle keelt sa iseenesest ei oleks  pidanud oskama. Ma armastan sind ja ma olen alati olnud ja olen edaspidi uhke oma Tallinna-vanaema üle, kes õpetas mulle palju ning hoolis ja armastas meid. Neid pisikesi seikasid ja asju, mis teevad sind mulle nii armsaks, on palju ning mul on selle üle ütlemata hea meel.....
Ja veel üks asi meenus - kui rahustav oli see, kui vanaema enne magamajäämist vaikselt minu selga masseeris. Sa jääd alatiseks minu südamesse, kallis vanaema Vööbe.
Puhka rahus.

Peeter ja veel mõned uued eestlased Nha Trangis, 1. osa

 Pildid siin

Niisiis saabusime Peetri ja Luccaga tagasi päikeselisse Nha Trangi. Esmalt muidugi pakkisime lahti kõik oma kottides leiduvad hõrgutised ja paigutasime kiirelt külmutuskappi ning teiseks läksime ja otsisime Peetrile hotelli. Panime ta seekord elama kohta, mis asub meie juurest poolel teel mere äärde. Troim kauples ka hinda ning saime 9,62 euro eest väga mõnusa toa 8. korrusel vaatega nii merele kui ka mägedele. Toal oli suur rõdu ning kahele poole avanevad klaasidega uksed. Ainus probleem oli duši veesurve, aga sellepärast me hotelli vahetama ei hakanud. Tundub nii, et need hotellid, mis meie ja mere vahel on, on täiesti tipp-topp kohad. Kahel on vist isegi bassein katusel ja no selleks, et aeg-ajalt meie korteris hängida, on need ideaalsed.

Suurt midagi me esimesel päeval teha ei jaksanud. Järgmine päev oli aga pühapäev ja seega kolmas kord Troimi etteaste Hash-jooksu toitlustajana. Seekord olin ka mina abiks. Kana oli Troimil juba laupäeval marinaadi pandud ning laupäeva õhtul hilja praadis ta ka kana ära. Mina pidin panni pesema ja mäletan, kuidas olin nii väsinud, et pesin seda panni peaaegu silmad kinni ja ümberkukkumise äärel. Kana praadimisel pidi nimelt panni pesema 2 korda (kuna Troim praadis seda kahes jaos) ning see pann oli ikka jube rasvane ja must, et ikka tükk aega läks selle pesemisele + tuli muidugi pärast ka terve pliit ja pliiditagune sein ära pesta. Huhh, no mul oli nii hea meel tagasi Troimi juures olla, et ma pesin nurisemata need asjad ära.

Pühapäeva hommikul hakkas siis pihta – käisime turul ja Maximarkis ning siis alustasime pesemise, koorimise, riivimise ja hakkimisega….. .Ikka hullult komponente käis selles salatis. Kuulasime SkyPlus´i ja tegutsesime. Koos oli mõnus ettevalmistusi teha ja Troim oli nii õnnelik, et ei pidanud seda kõike jälle üksi läbi elama. Kella 13-ks oli kõik toidukraam hakitud ja karpidesse paigutatud ning kaste valmis segatud, ukse juures kotis olid ootamas kummikindad (salati segamiseks), salatitõstmistangid, salvrätikud, kahvlid, kausid, sool-pipar, veiniäädikas. Troim tegi väikse uinaku ning kell 14.30 läksime jooksule.

Õllepaus. Kohe näha, et Troimil on ilmselgelt raskusi pika maa kõndimisega...

Ega me Peetrit ka ei hellitanud, tema tuli ikka kaasa. Sõitsime bussiga umbes pool tundi ja siis alustasime kõndimist-jooksmist. Hoidsime Peetri pärast natuke aeglasemalt tempot, aga mitte väga. Ilm oli kuidagi eriliselt kuum ja niiske. Me olime muidugi ka just Eestist tulnud. Esimesed 40 minutit panime vales suunas. Need, kes raja maha märkisid, ajasid ise ka midagi sassi. Peeter rühkis ja puhkis, aga püsis vapralt meie kannul. Kui õllepeatusesse jõudsime tilkusid kõik (välja arvatud mina) totaalselt higist. Ikka enamus olid näost punased ning lisaks särgile seljas olid märjad ka juuksed! Päris hull trenn Peetrile, kes muidu üldse sporti pole teinud ja siis järsku visatakse 40-kraadisesse kiirkõnnimaratoni J Kõik suhtusid Peetrisse väga sõbralikult ning Peetrile kogu see kamp ja üritus meeldis väga. Jooksu lõpp-punkt oli mudavannide lähedal jõe ääres ning salati kokkusegamine läks väga libedalt. Meil tegutses nagu pereäri, sehkendasime kõik kolmekesi seal nende asjadega, ainult salatikausside laialijagamiseks palusime vietnamlannade abi. Peetrile meeldis eriti ka jooksu lõpus toimuv – laulud, jooksu kokkuvõte, jää-peale-panemised jms. Peeter kui seekordne Hash-jooksu-süütu kutsuti ka keskele ning lasti tal juua kruusitäis kohalikku õlu. Niimoodi oli ta siis teinud läbi väikse ristimisrituaali.

Lõpp hea, kõik hea. Mõnus pühapäevane trenn, väike söök ja väike õlu ning magus sügav uni on garanteeritud.

Enne seda muidugi pesin ära kõik karbid, ämbri ja tangid. Mina ei saa niimoodi magama minna, kui kuskil vedelevad mingid majoneesised nõud. Kobisin koos švammi, nõudepesuvahendi ja kõigi 100 karbiga duši alla ning umbes 40 minutiga olin kõik puhtaks saanud. Mõnus.

Esialgsed plaanid olid meil sellised, et lähme mingi aeg ka Hoi An´i ja sinna koos Jane´i ja Annie´ga. Jane, Mark ja Annie saabusid aga Nha Trangi alles 5. septembril ning me tegime oma plaanid ümber. Niisiis otsustasime esmaspäeval, et sõidame Hoi An´i kolmekesi ja juba kolmapäeval. Kuna marineerimist ei saa ka hooleta jätta, siis esmaspäeval marineerisime kiirelt veel ka 3,5 kg kurke. Ostsime piletid ning kahe päeva pärast kella 14 ajal olime juba 500 km põhja pool imeilusas linnas Hoi An´is.

Hoi An on väike linnake üle 2000 aastase ajalooga, mis on kantud ka UNESCO maailmapärandi nimekirja oma eriarmsa arhitektuuri pärast. Hoi An´i vanalinn on eriti hästi säilinud näide 15.-19. sajandi Kagu-Aasia kaubanduslinnast ja -sadamast. Selle majad ja tänavate plaan peegeldavad nii kohalikke- kui läänemõjusid ning moodustavad niimoodi erilise säilitamist ja vaatamist väärt koha. Hoi An oli 7.-10. sajandil väga suur ja oluline vürtsisadam, mille kaudu käis peamiselt kauplemine Indoneesiaga. Hiljem saabusid hollandlased, prantslased, jaapanlased …. . Tõesti, seal vanalinnas jalutades tekkis kohati tunne, et oled hoopis kuskil vahemere ääres, nii ilusad ja hubased olid kõik need kollased kahekorruselised majakesed. Eriti tore oli veel see, et kogu vanalinn on suletud autodele ja rolleritele. Inimesed saavad rahulikult jalutada, pildistada ja vaadata. Mitte kuskil ei hakanud silma venekeelseid silte ega venelasi! Kõik kohvikud ja suveniiripoekesed olid hoopis midagi muud kui Nha Trangis. Kõik tundus kuidagi armas ja palju, palju kunstipärasem. Linna hõng oli igatahes super.

White roses ehk valged roosid. Peale on riputatud mingeid õlis praetud asju. No ei tea, misasjad, krõbedad ja rasvased.

Esimesel päeval proovisime kohe ära ka kohaliku kõige kuulsama toidu – white roses. Need on väiksed riisijahust tehtud „pelmeenikesed“, mille täidises on segu krevettidest ja sealihast. Riisipaber on aga nii õhuke, et kui see märjaks teha, täidis vahele panna ja siis aurutada, tõmbuvad ääred laineliseks ja meenutavad niimoodi natuke roosi. Legendi kohaselt hakkas selliseid pelmeenikesi tegema üks mees umbes 7 põlvkonda tagasi ning need said nii populaarseks, et kõik käisidki selle mehe restoranis ainult „valgete rooside“ pärast. Kuna ainult tema teadis õiget retsepti ja oskas neid õigesti teha, siis tellisid neid tema käest ka teised restoranid. Meie sinna originaalsesse kohta minema ei hakanud, kuna neid pakkusid pea kõik restoranid linnas. Ma ei oska öelda, kui autentsed need olid, mida meie oma kolme päeva jooksul proovisime, aga maitsvad olid need küll. Isegi Troim, kellele muidu ikka absull Vietnami toidud ei meeldi, ütles, et need on väga head. Odavad olid need ka (alla euro midagi 6 tükki) ning me tellisime neid iga päev eel- või järelroaks.

Hotelli olin juba varem kinni pannud ja valisin meelega natuke kallima ja koos hommikusöögiga, et no ikkagi väike reis. Tripadvisoris oli see koht ka väga head arvustused saanud. Kahjuks ei olnud sisseregistreerimisprotsess meil üldse tore. Esiteks anti meile 2 ilma rõduta tuba, kuigi olin spetsiaalselt broneerinud rõduga toa, teiseks asusid need toad esimesel korrusel otse hommikusöögisaali kõrval. No väga tore oleks hommikust saadik taldrikute-nugade-kahvlite kolinat kuulata. Tundus, et oli taaskord mingi ülebroneerimiseprobleem. Troim oli väga vihane ja kurjustas seal kogu meeskonnaga ning oli juba valmis hotellist minema jalutama. Õnneks tuli mulle meelde, et kuna ma broneerisin hotelli booking.com-i kaudu, siis tõenäoliselt võtavad nad mu krediitkaardilt 30 usd tühistamistasu. Hähhh, polnud midagi teha. Jäime sinna hotelli ning õnneks leidsid nad meile toad kolmandal korrusel. Pärast esimest ööd koliti mind ja Troimi deluxe-tuppa, kus oli rõdu, suur aknaga vannituba, telekas-arvuti ning siidist hommikumantlid. See tuba oli küll deluxe ning mina olin igatahes väga rahul.

Hotellil oli katusel päris okei bassein ning hommikusöök väga rikkalik. Sellist hommikusööki polnudki ammu näinud, see oli juba nagu mingi Euroopa hotell.

Hoi An on tänapäeval kõige rohkem tuntud rätseppade ja kingseppade poolest. Vanalinn on tõesti täis poekesi ja rätsepatöökodasid, uste ees seisavad mannekeenid igasuguste kleitide, pükste, seelikute, (talve)mantlite ja ülikondadega. Sisse astudes võid näha maast laeni riiuleid kõikvõimalike kangastega….. teine teema on kingapoed – kui palju erinevaid värve ja tegumoode. Me ei tellinud midagi. Riided-kingad maksaksid umbes 20-40 eurot ja kui midagi konkreetselt vaja pole, siis niisama ka raha kulutama ei hakanud. Märkasin meeste ülikondade pakkumist, mille kohaselt saaks 69 usd-ga ülikonna. See on küll soodus, kui keegi kannab ülikonda ning tahaks saada sellist, mis on õmmeldud ikka just tema mõõtude järgi. Mulle hakkas silma üks armas roosa seelik, mis oli mulle aga väga suur. Kahe tunniga tehti see mulle parajaks J ja maksis 12 usd.

Vanalinnas käisime veel Jaapani sillal (no üks peamisi turistikaid Hoi An´is) ning avastasime justavatud vääriskivide muuseumi. See oli väga põnev koht. Kohal olid ka itaallasest mees ja vietnamlannast naine, kes selle koha omanikud ning seega rääkisid meile nii palju põnevat juurde. Muuseum ise koosnes kahest ruumist – esimeses olid eksponeeritud vääriskivid nii, nagu nad looduses leiduvad. Rubiinid olid tikitud väikeste tükikestena suure kivirahnu sisse, kristallid olid lihtsalt nagu suured klaasskulptuurid. Kõik seal esitletud kivimid olid pärit Vietnamist ning see oli lihtsalt nii põnev ja kihvt vaadata, kuidas ongi vääriskivid tavalise musta või pruuni kivi sees. Troimil oli väga põnev. Ta ütles omanikele ka, et on (eks)kullassepp ning on enamike nende kividega töötanud, kuid pole kunagi teadnud, kuidas nad looduses leiduvad ja millised enne lihvimist välja näevad. See vietnamlanna rääkis, et tegelikult on kõik need kivid tema isa kogutud. Isa pidi olema totaalne fanaatik ning tegelenud vääriskividega kogu oma elu. Tema on neid kollektsioneerinud ja oksjonitelt ostnud ning selline muuseum oli ta eluunistus. Vietnamlanna ise on kunstnik, õppinud Itaalias ja Šveitsis. Muuseumi teises saalis oligi näitusmüük tema ehetega. Minu meelest olid väga huvitavad ehted. Ilusad ning põnevate disainidega. Iga ehe omaette oli huvitav. Muuseumi tagaotsa oli neil tehtud väike baar ning kuna see koht meile nii meeldis, siis istusime maha ning jõime seal omanikega paar õlut ja näksisime pähkleid. Valgus, muusika ja sisekujundus oli väga stiilselt läbimõeldud. Oli tunne nagu viibiks mingis hubases Lissaboni või Amsterdami kunstikohvikus.

Üldiselt oli hästi mõnus kolmekesi ringi kulgeda ning siin-seal istuda, inimesi vaadata ja ise kord targemat kord lollimat juttu ajada. Nt ütles Troim mingi jutu sees lause, et „Mis ei tapa, teeb Treumuthiks“, „…et näed, Leenu tegi“.

Hoi An´i ainus miinus minusuguse rannahullu jaoks on ranna kaugus. Meri asub 6 km kaugusel. Kõik kohad laenutavad seal jalgrattaid ning rollereid, kuid Peeter ja Troim arvasid, et mis see 6 km jala ei ole minna. Hakkame vaikselt minema ja näebki rohkem. Noojaaa, see ei olnud midagi niisama Võrust Meegomäele jalutamine, väljas oli ju pea 40 kraadi sooja ning päike paistis lagipähe. Korralikke kõnniteid ka enamasti polnud; õnneks oli liiklus väga hõre. Tegelikult tagantjärgi ongi tore, et me jala läksime, mis siis et kokkuvõttes jalutasime vist u 16 km. Randa me siiski jõudsime, kuid vees ujumas ei käinud, kuna ujukaid mul seljas polnud ja rätikutki ei viitsinud kaasa tassida. Istusime ja puhkasime hetke palmi all ja siis alustasime tagasi vantsimist. Rand oli muidu ilus, aga igav. Nha Trangi oma on palju mõnusam. Kuna jalad oli meil väsinud, siis otsustasime teha väikse puhkepausi massaaži näol. Kauplesin hinna meile vastuvõetavaks ning massaažitüdruk oli millegipärast nii-nii õnnelik. Ütles, et „today is my lucky afternoon“ I believe you bring me luck!“. Kui sa nii arvad J. Koht oli aga hästi tore, me käisime kõik kordamööda nende endi eluruumides duši all ning massaaž oli nii tugev ja oskuslik, et me kõik ainult ohkisime, kui sealt välja tulime. Andsime nii hea teeninduse eest tippi ka (mis meie puhul on ikka haruldane). Kokku läks kolm massaaži koos tipi ja duši all käimisega maksma 18,5 eurot.

Üks variant oleks olnud 16 km niimoodi läbida :)

Pärast massaaži olime laetud uue energiaga ning kõndisime rõõmsalt tagasi hotelli. Pea kõik õhtud olid sel perioodil sisustatud meil Troimi jala ja käe tohterdamisega. Paar nädalat varem oli ta Hash-jooksul oma jalga kriimustanud ning pärast seda käis kajakitamas ja liiva sees jalutamas ning seega vist läks sinna aina mustust sisse. Igatahes selleks ajaks, kui me Peetriga Vietnamisse jõudsime, oli tal see jalg ja mingi kriimustuse tõttu ka käsi vastikult mädanema läinud. Kõigele lisaks jooksis mööda kätt pikk punane jutt peaaegu küünarnukini välja, mis ei olnud üldse tore. Ilmselgelt oli tal haavades põletik sees, aga mis täpsemalt ja kas keegi oli oma munad sinna sisse munenud, seda me ei teadnud. Õnneks on Peeter arst, kellel lähevad kohe silmad põlema mingi sellise haava peale ning nii me siis ostsimegi pudeli viina ning Peeter meisterdas mitu õhtut järjest Troimile viinakompresse. Kogu aeg arutles omaette, et ei tea, kas peab noa ka sisse lööma ja kas peab antibiootikume võtma. Õnneks kumbagi varianti vaja ei läinud. Kogu tähelepanu oli Troimile pöördunud ning ühel hommikul otsustas Peeter ka enda talla alla vaadata, et mis põhjusel tal endal valus kõndida on, ning avastas sealt mitu verivilli! Ma polnud kuulnudki sellisest asjast, olemuselt nagu vesivill, aga täidetud verega. Appike! Seekord läksid käiku minu niidikomplektist nõel ja rohkelt cutasepti ning arst torkis ise endal tallaalused läbi. Nagu mingi laatsaret oli meil seal küll. Viinakompress aitas uskumatult hästi, võttis kohe paistetuse ja punetuse maha. Augud jalas ja käes paranesid ka, aga ikka aeglaselt. Mäda tuli Troimil sealt kogu aeg välja. Mitu korda mõtlesime antibiootikumide peale (siin on need ilma retseptita saadaval), aga lükkasime seda ostu aina edasi ja nüüdseks on selgunud, et õigesti tegime.

Viimaseks Hoi An´i päevaks tellisime endile hotellist auto ning sõitsime vaatama My Son Sanctuary´t, mis oli 4. – 13. sajandil Vietnami Läänerannikul valitsenud Champa Kuningriigi religioosne ja poliitiline keskus. Enne peatun natuke autol :D Ette sõitis mingi nii  uhiuus maastur nagu oleks just teenindusest välja tulnud. Autos oli mõnus uue-auto-lõhn, kõik läikis. Kui oled ikka kogu aeg mingi väikse rolleri või siis suva taksodega sõitnud, siis on tõeline nauding istuda suurde ja turvalisse konditsioneeritud maasturisse. Ise ei pea veel sõitma ka, vaid viisakas vietkong avab uksed ja viib su kohale. Kui me oleksime kuskilt reisibüroost grupituuri  broneerinud, siis oleksime maksnud kolme peale ainult natukene vähem, kuid oleksime pidanud piinlema mingis suures bussis koos veel 30 kahvanäoga.

Mul olid ootused suured, kuna see koht pidi olema Kambodža Angkor Wat´i moodi, aga NATUKE väiksem. Sõitsime sinna tund aega ning kohale jõudes pidime lunastama veel suht kallis sissepääsupileti. „Piletikassa“ oli nii suur nagu mingi raamatukogu. Väga moodne ka. Seejärel sõitsime veel paar kilomeetrit ning siis teatas sohver, et edasi peame jala minema. Kõndisime mööda ilusat teed, kahel pool sõbralik džungel ning siis jõudsimegi 4.-13. sajandil ehitatud hooneteni. Nojah, Angkor Watiga ei saa seda kohta küll võrrelda. My Son koosnes vaid paarist tillukesest pühamust. Kogu see asi jäi Agnkorile alla nii pindala kui ka majade suuruse poolest, aga no mis siis. Need hooned teeb eriliseks asjaolu, et nad on ehitatud ainult punastest tellistest, ilma seguaineta. Tolleaegsed inimesed, kes nendel aladel elasid, olid olnud väga uhked ja tuntud oma sellise ehitusoskuse poolest. Lisaks ehitustööle tegid nad vaase ja skulptuure. Väikestele lastele hakati juba pisikesest peast õpetama voolimist ja käsitööd ning neid kasvatati vaimus, et sellest külast võrsuvad „maailma“ parimad selle ala kunstnikud.

Troim ühe My Son templiga

Kõik kivid on My Son´is laotud nii täpselt, et on pidanud vastu juba sajandeid, hoolimata sellest, et looduslikult asub My Son päris kehvas asupaigas, seal pidavat olema palju vihmasadusid ning maapinna varnguid. Loomulikult toimub seal praegu ka säilitamine ja renoveerimine, sest palju on lõhutud või lagunenud, kuid tervikpildi sai ette. Peamiselt kasutati maju ohverdamiseks, palvetamiseks, mediteerimiseks. Ise elasid inimesed siis vist kuskil metsas onnides, aga jumalatele ehitati jälle sellised meistriteosed.

Need ehitised avastasid prantsuse arheoloogid 19. sajandi lõpus või 20. sajandi alguses ning suhteliselt kohe alustati ka renoveerimistöid. Järgnenud sõdade jooksul hävitati aga suur osa sealsest ajaloost. Vietnami sõja ajal võeti vastu otsus, et seda kohta ei tohi pommitada, kuna tegemist on kultuuripärandiga. Vietnamlased hammustasid muidugi selle kohe läbi ning My Son sai sõja ajal oluliseks sõjatehnika, relvade ja laskemoona hoiupaigaks. Mu arust on My Son hetkel päris nukras seisus, kuigi näha oli, et töö selle kallal käib ning kohalikud on väga uhked selle paiga üle. Kahju lihtsalt, et suurem oma sellest kaunist kohast 20. sajandi esimese poole sõdadega hävitati. 

  

Meie jaoks oli sellega Hoi An´i avastamine läbi ning järgmisel päeval lendasime Nha Trangi tagasi. Vietnam Airlines lendab sel suunal väikeste propelleritega lennukitega ning 500 km läbimiseks kulub 1 tund ja 40 minutit, vastukaaluks Nha Trang – Ho Chi Minh otsale, mis on samamoodi 500 km, aga Vietjet lendab selle oma uue lennukiga kõigest 50 minutiga.

Oli jälle laupäev ning Peetril juba nädal aega reisil oldud. Meie Troimiga hakkasime valmistuma järgmiseks Hash jooksuks. Vahepeal olid aga Nha Trangi jõudnud E ja F. Eestlased, kes on Troimile sugulaste sugulased. Me olime teineteisest enne kuulnud ja tuli välja, et paar aastat tagasi ka samas pulmas käinud, kuid kokku polnud juhtunud. E ja F olid kuuajalisel puhkusereisil ning Nha Trangi jõudes oli neil juba selja taga üsna pikk puhkus Tais Koh Samuil ning lühike peatus Ho chi Minhis. Niisiis oli meil juba nagu kolm külalist. E ja F elasid ka õnneks ainult 3 maja Peetri hotellist edasi, nii et olime kõik samas kandis. E ja F-ga oli väga tore ja huvitav koos olla. Kogu aeg oli nalja ja juttu.

Pühapäeval jäi Peeter oma taldade tõttu Hashimisest kõrvale, kuid E ja F tulid kaasa. Rada ei olnud kahjuks kõige põnevam, kuid meie salatit kiitsid nii eestlased kui muud rahvused küll kõvasti J Jooksul oli seekord ka mingi türklane Errol, kes juba aastaid USA-s ja Tais elanud on. Errol tuli meie juurde ning kiitis salatit ülivõrretes. Ta on nimelt ise kokk ning olnud mitmete restoranide omanik. Tais Chiang Mais on ta mitu aastat olnud Hash jooksu toitlustaja, tehes seda kusjuures täiesti tasuta. Ta ütles, et tema spetsialiteet on head salatid, kuid ta võib öelda, et meie salat on isegi parem. Hakkas ajama meile sellist juttu, et tahab oktoobris Nha Trangi kolida, kuna igatseb elada mere ääres. Eks paistab, mis plaanid tal on.

 Aaa, no muidugi, see oli ju 1. september ning mulle anti ka Hash-nimi. Dave ehk Dingo (Maureeni mees), kes on üks peamisi asjapulki, oli juba ammu rääkinud, et nad mõtlevad mulle nime ja ma pean ka ikka õigesti ristitud saama …… . Niisiis kutsuti mind ringi keskele ja Dingo hakkas rääkima taustalegendi. Nimelt olin ma kord jooksu ajal oma väikse südamekujulise peegli välja võtnud ning end sealt vaadanud. Ja siis tuli Dave välja jutuga, nagu Troim oleks talle kunagi rääkinud, kuidas, kui ta Leenut esimest korda nägi, olin ma olnud nii ilus, et ta oleks tahtnud näha end minu sees. Et nagu peegel. Niimoodi pandi kaks asja kokku ja mind ristiti Mirroriks. Jane arvab, et see on jube ropp jutt ja nimi, aga ma küll niimoodi ei arva. Pealegi on Mirror ilus sõna. Palju parem nimi kui „Grand mattress“ või „cheap date“ või „good to go“.

Järgnevatel päevadel käisime kolmekesi ja viiekesi rannas, massaažis, välja söömas, jalutamas jne ning jagasime kogu aeg vastastikku infot – ehk siis rääkisime, rääkisime, rääkisime igasugu maailma asjadest. Päris mitmel päeval tegi Troim ka kodus süüa. Tomati-sibula-kurgi jne asjade mökse riisiga. Kõikide külaliste ja tegemiste vahel leidsime veel pea iga päev paar tundi marineerimiseks. Tegime kurke, seeni, porgandit-sibulat ning küüslauke. Seeni andsime Peetrile ka Eestisse kaasa.

Lisaks Troimi ja Peetri jalahaavadele tuli mingi tallajutuga meie juurde ka Maureen. Tal oli Austraalias talla alt konnasilm välja lõigatud ning see nüüd mädanes. Peeter ütles kohe, et mis arst see selline on, kes konnasilma välja lõikab???? Okei, kui juba selline lõikus tehtud, siis kuumas kliimas ei parane selline asi hoopiski ära. Maureen ei saanud peaaegu üldse kõndida ning pidi kogu aeg jalgrattaga sõitma. Põletiku leevenduseks soovitas Peeter teha jällegi viinakompressi. Austraallanna tegi muidugi selle peale suured silmad! Nemad pole mingist sellisest asjast kuulnud ning tundus, et nende jaoks on tegemist sellise „mine-täiskuuööl-nelja-tee-risti-ja-keeruta-kolm-korda“ ravimeetodiga. Kinnitasime aga, et ei-ei, viinakompress aitab tõesti põletikku leevendada ning saatsime ta poodi viina järele – mida kangem seda parem. Ühel õhtul läksime Troimi ja Peetriga Maureeni juurde ning Peeter tegi talle ise jalale kompressi, kuna ise nad sellist asja vaevalt teha oskavad. Maureen oli ostnud „Vodka Baltika“ J täiesti kogemata. Ta oli väga tubli, kuna õppis kompressitegemise selgeks ning edaspidi pani juba ise ööseks jala mähisesse. Ta jalg paranes ilusti ära ning ka teised austraallased olid väga imestunud, kui seda lugu kuulsid.

Peeter teeb puhkusel ka tööd. 

5. septembril saabusid lõpuks, pärast 5 nädalat Inglismaal koduskäimist, tagasi Nha Trangi ka Jane ja Mark. Nad tulid koos Anniega, kes on Jane´i hea sõbranna ning tuli kolmeks nädalaks Vietnamisse puhkust veetma. Jane ja Mark ütlesid, et neil ei ole mitte keegi kunagi lennukil vastas käinud ning seega otsustasime Troimiga, et teeme neile väikse üllatuse. Joonistasin A4 paberile sildid „mom and dad“ ja „annie“. Mom and dad sellepärast, et nad on meie Vietnami vanemad, kui siin kuskil väljas käime ning kohalikud meie suguluse kohta küsimusi hakkavad esitama. Nii on palju lihtsam ja kuidagi on selline suhtumine välja kujunenud. Nad ise ka teevad nalja, et muretsevad meie pärast nagu ema ja isa. Tahtsime osta ka õhupalli(d), kuid sellega juhtus hoopis naljakas lugu. Samal hommikul oli Troim kajakitamas. Aerutas seal rahulikult, kaldast umbes 30 meetri kaugusel, kui järsku nägi, et otse ees langeb taevast alla punane tähekestega õhupall! See kukkus täpselt Troimi ette vette ning ta korjas selle üles. Eeeeh, et Jumal saatis Jane´ile ja Mark´ile vastuminemiseks õhupalli! Tore. Me ise olime kogu sellest aktsioonist nii põnevil, et 80 km edasi-tagasi sõitu ei tundunud üldse tüütu J Võtsime lennujaama kaasa veel Lucca, marineeritud kurki ja külma õlut. Nii kihvt oli neid näha ja nad olid megaüllatunud! Muidugi oli rõõm kahepoolne.

Nha Trangi lennujaamas. Meie inglased pärast 19 tundi kestnud reisi,

Sõitsime linna tagasi ning juba sama päeva kella 16-ks oli Maureen meile kokku leppinud väikse ekskursiooni Sõjaväehaiglas. See haigla on põhimõtteliselt meil kõrvalmaja. Maureenil töötab seal üks tuttav arst ning me läksime vaatama. Mingit ekskursiooni me kahjuks ei saanud. Kõndisime lihtsalt läbi haigla selle arsti kabinetti ning istusime natuke seal. Haigla oli puhas ning haisuvaba, aga sisustus pärines küll vist kuskilt 70.ndatest. Linoleum ja vedruvoodid. Mitte kuskil ei olnud mingit elektroonikat vmt moodsat sisseseadet, isegi doktori kabinetis polnud arvutit. Suhteliselt tühi oli ka see haigla, me nägime ainult paari patsienti voodites, kuid mitte ühtegi õde. Põhjuse saimegi kohe ka teada. Siinsetes haiglates ei olegi õdesid või teenindavat personali. Kui keegi satub haiglasse, siis läheb reeglina temaga kaasa ka keegi perekonnaliikmetest, kes siis haige eest hoolitseb, teda peseb ja talle süüa toob. Ja see oli veel sõjaväehaigla, mis peaks olema tasemelt parem kui tavaline riiklik haigla. Järgmisel aastal valmib Nha Trangis uus suur haigla, mis peaks olema kaasaegne igas mõttes.

  

Õhtul vedasid E ja F meid veel piljardit mängima ning me avastasime tänu nendele uue baarikese, kus me enne käinudki polnud. Laud oli küll vildakas ning kiid erinevate pikkustega, aga no nalja pidi ka saama. Ütleks nii, et poistel mäng eriti ei sujunud, mina ja E saime palju rohkem palle aukudesse löödud :D

Aaa, siia lõppu veel üks lõbus video. Ühel õhtul läks Troim koos E ja F-ga ööturule ning tagasi ei viitsinud enam jala tulla. Õnneks oli E nii tubli ja filmis kogu tsirkuse üles. No mida nali. Mul on kahju, et ma koju magama jäin, aga no ma poleks sinna mahtunud ka vist :P

Teen siin väikse pausi, muidu läheb liiga pikaks.