Tai – riik, kus paljud poisid on hakanud tüdrukuteks ja paljud tüdrukud on end paksuks söönud.

Siin on veel terve hunnik pilte

13. jaanuari hommikul maandusin Suvarnabhumi lennujaamas.

Olin asjad korraldanud nii, et Moskva tsirkusetrupp lendas üle maailma kokku ja alustas tollel jaanuari teisipäeval oma kahenädalast Tai tuuri. Kui kõik ausalt ära rääkida, peaks alustama muidugi sellest, et KLM keeldus Amsterdam-Bangkok lennul Petsile ja Ollale õhtusöögi kõrvale alkoholi pakkumisest, kuna arvati, et nad on juba liialt pipraviina ja rummi joonud. Juul seevastu tundus üsna kaine. Vaesekesed olid ju päev otsa kõledas Amsterdamis ringi tiirutanud ja mis seal ikka paremat teha, kui ühest pubist teise jalutada. Talveriided olid nad Eestisse jätnud ning et mitte päris ära külmuda, ostis Olla omale sinise dressika suure kirjaga „I love Amsterdam“.

Niisiis, mina tulin läbi Moskva, Pets, Olla, Andres ja Lea lendasid Hollandist ja Troim laekus Vietnamist. Jällenägemiserõõm oli suuuur!

Don Mueang´i lennujaam

Suvarnabhumist sõitsime tasuta bussiga Don Mueangi lennujaama ja lendasime siselennuga Krabile. Siis veel üks tunnine bussisõit ja jõudsimegi Ao Nangi ja Toto Residentsi (mis üsna pea tõestas, et seal töötab hotelli nime vääriline meeskond) . Troim kui vana kogenud kaguaasialastega suhtleja hakkas kohe õiendama lennujaamatöötajatega, bussijuhtidega, check-ini näitsikute ja Seven 11-i kassiiridega. Mulle see eriti ei meeldi, kui ta neile otse näkku ütleb, et „kuule, ära valeta mulle“, „sa ei saa midagi aru, kuhu me sõita tahame“ ning „ära seleta, et see asi nii palju maksab“ või et see tee on suletud“ vmt. Eestist tulles ehmatab see algul väga ära ning tekib kartus, et äkki sellise õiendamise peale kohalikud solvuvad või vihastavad, aga tegelikult ei ole üldse nii. Nendega peabki võitlema, kui ei taha, et sul endal nahk üle kõrvade tõmmataks, ja lõppkokkuvõttes on Troimi vaidlemine ikka õigustatud olnud.

Esimesel õhtul hakkas kohe pabadimm-pabadamm-pabadumm programm pihta. Sõime megamaitsva Tai õhtusöögi ühes armsas restoranis ning istusime seejärel natukeseks hotelli lähedale Family Marti ette juttu rääkima. Olari oli super energiat täis ning vestles absoluutselt kõigi inimestega. Tänu tema „where are you from?“ küsimusele, mida ta esitas absoluutselt igale vastutulijale, saime sealsamas poe ees kohe tuttavaks Kertu ja Rivoga, kes osutusid nii lahedateks inimesteks, et veetsime nendega edaspidi iga päev koos aega.

Järgmisel päeval nägime, milline see Ao Nang ka välja näeb, kuna esimesel õhtul saabusime kottpimedas. Krabi linn, kuhu me lennukiga maandusime, asub Lõuna-Tai läänerannikul Krabi jõe suudmes. Linn ise on Krabi provintsi keskus, kus Wikipedia andmetel elas 2005. aastal 25 000 inimest. Nüüd on see arv ilmselgelt suurem, aga no linn on linn ja seal pole rannaturistil midagi teha. Krabi läheduses asub mitmeid ilusaid randasid paljude hotellidega. Lugesin enne reisi foorumeid ja vahtisin pilte, võrdlesin hotellide hindasid jne ning lõpuks valisin välja Ao Nangi. Tagantjärele tõdedes, hästi tegin, muidu me polekski saanud tuttavaks nii toredate eestlastega.

Ao Nang on väike kuurortlinn (ainult 8 000 püsielanikku 2005.a.), mis koosneb põhimõtteliselt ühest pikast peatänavast, ääristatuna restoranide, hotellide, ilusalongide, pisikeste poekeste ja baaridega. Samas ei ole seal sellist nõmedat väikse küla tunnet nagu Mui Ne´s. Jalutada saab pikalt ja ümbrus muutub, rolleriga võib hõlpsalt sõita turismipiirkonnast välja ning rohkem kohalikku elu näha. Loodus on väga ilus! Rannad, saared, kaljud, metsad …. . Kuigi Ao Nang on pisike linnake, on seal siiski esindatud nii MacDonald´s kui Starbucks!

Mina toitusin esimesest päevast peale põhiliselt som tam´ist, mis on vürtsikas maapähklitega üle puistatud papaia salat. Mõnikord kalmaaride või krevettidega, mõnikord ilma. Megahea. Hinnatase kõikus ühest eurost viie euroni! Kindlasti väikestes ehtsates Tai linnakestes maksab see üldse 50 senti.

Esimesel päeval nautisime pea terve päeva randa ja päikest ning käisime massaažis. Olla ajas juhet kokku brasiillannal Johannal, kellega me pidevalt tänaval kokku põrkasime ja kes ka rannas meie kõrval peesitas.

Tai massaaž on mul täielik lemmik. Mulle nii meeldib, kui massöör vajutab teatud punktidele ja niimoodi minu keha tunnetab. Selles massaažis saab kohe aru, millised kohad kehas haigemad või rohkem pinges on ja pärast on hoopis teistmoodi tunne. See vietnami või rootsi stiilis naha silitamine/hõõrumine pole minu meelest üldse nii tõhus (kuigi ega ma ära ei ütle kunagi :)).

Kolmapäeva õhtupoolikul pakkisime oma kaheksase seltskonna tuk-tuki ja sõitsime n-ö linna (no meie hotellide piirkond asus päris keskusest u 2 km kaugusel). Kertu ühendas oma IPhone´i tuktuki seinast tolkneva juhtme otsa ja kohe hakkas pidu pihta – kuulasime sõidukis megakõvasti oma muusikat. Väga meeleolukas sõit! Linnas pidasime paadi läbirääkimisi erinevates reisibüroodes. Lõpuks kauplesime kõiki osapooli rahuldava hinnaga endale järgmiseks päevaks 5 (?) või 7 (?) saare tuuri. Kes see neid saari seal ikka luges. Kertu kutsus kaasa ka Sandra ja Anne, kellega ta korra reisifoorumis suhelnud oli.

Enne õhtusööki takerdusid Troim ja Olla lady-boy´de otsa, kes uhketes (balli)kleitides tänaval seisid ja turiste peibutasid. Nad vist reklaamisid oma etendust, aga Troim ja Olla hakkasid nendega hoopis teisel teemal vestlema. Naised (mehed) olid endile väga uhked meigid ja soengud teinud ning mõjusid tõesti efektsena. Pildistamise eest tahtsid raha saada, aga kuna Troim ja Olla nendega nii pikalt keskustelus olid, saime paar fotot niisama klõpsitud. Läbirääkimiste tulemuseks oli see, et üks lady-boy Troimile ja Ollale kahepeale terveks ööks (teha võib kõike!) maksaks kõigest 2000 bahti (54 eurot).

Sellised madala häälega piigad siis

Neljapäeval läksime oma lõbusa kambaga paadituurile. Meiega liitusid ka ema ja tütar, Anne ja Sandra. Äärmiselt toredad inimesed jällegi. Anne oli väga kena daam ning igasuguste juttude käigus muundus Pets ilukirurgiks ning teatas Annele, „vaatan siin sind tähelepanelikult ja siin küll midagi lõigata ei ole“. Selline lause doktori suust tõi muidugi Annele puna palgele.

Sandra, Kertu, Rivo, Andres, Olari, Anne, Peeter, Lea, mina ja Troim 

Kokku oli meid 10 ja lisaks veel paar Tai paadimeest. Retkele läksime oma kiirkaatriga ja tuju oli ultra. Võtsime kaasa paar kasti õlut ja hunniku Bacardi Breezereid ning chillisime terve päeva merel ja randades. Muuhulgas peatusime Phra Nangi rannal ja käisime suures koopas. See oli väga, väga ilus rand, aga ka väga ülerahvastatud, kust sai läbi puusakõrguse vee jalutada samanimelisse koopasse. Turiste vooris edasi-tagasi, vesi oli täiesti läbipaistev ning täis tillukesi kalu. Koobas oli pigem nagu kõrge kaljulõhe ning tundus, et sealne põhitegevus on kaljuronimine. Köitega seina küljes kõlkuvaid poisse ja tüdrukuid oli palju. Mina turnisin sealt läbi ning jõudsin pisikesse laguuni. Sandra ütles, et see olevat Printsessi laguun. Vastavaid silte ma ei näinud, aga ilus oli seal küll.

Edasi viidi meid natuke snorgeldama ja siis vaiksele erarannale lõunat sööma. See koht oli jällegi imeilus – vaikne lahesopp kõrgete kaljude vahel lumivalge peene liiva ja kristallselge veega. Senikaua kui meie koos värviliste kaladega ujusime, pildistasime, õlut trimpasime ja nalja tegime, valmistasid kutid grilli ette. Söögiks olid kana-juurvilja vardad ja riis.

Tunnikese pärast hiivasime taas ankru. Teel Poda ja Tup saarele peatusime umbes 30 m kaugusel ühest merest väljaulatuvast kaljust. Paadimees näitas näpuga, et „tavai, ujuge sinna ja hüpake kaljult vette“. Ma ei saanud midagi aru ja käskisin, et mine ise esimesena ja demonstreeri, kuidas asi käib. Selle peale panigi tüüp koos riietega peaka ja kroolis kalju poole minema. Enne, kui keegi väga reageeridagi jõudis, hüppas ka Kertu talle järgi ja siis kohe Troim. No ma ei jäänud ka kauemaks passima ning plätserdasin sedamaid Troimi kannul kaljult paistva rippredeli suunas. Redelitpidi vinnasime end umbes 4 m kõrgusele väikse astanguni ja sealt läksime mööda kaljuseina 10 cm laiust riba pidi paar meetrit edasi ning siis saigi hüpata otse jahutavasse merre. Mõnus!

Päikseloojangu ajaks saabusime Poda ja Tup saartele. Nende vahel on ainult põlvedeni vesi, nii et vabalt saab ühelt saarelt teisele jalutada. Sinna saartele jäime natuke kauemaks. Tegime väikse pikniku, rääkisime juttu ja nautisime seda imeilusat paika. Kuna meil oli nii lahe seltskond, siis oligi kogu aeg tore olla. Nalja sai palju ja mõnus energia oli õhus. Brošüüri järgi „nägime“ tripil veel Mae Ural´i, Talu saart ja Sii saart. Kana saarest möödusime ka ja see oligi täiesti kanakujuline.

Järgmise päeva hommikul kohvitasime uniselt oma Toto residentsis all restoranis, kui järsku paksud ja kurjad juhatajamutid meiega pragama tulid. Niikuinii olid nad juba igal õhtul piinanud ükshaaval kõiki meie grupist. Igaühega oli neil midagi seletada, eriti minu ja Juuliga. Tol hommikul igatahes hüppasid tädid meile peale ja ütlesid, et peame tunni aja pärast hotellist kadunud olema. Neil olevat toad juba edaspidiseks välja müüdud ning lisaks olevat me nende külalistemajas juba liiga palju pahandust teinud. Esiteks oli minu ja Troimi toa rõduukse klaas mõranenud ning just sel päeval olevat me selle hoopis ära lõhkunud. Läksin tuppa vaatama ja no tõepoolest, ukse altosast oli päris suur kolmnurkne tükk välja kukkunud. Koristaja ja üks juhatajatest kükitasid parajasti ukse juures ja korjasid klaasikilde kokku. Mina ega Troim seda ust puudutanud polnud ja arvatavasti lõhkus selle koristaja, aga Toto mutid raiusid, et nende töötajad on usaldusväärsed ega teeks IIALGI midagi sellist. Nojah. Sellega draama ei lõppenud. Olla, Pets ja Juulid pakkisid juba oma asjad kokku ning läksid ümber nurga uude hotelli, mina ja Troim jäime sinna veel seletama. Üks paks totolane kutsus Troimi üles teisele korrusele Petsi ja Olla tuppa, kus oli veel suurem anomaalia toimunud – rõduuks oli üldse eest ära tõstetud! Troim pidi seal siis remondimehega pool tundi asju ajama ja selgeks tegema, et üks toasviibijatest oli kipsiga ja teine 62-aastane vanem härra ning kummalgi neil pole jaksu seda rasket klaasust eest ära tõsta. Muidugi süüdistati ikkagi meid, ükskõik, kui palju me end ka õigustanud poleks. Lõpuks hakkasid totolane ja Troim teineteist vastastikku politseiga ähvardama. Troim tõstis ukse omale kohale tagasi ja tuiskas vihasena minema.

Olime igatahes täiesti endast välja viidud. Seleta ja seleta, aga räägiks nagu seinaga. Viimaks saime sealt tulema, ilma sentigi nende haigete uste eest juurde maksmata. Aaaa, mul läks oma 20 minutit ka vanema daamiga arvete klaarimiseks, kuna see viskas mulle ette mingeid arusaamatuid tšekke – esmalt 730 bahti, seejärel 600 bahti ja lõpuks maksin talle 120! Ta lihtsalt kirjutas mingeid numbreid oma Tai keeles tšeki peale, vehkis sellega siis ja torkas naela otsa. Küsisin paberit näha ja palusin ükshaaval lahti seletada, mida need numbrid tähendavad, aga ta keeldus. Ainult vehkis. Tõin siis menüü ja küsisin üksipulgi, mis arved need on ja niimoodi saimegi lõpuks konsensusele. Muti matemaatika aga lonkas täiega. Kui ma aru sain, mis õllede ja lisahommikusöögi eest meil maksmata on, sain mina tulemuseks 150, aga mutt 120. No sellele ma vastu ei vaielnud  Huhh, jube koht. Tahtsid meiega ainult õiendada ja iga asja eest raha välja pumbata. Parandagu oma totakad uksed ära, enne kui külastajad sisse lasevad.

Ümber nurga asuv Kure hotell oli hoopis teine teema. Retseptsioonis töötav mehe häälega naine oli ütlemata meeldiv ja sõbralik. Hotell oli nii uus, et ma arvan, et meie toas küll keegi enne meid peatunud polnud. Kõik oli just pakendist välja võetud.

Ülejäänud päeva mängisime Ao Nangi ranna ahvidega, ujusime ja toksisime rannavollet. Seal elavad toredad ahvid peaaegu keset alevit mere ääres ja neid on tore vaadata. Igal pool on sildid, et ärge ahve toitke, aga muidugi läksid kõik sinna spetsiaalselt ahvidele ostetud banaanidega. Eesti keelt kuulsime seal väga palju! Terve see Ao Nang oli eestlasi täis.

Õhtul sõitsime Krabi linna ööturule. Pidi olema suur lahe turg, mis toimub ainult reedeti. Turg oligi päris korralik, aga mitte midagi erilist. Esinesid mingid kohalikud taidlejad, müügilette oli hästi palju ja rahvas liikus tibusammudel. Vaatasime seal natuke ringi ja tulime üsna kiirelt koju tagasi. Turu ees tantsis üks ääretult kurva näoga tütarlaps, kes oli tõenäoliselt pandud sinna sunniviisiliselt tantsima, uhked kuldsed riided seljas. Muusika mängis ning ta tantsis ja tantsis ja tantsis … Kogu aeg põhimõtteliselt sama liigutust tehes. Ega tegelikult ei tohiks neile vist raha anda, kuna see ainult innustab tüdruku vanemaid ja võib-olla ei saadetagi last kunagi kooli, kuna vaadatakse, et las parem teenib tantsides raha. No ei tea tõesti. Ma hetkeemotsiooni ajel siiski andsin, sest mul oli tüdrukust nii kahju.

Hilisõhtul jagunes kamp kaheks – pooled tinistasid Nopparathara rannas, teised Ao Nangi Bachil. Viimases olime mina koos Troimi ja Leaga ning Sandra ja Anne. Peoloomadel läks aga natuke käest ära ja üks pudel rummi kulus teise järel, kokku vist viimaks 8! Muuhulgas kimbutasid nad mütsimüüjat ja proovisid pähe kõiki mütse, mis tollel pakkuda oli, lõpuks siiski midagi ostmata, ja käisid rannas diskol. Olla hüüdlause: „Hello my friend“ sai juba kurikuulsaks.

Järgmisel hommikul kell 8.30 pidid pabadimmid aga bussi istuma ja tuurile minema. Haa-haa. Lea, Sandra ja Anne nautisid trippi täiega, teistel oli tegemist reisi kõige raskema päevaga. No hommikul üles saada polnud keeruline, aga siis nad ei teadnud, mis ees ootab. Lubatud tunniajase bussisõidu asemel loksusid nad tumedate klaasidega minivan´is üle kahe tunni, seejärel sõitsid long-tail boat-iga, turnisid James Bond´i saare juures jne. Ja mitte kuskil ei müüdud õlut! Ja neil polnud endil ka midagi kaasas. Ma ei saa aru, kuidas see võimalik on, et Tais mingil turistikatuuril õlut ei anta, aga nii see oli. Imelik, et isegi mitte üheski väikses suveniiriputkas seda ei müüdud. Nagu nimme. Olla tunnistas ka ise, et tal oli ikka suht kehv olemine ning suur buffet lõunasöök jäi tema poolt pea puutumata. Sandra oli üllatunud nähes Ollat, kes päev otsa mitte ühtegi sõna ei räägi. Meie Troimiga sellele tuurile kaasa ei läinud, kuna oleme neid kohti juba näinud.

Sisustasime oma päeva lennupiletite ostmisega. Tundub, et mis seal ikka, internetis paar klikki teha, aga meil kulus selleks igatahes 6 tundi. Proovisime erinevates wifi võrkudes ja erinevate nutiseadmetega, käisime internetipunktis ja helistasime Eestisse ning Itaaliasse. Kui me oleksime piletid ostnud tänavalt reisibüroost, oleks ühe pileti hind umbes 30 eurot kallim olnud, kogu seltskonna peale on see juba suur summa ning meil oli vaja piletit nii Krabilt Chiang Maisse kui Chiang Maist Bangkokki.

Kui ma olin kõikide nimesid, sünniaegasid ja pagasikilosid juba 89 korda sisse toksinud juhtus mingi ime ning õhtupoolikul saingi piletid ostetud! Viimase piisa pani SEB, mille krediitkaardiga maksmiseks oli mingil kummalisel põhjusel vaja sisestada ka koodikaardi mingi x number. Mida õnn, et need kiviaegsed kaardid mul rahakoti vahel olemas olid. Piletid saime ostetud ja meie kõigi kuue andmed olin endale ka pähe salvestanud.

Krabilt lendasime minema teisipäeval, kuid enne seda, esmaspäeval, 19. jaanuaril tähistasime veel Lucca 8. sünnipäeva, meie viimast õhtut Krabil ning Olla ja Sandra pulma. Selline tähtis päev siis.

Lucca sünnipäeva alustasime kajakituuriga. Minu ja Troimiga tulid sellele kaasa vaid Lea ja Andres, kuna Olla oli teadagi kipsiga ning Pets ei ole just suurem asi liigendnuga. Lugesin ju igasugu buklette ja see kajakitamine merelahes ja koobastes tundus väga huvitav. Sõitsime autoga kuhugi väga kaugele, tundus, nagu sisemaale. Peale meie õnneks teisi inimesi grupis polnudki. Jällegi tähendas Tai inimeste 30 min sõitu tegelikult 60 minutit. Jõudsime metsa vahele kauni jõe äärde.

Hiljem selguski, et vesi on soolane ning see „jõgi“ on ühenduses merega. Kaldaid kui selliseid polnudki, vaid meie t(v)eekond oli ääristatud mangroovipuudega, mis kasvavadki otse soolases vees. Nende suured väänduvad juured on hästi lahedad. Aeg-ajalt suundus nii vasakule kui paremale väikseid salakanaleid nagu tänavad. Aerutasime tasakesi suure kõrge kalju kõrval. Üks hetk viipas meie giid, et nüüd on õige „tänav“ ja suundusime paremale mangroovitihnikusse, kust õigepea jõudsime kalju alt läbi minevale kanalile. Vesi oli tasane ning meid ümbritses mõnus vaikus. Libisesime aeglaselt kalju alla ning kui silmad pimedusega ära harjusid, nägime suuri karstikoopa laest alla kasvavaid stalaktiite. Kui jälle sinist taevast nägime olime jõudnud väiksesse kaljudevahelisse laguuni. Müstiline koht. Vaese Troimi kõht ei pidanud kogu seda ilu nähes enam vastu ja tahtis plahvatada. No parim koht üldse, eks. Täielik vedamine, et oli mõõnaaeg, ning kaljude kaldad meetri jagu vee peal. Troim hüppas kanuust välja ning kihutas esimese väiksema nuki taha. Ega kõhule sellest ei piisanud ning sama nalja pidi Troim päeva jooksul veel mitu korda tegema ehk et enda sõnul „pole ikka õige tuur, kui pole igasse koopasse sittunud“. Me nimelt aerutasime seal paar tunnikest ringi ja käisime veel mõnes hämmastavas koopas. Viimasesse kohta läksime omal jalal sisse ja turnisime natuke ringi. Selles koopas näidati meile 3000 aasta vanuseid kaljujooniseid! Hehee. No nendesse peab vist natuke kriitiliselt suhtuma. Koopa suudmes oli küll suur teadetetahvel kuninga pildiga, kus oli kirjas, et need joonised on tõesti 3000 aastat vanad ja see näitab, et juba siis kasutasid Andamani mere kallastel elavad rahvad seda kohta oma elupaigana. Giidid näitasid taskulampidega laes olevaid pilte; võite fotode järgi ise otsustada, kas on originaalid või mitte. Näiteks kujutis, kus n-ö mees ja naine seisavad kõrvuti käest kinni, pidavat tähendama pulma. Kriipsujukud olid joonistatud nii, et naisel oli pikk kleit seljas ja mehel mingi täpiline maani kostüüm. Kas tõesti kandsid tol ajal inimesed selliseid rõivaid?

Vahepeal näidati meile ka austritekasvatust, mis oli meie jaoks midagi uut ja põnevat. Keset seda „jõge“ oli vee peal väike puust hütike, mille kõrval paari ruutmeetrisele alale vee kohale olid asetatud puidust latid. Lattide küljes nöörid ja nööri küljes iga paarikümne sentimeetri järel tolknes austrikarp. Giid näitas meile 2-, 4 ja 6 kuu vanuseid karpe. 6-kuuselt pidid nad valmis ka olema, siis korjatakse ära ja viiakse turule.

Paar tundi aerutamist ja suundusimegi tagasi kai juurde. Mina hakkasin kanuust esimesena välja ronima ja kuna mul oli kuidagi nii palju asju, mille ma esmalt sillale sättisin, ununes püsti tõustes ära, et fotokas oli ka veel süles. See sulpsatas vette ja nägin, kuidas kott allapoole vajus. Teha polnud enam midagi. Põhi pidi olema 5 m sügav ja keegi järgi sukelduma ei hakanud. Ronisime välja ja olin üpris löödud. Läinud siis läinud. Peale meid maabus silla ääres aga Juulide kanuu ning „tänu“ sellele, et Juulil on põlv haige ja tal läks paadist väljasaamisega omajagu aega ja ukerdamist, silmas ja järsku silla all mingit musta asja veepiiril hulpimas. Ja see oli meie fotokas! Juul sirutas end natuke ja saigi selle kätte! See oli küll täiesti Lucca teene jälle. Lammutasime kohe fotoka osadeks laiali ja kuivatasime mälukaardi ning aku ära. Fotokas enam pilti ette ei võtnud, kuid mälukaart hakkas tööle. Juul arvas, et äkki mingi veekeerisega/aeru tõmbega tõmbasid nad fotokakoti uuesti pinnale ja kuna kott ju nii kergesti läbi ei vettinud ja seal oli mingi õhumull veel sees, tõusiski kaamera uuesti pinnale. Superluks. Tuju hea kohe.

Õhtul nautisime Nopparathara rannas enneõhtusöögijooke ning tähistasime siis Lucca sünnipäeva edasi hästi lahedas katuseterrassiga restoranis. Istusime suurte kott-toolide peal ja nautisime päikseloojangut. Juul nautis muidugi nii palju, et tema tool purunes ja kogu see kotisisuks olev graanulite hunnik veeres laiali. Nalja kui palju jälle! Õnneks keegi meile mingit tooli-lõhkumise-arvet esitama ei hakanud. Juul oli natuke löödud, et miks tema tool just katki pidi minema, nagu ta oleks nii raske, et ei tohigi sellise tooli peal istuda.

Troimil ei tule nutitelefoniga pildistamine eriti välja veel

Õhtu jätkus meie hotellis, kus Olla palus Sandra kätt ning peeti maha väike pulmapidu. Sandra vist algul tõrkus vastu, aga kes ikka ise nalja teeb, kui ise ei tee. Olla tõi ülevalt toast voodilina ning Kertu sättis selle pruudile ilusti looriks pähe. Mina ja Kertu olime sestpeale pruutneitsid, Pets preester ja Troim isamees. Hotellitöötajad ainult naersid. Eriti lahe, et nad ei tulnud kurjustama, et ei tohi hotellilinadega sellist nalja teha vmt. Väga ilusaid pulmapilte saime igatahes ja Lucs oli ka pöördes, et nii lahe pidu. Kallistasime-musitasime Kertu, Rivo, Sandra ja Annega ning loodetavasti näeme neid toredaid inimesi veel. Tänu neile sai meie Krabi-kogemus veel palju ägedam ja mina sain kinnitust, et pole sugugi nii, et kuskil kaugel maal reisides peab eestlastest eemale hoidma. Reeglina me Troimiga nii just teinud oleme, kuna lihtsalt ei taha oma kaasmaalastega reisil suhelda. Seekord oli aga hoopis vastupidi. Eks kindlasti on midagi ka selles, et need, kes viitsivad Riiast ja Helsingist natuke kaugemale lennata ongi keskmisest ägedamad.

20.01. lendasime pika maa otse Põhja-Taisse Chiang Maisse. See on väga lahe koht ja soovitan Tais käies seal ka peatuda. Tai pole üldse mitte ainult liivarannad, saared ja lady boy´d. Muidugi oleks võinud minna veel enam põhja poole Chiang Raisse, kus on rohkem mägesid ja autentsemad hõimud, aga kaks nädalat ei ole selleks, et päev otsa bussides-rongides veeta. Meie rahuldusime Chiang Mai´ga. Hotelli otsimisega väga vaeva ei näinud, kuna lennujaamas meid oma taksosse munsterdanud vend sõidutas meid üsna viisakasse kohta.

Chiang Mai asub 700 km Bangkokist põhjas mägede vahel ja Ping´i jõe kaldal. Ping´i ja Nam´i jõgede ühinemisel saab alguse Chao Phraya jõgi, mis suundub lõunasse Tai lahte läbi Bangkoki. See on Tai suurim ja tähtsaim jõgi. Chiang Mai tähendab tõlkes „Uus linn“ ja nimetati niimoodi, sest sellest sai Lanna kuningriigi uus pealinn aastal 1296.a.

Sättisime end tubadesse sisse (Pets ja Olla loomulikult jälle samas toas) ja läksime jalutama ning väikest lõunasöögikohta leidma. Linn tundus kohe huvitav ning hinnatase madalam kui Krabis. Massaaž maksis kõikjal vaid 120 bahti (3 eur), fish spa ainult 40 bahti (1 eur) jne. istusime maha mingisse baari, mis tundus üsna okei olevat, aga saime hästi vastu pükse jälle. Menüü oli üsna korralik ja valisime endile toidud välja. Üsna tülpinud olekuga vanamutt võttis tellimused teokiirusel ja tosserdas tagasi baari tahaotsa. Asusime ootama. Jõudsime kõik joogid ära juua ja kõik reklaamid läbi lugeda, aga mingit toitu küll kuskilt ei paistnud. Umbes 45 minutit hiljem peatus resto ees roller, mille sangades rippusid kilekotid toidukarpidega. Tegime nalja, et haa-haa, meie söök saabus, aga peagi selgus, et see polegi nali, vaid tegelikult ka toodi toit kuskilt ei-tea-kust kohale. Karbid viidi meie nina alt läbi leti taha ja seal sättisid mutid toidud taldrikutele. Söök oli iseenesest maitsev ja veel soe. Pets oli tellinud jälle mingi ulme-spicy lihasalati, aga talle meeldis. Ta tellis tihtipeale mingi nii vürtsika asja, et kui teised seda maitsesid, hakkasid kohe õhku ahmima (sealhulgas mina), aga tema ei teinud teist nägugi.

Troim polnud umbes nädal aega viitsinud habet ajada ja õnneks otsustas ta viimaks selle protseduuri Taimaa salongis ka ära proovida. Niipalju olime targad, et läksime juuksurisse, kus oli kohe mustvalgel kirjas, et neil shaving võimalik on. Mulle see koht väga meeldis, ei midagi peent ega väga ilusat, aga mõjus kuidagi koduselt. Habet aeti nii, et Troim pandi juuksuri peapesemistooli lamama ja tal oli väga mõnus seal puhata. Kasutati korralikult vahtu ja uut žiletitera, nii et asi toimis. Tulemus küll täiuslik polnud, aga no Troim nägi kohe kenam välja :D Pärast lasime mõlemad endile maniküüri ka teha.

Samal ajal olid salongis kaks vanemat härrasmeest, tundus, et hiinlased, aga omavahel rääkisid ladusas inglise keeles, võis olla, et hoopis ameeriklased. Üks mees istus juuksuritoolis, värv peas, ja teine ootas teda ajalehte lugedes. Kui tollel kliendil värv maha pesti ja juuksed ära kuivatati, muutus vennike kohe silmnähtavalt õnnelikuks ja teatas, et „nüüd ma näen kohe 10 aastat noorem välja“. Kahjuks mul puudus enne ja pärast võrdlusmoment.

Üks põhjus, mis Chiang Mai eriline on, on budismitemplid. Neid on seal palju ning juba lennukiaknast silmasin mitmeid ja mitmeid kuldseid tornikesi. Et mõnda külastada ei pea üldse kuskile ekstra sõitma või tuuri võtma, piisab kui teha linnas väike jalutuskäik; isegi konkreetset suunda ei pea paika panema, varem või hiljem, satub mõni imeline ehitis tee peale. Enamasti saab nendesse ka niisama sisse jalutada ja natuke ringi vaadata. Ma ei näinud, et kuskil piletit oleks küsitud, pigem müüakse värava juures või väikses poekeses käsitööd, kookospähkleid või maiustusi. Kuna me kuuepealisel kambal niikuinii suurt vahet polnud, kus suunas kõndida, suunasin meid ühe Chiang Mai tähtsaima vaatamisväärsuse juurde - Wat Chedi Luang. Wat tähistab budistlikku kloostrit või templit ja seda sõna kasutatakse Taimaal, Kambodžas ja Laoses.

Chedi Luang oli hoopis teistsugune kui eelnevalt igal pool Aasia riikides nähtud templid. Mul on kahju, et Troim ei viitsinud sisse jalutada, öeldes, et ta on neid templeid juba kõriauguni näinud. Tõesti, me oleme väga paljudes käinud, aga see oli hoopis teistmoodi, võimsam ja ilusam. Templi ehitamist alustas 14. sajandil kuningas Saen Muang Ma, plaanides sinna matta oma isa tuhk. Pärast kümmet aastat ehitamist jäi töö pooleli. Kuningas suri ning ehitust jätkas tema naine. Erinevate probleemide tõttu lõpetati tööd alles 15. sajandi keskel. Valminud oli aga Lanna kuningriigi võimsaim ehitis – 82 meetri kõrgune ning maapinnal läbimõõduga 45 meetrit. Vahepeal lagundasid Chedi Luangi maavärin ning ilmastikuolud, kuid õnneks 1990.ndatel algasid UNESCO ja Jaapani valitsuse finantseeritavad ehitustööd. „Peahoone“ ümbruses asub mitmeid pisemaid pagoode ja majakesi, mis tundusid siiski kõvasti hilisemast ajast pärit. Võimas Chedi Luang ise oli minu jaoks muljetavaldav vaatamisväärsus – tegelikult oli see nagu suur uhke torn, erinevate kujukeste ja treppidega. Eriti uhked olid võimsad elusuurused elevandi- ja draakonikujud. Nagu poolest kehast templi sees seisvad elevandid ääristasid templi kõiki nelja külge. Vaikselt loojuma hakkav päike heitis ehitisele lummavaid kiiri ning punakaspruun kivi hakkas eriliselt kumama.

Ümberasuvates väikestes majakestes oli mitmeid Buddha-kujusid, küünlaid, kaunistusi jmt. Ühes oli ka vahakuju istuvast mungast, kes oli kuulutatud pühakuks, kuna oli pühendanud kogu oma elu kuskil metsas jüngritele budismi õpetades.

Kohe seal kõrval asus ka Budismi Ülikool! Ning suured värvilised neoontuled  reklaamisid „monk chat´i“. See on n-ö tasuta teenus, kus mungad räägivad Wat Chedi Luangist ja selle ajaloost. Leaga käisime sees ka otse värava vastas olevas uhkes hoones (viharn ?), kus käiakse palvetamas ning kus asub suur Buddha kuju. Sinna ei tohi siseneda poolpaljalt, nii et tõmbasime endile üll tumelillad kitlid. Siin oli kõik kuidagi normaalne ja inimlik, ei mingit tädi ja turvameest, kes kurja pilguga sind üle vaatab, ei mingit piletikassat ja riietelaenutust. Ürbid rippusid lihtsalt sissepääsu kõrval riidepuude peal ning oli igaühe oma südametunnistusel, kas ta austab seda kultuuri ja kombeid ning paneb mantli selga või mitte. Mantlid olid puhtad ja triigitud. Käisime kuldses ja kiirgavas templis sees ära ja tegime ka paar pilti. See helklev ja sätendav interjöör mõjub kuidagi aukartustäratavalt.

Edasi jalutasime läbi turult ning siis suundusime tagasi hotelli. Turg oli muidugi ka naljakas. Parajasti sätiti üles lette õhtusöögiajaks ning tädid olid kõiksugu valmis- ja poolvalmis roogadega kohad sisse võtnud. No täiesti vapustavad olid suured vokid karride, Tai suppide, vürtsikate salatite, mereandide jm taolisega. Väga paljud müüsid verivorsti-taolist musta vorsti, millel nimeks Chiang Mai sausage, hiljem saime seda ühes toidukohas proovida ka ja midagi nii erilist pole ma enne vorstina söönud. See oli tõesti hea, tundus, et otsast otsani igasuguseid põnevaid ürte täis. Juulile ja Ollale avaldas muljet hiigelsuur küpsetatud seakints. Kui me oleks Chiang Mais kauem olnud, oleksime mõnel õhtul selle nalja pärast ära ka ostnud ja Viimset Reliikviat mänginud, aga kahjuks jäi see proovimata.

Õhtul läksime öist linna uurima. Päeval metalluste taha peitunud baarid olid õhtu hakul end lahti kerinud ning näitsikud tööpostile sättinud. Erinevalt Krabist oli Chiang Mais korralik prostituutide pakkumine. Hämaraid urkabaare oli üksteise järel ning kõigis võis silmata 60-aastaeid lääne vanamehi väikeste liibuvates kleidikestes Tai neidudega miilustamas. Õhh, päris korralik teater. Käisime Night Bazaaril ja tegime väikest suveniirišopingut. Ööturg oli meeletult suur ja suht hoomamatu. Turg oli nii kahes suures majas kui ka kõikidel tänavatel nende ümber. Liikusime tibusammul müügilettide vahel, kus müüdi kõikvõimalikke riideid, vidinaid ja maitseaineid. Ühtegi restorani meil seal silma ei hakanud ja nii õhtustasime ööturu toiduplatsil, kus toidu eest maksmine käis kupongide abil. Algul tundus jube segane süsteem, aga kui seal mitmeid kordi käia, oleks see kindlasti väga hea ja rahakotisõbralik koht. Söök oli hea ja valida sai hästi paljude erinevate väikeste putkade vahel. Keset turgu oli jälle lava, kus esinesid kohalikud huviringide lapsed vmt no nagu Tallinna jõuluturul.

jalapeno-shot

Petsil oli väike unistus tellida endale rätsepalt ülikond ja nii me siis valisimegi ühe väikse, aga korraliku töökoja välja ning vajusime kogu seltskonnaga tillukese poeruumi nahkdiivanitele. Algasid läbirääkimised. Huhh, ülikonna tellimine pole üldse mingi käkitegu – esmalt tuli valida välja materjal: kas kallim või odavam, kui suure kašmiirisisaldusega, kas kortsuv, mittekortsuv …… seejärel värv, kas natuke tumedam, heledam, kas triibuga, kas sinakas, kas pruunikas ….. siis pluus …. mis värvi, mis materjal, kas paksem või õhem (värvi panin kiirelt paika, et valge! mis seal ikka pikemalt särgi tooni üle targutada), siis disain …. kas rohkem kehasse või lohvakam …. siis sisevooder, kas siidist või kunstmaterjalist ……….. siis taskud……….. ja siis lõppsumma. Kauplesime juurde veel ka mansetinööbid ja lipsu. No ja siis arvutas moekunstnik kokku kõik kulud! Oli ikka hoopis teine summa, kui see, mis akna peal lubati, täpsemalt öeldes, oli Petsi valitud ülikond 6 korda kallim J Nii, panime pead kokku ja kauplesime hinna odavamaks + et selle hinna sees oleksid ka kaks triiksärki Ollale ning üks lips minu isale. Tüübid polnud väga õnnelikud sellise vangerduse üle, tegid natuke mossis nägu, aga oli aru saada, et me niikuinii olime tegemas neile mingit eriti kõva tellimust ja nad teenivad sellelt väga hästi. Meie hind jäi püsima. Surusime kätt, maksime ettemaksu ja järgmisel päeval samal ajal pidi toimuma peaproov. Olime salongis veetnud pea poolteist tundi.

Järgmisel hommikul kell 7 oli äratus ning minek linnast välja tuurile. Mina ja Troim oskasime sisse magada, nii et tormasime suht padjanägudega bussi peale. Eeldasime, et oleme ainult oma grupiga, aga nagu ikka, tuubiti minibuss viimse kohani täis. Sõit pidi kokku kestma tund aega, aga tunni aja pärast olime endiselt Chiang Mais, kuna seltskonna kokkukorjamine võttis nii palju aega. Enne lõppsihtkohta jõudmist tegime muidugi väikse peatuse ka, et turistid saaksid kohvi osta ja vetsus käia. Paradoksaalselt oli see imeilusa wc-ga teeäärne kohvik ainus koht, kus Troim tualetti ei külastanud. Tal kõht jupsis ikka korralikult, nii et kui me veel linnas olime ja ühe hotelli juurest teise juurde sõitsime, hüppas Troim igakord bussist välja ning tormas wc-sse. Ega teistel muidu ka asi päris korras polnud, aga nende kõhujamad reisimist niimoodi ei seganud nagu Troimi oma. Muidu oli nii, et alati, kui me Seven Elevenit nägime, marssisime kogu kambaga sisse ja ostsime eranditult alati õlut, siidrit ja söetablette! Troimile need söetabletid aga väga ei sobinud ja ajasid tal südame pahaks.

Niisiis, esmalt jõudsime elevantide juurde. Oli väike farmike mägede vahel rohelises orus, kus paarkümmend suurt ja väikest elevanti rõõmsalt koos elasid. Tundus, et neil on seal väga tore olla, ümberringi fantastiline loodus ja puhas õhk. Giidid tassisid autost suured kotid banaane ja hakkasime kõik koos elevante toitma. Eriti lahe kogemus. Vantsid võtsid nii mõnusalt londiga banaani ja panid ise endale suhu. Väiksele beebi-elevandile pidi banaani ise enne ära koorima, suured sõid koos koortega. Hullult äge oli viibida seal nende suurte loomade vahel, neid silitada ja jälgida. Toredad ja rahumeelsed. Natuke oli hirmutav ka, kuna ega elevant mingi uimane pole, äkki miski ärritab teda või midagi, aga lontidel oli hea tuju.

Edasi oli võimalus minna väiksele jalutuskäigule. Kuigi Vietnamis olime juba elevantidega sõitnud ja peale seda suht kindlad, et enam me seda piinamist läbi ei tee, oli Taimaal kõik hoopis teisiti. Loomadele ei pandud selga suurt metallist kobakat, vaid inimesed istusid looma seljas väikse teki peal. Ajasin vaese Troimi oma muliseva kõhuga ka vantsi selga. Ka Juulil polnud mingit vabandust mitte minna :D Ainsana jäid maa peale Olla oma kipsis käega ning Pets haige puusaga. Troim ja Juul pandi istuma elevandi kaela peale, mis oli palju ebamugavam kui seljas istuda. Elevandi hiigelsuur pea käis kogu aeg üles-alla ja meestel polnud kuskilt kinni hoida. Meie vantsil läks mingi nöörike üle selja, kust Troim kramplikult kinni hoidis, aga Juul sai ainult käed elevandi pea peale panna ja siis seal eluohtlikult kõikuda. Ausalt öeldes on üllatav, et mitte keegi alla ei kukkunud, sest seal seljas oli ikka väga ebastabiilne olla. Elevandi nahk on küll paks ja pehme, aga see on kaetud harvade väga kõvade turris karvadega, nii et paljastel säärtel on tunne, nagu hõõruks neid karmi harjaga.

Elevandid aeti rivvi ning läksime pisikesele jalutuskäigule. Ega keegi ei öelnud, kuhu me lähme ja kui kauaks. Hea on, et ei öeldud :) Vandid kõndisid mööda imeilusat teerada, kahel pool banaanipuud ning väiksed põõsad ning silmapiiril lopsakate metsadega kaetud mäed. Mõned rahutumad ja aktiivsemad elevandid rapsisid londiga iga põõsa juures ja aina sõid. Põlvekõrgustele banaanipõõsastele tehti kiirelt 1-0. Elevant võttis londiga kolme-nelja lehe ümbert juure juurest kinni ning tõmbas siis lehtede rohelise osa endale suhu, nii et kasvama jäid ainult rootsud. Mõned taimed tõmbasid nad koos juurtega välja ja seejärel rapsisid ja peksid varsi vastu maad ning lohistasid tuuste mööda rohtu, et suutäis mullast puhastada. Troim ja Juul olid täiesti krambis, kuna tee läks mäest üles ja mäest alla ning nad kõikusid päris naljakalt elevantide kukil. Minul ja Leal oli päris mugav istumine, sain end hästi põlvede ja säärtega tasakaalus hoida. Terve sõit oli tegelikult meganaljakas. Kõiki turiste oli väga humoorikas vaadata. Ainus, kes istus elevandi seljas nagu oleks sinna loodud, oli üks neegritüdruk. Must tšikk istus suure looma seljas täiesti pingevabalt ja pildistas kogu aeg oma suure peegelkaameraga. Ta ei hoidnud kordagi kätega elevandist kinni ja sai vabalt end paremale ja vasakule, ette ja taha keerutada.

Eriti hirmsaks läks, kui teerada jõkke suundus ja elevandid olid nii ettepoole kreenis, et isegi mul oli tunne, et potsatan üle elevandi pea mutta. Vees otsustasid mõned vantsid kohe kakada ja meid saatvad poisid võtsid palja käega veest kakapalle (need on umbes piljardi ja bowlingu kuuli vahepealse suurusega ümmargused kerad) ning viskasid neid eemale põllu peale.

Mõned elevandid hakkasid vahepeal ka segast peksma ja tahtsid natuke oma teed minna, neid

siis natuke hurjutati, mis omakorda ajas vist mõne looma vihaseks ja neil hakkas sees justkui mootor tööle. Vahepeal kuulsime tumedat urinat, nagu muruniiduk töötaks kuskil. Mul läks aega enne, kui adusin, et see mürin tuleb meie istumise alt. Hakkasin tõsiselt pelgama, et vant võib midagi sellist teha:

Õnneks neile see trikk meelde ei tulnud ja kedagi maha ei raputatud. Maha ronisime aga hoopis toredasti: elevandi treener andis mingi käskluse, mille peale vant tõstis oma parema jala kõverdatult üles, nii et saime astuda esmalt vantsi põlvele ja siis maa peale. Lõpetasime oma jalutuskäigu väikses tiigis, kus elevandid end kohe külili viskasid ja nende karjatajad neid nühkima asusid. Meile jagati ka harjad kätte ning soovijatel oli võimalus sumada vette ja elevante pesema hakata. No ikka oli natuke hirmus. Veidike ikka nühkisime, aga kõhe oli talle külje alla pugeda ja harjaga tuuseldada.

Mustanahaline tšikk ja tema sõbrants olid täiesti pöördes ja tegid kõik asjad 120%-liselt kaasa, lisaks kogu aeg pildistades. Kui meil oli sellest paaritunnisest elevantidega rahmeldamisest küllalt, siis nendele oli lubatud tervet päeva koos vantidega, nii et kui juba keskpäeval minekule sätiti, olid nad üsna pettunud. Kõigile anti veel väikene võileib ja vesi (mis meie seltskonna kõhuhaigetel muidugi igaks juhuks söömata jäid :D).

Tagasiteel sokkisid giid ja autojuht, et võivad meid kohe Tiger Kingdomi ära viia, aga linnale lähenedes plaanid muutusid ja meid pandi ikka hotelli ees maha. Hea oli, et nii tehti, sest tänu sellele tutvusime Vello-Kalmer-Kõrvarõngaga. Vello ootas meid juba oma toreda läikimalöödud tuktukiga ja osutus ääretult toredaks tüübiks, keda me kõik armastame hakkasime. Elevandid nähtud, pöörasime rattad Tiigrite suunas. Internetis kirjutati, et Tiger Kingdomis on tohutud järjekorrad ja eriti tüütu on seal oodata, aga meil läks õnneks ja saime megalaheda elamuse.

Tiger Kingdom on suur tiigripark. Seal kasvatatakse tiigreid juba aastaid ning nende eest hoolitsetakse väga hästi. Tiigreid on seal palju, igas vanuses, suuruses ja värvis. Kui soovid minna tiigriaeda sisse ning pilti teha ja neid silitada, on valida erinevate piletiklasside vahel. Kõige kallim sissepääs on beebide juurde ja kõige odavam kõige suuremate kaslaste külastamiseks. Ma teadsin kohe, et tahan ikka kõige suuremate juurde minna. Pisikesed on ju nunnud küll, aga no nad on ju väiksed nagu kassid :) Ringi sai igal pool jalutada ning lihtsalt vaadata, kuidas tiigrid mängivad, söövad ja magavad. Beebisid oleks saanud ka ise lutipudeliga toita.

Tikside juurde pääses gruppidena, alati kontrolliti, et aias poleks liiga palju inimesi. Meie suurte tiigrite aias oli vast 6-7 tiigrit ja pargi töötajad. Mulle alati meeldib lisaks loomadele jälgida ka neid inimesi, kes loomadega tegelevad ja töötavad. Mu arust on nad alati nii rõõmsameelsed ja toredad, suhtlevad loomadega nagu oma sõpradega. Nii ka seal. Kutid tegid tiigritega nalja! Nad on ju kõik koos kasvanud ja teineteisega harjunud. Palju on arvatud, et tiigreid ei kohelda hästi ja nad on uimastatud, kuna muidu poleks ju võimalik, et inimesed nende vahel ringi saavad jalutada ja pildistada. Tegelikult pole neil ju mingit põhjust inimest rünnata – esiteks on neil kõht korralikult täis ja teiseks pididki nad magama keskmiselt 20 h ööpäevas. Lisaks veel asjaolu, et nad on seal Tiger Kingdomis sündinud ja kasvanud ning seega inimestega harjunud. Mulle tundusid nad küll täitsa okeid.

Värava peale oli siiski kirjutatud pikk käitumiseeskiri. Ei tohtinud pead ja käppasid katsuda, järske liigutusi teha, tiigreid õrritada, välguga pilti teha, oma grupist eralduda ja kuskile üksi jalutama minna jne. Olime igatahes parajalt erutatud ja põnevil. Lõpuks saabus siis ka meie kord ja see oli tõesti lahe! Nägime selliseid suuri ja metsikuid loomasid nii lähedalt. Kui oled telekast näinud, kuidas tiiger varitseb, ründab, tapab, verist liha rebib jne ja kui suur jõud tal on, tekib ikka aukartus küll ja väike värin poeb sisse nende suurte kiskjate vahel jalutades. Tiigrid küll lamavad ja vahivad seal, aga kui neile midagi närvidele käib, teevad ikka, mis ise tahavad. Nii näiteks me ei saanudki pilti teha ühe hästi suure elukaga, kes tundus kõige popim pildistamisobjekt olema, kuna tüüp tõusis lihtsalt püsti ja kõndis minema :) Töötajad ka laiutasid käsi ja ütlesid, et ega nad tiigrit küll jõuga kuskil koha peal hoidma ei hakka. Kui välja tulime, olime veel topeltõnnelikud, et kõik käed-jalad küljes olid!

Vello-Kalmer-Kõrvarõngas ootas meid õnnelikult parkimisplatsil ning oli juba valmis meid Karenite näidiskülla viima. Karenid on üks hõim Põhja-Tais (algselt pärit hoopis Birmast, kus nad aga aastasadu tagakiusatud on olnud) ja nendest pärineval Padaungi haru naistel on kombeks kanda ümber kaela messingist võrusid, mistõttu neid nimetatakse ka „pika-kaela-naisteks“ või „kaelkirjak-naisteks“. Neid võrusid on ikka palju üksteise otsa laotud ning jääb mulje, nagu venitaksid need kaela pikemaks, tegelikult surub see raske „ehe“ rangluusid ja ribisid allapoole, misjärel tekib selline optiline efekt, nagu oleks kael välja venitatud. Miks nad neid võrusid kannavad, on mitmeid arvamusi. Nende endi mütoloogiline seletus on, et see võru kaitseb kaela tiigri hammustuste eest! Teised seisukohad on, et võrud pandi naistele kaela selleks, et muuta nad teise riigi sõduritele mitte atraktiivseteks ja seega hoida ära sõjavangiks langemist. Enamlevinud arvamus on aga hoopis vastupidine ja selle järgi on eriliselt pikk kael hoopis ülima ilu ja rikkuse väljendus, mis annab eelduse saada parem ja jõukam abikaasa. Abielurikkumist karistati võrude eemaldamisega, mis tähendas seda, et kuna kaelalihased olid aastatepikkusest võrude kandmisest nõrgaks muutunud, pidi naine ülejäänud elu lamama. Abielurikkumine ja lahutused on selle hõimu inimeste hulgas ÄÄRMISELT madalal tasemel :)

Chiang Mai lähistele oli tehtud lihtsalt nagu väike vabaõhumuuseum, kuhu on kaugete hõimude naised kokku toodud ja väljanäitusele pandud. Ma teadsin seda ette ja nuriseda polnud midagi. Kui oleks autentsemat asja näha tahtnud, oleks pidanud kaugele mägedesse sõitma, aga mulle piisas sellest täiesti. Vaesed naised ja tüdrukud olid küll tülpinud moega ja igavlesid nii, mis hirmus oma käsitöö vahel, aga meil oli huvitav. Seal oli tohutult palju salle, seelikuid, kotte, uhkeid mütse jne jne ning minu meelest on erinevate rahvaste käsitöö väga köitev (ma tõesti loodan, et see oli käsitöö, mitte „made in China“). Mõned naised kudusid parajasti kangastelgedel riiet. Saime neid võrusid ka ise katsuda ja tõsta – on ikka väga rasked! Sellisega igapäevaselt ringi liikuda oleks päris piin. Tänapäeval kannavad nad neid ainult turistide pärast. Tegelikult olevat Birmast pärinev hõim Tai aladele liikunud alles kümmekond aastat tagasi, kuid Taimaal kohe suureks turistiatraktsiooniks saanud. Lisaks kaelavõrudele iseloomustavad Karenite hõimu ka teised põnevad nüansid, mis on turistide poolt tähelepanuta jäänud – nt kannavad nad ka suuri kõrvalestavõrusid. Alustatakse väiksemaga, mis aja jooksul asendatakse aina suurematega, kuni kõrvalest on veninud hiigelsuureks.

Kareni naised pidid olema ka väga head muusikud, andes tihti külades mandoliinitaolise instrumendiga kontserte ning nii kareni mehi kui naisi peetakse parimateks elevandidresseerijateks. Üks tänapäevani au sees olev tava on endale ja oma peigmehele pulmariiete tegemine (kanga kudumine ja õmblemine). Tihti alustatakse enda värvilise pulmakleidi tegemist juba enne, kui peigmees välja on valitud. Abielustaatus on naisele niivõrd tähtis, et kui peaks juhtuma, et naine sureb enne kui abiellub, maetakse ta sellegipoolest abielunaise riietes (vallalised neiud kannavad peamiselt valgeid kleite). See komme kaitseb naist pahausklike vaimude eest, kes võivad takistada naise hingel teispoolsusesse minna. Perekonna ajalooarvestus käib emaliinipidi.

Läksin nüüd teemast kõrvale. Meie nägime oma tädikesed ära ning arvasime, et nüüd on kojusõit, aga vahva Vello-Kalmer-Kõrvarõngas pakkus välja, et äkki tahame kobrashowd ka vaatama minna. No miks mitte, kui me juba selles kandis oleme. Ekstraraha ta selle sõidu eest ei tahtnud ning juba 15 minuti pärast istusime tribüünil ning jälgisime, kuidas laiade haaremipükstega maotaltsutajad mürgiste madudega osavalt ringi käisid. Troimist sai lisaks kõhuhaigusele võitu ka ussihirm ning ta istus värisedes, näost valge, pingiridade kõige ülemises ja kaugemas nurgas. Kõhumulin ununes selles jubeduses ära. Ta kartis nii väga, et põgenes kahel korral „saalist“, hüpates alla üle kahemeetrisest äärest.

Show oli päris uhke. Ma ei oska öelda, kas nad piinavad madusid või mitte, aga jällegi, mulle meeldis, kuidas need kutid loomi kohtlesid. Nagu oma sõpru. Etenduses kasutati mitmeid erinevaid madusid, suuremaid ja väiksemaid ning põnevust ja ehmatusmomente jagus küllaga. Ühesõnaga, selline adrenaliinirohke! Pärast jalutasime seal ringi ja vaatasime puurides olevaid üksikuid ja puntras usse ning lõpuks panime veel püütoni kaela ka! Käes saime hoida veel väikest beebipüütonit. No mulle võivad maod niimoodi täitsa meeldima hakata J Olla ütles, et tal on ka terve elu maohirm olnud ja need loomad lihtsalt on talle ebameeldivad ja ta kardab neid. Pärast seda, kui mina, Juul, Pets ja Lea vaimustunult oma püütonikogemusest rääkisime, läks Olla sisse tagasi ja ütles, et aitab, ta saab oma hirmust üle. Ja saigi! Megalahe ja mis energialaengu ta sellest sai. Eriti kihvt oli näha, kuidas inimene on enda üle nii uhke, et ta on teinud midagi sellist, mida arvas, et MITTE KUNAGI pole võimeline tegema – panema endale püüton kaela. Kobrateatri ees oli suur plakat Silvester Stallone´ga. Vello-Kalmer-Kõrvarõngas rääkis uhkelt, et seal olevat filmitud kunagi Cobra IV märulit. Seda fakti ma pole üle kontrollinud :D

Pöördusime tagasi hotelli otsast lõpuni häid emotsioone täis pikituna. See oli väga lahe päev. Hilisõhtul istusime hotelli all ja jutustasime nagu ikka. Olla ja Juul proovisid rohelist suitsu, mida päeval Karenite juurest ostsid. See lõhnas ikka väga vängelt, aga mitte ebameeldivalt. Kanep see kindlasti polnud, aga tubakas ka mitte. Igatahes tundus, et mingi väga looduslik kraam :D

Oma kolmandal Chiang Mai päeval tahtsime mina ja Lea kindlasti mingeid käsitöökohti vaatama minna ning Pets ja Troim tulid meiega kaasa. Juul ja Olla lasid tuk-tukil end tund aega mööda linna sõidutada ja teise tunni leotasid oma jalgu 1-euroses kalaspaas. Tegelt oli ainult 15 minutit 1 euro, aga keegi neid sealt minema ei ajanud ja nii nad istusid ja istusid, kuni lõpuks ise välja tulid. Meie veetsime päeva koos Vello-Kalmer-Kõrvarõngaga, kes meid lahkelt ühest väiksest tehasest teise sõidutas. Mul on hea meel, et Troim kaasa tuli, sest tegelikult oli väga huvitav.

siidiussikookonid

Esimene peatus oli Thai Silk Factory´s, kus tädid kudusid kangastelgedel siidi ja üks daam näitas, kuidas siidiussi mine kuumas vees leotatakse ja sealt siidiniiti tõmmatakse ning kõrvale oli väga hästi ja arusaadavalt tehtud väike näidisring, kuidas siidiussi munast saab lõpuks liblikas. Nagu bioloogiatund, ainult, et pärisloodusega. Kõik oli nimelt päris ja need 1-, 3- ja 4-kuused ussikesed olid ka päris ussid, mitte mingid plastmasskoopiad. Vietnamis oleme siidiussitehases juba kaks korda käinud, aga ikka ei saanud ma päris täpselt aru, kuidas see asi käib. Taimaal on ikka kõvasti paremad kogemused turisminduses. Piletit keegi ei tahtnud ning sõbralik giid tuli kohe meie juurde ja vastas kõikidele küsimustele. Järgmises ruumis oli muidugi suur pood ja seal pildistada ei tohtinud (?). Kahjuks. See oli nii suur ja uhke, siidikangaid oli maast laeni igasugustes värvitoonides. Tohutult ilus. Lisaks veel valmistooted – voodipesu, lipsud, särgid, öösärgid, kleidid, rahakotid, sallid, väiksed elevandid jne jne. Meil muidugi mingit finantsi polnud sealt osta, aga vaadata oli põnev. Parajasti oli poes suur grupp jaapanlannasid ning need õnneks tekitasid seal korraliku päevakäibe, nii et meile ei pööratud suurt tähelepanu.

Järgmisena tegime põgusa peatuse kullasseppade juures ning Troim oli meile seal giidi eest. Erinevad mehed tegid seal erinevaid tööetappe ja ise neid vaadates poleks me midagi aru saanud. Hea, et Troim juurde rääkis, aga ta lisas siiski ka, et see, mida meile näidatakse on puhas porno. Tänapäeval ei tee enam keegi sellist asja ilma laserita ja mikroskoobita. Üks tüüp lihvis kivi ja tal polnud isegi suurendusprille ees! Et nagu eriline suurendussilmadega mees. Vaatasime ka ehtepoes ringi ja Troim küsis ühe väga ilusa kaelakee hinda, mis tema hinnangul on nii keeruline töö, et ta ise ei võtaks seda ettegi. Ehe oli iseenesest lihtsa disainiga, koosnedes väikestest rubiinidest, briljantidest ja safiiridest, mis igaüks oli oma valgest kullast kastikus ja siis lülidena kokku ühendatud. Troim ütles, et tõenäosus, et selle keti tegemise ajal sul mitu rubiini ja safiiri katki läheb, on liiga suur. Seal poes maksis see 3 000 eurot, mis pidi olema väga odav hind sellise asja eest.

Kolmandana sõitsime vihmavarju-töökotta. See osutus ootamatult eriti põnevaks kohaks, kuna seal näidati, kuidas kõige algsemalt üldse päevavarjusid (hiljem vihmavarjusid) tegema hakati ning no mõnes kohas tehakse neid tänaseni sarnaselt. Alustatakse paberi valmistamisest mooruspuust või sandlipuust. Paber kuivatakse ja värvitakse üle. Seejärel treitakse välja varju käepidemed ja hulk naisi teevad hommikust õhtuni bambusest varju karkasse. Kui üksikud osad on valmis, algab kokkupanek. Bambuskepid ühendatakse nööri abil sõrestikuks ning pannakse liikuma. Vari kinnitatakse toestikule peale ning kaetakse virsikupuust saadud vaigust leotatud liimitaolise ainega, mis muudab kuivades tavalise varju veekindlaks. Ringkäik lõppes muidugi poega, kus oli nii palju varje, et silme eest läks kirjuks. Alates pisikestest barbie-varjudest kuni hiigelsuurte kohvikuvarjudeni. Printsess Diana külaskäiguks olevat valmistatud rekordsuur vari, mis praegu seina ääres seisis.

Töökodade piirkonnas oli kaardi järgi vaadates veel mitmeid näidistubasid, kuid Vello-Kalmer-Kõrvarõngas jagas teemat ning omal algatusel meid kuskile enam viima ei kippunud. Palusime siiski nahatöösturite juurde ka sõita, eeldades, et seal saab näha, kuidas nahka pargitakse jmt, kuid seal oli ainult suur nõme pood. Ikka erinõme pood, ausalt öeldes. Hästi kallis ja täiesti inimtühi. Ju Vello teadis, et rohkem midagi põnevat vaatamisväärset seal pole. Sõitsime tagasi hotelli.

Mina ja Lea läksime jalutama, aga eriti kaugele ei jõudnud, kuna tee peale jäi 3,5 eurot maksev massaaž kirikuaias ja me viskasime end sinna pikali. Mu parim massaaž! Jälle! Ideaalne täiest. Lea jäi ka rahule. Olime sattunud vist päris massaažikooli, sest massöörid polnud mingi salongitibid ja no koht ise oli ka nagu suur telk pühakoja aias.

Õhtupoolikul käisime terve kambaga Hiinalinnas Warorot marketil ning jalutasime meeletuid kilomeetreid maha. Kell 20 oli suur hetk, kuna saime kätte rätsepalt kogu oma tellitud kraami. Kõik oli tõesti esmaklassiline ja pakiti ilusti väikseks kokku, et kohvris palju ruumi ei võtaks.

Pets ja Chiang Mai moekunstnik-stilist

Järgmisel hommikul lõpetasime oma kohvisid ja ootasime Vellot, et lennujaama sõita, aga meie ümber luuras hoopis üks teine tüüp ja jahus mingist transpordist ja lennujaamast. Saatsime ta kogu aeg oma laua juurest minema, öeldes, et jaa-jaa, meil on juba auto tellitud, kuid vend käis ikka nagu uni meile peale. Lõpuks oskas ta öelda, et ta ongi meie tellitud transport ning tema poeg (Vello-Kalmer-Kõrvarõngas) oli palunud tal sealt hotellist kuuene kamp hulle peale võtta, üks neist on kipsiga! Selle järgi ta teadis, et need oleme meie! Hakkasime naerma ja surusime kohe Machete-vennal kätt ning ristisime ta Machete-Volliks. Originaal-Vello polevat saanud ise tulla, kuna peab eksamiteks õppima.

Põrutasimegi siis Chiang Maist minema ja otse alla lõunasse Bangkokki! Lennujaamast pidime võtma 2 taksot, kuna suurt taksot ei eksisteerinud, ja saime endile juhtideks härrad nimedega Mõhk ja Tölpa. Suvarnabhumis teadsid taksistid täpselt, kus see Sukhumvit Soi 13 asub, aga nimetet piirkonda jõudes oli neil järsku tarkus otsas ja hakkasid meie käest küsima, et kus see koht asub, kuhu minna tahame! Tänavalt küsitud juhiste järgi jõudsime siiski lõpuks kohale. Peatusime reisi viimased 3 ööd Citrus Sukhumvit 13 hotellis, mis oli hästi mõnus koht. 34 euro eest päev saime megailusad toad, katusebasseini, suure buffet-hommikusöögi, tasuta linnatuuri (peaaegu päev otsa) ja lisaks tasuta väike buffet-laud lobbys terve päeva jooksul. Eriti hea pakkumine. Sellist asja, et päev otsa on kaetud laud värskete mahlade, värskete salatite (sealhulgas oliivid !), saia, või, mooside ja croissantidega, nägin ma küll esimest korda. No mida boonus!

Hotelli me muidugi kauaks munema ei jäänud ning asusime jälle jalalihaseid piinama ning kõmpisime kaubanduskeskustesse. Käisime MBK-s ja siis panime jala Patpongi ööturule. Taksojuhid ja hotellitöötajad küll ei uskunud, et me neid vahemaid jalutada tahame, aga no me tahtsime. Patpongil olime Troimiga juba kolmandat korda ja seal pole midagi muutunud! Ikka samad baarid ja sama süsteem. Kas tõesti töötab mõni tüdruk seal aastaid ja aastaid? On ikka amet. Sellel kuulsal Bangkoki ööturul näitasime teistele, miks vanad üksikud (või ka noored abielus) lääne mehed kogu aeg omaette Tais tahavad käia. Sellist seksturismi nagu seal, pole vist küll mitte kuskil mujal maailmas. Tais on tüdrukute (ja poiste) pakkumine meeletu ja hinnad madalad. Turistide tõmbamises ollakse seal aga uuele tasemele jõutud. Kauple tänaval, kui palju kaupled, lõpuks tullakse ikka uue jutuga lagedale.

Olime esimeses baaris üle poole showst ära vaadanud ning natuke oma tellitud jooki rüübanud, kui järsku seisis meie ees kuri maadam ning viskas nina alla arve, et igaüks meist peab maksma 500 bahti. Rikkus kogu elamuse ära. Mina ja Troim hakkasime temaga vaidlema ja asi läks juba päris pingeliseks. See mutt nimelt ütles, et tema ei tea, kes meile väljas tasuta etendust lubas, et see inimene pole üldse nende baarist ning väljas on mingid omaalgatuslikud aferistid. See oli muidugi hea jutt. Ütlesin, et, kuule, tule nüüd mõistusele, me oleme siin turistid ja meie ei tea, mis haiged süsteemid siin kehtivad. Kui meile lubati tasuta showd ja juhatati siia baari, pole meie asi, kas teie ka teda tunnete või mitte. Minge õiendage ise selle tänavakutsujaga. Tädi läks aina vihasemaks ja nähvas mulle, et ronigu ma ise lavale tantsima, kui tahan ilma maksmata minema saada. Troim ütles, et me oleme siin ennegi käinud ja ärgu ajagu meile pada. Võtsime õlled näppu ja marssisime klubist välja. Juul oli nii vihane, et tahtis selle sissekutsuja üles leida ja talle tappa anda. Eks too vennike oli muidugi juba ammu nelja tuule poole kadunud.

Loodus tühja kohta ei salli ja vaevalt 3 minuti pärast olid mehed juba järgmisesse baari ära räägitud. Uue baari nimi oli Super Pussy! Me Leaga jäime välja turukaupa vaatama, nii et neljane meeste kamp sai korraliku elamuse osaliseks. Laval käis show ning mimmid liibusid neile ka kaenlasse. Seal aetakse mehed ikka nii piiri peale, et n-ö üksireisijatel kaob vist küll kiirelt igasugunegi ohutunne ära ning kergelt joogisena ollakse nõus tüdrukute eest igasuguseid summasid välja käima. Igatahes, Olla, Juul ja Pets said kinnitust Troimi juttudele ja nägid oma silmaga, et selline asi ka tegelikkuses aset leiab ning et asi ikka täielik oleks, mängisid Olla ja Troim ka kausitäie pinksi palle ära. Baarist väljusid nad igatahes ülierutatutena, aina rääkisid ja vehkisid kätega ;) Olla oli natuke šokis, ma ei saanudki aru, kas heas või halvas mõttes. Eks see, mis seal toimub on natuke ülemõistuse küll ja võtab natuke aega, et seedida. Pets nägi kõike vist enamasti arsti seisukohast, sest teel koju rääkis ta aina veidratest haiguslugudest. Ei hakka siin detailidesse laskuma, igatahes mul oli hea meel, et taksojuht aru ei saanud, mis teemad meil arutuse all olid.

Phraya jõel Bangkokis

Järgmisel päeval kasutasime ära oma hotelli poolt pakutava tasuta tuuri ning veetsime toreda päeva koos end giidina esitlenud khun Priit Mölalõuaga, kes vatras nii, et suunurgad vahutasid, ja sundis meid kogu aeg Tai keelt õppima. Alustuseks kruiis Phraya jõel ja kanalitel, kus nägime huvitavaid tailaste kodusid ning ohtralt suuri ja väikseid varaane. Vöötvaraan (Varanus salvator) on seal väga levinud ning nendesse suhtutakse hästi ja keegi neid minema ei aja, kuna, kui selline sulle koju või kodu lähedusse satub, tähendab see head rahaõnne. Nii need hiigelsisalikud siis peesitasid siin-seal kaldal majade treppidel või verandadel. Päris kõhe! Jõkke küll kukkuda poleks tahtnud. Tunnikese pärast peatusime ühe pildistatuima Bangkoki ehitise Wat Aruni ehk Päikseloojangutempli juures. Imeilus ehitis, kaetud tuhandete-miljonite klaasitükikestega, et rohkem sätendaks.

Seejärel ületasime jõe ning jalutasime Wat Pho ehk Reclining Buddha templi juurde. Selles templis asub meeletult suur kuldne lamav Buddha kuju. Kuna kõhud valutasid, me sisse ei läinud, vaid puhkasime niisama. Sellega oleks pidanud tuur läbi olema, kuid Priit ütles, et nüüd on veel viimane peatus nende sponsori juures ning sõitsime taaskord ühte megasuurde juveelipoodi. Alguses jällegi kullasseppade toksimine ja siis pood. Kuld, hõbe, safiirid, rubiinid, tsitriinid, pärlid ….. . Kuna Olla ja Pets asusid hoolsalt šoppama, uurisin ka, et mis need ehted siis maksavad ja sain täieliku šoki. Heas mõttes :) Eeldasin, et hinnad on kallid, aga hoopis vastupidi. Leidsin täpselt sellised kõrvarõngad, nagu juba ammu olin tahtnud emale kinkida ja olin ülirahul. Lisaks oli hea meel, et sooritasime oste sponsori juurest ja teenisime sellega Mölalõua silmis boonuspunkte :) Muidu me kunagi midagi sellist ei tee.

Baiyoke Tower, 84. korrus

Tuur oli nüüd küll läbi, aga meie palve peale viidi meid kenasti Baiyoke Toweri juurde, mitte hotelli tagasi. Troim jäi alla istuma, aga mina läksin teistega kaasa. 7,5 eurose piletiga saab sõita 83. korrusele, juua ühe tasuta kokteili ja käia 84. korrusel ringleval vaateplatvormil. Juul kui vana kõrgusekartja oli küll natuke heitunud, kui ütlesin, et sõidame 324 m kõrgusele ja et seal on sama tunne nagu oleks lennuki peal, aga tegelikult polnud üldse õudne. Seal üleval on asi turvaline ja rahulik. Mulle sellised pilvelõhkujad väga meeldivad. See vaade üle linna on lihtsalt nii vaimustav. Kõik on all nii väike ja isegi teised „pilvelõhkujad“ tunduvad tillukesed. Olime üleval natuke enne kella 18, mil päike hakkas just-just loojuma. Nautisime rahulikku baari ja seda, et peaaegu üldse inimesi polnud. Kui olime oma (d)ringid ja vaated ära nautinud, hakkasime alla minema ja alles siis nägime möllu. Kohale olid saabunud suured turismibussitäied venelasi, jaapanlasi, hiinlasi, sakslasi …. Kes kõik tunglesid piletikassa juures, esimese lifti juures, teise lifti juures. Need järjekorrad olid meeletud! Meil vedas hullult, et enne pimedat seal ära käisime. Millegipärast arvasid KÕIK teised inimesed, et tuledes linn on nii palju ilusam kui vaikselt loojuva päiksepaistes linn. Las nad siis arvavad, mulle meeldis just valges seda vaadet kogeda.

Pühapäev oli reisi viimane täispikk päev ning mina ja Lea otsustasime sõita sky-trainiga Chatuchaki nädalavahetuse turule. See on üks maailma suurimaid nädalavahetuse turge, kuhu sõidavad kokku kaupmehed ja väiketootjad üle terve Tai. Seal on rohkem kui 15 000 müügiputkat ning päevas külastab turgu keskmiselt 200 000 inimest, kellest vaid 30% on välismaalased. Sealne kaup on odavam ja huvitavam. Poisid olid kurnatud ning jäid koju puhkama. Seekord oligi nii väga hea, sest ega seal küll mingi kõhujamaga tore poleks olnud. Meil oli Leaga ideaalne kahekesi käia ja vaadata. Riideid ja jalanõusid oli seal küll meeletu valik ja tõesti täiesti teistmoodi asjad kui suurtes riidekombinaatides. Tundus, et  palju on väikseid disainerrõivaid. Seeliku ma endale sain, kuid kahjuks olid kingad kõik väiksed! Täitsa nõme suur elevant olin ma seal riigis. Minu suuruses kingad olid n-ö „poiste“ kingad ehk drag-queenide  esinemisjalanõud :)

Kutsariided

Ilusad Eesti rahvusmotiividega elevant-soola-pipratoosid

Turul müüd tõesti igasugust kaupa, s.h väga palju sisustusasju ja vidinaid. Omaette huvitav oli koerariiete sektsioon! Kui palju nunnusid riideid! Igatahes palju vaimukam valik kui beebiriiete poodides :) Kõige viimaseks jätsime elusloomade osakonna. Turult saab nimelt osta koeri, kasse, kalu, siile, varaane, papagoisid, väiksemaid linde jne. Nõrganärvilistele ei soovita. Kuigi loomade eest kanti hästi hoolt ning enamike puurid asusid konditsioneeritud putkades, oli neid ikkagi megakurb vaadata. Ma lohutasin end sellega, et see turg toimub ju ainult nädalavahetustel ning tõenäoliselt ostetakse need loomakesed nii kiiresti ära, et nad ei pea seal puurides pikalt olema. Mõned loomad olid küll sellised, et tekkis küsimus, kust džunglist see pihta on pandud ja kas tõesti tohib sellist kaupa müüa????? Need suured papagoid ja tuukanid nõuavad ju erilisi teadmisi ja senini olin neid ainult loomaaias näinud. Ei tuleks nagu selle pealegi, et endale koju see tüüp osta. Kutsad olid küll armsad, pole midagi öelda.

papagoi-pojad

Peale neljatunnist uudistamist vaatasin alles esimest korda kella! Otsustasime väikse pausi teha ning vahelduseks rahvast jälgida. People-watchinguks oli see muidugi parim koht. Trimpasime ühe siidri ja jätkasime. Imelikul kombel polnud me kumbki üldse väsinud ega tülpinud. Arvan, et see turu atmosfäär oli lihtsalt selline chill, polnud mingit tõmblemist ja trügimist ning sellepärast oligi seal nii mõnus olla. Enne kojutulekut ostsime veel ühe 25 euro senti maksva grillkalmaarivarda terava kastmega, mille mõnusalt palmipuudepargis ära näksisime.

turumüüjad

Õhtul käisime kõik koos õhtust söömas hästi lihtsas väikses restoranis. Söök oli nii odav, et tellisime peaaegu igaüks kaks rooga ja ikkagi maksime kokku kaks-kolm korda vähem kui tavaliselt. Hästi mõnus lihtne koht oli. Ma tellisin muidugi vürtsikad toidud, mis seekord olidki korralikult vürtsikad, nii et selleks, et taastada oma keele tundlikkus, uhasin pärast mitu supilusikatäit suhkrut sisse. See suhkur vist oligi seal selleks puhuks, sest kuskil mujal polnud ma täheldanud laudadel lisaks sojakastmele, kalakastmele ja chillidele (mis enamasti igal pool olemas on) ka suurt topsitäit suhkrut. Seda, et liiga vürtsika toidud põhjustatud tulekahju suus aitab kustutada suhkur, õppisime me Brasiilias, kus ettekandjad Troimi poole suhkrutoosiga jooksid, kui too oli kõige hullema väikse rohelise kauna katki närinud. Suhkru suushoidmine aitab kõige paremini.

Pärast õhtusööki jalutasime veel natuke ringi ning vaatasime Bangkoki tänavakaubanduse imesid. No näiteks viagrasid ja selle analooge müüakse tohututes kogustes, samuti vibraatoreid, libesteid (nii anaal- kui oraal-), totaka kujuga stringe, tupekuule jne. Täielik pornopood, aga see kõik on lihtsalt tänaval, vaheldumisi Bangkoki T-särkide ja külmutuskapimagnetitega. Hullumeelne linn.

vaade meie hotelli katuselt

Kaks nädalat trianglit oli läbi saanud ja kõik parajalt väsinud. Järgmisel hommikul pakkisime asjad ja suundusime lennujaama. Pets, Olla, Andres ja Lea lendasid lääne poole ja meie tagasi itta. Kaks nädalat Suvarnabhumi pakihoius seisnud suitsuvorstidega polnud midagi juhtunud :) Koju Nha Trangi jõudsime, kui nemad alles kuskil Rumeenia kohal olid.

Meil oli superlahe reisiseltskond!!!!! Aitäh Teile!

väsinud või jaa :)