Windy sünnipäev ja Mui Ne

22.11.2012.a.

Nüüd on juba üle nädala muljeid, mida jagada.

 

Pildid on siin

 

Siin on vihmaujutuse video

 

Siin on ratsutamise video

 

 

Eelmise kolmapäeva õhtusöök oli väga tore. Alan ja Claire olid vaimustunud Troimi kokakunstist ning uurisid, kuidas ikka nii head seenekastet teha saab, et kas kasutasime kookospiima vmt. Nad tõid meile kingituseks suure šokolaadi ning õllepurgi külmashoidmiseümbrised.

 

Neljapäeval pidime minema kell 12 päeval Windy lapse sünnipäevale ning õhtul tema enda sünnipäevale. Vihma kallas, aga elu käis muidugi edasi. Nha Trangis on 2 tänavat, mis vihma ajal üle ujutavad ning üks neist on see, kus Booze Cruise asub. Sumpasime peaaegu põlvini vees baari ning nägime, et hoolimata märjast olemisest, oli baar tuttavaid nägusid täis. Windyt aga ei paistnud kuskil. Passisime seal siis oma tunnikese, kuni üks teine ettekandja ütles, et Windyl oli eile kõva pidu ning lapse sünnipäeva ei toimu. Pealegi on ilm halb, turule ei saa minna ja bla-blaa. Omanik John valgustas meid veelgi, öeldes, et Windy magab tagaruumis, kuid õhtul kell 19 on kindlalt party. Nojah, mis siis ikka :) Kahju, et tema kodu ei näinud, aga äkki siis teinekord. Õhtul enam ei sadanud ja tänav oli täiesti kuiv ning päris-sünnipäev oli väga tore pidu. Ega me ju ei teadnud, et seal süüa ka pakutakse ning käisime enne restoranis. No viga. Tegelikult oli Booze Cruise´i teisel korrusel pikk laud ning pakuti erinevaid suupisteid ja praetud nuudleid ning isegi õlu oli tasuta. Külalisi oli nii valgeid kui kohalikke. Mitte väga palju rahvast, vast natuke üle 20 inimese. Saime tänu sellele peole ka ise mitmete uute lääne tüüpidega suhelda. Need olid muidugi kõik ka Booze Cruise´i kliendid, kellele Windy siis seekord omakorda välja tegi. Mõtlesime, et ei tea, kas ta kutsus sellepärast nii palju valgeid, et rohkem ja kallimaid kingitusi saada? Näiteks ühed külalised olid 2 kutti, kes peatuvad Nha Trangis ainult päeva. Nad olid ostnud Hanoist motikad ning tegid trippi põhjast lõunasse. Ma usun, et enamik kinkisid raha, nagu meie, kuigi me ei näinud küll kedagi ühtegi kingitust üle andmas.

 

Uhke tort oli muidugi ka tellitud, kus peal Windy sünnikuupäev ja mingid vahukoorest draakonid jmt asjad. Tort aga polnudki söömiseks, vaid sellega lollitamiseks. Windy hakkas ükshetk tordilt vahukooretupse võtma ning sellega teistele näo peale triipe tõmbama. Sellega sai jälle nalja tehtud, ajas rahva elevile. Windy jõi kogu aeg Jägerbombe – need on sellised kokteilid, kus Jägermeistri pits on uputatud õlleklaasi sisse ja siis jood seda niimoodi. Ta jõi neid kokku vist mingi 10! Pole ime, et ta oma 40-kilose kehakaalu juures megapurju ei jäänud :D Eriti nõme on kogu asja juures muidugi see, et ta alles eelmine nädal haiglas oli ning tegelt ilmselgelt ei tohiks üldse alkoholi juua ja suitsetada. Kuskil 12 ajal sai juba pidu läbi ning mina olin ka juba üsna väsinud, nii et tulime ära koju.

 

 

Reedel jälle sadas pool päeva ja oli üldse selline niisama olemise päev, kuigi paar tundi pealelõunal me siiski rannas istusime. Aa, ja meid ootas kodus ka ilus üllatus – uus tutikas LG telekas :D No ikka ainult küsimises on enamik asju kinni. Meie vana teleka sai endale valvur.

 

Laupäeva hommikul sõitsime Mui Ne´sse. Buss võttis meid peale täpselt tund aega kokkulepitud ajast hiljem, nii et 5-tunnisele bussisõidule võis julgelt veel ühe tunni otsa panna. Buss oli iseenesest OK, „sleeping-bus“ ehk siis istmed on magamisasendis ning väga hea oli vedeleda. Igal istmel oli ka tekk , kuna konditsioneer oli päris külmaks reguleeritud. Aga meie jaoks on bussiga reisimine eriline piin. Istu seal ühe koha peal, süüa ja juua ei taha/julge ning suht nüri on olla. Õnneks ei lastud bussis ühtegi jubedat filmi või telesaadet.

 

Mui Ne on üks väike kaluriküla, mis nüüd viimastel aastatel on kasvanud surfarite meelispaigaks. Seal pidavat olema megailusad rannad ja head tuuled, mõnus atmosfäär jne. Ära eksida pole seal võimalik, kuna ongi ainult 1 tänav, mis jookseb paralleelselt rannajoonega. Ilm oli ilus ja päike lõõmas, läksime meile kinni pandud hotelli ning sõime väikse lõuna. Jalutasime ja vaatasime natuke ringi. Rand tekitas kohe pettumuse, kuna rannariba oli vast 4 meetrit lai ning õhtuse tõusuga kadus seegi. Rannas eriti jalutada ei saanud ning polnud ka huvitav, kuna rannas on ainult hotellid, kõik baarid ja söögikohad, kus inimesi vaadata ja suhelda, jäävad sissepoole. See on minu meelest eriti tobe, kuna kui olla mere ääres, siis tahaks just vee juures jalutada ja õhtustada. Pealegi oli seal absoluutselt igas hotellis bassein, nii et meres ei ujunud peaaegu keegi. Merevesi oli pealegi nii sogane, et ka põlvini vees ei paistnud põhi läbi.

 

Õhtul saabusid Saigonist meile seltsiks veel 2 eestlast. R ja P. Algselt pidime tähistama ühe vietnami tüdruku sünnipäeva, aga too oli paar päeva tagasi tuulerõugetesse haigestunud, nii et see pidu jäi ära. Aga ega me ei kurda. Meil oli niisamagi väga tore olla.

 

Mui Ne´s on väga suur valik värskeid mereande ja neid me siis õhtusöögiks sõimegi. Apppiiii, me tellisime neid küll liiiiga palju, kõikvõimalikke sorte ja variante. Muidugi oli kõik maitsev, aga järgmine päev ei tahtnud keegi enam ühtegi krevetti ega molluskit näha ka. Peale suurt söömingut käisime veel ööklubis, mis asus meie hotellist üle tee. Peaaegu kõik olid venelased. Ka kõik sildid ja reklaamid ja menüüd on seal linnas venekeelsed. Veel hullem kui siin Nha Trangis.

 

Laupäeval rääkisime endile hotellist välja 4-tunnise jeep´i tuuri ümbruskonda. See kujunes ootamatult ägedaks. Muidugi oli ka meie seltskond äge. Kogu aeg tegime nalja ning kuna need Saigoni eestlased on ikka väga kaua Eestist eemal elanud, erinevates riikides ja nii, siis oli nendega väga uudne ringi käia ning nende käitumist kohalikega jälgida. Esmalt viidi meid kõndima madalasse jõkke, mis viis välja tumepunaste kaljudeni. Selle koha nimi oli Fairy Spring, aga ma ei saanudki aru, et kas see n-ö allikas oligi üks mudane koht, kuhu me kõik saime sisse minna jalgupidi ning tunda umbes sellist tunnet, nagu seisaks kuuma leivataina sees. Ilus oli seal igatahes küll ning jõesängis jalutada oli ka tore. Vahepealne atraktsioon oli jaanalind, kes elutses oma väikses aiakeses. Mängis Scorpions´i muusika ning kalleid turiste paluti ükshaaval linnuga sõitma minna. Kutid kõik käisid ja tegid kõigile nalja, mina ja Lucca siiski loobusime. Esiteks oli mul sellest linnust tegelt kahju, teiseks maksis see 5 usd ning kolmandaks ma ikka kartsin ka :D Tal on pikk kael ning vahepeal ta nagu naksas oma pika nokaga. Ma kartsin, et tõmbab Lucsil pea otsast.

 

Edasi sõitsime oma ilma akendeta vana valge jeepiga Mui Ne päris kaluriküla poole, vaatasime, kuidas naised kaldal krevette kuivatasid ning hingasime sisse kohutavat kalakastme haisu, mida siin igas majas tehakse. Õõõõõõ, see on tõesti üks väga vastik hais, ma ütlen. Õnneks jätsime varsti linna selja taha ning suundusime sisemaa poole. Peale pooletunnist sõitu jõudsime valgete liivadüünideni. See oli müstiliselt ilus koht. „Väikse“ lisaraha eest sai rentida 15-ks minutiks ATV ning liivamägedele kimama minna. R ja P maksid kohe nõutud summa ning kargasid ATV selga. Troim kauples ja kauples, kuid edutult. Surus seal hoopis ühe kohaliku kutiga kätt. Kaotas. Mulle ütles, et lasigi tüübil võita, et tal päev paremaks teha :D Peale seda kauplesime veel ATV hinna üle ning läkski läbi. Ei tea siis, kas „tänu“ sellele, et Troim käesurumise kaotas. Saime 15 minutit sõitu lausa kolmandiku võrra odavamalt.

 

Ma olen kunagi ATV-ga ka Eestis mäest üles-alla sõitnud. Mingi firmaüritus oli ja ilgelt äge oli, aga seekord puudus mul igasugune tahtmine ise rooli minna. Troim küll algul ütles, et mina pean sõitma, kuna tema oli juba õlut joonud, aga lõpuks sõitis ikka ise. Ronisime Lucca ja Troimiga ATV selga ning hakkasime rallima. Eee...... noo oli äge küll, aga mul oli nii ebamugav. Ma istusin ATV istme taga oleva mingi rauasõrestiku peal ning mul oli suur kott, kus istus sees Lucca. Hoidsin end kramplikult kinni, et ainult maha ei kukuks. Ega seal palja liiva peal ju midagi eriti juhtuda ei saa, aga ikka oli väga adrenaliinirikas sõit. Troim rämmas ikka liivamägedes väga kiiresti. Vaated olid muidugi hingematvad. Nagu oleks täiesti kõrbes, suured kõrged valged liivamäed ning sini-sinine taevas. Hakkasin vahepeal nii kartma, et kisasin täiega ning aeg-ajalt ronisin üldse maha ning kõndisin jala. No eriline argpüks. Tegelt tagantjärele oli ikka väga lahe meelelahutus. 15-20 minutist piisab täielikult, et n-ö laks kätte saada. R ja P olid ka täiesti pöördes. Tagasiteel möödusime mingitest kummalistest majakestest. Mäenõlvale oli ehitatud nagu mingi väike tänav mingite eriti imelike papist majadega. Autojuht andis selgituseks ühe sõna – Hollywood :) Et siis filmitegemine, mitte et nad päriselt ehitavad sellised majad endile. Aga alguses meil muidugi selline mõte peast läbi käis.

 

Jeep´i päevatuur jätkus punaste ja kollaste düünidega. Punaseid me eriti ei näinud, need olid lihtsalt mingi väike nagu jõesäng tee ääres. Kollastel ümbritsesid meid kohe kümned kooliõpilased, kes pakkusid plastiktükke liivamägedest allalaskmiseks. Nad olid muidugi selgeks saanud mõned venekeelsed sõnad ning aina karjusid „katatsja“ katatsja“! Esmalt tundus, et proovime selle ka ära, kuid nähes kui hale sõit see oli, loobusime. Mingi 10 meetrit vast oleks saanud sõita ning seejärel oleks pidanud ju selle suure kuumusega ise jälle mäest üles kõmpima.

 

Selle kohaga oli tuur lõppenud ning me sõitsime tagasi hotelli. Mõnulesime basseini ääres ning lobisesime maailma asjadest. R-i me tundsime juba eelmisest Saigonis käigust, kuid tema sõpra P-i nägime esimest korda. P on väga huvitav inimene, kes on palju näinud ja teinud ning ta rääkis meile kogu aeg põnevaid lugusid. Näiteks ta elas 10 aastat Kamerunis ning see, mis seal toimub, on ikka totaalselt omaette maailm. Paar näidet. No igas riigis on olemas vaesed ja kodutud, kes elavad tänaval. Kamerunis pidavat olema levinud selline komme, et näiteks mingi tohutult vaene ja nälginud kodutu tuterdab tänaval ja tema kõrval jääb seisma mega-lux viimase mudeli auto. Välja astub tähtis „härra“ ning seejärel lihtsalt seksib (no kepib) selle vaesekese läbi. Seks läbi, istub rikkur autosse ja kimab minema. Selline alandamisevorm siis.

 

 

Teine lugu oli selline, kus ühel eesti kutil lõhkes pimesool ning nad sõitsid läbi 4 haiglat, et abi saada. Igal pool kästi oodata või öeldi, et pole arsti või ravimeid vmt. Tüübid olid juba suht ahastuses, et kuidas pole võimalik abi saada, kui raha on olemas. Ühes haiglas öeldi, et oodake siin järjekorras, näete, kõik ju ootavad. Eestlased tõstsid käed püsti ja karjusid, et mis mõttes, kõik ootavad, pooled siin ruumis on ju surnud. Ja nii pidigi olema, et ooteruumis on osad juba surnud ja siis see kuivanud vere ja sita hais pidi olema midagi väga kohutavat. P ütles, et see on tõesti midagi sellist, mis on nii ettekujutamatult õudne. Lõpuks nad õnneks siiski leidsid ka mingi normaalsema koha, kus operatsioon ära tehti ning see poiss on taas elu ja tervise juures.

 

Aga tagasi Mui Ne´sse. Kuna P saabus sinna kaks kätt taskus, siis soovis ta soetada omale särki ja kotti ja plätusid. Hakkasime kesklinna poole minema ja kõndisime küll vist oma 8 kilomeetrit. Troimil hakkas jõud täitsa otsa saama. Õnneks saabus õhtu ega olnud enam nii palav. Koti ja särgi P endale ka sai, kuid siis tekkis meil mõte minna sööma pelmeene mingisse kohta, mida nad bussiaknast olid näinud. Me kõndisime ja kõndisime, kuid selle restoranini ei jõudnudki. Sellest polnud aga midagi, kuna iga neljas söögikoht Mui Ne´s on vene restoran. Valisime välja Deja Vu. Istusime katuseterrassil tähtede all pehmetel patjadel ja lamamiskiiges ning nautisime borši, värskeid soolakurke ja pelmeene :D Oli hea küll. Pelmeenid küll mitte nii head, kui meie harjunud oleme, aga siiski pelmeenid. R ja P tellisid ka vene viina ja kuuma teed. Lõpuks, kui kõigil oli kõht täis, tahtis P ikka pannkooke ka veel ning nii me istusime seal veel paar tundi, muudkui tellides kuuma teed, viina ja pannkooke. Nagu siil udus. Pannkoogid toodi koos maasikamoosiga. Ja maitses nagu metsmaasikamoos.

 

 

Samas restos sattusime kokku ka ühe R tuttavate venelaste kambaga. Üks tüüp elab Saigonis ning talle olid tulnud külalised Venemaalt, kellega nad seal Mui Ne´s juba nädalajagu pidutsenud olid. Hull kamp. Need jõid viskit coca-colaga ja peksid veel rohkem segast kui meie. Nimed olid Paša, Rubin, Kaja, Inga, Max jne. Maxile oli Troimil vaja muidugi iga poole tunni tagant öelda „Max, Max, don´t have sex with your ex“. 12 ajal võtsime takso ja sõitsime tagasi oma hotelli.

 

Esmaspäeval sõitsid R ja P minema, enne veel ühe väikse jetski sõidu tehes. Ka nende buss tuli muidugimõista tund aega hiljem kui pidi.

 

 

Meil hakkas pihta tubadevahetamisejama. Kuna olime broneerinud hotelli kaheks ööks, siis öeldi, et peame tuba vahetama ning sama hinnaga tuba meile pakkuda ei ole. Kauplesime suurema toa hinnast natuke alla ja saime selle 18 usd-ga. See oli väga ilus tuba, mõeldud tegelikult neljale inimesele, nii et suur ja ilus. Valge ja avar ka, kahjuks asus see täpselt basseini kõrval ning kahjuks saabusid sel päeval hotelli pantslased koos 2 väikse lapsega. Mingi oma 15 oli neid üldse kokku ning nad rääkisid ja sehkendasid väga häälekalt. Kui Troim tahtis lõunauinakut teha, ronisid basseini üks ema koos kahe väikse tüdrukuga ning jäid sinna neljaks tunniks! Troim oli tulivihane. Ka kaks last suudavad sellist lärmi tekitada, et jube ja muidugi ükski armastav lapsevanem ei hakka oma nunnukesi keelama. Lõpuks tõusis Troim püsti ja õiendas nendega päris kurjasti. Tüdrukud said kohe aru, et tegemist on kurja onuga ning edaspidi näitasid tema poole näpuga, ise kiirelt emale kurtes „mama, monsieur!“. Troim trampis retseptsiooni ning nõudis uut tuba või me kõnnime sealt hotellist minema. Ja siis üllatus-üllatus, leitigi meile tuba kaugel tagaotsas teisel korrusel. Maksis sama palju kui see, milles me esimesed ööd olnud olime. Misasja. Mul jooksis juhe jumala kokku, paar tundi tagasi nad ei võinud siis meile seda tuba pakkuda????? Ikka oli kõigepealt vaja öelda, et hotell on täis ning me peame võtma kallima toa???? igatahes pakkisin jälle asjad kokku ning kobisime jälle uude tuppa. Oli küll hea ja rahulik, aga hiljem selgus, et duššisurve on eriti-eriti nõrk ning käsi pestes, pesed samal ajal puhtaks ka jalad, kuna kraanikausi toru lasi niimoodi läbi, et alt tuli kõik vesi välja. Sinna tuppa jäime kaheks ööks.

 

Teisipäeval rentisime pooleks päevaks rolleri. Otsisin enne netist, mida seal vaadata võiks, aga ei leidnud üldse midagi huvitavat, mis oleks lähedal. Kõik asjad, mida soovitati, ei tundunud esiteks väga põnevad ning asusid pealegi 40-50 km kaugusel. Põhiteema oli surfamine ja golf. 20 km Mui Ne´st on aga suurem linn Phan Thiet, kust sõidab ka rong läbi. Selle kohta oli kirjas, et seal on tore jõge vaadaa ning jõe ääres jalutada. Sõitsime sinna, aga midagi ilusat seal küll ei olnud. Käisime ühel väga räpasel turul, kus oli väike valik ning üüratud hinnad. Motika parkimise eest võeti ka poole rohkem kui siin Nha Trangis.

 

Ei tea, meile see Mui Ne küll erilist muljet ei jätnud. Ainult venelsed ning odav kaup lettide viisi. Linna ülesehitus oli ka tobe. Oled mere ääres, aga merd üldse ei näe, kuna hotell on hotellis kinni ning rannas jalutada üldse ei saa. Ei mingit ilusa paradiisiranna tunnet. Et mitte niisama motikat tagasi anda, siis kimasime veel ka teisele poole. Lihtsalt sõitsime. Otsisin endale ka päevitusriideid ning peale umbes kümnes kohas seeskäimist leidsin mingid enam-vähem normaalsed. Müüja muidugi rääkis minuga ainult vene keeles. Aga ma olen juba niipalju seletanud, et ma ei ole venelane ning tulen hoopis teisest riigist, et ma tõesti enam ei jaksa. Las siis räägivad vene keeles. Ma saan ju aru ikka.

 

Õhtuks sõime tatart seentega, vinegretti ja borši :D Tatar ja vinegrett olid küll superhead. See oli üks pisike vene koht, kus ettekandja oli kena armas vene tüdruk. Toidud olid küll ehtsa vene retsepti järgi. Nii head vinegretti sõin esimest korda elus. Need, mis Eestis poes müüakse, on kord liiga õlised, kord liiga kõva kapsaga või siis niisama lahjad kuidagi. See oli aga täis kõiki häid maitseid ja tükid olid väiksed. Pliinideni me kahjuks ei jõudnud.

 

Kolmpäeval oli kojusõidupäev, mis tähendas tervet päeva passimist. Kõigepealt ootasime hotellist välja tšekkimist, siis jalutasime 1,5 tundi, et aega parajaks teha, siis ootasime 1,5 tundi bussi ning siis olime bussis jälle 5 tundi. Koju jõusime peale 7 õhtul. Kuna me kartsime enne bussi jälle midagi juua, siis olime kokku umbes 7 tundi joomata-söömata. Tuli aga välja, et tegelikult selles bussis oli wc olemas ning kohalikud, keda seekord pool bussi täis oli, jõid ja sõid usinasti pool sõitu. Üks naine puukis kohe sõidu algul erinevatest kilekotikestest sisse igast kahtlaseid sööke ning peale 20 minutit, kui buss väga raputama hakkas, hakkas see mutt vetsu vahet jooksma. Käis vist mingi 5 korda ja siis enam ei viitsinud. Oksendas otse koha peal istudes. Troimi ees :) Inimene ikka ei tunne siis iseend??? Teab, et tal hakkab paha, miks ta siis sõi nii palju enne. Ohhhh .... .

 

Meie aga jõudsime koju ja olime megaõnnelikud. Oma toad, oma asjad, duššist tuleb vett jne. Nii vähe oligi vaja, et juba hakata oma pesa järgi igatsema.

 

Roller ka ootas meid kannatlikult ning täna hommikul käisime temaga hoolduses. Tuli välja, et kumm oli katki (kahtlustan siin jälle väikest valet, kuidas raha välja petta, aga see selleks) ning õli tuli vahetada. Samuti puhastati õhufilter ning reguleeriti rõhku.

 

 

Käisime turul ja nautisime kodus omatehtud sööki. Tomatikilo oli veelgi langenud vahepeal, nüüd maksime kolme kilo eest 18 000 ehk 0,66 eurot. Kolme kilo eest!

 

Vahepealsed tegemised

13.11.2012.a.

selle jutu pildid avanevad siit

Nüüd on paar rahulikku päeva möödas. Kogume jõudu uuteks vallutusteks ;) Vahepeal tegelesin(me) ka natuke kultuuriga.

 

      Käisin ükspäev XQ Embroidery kojas. See on selline käsitöötegemise maja, kus tutvustatakse ning tehakse kohalikku imepeent tikandit. Igaüks võib niisama sisse jalutada ja ringi uudistada. Seda kohta on külastanud ka Laura Bush, Ukraina president, Taani kuninganna Margarethe jne. Nende fotod on kohe sissepääsu juures tähtsale kohale sätitud. Aga see oli tõesti imeline, mis seal toimus. Need pildid olid lihtsalt suurepärased – selline peen tikkimisetöö ja nii meisterlik, et vaadates tundus, nagu oleks tegemist tavaliste maalidega. Alles lähedalt uurides sai aru, et tegelikult on kõik need värvid ja kujundid tikitud. Hinnad olid muidugi ka vastavad. Mõni maksis lausa 36 900 000 dongi (1365,50 eur), aga oli ka odavamaid. Suveniiripoes oli ka igasugu muid vidinaid, kuhu oli peale tikitud. Nii kingi, riideid kui rahakotte. Luusisin seal erinevatel korrustel ringi tund aega. Tüdrukud teevad seal hommikust õhtuni seda käsitööd ning kõik saavad neid lähedalt vaadata ning ka ise tahtmise korral seda tikkimist proovida. Tõesti olid väga ilusad kõik asjad.

 

     Troimiga koos käisime järgmisel päeval kohalikus katedraalis. See on 20 sajandi alguses prantslaste ehitatud ilus kirik. Pidi olema eriline selletõttu, et on ehitatud lihtsatest betoonblokkidest. Kirik asub väikse mäe otsas ning sealt avanevad ka ilusad vaated ümbrusele. Kui ehitati raudteejaam, jäi katedraali kõrval olnud surnuaed ette, ning väidetavalt kaevati kõik välja ning maeti ümber kiriku jalamile. Seal on praegu tihedalt täis kiviplaate inimeste sünni- ja surmadaatumitega. No ma ei tea, kas tegelikult on need siis ainult surnute mälestuseks pandud plaadid või on tõesti säilmed ka seal taga.

 

     Tahtsime minna ka Alexandre Yersini muuseumisse, aga sinna ei lastud meid sisse ning valvur koukis kuskilt lauasahtlist välja sildi „the museum is closed for renovation. Come back later“ :D Okeiii, millal hiljem???? A ei hakanud teda selliste küsimustega piinama. „Later“ siis „later“. Yersin on kuulus arst, kes Vietnamis vaktsineerimisega alustas ning avastas ka rottide levitatava bakteri, mis põhjustas muhkkatku. Praegu tegutseb temanimeline instituut vaktsineerimiste jmt taolisega. Pidi huvitav muuseum olema LP kohaselt. Äkki kunagi teeme teise katse.

 

      Mis siis veel? Troimile meeldib ikka mingit tehnikat ka osta. Oma telekast tunneme siin natuke puudust, aga sellist väljaminekut ei hakka tegema :P Nii et rahuldume väiksemate asjadega, näiteks ostsime arvutile kõlarid. Läksime esimesse kõlaripoodi sisse ning valisime kõige odavamad välja. Müüja-kutt kakkus näidised muidugi kohe riiulilt maha ning ühendas arvuti taha, et heli demonstreerida. Vietnami-disko jubedus pandi põhja ning tundus, et kõlarid funkavad hästi :) Diil tehtud. Siis käisime veel fotopoes ning lasime vitriinist kõik fotika statiivid ette laduda. Proovisime ja uurisime ja ostsime jälle kõige odavama :) Troim arvab, et tal on nüüd erihea rannas tisse ja pepusid zuumida. Mingi tegevus peab ju olema, mitte et niisama lamad seal liiva peal hambad laiali. Aaa, ja telekas ikka närib hinge, nii et Troim saatis meie korteri managerile sms-i, et äkki oleks võimalik saada suurem telekas :D Chou lubas omanikuga arutada ....

 

     Ükspäev rolluga ringi tiirutades vaatasime üle ka teisel pool jõge oleva turu. See jääb täiesti turistide trajektooridest välja ning oli seetõttu ka põnevam. Turg oli suur kollane hoone, palju suurem ja avaram kui meie tuttav Xom Moi turg. Õhku ning liikumisruumi oli rohkem ning hinnad tundusid ka natuke odavamad olevat. Troim ostis sealt endale maikad :) Need on vist tegelikult alussärgid, aga mis siis, ta lihtsalt ei suuda nende varrukatega T-särkidega enam käia, kuna need tunduvad talvejopedena.

 

     Turgudelt oleme ostnud veel uue noa, riisikäki ja seeni. Tänavalt grilltiku otsas kookosejäätist. Noa ostmine oli ka mingi hull protseduur jälle. Paksude kintsudega pidžaamas tüdruk jooksis edasi-tagasi ning seletas ja valis nuge. Tal oli hunnikus müügil mingi 20 nuga, aga püüdis meile selgeks teha, et ükski nendest ei ole hea. Tõi tagantruumist mingi päris korraliku noa, puu otsaga ja suure laia teraga. Ma isegi ei mäleta, mis me selle eest maksime, aga endale jäi mulje, et oleme megahea tehingu teinud. Nojah, alguses oligi tore, aga nüüd, mingi 4 päeva hiljem, ei kannata selle noaga suurt midagi lõigata. No kapsast ja porgandit saab :)

 

     Riisikäkk on banaanilehtedesse mässitud riisikuubik. Riisi sees on liha, mune ja veel mingeid asju. See kuubik (või ka rull) on siis valmis pakitud ning keedetud 7 tundi ning siis maha jahutatud. Traditsiooniliselt on see nende Tet´i (ehk uue aasta) pidusöök, aga tänapäeval müüakse neid vist aastaläbi. Aga ainult turgudel, poest sellist asja ei pidavat saama. Banaanilehed annavad toidule iseloomuliku tee-moodi lõhna ja maitsenüansi ning riis värvub roheliseks. Minule täitsa meeldis, aga Troimile absoluutselt mitte. Muidugi alles peale selle ärasöömist lugesin netist, kuidas seda süüakse. Seda võib näiteks ka pannil viiludena kuumutada või siis lõigata väiksed ampsusuurused tükid, mida serveerida koos marineeritud kurgi, kapsa ja kastmetega. Neid banaanilehtede pakikesi on siis igal pool müügil. Mõned on eriti tillukesed silindrikujulised vorstid, mõned kolmnurksed, mõned suured, mõned väiksed. Ma arvan, et mõnede sisu on magus, aga me ei hakka kõiki asju ka läbi proovima.

 

     Uutest seentest – straw mushrooms – tegime Eesti seenekastet. Piimaga. Tuli välja õõõuuudsalt hea :) Rohkem polegi vaja kirjutada. Need on eriti ägedad seened. Tunduvad väiksed, aga tegelikult on seest täis, näevad välja nagu need kõige väiksemad värsked kartulid ning turumutid, kellel rohkem aega, on need ilusti ära ka juba puhastanud. Kilo maksab umbes 4 eurot.

 

     Aa, ja õllega tegime ka uue diili. Enne ostsime siit ümbernurga kohast 333 õlut, kastiga. Üks kast 200 000, mis tegi ühe purgi hinnaks 8 333,33 dongi. Jane ja Mark aga rääkisid, et Saigoni õlu, mida müüakse 450 ml pudelites, on palju odavam ning need kastid tuuakse sulle koju ära. Ostsime siis siitsamast enda kohast Saigoni ka :) 20 õlut 120 000 ehk ühe pudeli hinnaks on 6 000 dongi (see on 22 euro senti)! Ja see pudel on ju palju suurem kui väike purk. Nüüd on meie külmutuskapp nagu mingi õllebaari oma, a vähemalt peaks jätkuma paariks päevaks :D

 

     Jane ja Mark rääkisid ka hulgimüügipoest Metro. Käisime muidugi üle vaatamas. See oli ikka suuuur pood. Peale meie oli poes vast 5 inimest pluss töötajad. Pidime endale kliendikaardi tegema. Kirjas oli, et peaksime ette näitama mingi oma Vietnami firma paberid, aga neid küll keegi ei küsinud. Väga värskendav oli nii suures poes rahulikult ringi jalutada ning mõnusalt jahe oli olla ka. Selles poes müüdi siis kõiki asju, alates jõuluvanakostüümist ning jõuluehetest, telekatest ja madratsitest, lõpetades konjakite, makrapulkade ja külmutatud kukeseentega! Jah, sügavkülmast leidsime 1 kg-sed pakid Prantsusmaa kukeseente ja puravikega. Ma ei tea küll, kes neid asju seal ostab, aga ju siis turgu on. Eriti friiki oli muusikavalik, alguses lärmas üle müügisaali „don´t stop the partyyyyy“, mõne aja pärast kõlas vietnamikeelne „püha öö“ ja „aisakellad“. Muusika on muidugi nii kõvasti, et omavahel rääkimisega on raskusi.

 

     Ja kookosejäätis. Siin sõidavad ringi ka jätsiautod. Aga jäätis on suures plekist nelinurkses jääkapis, millel on ratas all ning seda väntab edasi vanamees, kes kõlistab kella, et tulge kõik jäätist ostma. Bensiinijaamas vaatasime, et kõik tankuritüdrukud limpsivad seda ning ostsime ka. Jäätis oli grilltiku otsas peenike ja piklik. Hästi magus ja täiesti kookospähkli maitsega. Ma arvan, et see on täiesti naturaalne värk. Mõnus jahutaja ja kordades odavam kui poest ostetav pakitud jäätis. Need kookosejäätised „valmivad“ nimelt sealsamas kastis. Metalltorusse valatakse vedelik ning see siis kõvastub seal sees. Kliendile antakse jäätis nii, et tõmmatakse sealt metalltorust välja.

 

     Kolmapäeva õhtul tulevad meile külla viienda korruse naabrid Claire ja Alan. Käisime suurel kollase majaga turul ning tõime seeni ja kartuleid. Lisandiks tuleb kurgi-tomati salat ja magushapu kapsas (kapsas modifitseerus küll tegelikult tomati-sibula-tilli-magushapuks kapsaks). Lubasime, et teeme Eesti toitu ja loodame, et neile maitseb ka. E621 me ei kasuta. See on jõhker, kui palju seda siin müüakse, ka Metros olid suured 5-kilosed pakid, suur kiri peal „Glutamaat“. Õhh, mida mürki nad siin söövad. Endal on nii suur valik igasuguseid maitseaineid ja taimi ning ka soolaväljad on 20 km kaugusel.

 

     Aga olgu. Homme algab meil nädalavahetus :) Jah, ka meil on seekord nädalavahetus!

Külalised

08.11.2012.a.

 

Seekordsete piltide link

 

Paar päeva peatusid siin Nha Trangis eestlased – Teele ja Mihkel. Teele on meil ühe korra isegi Tallinnas külas käinud. Väga toredad inimesed, samasugused reisimisehullud nagu meie, et ainult tahaks kuskil ringi käia. Nad tulid Nha Trangi Hanoist rongi ja bussiga, nii et neil oli pikk reis selja taga. Õnneks said nad reisida ainult käsipagasiga ja seetõttu oli lihtsam. Saime nendega juba esmaspäeva hommikul kokku ning peale hommikusööki päevitasime rannas. Väga, väga huvitav oli kogemusi jagada. Nad olid täiesti juhusilikult võtnud hotelli otse meie lemmikbaari kõrvale. Õnneks nad elasid piisavalt kõrgel ja maja tagakülje pool, nii et lärm nendeni ei jõudnud. Nad rääkisid meile Hoi An´ist ning oma Halong Bay kogemustest. Õhtul jalutasime linna peal ning Night Marketil ja lõpuks läksime muidugi Booze Cruise´i. Lootsime, et Windy on ka tööl, kuid teised ettekandjad (kes meid ka alati kallistavad ja musitavad), ütlesid, et Windy on hoopis haiglas. Ta oli tundnud end mitu päeva juba väga halvasti ning kaebas kõhuvalu. Ta rääkis mulle juba nädal aega tagasi, et arvatavasti on see päevadest, kuid nüüd selgus, et asi on tõsine ning tal on pimesoolepõletik. Tüdrukud ütlesid, et lähevad Windyt järgmisel päeval haiglasse vaatama ning mina ja Troim küsisime kohe, et äkki saame kaasa minna. Kokku lepitud. Me muidugi tahtsime teda näha ja külastada, aga omajagu põnev tundus ka „ekskursioon“ kohalikku haiglasse.

Teisipäeva hommikul käisime koos Teele ja Mihkliga turu peal ja näitasime oma tuttavaid müüjaid. Ostsin pudeli kalakastet (kuna kokanduskursustel öeldi, et see on nii universaalne kaste, mida nemad kasutavad iga toidu juures) ning prooviks mingeid tundmatuid puuvilju, mida müüja mulle maitsta andis ning mille tükike oli niiiiiiiii hea ja magus.

Kõmpisime tagasi kodu poole ning leppisime kokku, et oleme tunnike rannas, enne kui haiglasse lähme. Kodus tahtsin muidugi kohe seda uut puuvilja proovida. Pesin, koorisin ja lõikasin tükkideks. Sõin ühe tüki, ei olnud hea, nagu aroonia-moodi, et terve suu oli paks ja kurgus hakkas halb. Troim ei neelanudki tükikest alla, vaid sülitas kohe välja. Mina ikka surusin veel 3 tükki sisse. Viga! Olin jube pettunud, et wtf asi see siis on. Nii, siis keerasin sellel kuradi kalakastmel korgi pealt ära, et nuusutada ja ...................öäkkkkk....... terve köök oli kohutavat raipe haisu täis! Troim hakkas kohe karjuma, et ma tahan teda ära tappa. Peitsin kiirelt pudeli külmutuskappi ära. Istusin diivani peale ja võtsin paar lonksu õlut, kuna selle puuvilja tunne oli ikka suus. Ja siis hakkas halb. Ütlesin Troimile, et ma vist tahan oksendada ning 5 sekundi pärast läksingi wc-sse ning kogu see jama tuli välja. Jäin voodi peale lamama ning ütlesin, et randa ma küll praegu ei tule. Troim, Teele ja Mihkel veetsid tunnikese mere ääres ning mina otsisin peale toibumist netist, mis kuradi asjaga siis tegemist oli. Nimetatud puuvili oli siis sapodilla. Ma olin ise valinud lihtsalt toored isendid, mis pidid olema mittesöödavad, sisaldavad palju lateksitaolist asja ning võivad põhjustada kurgus halba tunnet ja suuhaavandeid, samuti kõhulahtisust. Nendest viljadest hakati tegema esimesi nätsusid. Kui vili on toores, siis valmib see toatemperatuuli kiiresti ning on katsudes pehme (mitte kõva nagu minu omad olid). Süüakse neid samamoodi nagu kiivisid, et lõikad pooleks ja lusikaga sööd sisu välja. See, mis mul enesetunde halvaks tegi, oli sama kõva kui õun. Puhkasin tunnikese ning siis hakkas juba parem.

 

Läksime Booze Cruise´i ette ning üks baaritšikk kutsus meile takso ja ütles sellele, kuhu sõita. Meie jõudsime haigla juurde enne, kui Windy sõbrantsid oma motikatega ning taksojuht oli vist valesti aru saanud, mida me seal teeme. Igatahes haaras ta kohe Troimil käsivarrest ning talutas meid kiirabi vastuvõttu :D Troim higistas, mis hirmus ja õllepurk oli ka muidugi käes. Eriline võõrkeha oli ta seal vastuvõtualal, kus olid ainult poolpaljad ja vigased inimesed ning valgetes kitlites med-töötajad. Huhh, kõik muidugi vahtisid meid. Vehkisime kätega, et No-no, me pole haiged ning kiirustasime tagasi maja ette.

Õnneks jõudsid varsti kohale ka meie tuttavad, ostsime alt poest Windyle mingeid jooke, mis talle pidid meeldima ning seejärel sõitsime 7. korrusele. Teele ja Mihkel jäid alla sisehoovi meid ootama. Haigla oli vana kollane kivist hoone. Mingit halba haiglahaisu üldse ei olnud, kuna kõik aknad olid avatud ning mõnus õhk käis läbi. Keegi midagi ei küsinud, lihtsalt jalutasime sisse. Imestust tekitas, et paljud haiged (?) lamasid koridorides mingite mattide peal, ümberringi istumas sõbrad-sugulased. Windy palat oli pisike kitsuke ruum nelja voodiga. Igas voodis oli vähemalt 2 inimest!!!!! Windy oli väga kurnatud ning haige näoga, kuid meid nähes läks tal tuju kohe paremaks. Ta naeratas ning kallistas-musitas meid kohe. Teised tüdrukud viisid talle ikka suure kotitäie süüa, kuna haiglas ei pidavat üldse süüa saama ning kui haigetele sugulased midagi ei vii, siis nad võivad lihtsalt nälga surra. No ma ei tea! Seda rääkis meile üks šotlane, aga ma eriti ei usu seda. Eriti, kui arvestada, et see pole mingi tasuta haigla, vaid et ka kohalikud peavad seal maksma. Windy ajas end püsti ning me läksime kõik koos suurele pikale rõdule, kust avanes imeline vaade mägedele ja linnale. Sättisime end mati peale, mille medõde kohe tõi, ning rääkisime juttu. Troim tegi kogu aeg nalja, et tuju üleval hoida ning Windy naeris, kuigi näha oli, et tal on ikka halb olla. Talle tehakse 5-6 süsti pepusse iga päev ning ta peab võtma palju tablette. Kõik ütlesid, et see tähendas ikka nii palju, et meie ka teda vaatama läksime. Üks hetk toodi välja Absolut Vodka pudel ning see anti kohe Troimile, et joo, võtame Windy terviseks. Troim siis pidas väikse kõne ja võttis klõmmi ...... ning see oli vesi :) oi, kuidas väiksed vietnamlannad itsitasid kõhud kõveras :D eks see olekski imelik olnud, kui nendel seal päris Absolut riiuli peal oleks olnud.

Teised jäid veel sinna, aga meie tulime ära, kuna Teele ja Mihkel olid meid niigi juba pool tundi oodanud. Taksojuht muidugi ka, aga siin taksomeeter edasi ei tiksu, kui auto seisab. Sõitsime siis kõik koos mudavannidesse! Oi, see oli jälle nii tore, mis siis, et meie seal juba käinud olime. Seekord oli veel vähem rahvast ning tundus, et Teele ja Mihkel jäid ka väga rahule. Mulistasime ja nautisime seal üle 2 tunni ja seesama takso ootas meid terve aja! Lasime end tagasi viia samasse kohta, kust meid peale võeti. Me olime ikka väga palju sõitnud ning lisaks oli see taksojuht meid nii kaua igal pool oodanud ja see läks maksma 10 usd. Ma ei tea, kas see maksis sellepärast vähe, et kohalik tüdruk meile takso tellis, või ongi see taksoteenus siin nii odav.

Okei. Õhtusöögikoha valisid Teele ja Mihkel Tripadvisori soovituste põhjal – india restoran. Oli tõesti väga hea. Aga mu arust on juba imelik, et peaaegu iga kord on arvele lisatud midagi, mida me pole tellinud või siis jäetakse mingi asi toomata, mis hiljem siiski arvel kajastud on. Seekord läks nii minu tellitud raita kastmega. Nõudsin pärast õigust ning vastuvaidlemata anti raha tagasi. Et nagu meelega??? Või kogemata???

Magustoidukoht oli ka üks restoran, mille kohta T ja M Tripadvisorist lugenud olid. Tänu nendele saime ise ka uusi kohti proovida.

Kolmapäeva hommikul käisime rolluga Maximas. Vaja ju igasugu koduasju osta. Ma ei tea, mis seal siis juhtund oli ................ kõikidel oli eile vist palgapäev olnud. Poes oli nagu hullud päevad. Kõik ostsid kärutäite kaupa vetsupaberit, teed, puhastusvahendeid, piima jne jne jne. Nagu kõik hotellide ja kohvikute pidajad käiksid ka seal kaupa ostmas. Ju vist käivadki. Minu jaoks on muidugi müstika, et KUHU nad need asjad panevad, kui kõik on motikatega poes???????????? Poe all on parkla, kus seisavad ainult motikad. Me saime oma asjad siiski aetud ning pärastlõuna veetsime taas rannas. Ostsime koos T ja M-ga krabisid, krevette jmt asju. Tegime jälle mõnusa lõunasnäki. Päike paistis ning tuul puhus. Kõik oli ideaalne :) Õhtul läksid nemad lennuki peale ning Saigoni.

Meile oli suhtlemismaailmameister Troim kokku leppinud juba järgmise õhtusöögi uute inimestega – meie 5. korruse naabritega. Alan ja Claire ostusid väga meeldivateks kaaslasteks. Nad on jällegi u 55-aastased ning reisinud siin Aasias erinevates riikides mitu aastat (Vietnamis alates jaanuarist), kusjuures ka nende poeg ja tütar reisivad kuskil siin omapäi ringi. Nende Austraalia-maja on välja üüritud. Loomulikult õpetavad nad siin inglise keelt. Nad nägid mõlemad väga kenad välja, tegid nalja ja olid üldse positiivsed. Rääkisid meile ka jälle huvitavatest uutest kohtadest, kus tasuks käia. Õhtu lõpetasime taas kodubaaris, kus jällegi pooled tuttavad ees. See inglise-keelt kõnelevate inimeste kommuun on siin tõesti kõik tuttavad. Baaris mängis üks bänd ning ringi liikus eriti ära mukitud piduliku mustade litritega kaunistatud kleidiga daam. Selgus, et see leedi, kes oli ühe bändimehe naine, oli olnud Alani ja Claire´i ületee-naaber Brisbane´s, kuid 10 aastat tagasi kolisid naabrid koos oma mehega sealt minema, ning nüüd, sel aastal, jalutasid Alan ja Claire mööda Nha Trangi tänavaid ning vaatasid, et kahtlaselt tuttava näoga inimesed. Ja need olidki nende naabrid Austraaliast, kellest nad polnud aastaid kuulnud. Väike maailm.

Täna hommikul arutles Troim, et need inimesed, kes kellegagi koos on, on ikka normaalsed. Üksi olles muutud kurjaks ja tigedaks. Kõik tundub nõme ja loll. Koos olevad paarid kuidagi tasakaalustavad teineteist, oskavad pöörata tähelepanu üksteise veidrustele ning toetada keerulistel aegadel. See teine üksik austraallane on ju täitsa segopea, ta muud ei tee, kui kirub Vietnamit, Austraaliat, USA, kõiki oma õpilasi jne jne. Veidrik selline. Koos natuke istuda ja õlut juua on okei, aga varem või hiljem ujuvad välja maailmaparandamiseteemad. Alan ja Claire aga olid kõigega rahul, muidugi nad hoiatasid meid varguste jmt eest, kuid nende sõnul on vietnami õpilased toredad ja püüdlikud, Vietnam tore riik ning maailm üldse hea koht, kus elada. Claire oli ka esimene inimene, keda ma nägin, et siin veini tellis. Tellis restos klaasi kohalikku punast veini ning jõi seda koos jääga, mis eraldi nõuga lauda toodi.

Neljapäevaks olime täitsa ära väsitatud. Käisime ainult ujumas, kitsastel tänavatel jalutamas, turul ning Troim käis massaažis. Toss oli kuidagi väljas. No nii raske puhkus :D :D :D

Kokanduskursused, Halloween ja saartetuur

 

02.11.2012.a. ja 04.11.2012.a.

 

Esimesed pildid on siin

 

Teised pildid on siin

Või no te saate ju sealt ka ise vaadata albumeid Nha Trang 5 ja Nha Trang 5/1.

 

Niisiis, käisime teisipäeval kokanduskursustel, aga enne tahan mainida, et just praegu sõime isetehtud kõige paremaid soolakurke!!!! Vietnamis pidavat olema 3 riisisaaki aastas, nii et siin valmivad kõik asjad kiiresti, nii said ka need, päeval kell 13 tehtud kurgid, õhtul kella 17-ks täiesti valmis. Oiiiii, kuidas me nautisime, kusjuures me tegime neid ju ainult soola, küüslaugu ja tilliga. Tegime juba bisnis-plaani, et tipphooajal peab neid kurke pohmellis venelastele müüma hakkama, kui ainult krevetikrõpsumüüjad meile kambakat ei teeks.

Aga kokanduskursus. Läksime hommikul kella 9-ks kohale. Mingil imekombel (tänu Luccale!) olime seekord ainult meie kahekesi. Kena ja armas kokk Nam, kes meie juhendajaks oli, ütles et eelmisel korral oli kursustel olnud lausa 15 inimest! No meil ikka täiesti vedas.

Pärast väikest sissejuhatust istusime igaüks oma rikša peale ning vanamehed väntasid meid meie jaoks juba tuttavale turule. Hakkasime ostma aineid toitude jaoks, mida hiljem koos valmistasime. Kuna me olime ainult kolmekesi, siis saime Troimiga küsida kõikide asjade kohta, mida me ei teadnud. Nam rääkis ilusti inglise keelt ning vastas väga meelsasti. Rääkisime, mis hinna eest me kalmaare ostnud olime, ning Nam oli väga üllatunud, et kuidas nii vähe. See oli natuke imelik. Et kas ta näitles või päriselt oli üllatunud, et meile, valgetele nii madala hinnaga midagi müüdi.

Turul müüakse siin hiigel aaloe lehti. Küsisime siis, et milleks need? Eestis on aaloe ikka mingi ravimtaim. Nam selgitas, et sellest tehakse mahla. Purustatakse blenderis ning segatakse pooleks apelsinimahlaga. Ta ise pakkus, et kui tahame, siis ta võib seda osta ning meile teha. Muidugi olime nõus! Etteruttavalt öelduna oli see väga hea segu! Koos jääga ja nii. Õudsalt mõnus. Muidugi megatervislik ka ju.

Teine asi, mille saime puhtalt tänu enda initsiatiivile ära proovida, oli bitter melon. Selline kurgimoodi krobeline vili. See lõigati hiljem restoranis õhukesteks viiludeks ning praeti koos munaga. Oli selline mõrkjas ja mitte meie maitsele, aga samas, võib-olla lihtsalt harjumatu. Ega ta halb ei olnud, aga lihtsalt võõras. Ise seda siin ostma ei hakka.

Kella 10-ks olime tagasi Lanterns´i restoranis ning hakkasime kokkamist õppima. Esimeseks roaks olid värsked kevadrullid. Mina olen neid Eestis koos Ilonaga teinud, kuid seekordsed olid päris palju teistmoodi. Nende tegemine oli tegelikult nii lihtne ja tulemus nii maitsev, et Troim arvas, et hakkab neid nüüd kodus ka tegema ning harjutama ja kui keegi meile külla tuleb, siis oleme juba täiesti profid. Eks paistab :D Aga teha oli neid tõesti tore. Täidise üks peamisi maitseandjaid olid krevetid ja seafilee. Krevetid segati algul rummiga (annab maitset ning tapab bakterid). Nam andis karahvinis olevat alkoholi Troimile nuusutada, et kas ta tunneb ära, millega tegu. Haa-haaaaaa, Troimil läks 1 sekund aega, et öelda, et see on rumm! Nam tegi suured silmad, et kohe nii kiiresti õige vastus tuli. See oli siis tema sõnul banaanirumm.

Meie saime ise riivida porgandit ja teha muid taolisi väikseid abitöid ning siis rullis Nam valmis esimese kevadrulli ja päras seda saime teha valmis oma soperdised :) Tegelikult tulid meil need väga hästi välja, esimese korraga unustasime küll mõned koostisained ära, kuid maiste oli ikka hea. Nagu piltidelt näha, siis tegime ka taldrikukaunistused tomatist ja Tai basiilikust ning siis pistsime oma kätetöö nahka. No ma ei tea, uskumatu, kui hästi need maitsesid. Koos natukese tšillikastmega muidugi. Ma ei tea, kas mu isale see maitseks, aga ma ei näe mingit põhjust, miks ei peaks maitsema. Mõnus ja värske ning sisaldab riisinuudleid, mis teeb toidu veidi toekamaks.

Pearoaks tegime makrelli savipotis. Igaühel oli oma pisike savipott, mille täitsime sibulate, küüslaugu, kala ning maitseainetega, lasime natuke marineeruda ning siis küpsetasime elava tule kohal. Hullult hea tuli välja, aga kogu asja juures oli üks aga. Kala maitsestamiseks võttis Nam ka suure supilusikatäie valget pulbrit, mis maitses tulisoolaselt. Küsis, kas meie ka seda kasutame. Raputasime pead. See oli siis see kuulus E621, mida siin igale toidule vist lisatakse. See kogus pani tõeliselt imestama. Nii väikse toidu peale läks seda nii palju! Selgitasime, et Euroopa Liidus räägitakse, kui halb ja kahjulik see aine on ning eesmärk on võimalikult palju vähendada naatriumglutamaadi kasutamist. Nam ei tahtnud seda kuidagi uskuda. Näitas meile pakendit, et see on Knorri toodang ning Knorr on „german company“. No jah, meie jaoks tähendas see seda, et siin ei tasu eriti väljas söömas käia, kõige targem ja tervislikum on ikka ise toitu valmistada.

Magustoiduks tegime flambeeritud banaane ja – ananasse. Jee, sain ise esimest korda proovida toidu põlemapanemist. Ei olnudki nii hirmus. Pärast põletamist võtsime puuviljad pannilt ära ning keetsime kastme kokku, lisades karamellile ja rummile apelsinimahla. Kaste tuli tõeliselt mõnus. Et kõigele veel magusust lisada, pandi taldrikule veel kookosejäätisepall ning niristati peale šokolaadikastet. Huhhh, kell oli alles 12.30 ja me olime juba sellise suure söögi ära söönud. Veeresime uimastena sealt restoranist välja ning äärepealt oleksime unustanud kursuse eest maksta ka :D Kingituseks saime kaasa 2 pannilabidat, pisike retseptiraamatu ja riiv-koorija. Kokkuvõttes oli väga huvitav kursus ning me saime palju targemaks, kuid meile oleks see rohkem meeldinud, kui me poleks pidanud kõiki toite ise ära sööma!!!!

Kolmapäeval oli siis see Halloween. Läksime muidugi BoozeCruise´i, kus kell 20 käis juba kõva pidu. Olimegi terve õhtu seal ning vahtisime show´d. Ettekandjatel ning enamikel külastajatel olid kostüümid ning uhked näomaalingud. Mõned olid päris kõvasti vaeva näinud, üks tüdruk oli Amy Winehouse, ninast verenire väljas ning üks mees oli Elton John, spetsiaalselt selleks ürituseks õmmeldud ülikonnaga. Meeleolu oli ülev :D Istusime ühes lauas koos oma inglastest sõpradega, vahepeal liitus meiega ka üks varem kohatud austraallane ning omanik Johniga tegime ka pilti. Välismaalased, kes siin pikemalt peatuvad, tunnevad vist kõik teineteist ja meie sulandume ka vaikselt kampa. Soovi korral oleks saanud lasta teha endale näomaalingu 3 usd eest, kuid sellest me loobusime. Vahepeal jäid töölt koju minevad kohalikud kõik baari ette oma motikatega seisma ning vahtisid lollakaid valgeid, kes ennast nõmedalt riidesse olid pannud ja näod veriseks sodinud. Tänavale tekkis lausa ummik, kuna nad otseses mõttes seisid keset teed. Väiksed vietnami lapsed uudistasid suurte silmadega. Tegelikult oli vist igas baaris pidu ja möll, aga me mujale ei jõudnudki. Booze Cruise´s oli piisavalt huvitav olla. Hiljem tegid poisid veel kokteilishowd, visates pudeleid ja sheikereid kõrgele üles ning ringi paterdas suur karvane karu.

Neljapäeval saime kokku ühe austraallasega, kellel aitasime korterit leida. Ehk siis Troim aitas, kutsusime ta pärast meile külla ja õlletasime koos rõdu peal, snäkiks oliivid (delikatess). Tüüp on 55-aastane ja õpetab siin üllatus-üllatus inglise keelt. Algul tundus ta väga normaalne ning temaga oli huvitav vestelda, kuid pärast paari tundi hakkas tema negatiivsus meile närvidele käima. Ta vihkab austraallasi, venelasi ning nüüd vist ka vietnamlasi. Ta muudkui rääkis sellest, kuidas kohalikud teda röövida ja alt tõmmata üritavad. Et see on kohutav, kui halvasti vietnamlased turiste kohtlevad. Temalt on juba mitu korda asju varastatud ning ta ei suuda aru saada, kuidas vietnami tüdrukud püüavad üksikuid välismaa mehi võrku püüda ning nende raha kätte saada. No muidugi on raske üksi olla, aga ei ole ju mõtet viriseda, kui sa tead, et kohalikud tüdrukud nii käituvad. Kui talle siin üldse ei meeldi, miks ta siis üldse siin on????? Natuke saime tänu temale muidugi ka meie targemaks, näiteks, et Dalati tasub igal juhul minna ning ta näitas meile kahte mõnusat kohta, kus toit on hea ning õlu odav.

Reedel tahtsime saartetuurile minna, aga nagu needus, oli see ainus hommik, mil vihma sadas!!!! Ikka päris kõvasti tuli. Kõmpisime tuurikontorisse ning palusime nukra näoga tuur edasi lükata. Ei mingit probleemi, tulge homme! Super. Läksime siis hoopis jõusaali, mis meil ka korteri üürihinna sees on :D Võimlesime seal natuke ning tulime koju pikutama. Peale lõunat läks ilm muidugi ilusaks. Päike tuli jälle välja ning taevas oli sinine.

Laupäeval oli taas hommikust peale ilus ilm ning tuuriks sobiv päev. Tore oli olla päev otsa merel. Tegime kokku 4 pikemat peatust. Grupp oli päris suur ning koosnes peamiselt venelastest, mõned kohalikud turistid ja üks prantslane. Giidi nimi oli Number Ten ehk Muoi. Siin pidi perekondades olema nii, et esimesed lapsed saavad päris nimed, aga alates üheksandast enam nimesid ei panda ning lapsed nimetatakse lihtsalt järjekorranumbri järgi.

Snorgeldamine oli kõige jamam üldse, kuna meres polnud midagi vaadata. Troim nägi ühte suurt kala, aga mina nägin ainult pisikesi mustasid. Koralle polnud üldse, võib-olla sügavamal oli, aga snorgeldamismask oli nii algeline, et ühe käega pidi toru hoidma, et see püsti oleks ning niimoodi ühe käega ujuda oli suht halb. Vesi oli aga selles lahekeses kristallselge ning liiv hästi peeneteraline. Venelased ei saa inglise keelest mitte midagi aru ning juba enne väljasõitu palus Number Ten, et äkki Troim saaks edaspidi tema juttu tõlkida. Nii saigi Troimist kaasgiid. Venkud kuulasid ja küsisid kogu aeg Troimi käest. Venelased on ikka nii lõbusad, enamikel olid kuldhambad suus, mis tegi nad veel koomilisemaks. Kõik aeg käis mingi viskijutt, aga nad jõid siiski vaid õlut ja sedagi üksnes toidu kõrvale. Lõunasöök korraldati laeval ning istusime seal ümber laua nagu kilud karbis. Väga kitsas oli, ikka liiga palju inimesi kokku surutud. Lootsime värsket kala, aga selle asemel olid õlised nuudlid, õline vesispinat, õlised kana- ja vorstitükid ja õlised kalmaari- ning kurgitükid.

Edasi sõitsime jälle pistu maaliliste saarte vahel ning liitusime ühe teise tuurilaevaga, kus oli peal kamp noori, kes olid end juba päris segi kamminud. Laevad parkisid teineteise kõrvale ning ühe laeva peal läks diskoks. Esinema hakkas Vietnami parim poistebänd :D Üks mees istus kartulikeedupottidest tehtud trummide taha ning lavale astus ladyboy ehk mingi kutt, kellele olid kookospähklikoortest tehtud rinnahoidjad, seljas roosa seelik ning peas suur parukas. Hakkas laulmine ja tantsimine. Rahvas jõi ja laulis ning õõtsutas end muusikarütmis. Lavale tiriti ka kanada, rootsi ning vietnami tüdrukud, kes esitasid oma laule. Vene laulu esitas mingi kutt. Järgmiseks kargasid kõik vette ning Number Ten avas floating-bari, jagades kõigile topsides kohalikku valget veini. Eriti naljakas oli, kuna kogu rahvas oli nii ülemeelikus ja lõbusas tujus.

Viimane peatus oli jälle ühes pisikeses rannas, kus sai niisama lebotada rannatoolis, ujuda ning mingeid veespordiasju teha.

Looduse mõttes see tuur midagi erilist ei olnud, aga tore oli ikka. Maksis see päev otsa lõbu koos lõunasöögiga ainult 5 eurot ning tasub käia kindlasti. Rahva meelelahutuse peale oli igatahes mõeldud. Venelased pärast tulid ja tänasid Troimi, et tänu temale oli see tuur palju, palju parem. Nad poleks muidu mitte midagi aru saanud.

Erinevaid tuure on siin palju, nii et meil valikut jätkub, mida järgmiseks teha.