reede, 10. november 2017

Torm Damrey, november 2017.

  Rohkem pilte siin

Kärbsed, kärbsed, kärbsed: ümmargused, piklikud; lendavad ja kõndivad ….. ning siis sipelgad: suuremad, keskmised, pisikesed; mustad, pruunid, kollakad. Neid on kõik kohad täis. Loomulikult istuvad nad kõikide puu-ja juurviljade otsas, sealhulgas ingverid, sibulad, sidrunheinad, aga neid leidub ka kõikidel riiulitel, pestud nõudel, vannitoa seintel ja isegi wc-paberil. Vahel mul on tunne, et ma lähen täiesti hulluks ega suuda siin loomaaias enam eksisteerida. No nad ronivad välja ka arvutist ja pliiatsitopsist.

Ahh, no loodame, et see läheb mööda. Eelmisel nädalal tabas Nha Trangi viimase 20 aasta suurim torm Damrey. Üldse oli see selle aasta 12. suurem torm Vietnamis. Siin nimetatakse neid niimoodi, nummerdatuna. Purustuste ja kahjude poolest oli taifuun suurim, sest arvatavasti 20 aastat tagasi oli asjade väärtus väiksem. Meie jaoks oli see muidugi elamus, sest midagi sellist pole ma elus näinud ega kuulnud.

Neljapäeval sõitsime natuke ringi ja jõgi oli siis selline. Ütleme nii, et tavaliselt on jõgi ikka sinakas-roheline. 




Ilmaennustus oli tunniajase täpsusega õige. Juba 2 päeva varem hakati tormist rääkima ning see pidi jõudma Khanh Hoa rannikule 4. novembri varahommikul kell 3:30. See oli laupäev. Reede hommikul läbi Nha Trangi jalutades nägin juba igal pool tormiks ette valmistuvaid inimesi. Rannas korjati toole ja varjusid kokku, kuigi oli imeilus vaikne ja päikseline ilm, koguti suurtesse kottidesse liiva ning merest olid välja toodud suured metallist merepoid.

Terve reedene päev oli kuidagi eriti mahe ja soe. See oli täpselt see „vaikus enne tormi“. Nagu ilm narritaks inimesi, pannes neid unustama (või siis mitte ette arvama), mis tulekul on. Meri oli üsna rahulik, tuult polnud üldse, päike ei kõrvetanud, vaid oli mõnus ja pehme. No ideaalne, et kasvõi sinnasamma palmi alla pikutama jääda. Ana Mandaras oli veel eriti veider olla – basseiniäär oli tühjaks tehtud, restoranist kõik lauad, toolid, lilled jne asjad kokku korjatud. Väravad kõik kinni ja lahtised sildid ära korjatud. Sellisest käitumisest võis juba arvata, et tulekul on tõesti midagi suurt, mida põhjamaine inimene eluski ette ei kujutaks, vaadates seda imeilusat paradiisiilma.

Vastavalt ennustustele hakkas õhtupoole ilm tusasemaks minema. Esmalt hallid pilvetekid, siis vihmasabinad ja viimaks tekkis ka midagi tuulesarnast. Pimeduse saabudes sadas päris korralikult, kuid torm see kindlasti polnud. Troim peaaegu et ei uskunudki, et midagi üldse tuleb. Internet oli täis hoiatusi ja kaarte, kuidas Damrey liigub, kui suured on tuulekiirused ja vihmakogused. Telefoni peale saadeti sms-e, et tulekul on torm nr 12, palun laadige oma elektroonikaseadmed täis ning tõmmake seejärel kõik elektrit kasutavad masinad seinast välja.

Läksime magama ja ärkasime juba kell 1:30 üles kohutava lärmi peale. Tuul oli tõusnud ning meie rõdudel käis mürgel – mõlemad markiisid, mis paigaldatud päikse kaitseks, olid lopendama hakanud ja peksid edasi-tagasi. Troim käis mitu korda enda eluga riskides neid kinni sidumas. Kuigi asjad lendasid edasi-tagasi ja tuul vilises, suutsin mina kuidagi uuesti magama jääda. Ühel korral, kui Troim jälle läbi maru rõdule roomas, lukustasin rõduukse, et see lahti ei lendaks, ja siis kobisin ise voodisse tagasi. Paar minutit hiljem virgusin uuesti, kui Troim üle tormi karjus, kas ma olen hulluks läinud, et ta sinna välja jätsin.






Täpselt ettelubatult kell 3:30 läks olukord aga väga hulluks. Siis ei saanud ka mina enam magada, kuigi proovisin lamada pea 2 padja all. Oli tunne, nagu meie 10. korruse nurgapeale korter lendaks üksinda mööda linna ringi. Kõikidest akendest ja rõduustest puhus sisse vali tuul ja minu meelest ka maja kõikus pisut. Aga see võis olla puhas ettekujutus. Ma pole sellist tuult enne kuulnud ja sellist hirmu looduse ees tundnud. See tuul kolistas ja rabistas meie korterit kolmest küljest, tulles tohutult tugevate hoogudena. Üks hoog tuli, peksis segi kõik taimed, toolid, purgid, kardinad, kestis umbes pool minutit, ja siis vaibus. Mõneks ajaks. Kogudes hoogu uueks rünnakuks. Ootasin hetke, mil meil katus peakohalt lendab ja Damrey mind koos voodiga kuhugi mägedesse lajatab. See stsenaarium õnneks ei realiseerunud.

Ühes metsiku tuulega käis kaasas ka vihm.

See vihm kallas mööda aknaid ja seinu nagu oleks autopesulas. Lamasin tardunult voodis ja vahtisin, kuidas keegi lajatas hiigelämbritest pangetäite kaupa vett meie akendesse. Ja ega meil pole mingid euroaknad, igal pool on suured vahed sees, nii et see vesi ujutas üles magamistoa, elutoa ja vannitoa. Ainus kuiv nurgake oli köök. Mind tabas mingi imelik apaatia. Lihtsalt lamasin ja ootasin uut tormihoogu. Troim seevastu oli täidetud kriisi-lahendamis-energiaga ning jooksis edasi-tagasi vannilinade, ämbrite ja kühvlitega. Ta kuivatas igal pool, väänas vett ja kallas seda minema. Kokku koristas ta mõne tunni jooksul tubadest 10 suurt ämbritäit vihmavett. 3 t-särki ja 5 vannilina olid läbimärjad. Vaikselt hakkas saabuma hommik ja sellega meeleolu paranes, kuigi Damrey möllas edasi.

Korraga käis ilge pauk ja sellega oli elekter läinud. Terve linn oli pime. Kuna oli juba hommik, polnud sest enam suurt midagi. Saime kogeda huvitavat tunnet, seistes näiteks keset tuba, kõik korteri uksed-aknad kinni, aga tuul puhus nii kõvasti, nagu seisaks tiiviku ees. Tuul pöördus mitu korda, puhudes kord põhjast, siis lõunast, siis läänest, nii et meie korter sai kõik ekstreemsused läbi proovitud. Lõunatuulega oli võimatu vannituppa minna, esiteks lendas uks sellise pauguga lahti, et hea, et ma ise oimetuks ei kukkunud, teiseks, kui juba sisse murdsid, oli ust võimatu kinni panna, lihtsalt ei jaksanud tõmmata. Vannituba lendas kiirelt täis krohvi-ja värvitükke ning igasugu tolmu, kivikesi ja muda. Tundus, et see jama ei lõpegi.

Siiski-siiski. Jällegi, nagu ennustustes öeldi, oli kella 7-8 ajal orkaan meist üle läinud. Vihm küll veel jätkus, kuid kella 12-ks oli seegi läinud. Peale lõunat võtsime Mary kaasa ning läksime jalutama. Huhh. Linn oli väga nukker, meil oli tõesti väga hästi läinud, kuna ei lennanud minema ükski aken, uks ega katus. Terves Nha Trangis oli purustusi küllaga. Kõndisime ringi nagu näitusel, hüüdes üksteise võidu „aaa, vaata seda, vaata toda“. See oli meeletu. Samas, inimesed ümberringi polnud kurjad, mornid või ahastavad. Kohalikud päästsid omi ärisid ja kodusid, turistid turnisid niisama puude ja äralennanud plekk-katuste otsas. Mõni poeke ja baarike oli ka avatud.  

Tõdesin taaskord, kui tugevad ja sitked on vietnamlased. Torm käis üle, katus on läinud, 80% puudest pikali kukkunud, saak hävinenud… no mis siis ikka. Hakkame koristama ja otsast peale. Elekter taastati üllatavalt kiiresti, juba lõunaks, kuid võeti seejärel korduvalt ära, samuti vesi. Elekter pole Vietnamis just kõige tugevam teema ja kui enamik puid pikali otsustab kukkuda, langevad nad ikka juhtmetesse. Respekt elektrikutele, nad töötasid pea nädal aega peale tormi vist vahet-pidamata. Meie õnneks elame eelistatud piirkonnas ja majas, kus energia taastamine oli prioriteetsem.

Rääkides puudest, siis tormile ei pidanud üldse vastu suured ja jämedad lehtpuud (mandlipuud) ning igerikud akaatsiad. Pikad peenikesed palmid olid aga 98% püsti, ainult „juuksed“ natuke halvas soengus. Rannas väga palju prahti polnudki, sest enamasti keerutas tuul läänest, kuid paari nukrat kaluriküla maja nägime küll.



Need olid ausalt öeldes ühed kurvemad pildid. Oleme nendes külades, mis paiknevad merel, eemal mandrist ja asustusest, mitmeid kordi käinud. Inimesed elavad seal koos oma laste ja koertega ning kasvatavad suuri kalu ja homaare. Nüüd, nähes neid maju oma küladest lahti rebituna üksinda keset merd triivimas, ei osanud arvata, kas inimesed pääsesid, mis neist sai jne. Maja koos selle külge aheldatud kalavõrkudega oli ju kogu nende varandus. Ühes randauhutud elamus oli näha kahte eraldi tuba, mõningaid isiklikke asju ja isegi kollaseid värskeid krüsanteeme seinal vaasis.


Tormile järgnesid ilusad rahulikud päevad. Justkui ideaalsed, et inimesed saaksid omi asju korda saada ja kodusid kuivatada, lisaks oli sobivalt nädalavahetus. Tänavatele päikse kätte olid tassitud voodid, padjad, linad, koolivihikud, printerid jne. Uulitsatele toodi ka sõdurpoisid labidate ja korvidega linna puhastama. Internetis olid üleskutsed, et igaüks, kel käed küljes, aitaks kaasa, et Nha Trang võimalikult kiiresti taas ilusaks ja puhtaks teha. Armas, väga armas.

Ana Mandara oli ka üsna räsitud ja paistis, et võtab küll tohutult aega enne, kui see kaunis aed ja puud taastuvad, kuid nüüd, nädal aega hiljem on juba pilt hoopis teine. Koristustöödel osales kogu meeskond, nii aednikud, koristajatädid kui kontoritöötajad. Märkasin nt ühte spa-töötajat, kel parajasti klienti polnud, tenniseväljakul lehti riisumas.

Väljajuuritud puudel saetakse vigastatud oksad maha ning puud ise lükatakse uuesti maa sisse tagasi, toestatakse neljast küljest suurte tokkidega ja ongi korras. Hämmastav. Siin tehakse nii paljude puudega– lihtsalt „istutatakse“ tagasi. Muidugi on ohtralt suuri oksi maha saetud ning paar päeva tagasi oli terve kesklinn ja rand täis puuriitasid. Kindlasti tehakse ka nendega midagi kasulikku.



Kõik vanad rookatused ja natuke kõdunenud päiksevarjud andsid tormile alla ja lähevad nüüd tuleriidale. Ses mõttes on ju torm isegi hea. See annab teed uutele ja ilusamatele lahendustele. Sailing Club ja Louisiana olidki juba liiga kauaks oma pehkin´d puitmööblile puhkama jäänud. Ja linn on tunduvalt valgem! Puud on muidugi head, aga nüüd on näha mitmeid katuseid ja rõdusid, mis enne puude varjus peitusid. Jällegi, ehk vaatab omanik oma fassaadi kriitilisema pilguga üle ja teeb parendusi.

Üks naljamäng oli meil Troimi ja Maryga veel. kõndisime ringi pea kuklas ja vahtisime hotellide silte. Nimelt on kõigil majutusasutustel, kas katusel või kõrgel seina peal hotelli nimi suurte tähtedega kõigile kaugele nähtavaks tehtud. Tormi järgselt olid enamik aga osa oma tähtedest kaotanud, seega oli väga lõbustav vaadata, mis veidrate nimega hotellid nüüd linnas asuvad ja kui kvaliteetselt keegi oma silte kinnitanud oli.

Kui kesklinn taastus küllalt kiiresti, siis ega me tegelikult ei tea, mis maapiirkondades ja mägedes toimus. Uudistes ollakse üsna napisõnalised; viimatiste andmete kohaselt oli hukkunuid üle saja ning paarkümmend inimest on endiselt kadunud. Samuti on ringelnud mõningaid kohutavaid pilte majadest ilma katusteta ja kogu hävinenud sisustusega, kuid üldist hala või kurvastamist silma pole hakanud. Eilne tore uudis oli Eesti naaberriigi presidendist, kes olevat andnud Vietnamile Damrey kahjustuste likvideerimiseks 5 miljonit USD ning lisaks maandus öösel Cam Ranhi ehk meie lennuväljal hiigelsuur transpordilennuk, tuues Ramenskojest Moskva lähistelt 40 tonni suhkrut, konservtoite, piima ja telke, et leevendada hävingut. Tundub, et Vietnam ja Venemaa on suured sõbrad.


Ja kärbsed. Äkki kolivad varsti välja, kui taipavad, et torm on möödas. Sipelgad on tõenäoliselt püsielanikud.