Hash-jooksud koguvad populaarsust

Mingis kohalikus väljaandes on Hash-jooksudest kirjutatud :)

http://dulich.vnexpress.net/tin-tuc/viet-nam/nha-trang/du-lich-quay-roi-tai-nha-trang-2912508.html

Novembri esimene pool 2013.a.

Mõned pildid

Järgmisel nädalal pärast Tippi ja Täppi jätsime hash-jooksu toitlustamise vahele ja tegime hoopis endale huvitavaid asju. Hashile me siiski läksime ja vaatasime, kuidas nad ilma meie salatita siis hakkama saavad. Maureeni ülesanne oli toidu korraldamine ja ta tegi muidugi totaalselt valearvestuse, tellides söögiks ainult 15 banh mi´d ja 15 banaani! Kohal oli peaaegu 40 inimest, nii et isegi, kui nad lõikasid kõik võileivad pooleks, jäid ikkagi 10 inimest ilma söögita ning banaane jagus ka vähem kui pooltele. Jooks oli ise ka suht nüri: kõmpisime mäest üles väikse templi juurde (kus me Troimiga kunagi juba käinud olime) ja alla tagasi ning õllepeatust ka ilmselgelt ei olnud, kuna templis ei tohi ju alkoholi juua. Tipil ja Täpil vedas, et nad õigel nädalal jooksule sattusid.

vana pastla puu

Meie tegime aga ise prooviks hapukapsast ja praetud marineeritud kala. Kapsas tuli natuke liiga soolane, kuna me ei uskunud retseptis antud soolakoguseid ja panime rohkem. No oma viga J, aga muidu oli väga hea, hoidsime 2 päeva toas ja ülejäänud aja külmutuskapis. Tuppa ei siginenud mitte mingit kapsahaisu. Ega ta päris hapukapsas vist lõppkokkuvõttes ei olnud ka, aga ikkagi isetehtud ja poolhapu ja mis peaasi, et hea ka.

Lucca aitab hapukapsast pressida

Teise katsetusena tegime kala. Algul ostsime niisama praadimiseks, aga kuna tulemus oli natuke kuiv, keetsime kohe marinaadi peale ja panime külma järgmiseks päevaks ja ossaaa, kus see oli heaks läinud! Saime kohe uue mõtte ja julguse edaspidigi niimoodi teha.

Ja siis marineerisime veel vutimune. Täiesti uskumatu, kui head need välja tulid! Ma arvasin enne, et nojah, muna on muna, aga selles peediga keedetud marinaadis muutusid vutimunad ikka väga maitsvaks! Munavalge läks kuidagi kõvemaks ning kogu muna sai mõnusa (peedi)marinaadi maitse juurde. Jane´ile ja Mark´ile ka meeldisid need, nii et Jane tellis endale kohe terve purgi. Vutimunad on pealegi siin imeodavad ja tänu internetile leidsime ka nipi, kuidas neid väga lihtsalt koorida - keedetud muna tuleb rullida igast küljest ja siis, alustades jämedast otsast, lihtsalt tõmmata koor maha.

115 vutimuna

no nad ei näe vist eriti isuäratavad välja :D, aga ma arvan, et valgus on vale.

Kõigest kaks päeva hiljem kutsusime külla Jane´i ja Mark´i ning Troim säras uue meistriteosega – risotto. Tegime esimest korda (peaaegu) täpselt raamatu retsepti järgi. Kitsejuustu ei kasutanud, aga muidu olid kõik komponendid olemas. Valmis siis roheline risotto korralikult valge veini, isekeedetud puljongi ja parmesani(laadse) juustuga. Väga toitev roog ning Mark ütles, et tema arvates on see parim toit, mis Troim teinud on.

Väike tähistamine oli ka sel päeval – nimelt saabus meile uus madrats! Troim oli juba ammu meie mänedžerile peale käinud, et meil on vaja uut, kuna vanal on vedrud väljas ning selle peal on võimatu magada. Saabuski siis lõpuks tähtis päev, mil vana viidi minema ja üle rõdu ääre tõsteti korterisse tuttuus madrats! Juhheeeii, võtaks kohe hoogu ja hüppaks suure kaarega ………… täiesti kõva puukolaka otsa. See madrats ainult nägi välja nagu madrats, tegelikkuses oli see läänelikku kostüümi maskeerunud kõige tavalisem vietnami magamisase ehk siis põrand, millele on peale laotatud bambusmatt. No õudus kuubis.

Vaene mänedžer sai Troimi käest sõimata ning vastas tagasihoidlikult, et kahjuks me siin Lavu apartementides kasutamegi selliseid madratseid. Nad ostvat nüüd selliseid, kuna need on vastupidavamad, need eelmised, vedrudega, läksid juba kolme aastaga läbi. Nojah. Tore-tore. Meie oma siniverelise kehaga sellise metslase-aseme peal magada ei saa, nii et järgmisel päeval läksime Troimiga linna peale uut madratsit või kattemadratsit otsima (olles enne muidugi marineerinud 120 vutimuna :D; ei saa ju ükski päev mööduda ilma midagi marineerimata). Neljandast poest leidsimegi välimuse järgi täpselt õige asja. Proovisime seal peal lamada ja vaatasime paksust ja kõike ning sõitsime rahulikena koju. Mõttetu 40 eurot pidime küll oma raha kulutama. Kodus selgus, et see madrats ei aita midagi – ikka on kõva. See oli nii pehme (loe: lödi), et ei pakkunud mingit kaitset alloleva puukäraka eest. Niisiis jätkus Chou pommitamine sms-idega, et meil on vaja normaalset madratsit ning vajadusel oleme nõus maksma pool madratsi maksumusest.

Chou ainult ohkas ja lubas rääkida omanikuga. Tegelikult nad ju hoolivad oma klientidest ja tahavad meile parimat, nii et see Troimi pakutud variant läks käiku. Järgmisel nädalal sõitsime Chou järel madratsipoodi. Huumor kuubis jälle. Madratsipood oli sama suur kui Viru väljaku tunnelis olev R-kiosk. Mingi 35 kilogrammine kosmosemutt oli müüjanna ja tollega siis Chou hakkas asju ajama. Meile näidati mingit nende arust soft madratsit, mis seisis seina najal püsti. Katsusime ja pigistasime seda, kuid niimoodi ei saanud midagi aru, niisiis nõudsime, et see madrats tuleb põrandale pikali panna. Troim hakkas kohe laamendama selle madratsiga ja kuna seal oli nii kitsas, siis oleks vaene 35-kg-ne mutt äärepealt madratsi alla jäänud, õnneks ta siiski mahtus mingisse riiuliprakku ära seniks kuni meie Troimiga lavatsile pikali viskusime. Kõva! Kõva! Kõva! Naeratasime, juba natuke piinlikkust tundes, Choule ja ütlesime, et: „No, no ……too hard, we need softer“.

Chou tõlkis meie jutu tädikesele, kes riiulite vahelt valla oli pääsenud ning too haaras seepeale telefoni ja helistas kuhugi. Järgnes umbes 20 minutit ootamist, kui kohale vuras vana sääreväristaja, mille peale oli miskitmoodi kinnitatud suur 160x200 madrats! Nad on ikka üllatavalt osavad absoluutselt igasuguse kraami mootorrattaga vedamises. No igatahes saabunud madrats oli hoopis teisest klassist. Muidugi ei olnud tegu korraliku vedrumadratsiga, vaid mingi ma-ei-tea-mis-poroloon, aga ikkagi pehmem. Maksis 4 200 000 ja meie pidime siis sellest 2 000 000 välja käima. Ma ei tea, mis sellest madratsist siis saab, kui me siit ära lähme, aga võib-olla see ei peagi nii kaua vastu.

Nüüd igatahes magame niimoodi, et meil on see uus madrats ja selle peal veel kattemadrats. Tundub, et peaks nagu kõik täiuslik olema, aga ma ütlen, et see ainult kõlab hästi, tegelikult on see ikkagi väga palju kehvem kui normaalne madrats, selline, millega inimesed Eestis magavad.

Mina, Alan ja Claire

Vahepeal tegelesime veel igasugu sotsiaalsete üritustega – käisime Alani ja Claire´i juures Skip Bo´d mängimas (meie Claire´iga võitsime 3:1), Jane´i ja Mark´i juures India suppi söömas ja sattusime kogemata Booze Cruise´i Windy väiksele sünnipäevale. Windy on koos Timiga nüüd tagasi Nha Trangis ja ootavad, et Windy saaks viisa Austraaliasse sõitmiseks. Siin peab nimelt mingit välismaale-sõidu-luba taotlema samas kohas, kus sa sündinud oled. Windy on 5. kuud rase ja tal on üllatavalt suur kõht, aga ju see kõht tundub suur, kuna nad on ise nii pisikesed. Kuna tal oli sünnipäev, siis jõi ta ka rõõmsalt õlut. Ütles, et ühe ju võib, aga vist läks mõni rohkem kui üks. Ta ütles, et oli esimesed neli kuud ainult oksendanud – nii hommikul, lõunal kui õhtul ja kaalus üldse juurde ei võtnud, kogu aeg kaalus 40 kg. Nüüd lõpuks viiendal kuul olukord muutus ja ta enam ei oksenda ning on juurde võtnud viis kilo. On ikka nukumõõtu nad. Ta ise tegi nalja ka, et kuna mees on nii suur, siis järelikult tuleb ka suur laps (poeg) ja tema väike keha protesteerib nii suure beebi vastu.

Windy

Oligi juba jälle nädal läbi ning me plaanisime järgmisi üritusi, kuna nüüd oli meie kord hakata inimesi vastu võtma. Laupäeval läksime turule ja ostsime kolm ilusat kala ning tegime valmis praetud-marineeritud kala, arvestusega, et esmaspäeval tulevad külla USA Mark ja Linh.

Riskisime neile sellist uutmoodi asja pakkuda, kuna nad on teada igasugu erinevate söökide katsetajad ja sööjad …… ja neile meeldis väga! Kõrvale loomulikult keedetud kartul ja värske tomati-kurgi salat. Nad muidugi naersid meie kartuli üle, kuna olid just enne naljatanud, et 100 prossa pakuvad need eestlased meile kartulit J Veetsime igatahes hästi toreda õhtu ning kala meeldis neile niiväga, et Mark tahab seda nüüd ka ise katsetada. Aaa, ja meie ostsime turult mingi suva kala, mis tundus päris ilus ja hea hinnaga (1,85 eur kg), kuid tuli välja, et olime ostnud mingi väikest sorti tuunikala! Linh ja Mark ütlesid seda kohe, kui me neile oma fotokast pilti näitasime. Nii et see kala muutus veel paremaks. Mina ei tea, mismoodi Troimil need asjad nii hästi õnnestuvad. Eestis vaevalt sellist väikest armast tuunikala saada on, aga praadimiseks-marineerimiseks oli see ideaalne, kuna ei lagunenud üldse laiali ning paneeringukiht kalal oli väga õhuke.

Lisaks kalafileele saime kaasa ka kalapead, millest Troim järgmisel päeval puljongi ja kalasupi keetis. Müüja tahtis turul muidugi pead endale jätta, aga seekord võtsime need ise kaasa. Troim on juba nii vilunud, et temal see südant pahaks ei aja. Mina ei saa ikka eriti mingit kalapead või silma vaadata või katsuda. Lihtsalt ei meeldi.

USA Mark´i ja Linh´iga veetsime muidu väga toreda õhtu. Linh läks tööle Le Simole Apartments´idesse ja töötab seal nagu mänedžer vmt, et no korraldab asju. Mark oli natuke nagu sundinud, ta ise põhjendas seda niimoodi, et noor inimene ei saa ikka niisama kodus passida, läheb peast ära lolliks J. Meiega pidi teistmoodi olema :S

Nad rääkisid siinsest politseikorraldusest, et politsei ongi siin ainult selleks, et raha korjata erinevate asutuste ja inimeste käest. Näiteks käib seal Le Simoles iga kindla perioodi tagant mingi ametnik ja korjab väikest altkäemaksu, selle eest siis seda firmat ei kontrollita. No näiteks sellised asjad, et kõigil välismaalastel, kes seal hotell-kortermajas elavad, oleksid olemas kehtivad viisad jmt asjad. Kindlasti on sadu pisiasju, mille kohta kannatab väike trahv teha, aga kui juba ennetavalt politseile igakuist tasu maksta, siis vaadatakse ülejäänud asjadele läbi sõrmede.

Saime veel teada, et Hanois kuskil kõrgemas asutuses on otsustatud, et siin Nha Trangis ei tohi randa midagi uut ehitada ja kui on juba ehitatud, siis peab sellest mingi osa kuuluma riigile. Nüüd pidigi olema nii, et kolm põhikohta rannas – Sailing Club, Louisiana Brewhouse ja Ana Mandara Resort pidid tegelikult olema riigiomandis ja need on siis antud rendile nende kohtade tegelikele rajajatele. Täpsemalt ei tea, aga kindel on, et päris 100%-list kasumit omanikud sealt ei saa ning arvatavasti ei saa nad neid kohti ka pärandada või siis maha müüa ….. no kui, siis üksnes riigi nõusolekul.

Hanoi tüübid polnud kaua aega siin Nha Trangis olukorda kontrollimas käinud ja nüüd paar kuud tagasi avastasid, et Citimarti lähedale otse randa on ehitatud suur baar-diskoteek! No kus sellist jultumust lubada saab! Maa alt on tehtud veel tunnel, mis viib uude kõrgesse hotelli ja üldse on kõik selline läänestiilis fancy-värk. Politseinikuonud kutsusid omaniku vaibale ja omanikuhärral ei jäänud muud üle, kui 500 000-lisi peo peale hakata laduma. Niimoodi käivad siin need asjad. Et ta üldse sellise asja sinna ehitada sai, oli ta kindlasti üsna palju viiesajatuhandelisi juba siinsele kohalikule poliisile tasku pistnud.

Tipp ja Täpp Nha Trangis (novembri algus 2013.a.)

Pildid, palju pole, nii et saab kiirelt läbi vaadatud
Nii, ühe tuttava inimese kaudu saabusid Nha Trangi kaks väga, väga toredat Eesti prouat. Ise nimetasid nad end naljaga Tipiks ja Täpiks, nii et ma nimetan neid edaspidi samamoodi – ehk siis blond on Tipp ja brünett Täpp.

Nha Trangi tulid nad bussiga Mui Ne´st, kus olid veetnud juba nädalajagu päevi. Troim läks neile varahommikul tänavanurgale vastu ning aitas nad hotelli paigutada. Panime nad samasse hotelli ja samasse tuppa, kus Troimi isagi elanud oli. Kuigi Tipil ja Täpil oli selja taga magamata öö meeleheitlikult kihutavas ja tuututavas bussis, polnud nad sugugi väsinud ning kahe tunni pärast saime kõik kokku ja läksime randa. Mina suundusin Ana Mandarasse, aga Troim jäi nendega paariks tunniks kuumale liivale praadima. Nad said kohe väga ilusa ja kuuma ilma ning kuna Troim polnud ka juba kuid päikse käes istumas käinud, sai Troim endale kohe korraliku punanaha peale.

Tipp ja Täpp olid kahekesi megarõõmsameelsed ja energilised ning meil oli nendega kohe tore koos olla. Ei olnud üldse sellist tunnet, et ah mingid võõrad eestlased ja ei viitsi nendega väga palju sahmerdada. Hoopis vastupidi. Viitsisime küll ja rohkemgi veel. Pealegi oli nendega eriti tore ka niisama juttu rääkida, nende ja meie elust ning Eestist ja maailmast. Ma lihtsalt pean veel rõhutama, et ma pole nii optimistlikke inimesi vist ammu näinud. Noh, et lisaks optimismile on ka kogu aeg üks nali ees ja taga.

Kõik neile meeldis ja kõigega olid nad rahul, silmad särasid ja naeratus oli näol 24/7. Käisime nendega muidugi Lac Canhis, õllejooksul ja Booze Cruise´is ja saatsime nad iseseisvalt Vinpearli, 4-saare tuurile ja eraautoga Yang Bay rahvusparki ning Long Beachile. Neil väga vedas, kuna ilmad olid kogu aeg superhead ja õllejooks oli ka sel korral väga kihvtis kohas.

Kõndisime banaanipuude ja riisipõldude vahel ning ronisime ühe kõrge mäe otsa, kus oli parajasti ale põletatud ning nüüd just uued pisikesed banaanitaimed istutatud. Riisipõldude vahel sai hullult nalja, kuna rada läks läbi sellistest kohtadest, kus siin ja seal paratamatult kõik libastusid ning sääreni mutta vajusid. Meie lõime lõpuks käega ning kõndisime paljajalu ja peaaegu põlveni sees olles sealt lögast läbi. Kogu aeg oli naljakas ja võis ju mõelda, et see muda ongi nahale hea (kuigi parem ei hakkaks mõtlema, millest see sealne „muda“ väga koosneb; no vesipühvleid oli seal ka palju. AGA mingit haisu ei olnud J).

Õllepeatus oli kui mingi õnnistus. No nii hea oli peale sellist füüsilist pingutust istuda ja külma Saigoni juua. Teine osa hashist oli külatänavate ja -majade vahel, kus väiksed lapsed ja vanamemmed meile rõõmsalt „hallo“ hüüdsid. Lõpuks kõndisime veel läbi õhtuse turu ning lõpetasime bussi juures, mis oli end parkinud kohaliku koolimaja ette. Tipp ja Täpp aitasid meil riisisalatit jagada, mis oli tunduvalt pingevabam kui vietnamlastega seda asja teha. Riisisalat oli meie arvates hea, aga tundub, et kohalikele selline asi väga ei meeldinud. Paljud tulid kaebama, et no üsna hea maitse küll, aga riis on kõva J Meie olimegi ju meelega teinud al dente riisi ja ise just enne muretsesime, et kuidas saaks nii, et riis liiga pehmeks pudruks ei keeks. Selle peale me aga ei tulnud, et nemad just niimoodi söövadki, siin pole ju mitte üheski kohas pakutud poolkõva riisi. Nojah, seda me igatahes rohkem ei paku, kuigi selle tegemine oli lihtne ja odav. Koos saia ja ketšupiga läks see näljastel hasheritel alla küll, aga järgi jäi ka päris palju.

Tipp ja täpp olid siin vaid 5 sisutihedat päeva, kuid seiklusi oli neil küll ja veel. Viimasel Nha Trangi õhtul käisid nad kahekesi Sheratonis ning peale seda jalutasid rõõmsameelselt massaažisalongi poole. Tipil oli kogu aeg pisike käekott pika rihmaga risti üle keha ning lisaks hoidis ta kotti ka käes, kuna olime hoiatanud, et siin on olnud juhtumeid, kus vargad sõidavad mootorrattaga turistidest lähedalt mööda ning krabavad nende koti kaasa. Tipiga kahjuks just nii juhtuski. Üks roller kimas neist mööda ning rolleri tagaistuja haaras Tipi käekoti rihmast kinni ning üritas seda kaasa rebida. Katse ebaõnnestus ning roller sõitis minema. Tipp ja Täpp olid muidugi ehmatanud ning said pisikese šoki, jalutasid aga edasi ning keerasid järgmisele tänavale, seal aga ründas neid see sama roller juba teistkordselt. Seekord võttis varas kotirihmast tugevamini kinni ning rebis nii kõvasti, et Tipp lendas külili. Ta hoidis ju ka ise oma kotist kinni, nii et käsi ta ka ette panna ei jõudnud – kukkus esmalt põlve peale, siis õla peale ja siis kulmuga vastu maad. Õnneks läks koti rihm katki ning rollervarastel libises peenike nahast rihm käte vahelt välja. Kui rihm oleks terveks jäänud, kes teab, kui kaua vaene Tipp seal rolleri taga lohisenud oleks.

Vargad ei saanud midagi, Tipp sai aga korraliku trauma. Nad olid mõlemad paanikas ega teadnud mida teha. Nad ei teadnud ju isegi, mis tänaval nad on, rääkimata mingist lähimast traumapunktist vmt. Aga no, „kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem“ – esiteks tulid neile kohe appi sealsamas jalutavad venelased, kes aitasid Tipi püsti ning vedasid ta kohe arsti kabinetti. Ma ei tea, mis kokkusattumus see oli, et õnnetus just täpselt mingi eraarsti pisikese praksise ees juhtus??? Kas mingi rollervaraste ja tohtrihärra kokkumäng? Igatahes kupatati haavatud Tipp kohe arsti lauale pikali ning asuti teda kokku lappima. Kulm oli kõige rohkem kannatada saanud ja sealt oli ka palju verd tulnud, nii et sinna tehti 5 õmblust!!! Põlv, sõrmenukid ning põsesarn puhastati ning pandi peale mingid isetehtud plaastrid.

Meie olime tol hetkel kodus ja kuna Täpp ei osanud seletada, kus nad on, sõitsime Troimiga kiirelt Booze Cruise´i, andsime telefoni Lovely´le ning niimoodi, et Lovely rääkis meie telefoniga ja väikse raviasutuse õde rääkis Täpi telefoniga, saime lõpuks läbi vietnami ja inglise keele eesti keeles aru nende asukoha. Sõitsime sinna ja vaatasime olukorra üle. Tegelikult oli juhtunud ju päris suur õnnetus, aga Tipp oli ise väga rõõmsameelne! Jällegi! Miks see mind ei üllatanud. Ta ütles, et tal pole elus kordagi midagi õmmeldud ja no nüüd siis kohe näos. Mingil imekombel oli tal kleit täiesti terve ja veriseks polnud ka riided saanud.

Kuna oli nende viimane õhtu Nha Trangis, olime plaaninud kuskile ilusasse kohta koos õhtustama minna, nüüd aga ei teadnud, kas sellest plaanist asja ka saab. Tipp ütles, et muidugi saab. Tal pidavat kõik okei olema ja süüa tahame me ju kõik. No muidugi oli ta tegelikult peast täitsa uimane ja õlg valutas tal nii hullult, nagu istuks mingi raudkolakas tal õla peal. Ütlesime, et ta meile kohe teada annaks, kui süda pahaks läheb vmt. No polnud hullu. Jalutasime India restorani ja istusime teisele korrusele, kus oli hea puhas ja konditsioneeritud õhk. Tellisime esmalt suure kausitäie jääd, mõne kilekoti, õlled ja pitsi Smirnoffi J Ettekandjad ei saanud muidugi algul üldse aru, milleks seda jääd vaja on. Kõigepealt seletas Troim, siis Täpp ja siis mina, rääkisime seda jää-juttu kolmele erinevale inimesele ja lõpuks suutsid nad puzzle kokku panna ning tõid, mis me olime soovinud. Panime jää kilekotti, sidusime juuksekummiga kinni ja niimoodi Tipp seal siis istus, jääkott õla peal. Viina ei pidavat ta ka muidu üldse jooma, aga no pärast sellist traumat on väike pits lausa kohustuslik. Ma ausalt öeldes vaatasin teda mega-austusega, kuna ma ise oleks tema asemel vist aina nutnud ja nuuksunud. Ma üldse sellist valu ei kannata ning mul oleks vist endast jube kahju olnud.

doktoripoeg. diivani peal on seesama väike valge kott, mida vargad saada tahtsid.

Troim nõudis, et peab ise haavad üle vaatama, nii et peale meeldivat ja väga maitsvat õhtusööki Omari Restos läksime meile ja Troim katkus kõik plaastrid Tipilt ära. Vaatasime ta õmblused üle ning rääkisime veel mitu korda, kui õnnelik õnnetus see ikka oli. Kannataja oli muidugi Tipp, aga no esiteks jäi talle alles kott (see, et see katki läks, oligi hea, kuna ta niikuinii plaanis selle ära visata) ja teiseks jäid talle alles hambad! No mida õudus oleks olnud, kui ta niimoodi oleks kukkunud, et eest paar hammast välja oleks lennanud.

Troim puhastas tal kõik haavad cutaseptiga ära ning panime peale normaalsed plaastrid, mitte sellised ise nikerdatud (tavalise sideme ja kleeplindiga), nagu minihaiglas pandud olid. Eestis läks Tipp muidugi ka kohe arsti juurde ja seal olid arstid pead vangutanud nende õmbluste peale, ütlesid, et see õmblus on küll üks traageldis. Tallinnas võeti need niidid kohe välja ning parandati haav miskitmoodi haavaliimiga ära. Ses mõttes juhtus see õnnetus ka heal ajal, et kahe päeva pärast oli neil juba lend koju ning ta ei pidanud oma haava ja õmblusega siia kuuma ja niiskesse kliimasse jääma. Teada värk, et siin need haavad ju üldse paraneda ei taha.

Teine „tore“ üllatus tabas järgmisel päeval, kui me kõik koos Vy juures hommikukohvi jõime ja Tipp ja Täpp oma lennujaama viivat taksot ootasid. Ilm oli vahepeal tormisemaks muutunud ja taevas pilve läinud ning umbes 15 minutit enne seda, kui prouad taksosse oleksid istunud, helistati mulle Vietjetist ja teatati, et see lend on edasi lükatud järgmiseks päevaks. Põhjuseks halvad ilmastikuolud. Ausalt öeldes aru küll ei saanud, et mingi suurt tornaado Nha Trangis oleks, aga no see polnud meie otsustada.

Nii, arutasime natuke muutunud olukorda ja Tipp ja Täpp leidsid, et nad ei riskiks homseni oodata ning tahaksid ikka samal päeval Saigoni jõuda. Nende lend Helsingisse pidi toimuma järgmise päeva õhtul kell 19 ning kui järgmisel hommikul ka lennuk ei lenda, siis ei jõuaks nad enam kuidagi kella 17-ks Ho Chi Minhi lennujaama. Niisiis sõitsime hoopis raudteejaama, lihtsalt huupi, et vaatame, millal järgmine rong läheb. Läks superhästi – järgmise rongi väljumiseni oli aega 20 minutit! Piletimüüja ütles, et rong hilineb ja läheb välja 40 minuti pärast, mis sobis meile veel paremini, kuna nüüd oli aega kiirelt Maximarkis käia ja midagi rongi näksimiseks kaasa osta. Kallistasime kõvasti ning kinnitasime vastastikku, kui toredad need päevad olid ja kui äge, et me omavahel tuttavaks saime.

Ehk siis jälle ühed eestlased, keda me siin Nha Trangis teistele tutvustasime. Varsti teavad siin kõik, kus Eesti asub ja mis inimesed seal elavad! Me igatahes teeme kõik, et need kogemused positiivsed oleksid ja et siin ka elanikud aru saaksid, et eestlased ei võrdu venelased.

Ana Mandara

Ma polegi veel kirjutanud, et ma pole nüüdseks juba peaaegu kaks kuud meres ujumas käinud ning seda sellepärast, et me liitusime Ana Mandara resorti fitness-paketiga. No midagi sellist. Meist 1 km kaugusel rannas asub Nha Trangi kõige ilusam 5 * resort, see on ainus resort, mis asub Nha Trangi linnas sees ja otse mere ääres, ümbritsetud paksu müüriga, et tänavamüra külastajateni ei kanduks. See koht on lihtsalt megailus, paljude puude, põõsaste ja lilledega. Külalised elavad väikestes bungalotes, millel on kõigil väike rõdu ja osal ka vaade otse merele. Meie liitusime Ana Mandaraga, kuna seal on korralik suur bassein (ei teagi, kas 20 või 25 meetrit) ja pisike aga korralik jõusaal. Nüüd ongi nii, et mina käin seal ujumas ja Troim jõusaalis. Ta käib ka ikka peaaegu iga päev ja teeb pool tundi seal midagi J Boonuseks on Ana Mandaras veel megasuured vannilinad, hullult mugavad lamamistoolid, tasuta joogivesi, privaatdušš, šampoon, dušigeel, wifi ja rahu! Aa, ja tegelikult on seal ka tenniseväljak, mida me kasutada võime, aga siiani pole seda proovinud.

Me võime seal käia iga päev nii mitu korda kui tahame ja nii kaua kui tahame. Seal lugeda või lamada või magada. Neil on ka päris suur privaatrand, kus me samuti olla võiksime, aga hetkel olen ma seal ainult paar korda pärastlõunal lugemas käinud. Igatahes, kui ma seal ujun, on mul tunne, et jälle üks unistus on täitunud. Hommikuti olen seal tihtipeale ainus inimene, nii et tegemist on minu suure erabasseiniga ning saan ujuda nii, et silme ees on meri, saared, liiv ja palmid ja pea kohal lõputu taevas, mitte päevavalguslambid.

Muidugi tulevad nüüd jõulud, aastavahetus ja üldse turismi kõrghooaeg, mis tähendab palju, palju rohkem külastajaid, aga see koht on ikkagi ujumiseks ja lõõgastuseks super. Meres ei saaks ma muidugi niikuinii enam ujuda, kuna nüüd on lained suured ka hommikuti, tihti sajab vihma ja kaldale on uhutud igasugu prahti. Imelik, et eelmisel aastal oli kuidagi hoopis teistmoodi november, aga no Eestis on ju ka igal aastal talv erinev. Mulle meeldib aga, et Troim ka koos minuga seal jõusaalis käib. Ma arvan, et pool tundi on talle täiesti piisav natuke oma selga venitada ja käelihaseid pingutada.

Marineeritud väike tuunikala

Troim tegi ise praetud-marineeritud kala. No jube isu tuli peale ja kuna "heeringas" ei õnnestunud, siis tegime seekord lollikindlamalt. Tegevuskäik ja retsept allpool.

Ehk siis ....

mine turule ja vali välja mingi tore kala. Me vaatasime, et ühed hõbedased vennad on päris stiilsed. Ostsime 3 kala ning arvasime, et ju need mingid makrellid on. Väga ilusad värsked ja sileda nahaga - soomuseid üldse ei olnud - nahk oli lausa siidine. Alles paar päeva hiljem saime teada, et need olid teatud väikest sorti tuunikalad.

Lase turutädil kala uimedest ja sisikonnast ära puhastada. Siinne kalamüüja tahtis muidugi päid ka ära võtta (loomulikult), aga Troim ütles, et tahab pead endale jätta (need olid niikuinii hinna sees). Sügavkülmutusse ja tulevikus puljongiks.

Kaladega koju jõudnud, leia keegi, kes tahab need ära fileerida. Troim tegi koos paari Saigoniga selle töö ära - pead ja vist ka selgrood jmt jama paigutas sügavkülma ning fileedele segas kokku paneeringu. 

Hehee, sellised topelt selgrooga elukad :D

Retsepti kohaselt tuleks esmalt keeta valmis marinaad ja siis praadida kalad, kuna marinaad peaks olema jahtunud, kui teda kaladele peale valatakse. Ma arvan, et vahet pole, mispidi teha, niikuinii peavad nii kalad kui marinaad jahtuma ..... Niisiis.

Hakka kala praadima. Paneerimiseks kasutasime ainult muna ja jahu. Kuna Troim polnud kunagi enne kalu paneerinud ega ka näinud, kuidas seda tehakse, segas ta muna ja jahu omavahel kohe kokku, maitsestas soola-pipraga ning kastis kalafileed seejärel sinna sisse. Tundub, et vahet pole, niimoodi tuli ka väga maitsev ja ma ei oska öelda, kas n-ö õigesti tehes, kus kastetakse jahusse, siis munasse, siis jahusse ......, oleks maitse kuidagi teistmoodi või mitte.

Arvesta nüüd, et terve elamine on kalapraadismishaisu täis, eriti kui elada korteris, kuhu on monteeritud Vietnami-stiilis õhupuhastaja (s.t selline, millel ei ole ühendust ventilatsiooniga ning tööpõhimõte on sellest, et pliidi kohalt tõmmatakse toss ära, aga siis lastakse see kohe pealpool olevate avauste kaudu kokkajale otse näkku).

Nüüd pole muud, kui keeta valmis marinaad:

1 l vett

2-3 porgandit

3-4 sibulat

u 6 tl suhkrut

u 4 tl soola

20 tera musta pipart

4-6 loorberilehte

100 ml 5% äädikat

Kaabi puhtaks porgandid ja lõika õhukesteks seibideks. Koori sibul ja lõika rõngasteks. Pane vesi keema koos soola, suhkru, maitseainete ja porgandiga. Kui porgand on poolpehme, lisa sibularõngad ja keeda veel mõned minutid (sibul ei tohi pehmeks keeda). Enne tulelt võtmist lisa äädikas. Maitsesta lõplikult. Marinaad peab jääma vürtsikas ja magushapu. Pane marinaad jahtuma. 

Kui nii kalad kui marinaad on natuke jahtunud, võid need karpi panna. Kiht kalu ja kiht porgandit-sibulat, siis jälle kalad ja porgand-sibul. Kalla marinaad peale ning pane külmutuskappi. Peaks valmis olema juba 5 tunniga, aga meie ootasime ikka kauem ning ülejärgmisel päeval olid need kohe eriti head. Peaks mainima, et meie fileed olid tunduvalt suuremad ka kui kilud või räimed ja meie tegime seda toitu puhastest fileedest, seega ei olnud kaladel nahka või saba vmt asju. Sellistele paksematele tükkidele mõjus igatahes 48 tundi marinaadis olemine väga hästi.

Okei, pilt ei ole võib-olla kõige isuäratavam :) Need on kalad enne marinaadi minekut. Valmistoodangust mul pilti polegi.

oktoober 2013.a.

Päris palju pilte

Ma ei tea, tegelikult on meil siin ikka übermõnus elu. Tundub, et kliima mängib inimese (vähemalt meie) positiivse meeleolu juures väga olulist rolli. Kui ikka iga päev ärkad üles päikesekiirte peale ning väljas on 28 kraadi sooja, siis on kohe tuju hea (no ma jätan siin kõrvale asjaolu, et meil puudub kohustus käia 8-17 tööl).

Õllevann

Pealegi on meil ju välja kujunenud oma pisike päevarütm ning see ei ole sugugi nii, et kui puudub tavapärane töökoht, kus oma päevi mööda saata, siis inimene lihtsalt vedeleb teleka ees hommikust õhtuni. Me teeme asju, mis meile meeldib ja millal meeldib. Kui õhtul ei tule und, siis ei pea end sundima voodis lamama, kuna homme peab vara ärkama, vaid võib rahulikult kella 2-ni raamatut lugeda ja järgmisel hommikul natuke kauem magada. No seda öösel raamatu lugemist harrastab muidugi Troim. Mul reeglina mingeid uneprobleeme ei ole.

  

Oktoober möödus meil mõnusa ilma ja rahuliku olemisega, aga ka natuke kurbust oli selles kuus. Nagu ma juba kirjutasin, siis lahkus meie hulgast minu vanaema Vööbe. Aga ta oli juba vana ning kaua aega haige, nii et pigem oli see tema jaoks kergenduseks.

Meie aga ..... marineerisime. Kreeklased said valmis oma kauanokitsetud uue ja suurema restorani ning hakkasid meilt tellima marineeritud lillkapsast, porgandit, tšillit ja kurke. Eks paistab, kas neil sellele kraamile ostjaid ka leidub, aga meil oli jälle põnev uusi retsepte otsida ja katsetada. Restoran on neil muidu väga ilus, kõik valgetes ja sinistes toonides, korralikud lauad ja mugavad toolid, aga menüü on selline … nojah. Ega me pole mingid toidukriitikud ja Kreekas ma ka käinud ei ole, aga minu meelest see neil seal küll päris Kreeka toit ei ole, kuigi nad ise nii kinnitavad. Nii palju, kui mu ema on oma Kreeka reisist mulle rääkinud, on sealsed toidud ikka maitserohkemad ja tervislikumad. Siinsed kreeklased panevad iga prae kõrvale friikartuleid, toidud ei näe eriti kenad välja, salatis oli liiga palju õli, krabilihasalat oli makrapulkadega jne. Sellegipoolest on mul sellesse kohasse usku ning väga hea meel on näha, et seal istuvad pea igal kellaajal inimesed. Terve päeva on 4-6 lauda 13-st täidetud. Nad ise on niivõrd toredad ja positiivsed inimesed, et ma igal juhul hoian neile pöialt.

Meie muidugi jätkame ka Hash-jooksude toitlustamist. Nüüdseks oleme pakkunud lisaks rohelisele salatile majoneesi ja kanaga ka vinegretti, kartulisalatit ja riisisalatit. Eks mõni asi maitseb inimestele rohkem, teine vähem, aga ega ei ole kerge meeldida alati 50-le inimesele, kelle seas pealegi on nii vietnamlasi, austraallasi, iirlasi, inglasi, prantslasi jne. Üldiselt on aga rahvale meie pakutu peale läinud ning meid on alati kiidetud. Ka ringi keskele on meid kutsutud ning öeldud, et nii hea salat on, et te peate seda nüüd kogu aeg tegema ja vahepeal Eestisse ei tohi minna, või siis, kui peab minema, siis peate ükshaaval käima oma vanemaid vaatamas J Plaksutati ka meile. Aaa, ja Martina tegi meile komplimendi, öeldes, et me oleme Nha Trangi kõige ilusam paar J. Hash-jooksud on aga jätkuvalt eriti kihvtid ja lõbusad. Alati on garanteeritud megalahe pühapäev.

Teeme kartulisalatit

Ühe (töö)ülesandega tegelesime ka kaks nädalat. Alex helistas ning ütles, et oleks vaja leida kaks maja või kaks korterit aastavahetuse perioodiks tema töökaaslastele Moskvast. Tegemist pidi olema rikaste inimestega, nii et me tiirutasime mööda Nha Trangi lukskortereid ja An Vieni villasid. Kaasasime maakleritöösse ka USA Mark´i tüdruksõbra Linhi, kes aitas meid tohutult palju, suheldes vietnamlastega. Linh ise ka nautis seda ülesannet ning oli väga elevil kõikides nendes rikaste elamistes ringi vaadates. Igatahes, me pildistasime üles palju ilusaid kortereid ja maju, tegime kokkuvõtteid ja videoid ning saatsime Alexile raporteid ja piltide linke. Nha Trangi uued lukskorterid on ikka megailusad. Vastvalminud mereäärsetes tornides asuvad väga, väga ilusad apartemendid, kus on lisaks suurepärasele vaatele (maast laeni aknad) ka tippklassi sisustus. Mööbel, külmutuskapid, nõud, ahjud, telekad, kõik, kõik. Uus, puhas ja kvaliteetne. Majades on olemas ka bassein ja jõusaal. No hinnad on ka vastavad, valida on kas 1700 või 2500 USD-liste korterite vahel. Ohh jah :D An Vieni villad maksavad umbes sama palju, aga seal saad selle raha eest siis terve maja, kus on mingi 4-8 magamistuba. Majad on aga minu meelest liiga suured. Kohalik maakler ütles, et reeglina rendivad neid maju endile rikkad vietnamlased, kes siis saabuvad sinna mingi sajakesi ja sellepärast ongi hea, kui on nii palju magamistube ja igas toas ka oma eraldi vannituba. Valikut oli tõesti palju, aga meile isiklikult meeldisid ikka korterid palju rohkem. Asukoht linnas on ka parem kui kuskil 8 km kaugusel, kus pole ühtegi poodi ega restorani, vaid ainult teised naaberrikkurid ja palju võsas elutsevaid sääskesid.

Marineeritud lillkapsad, küüslaugud, tšillid ja porgand/sibul.

Üks stiilinäide An Vieni villast.

Igatahes tegelesime selle teemaga peaaegu kaks nädalat, kulutasime palju bensiini ja telefoni kõneaega ning lõpuks teatas Alex, et need tüübid ütlesid: „aitäh, tore küll, aga me lähme hoopis Mui Ne´sse!“. No tore-tore. Sellegipoolest ei pea ma seda mahavisatud ajaks, kuna me saime ise nii hea pildi siinsel turul olevatest üürimajadest ja –korteritest.

Päris kihvt vaade voodist.

20. oktoobril oli Vietnami Naistepäev. Käisime Patrickus, kus anti tasuta pokaal vahuveini ning kingiti igale naisele roos. Selgus, et nad tähistavad naistepäeva ka 8. märtsil. Emadepäeva aga eraldi ei ole ning see 8. märts on ühtlasi ka emadepäev. Kunagi ei või kindel olla, et see vietnamlane, kellega räägid, sinust aru saab, aga no sellist infot ma tol õhtul Lily käest kuulsin. Patrickus toimus aga mingi oma väike kõige ilusama tüdruku valimine ja lolli nalja tehti kõvasti. Mingi iirlane oli end kohutavaks naiseks maskeerinud ja kohati oli lausa piinlik seda asja vaadata. See n-ö missivalimine oli ka selline, et peenikesed tüdrukud üritasid lava peal midagi teha, aga lõppkokkuvõttes oli võitja vist juba enne teada. Patrick ja tema vanameestest kamraadid valisid võitjaks tüdruku, kes ise seal restoranis töötab. Ahh, nende kilavate silmadega vanameestega ei harju ma siin kunagi ära. Tore küll, kui 70-aastased elurõõmsad ja –jõulised on, aga no minu meelest peaks nendele ättidele piisama vaid tüdrukute vaatamisest. Käperdamine on juba lapseahistamine. Seal baaris tähelepanelikult ringi vaadates nägi aga igal pool mingeid vanameeste käsi, mis vaikselt tüdrukutel mööda selga allapoole liikusid, ja silmi, mis peamiselt dekolteel pidama olid jäänud.

Cheap Date´i õde, Cheap Date, Good to go ja veel üks Hashi tüdruk

Ehh, midagi positiivsemat ka nüüd. Järgmisel päeval oli minu ja Troimi tähtis päev – 7 aastat koos. Tutvumise kuupäev ja samuti ka koosoldud aeg. Selgus, et sama päev on ka minu-Troimi ja Jane´i-Mark´i tutvumise päev, nii et nendega siis 1 aasta sõbrad oldud. Läksime kõik koos esmalt Prantsuse restorani SIIDRIT jooma ja siis mere äärde Gorkii Parki õhtust sööma. Siider oli muidugi megahea! Tegelikult hind ei olnudki kallis (8,10 eur), arvestades ju veel, et jõime seda restoranis. Temperatuur ja klaasid olid perfektsed. Kahjuks seda kuskilt poest osta ei saa.

Park Gorkii on venelaste restoran mere ääres. Põhimõtteliselt ainus normaalse hinnatasemega koht rannas, kus saab ilusti värskes õhus istuda ja mõnusat muusikat kuulata. Koht on väga populaarne ja rahvast oli ka sel korral palju, kuid teenindus sujus väga hästi ning oli kiire ja tähelepanelik. Kutid oskasid ilusti inglise keelt ja üldse jäi kogu sellest kohast mulle positiivne mälestus. Toidud olid ka enam-vähem head, v.a šašlõkivarras, mille Troim meile kõigile proovimiseks tellis. Liha oli kohutavalt vintske ega meenutanud kuskilt otsast ehtsat vene äädikašašlõkki nagu me lootnud olime.

Õhtu lõpetasime Booze Cruise´is. Meie lauaga liitus ka üks Andy, kes on meil selline pooltuttav, kuid kuulnud, et meil on eriline tähtpäev ja meile kõigile meeldib hullult siider, tormas Andy minema ja naasis 10 minuti pärast SIIDRIGA! Ta oli selle Kambodžast toonud ning see lihtsalt seisis tal kodus külmutuskapis. Tuleb välja, et Kambodžas toodetakse megahead siidrit. Klaaspudelis ja puha. Miks nad seda siia ei või eksportida????? Nii lühike maa transpordiks ju. Nii et selline tore päev siidritega! Massaaži või kuskile iluprotseduurile me minema ei hakanud. Liiga palju head pole ka vaja ühte päeva ära mahutada. Ainult Lucca võttis õllevanni.

Paar päeva hiljem proovis Troim ise marineeritud heeringat teha, aga võib kohe ära öelda, et see ei tulnud välja. Ostsime mingi kala, mis oli väga heeringa moodi, Troim fileeris selle ära ja siis tegime marinaadi peale ja panime külmutuskappi ootele. Aga ei tea, mis valesti läks. Lõhn oli õige ja välja nägi ka ilus, aga tükk käis suus ringi ja siis läks kogu kupatus vetsupotist alla.

Hoopis parema maitseelamuse saime USA Mark´i juures. Ta tuli nüüd jälle talveks Nha Trangi ja elab seekord koos Linhiga, kellega ta eelmisel talvel tutvus. Linh enam tööl käima ei pea ning nüüd sisustab ka nende päevasid peamiselt igasugu hea toidu tegemine, sest mõlemad on kirglikud kodukokad. Mark kutsus meid külla grillitud kaheksajalga sööma. Olime muidugi nõus. Ma isegi ei teadnud, et siin kaheksajalad elavad, kuna turul ma neid küll kohanud ei ole ja ka restorani menüüdes ei ole sellist elukat silma jäänud.

Eelroaks, õlle kõrvale snäkiks, pakkus Mark selliseid pakikesi...

... kui selle lahti harutad, tuleb välja selline kõva süldimoodi ollus, mille keskel on üksik krevett. Selle kõik pistad suhu ja on isegi päris hea maitsega. Lehti muidugi ei sööda. A kunagi ei pidavat täpselt teadma, mis paki sees on, kuna selliseid müüakse igal pool. Mõnel on sees krevett, mõnel liha, mõnel hoopis mingi riisiasi. Tegelikult on pakkidel natuke erinev kuju ja kui selle selgeks saad, siis on lihtne. See valge ollus peaks olema midagi tärklisetaolist.

Mark ja Linh võõrustasid meid eriti rikkalikult. Lisaks hunnikule marineerinud ja grillitud kaheksajalale pandi lauale munanuudlivokk köögiviljadega, mango-porgandi riivitud salat marineeritud seakõrvadega (!) (õnneks olid seakõrvaviilakad nii suured, et need sai kergesti kõrvale lükata), kahte sorti kastet ning lõpetuseks veel puuvilju, juustusid, saia ja vürtsikat suitsuvorsti (mis pidi olema ühe André enda tehtud). Istusime katuseterrassil tähtede all ning oli tõeliselt tore õhtu. Mark on ikka megaenergiline inimene ja väga otsusekindel ka. Nii nagu tema ütleb, nii ka asjad on. Linh muidugi loodab ei-tea-mida, aga sellised on nad kõik (vietnamlannad siis). Kui me vahepeal Linhiga kahekesi olime, siis ma natuke uurisin nende suhete kohta.

Linh on umbes 34 ja Mark 67. Mark on abielus ja tal on mitu täiskasvanud last USA-s. Linh loodab, et Mark lahutab oma naisest ja tuleb tema juurde Nha Trangi elama. Mark pidi rääkima, et tal on väga raske lahutada, kuna neil on nii palju maad ja varandust ning lahutamine USA-s on väga kallis ja aeganõudev, aga no oma sõnul pidi ta asjaga tegelema. Linh on 6 aastat ülikoolis käinud ning töötas hotellis hea koha peal, tundub suhteliselt arukas tüdruk olema, aga no ta tahab Mark´iga last ka veel saada. Ütles, et Mark tahab ka. Minu jaoks on sellised asjad ikka natuke üle mõistuse. Ma ei kujutaks ette, et ma hakkaks nüüd käima mingi 65-aastase rikkuriga ja tahaks temaga last ka veel saada. No elu on Linhi jaoks muidugi paremaks läinud – tööl ta enam käima ei pea ning kui Mark kevadel jälle Ühendriikidesse läheb, maksab ta nende praeguse kodu eest üüri edasi ja Linh saab sinna veel oma õe ka elama võtta. Heheeee, näeme jah seda. Linh võtab sinna raudselt terve oma pere elama.

Veel üks tore pidu jäi oktoobri lõppu – Halloween. Me ostsime poest pisikese muskaatkõrvitsa, uuristasime seest tühjaks ja tegime esimest korda elus ka selle kõrvitsaasja, kus küünal sees käib ja mida terve USA Halloweeni ajal täis on. Troim tegi vist üle aasta esimest korda käsitööd ja sattus isegi natuke hasarti, kuna selle näo lõikamine ja viimistlemine oli tegelikult päris lõbus. Troim muidugi ütles, et oleks mul siin need tööriistad, mis töö juures, saaks ikka eriti ägeda näo teha. No ta sai meie nugadega ka väga ilusti kõik valmis hööveldatud. Endile me mingeid kostüüme selga ei pannud, kuid käisime Jane´i ja Mark´iga Booze Cruise´i möllu vaatamas. Seal on alati kõik ettekandjad teemakohaselt riides ja vastava meigiga ning ikka enamik külastajaid ka.

Kojuminek oli omaette ooper, kuna Troim otsustas, et me peame sõitma selle cycloga. ootasime hiiglama aja mõnda jalgrattameest, aga ei näinud 10 minuti jooksul mitte ühtegi. Muidu on nad igal pool jalus. Lõpuks siiski Troim ühte nägi ning kupatas juhi ilma pikemate läbirääkimisteta sadulast maha ning istus ise asemele. Kamandas mind ja juhti ette istuma ning hakkas väntama. Nojah, nalja kui palju. Seal rikša peal oli tegelikult väga mõnus istuda, ainult natuke kitsas oli koos selle vanamehega. Cyclol ei ole pidureid ja selle keeramiseks peab keerama tervet seda tooli, milles kliendid istuvad. Me sõitsime küll mööda täiesti sirget tänavat, aga millegipärast hakkas tänava lõpus ratas paremale kiskuma ja keeras ja keeras ja keeras ja keeras ..... otse vastu elektriposti. Seal olid mingi alumised metallist varbad ka veel ning cyclo jalatugede sarved sõitsid sinna alla kinni. Käis väike pauk ja mina ehmatasin ära, et lõhkusime nüüd selle mehe töövahendi ära. Vaatasin selja taha ja Troim oli selle paugu peale sadulast alla lennanud nagu pudrukuul ning lamas selili asfaldil, ise ainult naeris. Vanamees hüppas ka maha ja hakkas niimoodi kõht kõveras naerma, et peaaegu hüppas ja tantsis seal oma ratta kõrval. Ta sikutas cyclo posti küljest lahti ja lükkas otseks, nii et sellega oli kõik korras. Troim maksis vanale vähemalt 6-kordse tasu ja me läksime ülejäänud 20 meetrit koduni jala. Ma olin küll natuke šokis, kuid kuna too tüüp ja Troim ainult naersid, siis polnud muretsemiseks erilist põhjust. Kodus pidin küll Troimi haavad üle vaatama - tal olid verised kriimustused üle poole selja, põlv verine ning hüppeliigese juurest oli jalg paistes. A noh, Vietnam ju :)

Seltskonnalõvi

Järgmisel päeval saabusid külla Tipp ja Täpp. Jälle megalahedad eestlased. Tundub, et siia, nii kaugele, ei satugi mingid mõttetud tüübid. Eestlasi on ju nii vähe, et kui kuhugi kaugesse kohta reisid, siis saavad ka mittetuttavad tuttavaks ning ikka võetakse ühendust. Inglasi ja ameeriklasi ja kanadalasi käib siin niigi palju, sellepärast siinsed välismaalased ei tutvugi eriti oma kaasmaalastega, kes siin ringi reisivad. Igatahes kõik aina imestavad, kui meie jälle mingite uute eestlastega nurga tagant välja ilmume.

Seniks aga vaadake pilte.

06.09.2013.a. - 16.09.2013.a.

 Jälle üks hunnik pilte.

Panen üles ka ühe teksti, mis tegelikult juba ammu valmis kirjutatud.

Ma olen ikka hästi oma kirjutamisega ajast maas. Meenutan siin sündmusi, mis toimusid juba rohkem kui kuu aega tagasi.

Kohe järgmisel päeval pärast Jane´i, Annie ja Mark´i saabumist ehk 6. septembril, mis oli sobivalt reede (mitte et meil suurt vahet oleks), läksime kogu kambaga Sheratoni ja Lac Canhi. Kokku olime 8-kesi. Limpsisime ilusas, puhtas ja läikivas Sheratonis paar kokteili ning laskusime siis taaskord maa peale ning viisime külalised Lac Canhi, mis siiani alati väga vastakaid tundeid on tekitanud – see koht kas meeldib kohe või ei meeldi üldse. Ka seekord. Ja samuti nagu eelmistel kordadel, sai ka seekord tellitud natuke liiga palju toitu. Õhtu arenes edasi ning pärast Lac Canhi ja seejärel paari tundi Booze Cruise´is otsustasime F-le ja E-le ära näidata ka kohaliku ööklubi hulluse.

Ööklubi oli täpselt samasugune nagu pool aastat tagasi – üksikud inimesed ja TOHUTULT vali muusika. Seekord pidas ööklubis oma sünnipäeva keegi Mr Minh, nii et rahvast oli võib-olla natuke rohkem, kuid mitte keegi ei tantsinud. Minhi auks jooksis suurel ekraanil kiri „Happy Birthday Mr Minh“ ning ümber tantsuplatsi olid laudadel puuviljavaagnad ning klaasid. Tellisime endile hirmkallid soojad Tiger õlud. E ja F olid täiesti pahviks löödud. Selline ööklubi tundub lihtsalt nii ajuvaba, võrreldes kõikide teiste normaalsete ööklubidega, kus inimesed käinud on. Eestis võib ju kõige kallal viriseda, kuid vähemalt võid Eestis ööklubisse minna, seal mitu tundi mõnusalt aega veeta, tantsida, juua, inimestega suhelda jne, kuid Nha Trangi ööklubi on nagu mingi piinamiskoht. Troim ei tahtnud meid niisama ära lasta ning käsutas E ja F tantsima ning tellis veel 2 ringi õlut J Õnneks tulid varsti välja palgatud tantsijad – 2 tüdrukut ja 1 kauboisaabastega kohalik Marco. Viimane väänles ümber posti ning iseenesest tantsis täitsa hästi. Tänu neile kolmele oli meil nüüd midagi vaadata ning ööklubi muutus natukenegi huvitavamaks. Üle 40 minuti me seal siiski vastu ei pidanud ning tormasime pärast viimast sooja õllelonksu kiirelt kosutava värske õhu kätte. Huhh, milline kohutav organismi piinamine. Täiesti arusaamatu, kuidas nad ise seda välja kannatavad. E ja F suutsid ainult korrutada, et „misasi see oli???“. Nende jaoks oli see ikka paras šokk. F-l oli lausa tunne, et siseelundid on kõik rappudes oma kohti vahetanud ning süda rütmist väljas. Ja nende kahe puhul pole tegemist mingite klubikaugete tüüpidega, hoopistükkis vastupidi – neid võiks pidada lausa Eesti klubide ekspertideks. Kuigi sissepääsupiletit ei ole, pani E-d imestama õlle kohutavalt kõrge hind. Ta ütles, et kuidas saab olla, et Booze Cruise´s paar tundi tagasi joodud rummkoolaga maksis 25 000 d ning ööklubist ostetud soe õlu 70 000 d.

Järgmisel päeva sõitsid E ja F ringi meie rolleriga  ning meie marineerisime kana ja kurke J Olime natuke rannas ning õhtul käisime Sushi Sakuras. E on suuremat sorti sushifänn ning tal olid juba peaaegu esimesel päeval välja otsitud 2 Nha Trangi sushirestorani ning nende aadressid telefoni salvestatud. Ma teadsin ka neid kohti juba ammu, kuid kuna Troim ei taha eriti sushit ning Jane absoluutselt seda Jaapani toitu ei kannata, siis me ei olnudki nendesse sattunud. Nüüd tänu E-le, sain ka mina siin sushit proovida. Sakura restoran oli väga tore koht – meid pandi istuma eraldi ruumi, mis oli sisustatud autentselt Jaapani stiilis. Istusime ümber madala laua patjadel, kõik oli pruunikates-roosakates toonides ning meeleolu hoopis teine kui siin mujal Nha Trangis. Ruumil ei olnud ka aknaid, nii et olime välismaailmast täiesti äralõigatud. Kõik tellitud toidud osutusid nii maitsvateks, et tellisime veel juurde. Kõige rohkem maitsesid california rullid mitte-sushi-sõber Troimile. Ka Peetrile maitses ning ta sai ka pulkadega vehkimisega hästi hakkama. Koha kiituseks võib ka öelda, et õlu oli normaalse hinnaga. Ettekandjad küll natuke kobatsesid, aga see oli andestatav. Ilusad Jaapani kleidid olid neil seljas J

Märkamatult oligi jälle pühapäev ja õllejooks. Seekord tuli jälle kaasa Peeter. E ja F tiirutasid rolluga Nha Trangi ümbruses ja seega meiega ei liitunud. Seekord oli Hash-raja paika pannud Martina ning see rada oli parim, mida mina olen siin läbinud. Ilm oli fantastiline ning teekond tohutult mitmekülgne. Kõndisime nii väikestel külatänavatel, mäejalamitel, banaanisaludes, tihnikus, põldudel, ehitusplatsidel, mudajõgedes ja kivisegustel järvekallastel ning muuhulgas põikasime korraks sisse budamunkade kloostrisse. Selline igakülgne rahulolu. Saime korralikult rahmeldada ning end füüsiliselt pingutada, samas olid vaated unustamatud. Ka nhatranglastel ei olnud aimu, et nii lähedal linnale selline kaunis järv on. Martina rääkis, et vietnamlased ei tea tegelikult suurt midagi, mis neil ümber nurga toimub. Nad elavad rahumeeles terve elu oma linnaosas ning satuvad harva kuhugi kaugemale. Niisama nad ringi ei sõida ja ümbrust ei avasta. Nt Martina ise pidi iga nädal sõitma oma rolleriga ümbruskonnas lihtsalt niisama ringi ja erinevaid kohti uudistama. Pealinna Hanoisse ja Ho Chi Minhi satuvad kohalikud ka enamasti vaid siis, kui on millegipärast vaja. Muidugi on ka erandeid, aga see on enamike inimeste iseloomustus. Nad lihtsalt on enamasti sellised …….. tuimad ja mitte eriti uudishimulikud muu maailma suhtes.

Martina oli raja teinud väga huvitavalt ning kui olime jõudnud ühele kenale lagendikule mägede vahel, ootasime kogu grupi kokku ning tegime kõik koos pilti. Et sellele lagendikule saada, pidi aga minema läbi tillukese ojakese. Just niimoodi pisikese ojana see algul tunduski, aga kui järjest kõik seal oma tossud mudaseks astusid, hakkasid mõned alternatiivi otsima. See oja oli nimelt üks salakaval mudatunnel, nii et sinna sisse astudes, vajusid kohe pea põlvini mutta. Ümber käänaku oli mingi väike purre, millele saamiseks tuli aga laskuda alla päris järsust suurest kiviseinast. Troim asus seal abistama ning aitas niimoodi oma isa ja veel mõned jõest üle (teadmata, et natuke aja pärast pidid nad samast „seinast“ üles tagasi ronima).

Siin on selle kohta video ka

Õhtune valgus, mis peegeldus oranžikana vastu mägedelt ja roosana järvelt ning jõgedelt, oli lummav. Edasi sai valida kahe erineva tee vahel – esimene pidi olema raskem ning mittesoovitatav vanematele või nõrgematele inimestele. Peeter oli juba niigi turnida saanud, nii et otsustasime, et Troim läheb isaga lihtsamat teed pidi (hiljem selgus, et siiski niiväga lihtne ei olnud) ja mina läksin koos enamikega raskemale rajale. See „tee“ kulges mööda suhteliselt järsku järvekallast, kus pinnaseks olid suuremad ja väiksemad teravad kivid, mis kippusid jalge alt ära veerema ja libisema, nii et kogu aeg pidi jalalihaseid pinges hoidma. Nii naljakas oli seda seltskonda vaadata. Nii vanamehed kui lapsed, kohalikud ja mittekohalikud, kõik ukerdamas, lobisemas ja itsitamas. Õnneks keegi järve ei kukkunud. Kõige lõpuks pidi end rinnuni ulatuvast müürist ka üle vinnama. Viimased 100 meetrit läksime koos kergemat teedpidi tulnutega.

Bussi juures ei olnud meil muidugi mingit aega hinge tõmmata. Hakkasime kohe salatiga möllama. Suutsin kiirelt hammustada paar ampsu arbuusi ning edasised 40 minutit veetsime salatit segades ja laiali jagades ning siis kõike oma tavaari kokku koristades.

Lõpuring toimus täiesti muust elust eemal. Oli täielik vaikus (kui välja arvata mingid metsarohutirtsud) ning taevas särasid tähed. Vaikuse all mõtlen muidugi seda, et mootorrattaid ja tuututamist ei olnud. 40-pealine kamp inimesi oli meil ju ikkagi ümber, kuid kuidagi teistmoodi rahulik oli seal. Kõigil oli nii tore olla ning nalja sai ka, nii et ring ja laulud venisid päris pikaks. Õues oli juba täiesti pime ning ainus valgusallikas oli minu telefon. Hoidsin oma taskulambi-appi kõrgel teiste peade kohal ning niimoodi oli päris okei.

Esmaspäeval läksime E, F-i ja Peetriga 4 saare ehk nagu Troim tabavalt märkis – 4 baari tuurile. Broneerisime tuuri ikka oma tuttava vana käest, aga seekord pandi meid mingisugusesse sellisesse bussi, mis koosnes ainult kohalikest turistidest. Meie viiekesi olime ainsad valged, isegi ühtegi venelast ei olnud. Ei tea siis, arvatavasti oli madalhooaeg ning teisi turiste vähe. Mahutasime end sinise laeva peale istuma ning vaatasime, kuidas kohalikud kõik endale päästevestid selga ajasid. Tuurikorraldajad veel karjusid ka nende peale vietnami keeles, et ikka kindlasti peab vest seljas olema. Meid ei teinud keegi märkamagi ning meile veste ei jagunud (või lihtsalt ei jagatud). Noh, suva neist valgetest turistidest. Meil sellest muidugi midagi ei olnud. Oligi parem, kui seda haisvat asja seljas pole. Ilm oli jälle super ning laeva peal oli väga mõnus olla. Troim mõnules päikse käes ja ütles: „siin on nii mõnus olla, et ma võiksin siin elada …… oot, aga ma elangi siin ju!“ :D Ahhaaa-elamus.

Natuke oli tuuriprogramm muutunud ning minu meelest halvemuse poole. Teisele saarele ei saanud enam minna, vaid hoopis merele oli ehitatud mingi totakas platvorm, mille pealt võis minna snorgeldama ja sukelduma. Samuti tehti sellesama puust „parve“ pealt paraseilingut. Käisime F ja E-ga snorgeldamas, aga see polnud üldse nii äge, kui saarelt ise otse vette minnes, nagu eelmistel kordadel. Kuna need saared on siin looduskaitseobjektid, siis ma arvan, et liigne turistide arv hakkas korallidele juba halvasti mõjuma, lisaks oli see, mis seal saarel toimus, ikka porno. Mingid imelikud müügiputkad ja betoonkärakatest arusaamatud majad. Samas, võib-olla siiski ei ole tegemist mingi looduskaitsega, vaid nad hoopis ehitavad saarele uusi ja suuremaid maju ja joogi-nänni-kauplusi. Eks me niikuinii lähme sellele tuurile veel, nii et vaatame mõne aja pärast jälle üle.

Söök oli aga paremaks läinud. Seekord ei olnud laud kaetud niivõrd mingite õlist tilkuvate palakestega, vaid toit oli maitsev. Aaa, ning pakuti ka võimalust tellida merisiilikusuppi, mis pidi muidugi olema mingi imeravim, parandades immuunsust ning teravdades mõistust jne. Mu arust kõik kohalikud tellisid selle ning me otsustasime ka viie peale ühe võtta. Nuujah, supp nägi suht kole välja ja maitses ka mittemillegimoodi. Sõime kõik 2 suutäit ning sellega meie jaoks huvi imesupi vastu piirdus. Merisiiliku tükke seal otseselt sees ei olnud, kõik oli selline ühtlane püree väikeste valgete kalaliistakatega. Ega see supp halb ei olnud, aga hea ka mitte.

Pärast sööki läks muidugi jälle esinemiseks. Kuna me olime aga „vale“ laeva peal, siis seda sama lahedat kampa seekord polnud. Selle laeva poisid tegid ka nalja, aga nii hästi kui nendel originaalsetel, see neil välja ei tulnud. Kuna seltskonnast puudusid ka igasugu muude toredate rahvaste esindajad, ei saanud me kuulda laule vene, rootsi või saksa keeles ning pidime kannatama järjest vietnami laule. Ühe laulu ajaks ronis lavale ka üks peenike tšikk, kes esitas väga hästi mingi kohaliku hiti.

Seejärel sõitsime viimase saare lähistele ning jäime sinna ankrusse. Niimoodi pidi vette minema. Toimus järjekordne veebaar, kus sai juua tasuta 14,5 vol´ist põldmarjaveini. Kõlaritest kostus jube kõvasti igasugu lääne hitte ning pool seltskonnast kolis isetehtud päästerõngaste või päästevestidega vette, laeva kõrvale veini rüüpama. Kuna vietnami tüdrukud enamasti alkoholi ei tarbi, siis ei olnud vees üldse palju rahvast ning veini jäi loomulikult üle. Või no mis üle …. Troim ujus selle pudeliga laeva juurde tagasi ning tõi ka oma isale seda maitsta. Edasise tunnikese veetsime rannas lamamistoolides õlut ja jäätist limpsides ning siis seilasime tagasi koju.

E avastas, et siinsed juuksuriteenuste hinnad on imeodavad ning lasi endal esmalt juukseid värvida ning teiseks juukseid sirgendada. Niisiis suundusid nad peaaegu kohe pärast väsitavat meretrippi juuksurisalongi ning E-le hakati tegema sirgendavat protseduuri, mis kestis 3 tundi! Mõne aja pärast liitusime ka meie Troimi ja Peetriga ning kuna meil oli suht jama seal niisama passida, siis lasime ka endile igasugu protseduure teha – massaaži ja kõrvade puhastust. Kuna E kallal ikka toimetati, otsustasime oma elu veelgi lõbusamaks teha. F käis poes ning tõi paar õlut, seejärel istus ta salongi arvuti taha ning hakkas Eesti muusikat valima. Muidugi küsisime enne luba ka, aga ega neil midagi selle vastu polnud. Pealegi, me olime nagu suurkliendid juba, sest E lasi endale teha vist ühte kallimat asja hinnakirjas (ja see oli ikkagi umbes 4 korda odavam kui Eestis). Olukord oli muidugi üpris sürr – vedelesime seal salongis ning kuulasime Ivo Linnat või Üllar Jörbergi, eriti karmiks läks muidugi asi siis, kui laulma hakkas Maie Parrik: „Ma viies ratas vankri alllllllllll, nii pehme nagu kirju pallllllllllllllll“. No umbes nii need sõnad vist on. Meganaljakas oli igatahes. Peale meie oli salongis ainult Evelyn Sepa teisik, kes aga ei öelnud midagi ning tundus, et talle ka meeldis enamik sellest muusikapopurriist.

Kui kell oli juba peaaegu 21, lahkusime lõpuks ilusalongist ning suundusime õhtust sööma. Aishasse. Väga tore oli, et ka Marianna tuli ise kohale ning rääkis meiega natuke juttu. Polnudki teda hiiglaammu näinud.

E ja F lahkusid varem, kuna nende kiire reisiprogramm nägi ette sukeldumistuuri järgmisel hommikul kell 7.20. E ei saanud küll oma värskelt protseduuritud juustega sukelduma minna, kuid kauplesime talle odavalt koha laeval. Ehk Troim kauples. Sukeldumistuur oli muidu lahe olnud, inimesi oli ainult vist 6 ning kõik oli selline professionaalne ja rahulik. Tagasi jõuti juba 13 ajal. Kui mujal maailmas peab sukelduma minemiseks enne läbima mingeid koolitusi ja saama mingeid pabereid, siis siin sellise ajaraiskamisega ei tegeleta. Enne esmakordset sukeldumist seletatakse paari sõnaga tähtsamad asjad ära ning siis juba ongi inimene valmis vee alla minema, loomulikult koos instruktoriga. F jäi igatahes sellega rahule ning ilusaid koralle ja kalu oli ta ka kohanud. Võib-olla lähme ise ka kunagi, kuigi mulle isiklikult sukeldumine ei meeldi.

See sukeldumispäev oli ka E ja F-i viimane päev Nha Trangis. Sama õhtu veetsime nende hotellis pakkides ning basseini ääres jutustades. E ja F avastasid, et neil on kohvrites liiga palju asju, mida nad ei vaja ning mis võtavad tarbetult ruumi, niisiis lahkusime nende hotellist suure kraami täis kotiga. Nad andsid meile kreeme, cutasepti, täispuhutavad veemadratsid, lendava taldriku ja mingit sööki. Õlled, mis neil hotellitoas üle olid jäänud, lahendasime seal kohapeal ära.

Troim lubas õhtul, et läheb neid hommikul kell 6 saatma ka. Me kõik arvasime, et see on muidugi niisama lubadus, aga ei olnudki! Troim pani endale äratuskella helisema ning läks E-d F-i saatma, et kontrollida, kas kõik on ikka korras. Muidugi ei olnud. Vietnamis ei käi asjad nii lihtsalt. Hotellist check-outi tehes hakkas tüdruk leti taga seletama, et nad on ühe klaasi ära varastanud või lõhkunud. Selle selgitamise peale, et nad loomulikult ei ole mingit klaasi ära võtnud, läks 15 minutit. Heaks argumendiks osutus jällegi õlu! Troim ja F seisid leti taga ning jõid purgist 333-e. Troim õiendas hotellimutiga, et näed, meid ei huvita teie totakad klaasid, me pole neid puutunudki. Me joome õlut PURGIST. Lõpuks jäi õigus muidugi Troimile, kuidas saakski vastupidi olla, kui neil polnud mingeid tõendeid selle kohta, et E ja F oleksid mingid klaasivargad. Ajuvaba. Aga nad on kuradi kavalad. Näevad ära, et valged checkivad hotellist välja varahommikul, mis tähendab, et neil on aja peale vaja jõuda lennujaama, seega on suurepärane hakata neile pähe määrima mida iganes. Küll nad närvi lähevad ja ära maksavad. Mis see 10 dollarit siis ikka rikastele välismaalastele ära ei ole. Seekord polnud nad aga arvestanud vaidlushimulise Troimiga, kellel oli aega maa ja ilm. Kogu selle seletamise peale kobis oma toast välja ka Peeter, kes elas kaks maja ja kaheksa korrust eemal. Mina siiski nii tubli polnud, et E-d ja F-i saatma oleksid läinud, aga nad jõudsid hoolimata sellest kenasti Bangkokki ja Tallinnasse.

Viimased kaks päeva Peetri kolmenädalasest puhkusest saime jälle kolmekesi veeta. Peetri ärasõidupäeva eelõhtul plaanisime minna Lousianasse õhtust sööma ning natuke minu sünnipäeva ette tähistama. Peeter kinkis mulle raha, mille eest pidin endale ise kingituse valima, soovitavalt bikiinid. Bikiine ma siit aga sobivaid ei leidnud ning ostsin selle asemel hoopis valgest nahast koti ja lühikesed püksid. Mul pole elus nii ilusat kotti olnud, nii et olin selle üle väga õnnelik. Ehk saan kuskilt kunagi ka bikiinid, kuna kingituseraha on veel üle.

NB! Siider! Kopparbergs! Väga hea! Ja muidugi minu ilus uus valge nahast (loodetavasti) kott.

Okei, plaanidest aga niipalju, et plaane ei tasu ikka väga teha. Neljapäeva õhtul sadas nii vastikult vihma, et oleks olnud täiesti mõttetu minna Lousianasse kallist sööki sööma, kui peab istuma siseruumides ja arvatavasti kileseina taga. Louisiana mõte oligi selles, et saaks rahulikult mere ääres olla ning merd ja õhtusööki nautida. Istusime siis natuke Peetri hotellitoas ning ma jõin maailma parimat SIIDRIT (Eestist toodud) ja muutsime käigult plaane. Läksime hoopis ühele katuseterrassile. Olime seal vist ainsad külastajad, seega oli väga mõnus ja omaette olemine. Tähelepanelik teenindus veel pealekauba.

Väga ilus pilt isast ja pojast

Reedel, 13. septembril sõitsime siis kõik koos jälle lennujaama. Pakkisime Peetrile kaasa igasugu Vietnami kraami ning läksime temaga kaasa, et aidata pagasiteemadel. Nagu arvata oligi, teatati meile esmalt, et kohvrit otse Eestisse KÜLL saata ei saa. Lihtsalt pole võimalik! Olime väga rahulikud, kuna sama kadalipp oli minul ju juba läbitud ning neil tuli lihtsalt leida üles õige inimene, kes seda asja jagab. Läks umbes pool tundi ja nad hammustasidki läbi, et tegelikult ikka saab küll. Tüdruk ei suutnud küll uskuda, et Peeter kavatseb 13 tundi lihtsalt lennujaamas istuda, aga mis tal muud üle jäi. Kiituseks Vietnam Airlines´ile – kohver jõudis ilusti Peetriga samal ajal Tallinnasse.

Nha Trang – Moskva lend oli olnud pooltühi, nii et Peetril vedas ka sellega. 13-tunnist vegeteerimist lennujaama koridorides Peeter siiski läbi tegema ei pidanud. Teadmiseks ka teistele, et Domodedevos on olemas lennujaama VIP lounge, mis maksab 60 eurot. Selle raha eest saab seal mugavates suurtes toolides tukkuda, süüa ja juua piiramatult. Tasub igal juhul ära, kuna tavalises lennujaama kohvikus maksab õlu niikuinii 5 eurot, toidud kindlasti ka palju, ning lisaks pead kogu aeg trügima ja tõuklema mingi massi sees. VIP ootesaalis oled aga nagu omaette vaikses oaasis. See oli küll ajaliselt piiratud 6 tunniga, kuid keegi ei hakanud midagi kobisema, kui Pets seal natuke kauem aega veetis. Lisaboonusena oli veel see, et kui ta hakkas AirBalticu lennule minema, kutsuti ta kõrvale ning paluti esimese klassi järjekorda. Lennukile viidi ta eraautoga! Ülejäänud kamp sõidab teatavasti bussiga. Heh, ei tea, kuidas need asjad toimivad ja kes-kus sind igalt poolt jälgib.

Meie Troimiga sõitsime tagasi oma vaiksesse korterisse ning jäime ootama järgmiseid külalisi. 4-5 tunnikest oli vaikus ja rahu ning siis saabusid Cam Ranhist bussiga J ja Thuy. Meie Saigoni sõbrad. Nemad jäid Nha Trangi puhkama kuni pühapäevani, nii et veetsime koos pika nädalavahetuse. Kuna Thuy on vietnamlanna, oli nendega muidugi sellevõrra lihtsam. Thuy teadis ise, mis ta tahab teha ja kus käia ning vedas lihtsalt J kaasa. Koos olime peamiselt õhtuti. Mind pani aga imestama, et Thuy ei saanud sugugi hotellidest ja reisibüroodest paremat hinda. Mõne asja eest maksis ta isegi rohkem. Näiteks see 4-saare tuur. Meie maksame selle eest 120 000, kuid tema oli maksnud 300 000 d! Mõnest kohast selgitatavat talle, et vietnamlasel on üks hind ja sinu poiss-sõbrale teine ehk et tihti maksavad nad J eest veel omakorda kallimat hinda.

Teine näide oli intsident hotellis. Thuy broneeris spetsiaalselt basseiniga hotelli, kuid kohale jõudes ilmnes, et bassein on remondis ning saab valmis alles järgmisel nädalal. Thuy oli megavihane ning seletas ja õiendas kõikide mänedžeride ja töötajatega. Ta nõudis allahindlust, kuid seda ei oldud nõus andma. Meie, kui valged, hoidsime parem suu kinni, las asjatavad ise vietnami keeles. Igatahes kulus meil seal tohutu aeg sellele vaidlemisele ning lõpuks soostus hotell paigutama nad aste kõrgemasse tuppa, mis muidu on kallim, aga nemad saavad selle siis odavama toa hinnaga. Me olime siiani arvanud, et selline ülekõrvadetõmbamine käib ainult valgete turistide suhtes, aga tundub, et mitte. Nendele on kama kaks, kas klient on valge või kohalik. Kui juba siia hotelli tuled, siis järelikult on sul ka pappi, mida välja pritsida.

J ja Thuy käisid sorgeldamas ning rolleriga ringi sõitmas. Õhtuti mängisime piljardit ja sõime koos mõnes mõnusas restoranis. Tore ja rahulik oli. Ei mingit liigset tempot, nagu me enne natuke kartnud olime. Esmaspäeval naasid ka nemad tagasi Ho Chi Minhi ning meie hakkasime taastama oma vana rahulikku elurütmi. 

Kallile vanaema Vööbele...

Kallile Vanaemale Vööbele! Sa olid üks suurepärane isiksus, nii positiivne ja elujaatav. Ma ei mäleta kunagi sind vihase või karjuvana. Mitte kunagi. Su elu oli pikk ja sündmusterohke. Sul oli palju väga pikaaegseid  sõpru ja sõbrannasid, toredaid lähedasi ja kaugeid sugulasi. Mulle jääb alatiseks meelde sinu väärikas hoiak, kombed ja elutahe. See, et sa teadsid, kuidas asjad peavad käima. Sa ei olnud tüüpiline "küpsetan ja koon vanaema", vaid sa õpetasid mulle kunsti ja kultuuri ning muusikat. Ma pean seda tohutult tähtsaks, et sa viisid mind juba väiksena näitustele ja teatrisse, me käisime vanalinna kohvikutes moorapead söömas ning kirikutes kontserte kuulamas. Sinu lilled, kingitused ja kaardid olid alati nii läbimõeldud ja armsad, sa tõesti hoolisid ja püüdsid ning ma hindan seda tohutult.
Kuidas sa õpetasid mulle varakult selgeks kõik Tallinna kirikud ja tähtsamad hooned, rääkisid tänavatest ja ajaloost.
Sa oskasid alati suhelda kõikide inimestega, leides tuttavaid ja sõpru. Ühtemoodi sõbralikult vestlesid sa ettekandjatega, kunstnikega, teadlastega, poliitikutega. Isegi keel ei olnud takistuseks. Hämmastaval kombel said sa kõik jutud räägitud ka kõikide välismaalastega, kelle keelt sa iseenesest ei oleks  pidanud oskama. Ma armastan sind ja ma olen alati olnud ja olen edaspidi uhke oma Tallinna-vanaema üle, kes õpetas mulle palju ning hoolis ja armastas meid. Neid pisikesi seikasid ja asju, mis teevad sind mulle nii armsaks, on palju ning mul on selle üle ütlemata hea meel.....
Ja veel üks asi meenus - kui rahustav oli see, kui vanaema enne magamajäämist vaikselt minu selga masseeris. Sa jääd alatiseks minu südamesse, kallis vanaema Vööbe.
Puhka rahus.