Kallis Triin. Aitäh Sulle suure ja sügava sõpruse eest, aitäh hoolimise ja armastamise eest, aitäh meie ühiste hetkede, seikluste, kõht kõveras naermiste, tantsimiste ja kallistuste eest. Sa oled alati minu südames väga erilisel kohal. 

Ilusaid tantse taevastel vikerkaaredel!

Ma ei hakka seletama, miks ma selle laulu otsustasin üles panna. See on lihtsalt eriline. 

Hapukapsas

Siin üks stiilinäide, mismoodi käib kapsa riivimine kuumas kliimas. Troimi vanaema Helju 72-rublane riiv on superluks aparaat ja Troim teeb sellega maailma parimat hapukapsast! Aitäh Aivile ja Jürile, tänu kellele see masin üles leiti, Tallinnasse transporditi ja uuele elule äratati.

Laupäeval, 13.08. toimus LivinCollective kohvikus Nha Trangi esimene käsitööõllede festival. Kohal oli küll vaid 3 õllepruulijat ja 1 siidritootja, aga üritus oli hästi, hästi tore. Livin kohvik on muidu see koht, kes meie marineeritud asju oma lihade, vorstide ja burgerite juures kasutab. Peaks ütlema, et õlled olid väga head, kõige rohkem meeldis belgia-stiilis pruulitud õlu, mida teeb hoopis Saigonis elav hispaanlane. Siidrid olid ka väga head, aga natuke liiga kanged. 7,5% ja nii. Aga ma olin täiesti üllatunud, et kõik need joogid nii hästi maitsesid ning need inimesed õllede-siidrite taga olid kõik nii toredad ja sõbralikud ja lahedad.

Vorstid värske hapukapsaga Livin Cafes. Pilt LivinCollective Facebooki lehelt.

Siin on pilt meie marineeritud tsukiinidest Livin Cafes, serveeritud BBQ-lihaga.

Foto LivinCollective Facebooki lehelt, autor arvatavasti Marian.

... ja siin minu telefoniga tehtud foto Craft Beer Festivalil. Oli väga lahe tellida restoranis enda tehtud lisandiga toitu :)

Õllefestivalilt veel mõned pildid.

Veel mõned pildid Käsitööõllefestivalilt:

vasakult: Justin, Tran, ?, Bob, Troim ja Carrie

Denis ja Tanja

Eelmisel pühapäeval, 14. augustil toimus järjekordne iga-aastane Red Dress Run. Oli väga naljakas ja lahe üritus, kokku 83 hasheriga. 

Varjus:

Keskel see ruudulise särgiga mees ütles, et ta on taimetoitlane ega saa kahjuks süüa ei meie pasteeti ega pastat. Pasta oli küll ilma lihata, aga seekord megahea juustuga, nii et see ka ei sobinud talle. Troim ütles, et ta võiks ikka pasteeti süüa, sest see on niikuinii 50% taimetoit, sest me kasutame nii palju porgandit ja sibulat :D

August 2016

Siin on mõned pildid ja üks video Hashilt.

Olen oma bloginduse täiesti unarusse jätnud, nii et oleks aeg midagi jagada. Käisin vahepeal kuu aega Eestis. Troim keeldus tulemast, nii et lendasime koos Luccaga. Nii kaua – 5 nädalat polnudki me kunagi teineteisest eemal olnud ja seda 9,5 aasta jooksul! Igatsus pitsitas küll, aga Eestis oli nii tore ja palju tegevust. Me ju siin Nha Trangis elame niikuinii 24/7 kogu aeg koos, nii et oleme selle 4 ja poole aasta jooksul kindlasti teineteisega rohkem aega veetnud kui nii mõnigi abielupaar terve kooselu ajal. Uskudes naisteajakirjades kirjutatut, siis paljud paarid vist ei saakski niimoodi hakkama ning läheksid üsna kiirelt tülli ja hakkaksid teineteisele närvidele käima. Ma olen nii õnnelik, et meil nii pole. Pigem vastupidi, mulle tundub, et siiamaani alles avastame üksteist vastastikku. Mõnikord tundub, et oleme nagu lapsed, kes siin kodu mängivad. Päris lapsi meil pole ja seega on kõik selline lihtne mäng. No teeme süüa ja käime ujumas ja vaatame telekat … vahelduseks proovime natuke ettevõtlusega tegeleda, aga seda ka ainult niimoodi ettevaatlikult, et ei oleks nagu „pärisfirma“ ja päris äritegemine.

2 x 2 peedikuubikud

Samas, see on just täpselt selline elu, nagu meile meeldib. See ongi hea. Miks peab oma elu keeruliseks tegema ja siis pärast ohkima, et „kus mul on ikka raske hommikust õhtuni. peab tööd rügama ja 4 last ära toitma ja siis neid koolitama, autot vaja hooldada, uus telekas vaja osta. magada ei saa, trenni ei jõua jne jne“. Ma saan täiesti aru, et keegi ei saa aru, kuidas me siin elame. Kuidas on võimalik lihtsalt Eestist jalga lasta ja siis mitu aastat Vietnamis nagu linnuke oksal vilistada. Paljuski on asi valikutes, kuidas keegi tahab oma elu ja asju ajada. Läbi huumori võin ju öelda, et minu valik oli abielluda Troimiga :D Nii lihtne see ongi ja rohkem ei pea teadma. Paljud ütlevad, et tuleb unistada ja siis vaikselt selles suunas mõelda-tegutseda ning nii ongi võimalik soovideni jõuda ja need saavutada. Mõni unistab suurest perest, teine suurest autost, kolmas väga heast karjäärist. Ütleme nii, et minu unistustesse need eelnimetatud kuulunud ei ole.

Ana Mandara Six Senses Spa

Vaade bungalost

Tagasi jutu juurde! Eestis oli lahe ja Eesti suvi täiesti suurepärane. Minu perekond on ka maailma parim ja kõik mu 10 onu-ja täditütart oma peredega nii-nii armsad. On ikka mõnus küll, kui on selline kogus inimesi, keda ei peagi kogu aeg nägema ja iga päev rääkima, aga kui kokku saame, on kuidagi eriti mõnus ja pingevaba olla. Just lihtsalt pingevaba. Ole kuidas oled, nad on sinu sugulased ja tore on kuulda, kuidas neil läheb. Aga Nha Trangist oli raske ära sõita, kuigi ma hinges olin õnnelik. Endalegi üllatuseks hakkasin teel lennujaama taksos nutma ja pisarad olid silmis kuni Cam Ranhini. Sõitsin ära hommikul kell 5 ja päiksetõus, roosad, kollased, oranžid kiired, meri ja mäed nöörisid mul hinge kinni. Vietnami perekonnad, kes paljajalu mööda tänavaid mere poole ujuma suundusid, tundusid ka nii toredad. Lisaks oli mu peas kinni Troim, kellest mul tohutult kahju oli. Kujutlesin, kuidas ta nüüd kuu aega üksinda on. Üksi magama läheb, üksi ärkab, igal õhtul üksi loeb ja telekat vaatab. No ma olin lihtsalt niiii jubedalt kurb ega saanud enam ise ka aru, miks ma üldse pean Tallinnasse lendama. Aga see läks üle.

Samamoodi piisas tegelikult kuust ajast Eestis, sest siis hakkasin juba tugevamalt igatsema Vietnami riiki ja inimesi. Endalegi üllatuseks hakkas mind Eestis häirima see, mis ma poest ostan. Me pole mingid erilised maniakid, kes ainult mahepõllumajandustooteid söövad, aga Eestis on poes müügil Hispaania tomatid, Hiina küüslauk, Poola kurk ja õunad, Kambodza riis, Itaalia makaronid jne. See tundus kuidagi nii vale. Siin ostame enamiku kraamist turult ja ma tean, et see on pärit 100 km kauguselt Dalatist. Poes müüdav kaup on ka enamjaolt Vietnami toodang. Mõnikord harva on pasteedi jaoks vaja osta Uus-Meremaa võid. Tegelikult ju väike asi, mille peale üldse oma närve kulutada, aga ikkagi. Jaa-jaa, ma tean, et Eestist on ka võimalik osta kõiki neid asju, mis on omamaised, aga halloooooo: hind! Ja ega siis kõiki asju ühes kohas ei müüda. Ja Eestis on hooajad.

Enda kasvuhoonekurgid on muidugi teine teema.

...ja tomatid, mis kahjuks küll juunis veel valmis ei saanud

Saabumine Ho Chi Minhi ja esimene samm lennujaamast välja oli sama hea nagu alati. Ma kaifin tohutult seda kuumapahvakat, mis vastu nägu lööb ning kogu keha momentaalselt pehmeks ja niiskeks muudab. Nahk igatahes armastab seda kliimat rohkem kui põhjamaist.

Tõin Eestist kaasa igasugust eriilmelist kraami, aga õnneks keegi minu „roosa puugi“ vastu huvi ei tundnud ja kott jõudis ilusti ja läbi otsimata koos minuga Nha Trangi. Koos minuga reisisid nimelt tore mustsõstrataim (natukese Eestimaa mullaga) ja Troimi vanaema Helju mammutiaegne kapsariiv. Lisaks oli kotis üle kilo juustu, paar kilo leiba jne. Üldiselt muidugi ohutud asjad.

Mustsõstar on nüüd kuu aega rõdul vaevelnud ja tundub, et see kuumus pole ikka tema jaoks. Me ei tea, mis tal häda on, sest Eestis on ka suviti üsna soe ju ning ükski põõsas ei sure sellepärast ära, et 30 kraadi on, aga ju tal on mingi muu häda. Kasvatas paar pisikest lehekest, mis kuivasid kolme päevaga ära ning nüüd tundub, et ka varred kuivavad. Me kastame korralikult.

Võib-olla ei meeldi talle see kaootiline ja lärmakas elu, mis rõdult paistab. Eesti vaikusega harjusin nii ära, et siia naastes häiris isegi mind see ööpäevaringne kisa. Troim ütles ükspäev: „kolm eestlast on seltskond, neli vietnamlast on pralle“. Praegu on koolivaheaeg, mis tähendab, et laste ja teismeliste karjumine lisandub muule mürale, sest ega perekond ei suhtle omavahel nii, et läheks teise inimese juurde ja küsiks midagi, neil on vaja kõva häälega hüüda, nii et terve kvartal kuuleb. Kukk kireb ükskõik mis kellaajal ning koertele meeldib haukuda just öösiti. Omast arust on tähtsad valvekoerad muidugi, aga nad ärrituvad alati, kui keegi väravast mööda kõnnib, ning kuna meie piirkonda on viimasel ajal ehitatud mitmeid uusi kortermaju, mida asustavad peamiselt vitalid-dimad-oksanad, siis öösiti kakerdajaid jagub.

Vietnamlaste veidrustega pidin harjuma kohe esimestel päevadel. Ana Mandaras arvas üks perekond, et jube normaalne on, kui nende väiksed armsad 2-aastased lapsed söövad jogurtit basseinis. Peaasi, et ei peaks võsukest veest välja tõstma.

Teine pauk juhtus kodus. Meile tulid konditsioneeripuhastusmehed ja kuna meid parajasti kodus polnud, siis alt turvamees arvas, et tuleb turvab meie korterit ja vaatab, et töömehed midagi pihta ei paneks. Mingi agregaat pandi aga vahepeal wc-sse otse vetsupoti ette kuivama või midagi. Troim tuli koju ning tahtis minna vannituppa jalgu pesema, kuid sattus peale turvamehele, kes pissis meie duši all. Aaahhh, mul on hea meel, et ma seda ei näinud. Troim oli terve vannitoa ära pesnud ja desinfitseerinud. Me ei hakanud mänedžeri sellest teavitama või kaebust kirjutama, sest Troimil hakkas vanast mehest kahju. Pärast kaotab veel töö ning ega ta vist ise ju aru ei saa, et midagi meie jaoks vastuvõetamatut tegi. 

Eile hommikul istusin Ana Mandaras varju all tooli peal ja määrisin päiksekreemi näkku, kui üks vietnamlanna minu poole pöördus ning küsis: „Can I help you?“. Olin natuke üllatunud ja pomisesin midagi vastu, et „No, no, I´m okay“. Selle peale vaatas tema mind suurte silmadega ja ütles, et „I want you to take photo of me and my daughter“. Nüüd sain aru, et ta tahtis esmalt küsida hoopis „Can you help me?“, aga sõnade vale järjekord keeras küsimuse täiesti teistpidi. Muidugi tegin pilti. Loomulikult oli telefoniks jälle IPhone.

Nha Trang (ja Vietnam) on vihmavarjude ja profifotokatega hiinlasi, korealasi, jaapanlasi ja taiwanlasi täis. Need neli rahvust on jõuliselt hakanud panustama siinsesse turismiärisse ning nt hiinlastest turistide arv on 93% suurem kui eelmisel aastal samal ajal. Neil on ka koolivaheaeg ning tundub, et Vietnamisse reisimist promotakse seal kohapeal korralikult. Linn on suuri reisibusse täis, nii et hommikuti on tükk tegemist, et turule jõuda ning vaikselt hakkab tunduma, et näomask pole üldse paha mõte, kui pidevalt busside heitgaase sisse peab hingama. Juulikuu statistika kohaselt külastas Vietnamit kuu ajaga 900 000 välisturisti, nendest 230 000 hiinlast. Kokku käib aastas ligi 8 000 000 turisti ning eesmärk on see arv aastaks 2020 kahekordistada. Sellest 900 000-st sisenes 650 000 riiki kas Hanoi või Saigoni lennujaama kaudu. Popp koht!

Selline lühike, hüplik ja kiire ülevaade seekord.