Eesti ja juunikuu 2014.a.

Pildid on siin.

Ostsin endale just nurga pealt kuttide käest topsitäie suhkruroomahla ja tulin koju kirjutama. Hetkel (kell on 12:30) on kõige kuumem aeg päevast ja ma olin isegi natuke üllatunud, et need mahlapoisid kuskil laua all ei maganud, vaid täitsa erksad olid. Enamasti on nii, et kui astud mõnda väiksesse elumaja-kõike-müüv-pood-kohvikusse lõuna ajal sisse, märkad hämaruses vaid põõnavaid tegelasi, kes ei viitsi absull end püsti ajada ega sulle midagi müüa. Ja nad ei tõusegi püsti, heal juhul vibutavad käega, et mine ära ja tule tunni pärast tagasi. Point on selles, et kõik vähegi normaalsed inimesed veedavad need paar tundi päevast võimaluse korral toas, mitte õues. Meil on toas nt 32,5 kraadi, aga kuna laetiivik töötab, tundub mõnus jahe olemine J

Turistid on muidugi teine asi, neil lihtsalt pole muud valikut, puhkus ikkagi ju. Pea iga päev vaatame Troimiga, kuidas venelased rannas end praevad. Mulle tundub see jõhker, kuna siinne päike on väga intensiivne ja niimoodi lauspäikese käes käed-jalad laiali lamada on ikka väga kurnav – nii nahale kui ka ajule. Ma ei kujuta ette, kui uimane tunne pärast paaritunnist kannatamist olla võib :D Noja venelased trimpavad päevitamise kõrvale ju punast veini või rummi/viskit coca-colaga!

Kirjutada tahan aga hoopis juunist ja juulist. Ma igatsesin Eesti ja oma perekonna järele kevadel ikka juba väga hullusti ning nii ootasin seda reisi. Eestisse-jõudmine võttis aega 30 tundi ning 4 lendu, aga koju saabudes oli väsimus kadunud. Ma ei tea, mul oli igatahes megamõnus tunne jälle Eestis olla. Tallinn!

Koju olid ema ja isa ostnud meile kõiki neid asju, mida eelnevalt palunud olime ning Troim kühveldas endale kohe sisse kartuliputru ja sülti ning mina lumekrabi; pärast asjade lahtipakkimist võtsin lahti värske Anne&Stiili! Oli reede, nii et õhtul sõitsime kohe kolmeks päevaks Noarootsi. Alguse vaimustus oli suur – no ma olin ju nii kaua eemal olnud igasugu Eesti headest asjadest – SIIDER jne! Toidupoes oleks tahtnud kohe kõiki asju osta.

Kahjuks oli juuni algul üsna kehv ilm ning Troim kannatas päris hullusti. Tennised ja sokid ei istunud meil kummalgi jalas. Varbad hakkasid lihtsalt valutama. Lisaks polnud me harjunud end nii paksult kogu aeg riidesse toppima, nii et Troim ja Lucca istusid esimesed kolm päeva saunas. Ma ei liialda -  just nii see oligi. Troim käis väljas ainult söömiseks ja uue õlle võtmiseks. Aa, natuke tööd tegi ta ka – nimelt teritas isa käiaga mingeid aiakääre, aga käi ei töötanud hästi ning järgmisel nädalal sõitsime Troimiga Lasnamäe ja Mustamäe vahet ühest tööriistapoest teise ja ostsime lõpuks isale uue ja korraliku käia. Eriti armas, et Troimil selline mõte tuli.

Kõiki tegemisi ma siia ükshaaval kirja panema ei hakka, aga me tegime ja käisime tõesti palju. Polegi ju sellist kahte kuud Eestis alates kooliajast olnud, et tööl ei käi ja nädalapäevadel vahet ei ole. Ausalt öeldes on see üsna ohtlik, kuna sugulasi ja sõpru, keda külastada oli kuidagi nii palju ja igal pool ja kogu aeg oli ikka mingi siider ja õlu ja lookas laud. Pole ime, et Vietnamisse tagasi saabusime mitu kilo raskematena. Eesti oleks nagu hea koht töötamiseks ja siis aeg-ajalt sõpradega kokkusaamiseks, aga selline intensiivne trill ja trall oli natuke ebanormaalne. Ei tasu valesti aru saada – ma ei kurda üldse! Minu jaoks olid need kaks kuud lihtsalt superägedad. Enamik inimesi võtsid meid väga soojalt vastu ja meil oli tihti lausa piinlik, et meid nii võrratult armsalt koheldakse.

Alguses oli nt selline programm: esmaspäeval saime kokku Eva-Lotte ja Eeviga, teisipäeval šoppasin nii Troimi kui emaga, kolmapäeval Poome ja Bertaga pikk jalutuskäik Kalamajas ja linna peal, mille jooksul istusime kokku 7-s baaris ja olime lõpuks juba arvestatava koguse alkoholi ära tarbinud pluss arvestatava koguse raha kaardi pealt maha tõmmanud, järgmisel päeval sõitsime Patikale Kikaste juurde, kus oli saun ja pidu tomatisupi ja grilljuustuga, siis reedel Katsi megasuur sünnipäev, kust me mingil põhjusel jala keset ööd koju kõmpisime (kokku kõndisime vist peaaegu tund aega), laupäeval sõitsime Paidesse minu tädipoja sünnipäevale ja samal õhtul olime kutsutud Ladva ja Ruthi juurde, kes võõrustasid meid tatrasalati ja makrapulkadega (nad ikka nii hästi tunnevad meid! J). Pühapäeval käisin mina ainult Kalevis taastumas, aga Troim sai veel paariks tunniks ühe sõbraga kokku.

Kõige õnnelikumad olid meid nähes küll arvatavasti sugulased. Nii minu vanemad kui Troimi tädi tegid meie jaoks kõik ette-taha ära. Aivi ja Villa arvasid isegi, et meile tuleks korraldada väiksed jõulud, kuna meil need juba kaks aastat vahele on jäänud. Niisiis ühel järjekordsel õhtul Meegomäel panime pähe päkapikumütsid ja sõime hapukapsast verivorstidega, kui äkki ulatati meile ümbrik. Jõulukingitus! Ööbimisega pakett Kubija Spa-s! No mida veel. Me olime täiega üllatunud ja väga tänulikud. Verivorstidega oli aga ka naljakas lugu. Nad plaanisidki meile õhtuks üllatust teha ja Villa sõitis hommikul läbi kõik suuremad ja väiksemad Võru kauplused, otsides verivorste, aga no mitte kuskil polnud. Selveris jäi tal käimata ning nii helistas Aivi oma tuttavale, kes tolles poes töötab. See siis käis ja otsis Selveri vorstileti läbi ning leidis kaks viimast pakki Rakvere verivorste! Aivi käskis tal need kohe kõrvale panna, et õhtul tullakse läbi ja ostetakse ära. Hiljem Aivi helistas meile, kuna me olime just Võrus, ja ütles, et minge nüüd Selverist läbi ja öelge lihaleti-tädidele parool „Marek ja verivorstid“ ja saate kraami kätte. Õhtul siis vaatasime jalgpalli ja pidasime jõule ning oi, kus need olid head vorstid. Aivi ja Villa sõid ja kiitsid ise ka ning olid üllatunud, et need nii maitsvad on, kusjuures need olid täiesti tavalised, klassikalised. Ei mingid ekstrapeenikesed või ma-ei-tea, mis imelisanditega.

Meegomäel veetsime üldse pea nädal aega, käies vahepeal nii Võrus, Kündjal kui Laugal ning pidevalt käisid Aivi juures külas meid vaatamas igasugu erinevad inimesed. Me arvasime küll lõpuks, et neil peab meist ammu kõrini olema, aga noh, nad on vist harjunud ka ja Troimil on lihtsalt maailma kõige parem ja toredam tädi, kelle juures lihtsalt on hea olla. Troimi ema oli Itaaliast paariks kuuks Eestisse tulnud, nii et saime ka tema ja Francoga natuke koos olla. Troimi ema muidugi poputas meid ka – keetis Troimile tema lemmikasja keelt, tegi soolaube ja kõrvitsasuppi. Ohh, no ja vanaema Helju juures käisime ka. Troimi vanaema on müstiline vanaproua. Ise on üle 80, aga nii eluenergiat täis, positiivne, naljakas ja äge, et uskumatu. Ta kogu aeg teeb midagi, kaevab, istutab, rohib, korjab, heegeldab, teeb süüa jne. Ja ise näeb ta megahea välja, moodne ka veel. Aivi juures külas olles kandis ta näiteks teksapükse ja väikse kontsaga kingi! Igatahes Helju arvas, et ta peab meile vaestele vietnamlastele liha ka söögiks andma ja nii me üheks lõunaks läksime koos Kellyga tema poole.

Üldiselt toimus seal kogu aeg üks pidu ja pillerkaar. Jalgpall ja saun ja õlu. Väga tore oli näha lahedaid võru sõpru, jalutada Tamula ääres, käia ära isegi Võru muuseumis ja kuulda, kes on vahepeal rasedaks jäänud. Neid raseduseuudiseid oli päris palju!

Tol õhtul, kui me Kubijas olime ning erinevates saunades ja basseinides mõnulesime, hakkas õues rahet sadama. Noh, et nii jõulud, kui keset juunit jõulud olla saavad. Kubija-spa oli muidugi ilus, uus ja puhas, aga no nii imepisike ja läbi mõtlemata. Saunad olid okeid, aga basseinid täiesti mõttetud – mitu väikest veesilma, mis mõeldud üksnes istumiseks. Üks oli umbes 10-meetrine, aga nii kitsas nagu vann. Me oleme Troimiga nii palju erinevates spa-des käinud, et on välja kujunenud juba teatud arusaam, mis heas spa-s kindlasti olema peab ja mille peale pole vajadust raha kulutada.

Märkamatult oligi kätte jõudnud Jaanipäev. Troim võttis Võrust oma isa peale ja sõitis Tallinnasse. Enne Einbyt käisime veel minu onupoja koolilõpetamisel. Tema mõlemad vanemad elavad välismaal, nii et minu meelest oli väga tore, et tema lõpetamisele ilmus kohale selline ebatavaline kamp – mina, isa, ema, Troim ja Troimi isa. Ja siis hakkasid pihta Jaanipäevad, mis sel aastal kestsid teatavasti 4 päeva. Einbys oli koos naljakas kamp ja meil oli kõigil väga tore. Mis siis, et õues oli ainult 14 kraadi sooja. Saun oli ju kuum kogu aeg. Päris Jaanipäev oli pealegi väga ilus, päike paistis ja taevas oli selge.

Mõni päev pärast Jaanipäeva pakkisime aga kotid ja lendasime Inglismaale – mina, minu ema ja isa, Troim ning Troimi isa. Oi, seda reisi olime ka juba ammu-ammu planeerima hakanud. Kokku olime Inglismaal 10 päeva ja sellest kujunes väga lahe reis. Minu meelest nägime ja tegime väga palju, kusjuures väga mõistliku kulutamisega.

Aprill ja mai 2014.a.

07.08.2014.

Pildid on siin

Nüüd on küll hea 4 kuud puhkust olnud blogimisest. Vahepeal käisime kaks kuud Eestis ja Inglismaal, aga sellest hiljem. Praegu üritan meelde tuletada sündmusi, mis jäävad aprilli- ja maikuusse.

Et siis peale Murumetsade ärasõitu ….. Irish Bastard Pete, Jim oma väikse 22-aastase Vietnami tüdruku Up´iga ja Shane kutsusid meid snorgeldamistripile. Nende mingi hea sõber, kellel on oma väike reisibüroo, pidi korraldama privaatreisi – oma laev, oma seltskond, oma joogid jne J Plaan kõlas väga hästi ning kaasa tulid isegi Jane ja Mark, kuna neile suure grupiga koos käia ei meeldi, aga kuna pakuti sellist toredat võimalust kõigest 350 000 dongi eest, siis miks mitte.

Hommikul kell 7.30 olime kenasti kokkulepitud kohas valmis. Ootasime muidugi vietnamlaste järgi ning kuskil peale 8 saabus meie buss, mis oli kahtlaselt suur! Meie kahtlused erareisi osas hakkasid tasapisi tõeks saama ning järgnevad tund aega tiirutasime mööda Nha Trangi tänavaid ning korjasime kokku TEISI INIMESI, KES OLID SAMA TUURI BRONEERINUD! Mark´i nägu ei väljendanud midagi :D Õnneks ta siiski maha ei läinud, raha ju makstud. Niisiis lõpuks pakiti meie laev tuugalt inimesi täis ning läksime snorgeladama samadesse kohtadesse, kus me juba varemalt mitu korda käinud olime. No väike tüng, aga tore oli ikka. Seltskond oli uus ning Jim´i ja Pete´ga sai hullult nalja. Ma ei saa aru, kuidas need inimesed kogu aeg nii rõõmsameelsed on. 

Jim oma Up´iga on natuke veider paarike, aga ausalt öeldes, vahet pole, et mõned vanamehed endile noored Vietnami tüdrukud külje alla koguvad, mis nad nendega teevad või ei tee, pole ju meie asi ja ega need tüdrukud sunniviisiliselt nendega kaasas ei jõlgu. Teiste inimeste intiimellu pole mõtet tungida, teeb ainult enda enesetunde kehvemaks. Pealegi on see Jimi tüdruk armas ja tore ning tänu Jimile arendab ta tublisti ka oma inglise keelt.

Aprillis veel – meid kutsusid oma pulma Vy ja Brian. Sellest üritusest kirjutasin korralikuma jutu, kuid selle avaldan hiljem. Kohe pärast pulma tulid meile kolmeks päevaks külla Triin ja pisike Harri Aleksander. Triin oli koos Alistairiga kutsutud Singapuri ja Hanoisse loenguid pidama, aga õnneks suutis ta leida paar päeva, et oma pojaga kahekesi meie juurde lennata. 4-kuune Harri Aleksander oli selleks ajaks juba kogenud lendaja, nii et sellest probleemi polnud. Triin on muidugi üldse mingi supernaine – lendas üksinda oma beebi ja megasuure kohvriga ning tõi meile veel kingitusi ka – tatart ja kama ja šokolaadi ja Troimile ravimeid.

Triin elas Danny hotellis ning tänu Danny naisele saime päris palju ka kolmekesi ringi käia. Harri oli niikaua lapsehoidjaga hotellis. Õnneks on ta eriti rahulik ja armas beebi ega võõrasta üldse. Vietnamlannad on pealegi ju sündinud lapsehoidjad ning väiksed (eriti valged) beebid meeldivad neile veel eriti. Triin väga nautis Nha Trangi ja eriti Ana Mandarat :), nii et lubas Alistairile augu pähe rääkida, et siia tasub tulevikus puhkama tulla. Triin ja Harri Aleksander meeldisid siin pealegi kõigile – Triin jättis eriti hea mulje Jane´ile, kes käis mulle ekstra rääkimas, kui soe ja hea inimene Triin on ja kui õnnelik ma olen, et mul selline sõbranna on; Harri meeldis nii vietnamlastele kui venelastele, kes meid pidevalt tänaval peatasid ja kärusse piilusid, küsides kui vana beebi on ja kas poiss või tüdruk. Booze Cruise´s istudes kogunesid meie ümber sigaretimüüjad, kes üksteise võidu Harrit endale sülle vinnasid ja temaga nalja tegid. Triin oli õnneks rahulik ema ja vaatas tsirkust naerdes pealt.

Märtsi lõpus ja aprillis/mais lahkusid Nha Trangist mitmed toredad inimesed – John ja Gail, Martina ja Shane. Mõneks ajaks kadus minema ka Darcy. Õllejooksudelt oli kohe midagi puudu. Me tõesti loodame, et John ja Gail ning Alan ja Claire võtavad varsti jälle vastu otsuse Nha Trangi tulla.

Meie aga marineerisime ja chillisime mõnda aega niisama ning mai lõpu poole tulid meile jälle külalised – Vaido ja Mari. Neil konkreetseid plaane polnud ja algsest mõttest veeta siin kolm päeva kujunes sujuvalt 10-päevane trall. Nalja sai nendega küll iga nurga peal. Reisil olid nad juba aprilli keskelt saadik, nii et Mari oli natuke väsinud uute asjade avastamisest, aga Vaido pani ikka täiega. Ta tahtis kõiki asju süüa, proovida ja käia. Ning talle meeldis kõik. Nad käisid Vinpearlis, sukeldumas, mudavannides, salongides jne.

Mari oli teinud kõva eeltööd ning olles ise ka juuksur, tahtis endale panna blonde juuksepikendusi. Vietnam pidi olema peamine riik, kust tulevad loomulikud juuksed, nii et siin peaksid need kõige odavamad olema, aga tegelikkuses polnud neid peaaegu üldse saada. Järelikult läheb kõik ekspordiks. Niisiis oli korralike pikenduste leidmine Nha Trangist ootamatult keeruline. Igas salongis on hinnakirjas olemas „hair extensions“, kuid kui lähemalt küsima hakata, on neil olemas vaid süsimustad juuksed või siis pakutakse varianti, et nad ise blondeerivad need ära. Sellega polnud Mari aga mittemingil juhul nõus, nii need asjad ei käivat. Kaks kohta pakkusid välja, et võivad Saigonist tellida, kuid ka sellest ei saanud asja. Hiljem küsima minnes, vabandati ja öeldi, et ikka ei saa. Salongis käisime sellegipoolest. Vaido istus vapralt juuksuritooli, sooviga endal juukseid lasta lõigata, kui ta aga nägi, kui oskamatult väike vietnamlanna kääride ja kammiga ringi käib, ütles Vaido: „Aitab! Stop! Mari, lõika ise!“ ning Mari pidi pooleli jätma oma maniküüri ja pediküüri ning läks lõikas ise Vaido juukseid. Salongi 4 töötajat kogunesid ümber Mari ja vahtisid, kuidas Mari lõikas. Meil Troimiga tuli kohe Eesti-tunne peale, kuna ammu polnud näinud kedagi salongis nii professionaalselt tegutsemas.

Eriti palju nalja sai ükspäev rannas lebotades. Järsku jooksis meie juurde väike armas tüdruk ja vehkis erutunult kätega, näidates aina näpuga Vaido poole. Me ei saanud midagi aru, mis nüüd siis juhtus. Tüdruk aga itsitas ja punastas ning palus luba pilti teha. No tegime siis pilti. Eriti tahtis ta fotot ainult koos Vaidoga. Mõne aja pärast ilmus puude tagant välja terve perekond ning nii ema, isa kui teised õed-vennad trügisid ja sabistasid, et ainult saaks koos Vaidoga pilti teha. Pärast tänasid ette ja taha. Me jäime peale seda tsirkust üsna hämmeldunult teineteisele otsa vahtima, et no mida asja nüüd toimus. Okei, Vaido on kena blond põhjamaa-mees, aga selliseid liigub Nha Trangis ju küllaldaselt. Oletasime, et järelikult arvasid nad, et Vaido on mingi kuulus laulja või näitleja või siis meenutab nii tugevalt kedagi.

Võiks veel kirjutada, kuidas üks Ana Mandara mees mulle uut kodu hakkas otsima. Lihtsalt üks päev hakkas minuga rääkima, et äkki ma tahaksin uude kohta kolida ja et tal sõber just ehitas uue kortermaja kesklinna. Nojah, rääkisime ja arutasime ja lõpuks leppisime temaga kokkusaamise, et minna paari kohta vaatama. Troim ja Vaido läksid saun/jacuzzi/massage klubisse ning meie Mariga kortereid vaatama. Kutt ehmatas algul ära, et ma üksi polnud, ning käskis meil jala kohale tulla, poole tee peal aga vaatas vist, et päris lahe oleks kahe blondiga ringi sõita ning võttis meid oma rolleri peale. Midagi uut ta mulle ei näidanud. Käisime kõikides nendes kohtades, mida me Troimiga juba uudistanud olime, aga no nii naljakas oli, et mängisime kaasa. Mari võttis üldse juhtimise üle ja seletas, mis hinda me oleme nõus maksma, mis asukoht peab olema, mitu tuba, kuidas aknad paigutatud jne jne. Mul oli lihtsalt lõbus. Mari hakkas sellele Ana Mandara kutile meeldima ja too küsis muuhulgas Mari vanust ning kutsus meid välja sööma…. . Tahtis meid aina uutesse kohtadesse viia. Meie ütlesime, et ära vii meid vaatama kortereid või maju, mis maksavad rohkem kui 8-9 miljonit, aga ikka sattusime vaatama pisikesi butiik-stuudio-kortereid, mille kuuüür 10-12 miljonit. Häh. Lõpuks lihtsalt vabandasime end välja ning tõttasime minema. Läksime Hanoi Goldeni katuseterrassile Vaidot ja Troimi ootama.

Kuna Vaido tahtis kindlasti süüa igasuguseid erilisi loomi, keda kõiki Troim polnud nõus ise kodus küpsetama (krevette ja kala tegime küll mitmes variandis), läksime ühel õhtul ööturule. Oi, kus see oli alles söömaaeg – tänu neile saime ka meie proovida grillitud konna ja madu, lisaks ilmusid lauale krokodill, jaanalind, kammkarbid, kaheksajalg, kalmaar …. Ei mäletagi, kas veel midagi J Konn oli üllatuslikult maitsev, tegelikult ka, võib-olla isegi natuke parem kui kana, madu seevastu oli täiesti mõttetu, seal polnudki suurt midagi muud peale naha ja selgroo.

Enne ärasõitu käisime veel Jane´i ja Mark´i katusel grillimas ning järgmisel päeval lendasid minema Vaido ja Mari ning ülejärgmisel päeval meie. Pakkisime kõik oma asjad köögis ja magamistoas kastidesse, ostsime kaasa mitu kilo kingitusi ning lendasime nelja lennu ja 30 tunniga Eestisse. Enne veel saatis Troim Choule sms-i, et paluks korteris meie äraolekul remont teha. Kaks kuud hiljem oma Nha Trangi kodu uksest sisse astudes ootaski meid ees ilusate valgete seintega puhas kodu. Nii armas neist! Magamistoa laetiivikuga on nad ka midagi teinud – see ei ragise enam ning kööki kraanikausi juurde on paigaldatud tihendid. Kahjuks ei saa kõik ikka liiga hästi ka olla ja kõige selle ilu hinnaks said kaks Troimi särki, mis on mingi arusaamatu asjaga ära määritud ja siis tagasi kappi pandud!!!!!

Kevadest saab suvi

Siin on üks jutuke, mis arvutis seisis. 

Ja siis on punasekleidiõllejooksu pildid

Täiesti märkamatult on kätte jõudnud maikuu lõpp ning ma pole vahepeal üldse kirjutanud, mis meil toimunud on. No näiteks 13. aprillil toimus õllejooksu eriüritus – Red Dress Run, mille tulud läksid heategevuseks. Punase kleidiga klouni mängimine on jooksmisprobleemiga õlleklubitajate vana traditsioon - http://www.reddressruns.org/?page_id=2.

Lühidalt selgitades sattus 1987. aastal õllejooksule üks tüdruk, kes oma sõbra kutsel tuli hashile otse lennuki pealt, kandes kõrgeid kontsakingi ning punast kleiti. Keegi seltskonnast ütles talle natuke halvustavalt, et „sa oota parem bussis, kuni su sõber jooksult naaseb“. Sellest sai kleidiga tüdruk aga hoopis innustust ning tegi raja läbi oma natuke ebasobiva riietusega. Järgmisel aastal korraldati juba üritus, kus kõik osalejad kandsid punast kleiti. Nüüd on punase kleidi jooksud toimunud juba üle maailma ning alati kogutakse nende jooksudega raha heategevuseks. Nt 2010. aastal New Orleansis toimunud jooksul osales 7 000 jooksjat (! Nagu misasja?????) ning koguti ühtekokku 200 000 dollarit. Et siis selline üllas ettevõtmine.

Meie 13. aprilli üritusele tuli kokku ka rekordarv inimesi – 141 ! Läks vaja kolme bussi, et seltskond ära mahutada. Esmalt olime Troimiga mõelnud, et me selle jooksu jätame vahele, kuna ikka eriti tobe oleks punase kleidiga ringi joosta ja end lolliks teha. Troimil siis, eks. Mul on nüüd muidugi ülihea meel, et me läksime, sest see oli meganaljakas üritus. Nalja sai ikka niiiiiiii palju. Kohalikel, kelle küladest me läbi jalutasime olid kogu aeg kõhud kõveras. Äge oli veel see ka, et jooksul osales väga palju vietnamlasi, kes ka kõik teemakohaselt riietatud olid. Vaatepilt oli igatahes muljetavaldav.

Õnneks me tookord süüa ei teinud. Dingo oli tellinud banh mi võikud ja meie viisime suured kotitäied banaani, ananassi ning arbuusi, Martina pakkus komme ja viskit :D. Õnneks me linna vahel ei jooksnud, kui väikestes külakestes tegime kohalikele küll kõvasti nalja. Parima kleidi auhinna pälvis üks vietnami paarike, kes mõlemad olid end uhketesse maani printsessikleitidesse riietanud. See oligi selle ürituse puhul kõige lahedam, et absoluutselt kõik osalejad olid vastavalt riietunud ning mõned mehed endile lausa meigi teinud, igatahes meganaljakas oli. Pärast chillisime veel Watering Hole´i baaris ning piltidelt vaadates koosneski sealne seltskond ainult punaste kleitidega inimestest.