Troimi sünnipäev 17. märtsil 2015

 

Troimi sünnipäeva pildid

Tere. Pärast eelmist juttu sain Troimi käest hurjutada, et mismõttes ma tema sünnipäevast ei kirjutanudki. Ups. Tõesti-tõesti, sel aastal tähistasime tema sünnipäeva korraliku peoga, mida planeerisime põhjalikult ja ma kirjutasin/joonistasin isegi kutsed. Nimekirja sai kokku üle 20 inimese. Paar tükki ei saanud tulla, kuid sellegipoolest laekus kohale arvestatav hulk külalisi.

Valisime hoolikalt peokohta. Ei tahtnud kutsuda inimesi suvalisse restorani, kus kõik peavad istuma mingis (sise)ruumis, samas rannarestoran Sailing Club oleks jälle hirmkalliks läinud. Pean nüüd jälle ennast kiitma ja ütlema, et Ponagar Club´i, kus me lõpuks sünnipäeva korraldasime, leidsin ja pakkusin välja mina J See on üks väike armas klubi-baar otse rannas. Pool baari asub suurte troopiliste puude ja põõsaste vahel sisemaapool jalutajate promenaadi ja ülejäänud diivanid ning lauad on asetatud otse liivale. See on arvatavasti järjekordne venelaste koht, aga armas ja hubane. Päev enne sünnipäeva käisime läbirääkimistel ja saime jutule nende mänedžeri Venia´ga. Menüü oli mitmekülgne ja hinnad taskukohased. Venia rääkis ladusalt inglise keelt ning aitas igati kaasa menüüst valikute tegemisel.

Pidu õnnestus väga hästi. Me olime oma tutvusringkonnast esimesed, kes korraldasid sellise sünnipäevapeo:

1.                 Pidu toimus rannas – värske õhk, liiv, muusika …. No eestlastele pole vaja seletada, kui kaif see on;

2.                 Tellisime kõik söögid baarist ise enne ära, nii et kui külalised saabusid, olid lauad ilusti suupisteid ja värke täis;

3.                 Troim tellis laudadele suured 3-liitrised õlletornid;

4.                 Igaüks võis valida menüüst veel juurde drinke (või sööke), mida ise tahtis;

5.                 Ja kõige tähtsam – Troim maksis kogu arve! (Tehniliselt võttes maksin küll mina oma kaardiga, aga seal pole enam vahet).

Me olime kutsunud kokku nii toreda seltskonna, et sellest kujunes täiesti megalahe õhtu. Kutsutute seas oli nii austraallasi, venelasi, vietnamlasi kui kanadalasi. Kõik said omavahel hästi läbi ja kuidagi toimus totaalne sulandumine. Kingitusi toodi ka. Alex ja Yulija kinkisid T-särgi, Steve tõi lihtsalt pool kasti õlut, Vy suure karbitäie isetehtud värskeid kevadrulle (mis olid kõige paremad kevadrullid üldse!!!!!) ning Lusty ja Cheap Date (ok, Nguyen ja Thuan) tõid tordi.

See tort oli nii armas neist, sest mingi magusa asja peale polnud me mõelnud ning nende spetsiaalselt Troimile tellitud kook ja küünlad tegid sünnipäevast õige sünnipäeva. Niisiis laulsime Troimile kõik koos ja Troim sai küünlaid tordilt puhuda.

Tordi alla oli kirjutatud Lucas´s PaPa. See on selline Lusty oma huumor. Lusty nimelt hullult armastab Luccat ja nendel paaril korral, kui Lucs ja Lusty on samadele üritustele sattunud, kõnnib Lusty temaga ringi ja Lucs istub tema süles. Ju siis kondiiter arvas, et sünnipäev on kellelgi Lucas´e isal. Lost in translation.

Kõik nii tänasid meid pärast ega suutnud ära kiita, kui tore pidu oli, kui laheda koha me olime valinud, kui toredad inimesed kokku kutsunud, kui head toitu seal pakuti ja kui imekspandavalt hästi õlu tol õhtul maitses! Ja Troim oli täiesti super sünnipäevalaps-peoperemees – kogu aeg hoolitses, et kõik end mugavalt tunneksid ja et kõigil ikka joogid ees oleks ja midagi hamba alla saaksid.

Väga palju imestati selle üle, et meie kogu arve maksime. Kanada Pete sosistas mulle tasakesi kõrva, kas kuskil on mingi karp, kuhu kõik saavad raha panna, et nagu ühiskassa. Ütlesin, et pole siin midagi, ärgu muretsegu ja nautigu pidu. Enamasti peetakse siin sünnipäevasid lihtsalt nii, et kutsutakse mõned sõbrad kuskile baari ja igaüks maksab ise oma tarbitava eest. 

Värskes õhus mere ääres on ikka hoopis teine asi istuda, kui linnas sees, kus on pidev motikate vool, totakad turistid ja „buy cigarette“-mutid. Jäime sünnipäevaga väga rahule. Nii tore, et ikka korraldasime ja kutsusime ning ega see ei läinud absoluutselt kalliks ka. Eestis oleks selline üritus raudselt vähemalt 5 korda kulukamaks läinud.

Troim, Pete aka Irish Bastard ja Alex

Samal peol kutsusid Harold ja Chi meid ning Kanada Pete´i, Fran´i ja Barbarat paari päeva pärast enda juurde õhtusöögile. Niisiis üks kutse sai kohe teise vastukutse. Nende väike dinner-party oli muidugi ulmerikkalik. Harold on natuke gurmaan ning oli pool päeva lambalihahautist teinud, lisaks kanahautis, mitu sorti imemaitsvaid salateid, sekka Lusty tehtud Vietnami toite ja suuuuuur kausitäis oliive. Nagu oleks terve meeskond kokku kutsutud. Igatahes megalahe õhtu. Oleme Haroldi ja Chi juures ennegi mitu korda käinud, kuid nüüd olid nad oma korruselt veel ühe korteri juurde ostnud, selle ära remontinud ning nimetatud korterist külaliste peatumispaiga teinud. Nad elavad ühe 10-kordse maja viimasel korrusel ning selle korruse umbes 15-st korterist 4 kuulub neile. Kõik hästi maitsekad ja stiilsed.

Barbara, mina, Fran ja Mai

Chi ja Lusty (Nguyen)

Mai

vasakult: Peter, Barbara, Fran, Lusty, Troim ja Chi

Troim vist ise ka ei saa aru, mis ta teeb

vaade Haroldi rõdult

See õhtusöök viis aga omakorda selleni, et kui paar nädalat tagasi Fran ja Pete tagasi Kanadasse hakkasid minema, palusid nad meid ja Haroldit-Chi´d omakorda välja õhtusöögile. Käisime Tai restoranis ja Pete maksis arve. Selline elu siis. Nagu raamatus.

Ahjaa, ja Vinperali Flemming kutsus meid veel teinegi kord oma resorti. Seekord käisime Troimiga kahekesi ja kuigi me pidime lõunasöögi eest väikse summa maksma, saatis ta meile basseini äärde kingituseks veinikuuleri nelja kalli õllega. Nojah, pole vaja mainidagi, KUI ÜLLATUNUD me olime. Suutsime ainult tänada. Me saame kahjuks tasuda ainult niimoodi, et saadame ta armsale naisele marineeritud kurke, tomateid ja suvikõrvitsaid, mis talle hullult maitsevad. 

Mõned pildid Vinpearlist ka.

kuldnokk????

Ja lõppu üks naljapilt ka eelmisest laupäevast. Toimus Steve´i uue kodu soolaleivapidu. Yen´ile see pilt üldse ei meeldi, aga minu meelest on ta siin nagu väike armas multifilmitegelane, nii et ma ei kavatse seda ära kustutada :)

2015 algus, veebruar ja märts

Tim´i ja Vy Vy kihluspeo pildid

Pärast tormilist jaanuarikuud naaberriigis naasime oma toreda noore pensionäri elu juurde. Hakkasime uuesti korralikult marineerima ning täitsime pickled vegetables´idega kogu oma külmutuskapi. Õlut ei hoia me juba ammu külmas. Siinne elustiil on harjutanud meid õlut jooma jääga. Jah, kes seda oleks Troimist arvanud J

                     

Ühel õllejooksul pidime nii kõrgele mäe otsa ronima läbi džungli. Ma olin käekoti ja plätudega, aga ikkagi jõudsin esimesena tippu :) Kõrvad läksid poole tee peal lukku!

aga Naistepäevaks sain isegi kingituse :)

Lemmiktaim - frangipani ehk plumeeria

Midagi oli siiski muutunud. Jane & Mark, kes olid olnud meile suurteks sõpradeks ja lahedateks kaaslasteks, kellega maailma asju arutada, kadusid vähehaaval meie elust. Eks natuke pinget oli vist õhus olnud juba enne ja ma ei saanud üldse aru, et miks see niimoodi läheb. Viimaseks ühiseks ürituseks oli Jane´i sünnipäev veebruari alguses, kus kõik oli veel enam-vähem. Kinkisin Jane´ile Tallinna Jõuluturult ostetud käsitööna valmistatud imearmsa klaasist inglikese ja veel mõningat Eesti kraami, mis tähendas, et olin tema 60. juubeli peale mõelnud juba jaanuari alguses. Sünnipäeval oli aga muidugi palju rahvast ja ega me ei puutunudki väga palju kokku. Juubelipidamine ei ole siin üldsegi mitte selline nagu Eestis. Jane oli broneerinud Itaalia restorani teise korruse terrassi ning kutsunud kohale umbes 20 inimest. Laudadele tellis ta kolm pizzat ja ülejäänud söögi-joogi pidi igaüks ise kinni maksma. Kuigi ta kinnitas, et kingitusi ei taha, viidi siiski igasugu kraami. Pidu kestis ainult paar tundi ja juba 21 ajal olime kodus.

Jane´i sünnipäeval Olivia restoranis

Peale sünnipäeva hakkas Jane mulle rääkima, et ma olen liimist lahti ja mis mu mure on. Ma ei osanud midagi kosta. Tal oli õigus, et ma ei tundnud end seal sünnipäeval vabalt, aga pigem arvan, et see oli tingitud meie jaoks pingelisest seltskonnast. Seal oli mitmeid inimesi, kellega mulle ei meeldi suhelda või kelle inglise keelest ma ei saa mitte midagi aru ja juba seetõttu mõjuvad nad mulle tüütult.

Igal juhul hakkas asi ussitama. Ja see ussitas edasi, kuni nüüd on asi niikaugel, et kuigi me näeme teineteist pea iga päev Ana Mandaras basseini ääres, teretavad Jane ja Mark meid vaid mokaotsast. Troimile ei öeldud umbes nädala jooksul üldse „tere“. Minu arvates meie oleme sõbralikud ja viisakad. Üritan iga päev rõõmsalt neid teretada, kuid nad keeravad kiirelt pea ära ning edaspidi meie poole ei vaata. See käitumine teeb kurvaks. Ma saan aru, et ei peagi mingit kahetunnist vestlust iga päev pidama, kuid meil on olnud nii lahedaid õhtuid ja koosviibimisi, et kuidagi väga kummaline on nüüd teineteisest kui võõrastest mööda käia. Ma suhtlen Jane´iga viimasel ajal sama palju, kui saksa vanameestega, kes igal hommikul ujumas käivad ehk „good morning“ ja „bye“. Kui te seda näeksite, arvaksite ise ka, et tegemist on mingi lasteaia-kiusuga. Tobe lihtsalt. Ja ma ei tea põhjust! Olukord meenutab algkooli, kus olid mingid grupid ja vaenud ning mõnede inimestega lihtsalt põhimõtte pärast ei suheldud, sest …………. sest no nad on ju niiiiiii nõmedad.

Aga nagu teada – pole halba heata ning tänu Jane-Mark duo äralangemisele on meie elu läinud totaalselt täistuuridel edasi! Nii paljude lahedate inimestega pole ma ammu suhelnud ja tuttavaks saanud, me oleks justkui „lahti läinud“. Ja avastanud, et on ka muid jututeemasid peale sõprade tagarääkimise, venelaste kirumise ja paarikeste – välismaa vanamees-vietnami mimm, kritiseerimise.

Üks, mida Jane alati halvustas, on Õllejooks. Me ei lasknud end sellest häirida, kuna meile meeldis see seltskond ja pühapäevane väike trenn. Võib-olla mõned naljad on nilbed, aga ega me ei saagi kõikidest peentest roppudest sõnadest aru, nii et ma ei ole midagi hullu avastanud/kuulnud. Tänu Õllejooksule oleme aga saanud nii palju uusi tuttavaid ning meid on kutsutud loendamatutele toredatele üritustele, kus on koos nii välismaalased kui vietnamlased. Selline erinevatest kultuuridest ja rahvustest pärit seltskond on alati huvitav. Nii palju omalaadseid arvamusi, vaatenurki ja nalju.

Mõned Õllejooksu pildid veel. Siin on nt pomelo

Meil oli joogipeatus ühe toreda Vietnami perekonna maja juures ning meid kutsuti lahkelt sisse ja paluti ringi käia ja vaadata. Nad olid väga uhked oma aia üle.

Seesama pomelo korjati ära ning kooriti meile söögiks. Parim poms, mis ma saanud olen. Hästi mahlakas, värske ja magus.

Perepoeg

Riisipõllud on praegu ilusad rohelised. See kasvab veel poole kõrgemaks, läheb kollaseks ja siis koristatakse ära. Paari kuu pärast. 

No comments!

Suurematest üritustest, kus oleme puhtalt tänu õllejooksule käinud, võiks mainida kahte pulma, ühte kihluspidu ja aastavahetustepidusid. Sellest viimatisest, kahenädalatagusest, kihluspeost tahaks rohkem kirjutada. Tim ja Vy Vy on koos olnud juba 5 aastat. Vy Vy on 35 ja elab siin koos oma 10-aastase pojaga. Ta on rõivadisainer ja vist päris edukas, sõidab pidevalt Nha Trangi ja Saigoni vahet. Tim on 30 ja hästi energiline, pärit San Francicscos, kuid Vietnamis on käinud juba aastaid. Elab vahepeal siin pikemalt, õpetab lastele füüsikat, kuid siis sõidab jälle paariks kuuks USA-sse. Suurema osa ajast on ta vist siiski siin veetnud. Nemad kahekesi siis otsustasid nüüd, et oleks aeg kihluda ja teha seda korralikult suure peoga. Vy Vy on nimelt üritanud juba 7 korda USA viisat saada, kuid Vietnam ei anna talle väljasõiduluba. 

Pidu toimus Nha Trangi ühes kõige stiilsemas kohas. ChampaIsland on uhke kompleks, mis asub keset Cai jõge saare peal. Seal on ilusad valged häärberid, purskkaevud, aiad, kohvikud, restoranid ja jalutusrajad. See on väike saar, kuid nii osavalt kujundatud, et samal ajal saavad oma erilisi sündmusi tähistada mitu seltskonda ja üldse mitte kokku puutuda. Meie olime õues, plumeeria (frangipani) puude all otse jõe ääres, nii et meile avanesid vaated nii põhja- kui lõunakaldale. Imeilus tuledes linn! Kutsutuid oli umbes 40 ja kõik pildistati professionaalse fotograafi poolt üles. See fotomaterjal pidi hiljem aitama Vy Vy´l ametnike juures väljasõiduluba taotleda kui üks lisatõendusmaterjal, et tegemist ei saa olema fiktiivse abieluga.

Tim ja Yen, mina ja Troim, Tim ja Vy Vy ning Rick

vetsu-selfie

Sellel peol voolas USA õlu ja überkallis viski. Sattusime samasse lauda istuma ühe väga toreda taanlasega. Troimi huumorimeel muidugi rabas kõiki ja nii läks õhtu aina naljakamaks ja naljakamaks. Taanlane osutus aga Vinpearl Resorti peamänedžeriks ja kutsus meid sinna hotelli päeva veetma! Muidugi läksime. Nii et nädal peale luksuslikku kihluspidu vedelesime juba teisel pool Vinpearli saart sealses resortis koos Tim´i, Vy Vy, Carrie, Justini ja Bostoniga. Kõik oli lihtsalt liiga äge. Vinpearli lõbustuspark, kus me juba 5 korda käinud oleme, on üks asi, aga see oli hoopis midagi muud. Saarele sõitsime kiirkaatriga ja päev otsa olime nagu tõelised VIP-id. Kui hea ja vaikne seal oli. Ei mingit ehitusmüra, mootorrattaid või koeri ja kukkesid. Päevapaketti kuulus ka suur buffet-lõunasöök restoranis. Tihti on all-you-can-eat kohad natuke närtsinud ja igavad, kuid seal oli küll kõik värske ja valik uskumatult lai. Troimil oli seljas maika ja kui ta oma taldrikuga seal ringi siiberdas, tuli tema juurde väike meeldiv teenindaja ning palus tal viisakalt pintsak peale panna, kuna seal restoranis pole lubatud viibida selliste rannariietega. Minu paljad õlad ei häirinud muidugi kedagi. Pintsak oli aga mingi XXXL suurusega ja Troim nägi ikka eriline tont välja J

Mr Marek

Rand teisel pool Vinpearli. Selle mäe taga on suur lõbustuspark ja vaade Nha Trangile

Tim, Vy Vy ja Troim

(mere)jäljed liival. See rand ja liiv pole kahjuks originaalid. Peene liiv on toodud mujalt ning rajatud turistidele aeglaselt sügavaks minev vaikse veega lahesopp

Tequila-time

Tim ja Darcy

Õhtul läks möll edasi Patrickus ja rannas. Ega see meie lemmikbaar pole, kuna seal peab sees istuma ja siin Vietnamis ju kõik suitsetavad siseruumides, nii et pärast riided ja juuksed haisevad, AGA  no seltskond on lahe. Ma suhtun täiesti huumoriga nendesse veidrikesse ja Troim teeb mõne eriti vana (aga uskumatult kobeda) härraga kirstunaljasid. Õnneks on kõigil naljasoon olemas ja vanakesed selle peale ei solvu. Eks nad saavad ise ka aru, et see nali on pigem komplimendina mõeldud, sest nt sellist 74-aastast nagu Darcy pole ma enne näinud. Tüüp on lihtsalt nii sportlik, elurõõmus ja optimistlik.

aga seal Patrickus pakutakse Prantsuse siidrit :)

Tegelikult on seal puhvetis alati koos rõõmsameelne kamp igas vanuses inimesi. Jane´i ja Mark´iga oli küll tore neljakesi istuda, aga see oli tore alguses. Tahes tahtmata said lõpuks teemad otsa ning Jane´ile käis närvidele, kui me rääkisime, kuidas asjad Eestis on või läksid teemad toidule. No mis teha, see marineerimine on meil praegu oluline elu osa ja meile meeldib sellest rääkida.

Nii et tuleb edasi liikuda. Las nad siis mossitavad kahekesi ja lävivad inimestega, kelle kohta me oleme nende suust nii palju negatiivset kuulnud. Just seda nad praegu teevad. Inimesed, keda nad on taga rääkinud, on järsku nüüd parimad sõbrad. Eks inimesed muutuvad, muidugi. Mind ei huvita, mida nemad teevad, aga ma lihtsalt tahaksin teada, mida mina valesti tegin. Miks minust järsku läbi vaadatakse????? Kui palju kordi on Jane mulle öelnud, et ta tõeliselt hoolib meist …

päike paistab otse lagipähe