Jõulud Jane´i ja Mark´i juures, aastavahetus 2013-2014 ja aasta algus.

Jane´i ja Mark´i juures toimunud jõulupeo pildid

Aastavahetuspeo pildid

Jõulud on niikuinii kõigil ammu meelest läinud ja see teema enam inimesi ei eruta, aga kirjutan siiski, võib-olla isegi rohkem enda jaoks.

Jane´i ja Mark´i juures toimuvat jõulupidu olime juba mitu nädalat ette arutanud ja plaane pidanud – keda kutsuda, mida süüa, mis kingitusi teha jne. Algul olime kindlad, et 10 inimest on maksimum, muidu läheb liiga läbuks, aga lõpuks oli meid ikka kokku vist 15 ning õhtu jooksul käis peolt läbi veel 10 inimese ringis. Pidu toimus nende maja katuseterrassil, mis oli väga ilusti ära ehitud. Sarah ja James, kes elavad ka samas trepikojas, olid katusele viinud väikse kuuse, lauad-toolid, jõulukaunistused ning asetanud rõduäärele pisikesed potid kaktustega. Alan organiseeris suure cooleri.

Kõik tõid midagi süüa ning lõpuks oli laual väga kirju toiduvalik. Meie tegime pasteeti ja viisime saia, kreekereid ning marineeritud kurke lisaks, Sarah oli teinud Liverpooli hautise (suuuuuuuur potitäis lambaühepajatoitu), Jane tegi kanapastat, Julia venepärast kartulisalatit, Claire kanakarrit ja soolalõhe suupisteid ning Gretchen suure kausitäie triffle-kooki (kausikook vist Eesti keeles). Enam-vähem vist kõik. Igaüks tõi veel oma jooki ka ning Jane pakkus kõigile kuuma hõõgveini. Väga kirju seltskond oli koos ning hästi tore meeleolu valitses.

Et veel natuke jõulusemaks õhtut muuta, said kõik ka kingitused. Loosipakid. No kingitused olid muidugi suht jamad. Mu arust meie Troimiga tegime kõige paremad ja mõttekamad kingitused. Troim pidi kingituse tegema James´ile ning ostis kvaliteetsed žiletid ja habemeajamisvahu. Ma mäletasin, et James pidi suur Kelloggs´ide fänn olema, nii et panime nalja pärast juurde ka väikse paki neid krõbuskeid (ta oli väga meeldivalt üllatunud, et me seda oktoobrikuist juttu mäletasime). Mina tegin paki Gretchenile ja ostsin hästi armsa merekarbikujulise taskupeegli ja kammi, mõlemal Nha Trangi pilt peal. Lisaks panin  pakki pähkleid ja komme. Saab küll 1,85 euroga normaalse asja kinkida, kui viitsida natuke otsida.

Julia kinkis mulle võtmehoidja. No võtmehoidja on iseenesest hea asi, aga see on selline suur ja mitte väga ilus, kuigi pidi olema mingi kuulsa Hanoi disaineri tehtud. Ja no Troim sai mingi maailma kõige nõmedama kuke, mis teeb täiesti jubedat häält! Mark kinkis selle ja mu jaoks täiesti arusaamatu, kuidas Mark´ile endale selline asi meeldib. Ta oli sellest kukest nii vaimustunud, et oli endale ka ühe ostnud! Nojah J

Aastavahetuseks meil plaane polnud kuni 30. detsembrini. Algul mõtlesime, et lähme niisama Jane´i ja Mark´iga kuhugi istuma, aga siis helistas Troimile Harold (Ass Doctor Hash jooksult) ning kutsus meid hoopis enda juurde suurele aastavahetuspeole! No vabshjee tore.

Haroldi ja Chi juures oli väga palju inimesi ning jällegi olid kõik toonud kaasa natuke suupisteid ja õlut. Chi ja Harold elavad juba vist 15 aastat koos, aga elamine oli neil nii korraldatud, et kokku olid nad ostnud ühes kõrges kortermajas ühel korrusel 3 korterit. 2 korterit asetsesid kõrvuti ning need nad ehitasid kokku. Selles suures kokkuehitatud elamises elab nüüd Chi. Kolmas korter asub natuke eemal (ehk et väliskoridorist pead läbi minema) ja see on Haroldi korter. Mõlemad olid hästi hubaselt ja soojalt sisustatud ning mulle need väga-väga meeldisid, seintel oli palju maale ning kogu interjöör oli mahe ja soe. Chi kodus oli veel hästi palju suuri aknaid, kust avanesid vaated Nha Trangi linnale ja merele.

Harold on sünnilt pooleldi filipiinlane, aga vist suht varajases nooruses kolis perega Austraaliasse, Chi on vietnamlanna, aga kuna ta on elanud ja õppinud palju aastaid Austraalias, räägib ta täiesti vabalt suurepärast inglise keelt. Mõlemad nad on eriti positiivsed inimesed. Harold on omast arust ka laulja ja bändimees ning seega olid neil kodu(de)s mitu süntesaatorit, klaver, mikrofon jm muusikaseadmeid. Mikrofoniga hakkas muidugi nalja saama, kui Troim peale uut aastat selle avastas. Seltskonnas oli üks Jay (austraallane, räägib vabalt Vietnami keelt ning siin Nha Trangis käis narkoennetustööga tegelemas), kellele meeldis ka väga kitarriga istuda ja tinistada. Niisiis sündis Troimi ja Jay koostööst mõnus jämmimine, millele aeg-ajalt tegi vahelehõikeid Claire. Claire oli üldse megalahe jälle, tantsis ja laulis kogu aeg. Troim ja Jay tegid aga nii palju nalja, et ma täiega naersin kõht kõveras. Troim nagu pool-laulis-pool-rääkis sellesse mikrofoni.

Vahepeal sai sellist nalja

Tantsupidu

Kui uus aasta tuli, jagati kõigile säraküünlaid ning me kallistasime ja hõiskasime. Ilutulestikku muidugi ei olnud. Shane teadis rääkida, et ilutulestikuga oli sel aastal üldse kehvasti läinud, kuna Vietnami ilutulestikutehas oli just enne jõule õhku lennanud, seega oli valitsus kohe ilutulestiku-importimise keelustamise määrust muutnud, ning esmakordselt on sel aastal lubatud Vietnamisse ilutulestikku importida. Arvatavasti siis Hiinast. Eks järgmisel nädalal paistab, mis TET-i ajal saama hakkab.

Aaa, Haroldi ja Chi juures elab ka üks 22-aastane vietnami tüdruk Mai. Hästi tore ja energiline tüdruk, kes käib ka alati aktiivselt Hashidel. Selgus, et Mai on nende juures koristaja ning kuna ta Haroldile ja Chile nii meeldib, siis nüüdseks on ta nagu nende tütar. Nad õpetavad teda, hoolitsevad tema eest ja ostavad talle kingitusi. Mai on aga meganaiivitar. Ta oli nt suurte uudishimulike silmadega Claire´i käest küsinud, et kas Alan ja Claire seksivad ka ja kui tihti. Ja kas nad nüüd vanana seksivad vähem kui noorena. Mai ise pidi alles süütu olema.

Paljud vietnami tüdrukud käituvad tegelikult suhteliselt titekalt. Ükspäev just rääkisime, et Iris on vist juba 3 korda arukam kui 22-aastased vietnamlannad. Nad lihtsalt on ja jäävad oma käitumiselt kuidagi lasteks. Nüüd jõuan siis selleni, mis see Mai aastavahetusel tegi. Troim tantsis või rääkis keset põrandat ja Mai lihtsalt äkki läks talle selja taha ja tõmbas püksid maha! Ta ise ehmatas ka ära, kui kergelt need püksid alla tulid ja et Troimil seal all midagi polnud! Õnneks seekord sai Troim ühe käega pükstest kinni ja midagi ei paljastunud. Kõik olid üllatunud ja šokeeritud sellisest käitumisest ja Troim ütles Maile, et „don´t start, what you can´t finish!“. Naersime ja õhtu läks edasi, aga Mai vist arvas, et see ongi mingi lahe mäng ja tegi seda veel 2-3 korda. Viimane kord nii, et ikka korralikult kukkusid püksid põrandale. Ohh jah. Õnneks on siin kõik peast soojad, nii et las ta siis jääb. Mail lihtsalt on mingid totakad kombed. Õllejooksul kallab ta alati kõigile põhjendamata õlut pähe. Ta nagu ei tee vahet, millal tuleks kallata ja millal mitte, et see pole nii, et valame kõigile valimatult õlut pähe …..

Aga kokkuvõttes oli hästi tore aastavahetus. Meie tulime koju umbes 2.30 ajal, kuid Alan, Claire ja veel mõned jäid veel sinna. Linn oli tühi, v.a Jims Corner, kus oli umbes 30 näljast öösöögiootajat järjekorras.

1. jaanuaril läksime juba hommikul välja, jalutasime ringi ning käisime ilusalongis. Võtsime koos jalamassaaži ning Troim lasi endale lisaks teha veel maniküüri, pediküüri ja lõikas juukseid, veetes kokku üle 3 tunni salongis (täpsustuseks siis, et kõik kokku läks maksma 18,5 eurot).

Õhtul oli Mark´i sünnipäev ning käisime neljakesi Ganeshis söömas. Kinkisime talle kvaliteetse T-särgi sünnipäevaks. Pole ikka hea päev sünnipäevapäevaks see 1. jaanuar. Ta ütles, et on terve elu sellega hädas olnud, kuna reeglina on ka tal endal sel päeval pohmell, rääkimata siis sõpradest, kes peaksid end peole vedama. No sel aastal oli hästi, kuna meil kõigil olid tervised korras J Jane´i ja Mark´iga me vana-aastaõhtul kokku ei saanudki, aga nad olid ka juba 23 ajal koju läinud ja kui uus aasta tuli, oli Mark juba teki all.

üks mutt tuli ükskord selliste kingadega õllejooksule

veel natuke hashide pilte

Alan ja Claire

Troim ja meie lemmik Naeratanja

Oad ja seened

Õllejooks raudteel. Õnneks rongi ei tlunud!

Midagi Annelile, kuna ma tean, et ta on surnuaedade-huviline.

natuke ronimist vanameestele

Danielle sai nimeks 5 o´clock Shadow

Claire sai nimeks Slimy Pole

..ja ükspäev käisime Alani ja Claire´iga 3 Sisters´is Skip Bo´d mängimas ja söömas.

Juulid ja esimesed jõulupeod 2013.a.

TERVE HUNNIK PILTE

Esiteks väike parandus eelmisele postitusele – kukk on olemas! Troim kommenteeris, et uus kukk on juba pikemat aega platsis ja kireb hoolega. No tundub, et seekord on võetud mingi viisakas ja õpetatud kukk, kes kireb ainult hommikul kell 5 ja ülejäänud päeva on vait, sest mina teda kuulnud pole.

Niisiis, jäin oma kirjutamisega pooleli novembri lõppu, kui Juulid siia tulid. Aastal 2012. Nha Trangis põhimõtteliselt mingit talve või vihmahooaega ei olnudki, kuid sel aastal sattusid Juulid siia just sel ajal, mil sadas kõige rohkem. Eks nad said päikest ka ja isegi ära suutsid põleda, kuid enamasti olid ilmad pilves ja sadas vihma. Mingit kõva padukat ei olnud, aga selline ühtlane udu, täpselt nagu Eestis tihtipeale Jaanipäeva paiku.

Juulid olid ise aga väga rõõmsameelsed ning ei heitunud sellest üldse, et ei saa hommikust õhtuni rannas lamada. Midagi neil vihma pärast tegemata ei jäänud ning võib-olla saidki siis rohkem ringi käia ja kohti vaadata. Nende tulek oli muidugi nagu jõuluvana oleks külla tulnud – tohutult igasugu head kraami Eestist. Minu vanemad ja Troimi isa olid meile igasuguseid asju ja häädusi saatnud, aga Juulid ise tõid ka kingitusi ja üllatusi! Väga super muidugi. Üks karp sprotte ootab veel siiani külmutuskapis ning piparkooke on ka veel alles.

Juulide kiituseks peab ütlema, et kuigi see oli neil esimene reis Aasiasse, olid nad väga julged ja altid proovima igasuguseid erinevaid asju. No näiteks tigude söömine Long Beachil, kus tüdruk neid otse nende kõrval kaasaskantaval grillil praadis ja kõrvapuhastus väikses salongis. Samuti võtsid nad kohe omaks hommikusöögi söömise harjumuse otse tänaval, s.t Vy kohvikus. Paljud ei taha tänavalt kohvigi osta, aga Juulid tellisid sealt praemuna ja saia meie marineeritud kurkidega ning jäid ellu. Lea käis üksinda maniküüris-pediküüris ning turg ei tekitanud neis ka tülgastust. Kuna neile mereannid meeldisid, tegime ka kodus krevette. Ostsime terve kilo ja Troim praadis neid pannil kahte moodi. Märkamatult sõimegi nelja peale terve kilo ära, kuidagi niii head tulid välja. Imestasime, et miks me neid tihemini ei osta, kui nende tegemine on nii lihtne ja võtab aega ainult paar minutit ning hiljem nende koorimine ja nokkimine on mõnus seltskondlik tegevus õlle kõrvale.

Ühel päeval rentisime Vy juurest auto ning Juulid ja Troim sõitsid päevatuurile: valge Buddha, Yang Bay rahvuspark ja Long Beach. Mina jäin tol korral koju, aga neil oli hoolimata väiksest vihmast väga tore päev. Troim oli tagasitulles küll väga väsinud, sest eks giiditöö ka kerge pole ;) Loodetavasti Juulidele siin meeldis, me püüdsime küll neile nende puhkust võimalikult mõnusaks ja toredaks teha. Broneerisin neile ka lennupiletid Hanoisse ja sealt tagasi Ho Chi Minhi ning hotellid igal pool. Hanois käisid nad Halong Bays ning Saigonis võtsid veel paar tuuri. Igatahes nad ise küll kinnitasid, et Aasia on lahe ja raudselt reisivad veel siiakanti. Odav ja kihvt. Aaa, üks asi, mis neile kohe üldse ei meeldinud, oli see, et ka neid venelasteks peeti. Aga see on tavaline, isegi Jane´i kõnetatakse tänaval vene keeles ja see on lihtsalt paratamatus. Ma usun, et see on nii üksnes Mui Ne´s ja Nha Trangis, aga no mind see ei häiri. Pigem on naljakas ja mina suhtun venelastesse kui naabritesse.

Niisiis jätkasid Juulid pärast Nha Trangi oma Vietnami-seiklust ja meie saime paari päeva pärast järgmise jõulupaki – ema ja isa saatsid Eestist suure kastitäie kingitusi! Oi, kui äge oli see postkontorist kätte saada. Kohale jõudis pakk ainult 14 päevaga, mis on täielik ime. Tavaline postkaart siit Eestisse ja vastupidi läheb 30 päeva. Pakil olid juures igasugu tollipaberid ning maksu pidime ka tasuma umbes 8 eurot. Kodus tegime paki lahti ja saime kohe aru, et väiksed vilkad vietnami näpud on kõik asjad juba enne meid üksipulgi läbi mudinud. Ema oli esemed muidugi väga ilusti ära pakkinud, et nagu jõulukingitused, kuid meie kätte jõudes valitses kastis segadus. Kõik paberid ja paelad olid lahti rebitud ning asjad läbisegi. Natuke kurb oli näha meienimelisi silte siin-seal lahtisena ja siis ise mõistatada, mis asjad konkreetselt minu pakis ja mis asjad Troimi pakis olid. Juures olnud tollipaberid olid ka ikka suht kahtlased. Kõik asjad, mis pakis olid, olid paberile kirja pandud, ära kaalutud ning igale asjale dongides mingi väärtus antud. Järgmisesse lahtrisse oli olenevalt kaubast märgitud protsendimäär, mis siis näitas, mis summas maksu selle asja pealt võtma peab. Ma ei saa küll aru, kust nad need kauba väärtused võtsid, nt Felixi mädarõigas ja soome sinep? Ema oli unustanud kleidile ja šampoonidele eurohinnad peale, kuid õnneks ametnikud nendest hindadest lähtunud polnud. Igatahes on nüüd selge, et absoluutselt kõik pakid, mis siia saadetakse, tehakse lahti ja kirjutatakse üles. Me oleme siin pakke saanud juba vist 4 korda ning igakord on lahtitegemise märgid juures, kuid varem ei ole see nii silma hakanud.

Natuke haiged olime ka jälle. Troimil läks ükspäev mingi puru silma ja silm hakkas vett jooksma ja kraapima. Vaeseke ei saanud üldse magada, kuna silma lihtsalt ei saanud kinni hoida, kogu aeg oli valus ja ebamugav. Läksime lõpuks VK haiglasse arsti juurde. Doktor ütles, et tal pole midagi silmas, kuid tal on hoopis silmapõletik.

Troimi silm oli paistes ja punane ning me polnud kindlad, kas see diagnoos oli õige või mitte. Siin on hästi tavaline see silmapõletik, nimetatakse vietnamese pink eye ning me kartsime, et äkki pannakse seda diagnoosi liiga kergekäeliselt, asjasse korralikult süvenemata. Troim võttis tablette (ei joonud nädal aega alkoholi!), pani silmatilkasid jne, kuid paremaks nagu ei läinud, niisiis oli vaja teist arvamust ja Troim sõitis läbi veel mitu silmaarsti, mida meile erinevatest kohtadest soovitati, kuid need kliinikud olid täiesti mõttetud kohad, kus polnud isegi mikroskoopi olemas. Enamasti vaadati Troimi silma tavalise taskulambiga, tõdeti, et jah, silmapõletik ning kirjutati välja jälle hunnik antibiootikume. Pärast 8 päeva rahulikku olemist ja kuuldemängude kuulamist (kuna lugemine ja telekavaatamine väsitasid ta silma väga), hakkas tal olukord paranema ning tundus, et on juba päris korras ning Saigoni paremate arstide ja tehnika juurde lendama ei pea ……… ja siis jäin mina haigeks!

Kogu selle aja ei olnud see ohtlikult nakkav viirus minule külge hakanud ja kui oht n-ö juba mööda hakkas minema, sain mina punase(d) silma(d). Millegipärast lõhkesid mul silmades ka veresooned, nii et ma nägin ikka eriline õudus välja. Tegin ise nalja, et ei tea, kas tulemas on jõulud või Halloween, kuna see silm oleks ideaalselt sobinud Halloweeni peole. Käisin ka arsti juures, võtsin tablette, panin silmatilkasid jne. Ujumas ka ei käinud. Põletik taandus päris kiiresti, kuid vere äraimbumine silmast kestab veel siiani. Arst ütles, et tavalised sinikad keha peal kaovad ehk nädalaga, kuid silmast imbub veri ära umbes 3 nädalat. Nii oli ka. Õudsalt tore muidugi, et see silmajama jäi just jõuluaega, kui oleks tahtnud end natuke meikida ja üles lüüa. Muidu ma siin ju üldse end ei värvi ja nüüd ei saanud seda ka kõigil nendel pidudel teha …. . Aga mis siis.

Jõulupidusid oli aga sel aastal tõesti palju. Märkamatult oleme kuidagi väga palju toredaid tuttavaid saanud ning end vist n-ö kampa(desse) sisse söönud. Ja meid kutsutakse üritustele! Jõulupidusid oli kokku 3, pluss siis aastavahetusepidu.

Esimene jõulupidu oli 14.12. – Hasheritega. Sissepääsupileti hinnas sisaldus õlu ja väiksed snäkid. Oli väga meeleolukas, kõik olid hästi rõõmsameelsed ning suhtlesime ja naersime palju. Harold astus muidugi üles jälle oma totaka (vabandust) bändiga, aga polnud hullu, et ta just väga hästi viisi ei pea – inimesed ikka tantsisid. Pidu toimus Patrick Wine Baris ning Patrick ise oli ka muidugi rõõmsalt ringi asjatamas. Suupistetena pakuti mingeid megatervislikke porgandi-peedi kimbukesi, friikartuleid ja kanapalle, joogiks siis San Miguel, nii palju kui tahad. Kui kell hakkas 22 saama, käsutati kõik õue trepi peale ning Dave ja Martina ronisid kõrgemale ääre peale ja hakkasid auhindu jagama. Auhindu, auhindu! Nad võtsid lühidalt aasta kokku, tänasid meid kõiki ning meie suureks üllatuseks kuulutasid välja teatud aastatiitleid ning andsid kingitusi. Järsku kutsuti ette Troim ning nimetati ta parimaks toidutegijaks. Troimile pandi selga põll ja anti kingituseks Hash-logodega tass, kuhu oli peale kirjutatud Best Nosh (nosh – snäkk; keha kinnitama). Ma aina plaksutasin ja naersin ja siis kutsuti mind ka ette!! Sain samuti põlle ja tassi – Best Nosh Assistant. Nii armas minu meelest, et nad sellised kingitused tegid. Ma olin kohe täitsa liigutatud.

Peale 22 sai pidu ja (tasuta alkohol) läbi ning me läksime koju. Järgmisel päeval kuulsime, et vanakesed pidutsesid ikka 2-ni ja mõned tugevad läksid alles 5 paiku hommikul koju. Ega meil oli järgmisel päeval tööpäev ka – tegime 70 võileiba Hash-jooksule. Laupäeval oli Troim valmis teinud juba 2 kg maksapasteeti ning olime ostnud terve Metro röstsaiast tühjaks. Ohhh. Plaan tundus hea, aga pohmelliga neid võikusid vorpida oli megaväsitav. Olime ju mõlemad silmahaiged ka veel. Igatahes keetsime veel hunniku mune ja tegime muna-majoneesi. Võileivad said siis sellised, et ühele poolele määrisime pasteedi, teisele munavõi ning vahele ladusime lehtsalati, värske kurgi, marineeritud kurgi ja tomati. Pakkisime kõik eraldi uutesse pisikestesse kilekottidesse ning siis tornidena meie suurtesse karpidesse. Enne joosku oli küll tööd palju, kuid see-eest pärast oli megalihtne. Võileibade jagamine ei olnud mingi töö ning kodus polnud mul pärast vaja tund aega karpe pesta. Enamikele võikud maitsesid ning kes tahtis, võis ka juurde saada, kuna jooksule oli seekord tulnud vaid 52 inimest. Paarile inimesele aga ei läinud sedasorti söök vist üldse peale, kuna paar tükki oli ikka prügisse ka visatud. Natuke kahju oli näha hommikul nii suure vaeva ja hoolega tehtud võileiba äravisatuna vedelemas, aga ma saan aru, et see ongi paratamatu. Ei saa pahandada, kui inimeste maitsed on erinevad. Järgmisel päeval viisime mitu võileiba Jane´ile randa ning ta oli pasteedi-munamajoneesi võileibade üle väga õnnelik! Maureen sai ka mõned ekstra-pasteedikad esmaspäeval.

70 võileiba valmis õllejooksule minema

Täpselt nädala pärast ehk 21. detsembril olime kutsutud järgmisele jõulupeole. Nha Trangi kolisid hiljuti kanadalased Danii ja Devin. Devin on ühe Kanada lennukeid tootva firma esindaja ja saadeti siia vietnami piloote ja mehhaanikuid välja õpetama. Vietnam ostis nimelt Kanadast mingi hunniku lennukeid ja sellepärast on nüüd Devin ja veel 2 selle firma töötajat aasta aega siin ning annavad edasi oskusteavet. Põhiline on aga see, et Danii ja Devin on eriti lahedad noored inimesed, Danii kõigest 22, Devini vanust ma ei tea, aga arvatavasti umbes midagi sarnast. Nad elavad An Vienis mingis väga uhkes ja suures majas, mille eest maksab muidugi see Kanada firma. Koos nendega elavad ka Devini kolleegid Steve ja Brian. Nemad korraldasidki jõulupeo ning kutsusid kokku väga suure hulga inimest, kellest paljud olid küll hash-jooksjad, kuid oli ka uusi nägusid.

Devin saatis e-mailiga Troimile nende maja aadressi ning kirjutasime selle väikse paberi peale üles. Võtsime kaasa oma õlled ning natuke snäkke ning hakkasime jala An Vieni poole minema, et kunagi bussi hääletada. Lõpuks saabuski õige buss ning hüppasime peale, kuid buss oli täiesti tühi ja me saime sõita vaid vähem kui pool maad, kuna selgus, et kell 19 sõidab juba viimane buss ja see suundus juba parklasse.

No okei, sõitsime siis edasi taksoga. Istusime mõlemad tagaistmele ja andsime aadressipaberi taksojuhi kätte. Saabusime An Vieni ja tundus, et taksojuht teadis, kuhu edasi sõita. No ta teadis ainult niipalju, et sõitis An Vieni keskel asuva tillukese ringteeni ja oligi kõik, vaatas küsivalt meie poole, et kuhu nüüd. Me selgitasime vastu, et vaata paberi pealt, kust me teame, me lähme ka esimest korda sellele aadressile. Taksojuht irvitas vastu ja laiutas käsi. Küsisime, et kus see paber on, vaata sealt pealt, mis see aadress on. Taksojuht laiutas jälle käsi ning irvitas ja näitas, et viskas paberi aknast välja! No mida, ma hakkasin lihtsalt naerma, Troim hakkas lihtsalt karjuma! Kuidas saab nii idioot olla??? Kas see paber segas teda seal esiistmel, et ta selle aknast välja pidi viskama? Ta ise ei paistnud üldse aru saavat, et midagi valesti oli teinud. Troim lihtsalt röökis ta peale ning me ronisime kiiresti autost välja. Taksojuht vehkis kätega ning näitas taksomeetri peale, et me maksaks oma sõidu eest, aga Troim oli nii endast väljas, et karjus ainult vietnami keeles (:D) talle vastu ja sajatas. Taksojuht ütles seepeale paar kurjemat sõna, aga meile järgi ei julenud tulla. Pani mootori tööle ning sõitis minema. Ju sai ise ka aru, et see oli tema süü, et seekord rahast ilma jäi. On ikka lollakas.

Kuna mina selle aadressi paberi peale kirjutasin, siis tänu pildimälule oli mul üht-teist meeles. An Vieni aadressid on nimelt tähtede ja numbrite kombinatsioonid, nii et ei pea teadma mingeid ajuvabasid tänavanimesid (nt Nguyen Thien Thuat nt on Booze Cruise´i tänava nimi) ja kuna me oleme seal rolleriga nii palju tiirutanud, siis enam-vähem oli meil aimu, kus suunas võiks asuda DLE 17 Duong 1 E. Ma mäletasin küll ainult D-d ja numbrit 17, kuid hakkasime arvatavas õiges suunas minema ja täiesti juhuslikult jõudsimegi paari minuti pärast õige majani. Villal oli küll aed ja kõrge hekk ümber, aga kuna An Vienis on nii vaikne, siis kuulsime maja hoovist inglise keelset lõbusat juttu ja voila, olimegi õiges kohas.

Seltskond oli väga kirju ning juba verandal tervitasid meid purupurjus vietnami kutid, kes istusid ümber laua, jõid õlut ja sõid torti. Danii ütles, et nood on Devini õpilased ning olid täiesti omavoliliselt kolm tundi varem saabunud ja seega juba parajad poisid. Ühel kutil oli sünnipäev ja nii nad siis olid seda vaikselt tähistama hakanud.

Majas sees tehti meile tuur ja me aina ahhetasime. Maja oli kolmekorruseline ning väga stiilselt sisustatud, mugav ja hubane. Danii ja Devini magamistoa kõrval oli suur vannituba klaasist välisseina (teisel korrusel ja ümberringi suured taimed jmt, nii et mingit naabritele paljastamist ei toimu), suure mullivanni ning välidušiga. Igal korrusel oli külmutuskapp!!!!! All köögis veel kahele poole lahtikäivate ustega. Me siin higistame oma totaka väikse külmutuskapiga, kuhu mitte midagi ära ei mahu ja nemad isegi mitte ei tee kodus süüa, vaid käivad iga päev linnas õhtust söömas.

Troim ja Naerataja (ta nimi on tegelikult Thuan ning lääne inimeste jaoks kutsub ta end Tanja´ks, nii et Troimi telefonis on ta nüüd Naeratanja

Pidu oli aga väga, väga tore. Kõik olid toonud natuke süüa ning laual olid meie jaoks sellised delikatessid nagu juust ja viinamarjad! Vietnami tüdrukud küpsetasid ise vietnami suupisteid, mis olid hullult maitsvad. Krevetid või kalmaarid mingis hapukoorepaksuses taignas ning neid oli friteeritud väikeste pallikestena. Naerataja (üks tüdruk) oli teinud praetud riisi, riisipalle ja omletti ning keegi tõi veel suure hunniku värskeid kevadrulle. Lääneinimesed tõid pizzat, pop-corni ja kreekereid sulajuustuga J

Maureen, Troim ja Claire

Kõik olid kuidagi väga heas meeleolus ning tänu väiksele ehitud kuusele elutoas ning erinevatele tulukestele tuli isegi jõulutunne sisse. Kanadalased pakkusid ka traditsioonilist kanada jõulujooki – eggnogg, mille nad ise valmis olid seganud. Päris maitsev, aga väga rammus. Poolest tillukesest topsikesest meile piisas. Pidu võttis aga ootamatult tuurid üles (kuna nii hea muusika oli) ja me hakkasime kõik tantsima. Eriliseks hitiks kujunes Troim, kes tantsis mitu tundi tüdrukutega. Hiljem tulid mõned teised mehed ka end liigutama, kuid põhiliselt hiilgasid Troim, vietnami tüdrukud, mina, Danii ja Claire. Claire ja Alan hakkasid mulle muidugi jälle veel rohkem meeldima, see on lihtsalt nii lahe, kuidas nad kõike nii vabalt võtavad ja Claire on alati üks esimesi, kes tantsima hakkab. Huhhh! Olime neljakesi ka viimased, kes peolt lahkusid; õnneks umbes 12 ajal ….. järgmine päev oli ju jälle Hash!

Ehk siis, pühapäeval ärkasime kell 8:30 (mis oli ilmselgelt natuke liiga hilja), kimasime poodi-turule ning tegime valmis järjekordse salati 70-le. Ilm oli pilvine ning tibutas natuke vihma, seega rahvast väga palju polnud ning saime salatit hiljem ka koju viia. Üldse oli selline poolkõva tunne, kuna paljud jooksule tulnud olid eelmisel päeval An Vienis kõva kräu maha pannud ja seega pohmellitasid ja ägisesid.

 

NB! Nii külm oli, et Michel laenas Troimile mütsi, mida too suurima hea meelega kandis!

Kõigest kahe päeva pärast oli kõigil eestlastel jõuluõhtu. Meil oli 24.12. väga vaikne. Päeval tegi Troim pasteeti, rääkisime Skype´is oma vanematega ja vaatasime telekat. Alkoholi ei joonud mitte üks tilk. Väiksed kingitused tegime ka omavahel – vastavalt statistikale, et naised kingivad meestele enim riideid, kinkisin Troimile T-särgi; tema kinkis mulle päikseprillid.

Uhke jõulupidu, jällegi koos kuusega, ning seekord ka kingitustega, toimus hoopis 25.12., kuna inglased, kanadalased ja austraallased tähistavad jõule just esimesel jõulupühal, mitte jõululaupäeval.

Jätkub… .

2014! uus aasta Vietnamis

aastavahetus, millest kirjutan järgmisel korral

HEAD UUT AASTAT! Palju rõõmu ja naeru, toredaid sündmusi, armastamist, kallistamist, raha, edu, avastusi, imestamisi …. . Et seiklus võib ju olla ohtlik, kuid rutiinist on see iga kell parem.

Esiteks vabandust, et siis blogis nii pikka aega vaikus on haigutanud, meie elus aga küll mingit vaikust pole olnud. Oh ei, kaugel sellest. Just praegu lasid naabrid (kõrvalmajast) nii kõva tümpsu, et mul hakkas süda kloppima. Kohutav. Nagu oleks ise esmaspäeva õhtul nende jubedas ööklubis. Oleks siis mingi muusika – ei, see on lihtsalt mingi kloppimine. Õnneks 20 mintsaga hakkas neil endil ka vist süda pahaks minema.

Lärmi jagub mujaltki. Uut kukke võetud pole, kuid siginenud on juurde mingeid koeri, kes on koos koori asutanud. Nüüd, kui sõidab mööda vana motikas, millel pakiraamil alati kastitäis vanu arvuteid, klaviatuure, röstereid jmt kodumasinate pudi-padi, ning mis samal ajal ruuporist mingit monotoonset mula välja ajab, hakkavad koerad kõik koos ulguma! Ja uluvad igaks juhuks veel 4 minutit peale nimetatud motika kuuldeulatusest kadumist. Algul me arvasime, et see ruuporijutt tähendab midagi sellist: „parandan arvuteid, parandan arvuteid, katkiseid arvuteid, klaviatuure ka“, aga nüüd, tänu koertele, olen ma pigem arvamusel, et ruuporist tuleb hoopis teistlaadi teadaanne: „tapan ära kõik koerad, kõik koerad, suured ja väiksed, tapan ära kõik koerad“. Miks muidu kutsad nii endast välja lähevad!? See koeratapja sõidab majast mööda paar korda päevas, nii et ulgumiskooril tegevust jätkub.

Paar korda päevas väntab mööda ka vietnami koonusja peakattega mutt, kes karjub üle kvartali: „mul on kaka püksis! Mul on kaka püksis!“. Iga päev, üks ja sama. Keegi vasekese röökimisest välja ei tee. Eks nad on juba kurdid ka natuke.

Kõige tipuks elavad meie peal juba mõnda aega venelased, kellel on mingid väga kummalised hobid. No muidu välimuselt okeid noored inimesed ühe (või Troimi arvates kahe) lapsega, aga kodus käituda ei oska. 24 h käib seal üleval mööbli lohistamine, mingite kuulikeste vastu põrandat loopimine, toolide ja laudade kukutamine jmt. lisaks arvab Troim, et nad kõnnivad ringi mingite vene terasplätudega. See pole lihtsalt normaalne, et mingid paugud käivad ka öösel umbes iga tunni aja tagant. Mõnikord käib nii kõva mats, et on tunne, et lagi kukub alla. Kui Jane ja Mark meil külas käisid, istusid nad mõlemad diivani peal pead kuklas, kuna ehmatasid iga natukese aja tagant uue mütsu peale.

Troim oskab veel rääkida, et mootorrattaid hakatakse käivitama kell 5:30 hommikul (jah, just nimelt käivitama, kuna mõni arvab, et on jube normaalne veel mingi uunikumiga ringi tuisata, mille käima saamiseks kulub igal hommikul 20 minutit) ja samal ajal ärkavad üles ka lapsed, kes kõik tänavale kisama sööstavad. Selline mürgel käib kuni kella 8-ni hommikul. Kogu selle aja siis vaesed valged inimesed vähkrevad voodis ning kui lõpuks 8 paiku tüdinult voodist välja ronivad, on õue saabunud lausvaikus. Tüng! „Õnneks“ loodus tühja kohta ei salli ning hetke pärast saabuvad tööle ehitajad, kes hakkavad kõiki oma lisatöid keset tänavat tegema. Näiteks viimasel ajal pole linnas ringi liikudes leida ühtegi tänavat, kus ei toimuks mingi metallilõikamine või keevitamine, nii et sädemed lendavad. Eririideid või maski keegi ei kanna ning turistid jalutavad kõrvalt mööda. Minu meelest totaalselt ebanormaalne olukord. Meie majast 3 maja edasi ehitatakse uut 8-korruselt hoonet ning kuna meie tänav on liiga kitsas, et seguauto siia sisse mahuks, siis tuuakse aeg-ajalt kohale mingid torud, mis paigaldatakse suuremal tänaval seisva auto juurest kuni selle ehitatava majani ning sealtkaudu hakatakse siis betooni pumpama. Meie jaoks tähendab see, et rolleriga me enda väravast välja ei saa ning pumpamisega kaasneb väga vali, nagu plaksuv lärm.

Lisaks sellele keevitamisele ja metallilõikamisele otse tänaval, teostatakse tänaval ka muid remonditöid. Näiteks Starleti hotellil on aeg-ajalt mõte renoveerida oma olemasolevat mööblit ja nii paigaldataksegi toolidele uusi katteid või värvitakse üle laudu otse tänaval. Milleks sõidutada inventar kuhugi töökotta, kui töömees võib ise kohale tulla.

Troim ütleb, et mina olen juba poolvietnamlane, kuna ma ei pane paljusid mürasid enam üldse tähele. Magan ka täiesti rahulikult. Võib-olla olengi ära harjunud, kuid kui mõnikord saabub mingi hetk, mil on täiesti vaikne, on see nii imelik, et seda märkan küll kohe.

Et siis need eestlased, kes naudivad vaikust ja räägivad, et Tallinn on mürarikas ja lärmakas linn, ei peaks küll Vietnamis väga kaua vastu.

See oli nüüd selline väike lärmijutt J Varsti kirjutan meie tegemistest ka.

Shiny happy people

Lucca nautis ka aastavahetuspidu täiega!