Livin Collective Market 7.11.2015

07. novembril toimus siin Nha Trangis Livin kohvikus üks tore turg.

Livin Cafe omanikud on filipiinlanna Marian ja vietnamlane Kane, kes elanud pea terve elu Ameerika Ühendriikides ning nüüd seadnud oma elu sisse siin Nha Trangis. Nende sisustatud suur valge kahekorruseline maja on stiilne segu moodsast kohvik-kontorist ja disainipoest. Juba pea pool aastat töötab seal Vy (seesama, kelle pulmast ma EE artikli kirjutasin), kes osales menüü kokkupanekul, ning tellib meilt marineeritud kurke Livin Cafe võileibade vahele. See koht on viimasel ajal väga populaarseks saanud paljude meie tuttavate seas, kuna seal on hea kvaliteetse kohvi ja mõnusa sooja võileiva taga arvutiga tööd teha ning kokkusaamisi korraldada. Kohvikus on kiire internet, paljundusmasin, scanner, suured puust lauad ja hea valgustus. Väheoluline pole ka fakt, et rollereid saab parkida avarasse suurde hoovi. Parkimiskoha olemasolule muud kesklinna restoranid reeglina ei mõtle.

Asjad liikusd igatahes niimoodi, et maksime osalustasu ning andsime "jah"-sõna, et tuleme 7.11. oma marineeritud asjadega kauplema. Üritus oli väga hästi ette valmistatud ning toimus maja ees hoovis. Hakkasime valmistuma 2 nädalat enne ning pakutav sortiment aina kasvas. Lõpuks oli kokku 52 purki 8 erineva sisuga. Klaaspurkide leidmine oli omaette ooper. Troim helistas läbi tuttavad restoraniomanikud ning koduperenaised ja niimodi kogusime kokku arvestatava koguse keeratava kaanega purke. Nende sorteerimine, kaalumine ja puhastamine oli üsna suur töö. Siltide mahapesemine oli õudus kuubis. Itaalia pastakastmete ning Prantsuse mooside etikettide liimimiseks on küll mingeid ulmeliime kasutatud. Küünelakieemaldajat kulus ka rohkelt.

Üle Nha Trangi kulges suuremat sorti tsüklon ning absoluutselt iga päev sadas vihma. Troim, vaeseke, sai turul käies alatasa üleni märjaks. Kord hakkas hetkel, mil ta köögivilju valis, nii tugevat padukat kallama, et roller keeldus enam käivitumast. Ohh, Troim siis möllas ja tallas jalgstarterit ning oli juba veendunud, et kutsub takso ja jätab rolleri turule, kus see ja teine, kuid selle mõtte peale võttis motikas end siiski kokku ning käivitas mootori.

Marineerisime kurke, seeni, tšillisid, peete, tsukiinisid koos roheliste ubade, porgandi ja sibulaga ning kirsstomateid. Lisaks valmis laar hapukapsast ning keetsime mitu purki tšillimoosi. Purkide kaunistamine polnud lihtne, sest me ei tahtnud kasutada paberit, mis märjaks saades vettib ning purkide külge poleks saanud silte kleepida. Tõstes neid külmkapist toasooja, siis jäisesse jahutuskasti ning siis jälle sooja, oleksid sildid kindlapeale kõik maha libisenud. Niisiis tulin mõttele katta (kõik erinevate firmade) purgikaaned hõbepaberiga ning panna peale lihtne kleebis, millel kirjas üksnes purgisisuks oleva toodangu nimetus. Ega kogu see kupatus lõpuks väga ühtlane ja esinduslik välja ei näinud, aga meie mõlema meelest üsna armas siiski. Oligi ju kodustehtud ning meie esimene katsetus. Mis me teha saame, et siiin normaalseid klaaspurke ei müüda ja kui mõne kuskilt supermarketist leidsimegi, oli sellel kehva kaas ning üüratu hind.

Laupäeva õhtul laadisime 2 õllejooksult laenatud jahutuskasti, ühe suure enda karbi, (+kasti õlut), kausid, kahvlikesed, papptaldrikud ning maitsmiseks ja kohapeal müümiseks mõeldud suured marineerimiskarbid taksosse ning sõitsime ootusärevalt Bach Dang tänavale. Kastidest nirises natuke jäävett välja ning Hr Taksojuht küsis ärevalt: "Seafood?". Hehee, õnneks siiski me tema hinnalist autot ära ei rikkunud. Oleks päris pahatahtlik lekkivate mereannikastidega taksosse istuda. 

Olin tegelikult üsna närvis, kuna me pole enne sellistel üritustel käinud ning ma ei osanud üldse ennustada, kas keegi meie asju üldse osta tahab või kuidas inimesed sellise kraami vastu võtavad. Ehhh, aga samas oli megapõnev.

Meie laud oli paigutatud otse suure BBQ ahju kõrvale (ja see oli Kane´i sõnul läbimõeldud nüke - inimesed, kes tulevad grillribi ja vorstikesi ostma, saavad kohe samast haarata kaasa ka taldriku marineeritud kurkide/tsukiinidega). Kasutasime seda asukohta hästi ära.

Peale meie olid kauplemas kohalik juustutegija, tee ja kohvi firma, kakaosiidri valmistaja, sushi restoran, suure sortimendiga põnevate moosidega noored (teevad oma keediseid troopilistest puuviljadest, lisades kaneeli, šokolaadi, münti, ingverit jmt vürtse või ürte) ning mõned mittesöödavate asjadega kauplejad. Nt üks väga huvitav vene naine Mary stiliseerib kiivreid, muutes igavad ühevärvilised kiivrid tõelisteks kunstiteosteks. Lisaks üks nahast aksessuraare tootev ettevõtja ja juba suhteliselt kuulus fotograaf Thiery Beyne, kellel juba aastaid Nha Trangis oma galerii-pood ja kohvik.

Kuigi tundsime end algul üsna "maakatena", kui oma erisuuruses purgid käsitsi kirjutatud siltide ja hinnakirjaga lauale panime, läks tegelikult kõik megahästi. Meie laua ees oli kogu aeg rahvast ning aeg lendas väga kiiresti. Kogu selle 5 tunni jooksul me aina rääkisime ja pakkusime ja naersime ja seletasime. Uskumatu, kui palju inimesi seal oli, kes elavad juba mitmeid aastaid Nha Trangis, kuid keda me kordagi näinud pole. Tänu Troimi suurepärasele vene keelele sujus kõik muidugi veel kümme korda paremini. Kuigi paljud venelased rääkisid ka kenasti inglise keelt, oli neil muidugi palju mugavam oma emakeeles kõnelda. Panime purkidele üsna madalad hinnad (võrreldes teiste turukauplejatega olid meie asjad ikka 3-4 või rohkem korda odavamad), kõike sai ka degusteerida ning õhtu lõpuks olime ära müünud 91% hoidistest! See on täiesti megatulemus.

Väga kaval nipp oli teha ka paar purki hapukapsast, sest see meeldis inimestele väga. Ka vietnamlased, kes seda elus söönud polnud, proovisid. Troim tegi lihtsalt nii head reklaamitööd, et uskumatu. Vatrasime aina, kui kasulik ja tervislik on hapukapsas ning see mõjus. Kõige suurema purgi ostis endale siiski üks Läti tüdruk, kes muidugi selgitust ei vajanud. Ahjaa, selgus, et Livin Collective kohvikus töötab lätlanna ning turul oli oma poiss-sõbraga ringi vaatamas üks Leedu neiu. Niisiis kolm Balti riiki Vietnamis Nha Trangis Bach Dang 77 tänaval! Loomulikult jäädvustasime sellise ajaloolise momendi.

Eesti, Läti ja Leedu. Päris esinduslik kolmik ju.

Koju jõudes olin läbi nagu läti raha. Koristasin ja pesin tühjakssaanud karbid ja purgid ära ning kukkusin voodisse. Järgmised kaks päeva olid reielihased megavalusad. Kahtlustan, et põhjuseks on kükitamine. Nimelt  laupäeva õhtul ma aina kükitasin laua alla karpide juurde, kust tõstsime kurke ja tsukiinisid kohapeal söömiseks ning kus oli paber, millele märkisin kõik ostutehingud üles.

Päev pärast turgu kinnitasime, et enam sellisest hullusest osa ei võta, aga nüüd, kui nädal on möödunud ....... on juba hoopis uued mõtted.

Peter´i ja Thuy maja. Lisaks link erinevatele oktoobrikuu piltidele.

 Siin on pilte Lusty sünnipäevast, oktoobrikuust, Peter´i majast ning Halloweenist. 

Peter Irish Bastard Next Week ja Thuy ostsid endale maja koos suure lahmaka maaga kuskil kaugel maapiirkonnas. Ma ei tea, kui kaua need kaks teineteist tunnevad, aga igatahes on nad koos olnud vast 2-3 kuud. Peter on elanud Nha Trangis juba aastaid ja alati pealtnäha vallaline olnud ning kesklinnas pesitsenud, nii et see nüüdne tüdruksõber ja äkiline majaost kuskil pärapõrgus tuli natuke üllatusena. Peter pole kunagi avaldanud oma vanust, väites, et vanusel pole tähtsust ning oluline on ise end hästi ja mõnusasti tunda, oma sünniaasta avalikustamine lisab ainult eelarvamusi ja teatud kindlaid ootusi. Arvan, et ta on kuskil 60ndate teises pooles. Thuy vast umbes minuvanune.

Peter oli oma noore pruudi Thuy ja värske kinnisvara üle nii uhke ning jahus ainult nendel teemadel igakord, kui teda nägime. Nüüd pole ta juba ammu õllejooksul käinud, kuid sõnumite teel oleme tegemistega kursis olnud. Nimelt viimased nädalad on nad igal hommikul Thuy´ga maale sõitnud ja seal maja juures midagi teinud ja asju ajanud. Thuy vend on ehitaja ning too kutsuti kuskilt oma kolkakülast siia nende pesa ehitama.

Eelmisel neljapäeval (29.11.) leppisime kokku, et lähme kõik koos seda kohta vaatama. John Uus-Meremaalt tuli ka kaasa. Teadsin ette, et tuleb pikem sõit, aga sellegipoolest tundsin pärast 35-minutilist sõitu end juba megaväsinuna. Päike küttis pähe ja selga ning käsivartele ning meie pisike rollu pidi vapralt üsna augulise tee vastu pidama. Troimi randmed hakkasid ka vaikselt krampi kiskuma. Aru ma ei saa, kuidas on üldse võimalik mootorratta otsas Nha Trangist Põhja-Vietnamisse Sapasse sõita?!?!

Sõit oli tegelikult väga huvitav, kuna läbisime linnaosasid, kuhu me kunagi ei satu. Möödusime aktiivsest turust, kus lisaks eluskukkedele olid puurides müügiks ka pisikesed tibud ning toredad triibulised karvased põrsakesed. Loodan, et põrsaid ostetakse selleks, et need suureks kasvatada, mitte ei lööda seal turul kohapeal maha…. .

Kui linn läbi, olime sattunud maalilise maapiirkonna keskele. Kahel pool teed vaheldusid banaanisalud suhkruroo- ja maisi- ja riisipõldudega. Kohe peale põlde kerkisid imeilusad mäed, mis samuti „põldudena“ kasutust leidsid. Nimelt kasvatatakse mägedel avokaadosid, banaane, papaiasid jmt, nii et eemalt vaadates on mäed nagu erinevates rohelistes toonides lapitekk.

Viimaks jõudsime kohale. Olime linnast ja merest väga kaugel, mistõttu oli krundil totaalne vaikus – nii heliliselt kui õhuliikumiselt. Hetkega hakkas kohe veel palavam kui sõites. Maja juures logeles kolm meest, kes tundusid nagu ehitajad olevat. Imestama pani, et nad seal midagi ei teinud, vaid vahtisid niisama, kuigi polnud veel lõuna. Meie sinna saabudes istusid kaks neist oma motikate selga ning jäi mulje, et nad lahkuvad. “Maja“ ei näinud küll sedamoodi välja, et sinna 4-5 päeva pärast sisse kolida, nagu Peter enne reklaaminud oli. Esiteks märkasin, et majal pole esiust ning seejärel kohe, et puudub ka katus! John tegi nalja, et see on kabriolett-maja!

Parkisime oma rollerid suure puu alla ning asusime ümbrust uudistama. Siin-seal vedeles ehitusprahti ning peaukse ette olid püstitatud kipakad tellingud. Troim avastas majaseinte vahelt ka wc-poti, aga selle töötamist või mittetöötamist meil proovida ei õnnestunud. Tagumises „toas“ vedeles hulganisti igasugu mõttetut sodi. Ainus uus asi oli üks klaasuks maja küljel. Mul tekkis koheselt ängistustunne, sest sellist räämas asja vaadates ei suuda ma kunagi ette kujutada, et majast midagi ilusat peaks välja tulema. Ma tean, see on täielikult minu isiklik probleem, sest ma ei suuda käia ka renoveeritavates Eesti majades ja korterites. Sellistes, kus võetakse põrand ja seinad üles ning tehakse kõik miinusest plussiks. Ma lihtsalt ei taha näha kogu seda segadust, mustust, mädanenud ja hallitanud palke, roostes kraanikausse jne.

Kuna majas polnud midagi vaadata, viis Peter meid jalutuskäigule oma valdustes. Esimesena riivas silma kergplokkidest laotud järjekordne ilma katuse ja akendeta monstrum. Õnneks asus see peamajast tunduvalt madalamal, kuna maapind langes elumaja tagant umbes meetri. John ja Peter aina jahvatasid, mis ühest ja teisest asjast teha võiks – sead sisse elama panna, välja rentida kohalikele talunikele, kanu hakata pidama jne jne. lonkisime Troimiga sabas ja üritasime pingsalt aru saada, mida nad räägivad, aga Peter´ist arusaamine on paganama raske. Ta nagu mõmiseks ja puterdaks kogu aeg ja kümnest sõnast saab aru ainult kolmest.

Kuigi ümbrus oli hooldamata, oli selles looduses siiski oma võlu. Krundil kasvasid tõepoolest ilusad avokaadopuud, noored, justkui äsja istutatud papaiad ja baklažaanid. Avokaado on tõeliselt kena puu – umbes kirsipuu suurune ja suurte paksude tumeroheliste lehtedega. Peter oli ostnud väga suure valduse, kuna krundi piirid ulatusid kuskile kaugele-kaugele ning sinna sisse mahtusid veel 2 vesiroosidega tiiki, pumbamaja ja mingi põld, kus risti-rästi laotud kepid millegi kasvatamiseks. Peter veel ei teadnudki, mis tal seal kasvab, tundus, et rohelised oad vmt. Jutu järgi on nad seal iga päev hommikust õhtuni tööd teinud, nii et ma ei kujuta ette, milline see koht siis veel „alguses“ oli. Praegu ei saanud ma midagi aru, et tehtud oleks – lagunenud maja ning suur heinamaa, millest sirutuvad välja üksikud istutatud kultuurtaimed.

Päike oli halastamatu ja kõrvetas lagipähe. Kaanisime Troimiga vett nagu hullud. Vanamehed seevastu ei tundunud absoluutselt piinlevat ega joonud üldse. Jõudsime maja juurde tagasi ning John märkas kohe – tema telefon rolleri lahtisest „kindalaekast“ on läinud. Kohe läks lahti uurimine. Asi tundus väga lihtne, kuna me olime ju ometi eravalduses ning kõik inimesed-töötajad, kes seal olid, olid teada inimesed. Aga vietnamlastega ei ole asjad kunagi lihtsad.

Nüüdseks olid maja juures Thuy ning tema vend. Kumbki ei teadnud telefonist midagi. Thuy väitis, et oli kogu aeg sealsamas puu all rollerite kõrval ega käinud sekundikski ära ning oli üsna veendunud, et John võttis telefoni endaga kaasa ning kaotas selle kuskile rohu sisse. John oli 100% kindel, et jättis telefoni motika juurde, kuna oli veel mõelnud, et võtaks selle kaasa ja teeks paar pilti, aga ei viitsinud ja jättis ikka sinna. John on samuti juba vanem härrasmees ja reisinud igal pool üle maailma. Enda sõnul on ta alati pigem ettevaatlik ning teab, et vargaid liigub igal pool, kuid seekord ei pidanud vajalikuks ekstrahoolas olla. Ega ju ise ka ei võtaks oma laua peal olevat telefoni kaasa, kui sõpradel külas olles nt wc-sse lähed. Aga vot. Lugu läks edasi.

John, mina ja Troim mäletasime kindlameelselt, et saabudes oli hoovis vähemalt kolm meest. Kaks neist istusid või seisid oma motikate kõrval, nii et tundus, et nad on lahkumas. Peter ei mäletanud midagi! Ta küsis meilt korduvalt üle, kas ikka kindlasti olid ehitajad seal. Ta ei pannud üldse tähele, et keegi tema maja juures oleks olnud, kui hoovi sisse keerasime! Thuy vend, kes oli sinna jäänud, väitis, et meie saabudes oli seal ainult tema üksi! Mitte ühtki teist meest ega rollerit polevat olnud. Thuy jutust ei saanud midagi aru, kuna too tundus olevat ka hakanud juhmi panema. Minul, Troimil ja Johnil oli väga imelik enesetunne. Pealtnäha nagu lihtne juhtum, aga kõik rääkisid erinevat juttu, nagu „Hercule Poirot“. Helistasime korduvalt Johni telefonile, see kutsus, kuid keegi ei vastanud. Kuna Thuy jahus endiselt, et me kaotasime selle telefoni kuhugi rohu sisse, kõndisime kogu raja jälle hoolikalt läbi ning helistasime veelkord kogu aeg. Nagu arvata oli, ei midagi. Ümbrus oli totaalselt vaikne, nii et kõige valjema peale pandud helinaga telefon oleks pidanud hästi kuulda olema. Kui see oleks seal kuskil olnud.

John hakkas olukorraga leppima ning möönis, et see on puhtalt tema enda süü. Mõned lihtsalt ei saa muudmoodi, kui et „mis ripakil, see ära“. Rahustuseks jalutasime neljakesi kõrvalasuvasse budismi aašramisse. See oli nagu teine maailm. Mõnusad suured varjulised puud, kenad teerajakesed, mittehaukuvad koerad, kiviskulptuurid ja salapärased majakesed. Seal võivad kõik ringi vaadata, nii et uudistasime natuke. Aašramis elavad mõned mungad ning inimesed käivad seal mediteerimas, puhkamas ja õppimas. Kõik oli tõesti kena ja isegi loodus tundus teistsugune kui Peter´i krundil. Irish Bastardi sõnul sõidavad nädalavahetuseti pühakoja juurde väga uhked autod. Õhtuti on koht imeliselt valgustatud ja toimuvad miskid üritused. Maanteel polnud mitte ühtegi silti, nii et sinna peateedest kaugel paiknevasse rahulikku oaasi ei saa mitte mingil juhul sattuda juhuslikult.

Tulime tagasi maja juurde ning Thuy oli megaõnnelik, et keegi oli vastanud Johni telefonile. No 5 minuti pärast, kui nad olid omavahel pikalt rääkinud, selgus, et see oli valehäire, kuna Thuy oli kogemata valinud kõneregistrist üle-eelmise numbri ja rääkis hoopis mingi oma sõbraga. Aahhh.

John tegi ettepaneku, et jätame asja nagu on ja helistame politseisse. Peter rääkis kõik Thuy´le edasi ja palus politsei kutsuda. Sellele leidis Thuy kohe 100 vastuväidet – esiteks nende tuttav ment Ding-Dong pole täna tööl (muidugi ta kohe teadis oma sõberpolitseiniku graafikut) ja teiseks, kellegi teise kutsumine maksaks liiga palju. John oli valmis maksma, öelge ainult see aadress, kus me hetkel asume! Pärast kümmet korda Peter´i ja Thuy käest aadressi küsimist, andis ta alla. Vastust lihtsalt ei tulnud. No mis siis ikka. Tema hea Samsung Galaxy S6 oli ilmselt uue omaniku leidnud. Telefonis olevad andmed, kontaktid ja fotod lootis ta „cloudist“ kätte saada.

Võõrustajad olid meile ostnud banh mi  võikud, et hoovil väike piknik pidada, kuid kellelgi polnud enam isu ning me sõitsime Troimi ja Johniga tagasi Nha Trangi.

Telefonisaaga sellega ei lõppenud. John ostis muidugi juba samal päeval mõneteistkümne miljoni eest uue telefoni ja üritas asja unustada, kuid järgmise päeva hommikul saabus kõne Peter´ilt, kes ütles, et telefon on leitud! Keegi oli selle üles korjanud Tỉnh lộ 8 maanteelt, nii et arvatavasti olevat see välja kukkunud sõidu ajal. Keegi meist ei uskunud seda juttu.

John sai kokkulepitud ajal kokkulepitud kohas siiski mingi tüübiga kokku, kes telefoni tagastas. Menüü oli muidugi juba vietnamikeelseks muudetud, kuid kõik andmed ja fotod olid alles. Me ei saa iial teada, mis päriselt juhtus, kuid arvame, et üks neist ehitajatest siiski varastas telefoni. Nad polnud lahkumas ja ilmselgelt märkasid avalikult „saadaolevat“ telefoni. Thuy käitumist ei tea, kuid vietnamlased hoiavad alati kokku. Isegi, kui ta märkas vargust, ei hakka ta seda tunnistama. Mina arvasin, et vabalt võis tüdruk oma venna ja kamraadidega ka kokku mängida: „Mis see väike telefon rikkale valgele ikka ära ei ole. Ostab uue. Aga meie saaksime selle müügist kõik kena kopika omavahel ära jagada“. Telefon „leiti“ tõenäoliselt üles sellepeale, et John politseiga ähvardas. Kõik need vennikesed seal oleks ju saanud nimeliselt kindlaks teha ja uurimise alla saata. Politseiga jahmerdamisest tahab aga iga vietnamlane suure kaarega mööda käia.

Väiksest suvilavaatamise väljasõidust kujunes hoopis õppetund vietnamlaste rahvusliku kartellikokkuleppe kohta.

Vaatame huviga, kuidas Peter´i ja Thuy kooselu maal kujunema hakkab.