otsi lolli, kes ei kardaks kolli ....

Reagani sünnipäev. Reagan on taga kirjude retuuside ja pikkade pruunide juustega. Nokamütsiga tüüp on tema mees Seth. Minu kõrval istub Loan, kes on Johni (Booze Cruise) naine ja samuti BC omanik. Loan´i kõrval on John ja Johnist vasakul Curtis. Reagani kõrval istub Morgan. Jane´i paremal käel on Colim, kes on Nha Trang magazine´i väljaandja.

Jaanipäev juba läbi. Meil polnud see aasta mingit Jaanipäeva. Oli tavaline pühapäev ning Troim käis ka õllejooksul. Mina seekord ei läinud, kuna arvasin, et hakkab vihma sadama ja niikuinii tahtsin oma raamatut lugeda (lõpetasin just „Tüdruk, kes mängis tulega“ ja kohe tahan kolmanda osa kallale asuda). Troim see-eest hoidis Eesti lippu kõrgel ning sulandus veel rohkem kohalikku kogukonda. Nagu venelastel viinaga, tuleb siinsesse seltskonda sisse saamiseks ära hävitada liitrite kaupa õlut.

Juba Eestis ütlesin Troimile, et siin niisama puhates tuleb sul kindlasti varem või hiljem tahtmine mingit sporti teha, on ju vaja end liigutada ka natuke. Nii ka läks. Ta tunneb juba pikemat aega vajadust oma ülakeha ja käsi treenida ning täiesti ootamatult sattusime juttu rääkima Maureeniga, kes on kõva aerutaja ning tellis endale hiljuti kanuu. Maureen käib kanuutamas üle päeva ning kutsus Troimi ka kaasa. Nüüd ta ongi juba paar korda hommikuti väikest trenni käinud tegemas. Troim teeb väikse ringi, nii 15-20 minutit ning Maureen ootab senikaua kaldal. Tema ise aerutab mööda rannikut ikka väga kaugele ja kokku teeb tunniajase treeningu. Ta on taaskord muidugi selline 50 ringis tädike, aga väga heas vormis ja hoolitsetud – keemilised lokid ja ripsmepikendused :) Oma kanuud hoiab ta Lousianas teiste paatide juures ning Troim on talle suureks abiks kanuu väljavõtmisel ning pärast tagasi tassimisel. Tundub, et mis see plastmasskärakas ikka on, aga see on päris raske ning minu suureks üllatuseks maksab selline asi rohkem kui meie roller. Troim mõtles vahepeal juba ise endale ka kanuu osta, aga siiani on Maureen väga lahkelt lubanud enda oma kasutada. Hea trenn on see küll, kuna juba hommikul kell 8 on siin üle 30 kraadi kuuma ning mere peal aerutades hakkab ta juba 5 minutiga niimoodi higistama, et küünte alt voolab ka vett välja.

Vahepeal oleme käinud kahel sünnipäeval - esmalt Reagan (tüdruk) ja siis Robin. Reagan sai 27-aastaseks ja Robin midagi viiekümnega. Reagan elab siin juba paar aastat koos oma mehe Sethiga ning neil on 2 väikest last. Pärit on Austraaliast ja neil on siin lennujaama lähedal mingid megasuured mangokasvandused, enda sõnul importisid nad Vietnamisse ühe teatud Austraalia suure mango sordi ning kuna siin on nii head klimaatilised tingimused nende valmimiseks, siis läheb neil äri hästi. Nad ekspordivad siit mangosid igale poole – Taisse, Dubaisse, Malaisiasse, Euroopasse, Ameerikasse. Sethi isal pidi Austraalias olema oma suur mangokasvandus, nii et sealt on neil eeskuju. Oleme neid mangosid maitsnud ja need on tõesti väga, väga head. nad on umbes kolm korda suuremad kui need, mida Eestis müüakse või mis siin turull müügil on. Meie olime üsna üllatunud, et meid sinna sünnipäevale kutsuti, kuna olime enne Reaganit kohanud vaid korra elus, kuid nii need asjad siin vist käivadki. Sünnipäevale võid pealegi kutsuda keda iganes, kuna sünnipäevalaps ei pea midagi välja tegema. Igaüks maksab ise oma asjade eest. Saime kokku Sheratonis ning pärast kahte kokteili olid kõik endale paraja joobeastme sisse tõmmanud. No pool seltskonda oli juba küll varasemast üsna tongis. Näiteks viibis seltskonnas Curtis. Ma vist pole temast lähemalt kirjutanud, aga Curtis on 25-aastane kanadalane, kes ei tee siin suurt midagi. Passib niisama. Soe kliima talle vist ka väga ei istu, kuna rannas ei käi ta kunagi ning kodus pidi tal olema kogu aeg konditsioneer 16 kraadi peale keeratud. Curtise lemmiktegevus on Booze Cruise´is istumine, joomine, lobisemine ja suitsetamine. Nägime teda esimest korda novembris ning siis oli ta nunnu suurte pruunide silmade ning tumedate juustega kutt, kellesse iga 14-aastane võiks ära armuda. Nüüd on ta umbes 8 kilo juurde võtnud, pundunud näo ja kilavate silmadega .... parm. No ikka hull muutus halvemuse poole on temaga toimunud. Aastavahetuse paiku käis tal isegi isa siin natuke korda majja löömas, aga tundub et edutult. 

Tagasi Reagani sünnipäeva juurde. Ma viisin ikka väikse kingituse ka – kõrvarõngad. Jane tegi ka pisikese sünnipäevakingi, aga ma ei näinud, et keegi veel peale meie oleks sellise pisiasja peale mõelnud, rääkimata mingitest lilledest. No lillede mitteviimine on arusaadav. Peale Sheratoni mindi Lac Canhi. Kogu kamp peksis nii segast, et restorani jõuti kohale kolmel erineval ajal, kusjuures meie, kes me olime seal esimesena, ootasime teisi 52 minutit (Troim fikseeris millegipärast kellaaja). Kui lõbus seltskond lõpuks koos oli, siis tellis igaüks täiesti suvaliselt, mida aga tahtis ning kogu värk oli suht kaootiline. Reagan naeris kogu aeg :D Ja üldse oli naljakas. Õhtu lõppes nagu ikka Booze Cruise´is.

Lac Canh

Booze Cruise

Curtis ja Tran

Robini sünnipäev oli hoopis teistmoodi üritus. Robin on Far Easti omanik ja kutsus kõiki, kes tema baaris viktoriinil olid, oma sünnipäevale. Me olime talle kunagi enne oma kurke maitsta andnud ja talle väga meeldisid, nii et viisime talle sünnipäevakingiks suure karbitäie kurke. Ta oli meeldivalt üllatunud. Tema sünnipäev oli selline, et kõik, kes sel ajal baaris olid, said tasuta juua ja süüa. Robin jooksis ise baari ja köögi ja restorani vahet ning tõi inimestele jooke ette. Söökidest sai valida 4 erineva toidu vahel – friikartulid või kartulipuder, kala või vorstidega jmt. Eriti toredaks üllatuseks oli, kui toidud toodi, et igale taldrikule oli juurde pandud meie kurke :) Seda oli tõesti armas näha. Me muidugi ütlesime ka kõigile, et need on meie tehtud. Siin on pisike video sünnipäevalaulust

Robini sünnipäeval, mina, Mark, Jane ja .... vabandust, ei mäleta nime. Mingi arvutimees. 

Robin ja mina.

Fish&chips. Paneeritud kala ja kodused praetud kartulid meie marineeritud kurkidega.

....eee, ei kommenteeri. A need on toredad lõbusad tädid.

Töötajad tegid Robinile ka toreda laulu ja panid küünlad tordile.

Robini sünnipäev oli esmaspäeval ehk Jaanipäeval. Teisipäeval oli taaskord viktoriin ning me ülde ei tahtnud sinna minna. Selline tüdimus ja väsimus oli sees, aga ikka vedasime end kohale .... ja üllatus, üllatus, võitsime jälle! Oi, kui äge tunne see oli. Seekord oli rahvast palju ja auhinnafond suur, nii et kokku saime 1 200 000 dongi (44,40 eurot), mille Jane´i ja Mark´iga pooleks jagasime. Me küll ei tahtnud võtta päris poolt sellest summast, kuna nemad teavad ikka rohkem vastuseid, aga nad ei olnud niimoodi nõus ja jagasid summa ikka võrdselt pooleks. Aga see oli tõesti hea viktoriin, toredad küsimused ja hästi üles ehitatud. Keith oli pannud ka ühe küsimuse Eesti kohta, mis meie jaoks muidugi megakerge oli: „Mis riik asub Eestist täpselt põhjas?“.

Nüüd viimastel päevadel oleme otsinud veel kohti, kuhu oma kurke müüa ning teinud natuke läbirääkimisi ja jaganud tasuta kurke. Ausalt öeldes ei saa aru, mis värk siin selle äritegemisega on. Algul on kõik vaimustunud ning räägivad aina sellest, kuidas neile igasugu marineeritud asjad maitsevad ja kuidas nad hakkavad kohe meie käest tonnide viisi kurke tellima, aga pärast esimest kontakti vajub asi ära. Siis ei helista enam keegi ega esita uut tellimust. Troim arvab, et nad on siin kõik purjus kogu aeg. Käib üks lubamine ja laiamine, aga samas unustatakse asjad ära või siis räägitakse niisama mingit udu. Iga päev, kui me 10-11 ajal turule või poodi lähme, näeme baarides püsikundesid istumas, kellel õlu, kellel viski, kellel mingi raki ees. Ühe nurga peal istub kogu aeg viisakas härrasmees, viigipükste ja nööpidega pluusiga, ning joob mingit hägust vedelikku. Lõuna paiku teda pole, kuid õhtul on jälle platsis. Kutsume teda omavahel Mr Megaparmuks. Samas pole ta mitte kunagi nagu purjus vmt, välimuselt täielik härra. Teised püsikunded on Booze Cruise´is, The Watering Hole´is ja veel mõnes, mis tee äärde jääb. Niimoodi vaadates oleme meie ning Jane ja Mark ühed korralikumad. Jane´il ja Mark´il on väga kindel päevarežiim, mille järgi joovad nemad oma esimese dringi alati kella 5 paiku õhtul ja selleks on reeglina gin-toonikuga (nende kella-viie-tee). Carrie, Seth ja see kamp arvatavasti ka päeval ei joo, aga niipalju, kui meie neid õhtuti joomas oleme näinud, sõidavad nad alati peale seda kas rolleri või autoga koju. No minu meelest on ikka suht vastutustundetu istuda rolleri selga peale klaasi veini, rumm-koolat ja kolme õlut, kui sa pead sõitma 10 km kaugusele ning sul on väike kaheaastane laps. Aga see pole loomulikult minu arvustada. Carrie on kena ja armas noor naine. Ise teab, mis teeb.

Mul on aeg-ajalt ikka väga tugev koduigatsus. Ma igatsen Eesti õhku ja Eesti inimesil. Rahulikku liiklust ja vaikust. Aga kui ma lähen hommikul vara mere äärde ja näen kogu seda ilu, mis siin on, siis tundub see Eesti-igatsus kuidagi tobe. Ma olen siin rannas näinud kõige ilusamaid ranna-vaateid oma elus. Siin on lihtsalt kõik täiuslikult olemas. Praegusel perioodil on meri vaikne nagu Eesti järved ning ujuda saab nagu basseinis. Ühel hommikul oli taevas üleni kaetud tumesiniste pilvedega, kuid ühest august paistis hele päike läbi ja see valgus, mis siis üle Nha Trangi ranna valgus, oli midagi müstilist. Meri läks smaragdroheliseks, kuid selle keskelt läks läbi nagu kuldne tee, Vinpearli saar ning teised paar saared oli tume-tumerohelised, siis sõitis Lousiana juurest välja väike mootorpaat ning lisas kogu sellele maalilisele idüllile lumivalge vahuriba keset merd. See kõik oli lihtsalt nii ilus, et ma seisin niisama ja talletasin seda pilti omale mällu. Need vähesed venelased, kes varajasel hommikutunnil juba mere äärde olid tulnud, klõpsisid usinalt pilte. See vaatepilt oli tõesti ilus.

Teinekord jälle on meri tohutult ilus just pärastlõunati. Ei tea, kas seoses Malaisia tulekahjudega, mis Singapuri ja Kuala Lumpuri õhu uduseks tegid, või millegi muuga, igatahes paar päeva tagasi oli mere peal näha paksu vineloori. Tekkis selline efekt, et kaldal oli nagu täiesti tavaline päiksepaisteline õhtupoolik, kuid mere peale polnud midagi näha. Vinpearli saart ei olnud nagu olemaski, rääkimata väikestest saartest. Kuidagi väga ähmaselt võis aimata Vinpearlile viivate Eiffeli-tornikujuliste tugipostide olemasolu.

Ja siis muidugi need palmid, mis lihtsalt on ilusad vaadata :)

Paar imelikku-nalajakt juhtumist ka. Kord tegime peatuse ühe õllepoe juures, et kasti hinda küsida, kui mingi kaubikujuht järsku Troimi juurde tuli ning käte ja jalgadega selgeks tegi, et ta tahab meie motikavõtit laenata. Troim ulatas talle imestunult võtme ja jäime jahmunult vaatama, mida mees siis sellega tegi. Ta läks oma auto kõrvalukse juurde ning keeras rollerivõtmega autoukse lahti! Võttis siis kõrvalistme pealt oma võtmed ja näitas neid rõõmsalt meile, ise seletades, et "näed, unustasin oma auto võtmed autosse, aitäh, et aitasite“ :) Samad võtmed on autodel ja rolleritel??? Milleks siin üldse võtmetegijaid vaja on, kui igal pool on sama võti :)

Teise loo rääkis paar päeva tagasi Jane. Jane´il on Lousianas mitu tuttavat ettekandja-kutti, kellega ta aeg-ajalt juttu räägib. Ükspäev siis kurtis üks poiss talle, kui väsinud ta on. Tema naine oli paar päeva tagasi sünnitanud ning ta viis oma naise koos lapsega tolle vanematekoju Dalati, kuna teadupärast peab ju naine pale sünnitust kuu aega kinnises pimedas toas ilma pesemata ja välise kontaktita elama. Hea oli siis naine selleks ajaks linnast üldse minema kupatada. See selleks, viis siis naise sinna ja tähistasid seal natuke, kuna aga mees pidi järgmisel hommikul vara juba tööle minema, siis alustas ta hilja õhtul tagasiteed Nha Trangi. Õnnetuseks viib aga Nha-Trang – Dalat maantee mööda paljudest-paljudest surnuaedadest ning teadupärast käivad ju surnud öösel ringi. Vaene mees rääkis Jane´ile, kuidas ta pidi hirmukrambid saama, kuna pea terve tee oli täis tonte ja ringi tuterdavaid surnuid!!!! No tõesti, mida seeni siin maal süüakse???? Mees oli niisiis mitte lihtsalt magamata, vaid ka korraliku õudusöö üle elanud. Otsi lolli, kes ei kardaks kolli ..... :D :D :D

Et siis teate, kui siia tulete. Ööbussiga arvatavasti ongi sellepärast nii jube sõita, et juhid laveerivad kogu aeg tee peal kakerdavate vaimude vahel.

Toredat suve!

Lõpetuseks üks pilt jääst Vietnamis. Tavalises külmutuskapis läks tee jäässe.

16. juuni Nha Trang

PILDID

Minust on siin vist Paljasjalgne Printsess saanud. Vägisi lähevad kõik jalanõud katki. Sel nädalal jälle. Läksin randa ja vasaku jala plätul tuli välja see koht, mis varbavaheplätust varbavaheplätu teeb. Teha polnud midagi, kuna seda niisama parandada ei saa. Võtsin siis teise ka jalast ning suskasin mõlemad käekotti. Liiva peal kõndides ju vahet pole.

Muidugi, kui juba midagi nihu läheb, siis läheb ka edaspidi. Mere pealt saabusid suured tumedad pilved ja hakkas kõvasti äikest lööma, müristama ja vihma sadama, mis siis, et viimastel nädalatel pole tilkagi tulnud. Istusin siis Louisianas varju all, lahendasin ristsõnasid ja vaatasin vihma. Sadu oli samasugune ka 45 minuti pärast, nii et läksingi siis paljajalu läbi vihma koju. Hea külg oli see, et kui plätudega käies pritsin ma absoluutselt kogu sopa endale selga ja pähe, siis paljajalu tulles oli koju jõudes valge seelik sama valge kui kodust väljudes. Niisiis ostsime järgmisel päeval mulle juba kuuendad jalanõud siinoldud aja jooksul! Seekord ei hakanud turule kauplema minema ning läksime Nha Trang Centerisse, mis peaks olema siinne kõige kallim kaubanduskeskus - ostsime sealt plätud kolm korda odavamalt kui turul tahavad ehk siis 1,15 euro eest.

Muidu on meil siin kõik okei. Ei saaks öelda, et jõhkralt tegevusi oleks, aga kuidagi on nii läinud, et iga päev on mingi üritus või asi, et koju jõuame alles 22-23 ajal ning siis ei jaksa enam blogi kirjutada.

Põhisemud on ikka Jane ja Mark, kuid viimasel ajal oleme leidnud ka uusi tuttavaid. Paar korda oleme osalenud pühapäevastel Hash Harries jooksudel. Viimastel kordadel on tellitud buss ning kogu pea 30-pealine kamp sõidutatakse umbes poole tunni kaugusele Nha Trangi äärealale, kust siis hakatakse orienteeruma ehk noolemängu mängima. Alati on väga tore olnud, kamp on lõbus ning rada läheb läbi riisipõldude, palmi- ja mangosalude, kohalike inimeste õuede ja pühvlikarjade. Kuna Vietnamis on samuti suvi, siis temperatuurid on aina kõrgemad, mis tähendab, et higistada saab mõnusasti. Ka mina, kes ma Eestis ei higista isegi saunas, voolan üleni. Isegi niisama varjus istudes, nirisevad ojad mööda selga ja kõhtu.

Jooksud on toredad veel seetõttu, et seal käivad koos nii lääneinimesed kui ka kohalikud nhatranglased, kes natuke inglise keelt oskavad ning soovivad leida endale välismaasõpru. Algul tundus meile see hind natuke kallis Vietnami kohta, kuid nüüd saab selle raha eest küll rohkem kui algul makstud. Joogiks on nii purgiõlled, apelsinimahlad, veed kui ka spordijoogid ning lõpus saab süüa suuri võileibasid, arbuusi ja ananassi. Midagi pole loetud, kühvelda või kalla endale sisse nii palju kui jaksad. Meie kui vaesed idaeurooplased, poetame alati ka paar õlut mulle käekotti ja tassime koju. Ei teagi, miks me nii teeme. Lihtsalt harjumus vist.

Viktoriinidel käime ka. Eelmisel nädalal koostas küsimused Jane ja meie aitasime teda. Mitu hommikut tuhnisime internetis ja otsisime huvitavaid küsimusi. Kokku peab olema 60 küsimust ja meie aitasime Jane´i pea 30-ga. Kahjuks ta kasutas neist küll vist ainult kümmet, aga see oli juba tema otsustada. Igatahes oli lõbus ja Troim sai ära küsida ka oma kullaküsimuse. See oli siis selline: „Millist ainet peab lisama tavalisele kullale, et saada valge kuld? Õiged on 2 vastust“. Ehk siis emba-kumba. Üks on lihtsalt kallim element ja teine odavam. Veel küsisime: „Eesti keeles on see „must“, vene keeles „tšjornõi“, rootsi keeles „svart“ ja vietnami keeles „den“. Mis see on inglise keeles?“.nägime, kuidas selle küsimuse juures aitas ühte meeskonda üks vietnami tüdruk, kes tegelikult sellesse tiimi ei kuulunud. Eesti telesaatest võtsime küsimuse „mis on hämmastavalt sarnane koaala karul ja inimesel?“. No jne.

Kui me ise oleme võistelnud, siis oleme konstantselt teise koha saanud, kuni eelmise nädala esmaspäeval Booze Cruise´is toimunud viktoriinil lõpuks naeratas õnn ka meile ja me saime esimese koha! Ma arvan, et me võitsime suuresti tänu sellele, et Roy´d, kes on siinne mälumängumeister, ei olnud. Kahjuks ei olnud võistlejaid väga palju, nii et auhinnafond väga suur ei olnud, kuid siiski võitsime kamba peale 20 eurot ehk siis meie saime kümpsi. See viktoriin oli huvitavam ka sellepärast, et viktoriini viis läbi Danny, kes on Belgiast pärit kirjandusprofessor, ja seega ei olnud Austraalia, USA ja nõmedaid kriketi- või rägbi küsimusi. Danny on väga, väga tore tüüp. Tema hotell on see „Carpe Diem“, kus meie vanemad märtsis kaks nädalat elasid.

Eelmiselt õllejooksult tagasi tulles jõi Troim end oma elementi ning haaras bussis mikrofoni ning hakkas esinema. Esitlusele tulid „õllepruulija“, „kui on meri hülgehall...“ ja mingid totakad prantsuse keelsed lastelaulud. Mul eestlasena oli natuke imelik seda kuulata, kuna ma ju sain aru, kui valesti ta laulis, aga ülejäänud seltskond ainult hirnus naerda. Sellega oli ots lahti tehtud ning ükshaaval hakkasid vanamehed oma lauluandeid näitama. Koperdasid bussi etteotsa ja lasid laulud valla. Kõigil oli nalja kui palju. Üks vietnami mees laulis ka mingi vietnamikeelse saaga maha, mis kõlas nagu mingi etteaste „Viimsest reliikviast“. Õnneks või kahjuks sõitsime tagasi Booze Cruise´i juurde üle poole tunni, nii et möll kogus aina tuure. Kui buss lõpuks peatus, läksid kõik meist naerusui mööda ning patsutasid Troimi õlale ning näitasid ülespidi pöialt :) Lõpp hea, kõik hea. Mulle väga meeldib, kui Troim niimoodi teisi lõbustama hakkab. Järgmisel päeval rääkis Danny, et ta oli ka väga meeldivalt üllatunud. Tema ise ei söandaks iial niimoodi käituda, aga talle väga meeldib, kui teised seda teevad ja end vabalt tunnevad. Superluks.

Danny on üldse viimaste päevadega meile paremaks sõbraks saanud. Peale meie viktoriinivõitu, tuli jutuks male ning nad leppisid järgmiseks päevaks Troimiga turniiri kokku. Troim oli megaväsinud ja natuke pohmellis, kuid vedas end kella 14-ks siiski kohale, kuna kokku sai lepitud. Nad mängisid Booze Cruise´is üle tunni ning Troim võitis!!!! Ma olen väga uhke ta üle. Danny on ikkagi vanem,  targem ja kogenum ning lisks oli täiesti kaine, kuid siiski suutis Troim ta üle kavaldada. Dannyl oli mitu sõpra ka pealtvaatajatena kaasas olnud. Danny on teine inimene, keda Troim siin võitnud on (peale minu muidugi). Paar nädalat tagasi mängisime rannas malet ja meie mängu tuli pealt vaatama üks vietnami noormees. Istus meie kõrvale liivale ning jälgis mängu. Pärast meie mängu, küsis luba ka ise proovida. Muidugi kogunes meie ümber kenakene vaatajaskond. Troim ei saanud algul aru, kas see tüüp oskab või ei oska mängida, tema vähesest inglise keelest saime aru, et ta pole elu sees füüsiliselt malet mänginud. Ta on vaid lugenud raamatuid ja maleõpikuid ning paar korda arvutis seda mänginud. Igatahes käike teadis ning oskas mõningaid huvitavaid võtteid, seega Troimi võit ei tulnud kergelt ja kiirelt, vaid nõudis ikka süvenemist ka. Aga Troim on tubli ja tänud tema vanaisale, kes teda nii hästi on õpetanud.

Ma ise arenen ka päris tublisti. Paar korda olen Troimi ka võitnud, aga alati on võit tulnud pisukese Troimi abiga. Mul õnnestub alati teha mingi 1-2 nii lolli käiku, millele Troim lihtsalt peab tähelepanu pöörama ja siis annab mulle võimaluse see liigutus tagasi võtta. Lõppmängu ma ka ei oska. Isegi, kui mul on megahea seis ja ajan ta kuninga abitusse seisundisse, ma ikka ei oska teha seda päris lõpp-pauku :) Mu oma süü ka. Pole viitsinud internetist juurde lugeda ja õppida. Loodan siin ainult Troimi õpetuse peale.

14. mail oli Jane´i ja Mark´i aastapäev ehk siis sai täis 7 aastat, kui nad koos on olnud. Selle sündmuse tähistamiseks kutsusid nad meid Sheratoni kokteile jooma ning ütlesid, et me ei sööks enne. Nende endi tähtsal päeval tegid nad niisiis hoopis meile üllatuse. Peale kokteile sõitsime Sheratoni 2. korrusele restorani! Wow, oli see ikka suurepärane koht. Tegemist oli siis buffet-õhtusöögiga, mille Jane ja Mark meile välja tegid. See ei olnud mingi selline buffet-laud nagu laevade peal või sünnipäevadel, vaid koosnes erinevate riikide sööginurgakestest, kust sai võtta nii valmistoitu kui ka lasta kokkadel midagi valmistada. Sheratoni enda sõnul on neil sinna kokku kogutud parimad tippkokad. No see selleks, aga igatahes sai lasta teha endale värsket pastat, pitsat, ise valida merannisupi sisu, võtta guljaši, mitut sorti india toitu, erinevaid sushisid, austreid, salateid, ahjukartuleid, saia, leiba jne jne jne. Jane läks täiesti pöördesse magustoidunurgast, kuna sealsed koogikesed, kommikesed, šokolaadid, muhvinid jne olid nii ilusad ja maitsvad. Pluss veel muidug värsked puuviljad. Kogu interjöör oli väga ilus, avar ja maheda valgustusega. Peale meie oli õhtustamas veel ainult paar laudkonda, nii et kõik oli ka vaikne ja rahulik. Sellises kohas tuleb küll nördimus peale, et kõht täis saab ja inimesel pole võimet süüa hästi palju ja siis nt nädal aega mitte midagi süüa.

Me olime Troimiga väga meeldivalt üllatunud, et nad meile sellise asja korraldasid. Ja raha nad ka meie käest vastu ei võtnud. Mitte mingil juhul :) Noh, küll me neile vastuteene teeme. Niigi aitame igapäevaselt ka teineteist vastastikku - Mark tõmbab meile filme ja seriaale, meie teeme talle kurke ning niisama korraldame õhtusööke. Kõige huvitavamad asjad, mis me teinud oleme, on pasteet, täidetud tomatid ja keefiri külmsupp. Troim on uskumatult andekas kokk, nii et kõik asjad on eeerriiiiti head välja tulnud!

Kohalikest uudistest veel niipalju, et Windy ei tööta enam Booze Cruise´is. Mõni aeg tagasi hakkas baaris ringi jõlkuma keegi Tim ning Jane valgustas meid, et Tim on austraallane, kes on Windyle käpa peale pannud. Tim oli siin käinud paar kuud tagasi, siis mõnda aega Austraalias olnud ja ema nõusolekt küsinud ning nüüd saabus siia tagasi, et jääda ning Windy töö Booze Cruise´is lõpetada. Asja teeb keeruliseks aga see, et Windyl juba on/oli mees, kes hetkel istub vangis. Algul arvasid kõik, et Windy on tegelikult abielus selle pätiga, kuna neil oli suur (pulma)pidu olnud, kuid nüüd selgus, et nad ei olnud asja kunagi ametlikuks teinud. Väikse tütre jõudsid nad küll saada, kuid siis läks tüüp vangi ja istub seal nüüd kuni selle aasta septembrini. Kuuldused Windy uuest boyriendist on muidugi jõudnud ka vanglasse ning mahajäetud eks on lubanud kõik ära tappa, kui ta välja saab. Seetõttu on meil nüüd omavaheliseks Tim´i hüüdnimeks saanud dead-Tim :) Nägime neid armunuid paar päeva tagasi Booze Cruise´is ja nad ütlesid, et neil on plaan varsti abielluda ja siis Nha Trangist ära kolida. Lähevad siin Vietnamis kuhugi teise linna elama ning Tim püüab saada tööd inglise keele õpetajana. Booze Cruise on kuidagi teistmoodi ilma Windyta ning vaene Lovely (no tegelt Thuong, aga palub end Lovely-ks kutsuda) peab kogu sissekutsuja töö üksi ära tegema. Ta on väga kurb ja igatseb Windyt, aga tegelikult on tore, et Windy edasi liigub. Ta on oma energia sellesse ettevõtmisse juba andnud. Siiski ei ole minu meelest väga tark kohe ära kolida ja bielluda mingi lohkamiga, keda sa ainult kaks kuud tunned. Ja mis tem tütrest saab? Jane on kindel, et ta jätab lapse siia.... .

Eelmisel nädalal toimus Nha Trangis merefestival, mis on tähtis sündmus kogu Vietnami joks ning linn oli ehitud ja rahvast täis nagu TETi ajal. Tänavatel liikus ringi palju Saigoni numbrimärgiga autosid ning rannas käis kogu aeg üks pralle. Püsti oli pandud vähemalt 6 lava, toimusid näitused, vanade motikate paraad, rannajalgpall, rannavõrkpall, malevõistlused jne. Lisaks oli mitmesse kohta püsti pandud ajutisi mõnusaid kohvikuid. Mõni lausa nii mõnus, et mu arust võiks kogu aeg olemas olla, kuna rannas siin muidu selliseid toredaid odavaid istumiskohti ei ole. Muidugi ei saanud nad kõikide oma asjadega valmis ja ehitustöö käis päeval ja öösel veel ka siis, kui festival juba avatud oli. Me käisime ka kahel päeval rannas uudistamas, mis toimub. Suured ekraanid ja tribüünid, etendused ja esinemised. Möll noh. Laupäeval leidsime liival paar ruutmeetrit, kuhu end istuma sättida ning vaatasime üle poole tunni võimast ilutulestikku. Kohalikud olid ka muidugi lummatud, purjus ja ülevas meeleolus, nii et meie kõrvalseltskond lõikas meile pea pool kilo vorsti õlle kõrvale näksimiseks. Mu arust Mark poetas selle vaikselt liiva sisse, aga meie sõime küll.

Ja nüüd siis kõige suurem uudis. Me teenisime oma esimese palgakese peale 8-t kuud!!!!! Tutututuuuuuu! Kolmapäeval viisime Booze Cruise´i esimese laari marineeritud kurke. John hakkab neid nüüdsest lisama oma burgeritele, hot-dogidele ja pitsadele ning loodetavasti rahvale meeldib ja me saame teda iganädalaselt varustama hakata. Esimese laari eest küsisime 100 000 :)