TET ehk uue, musta vesimao aasta vastuvõtmine Nha Trangis

 

.... ehk Terrible Eating Time.

 

 

Pildid on siin

 

Siin on üks video ka. Pikk on küll, aga mulle meeldib seda vaadata. Troimi, Jane´i ja Mark´i on ka vahepeal näha

 

 

Esiteks pean Troimi nõudmisel kirjutama, miks Troimil nii kole soeng on. Minu, Jane´i ja ranna õllemüüja Phuong´i arust ei ole kole, aga ta ise põeb hullult. Nimelt kasvas tal tukk nii pikaks, et ei näinud enam midagi. Juuksurisse ei viitsinud/raatsinud aga minna ja ma tegin ettepaneku, et lõikan ise tal tukka natuke lühemaks. Noojaa, nüsisin seal natuke ja siis kogemata lõikasin mingi suure kaare sisse :) Troim läks täiega närvi ja vihastas nii mis hirmus. Mina ainult naersin, kuna minu meelest oleks saanud sinna teisi juukseid peale kammida. Igatahes marssis Troim esimesse juuksurisse ning hinda küsimata lasi endal juuksed ühtlaseks lõigata. Juuksur lõikas siis talle samasuguse soengu, nagu siin kõikidel noortel kuttidel on, ning kuna ta pidi tuka lõikama nii lühikeseks, nagu minu etteantud auk, siis nägi lõpptulemus väga lühike välja. Hinda küsis sama palju, kui Eestis meestelõikus maksab. Troim ähvardas hiljem, et lõikab mu öösel kiilaks. Õnneks siiani oma lubadust täide pole viinud. See siis, selleks, et te ei arvaks, et Troim ise endale sellise lõikuse valis ning lõigata palus.

10. veebruaril algas Hiina kalendri järgi uus aasta – seekord siis Mao aasta. See pole teile muidugi mingi uudis, aga esimest korda olime meie ise sel ajajärgul Aasias. Muidu oleme alati enne Hiina uue aasta algust tagasi Eestisse lennanud. Vietnamis nimetatakse seda aega TET-iks, mis on lühend väljendist Tết Nguyên Đán (Feast of the First Morning; esimese hommiku püha).

 

 

Juba varakult tekkisid linna kollased ja punased kaunistused, kõikjal oli palju lilli, nii pärislilli kui ka joonistatud lilli, lillekujusid ja kunstlilli. Teede äärtes olid kollased postid ning üle sõidutee kaardusid valgustusega vietnamikeelsed kirjad, peamiselt vilkus igal pool „chúc mừng năm mới“ (Head uut aastat). Õppisime ise ka selle lause selgeks ja ütlesime kõigile. Maokujusid eriti silma ei hakanud. Mõned hekid olid pügatud sedamoodi ning mõni kujuke siin-seal oli, aga sellist maomoodi mänguasjade tootmist nagu Hong Kongis siin ei olnud. Hiinas olid linnad ja letid täis lastelaadseid värvilisi ussikesi. Siin õnneks mitte. Ehk on asi ka selles, et vietnamlastele on minu arusaamist mööda tegemist pigem uue kevade ja uue aasta algusega, mil mäletstatakse oma esivanemaid, käiakse peredel külas, süüakse head sööki ning unustatakse kõik eelmise aasta halvad juhtumised, mitte niivõrd mingi uue loomakujutise saabumisega. Vietnamlased ei ole ju usklikud. Nende usutraditsioonid on umbes samad, mis eestlastel. Altarid on neil ainult esivanemate mälestamiseks.

Eriti ilusad olid igasugused potililled ja -puud. Palju müüdi suurtes pottides kollaseid krüsanteeme, mille pea iga pood, hotell, restoran ja võtmevalmistaja endale ostis. Krüsanteemide potte olid täis kõik kohad ning uue aasta alguseks kasvasid need lilled veel kõrgemaks ning avasid oma õied. Toredad olid ka igasugused bonsaid, elupuud, mandariinipuud, pajuurvad jmt oksalaadsed. Pajututud olid neoonroosad, -rohelised ja -sinised. Arvasin, et need on tehis, nii et pidin kohe kättpidi katsuma, et veenduda, et need olid ikka päris pajud, ainult keemiliselt värvitud.

Jane ja Mark hoiatasid meid, et TET on jube aeg, kõik joovad hommikust õhtuni ning kõik normaalsed poed on kinni. Turg on avatud, aga kohal on ainult mõned müüjad. No ei olnud see aeg hull midagi, meie saime kõik oma asjad aetud ja millegist ilma ei jäänud. Ükski purjus mootorrattur meile otsa ei sõitnud ega pähe ei oksendanud.

Nagu ma juba ütlesin, oli linn väga ilus. Tavapäraselt langeb TETi algus kokku kevade alguse kuupäevaga. Sel aastal hakkas kevad siiski paar päeva varem – 4. veebruaril, aga kevade moodi olid kõik need värsked lilled ja pungadega puud küll. Ühel õhtul jalutasime purskkaevu väljakule. Enne pole see purskkaev töötanud, aga nüüd oli seda vaatamas päris palju inimesi. Meeletult ilus vee ja valguse kokkumäng. Ma ei saa aru, miks ei võiks Tallinnas sellist purskkaevu olla???? Troim ütles, et Eestisse ei saa sellist asja ehitada: pätid lõhuvad kohe ära, lasevad Fairyt täis ning öösel varastatakse kogu tehnika ära. Ohhjah. Vietnamlaste austuseks tuleb öelda, et neil kaakidel ei tuleks vist pähegi sellist lollust teha. See oli ikka megailus. Öise linna kaunistamisel erinevate värvidega on nad küll meistrid või on neil palgatud keegi väga andekas linnakunstnik.

TETi nädalale jäi ka Jane´i sünnipäev. Meie tegime talle kingituseks marineeritud peete, kuna ta on mitu korda maininud, et need on tema erilised lemmikud ja siin riigis neid ei müüda. Peetide ettevalmistamine oli palju suurem mässamine, kui kurkide tegemine, kuid õnnestusid suurepäraselt. Esimene kord tegime ja Jane ütles, et ta pole elu sees nii häid marineeritud peete saanud. Mina joonistasin ka kaardi ning turult ostsime 10 punast roosi. Tore oli teisele headmeelt teha. Lillede ostmine oli ka naljakas. Müüdi nelke, liiliaid, roose, gerberaid. Liiliad maksid 50 000 üks vars, nelgid ja krüsanteemid 50 000 üks pundike. Küsisin igaks juhuks roosi hinda ka ning enda suureks üllatuseks sain teada, et üks pikk punane roos maksab 5 000 dongi (18 euro senti)! Ostsin 10 roosi ja olin väga rahul.

Sünnipäevahommikul kutsus Jane meid ühte toredasse kohvikusse, mis asub paar kilomeetrit põhja pool kaljuse mereranna ääres. Jõime kakaod ja rummikohvi ning nautisime vaadet ja puudealust jahedust. Kõndisime pärast veel natuke mäest ülespoole ning avastasime veel armsama kohviku, kust lihtsalt ei saanud niisama ära minna, nii et tegime veel mõned dringid. Olime juhuslikult sattunud ühte turismibrošüürides soovitatud kohta (õnneks seekord oli seal vist 5 inimst peale meie), kus on mereäärsetele suurtele kividele antud legendistaatus. Nimelt on seal üks suur kivi, kus on nagu mingi hiiglase käejälg. Selle kohta käib siis selline jutt, et üks ilus tüdruk pesi ennast mere ääres ja mingi merehiiglane märkas seda. Varjus kivi taha ja piilus sealt. Siis ta aga libastus ja kukkus vette ning selle libastumise käigus toetas käe vastu kivi ja sinna jäi tema käejälg :)

Õhtuks kogunes suurem seltskond Sheratoni katusele. Kokteilid, kokteilid. Seltskonnas olid ka kanadalased Chris ja Gretchen. Nemad on siis need, kes elavad 8 kuud aastas väiksel saarel, kus on ainult 20 elanikku, ning 4 kuud aastast veedavad Nha Trangis. Chrisil on totaalne suhtlemispuudus, nii et ta räägib kogu aeg. Ja mitte huvitavat juttu. Kahjuks sattus ta istuma Troimi kõrvale ning tüütas Troimi 10 minutiga ära. See on õudne, kuidas ta aina targutab ja targutab. Eriti meeldib talle rääkida mingitest kalliskividest ja pärlitest, millised ta ostis 50 aastat tagasi ja kuidas nende väärtus nüüdseks tõusnud on.

Pimeduse saabudes läksime vastavatud Kreeka restorani, kus oli küll tore, aga toidud täiesti maitsestamata. Proovisime kartulivormi ja makaronivormi (moussaka ja souvlaki) ning neil polnud üldse mingit maitset. Võib-olla on alguse asi ning nad arenevad veel. Loodame.

9. veebruaril saabus siis kauaoodatud vana-aastaõhtu. Kuna meil mingeid lähedasi vietnamlastest sõpru pole, siis meid keegi külla polnud kutsunud. Võõrustasime hoopis ise seekord Jane´i ja Mark´i. Degusteerisime marineeritud küüslauke ja kurke ning näksisime niisama ja kui keskööni oli jäänud veel pool tundi, jalutasime randa. Ei olnud seal mingit hullumaja. Üle tee saime ilusti ning siis kõndisime pargis ja lõpuks võtsime istet liiva peal Koera Peenise väljaku lähedal. Kohalikud istusid ka kõik kampadena ning tarbisid erinevaid sööke-jooke. Suhteliselt palju oli ka valgeid pidulisi. Mingit riietumisteemat siin nendel inimestel vist polnud (Brasiilias olid nt 99% inimestest valgete riietega; õnnevärk), minu meelest kandsid nad täiesti tavalisi riideid. Meil olid kaasas oma coolerid külmade õlledega ning rannas oli ütlemata mõnus. Lained olid jälle suured, nagu ikka öösiti, kuid tuult ei olnud üldse. Meie kõrval oli end ära sättinud üks keskealiste rootslate kamp, kes mõjusid väga naljakalt. Arvata on, et need tädid ja onud oma koduriigis alkoholi eriti ei tarbi, rääkimata suitsetamisest, ja nüüd siin, teisel pool maakera, said nad end väga vabalt tunda. Aga nad olid toredad, labaseks ei muutunud :)

 

 

Kell 00:00 algas ilutulestik! Vauuu, see oli võimas. Meie jaoks oli ka esmakordne kogemus vaadata ilutulestikku rannal liival istudes. Mingit sellist asja nagu meil, et kui algab uus aasta, siis hakkavad kõik karjuma ja kallistama ja helistama, nendel ei toimunud. Kõik istusid rahulikult ja vaatasid lummatult tulemängu. See oli väga, väga ilus! Ses mõttes palju normaalsem käitumine, kui meie kultuuris, kus on alati mingi sebimine – et tahaks nagu ilutulestikku vaadata ja tahaks nagu kõiki kallistada ja suudelda, aga siis ei saa kumbagi korralikult teha. Niimoodi rahulikult, ilma kisa-kärata ilutulestik otsast lõpuni ära vaadata oli uskumatult kihvt. Ilutulestik kestis kokku üle 15 minutit!!!! Vaatemäng missugune!

Tundub, et mingi eriline party-people vietnami rahvas pole. Kui tulestik läbi, kargasid kõik oma motikate selga ja suundusid liiklusesse. Et siis sellega oli nende pidu vist läbi. Muidugi neil jätkusid päris pidustused veel nädal aega. Ega Vietnamis ei ole siis nii, et ainult uue aasta esimene päev on vaba – pea kõigil on vabad 4 päeva, kuid paljudel siiski terve nädal. Statistika kohaselt reisib Aasias Hiina kalendri uue aasta ajal kokku 3,5 miljardit inimest! Hea hunnik oli neid Nha Trangi ka tulnud. Mul on tõesiselt hea meel, et meie sel ajal kuskile minema ei pidanud. Ootasime rannas veel pool tunnikest ja kui rahulikumaks jäi, läksime ise ka linna tagasi. Valgete seljakotirändurite kohtumispaigas Why Not Baris käis hull pidu. BC oli kraadi võrra rahulikum, nii et tundus, et valged inimesed võtavad uue aasta saabumist ikka ägedamini, vahet pole, kellel siis uus aasta saabub :)

Pühapäev ehk 10. veebruar võrdus siis meie 1. jaanuariga. Linn oli tühi ja rahulik. Kohe üldse mingit liikumist polnud. Kõik olid arvatavasti oma perekonna juures ning nautisid pidulikku peresöömaaega. Esmaspäevaks ronisid kõik taas välja ning lõõgastusid terve järgmise nädala. Klubides ja baarides olid kogu aeg mingid eriüritused – tuleshow´d, draakonitantsud, baarmanide võistlused, erimenüüd jne. Esmaspäeval saabus randa väga eriline kontingent. Maalt, mägedest ja sisemaalt tulevad Nha Trangi terved külatäied bussidega. Väga palju on lapsi ja noori, kes kannavad eriti värvilisi poppe riideid ja mütse. Koolilapsed peavad ju käima enamus aega koolivormiga ning nüüd oli neil võimalus ka oma iseloomulikku riiestust näidata. Rand oli nädal aega nagu mingi Tallinna Lauluväljaku noorte festival – ainult üheks nädalaks pandi tööle vana lõbustuspark (nüüd seisavad roostetanud rongid, karussellid ja vaaterattad jälle nukralt paigal), tehti loosimänge, ennustusmänge, müüdi igasugu toidu – ja joogikraami ning ehteid. Lisaks vietnami enda toitudele pakkus üks edumeelne ka suhkruvatti, mida nad lasid kilekotti.

 

 

 

Tegevusi nii noortele kui vanadele. Park oli tõesti kogu aeg rahvast täis ja nad istusid perekondadena liival või muru peal ja kogu aeg sõid ja jõid. Enamasti kallist Tiger´i õlut ja vitsutasid krabisid ja homaare, mõnikord käis aga ringi ka Hanoi vodka. Mõned vist tõesti elasidki seal pargis, sest ka hommikuti magas mõni kuskil põõsa all. Meie olime neile muidugi samasuured vaatlusobjektid nagu nemad meile. Tüdrukud hüüdsid mulle kogu aeg „Hello“ ja mõni ka „money, money, money“ ning siis itsitasid hullult. See rahaküsimine ei olnud vist päris kerjamisena mõeldud, vaid näitas lihtsalt ühte sõna, mida nad inglise keeles teavad. Mõned väiksed käisid mind isegi katsumas, kui ma pargis istusin. Ju ma siis olen oma blondide juustega nende jaoks nagu mingi tulnukas, et nad peavad füüsiliselt katsuma, kas ma ikka inimene olen :) Silitasid mu käsi ning lükkasid juukseid silma eest minema. Omamoodi armas isegi. Need tüdrukud on iseenesest kõik nagu nukud, nad on lihtsalt niii ilusad. Nende nahk on tumedam kui Nha Trangi tüdrukutel, kuna ilmselgelt ei kasuta nad valgendavaid kreeme, näod on ilusate joontega, silmad suured, juuksed pikad, läikivad, sirged ja paksud ning kehad saledad.

Meri oli ka neile midagi väga uut ja müstilist vist. Nad võisid tundide kaupa lainetes hullata ja karjuda ja naerda. Muudkui jooksid sisse ja hüppasid seal. Ujumas ei käinud keegi. Liivasogastes lainetes lustisid nad muidugi riietega – ja siis mindi kastmisvooliku alla ning kooriti ka 10-aastased lapsed ihualasti ja pesti neid seal. Meie jaoks muidugi jälle ebaloogiline – miks ei saaks siis kohe ujumispükse oma lapsele osta??? Aga me ei saagi siin paljust aru. Täiskasvanud ei pesnudki end vist.

Uue aasta alguse juurde käivad ka uhked draakonitantsud. Esmaspäeval käisime Aishas söömas ja pärast istusime kohe restorani kõrval olevas Marianna riidepoes ning rääkisime juttu. Marianna pidi 4 päeva ise poes müüjanna eest olema, kuna kõik töötajad võtsid omale vabad päevad ning kui Marianna tahaks, et mõni neist sel ajal tööl oleks, peaks ta maksma 3-kordse palga. Tore oli üle pika aja rääkida ning meie õnneks tantsis parajasti mööda draakonitantsu trupp. Marianna läks kohe välja ning küsis, kas nad tantsiksid ka tema poes ja restoranis, et järgmiseks aastaks head õnne saada. Siin on selline komme, et igasugu asutused või ka eraisikud kutsuvad neid draakoneid endale koju tantsima, et head õnne saada. Taustaks käib muidugi hüpnootiline trummitagumine. Tants näeb kõikjal välja selline, et omanik paneb ümbrikusse päris korraliku summa raha ja see peidetakse kuskile ruumidesse ära ning draakon tuleb ja võtab selle ära. Meie panime ümbriku lae alla tala peale, nii et nöör rippus alla, et draakon saaks selle sealt suuga ära napsata. Tõstuki rolli mängis Troim, kes tõstis draakonitrupi mänedžeri kõrgele lae alla, et see saaks ümbriku sinna asetada.

Väga kihvt oli see tants ning nad käisid mitu korda sisse-välja. Ka tänavale kogunes hulk inimesi seda tralli vaatama. Loodetavasti saime ka meie kõvasti õnne endale, kuna viibisime samades ruumides. Mulle selline traditsioon meeldib. Annab minu meelest inimestele jälle mingi pidepunkti, et ikka rohkem õnne oleks. Mis siis, et see on jälle raha eest jne, aga no need toredad väiksed poisid olid osavad ka. Nad ju teevad aasta otsa trenni. Ja meie saime nalja kogu raha eest, see oli ikkagi etendus. Esinejateks siis kollane ja punane draakon ning nende boss – väike poiss oli riietatud nagu mingiks väikseks Hiina kauplejaks vist, kes kogu aeg käis ja organiseeris ning tantsis ise ka meile. Troim hakkas talle eriti meeldima.

Turg oli järgmised 2 päeva suht väljasurnud. Ainult ehk 1/10 müüjatest oli kohal, sealhulgas õnneks ka meie tomati-kurgi müüja. Viisime talle ja sibulamüüjale šokolaadi. Tädid olid väga õnnelikud. Mark ütles, et Citimart´is (siinne Stockmann) pole absoluutselt värsket kraami, turul polnud jälle üldse liha vmt. Kuna me ostamegi ainult köögi- ja puuvilju, siis meil midagi ostmata küll ei jäänud.

Aa, kui muidu meie elu see TET väga ei seganud, siis meie segopäädest naabrid häirisid meid küll. Kuna meie naabriteks kahel pool on kohalikud vist jõukamat sorti perekonnad, siis käis neil pidu kogu aeg. No mingi 1-2 päeva oli vahel, kui nad vist ise kellelgi külas käisid. Kurdid on nad küll. Volüüminupp peab olema kogu aeg põhjas ning muusika on kas 90.-ndate disko või mingi Vietnami Üllar Jörberg. Meie õnnetuseks ostis vist üks mees endale isikliku karaokemasina ning peale seda on meil juba igapäevane, et paar tundi käib mingi jube ulgumine. Bass on põhjas, nii et meil konkreetselt seinad värisevad. Oma rõdult nägime, et lauad olid kogu aeg lookas ning joodi nii õlut kui veini.

Laupäeva õhtuks oli tringel-trangel läbi ning pühapäeval olid juba enamik ärisid oma uksed avanud. Suht kiirelt koristati ära ka linnakaunistused, värvipostid ja ilulambid ning tavapärane elu läks edasi. (Karaoke siiski ei kadunud. See on endiselt aktuaalne, mitte küll nii tihti, aga siiski).

Oodatud külalised 3

Sõprade puhkus jätkub veel mõned päevad

 

Pildilink

 

Peale Dalati tuuri vedelesime täiega rannas. Lihased ja luud valutasid ju. Soojendasime end päikse käes ning õhtuks valmistas Kiga meile suure koduse ja odava õhtusöögi. Kigale meeldis kõige rohkem teha kana ning järgnevatel päevadel sõime kana veel igas variandis, no kahjuks mitte ahjus tehtuna, kuna ahju pole ei meil ega ühelgi teisel vietnamlasel.

Õhtul läksime linna peale jalutama ning hiljem istusime veel pikalt rannas. Rüüpasime rummi ja Koha kauples muti käest paar grillmaisi tõlvikut. Enamik kambast tuterdas varsti magama, aga Kiga otsustas teha läbi tõelise tiigrituuri ning möllas kuskil pea hommikuni ringi ....

Järgmisel hommikul kell 8.15 olid kõik aga jälle meil ning energiat täis. Läksime 4-saare tuurile. Hullult naljakas oli kogu aeg. Koha ja Maigi ostsid päikeseprillimüüjalt 2 paar odavaid päiksekaid ning Maigi oli endale pähe pannud õlgkübara, mille ta ostis liftist! Müüja oli nimelt nende hotelli liftis ja leidis niimoodi endale ostja.

4-saare tuur oli naljakas nagu ikka. Ilm oli suurepärane ning grupp ka okei. Mis siis, et meie olime selle juba läbi teinud, ka teine kord oli tore. Täpselt samamoodi lahe oli laevaga sõita ja snorgeldada ning palmidevarjus vedeleda. Ühele saarele, kuhu sissepääs maksis 35 000 dongi, jättis Troim tulemata. Ütles, et tema võib selle aja laevas ka olla. Mina, Kiga ja Heiks jalutasime niisama maksmata sisse, aga Maigi ja Koha ikka maksid korralikult. Lebasime lamamistoolides ja jutustasime. Väga tore oli vahelduseks ka teiste inimestega pikalt rääkida. Tuurikaaslasteks oli jälle nii venelasi, vietnamlasi kui üksikuid muidu tüüpe. Näiteks mingi Iisraeli kutt, kes meie seltskonda üritas sulanduda. Väidetavalt oli ta reisimas veel mitme inimesega, aga sellele tuurile tuli üksinda, kuna teised ei tahtnud.

Päris õõvastav ja meeldejääv oli üks paar, kes koosnes arvatavasti ameerika vanamehest ja kohalikust naisest. Muidu tavaline nähe siinsetel tänavatel, aga nemad torkasid kuidagi eriti silma. Mees oli väga õudsa näoga, suur, paks ja armiline ning kuidagi hullu pilguga. Lisaks kugistas ta aeg-ajalt suurest minigrip kotist mingeid tablette.... Naine oli leopardimustrilise liibuva sviitriga, mustade pükste ja kontskingadega. Peen käekott ja kübar, kõik väga komplektis, aga näo ees see jube (tolmu)mask (no nagu operatsiooniarstidel). Ja see mask oli sellisest materjalist, nagu mingi laste pudipõll. Omavahel nad minu meelest eriti ei rääkinud ja naine vaatas enamus aega nukrate silmadega kaugusesse. Kurb paar, ega nad kumbki õnnelikud ei olnud ja no nii kokkusobimatud ......

Saime mõnusalt päikest ning õhetasime õhtul India restoranis. Uni tuli magus ja mõnus.

Reedel, 25. jaanuaril peesitasime jälle rannas. No tavapärane rutiin oli selline, et hommikuti tulid kõik meile kohvi jooma ja väikest hommikust sööma, siis käis osa kambast turul ning seejärel saime kõik rannas kokku. Kiga lasi endale punuda kaelakee. Rannas käivad ringi tüdrukud käevõrude, jalapaelte ja kaelakeedega. Pakuvad müügiks. Kiga tahtis aga saada eritellimust, sellist, mis tehakse täpselt talle. Tüdruk jättis kogu oma ehetekasti meie kõrvale ning jooksis minema vajalikke vahendeid tooma. Tuli tagasi alles 10 minuti pärast ja hakkas siis otse liival, varbaid ja suud appi võttes, punuma Kigale kaelakeed. Hind oli vist 80 000 dongi (2,96 eur), kui ma õigesti mäletan. Ta tegi seda vist üle poole tunni ning see tuli tõesti ilus välja. Sobis Kigale väga hästi, kuid kahjuks kaotas ta selle juba kahe nädala pärast Halong Bays vettehüpet tehes. No ju siis pidigi sellega niimoodi minema.

Kuuekesi koos jõudsime veel käia ära ka Long Beachil. Takso viis meid sinna ja ootas päev otsa meie järgi, kuni meie suvatsesime tagasi sõita. Long Beachi vesi oli mõnus nagu eelmine kord. Nii selge ja puhas! Täielik rõõm on seal lainetes käia. Rahvast oli rohkem, aga ei midagi häirivat. Tüütud olid ainult koerad. Jah just nimelt, muidu on koerad meie sõbrad, aga need olid mingid kirbukustid, kes trügisid meile külje alla ning üritasid käterätikute peal püherdada. Ei tea, kas saimegi neilt mingid parasiidid, aga järgmisel päeval olid kõigil siin-seal sügelevad punnid. Mul selg sügeles mitu päeva. Õnneks keegi meile püsivalt elama ei jäänud, sest nüüd on „vaikus majas“. Long Beach oli ideaalne koht, kus raamatut lugeda ja vaikselt chillida. Näppasin Leisilt Kadri Kõusaare „Alfa“ ning sukeldusin selle lugemisse. See raamat haaras mind täielikult endasse nii, et järgmised 2 päeva veetsin vabad hetked seda lugedes ning neelasin raamatu kiirelt lõpuni. Mulle see väga meeldis ja julgen soovitada. Õnneks oli Leis sellega päri ning luges ise vahepeal ühe meie Maughami läbi.

Selle päeva õhtusöögist peab natuke rohkem kirjutama. Troim oli esiteks lubanud Kohale, et pakume talle siin grillitud kalmaare ning teiseks oli Troimil juba ammu idee teha täidetud kalmaare. Nii nad siis ostsidki hommikul turult suure hunniku kalmaare, hakkliha jmt kraami. Peale rannapäeva puhastasin mina kalmaarid ära (s.t tõmbasin välja pika plastmassmõõga-taolise moodustise), Kiga ja Koha tegid omast tarkusest täidise, kuna mingeid retsepte me ei otsinud. Aga no mis seal hakklihatäidise tegemises ikka keerulist on, eks? Poisid toppisid kalmaarid hakitud liha täis. Troim valmistas samal ajal söed ning rõdul läks seejärel suuremat sorti grillimiseks. Keegi ei teadnud, kui kaua neid „vorste“ tulel hoidma peab, nii et kõigil oli uudistamist küllaga. Esimesed jäid natuke tooreks ning rändasid tagasi grillile. Kombitsad panime pärast niisama grillile. Maigi nendest elukatest väga vaimustunud ei olnud. Mina ka mitte. Need viimased kombitsad, mis tulel mõnusalt krussi tõmbusid ja äärtest mustaks ning krõmpsuks läksid, olid head, aga see täidetud vorst oli minu jaoks liiga paksu seinaga ning minu meelest maitsetu. Troimile tema enda sõnul väga maitses, aga seda mässamist vast enam ette ei võta. Kui keegi nüüd tahab meile külla tulla ja ise seda rooga teha, siis palun väga :) Mina soovitaksin aga kalmaare niisama rõngastena praadida – on palju lihtsam ja saab tunda puhast kalmaarimaitset (või siis struktuuri :D).

No ja pühapäeval oligi Maigi ja Koha viimane päev Nha Trangis. Kuna me polnud ammu käinud meie katusel, siis ronisime sinna vaadet vaatama. Olime ise ka jälle üllatunud, kui äge katus meil on :) Õhtust sõime ööturul, kuna sinna polnudki nendega veel jõudnud. Maigi ostis endale megailusa kaelakee, mis maksis nii vähe, et isegi mul oli natuke imelik kaubelda, aga no alghinnaga ikka osta ei saa. Nii et ma tegin selle ostutehingu Maigi eest hea meelega ära.

Esmaspäeva, 28. jaanuari hommikul sõitsid Maigi ja Koha taksoga ja meie rolluga raudteejaama. Tänu sellele, et nad ilusti kallistasid ja musitasid Luccat, tuli rong õigel ajal! Täielik ime. Nad jäid oma reisiga väga rahule ning tänasid meid, et me ägeda olemise neile korraldanud olime. No meie olime jälle üliõnnelikud, et nad siin ära käisid. Nii paljud ju lubavad tulla, aga nemad olid esimesed, kes ka kohale jõudsid. Super. Koha ja Maigi reis jätkus veel kaheks päevaks, kuna nad tegid Saigonist ka tunnelite tuuri. Eestisse jõudsid nad ilusti, aga Koha sai sekundiga tagasi oma nohu ja köha, mis vahepeal kaheks nädalaks kadunud olid.

Kiga ja Heiks jäid aga paariks päevaks Nha Trangi nii, et me saime veel natuke tembutada. Ühel õhtul alustasime tasapisi nende rõdul gin-toonikutega (sealt nende juurest oli ikka eriti kihvt laineid ja randa vaadata), siis käisime XQ Embroidery´s (see tikkimisemaja) ning siis sõitsime Lac Canhi, kuna Heiks ja Kiga ütlesid, et see on ikka olnud nende kõige parem söögielamus siin Vietnamis. Tagasi kõndisime jala ja seekord Why Not Bar´i. Ja no mina kõndisin paljajalu! Peaaegu kohe pärast restoranist väljumist astusin kuidagi viltu ja king läks katki. Ühe kingaga ka kõndida ei saanud, nii et tulin siis hoopis ilma. Ma arvasin, et mu jalad lähevad kohe katki, aga ei midagi. Ma olen ka vist pärismaalaseks muutunud – võin vabalt kõndida 45 minutit värske asfalti peal, nii et üldse valus pole. Ühes pigisest kohast kandis Troim mu üle, aga muidu oli täitsa okei. Jalatallad olid küll muidugi süsimustad. Why Not Bar´is kallati tasuta jooke ning meil tekkis idee minna ööklubisse. Muidugi! Me ka oleme ammu tahtnud minna ju! Lippasin kiirelt koju ja panin plätud jalga ning läksimegi siis diskoteeki.

Tee peal peatasime kinni ühe öösnäki müüja ning kugistasime alla paar varrast imelike, aga maitsvate pallikestega. Ühtlasi proovisime ise seda käru vändata. Tüdrukul polnud midagi selle vastu, ainult naeris meie üle, üldiselt oleks me võinud vist ka ise selle õli-fritüüri-käruga öökluppi vändata.

Sissepääsupiletit ei küsitud. Diskoteek oli väga moodne ja lahe, ainult et muusika oli nii kõva, et omavahel ei saanud üldse rääkida ning see rütm ja bass läbistasid kogu keha. Rahvast oli vähe ning meie olime ainsad valged inimesed. Joogid olid hirmkallid, aga me siiski tellisime mõned. Tantsuplats oli altvalgustusega ning üldse kogu klubi valgustus oli väga hulluks tehtud. Kõike oli kuidagi liiga palju – seda muusikat ja erinevat strobo ja muud värvilist valgust. Tüdrukud olid miniseelikute ja kontsakingadega, nii et ma ei tundnud end just kõige paremini oma plätude ja null-meigiga, aga läksin ikka tantsima. Oligi tore – sain tantsida üle eriti pika aja ja niimoodi nagu vanasti, et olen üksi dj-puldi ees. Troim ja Kiga käisid ka vahepeal minuga koos tantsimas, aga muidu oli tantsuplatsil vaid 5 inimest.

Aa, ja wc-s käisin ka. Seal istusid kraanikausilaua peal 2 tüdrukut (prostituuti?) ja suitsetasid. Istumispoos oli selline, et üks jalg kronksus üleval ja teine laisalt üle ääre alla rippumas. Kleidid olid muidugi nii lühikesed, et roosad puuvillased aluspüksid olid kõigile näha. Muidugi siin suitsetatakse igal pool, aga et wc-s nii räige tossupilv on, ma pole ammu näinud.

Pidasime seal kõrvatapmis-diskoteegis vastu vist 50 minutit ja siis tulime välja. Huhh – kõrvad vilistasid. Tore ikka, et ära käisime. Sellistes kohtades võiks veelgi käia, kui see muusika ainult niiiiiiii vali ei oleks.

Kiga ja Heiks sõitsid edasi põhja poole – Hoi An´i. Kuna TET oli kohe-kohe algamas, siis olid rongipiletid läbi müüdud ning saadaval olid ainult ööbussi omad. Niisiis olid nad saanud piletid õhtul kella 19-ks ning enne seda oli ideaalne teha paar lahkumisdrinki BC-s. Saatma tulid ka Jane. Mark ja Yulija. Kiga ja Leisi puhkus jätkus veel poolteist nädalat – paarile päevale Hoi An´is järgnes pikk bussisõit Hanoisse, paar päeva pealinnas, siis Halong Bay ja seejärel koju. Igatahes oli eriti tore, et nad meil külas käisid. Ikka kihvt, kui inimesed võtavad kätte ja ostavad piletid ära ning siis ka kohale jõuavad. Kigale suur aitäh maitsvate õhtusöökide eest ja Heiksile suur aitäh ilusate fotode eest.

Kiga ja Heikki reis pidi mitu korda ära jääma ning ebaõnnestumisi oli neil ridamisi:

1. Okei, see esimene punkt on lõppkokkuvõttes õnnestumine. Paar nädalat enne reisi lekkis internetti uudis, et Aerosvit hakkab pankrotti minema ning juba väga paljusid lendusid tühistatakse. Internetist sai jälgida Kiievi lennujaama infot ning mõned reisijad olid istunud seal juba 24 või 48 tundi, oodates oma lendu või teisele lennule ümbersuunamist. Kiga ja Heiks riskisid ning lendasid Kiievisse kohale, õnneks nende lend toimus! Kuna nii paljud inimesed olid oma lennu tühistanud, oli lennuk pooltühi ning sellega läks neil väga hästi.
2. Siia jõudes pidid nad piiril maksma 95 usd, kui tavaline on 25 usd.
3. Nende hotellitoas polnud pidevalt sooja vett või kui oli, siis oli see nii tuline, et ei saanud puudutada,
4. wc-pott läks mitu korda umbe.
5. Rongipiletit nad ei saanud TET-i pärast.
6. Said bussipileti, aga buss läks keset džunglit ööpimeduses katki ning nad istusid 6 tundi kuskil tee ääres, oodates bussi parandamist.
7. Paljudes kohtades „õnnestus“ tellida eriti halba või imelikku sööki. Näiteks siniseks keedetud munad maitsetu lihaga või hirmkallis supp, mis oli väikse kohvitassi-suurune.
8. Kiga kõrvetas esiteks ära 2 korda oma jala vastu mootorratta sumbutajat ning käis nädal aega ringi jalg sidemes, jättis oma näpu kuskile vahele, nii et tagasijõudes võeti küüne alt mäda välja ning tagatipuks oli päevakese palavikuga voodis.
9. Nende tagasilend Eestisse aga tühistati ning seoses sellega pidid nad muutma oma plaane ning ostma ise uue lennupileti. Ma ei tea, kas neile kompenseeriti see ärajäänud lend Aerosvitiga, aga uue pileti ostsid nad Aeroflotist ja sellepärast sõitsidki Hanoisse, kuhu algselt nad minna ei tahtnud. Aerofloti pileti ostsid nad muidugi omast taskust, seega oli rahaline kaotus päris suur.

Meil olid aga nüüd eestlased ära saadetud. Üks ärasaatmispidu oli siiski veel: Yulija ja Alex lendasid ka tagasi Hanoisse ning tahtsid enne veel meiega koos õhtust süüa. Käisimegi siis jälle koos Jane´i ja Mark´iga kuuekesi Ganeshis. Yulija oli nii õnnelik, et meiega tuttavaks sai ning lubas aprillis jälle Nha Trangi tulla. Ta on väga viisakas ning räägib tänu Jane´ile nii ilusti inglise keelt, et tore kuulata :)

Ja siis, ja siis, ja siis – saabus päev, kui Troim avas tatrapaki ning keetis endale pool pakki ära. Alguses nautis nii hullult, et ei raatsinud keefiritki peale panna. See on nüüd tal erilisteks puhkudeks ning ainult teatud aja möödudes söömiseks. Uskumatu rariteet siinpool maailma.

Oodatud külalised 2. osa

Lucca sünnipäev ja Dalat

Pildid on siin

Siia panime ühe sõiduvideo ka

 

 

Laupäeval, 19. jaanuaril oli Lucca 6. sünnipäev. Täpselt selleks päevaks jõudsid kohale ka Kiga ja Heiks. Troim käis hommikul vara turul ning tõi õnnejänesele kolm kilo porgandeid. Ühe õlle võttis Lucs ka muidugi endale ning alustas sünnipäeva.

Kiga ja Heiks läksid elama samasse hotelli, kus Maigi ja Koha, ning kuna nad elasid täpselt teineteise kohal, siis said nad vabalt üle rõdu ääre omavahel suhelda.

Õhtul läksime kõik koos Sheratoni kokteile nautima. Ka Jane ja Mark olid kaasas. Seekord pakuti isegi kartulikrõpse, mis seal eemistel kordadel otsas on olnud. Tegime pilte ja nautisime vaadet. Kõik said omavahel väga hästi läbi ning meeleolu oli tore. Õhtusöök muidugi traditsiooniliselt Lac Canhis ja siis jala Booze Cruise´i. Mõned õlled, mõned gintoonikud ja mõni arvas, et oleks hea kõik maailma erinevad alkohoolsed joogid ära proovida :D Üks vahejuhtum oli ka. Baaris hüppas ringi mingi totaalne kekutis – üks inglise keelt rääkiv noor kutt, kes oli end vist täiesti segi tõmmanud. Peas oli tal karvane suusamüts ning ta ainult käis ühe laua äärest teise juurde ja rääkis, rääkis, rääkis, rääkis. Lobises niimoodi vastikult ja pealetükkivalt. Tuli seisis meie laua juures ja seletas midagi Kigale, nii et tatti pritsis. Väkk... ajasime ta minema ning ta läks ja seisis baari ette kõnnitee ääre peale ja hakkas pissima. Ise tuikus ja karjus kogu aeg. Turvamehed ajasid teda minema, aga siis kõndis ta keset sõiduteed ja pissis seal edasi. Ma arvan, et mingi üle 5 minuti kuses seal. Kõik karjusid ja üritasid teda ära ajada, aga ta ronis aina baari tagasi ja räuskas. John oli ka seal ning käskis turvameestel ta minema ajada, kuid need ahvid ei saanud selle ülesandega hakkama. Baarist valgus välja juba mingite kuttide kamp, kes teda füüsiliselt püüdsid ära tõugata, aga see ainult irvitas ja keksis ühelt jalalt teisele. Kigal jooksis juhe kokku ning ta lihtsalt läks ja lõpetas selle tsirkuse. Ise ta enda üle uhkust ei tundnud, aga Johnile see käitumine meeldis ning kogu meie seltskonnale saadeti Johni poolt tasuta shotid. Järgmisel päeval saatis Jane sms-i, kuidas John nimetas Kigat baari kangelaseks.

No see selleks. Päevastaar oli ikkagi Lucca ning kõik tahtsid temaga koos pilti teha. Zack muidugi nimetas mind ja Troimi ikka erilisteks segopäädeks, et mida veidrikud :) Aga no nalja peab ju saama. Kaks korda lasti ka sünnipäevalaulu, mida me kõik kaasa laulsime. Koju jõudsime suht hilja, mis siis, et järgmine päev pidime juba eriti vara ärkama.

Pühapäeval saime meie nurga peal kokku kamba Easy-Rideritega. Mina ja Troim olime juba mitu kuud teinud tublit eeltööd selle reisi osas. Me saime ainuüksi viimasel nädalal 8-9 korda kokku nende peamehega ning kauplesime hinda ja tingimusi. Lõpuks jõudsime mõlemaid pooli rahuldava tulemuseni. Kokku saime kogu kamba peale alla kaubeldud vist paarsada dollarit. Mina, Troim, Maigi ja Koha istusime tagaistmetel ning meil olid oma sõitjad. Kiga oli nõus ise motika rooli istuma ning Leis sõitis siis tema selja taga.

Easy-Riderid on sellised motikatuuri pakkujad, kellel on head korralikud suured motikad, kes räägivad reeglina okei inglise keelt ning teevad turistidele mitmepäevaseid trippe mööda maad, peatudes vahepeal erinevates vaatamist väärivates kohtades.

Algul toodi Kigale sõitmiseks mingi tavaline tilluke roller, aga selle saatsime kiirelt tagasi. Nagu misasja, teised sõidavad mingi 70 km/h ja siis talle antakse mingi väikeste ratastega linnas-sõitmise masin. Peamees Quang ütles kohe, et mina sõidan koos temaga, ülejäänud kamp paigutati tema kolleegide taha. Nagu hiljem selgus sõitsin mina tuuri läbi nagu kuningakass. Minu tüüp oli kõige korralikum, sõitis rahulikult ja ühtlaselt ning kuna me mõlemad oleme väiksed, siis oli minul motika seljas kõige rohkem ruumi. Algus oli muidugi äge! Koha ja Maigi vist natuke pabistasid, kuna see oli neil esimene kord niimoodi sõita, aga nad harjusid kiiresti. Meil kaasas olevad kotid seoti selja taga oleva „pakiraami“ külge, nii et sõidu ajal oli hea vahepeal selga toetada. Leisil polnud selja taga midagi, kuna väidetavalt polnud piisavalt kumme, millega kotti siduda. Alles viimasel päeval suudeti ka tema seljatagune mugavamaks teha.

Kiivrid anti meile ka nende poolt ja need olid ikka korralikud tuuleklaasiga kiivrid. Ainus kaitse siis sellel tripil. Mingeid käe- või jalakaitsmeid vaja polnud. Riderid ise olid muidugi suht paksult riides, aga meie olime ikka lühikeste varrukate ja lühikeste pükstega.

Alustasime teekonda põhja suunas ning esimesed 20 km olid meile Troimiga täiesti tuttavad, kuna olime need kohad juba eelnevalt avastanud. Esimese peatuse tegime kai peal, kuhu tulevad hommikuti kalurite paadid. Kella 9 ajal polnud seal aga midagi vaadata. Lihtsalt mõned laevad seisid ankrus ning mõned kassid luusisid ringi.

Edasi kihutasime mööda riisipõludest ja sõitsime läbi paarist linnakesest. Ühe linna ääres enne mägesid oli telliskivitehas. Telliskivide tegemine on siin mingi riigi doteeritud business. Kuna maakad elasid mingites suvahüttides, siis otsustas riik, et ikka kõik seltsimehed peavad korralikes majades elama ning hakkas rajama ja toetama seda, et maapiirkondades inimesed valmistaksid telliseid ja ehitaksid endale siis vastupidavad elamised. Tehaseks on seda kohta meie mõistes raske nimetada, aga no tellised sealt välja tulid. Tehnoloogia oli imelihtne – mägedest võetakse mingit massi, mis visatakse masinasse, kus see seguneb veega ja siis vormitakse välja pikad telliskivivorstid. Nondel on iga natukese aja tagant läbilõige. Mutid laovad toored telliskivid käru peale ja veavad palja õhu kätte kuivama. Seal need riidad kuivavad paar päeva ning siis pistetakse nad suurde, sealsamas asuvasse puudega köetavasse ahju veel järelküpsema ja ongi tellised valmis. Mina nägin töötamas taas ainult naisi, aga vist oli paar meest ka ikka abiks olnud.

Sõiduilm oli ideaalne. Päike ei kõrvetanud, vaid taevas oli kaetud pilvedega, samas mingit vihma ei sadanud kordagi. Üsna mägede jalamil tegime pisikese kohvi- ja teepeatuse, mõnulesime lamamiskiikedes ja sõime tasuta banaane.

Edasi tiirutasime aina kõrgemale ja kõrgemale. Loodus ja mäed olid tõesti vaimustavad. Ainult vahtisin pea kuklas paremale ja vasakule. Varsti jõudsime koledate paljaste mägedeni. Need olid siis need kuulsad Agent Orange´i poolt hävitatud maastikud. Mägedesse visati tonnide viisi mingit jubedat hapet, mis hävitas kogu taimestiku ning reostas pinnase. Ka nüüd, 50 aastat hiljem, et kasva seal peaaegu midagi ning midagi kasvatada ei saa seal enam kunagi. Lihtsalt ajuvaba. Vanasti elasid inimesed seal mägedes džunglis ning ameeriklased arvasid, et on lihtne hävitada ära mägede peal vohav mets ning seega tappa ka kõik ilmsüütud vietnamlased. Aga no neid mägesid on ju niiiiiiiii palju. Meie nägime ainult kübekest ning nad suutsid hävitada ka ainult osa. Minu jaoks on see nii mõistetamatu tegu. Lihtsalt ressursside raiskamine ning kahju tegemine nii teistele kui endale. Mida kõrgemale me tõusime, seda jahedamaks läks, aga pikkade varrukatega riideid polnud ikka vaja selga panna.

Pikapeale läbisime mäed ning tegime veel paar peatust – puunikerdajate juures (polnud väga midagi, lihtsalt mingid imeliku disainiga suured vaasid ja diivanid puust välja voolitud) ning kakao kasvanduses. Kakao vilja polnud ma küll enne näinud. Puud on sellised kirsi- või õunapuu suurused, aga viljad seal küljes on nagu väiksemat sorti melonid. Quang noppis ühe ning lõikas pooleks. Sisu oli valge ning suurte sektoritaoliste padjakeste sees olid kakaooad. Maitsesime. See oli pehme ja toore maitsega, kui väga fantaasiat rakendada, siis tunneks natuke ka mõru kakao ära.

Korraks keerasime peateelt kõrvale ning sõitsime läbi küla, kus asusid ainult suured ja uhked eramud. Kahel pool teed kasvasid kõrged piprapõõsad. Nägime, et iga maja hoovi on laotatud terve suur platsitäis pipraterasid – musti ja rohelisi. Iga perekond siis selles asumis kasvatas ja müüs pipraid ning tundus, et see äri läheb küll hästi. Majad olid hoopis teistsugused, kui linnas. Ühes kohas pidasime kinni ning jalutasime suurte piprapuude vahel. Hiljem ostsime kogu kamba peale kilo musta pipra teri, mis maksis 5,18 eurot. Ega see vist väga odav ei ole, aga no see on siiski kõige värskem must pipar. Otse kasvatajalt ja just korjatud ning siinsamas kuivatatud. See pole käinud läbi tuhandetest masinatest ning sõitnud mitu kuud laevaga.

Mida aeg õhtu poole, seda rohkem me kõik ära väsisime ning lõpuks ootasime juba kannatamatult, millal saaks hotelli jõutud. Nii kergesti aga ei läinud, kuna peatusime veel kohviubade müüjate juures ning ostsime kõik endale nii ube kui jahvatatud kohvi. Lõhn oli imeline, ning tõi hetkeks jälle värskuse tagasi. Ube segati suures segunõus, mis on suht kummaline. Nägime just paar päeva tagasi, kuidas ehitusel nad segunõud kasutada ei oska, vaid teevad tsementi käsitsi, kuhjates kokku liiva ja vett. Ja siis kohviistanduses on segumasin tähtsalt kasutusel.

Lõpuks, umbes 17 ajal jõudsime kauni järve äärde ning majutusime bungalotesse. Terve keha surises ja värises. Kes küll ütles, et Easy-Rideritega on lust ja lillepidu ringi sõita???? Ma ei saa aru, mismoodi vanemad inimesed selle reisi läbi teevad, kui juba meie olime nii kanged, et jube. Niigi olime igas peatuses end venitanud ja ringutanud, aga õhtuks olime ikka väga väsinud. Motika seljas istumine ei ole ju nagu autos. Motika peal peab end kogu aeg hoidma ja tegelikult lihased kogu aeg töötavad. Kõige tublim oli muidugi Kiga, kes oli alles neljandat päeva Vietnamis ning polnud korralikult magada saanud mitu ööd. Pesime end tolmust puhtaks, sõime suure õhtusöögi hotelli restoranis ning veetsime veel paar tundi pimedas basseini ääres, tähed pea kohal. Järve kallas oli soine ja täiskasvanud, nii et istusime mõnusalt basseini kõrval. Looduses, linnast ära, oli küll mõnus – nii vaikne ja rahulik. Kuulda olid vaid mõned ööhääled. Libistasime õlut ja filosofeerisime tähistaeva all :) Ainsad häirijad olid sääsed, aga see on eestlase jaoks tavaline kaasnähtus, kui suveööl õues istuda.

Öösel me basseini väga ei näinudki, kuna oli kottpime, aga hommikul läksin loomulikult ujuma ning siis nägin seda kogu ilus. Kõik hotelli bungalod olid laiali jaotatud küllalt suure maa-ala peale. Restoran asus all järve ääres, kuid bassein ja basseinimaja natuke eemal künka otsas. Igal pool kasvasid hästi ilusad väiksed palmid ja lilled. Bassein oli päris suur ning mis siis, et natuke oksi ja lehti täis, hommikune vettesukeldumine päiksekiirte vahel on ikka üks parimaid asju maailmas :)

Kaua me seal enam mõnuleda ei saanud, kuna juba kell 8.30 sõitsime järve teisele kaldale, kus ootasid elevantsid. Nooooo, enam seda asja ei teeks, aga mul on hea meel, et me selle ka ära kogesime. Ma olin juba aastaid tahtnud elevandiga sõita. No mingi loll kinnisidee. Seal nad siis olid – ilusad tumedad India elevandid. See oli mul juba Sri Lanka reisist meeles, et Aafrika elevandid on heledamad ja megasuurte kõrvadega, India elevandid tumedamad ning pisemate kõrvadega.

Mul hakkas muidugi sekundiga elevantidest kahju, kuna neile oli selga ehitatud mingi jube rauast agregaat, kus valged turistid siis mugavalt istuda saaksid. Elevant kõndis väikse platvormi juurde, kust meie talle selga saime ronida. Ega Luccale ka see asi meeldinud, aga ta ei tahtnud üksi motikameestega ka jääda. Niisiis, meil oli kolm elevanti. Mina ja Troim olime esimesed ning alustasime teekonda läbi paari külatänava. Huhh, elevandid on suured küll. Seal kõrgel istuda ning alla külaelanike tegemisi vaadata oli päris naljakas. Elevandi peas või kaela peal istus tema ajaja (vastik kuri tüüp, kes tagus elevanti kogu aeg puust haamriga ning pitsitas teda põlvedega kõrvade tagant). Meie elevant tahtis alguses kogu aeg kõike omamoodi teha. Hommikusöögiks ragistas ta tükk aega mingi hiigelpuuoksa juures ning lõpuks haaras londiga suure lehtedega „võileiva“ endale tee peale kaasa. Tassis seda oksa mingi 15 minutit lihtsalt. Järgmiseks otsustas ta tagurdada kraavi ja pissida tükk aega. Isegi elevandid on viisakamad kui inimesed siin riigis. Elevant pissib ikka kraavi, mitte keset teed ja käigu pealt. Mäest alla kõndis meie vants aga hoopsi tagurpidi (ma ei teadnudki, et elevandid tagurpidi ka kõndida oskavad). Ma olin vahepeal suht hirmunud, aga see oli selline mõnus hirm. Naljakas oli ju ka, aga ega seal rauast istumiskohas elevandi seljas väga kindel tunne ei olnud küll.

Edasi läks veel naljakamaks, kuna suundusime järve. Elevandid astusid rahulikult ja vaikselt vette. Hommik oli imeilus: taevas sini-sinine, järv peegelsile ning mõnus selge ja hele hommikuvalgus. Kõik oli vaikne ja rahulik. Elevandid on suured ja rahumeelsed loomad, täiesti hääletud. Läksime rahulikult läbi pea 2-meetrisest veest. Vandid olid vahepeal silmini vees ning meil jäi vaid natuke puudu, et oleksime istunud jalad märjad. Vahepeal lasid meie ja Koha-Maigi elevandid võidu puuksu ning kakasid suuri kakalaevasid järve peale. Troim, vana National Geographicu vaataja, oskas muidugi kohe kommenteerida, et elevandid kakavad iga 6 tunni tagant ning päevane väljaheidete kogus on 50-120 kilo!

Kalda ääres oli järv väga mudane. Elevandid astusid sellest paksust ja tihkest mudast probleemideta läbi. Nende jalgadest järgi jäänud mudaaugud olid tohutud. Mingi auto jääks sinna kohe kinni ja vajuks põhja. Elevantidele polnud aga mingi raskus kanda seljas kolme inimest ja ühte jänest raudpuuris ning lonkida läbi paksu mudakihi. Kaldal ootasid Luccat Vietnami rippkõhtsead, keda me juba Tallinna Loomaaiast tunneme, aga ei hakanud seekord neile pai tegema. Kokku kõndisime koos elevandiga pea tund aega. Oiii, mul oli hea meel, et selle ära tegime, aga hinge jäi nukrus. Need vaesekesed teevad seda „tööd“ aastast aastasse, iga päev. Ikka nii kahju. Ja milleks? Et mingitel lollakatel turistidel oleks naljakas. Praegugi hakkab kurb-kurb-kurb. Need loomad olid kuidagi nii suured ja majesteetlikud. Tundus kuidagi tobe, et väike ja mõttetu inimene on nad endale niimoodi allutanud ja ära dresseerinud.

Ohh jah. Igatahes, peale seda kõikuvat istumisalust tundus motika selga istumine jälle mugav. Alustasime oma teist päeva ja kihutasime megakäänulistel teedel läbi väikeste külade ja turgude. Ühelt turult ostsid Kiga ja Heiks endale uued hallid triiksärgid ning nägid seejärel veel šikimad välja kui enne. Pidasime kinni riisipõllu ääres ning vaatasime, kuidas täpselt riis kasvab. See oli küll üks asi, mida keegi meist ei teadnud. Et nagu kuidas ja kus need riisiterad siis on? Riis on siis selline roheline sirge taim, mille vars on nagu toru, kus sees ongi väiksed riisiterad!!!! Varre sees. Ja kasvab riis mingis totaalses mudas, kuhu ka Koha muidugi sisse libises :)

Kiga vaeseke põletas enda sääremarja vastu motika sumbutajatoru. Kaks korda!!!!! Jalg oli päris jube. Aga ta oli üllatavalt rahulik, kuigi mulle tundus, et see peaks megavalus olema. Suur laik ilma nahata. Kiga istus aga taas motika rooli ja kimas edasi. Õnneks on ta motikasõitmises proff ning oma sõnul isegi nautis seda, et saab roolis olla. Väsitav ju oli, aga pigem ta sõidab ise kui istub kellegi taga. Jala saime ka lõpuks korralikult ära puhastatud ja kinni seotud ning nüüdseks on tal see loodetavasti ilusti ära paranenud.

Maigi kannatas ka päris hullult, kuna tal oli kuidagi eriti ebamugav istumine ja ta pidi end väga hoidma, et mitte juhile selga vajuda. Kohal oli juhiks mingi eriti tilluke ja lõbus vanamees, kes tegi Troimile igas peatuses seljavenitamist. Troim juba lausa nõudis seda. Ebaproportsionaalne Troim, kellel kõik kondid valutavad, jäi aina kangemaks ja kangemaks ning vihkas seda motikat juba täiega :) Tema juht oli muidugi ka mingi eriline tropp – selline imelik mägedest pärit piluka näoga paksuke, kes saatis kogu aeg sõidu ajal sms-e (lahendas Troimi sõnul peretüli) ning tegi kiivri alt suitsu. Maailma kõige suurem suitsuvihkaja sai endale siis ainukese Easy-Rideri, kes sõidu ajal suitsetas. Leis mahutas end kuidagi Kiga taha ning rippus seal poolkõveras, püüdes siiski pidevalt oma megafotikaga pilte teha. Nad olid kahekesi päris naljakas vaatepilt, kuna nad mõlemad tundusid kuidagi nii suured selle väikse motika seljas (hea, et neile sellised kiivrid leiti, mis pähe mahtusid) ning Leis veel oma megaobjektiiviga vehkimas.

Okei, veel peatusime suure rohekaskollase järve ääres, millel asus paar ujuvat maja. Nendes pidavat elama inimesed, kes ei tea midagi koolist ega elektrist. Makse nad ei maksa, elavad lihtsalt seal järve peal ning aeg-ajalt käivad suuremas külas kala müümas, et natuke raha saada. Simple.

Tee läks aina kurvilisemaks ja mõnusalt sai kõhulihaseid harjutada, kallutades end paremale ja vasakule. Üks ohtlik hetk oli ka, kui sõitsime kõik lauluga mööda teed ja järsku tuli kurvi tagant välja suur veoauto, kes sõitis vastassuunavööndis. Tee oli muidugi suht kitsas ka. Õnneks suutis Kiga reageerida megakiirelt ning tõmbas motikaga täiesti kruusa peale. See oli napikas! Väga õnnelik napikas.

Peatused olid tol päeval veel kohviistanduses (seal nägime ilusaid õitsvaid kohvipuid, õied on lumivalged ja väga hea lõhnaga), kus kasvas ka üks ananass ja üks papaiapuu :) ning kose juures. Vahepeal veetsime olude sunnil ka pool tundi kummiparanduses, kuna Kiga motika kumm läks katki. Aa, üks tähelepanek veel – kõikjal oli näha pulmasid. Pulmi peetakse siin hommikuti ning just hommikul sõites oli pidevalt näha katusealuseid, mis oli värvilised ja lintidega ehitud, muusika röögib ja üleslöödud inimesed söövad ja joovad. Peale lõunat asendusid need pulmakohad nukrate äraläbustatud saradega ning maanteedele ilmusid väiksed veoautod, mis vedasid megasuuri kõlareid. Kõlariteäri on siin uskumatu. Tundub, et kõlar on mingi rikkusenäitaja, et kes ikka suudab kõvemini mussi kuulata on ägedam mees ka.

Kosk oli vähemalt kosk. Arvasime, et meid viiakse taas mingi mõttetu nire juurde, aga see oli küll äge. Sinnaronimine oli muidugi megatrenn, aga seal all, veeauru sees oli väga mõnus. Maigil hakkas pilt eest ära minema ning ta istus varju ja puhkas vett juures. Peamees Quangil oli kohe abivahend taskust võtta. Ta hakkas Maigi meelekohtasid, kõhtu ja kaela hõõruma mingi erilise vanainimesehaisuõliga. Tahtsime kõik seda ja Quang tegi meile kõigile minimassaaži. No välja arvatud Leisile, kes ütles, et tema seda vanamutihaisu ei kannata :) Ei tea, kas see aitas ka, aga natuke mõnusamaks tegi enesetunde küll ning see vist kuidagi lõdvestab lihaseid .

Samas kose juures oli ka üks ilus tempel, värviliste jumalate ja jumalannade kujudega ning kena park, mille keskel istus suur valge naerev Buddha. Naljakad on need Buddha-kujud küll läbi Aasia. Lamav Buddha ja Istuv Buddha ja Naerev Buddha jne.

Järgmiseks sõitsime siidivalmistamise tehasesse. See oli ka hirmus põnev. Ussid on algul väiksed valged ja päris nunnud :) Siis teevad nad endale ümber kookoni ja see kookon ongi kaetud peenikese valge niidiga. Et seda niiti kätte saada on nüüd ehitatud suur tehas, kus töötavad noored usinad tüdrukud. Viskavad need niidimunad kuuma vette, kus need hulbivad ja vedelevad ja siis ühendavad selle niidi mingi konksu otsa, mis hakkab niiti muna küljest maha keerutama. Ühte muna solgutatakse umbes 2 minutit ning visatakse siis kõrvale. Ega see vahepealne keetmine nendele ussidele vist midagi ei tee, sest muna valmib edasi ja mõne aja pärast tuleb sealt välja rõve pruun pontsakas limune.... Ja mis nendest saab? Lähevad turule söögiks. Eee..... okei. Aga niidist. See keritakse ilusti suurtesse rullidesse ja pestakse puhtaks ja läikivaks. Edasi siis juba kangastelgedele ja värvimisse. Imeline pehme, õhuline ja mõnus oli see siid seal küll. Me ei ostnud midagi, sest ma ei hakka ostma midagi ainult sellepärast, et ma nüüd siis siidiussikasvanduses olen. Kohvi ja pipar juuakse-süüakse ära, aga see siidirätik jääks mulle niisama kappi seisma.

Raske töö küll. Niimoodi päev otsa ringi sõites ja seda lihtsate inimeste üksluiset tööd vaadates tekkis küll taas tunne, kui hea elu mul endal on. Praegu on muidugi eriti hea elu, aga Eestis oli ka. Minu töö ei olnud selline nüri ussimunakeetmine, aga need tüdrukud teevad seda aastakümneid ja ei nurise. Lihtsalt seisavad seal päevast päeva hommikust õhtuni. Kogu see lärm ja hais ja siis turistid, kes käivad ja pildistavad sind kogu aeg..... Apppiiiiii, ma olen ikka ära hellitatud või siis sündinud täiesti parimas riigis. Selline elu oleks minu jaoks nii mõistust nüristav. Nende maailm on nii väike, võrreldes meie omaga.

Õhtuks jõudsime Dalati. Dalat on ilus linnake mägede vahel, asudes erinevatel andmetel umbes 1500 m kõrgusel merepinnast. Õhk on seal hoopis teine – puhas ja klaar ning öösiti langeb temperatuur 15 kraadi kanti. Dalati saabumine toimus kuidagi järsku ning äkitselt olime keset liiklust ja sigimist-sagimist. Kiga, kel oli niigi 2 rasket motopäeva selja taga, sai lõpetuseks veel hea annuse Vietnami hullu liiklust ka :) Siin ju kõik sõidavad risti-rästi ning esimest korda elus Vietnamis olles ja niimoodi sellisesse liiklusesse sattudes, peab olema ikka väga hea sõitja. Olukorra tegi veel raskemaks ka see, et ta pidi sõitma meie järgi – seega pidid tal silmad olema 360 kraadi.

 

 

Seekord said parima toa Kiga ja Heiks – neil olid suured aknad kahes suunas ning imeline vaade üle Dalati katuste ja värviliste majade.

Õhtul uitasime mööda kesklinna ja uudistasime turul. Istusime pikalt tururestoranis ja ....... jõime Hanoi Vodkat :D Külm oli ju. Pärast degusteerisime toas Dalati veine ja veinijooke. Dalati ümbruses kasvatatakse suurtes kasvuhoonetes igasuguseid juur- ja puuvilju ning lilli, sellepärast oli ka turg täis maasikaid, draakonivilju, banaane jne, kuid mulle meeldisid enim igasugused kuivatatud maiustused. Kõiki sai ka maitsta ja need olid enamuses väga head – kuivatatud kirsid, maasikad, tomatid, mangod, peedid, porgandid, rosinad, ingver jne jne jne. Paljudest niikuinii aru ei saanud, mis need olid. Seal ringi jalutades võis juba kõhu täis saada. Õhtul langes linnale paks udu, mis tegi olemise veelgi müstilisemaks – niigi kõikusime kogu seltskonnaga kogu aeg kurnatuse ja eufooria vahepeal.

Kolmanda päeva hommikul saime natuke kauem magada ning startisime alles 10 ajal. Tiirutasime natuke ilusas Dalatis ja käisime suures lillekasvuhoones, kus kasvatati krüsanteeme. Quang ütles, et siit lähevad lilled nii Vietnamisse, kui ka Euroopasse ja Ameerikasse. Laevadega. Iga krüsanteemi õie otsa oli pandud väike võrk, mis hoidis lillenuppu koos. Selle mõte oli siis takistada lillel õide puhkemast enne „ettenähtud“ aega. Sain teada, et nad kingivad ka lilli sünnipäevadeks, aga Quangi sõnul neil vahet ei ole, mis värvi lill on. No võib-olla peab seda mõne tüdruku käest küsima. Ma olen suht kindel, et neil on siin värvidel ka ikka oma tähendused.

Dalatti on ehitatud üks huvitav maja - Crazy House. Selle arhitekt on Dang Viet Nga, kes on inspiratsiooni saanud Gaudilt, Walt Disneylt ja Salvador Dalilt. Maja on täiesti ajuvaba, seal pole ühtegi sirget seina ega nurka. Algselt hakkas ta seda ehitama vist nagu elamiseks, aga ajapikku lisandus uusi tubasid ja koridore ning treppe ja nüüd on avatud hotell. Mõnda tuppa saime ka sisse piiluda ja need olid tõeliselt ägedad ja fantaasiaküllased. Seal on kasutatud nii ilusaid materjale ja tehnikaid, et seal jätkus imestamist küllaga. Muidugi tekkis küsimus, et kust selline fantaasia ja unenäolisus pärit on??? vastus oli kohe värava juures, kuhu olid tehtud ilusad inimesesuurused seenekujud ;) Ehitamine käib siiani ning vaikselt laienetakse kogu aeg. Mõned trepid läksid nii kõrgelt, et Troimil tekkis tõsine kõrgusekartus. Käsipuud olid põlvest allpool ja nii ta siis roomas seal Lucca kaenlas. Kõik Hiina turistid itsitasid :D

Üks peatus oligi jäänud enne kojusõitu. Longhouse – ehk n-ö pikkmaja, milliseid ehitatid vanasti jõgede äärde ja kus elas siis terve küla sees. Meie nähtu oli aga pettumus. Lihtsalt 2 maja tee ääres ning keskel megakõrge katusega mingi peamehe hoone või keskus vmt. Longhouse´i sisse me vaadata ei saanud, aga küsisime, miks sellel keskmisel majal nii kõrge katus on. Quang seletas ja sokkis midagi, aga me kõik saime tema jutust aru niimoodi: „Majal on sellepärast kõrge katus, et siis, kui tiiger tahab tulla ründama, vaatab ta eemalt mäe pealt, et wow, nii kõrge katusega maja, sellest võib talle mingi oht olla, ning ei tule ründama“ :D Võtke, kuidas tahate....

Maantee Nha Trangi poole oli väga hea uus tee. Asfalt oli sile ja tee palju laiem. Mäed olid väga ilusad, kõrged ja hoopis teistmoodi, kui esimesel päeval nähtud. Siinsed mäed olid kaetud paksu tumerohelise ja -sinise džungliga, aeg-ajalt langes mägedest alla kõrgeid peenikesi koskesid. Tee kulges mööda mägede külge. Mulle oli täiesti arusaamatu, kuidas sellist teed üldse ehitada saab. Esiteks džungel ja kaljud, teiseks kaldus aluspinnas, kuhu tuleb siis kuidagi normaalne horisontaalis sirge tee rajada. A no see pole minu mure. Meie ainult vaatasime oma valutavate jäsemete kiuste seda ilu. Kõrgel mäe otsas pilve sees tegime ka sirutuspeatuse. Huhh, viimased kilomeetrid veel. Mida lähemale kodu jõudis, seda õnnelikumaks muutusime jälle. Lõpuks oli tee lauskmaal, keset riisipõlde ning eemal ees tundsime ära tuttavad Nha Trangi mäed.

Oi, kui tore oli taas meie tänava nurgal olla. Kõik kallistasime ja surusime kätt ning tänasime toreda reisi eest. Easy-Riderid ei saanud muidugi midagi aru meie valulistest lihastest, Quang ütles, et nad sõidavad tihti 4 tundi järjest, ilma peatuseta. Või siis öösiti lihtsalt 9 tundi ühest linnast teise. Nad on suht motika seljas sündinud ju ka ning nende keha on vist juba peaaegu kokku kasvanud mootorrattaistmega. Meie olime aga tagantjärgi väga rahul selle reisiga, eriti tore, et me käisime seal kuuekesi – suur eestlaste kamp. Olime Troimiga tahtnud Dalati minna juba oktoobrist saadik ning vahepeal plaanisime lausa kahekesi selle ette võtta, aga megatore, et me seda siiski ei teinud ning ootasime ära sõbrad, kes tegid sellest reisist väga meeldejääva elamuse. Aitäh!

Pesime ja kammisime end ära ning sõime õhtust itaalia restoranis. Sobis hästi. Itaalia toit lihtsalt on hea ja see ei tähenda üldse ainult pizzat või pastat. Juhheeei, kui mõnus on vahepeal mugavustsoonist välja astuda...... ja siis tagasi jõuda :)

Oodatud külalised 1. osa

03.02.2013.a.

 

 

Pildid on siin

 

Kuhu me nüüd jäimegi???? Vahepeal on hea paar nädalat mööda läinud ning igasugu tegevusi hommikust hommikuni tehtud. Märkamatult on saabunud veebruar ning kauaoodatud Koha ja Maigi juba tagasi Eestis. Aga lähen siis pool kuud ajas tagasi - 11. jaanuari hommikul sättisime end Troimi ja Luccaga rongi peale, et 9 tunni pärast Saigonis perroonilt maha astuda. Rong, mis pidi väljuma kell 7.41, tegi seda muidugi 8.42, aga ega meil siin ajast pole sooja ega külma. Tiksume samasuguse rahuga edasi niikuinii. Vagun oli tunduvalt halvema kvaliteediga kui eelmine kord, nii et kolisime uriini- ja suitsuhaisustelt kohtadelt järgmisesse vagunisse ning saime kraadi võrra parema olemise. Muidugi pakuti jälle kogu aeg keedetud maisi, riisi, mune, küpsiseid jne. Õnneks ei hakanud keegi kaasreisijatest ostma vaakumpakendis kalmaare, mille müüjad ka väga aktiivselt edasi-tagasi saalisid. No mida hais oleks siis saabunud!!!!! Kalmaar on ju veel hullema lehaga kui tavaline kuivatatud kala. Meil olid oma kaasatehtud singivõileivad, mis maksid muidugi kordades rohkem kui seal rongis pakutu, aga no maitsevad ka paremini. Lucca sõbrunes vahepeal ühe toreda vietnami poisiga, kes vilkuvate tossudega vagunivahes esimesi samme harjutas, ning pakkus vietnami kutile piima asemel õlut, aga väike poiss ei osanud seda pakkumist veel hinnata ning jäi emme piimapudeli peale.

Saigonist mööda sõita oli võimatu, kuna seal liiprid lihtsalt lõppesid otsa. Rongi pealt visati meid maha „valel“ poolel, nii et pidime kõndima kogu rongi pikkuse ning veduri nina alt läbi ukerdama, et jaamahooneni jõuda. Rongijuht tegi muidugi otse veduri varjus diislihaisu sees suitsu.

Temperatuur Ho Chi Minhis oli tubli 7 kraadi kõrgem kui Nha Trangis ning megaliiklus, umbsus ja rahvarohkus lõi täiesti uimaseks. Kosutasime end suurte väga, väga heade jääkohvide ja väikse einega ning saime kokku Saigoni sõpradega. Järgnev õhtu möödus loomulikult piiripealsete naljade tähe all ...... Ööseks jäime R juurde.

12.01. oli meie 4. pulma-aastapäev. Ega me midagi erilist ei teinud, aga välja kukkus täiesti täiuslik päev. Sain ujuda hommikul 2175 meetrit suures 50-meetrises basseinis. Ja ma olin seal üksi, neljas suunas 26-korruselised majad, pea kohal põletav päike ja sinine taevas. Kuna R-le saabusid laupäeval külalised Eestist, siis lõunaeineks saime Ruksi rukkileiba, suurde 1,5-liitrisesse Limonaadi pudelisse villitud hapukoorega, suitsutatud põdravorsti ja sprotte. Mmmmmmmm, mida nauding. Me kõik ainult mõmisesime lihtsalt leiva, vorsti ja hapukoore peale. Vietnami tüdrukud maitsesid ka, aga meie eufooria jäi neile mõistetamatuks.

Pealelõunal käisime Troimiga samas kompleksis asuvas salongis massaažis ning saime täiesti ettekavatsematult kõige parema massaaži, mis meil siinolles olnud on. Maksis ka imevähe – vist 5 eurot. Järgnesid rummikoktelid, õlu, lõõpimine ja praetud bataat. Magasime hästi, üle pika aja konditsioneeritud toas. Et siis lihtsad asjad ning välja kukkus eriti tore pulma-aastapäev.

Pühapäeva hommikul saabusid Koha ja Maigi. Lennuk maandus varem, nii et meil läks R juurest lahkumisega kiireks, aga õnneks jõudsime ikka õigel ajal ning keegi ei pidanud teist liiga kaua ootama. Oiiii, kui tore oli neid näha. Arvestades nende reisipikkust, nägid nad ikka eriti värsked välja. Meie vist küll nii kenadena kunagi lennukilt maha ei astu. Normaalsete inimestena olid nad end riietanud ka juba ilmastikule vastavasse outfit-i. Aga valged olid nad küll.

Sõitsime taksoga oma „koduhotelli“ Madam Cuc ning saime sooja vastuvõtu osaliseks. Tšikk ütles kohe Troimile, et „I remeber you!“ ning näitas näohaava ja õllepurgi peale. Maigi ja Koha koukisid kohe oma megakohvrist välja A. Le Coq´i õlu ja Somersby siidri, Eesti ajakirjad ja minu ema saadetud kingitused. Mmmmm, ,milline tore õnnehetk jälle! Sõin ema saadetud piparkoogid kohe ära, kuigi Eestis pole ma juba aastaid mingi piparkoogifänn olnud. Lihtsalt – see oli midagi kodust ja tuttavlikku. Siidriga ootasin siiski järgmise hommikuni, kuni see ilusti külm ka oli. Siider! Tundub täiesti ajuvaba, kui hea see mulle maitses ja Tallinnas oli see nii tavaline. Lihtsalt mine poodi ja vali, millist tahad.

Maigile oli see esimene kord Aasias reisida, kuid ta ei saanud mingit šokki. Ainult liiklus tundus hull, aga see on täiesti normaalne. See tundub hull ka meile ning alati Eestist tulles imestame, kuidas see võimalik on, et kõik toimib, kui keegi reegleid ei täida.

Troim, Maigi ja Koha läksid väiksele lõunauinakule, kuid mina läksin linna peale. Istusin pargis ja lugesin Stiili, kui minu juurde astus üks kohaliku välikusega umbes 50-aastane naine, kes rääkis hästi inglise keelt. Hakkas küsima mu kingade kohta, et kust ma sain ja kas on mugavad. Et ta tahab endale ka selliseid osta, aga pelgab, et need on väga ebamugavad. Oma sõnul elab ta juba 29 aastat Californias, aga käib tihti ka Vietnamis. Ma näitasin talle, et kingad on väga mugavad, kuid tallad nii ebakvaliteetsed, et see kumm koorub alt juba lahti. Mutt orgunnis 5 minutiga minu juurde 2 poissi, kes haarasid endale mu kingad ja hakkasid taldu alt ära kiskuma. Mutt rahustas mind, et las olla, nad teevad head tööd ja see ei maksa palju, võib-olla 2-3 dollarit. Kutid hakkasidki tööle. Neil olid kaasas väiksed tööriistakohvrikesed vajalike riistadega ning nii me siis istusime seal – nemad asfladi peal ja mina pingil. Peagi saabus veel paar pealtvaatajat. Ameerika mutt käis vahepeal ära ning naasis siis jälle minu juurde jutustama. Ütles, et ma olen nagu printsess – ilus blond siniste silmadega tüdruk ning mitu poissi töötab minu heaks .... Heh. Poisid eriti inglise keelt ei osanud, korrutasid ja näitasid ainult, kui halvad tallad mul enne olnud olid ja et nüüd nad panevad mulle mootorratta-kummid alla :D Võidusõidukingad sain endale. Kui maksmiseks läks, oli mutt kadunud ja saapaparandajad küsisid mu käest 500 000 dongi!!!! Ma kargasin muidugi kohe püsti ja hakkasin õiendama, et misasja. Jätsin 50 000 pingi peale ja jalutasin minema. Ise nad teevad niimoodi, et panevad meid käituma ülbelt ja vastikult. Pärast jääb natuke halb tunne sisse, aga sellest peab üle olema, sest näha on, et meie ei ole nende jaoks inimesed, vaid mingid mitte-tühjaks-saavad rahakotid. Ja nii see on ja jääb. Nende naeratuste ja sõpruse taga ei ole muud, kui minu rahakotis olev raha ning kui nad seda ei saa, on nad kurjad ja solvunud.

Kõpsisin oma tutikate mottorrattakummikingadega tagasi hotelli ning võtsime ette suuremat sorti jalutuskäigu Koha ja Maigiga. Käisime pargis ja turul ja söömas. Jane soovitas mulle üht teist turgu, mitte peamist turistikat, ning sealt sain endale uue rahakoti. Vana oli lootusetult katki läinud ning minu armastuse pälvis esimesest silmapilgust kollane Prada. Hind oli killer – 950 000 dongi! Nurusin ja kauplesin, aga alla ei saanud eriti. Tiirutasin terve turu läbi, aga keegi teine sellist iludust ei müünud. Läksin uuesti sinna imetlema. Vaatasin ja katsusin seda ning kauplesin veel. Müüjanna, väga armas noor tüdruk, ütles, et tema ei saa rohkem allahindlust teha, et see on päris nahk jne. Pluuside ja kottide virnade tagant astus välja vanem proua ja võttis ise kauplemise-teema üle. Lõpuks olin nõus maksma 650 000 dongi (24 eurot). Troim pidi pärast muidugi pikali kukkuma, et ma midagi nii kallist ostsin, aga tegelikult jäi ta ise ka rahule. Rahakott on siiski midagi sellist, et see jääb ju aastateks ning peabki hea ja ilus olema. Ja tõesti, nüüd igakord, kui ma rahakoti välja võtan, teen ma seda rõõmuga :) Ja ma leian selle tänu oma erkkollasele värvile nii lihtsalt oma käekotist üles.

Õhtul viisime Koha ja Maigi massaaži. Koha on tuntud massaažipelgur. Ta oligi ainult ühe korra elus enne sellisel protseduuril käinud – Hong Kongis – jälle Troimi sundimisel. Seekord jäime kõik rahule, leidsime lambist mõnusa ja hubase salongi. Neljapäevast saadik alkoholilainel surfanud Troim tegeles muidugi kõigil juhtme kokku ajamisega. Ta oli massaažitaridele nii palju nalja teinud, et nood ainult itsitasid. Meie Maigiga olime teises toas, ega kuulnud, mis asju nende korrusel aeti.

Õhtudringid möödusid peamisel seljakotirändurite piirkonna tänaval Biet Thu. Istusime ja vahtisime igasuguseid imelikke ja tavalisi, ilusaid ja koledaid, noori ja vanu vietnamlasi ja muid rahvuseid, jõime ära kastitäie õlut ja mõõtsime kõrgeid raamatuhunnikuid, millega väiksed tüdrukud ringi kõnnivad. See on muidugi omaette teema – pisikesed 45 kg-sed tšikid kõnnivad ringi mingite 50 kg-ste pakkidega. Raamatud on üksteise otsa laotud ning nii nad tassivad neid oma puusal ning pakuvad turistidele müüa. Ma pole elus näinud, et keegi neid ostaks, aga ju ikka ostetakse, kui nad neid pakuvad. Valik on alates keele- ja reisiraamatutest Dan Brown´i ja Fifty Shades of Grey´ni. Kõik muidugi kohapeal halva kvaliteediga paljundatud koopiad. Öösnäkiks oli suitsu-põdravorst!!!!!

Järgmine päev tegime jalutuskäigu turul ning Troim ja Koha läksid habemeajamisse. Sellest kujunes muidugi 2-tunnine protseduur. Näomask, massaaž, kreemitamine, vahutamine, habeme lõikamine ja siis kõrvade puhastamine, pea- ja õlamassaaž. Meil Maigiga oli nalja kui palju, aga kutid püüdsid end jumala eest mitte liigutada. Eriti hirmus oli muidugi jälle see kõrvapuhastamine. Teenindajad olid totaalsed profid ja kindla käega, aga õõvastav ikka, kui sul mingite terariistateda kõrvas surgitakse. Kohal ei tulnud kõrvast suurt midagi välja, aga Troimile pandi käelaba peale tublid pähklid. Salong oli nii tilluke, et me Maigi ja Luccaga pidime kogu aeg kohti vahetama, et mitte juuksur-habemeajajatele ette jääda. Kõrvaltoolil istus ka mingi oma mees, kes tegi ise endale näomaski ja protseduure. Ikka väga tähtsalt sättis endale kilemaski ja vatikihti näo peale. Ainus naistöötaja oli tädi, kes tõmbas poistelt maski näo pealt ära ning tegi väikest massaaži teises ruumis :P Igatahes, salongist väljusid nagu uues inimesed – puhtad ja siledad ning superkuulmisega.

Võtsime ette jalutuskäigu Sõjamuuseumisse. Olin tahtnud sinna juba ammu minna ning tänu Samsung Galaxyle oli orienteerumine lihtne. Saigon on ka pilves ilmaga kuum ja higine linn, ilma mereõhuta. Jõudsime War Museumisse ning lunastasime imeodava pileti. See oli päris jube koht. Iseenesest selge ja aus – midagi polnud ülepaisutatud – see sõda oligi jube. Hoovis sai igaüks katsuda ja pilti teha helikopterite ja lennukite taustal. Jubedad plekikolakad, samuti olid vaatamiseks igas suuruses pommid ning juures tekst, kui suure maa-ala need ära hävitavad. Ameeriklane küll selles muuseumis olla poleks tahtnud.

 

 

 

Kohal, Maigil ja Troimil läks teisel korrusel süda pahaks ning nad läksid õue istuma. Mina vaatasin kõik lõpuni – see on jube küll, aga see on ikkagi ajalugu ja ma tahtsin väga sellest aimu saada. Fotomaterjali oli väga palju, mis tegi kogu arusaamise lihtsamaks. Need ameeriklaste jubedused olid ikka väga vastikud. Kõige muserdavamad on minu meelest keemiahävitusrelvad, mis lihtsalt reostasid suuri maa-alasid, kus nüüd ei kasva mitte midagi (ka 50 aastat hiljem) või siis on pinnas ja jõed-järved nii saastatud, et inimesed, kes söövad kala, sünnitavad aastaid hiljem väärarenguga lapsi. Ka 90.-ndatel aastatel sündisid kohutavad moondunud lapsed ja seda mitte ainult Vietnamis, vaid ka Ameerikas, sõdurite järeltulijad.

Nii, nüüd oli aeg teha midagi lõbusamat. Otsisime üles välismaa-kaupade poed. Lootsin sealt tatart või midagi leida, kuid nendes meeletult täistopitud poodides seda ei olnud. Õigemini, mingi mahetatar Uus-Meremaalt oli, aga hingehinnaga ning see röstimata tatar pole meie maitse. Ka hapukoort seal polnud, ostsin ainult loorberilehti (sorryyyyy, Anneli! - aga siin kahjuks pole neid toredaid põõsaid ning see pakk ei maksnud ka palju, miski 40 euro senti).

Kuna Troim ja Koha olid saanud ennelõunal sellise suurepärase spaa-elamuse, siis oli kord nüüd minu ja Maigi käes. Läksime salongi, aga muidugi ei olnud enam juttugi mingist tüdrukute salongikülastusest, vaid Troim ja Koha ronisid ka massaaži. Seekord pandi meid kõiki ühte ruumi. Maigi võttis näohoolduse, mina kuumade kividega jalamassaaži ja kutid tavalise massaaži. Õnneks ei näinud nad enne, kes neid mudima hakkab ning seega saime Maigiga jälle kõvasti naerda. Troimile ja Kohale kargasid selga 2 väikest kutti. Troim arvas lõpuni, et talle teeb massaaži naine, kuna tal oli olnud nii peenike naisehääl. Pärast protseduuri, visati meile ette A4 paber, kuhu pidime kirjutama oma nime ning hinnangu massaažile ja tipi summa. Kavalad vietnamlased teevad nii, et kirjutavad ette mingid inglise nimed ning summad, mis nagu oleks neile eelnevalt tipiks jäetud. No halllooo – massaaž maksis 120 000 ning siis nagu mingid Jenniferid ja Brianid oleks andnud 250 000 – 400 000 dongi tippi :D Haa-haaa, mina kirjutasin lahtrisse 10 000 ja olgu rahul. Mutt tegi muidugi maailma hapuma näo ette, aga ega mul tast kahju ka polnud.

Kahest päevast Saigonis alustuseks piisas ning nii sõitsime öörongiga Nha Trangi. Olime ainsad valged meie vagunis ning kuna rong läks välja alles kell 11 õhtul, olid ka kohalikud mõnusalt vindised. Õlled avanesid ja sõit algas. Õnneks olime end päeval nii ära väsitanud, et jäime isegi magama. Ma ei tea, kas öösel ületab rong kiirust või mis, aga kohale jõudsime 2 tundi kiiremini, kui päevarongiga. Varahommikul saabusime mõnusasse Nha Trangi, kus liiklus ja õhk on hoopis teine kui Ho Chi Minhis. Tegime meie juures kohvid ja käisime duši all ning esimene hotell, mida Maigile ja Kohale näitasime, sobis ideaalselt. Hotell asub esimeses majas mere poolt tulles ning kõik rõdud vaatavad ranna, pargi ja mere poole. 8.-ndalt korruselt avanes imeline vaade. Pistsime kohe oma varbad liiva sisse ning lihtsalt lõõgastusime peale transpordiväntsutusi. Näitasime Nha Trangi ning õhtustasime Aishas. See araabiateemaline Marianna restoran pakub ikka imehäid toite. Kvaliteetsed ja teistmoodi.

Järgmisel päeval alustasime kohe täisprogrammiga – turutiir, rannas grillitud mereannid, mudavann, templid ja Lac Canh. Päris tore on olla omamoodi giid ning loodetavasti meeldis ka Kohale ja Maigile, et meie olime need, kes ütlesid, mis teha ja kuhu minna. Mudavannid olid tuntud headuses – esimese punetuse peale saanud valged eestlased, ravis see mõnus ollus kohe ära. Millegipärast on nii sattunud, et igakord, kui me seal käime, on keegi ärapõlenud nahaga. Esimene kord olime me ise sellised. Muda teeb aga ainult head ning järgmisel päeval on punetus asendunud ilusa jumega.

Õhtul pargis paljastas Maigi oma rotikartuse :) Kahjuks või õnneks nägi ta neid loomakesi edaspidi pea iga päev. Ja ega rotid siis midagi hirmsat ei ole. Mu arust on meie vannitoas elutsevad mustad satikad palju vastikumad. Vahepalaks võingi öelda, et kuskilt on need elukad viimasel ajal välja ilmunud ning nüüd tapan ma igakord, kui hambaid pesen, 1-2 sitikat ära.

Nii, tuur jätkus Vinpearliga. Kahjuks ei teinud Koha ja Maigi seda kõige hullemat atraktsiooni, mis meil eelmine kord hinge kinni võttis, nii et see lõbu jäi meil Troimiga ära, aga enamuse hulludest torudest ja asjadest tegid nad läbi küll. Seekord oli merel väga kõva tuul ning need kondlid kõikusid päris hirmsasti. Meil kõigil oli nii minnes kui tulles väga kõhe tunne sees. Vinpearlis oli endalgi teist korda tore käia, ainult et neid veeasju ei viitsinud väga kaasa teha, see-eest bobikelgutamine on ikka üle prahi atraktsioon.

Jõudiski kätte reede ning läksime Jane´ile ja Mark´ile külla. Väiksed snäkid, kokteilid, õlled ning lobisemine Booze Cruise´s. Maigi ütles, et ta oli juba nii ammu tahtnud sinna BC-i minna, just minu blogist loetu põhjal. Jane ja Mark olid väga õnnelikud ja lahedad jällegi ja üldse oli meil tore seal koos olla. Kogu see kamp – John, Windy jt võtavad ju kõik uued kohe omaks ning kallistavad ja suruvad kätt.

Järgmisel hommikul saabusid Saigonist Kiga ja Heiks. Pärast suuri närveerimisi, kas lend ikka toimub, ootamisi, pabistamisi ja magamata öid olid uued suured lumivalged kutid laupäeva hommikul, kui ma ujumast naasin, meie elutoas. Tore oli näha. Bande oli koos :)