Livin Collective Market 7.11.2015

07. novembril toimus siin Nha Trangis Livin kohvikus üks tore turg.

Livin Cafe omanikud on filipiinlanna Marian ja vietnamlane Kane, kes elanud pea terve elu Ameerika Ühendriikides ning nüüd seadnud oma elu sisse siin Nha Trangis. Nende sisustatud suur valge kahekorruseline maja on stiilne segu moodsast kohvik-kontorist ja disainipoest. Juba pea pool aastat töötab seal Vy (seesama, kelle pulmast ma EE artikli kirjutasin), kes osales menüü kokkupanekul, ning tellib meilt marineeritud kurke Livin Cafe võileibade vahele. See koht on viimasel ajal väga populaarseks saanud paljude meie tuttavate seas, kuna seal on hea kvaliteetse kohvi ja mõnusa sooja võileiva taga arvutiga tööd teha ning kokkusaamisi korraldada. Kohvikus on kiire internet, paljundusmasin, scanner, suured puust lauad ja hea valgustus. Väheoluline pole ka fakt, et rollereid saab parkida avarasse suurde hoovi. Parkimiskoha olemasolule muud kesklinna restoranid reeglina ei mõtle.

Asjad liikusd igatahes niimoodi, et maksime osalustasu ning andsime "jah"-sõna, et tuleme 7.11. oma marineeritud asjadega kauplema. Üritus oli väga hästi ette valmistatud ning toimus maja ees hoovis. Hakkasime valmistuma 2 nädalat enne ning pakutav sortiment aina kasvas. Lõpuks oli kokku 52 purki 8 erineva sisuga. Klaaspurkide leidmine oli omaette ooper. Troim helistas läbi tuttavad restoraniomanikud ning koduperenaised ja niimodi kogusime kokku arvestatava koguse keeratava kaanega purke. Nende sorteerimine, kaalumine ja puhastamine oli üsna suur töö. Siltide mahapesemine oli õudus kuubis. Itaalia pastakastmete ning Prantsuse mooside etikettide liimimiseks on küll mingeid ulmeliime kasutatud. Küünelakieemaldajat kulus ka rohkelt.

Üle Nha Trangi kulges suuremat sorti tsüklon ning absoluutselt iga päev sadas vihma. Troim, vaeseke, sai turul käies alatasa üleni märjaks. Kord hakkas hetkel, mil ta köögivilju valis, nii tugevat padukat kallama, et roller keeldus enam käivitumast. Ohh, Troim siis möllas ja tallas jalgstarterit ning oli juba veendunud, et kutsub takso ja jätab rolleri turule, kus see ja teine, kuid selle mõtte peale võttis motikas end siiski kokku ning käivitas mootori.

Marineerisime kurke, seeni, tšillisid, peete, tsukiinisid koos roheliste ubade, porgandi ja sibulaga ning kirsstomateid. Lisaks valmis laar hapukapsast ning keetsime mitu purki tšillimoosi. Purkide kaunistamine polnud lihtne, sest me ei tahtnud kasutada paberit, mis märjaks saades vettib ning purkide külge poleks saanud silte kleepida. Tõstes neid külmkapist toasooja, siis jäisesse jahutuskasti ning siis jälle sooja, oleksid sildid kindlapeale kõik maha libisenud. Niisiis tulin mõttele katta (kõik erinevate firmade) purgikaaned hõbepaberiga ning panna peale lihtne kleebis, millel kirjas üksnes purgisisuks oleva toodangu nimetus. Ega kogu see kupatus lõpuks väga ühtlane ja esinduslik välja ei näinud, aga meie mõlema meelest üsna armas siiski. Oligi ju kodustehtud ning meie esimene katsetus. Mis me teha saame, et siiin normaalseid klaaspurke ei müüda ja kui mõne kuskilt supermarketist leidsimegi, oli sellel kehva kaas ning üüratu hind.

Laupäeva õhtul laadisime 2 õllejooksult laenatud jahutuskasti, ühe suure enda karbi, (+kasti õlut), kausid, kahvlikesed, papptaldrikud ning maitsmiseks ja kohapeal müümiseks mõeldud suured marineerimiskarbid taksosse ning sõitsime ootusärevalt Bach Dang tänavale. Kastidest nirises natuke jäävett välja ning Hr Taksojuht küsis ärevalt: "Seafood?". Hehee, õnneks siiski me tema hinnalist autot ära ei rikkunud. Oleks päris pahatahtlik lekkivate mereannikastidega taksosse istuda. 

Olin tegelikult üsna närvis, kuna me pole enne sellistel üritustel käinud ning ma ei osanud üldse ennustada, kas keegi meie asju üldse osta tahab või kuidas inimesed sellise kraami vastu võtavad. Ehhh, aga samas oli megapõnev.

Meie laud oli paigutatud otse suure BBQ ahju kõrvale (ja see oli Kane´i sõnul läbimõeldud nüke - inimesed, kes tulevad grillribi ja vorstikesi ostma, saavad kohe samast haarata kaasa ka taldriku marineeritud kurkide/tsukiinidega). Kasutasime seda asukohta hästi ära.

Peale meie olid kauplemas kohalik juustutegija, tee ja kohvi firma, kakaosiidri valmistaja, sushi restoran, suure sortimendiga põnevate moosidega noored (teevad oma keediseid troopilistest puuviljadest, lisades kaneeli, šokolaadi, münti, ingverit jmt vürtse või ürte) ning mõned mittesöödavate asjadega kauplejad. Nt üks väga huvitav vene naine Mary stiliseerib kiivreid, muutes igavad ühevärvilised kiivrid tõelisteks kunstiteosteks. Lisaks üks nahast aksessuraare tootev ettevõtja ja juba suhteliselt kuulus fotograaf Thiery Beyne, kellel juba aastaid Nha Trangis oma galerii-pood ja kohvik.

Kuigi tundsime end algul üsna "maakatena", kui oma erisuuruses purgid käsitsi kirjutatud siltide ja hinnakirjaga lauale panime, läks tegelikult kõik megahästi. Meie laua ees oli kogu aeg rahvast ning aeg lendas väga kiiresti. Kogu selle 5 tunni jooksul me aina rääkisime ja pakkusime ja naersime ja seletasime. Uskumatu, kui palju inimesi seal oli, kes elavad juba mitmeid aastaid Nha Trangis, kuid keda me kordagi näinud pole. Tänu Troimi suurepärasele vene keelele sujus kõik muidugi veel kümme korda paremini. Kuigi paljud venelased rääkisid ka kenasti inglise keelt, oli neil muidugi palju mugavam oma emakeeles kõnelda. Panime purkidele üsna madalad hinnad (võrreldes teiste turukauplejatega olid meie asjad ikka 3-4 või rohkem korda odavamad), kõike sai ka degusteerida ning õhtu lõpuks olime ära müünud 91% hoidistest! See on täiesti megatulemus.

Väga kaval nipp oli teha ka paar purki hapukapsast, sest see meeldis inimestele väga. Ka vietnamlased, kes seda elus söönud polnud, proovisid. Troim tegi lihtsalt nii head reklaamitööd, et uskumatu. Vatrasime aina, kui kasulik ja tervislik on hapukapsas ning see mõjus. Kõige suurema purgi ostis endale siiski üks Läti tüdruk, kes muidugi selgitust ei vajanud. Ahjaa, selgus, et Livin Collective kohvikus töötab lätlanna ning turul oli oma poiss-sõbraga ringi vaatamas üks Leedu neiu. Niisiis kolm Balti riiki Vietnamis Nha Trangis Bach Dang 77 tänaval! Loomulikult jäädvustasime sellise ajaloolise momendi.

Eesti, Läti ja Leedu. Päris esinduslik kolmik ju.

Koju jõudes olin läbi nagu läti raha. Koristasin ja pesin tühjakssaanud karbid ja purgid ära ning kukkusin voodisse. Järgmised kaks päeva olid reielihased megavalusad. Kahtlustan, et põhjuseks on kükitamine. Nimelt  laupäeva õhtul ma aina kükitasin laua alla karpide juurde, kust tõstsime kurke ja tsukiinisid kohapeal söömiseks ning kus oli paber, millele märkisin kõik ostutehingud üles.

Päev pärast turgu kinnitasime, et enam sellisest hullusest osa ei võta, aga nüüd, kui nädal on möödunud ....... on juba hoopis uued mõtted.

Peter´i ja Thuy maja. Lisaks link erinevatele oktoobrikuu piltidele.

 Siin on pilte Lusty sünnipäevast, oktoobrikuust, Peter´i majast ning Halloweenist. 

Peter Irish Bastard Next Week ja Thuy ostsid endale maja koos suure lahmaka maaga kuskil kaugel maapiirkonnas. Ma ei tea, kui kaua need kaks teineteist tunnevad, aga igatahes on nad koos olnud vast 2-3 kuud. Peter on elanud Nha Trangis juba aastaid ja alati pealtnäha vallaline olnud ning kesklinnas pesitsenud, nii et see nüüdne tüdruksõber ja äkiline majaost kuskil pärapõrgus tuli natuke üllatusena. Peter pole kunagi avaldanud oma vanust, väites, et vanusel pole tähtsust ning oluline on ise end hästi ja mõnusasti tunda, oma sünniaasta avalikustamine lisab ainult eelarvamusi ja teatud kindlaid ootusi. Arvan, et ta on kuskil 60ndate teises pooles. Thuy vast umbes minuvanune.

Peter oli oma noore pruudi Thuy ja värske kinnisvara üle nii uhke ning jahus ainult nendel teemadel igakord, kui teda nägime. Nüüd pole ta juba ammu õllejooksul käinud, kuid sõnumite teel oleme tegemistega kursis olnud. Nimelt viimased nädalad on nad igal hommikul Thuy´ga maale sõitnud ja seal maja juures midagi teinud ja asju ajanud. Thuy vend on ehitaja ning too kutsuti kuskilt oma kolkakülast siia nende pesa ehitama.

Eelmisel neljapäeval (29.11.) leppisime kokku, et lähme kõik koos seda kohta vaatama. John Uus-Meremaalt tuli ka kaasa. Teadsin ette, et tuleb pikem sõit, aga sellegipoolest tundsin pärast 35-minutilist sõitu end juba megaväsinuna. Päike küttis pähe ja selga ning käsivartele ning meie pisike rollu pidi vapralt üsna augulise tee vastu pidama. Troimi randmed hakkasid ka vaikselt krampi kiskuma. Aru ma ei saa, kuidas on üldse võimalik mootorratta otsas Nha Trangist Põhja-Vietnamisse Sapasse sõita?!?!

Sõit oli tegelikult väga huvitav, kuna läbisime linnaosasid, kuhu me kunagi ei satu. Möödusime aktiivsest turust, kus lisaks eluskukkedele olid puurides müügiks ka pisikesed tibud ning toredad triibulised karvased põrsakesed. Loodan, et põrsaid ostetakse selleks, et need suureks kasvatada, mitte ei lööda seal turul kohapeal maha…. .

Kui linn läbi, olime sattunud maalilise maapiirkonna keskele. Kahel pool teed vaheldusid banaanisalud suhkruroo- ja maisi- ja riisipõldudega. Kohe peale põlde kerkisid imeilusad mäed, mis samuti „põldudena“ kasutust leidsid. Nimelt kasvatatakse mägedel avokaadosid, banaane, papaiasid jmt, nii et eemalt vaadates on mäed nagu erinevates rohelistes toonides lapitekk.

Viimaks jõudsime kohale. Olime linnast ja merest väga kaugel, mistõttu oli krundil totaalne vaikus – nii heliliselt kui õhuliikumiselt. Hetkega hakkas kohe veel palavam kui sõites. Maja juures logeles kolm meest, kes tundusid nagu ehitajad olevat. Imestama pani, et nad seal midagi ei teinud, vaid vahtisid niisama, kuigi polnud veel lõuna. Meie sinna saabudes istusid kaks neist oma motikate selga ning jäi mulje, et nad lahkuvad. “Maja“ ei näinud küll sedamoodi välja, et sinna 4-5 päeva pärast sisse kolida, nagu Peter enne reklaaminud oli. Esiteks märkasin, et majal pole esiust ning seejärel kohe, et puudub ka katus! John tegi nalja, et see on kabriolett-maja!

Parkisime oma rollerid suure puu alla ning asusime ümbrust uudistama. Siin-seal vedeles ehitusprahti ning peaukse ette olid püstitatud kipakad tellingud. Troim avastas majaseinte vahelt ka wc-poti, aga selle töötamist või mittetöötamist meil proovida ei õnnestunud. Tagumises „toas“ vedeles hulganisti igasugu mõttetut sodi. Ainus uus asi oli üks klaasuks maja küljel. Mul tekkis koheselt ängistustunne, sest sellist räämas asja vaadates ei suuda ma kunagi ette kujutada, et majast midagi ilusat peaks välja tulema. Ma tean, see on täielikult minu isiklik probleem, sest ma ei suuda käia ka renoveeritavates Eesti majades ja korterites. Sellistes, kus võetakse põrand ja seinad üles ning tehakse kõik miinusest plussiks. Ma lihtsalt ei taha näha kogu seda segadust, mustust, mädanenud ja hallitanud palke, roostes kraanikausse jne.

Kuna majas polnud midagi vaadata, viis Peter meid jalutuskäigule oma valdustes. Esimesena riivas silma kergplokkidest laotud järjekordne ilma katuse ja akendeta monstrum. Õnneks asus see peamajast tunduvalt madalamal, kuna maapind langes elumaja tagant umbes meetri. John ja Peter aina jahvatasid, mis ühest ja teisest asjast teha võiks – sead sisse elama panna, välja rentida kohalikele talunikele, kanu hakata pidama jne jne. lonkisime Troimiga sabas ja üritasime pingsalt aru saada, mida nad räägivad, aga Peter´ist arusaamine on paganama raske. Ta nagu mõmiseks ja puterdaks kogu aeg ja kümnest sõnast saab aru ainult kolmest.

Kuigi ümbrus oli hooldamata, oli selles looduses siiski oma võlu. Krundil kasvasid tõepoolest ilusad avokaadopuud, noored, justkui äsja istutatud papaiad ja baklažaanid. Avokaado on tõeliselt kena puu – umbes kirsipuu suurune ja suurte paksude tumeroheliste lehtedega. Peter oli ostnud väga suure valduse, kuna krundi piirid ulatusid kuskile kaugele-kaugele ning sinna sisse mahtusid veel 2 vesiroosidega tiiki, pumbamaja ja mingi põld, kus risti-rästi laotud kepid millegi kasvatamiseks. Peter veel ei teadnudki, mis tal seal kasvab, tundus, et rohelised oad vmt. Jutu järgi on nad seal iga päev hommikust õhtuni tööd teinud, nii et ma ei kujuta ette, milline see koht siis veel „alguses“ oli. Praegu ei saanud ma midagi aru, et tehtud oleks – lagunenud maja ning suur heinamaa, millest sirutuvad välja üksikud istutatud kultuurtaimed.

Päike oli halastamatu ja kõrvetas lagipähe. Kaanisime Troimiga vett nagu hullud. Vanamehed seevastu ei tundunud absoluutselt piinlevat ega joonud üldse. Jõudsime maja juurde tagasi ning John märkas kohe – tema telefon rolleri lahtisest „kindalaekast“ on läinud. Kohe läks lahti uurimine. Asi tundus väga lihtne, kuna me olime ju ometi eravalduses ning kõik inimesed-töötajad, kes seal olid, olid teada inimesed. Aga vietnamlastega ei ole asjad kunagi lihtsad.

Nüüdseks olid maja juures Thuy ning tema vend. Kumbki ei teadnud telefonist midagi. Thuy väitis, et oli kogu aeg sealsamas puu all rollerite kõrval ega käinud sekundikski ära ning oli üsna veendunud, et John võttis telefoni endaga kaasa ning kaotas selle kuskile rohu sisse. John oli 100% kindel, et jättis telefoni motika juurde, kuna oli veel mõelnud, et võtaks selle kaasa ja teeks paar pilti, aga ei viitsinud ja jättis ikka sinna. John on samuti juba vanem härrasmees ja reisinud igal pool üle maailma. Enda sõnul on ta alati pigem ettevaatlik ning teab, et vargaid liigub igal pool, kuid seekord ei pidanud vajalikuks ekstrahoolas olla. Ega ju ise ka ei võtaks oma laua peal olevat telefoni kaasa, kui sõpradel külas olles nt wc-sse lähed. Aga vot. Lugu läks edasi.

John, mina ja Troim mäletasime kindlameelselt, et saabudes oli hoovis vähemalt kolm meest. Kaks neist istusid või seisid oma motikate kõrval, nii et tundus, et nad on lahkumas. Peter ei mäletanud midagi! Ta küsis meilt korduvalt üle, kas ikka kindlasti olid ehitajad seal. Ta ei pannud üldse tähele, et keegi tema maja juures oleks olnud, kui hoovi sisse keerasime! Thuy vend, kes oli sinna jäänud, väitis, et meie saabudes oli seal ainult tema üksi! Mitte ühtki teist meest ega rollerit polevat olnud. Thuy jutust ei saanud midagi aru, kuna too tundus olevat ka hakanud juhmi panema. Minul, Troimil ja Johnil oli väga imelik enesetunne. Pealtnäha nagu lihtne juhtum, aga kõik rääkisid erinevat juttu, nagu „Hercule Poirot“. Helistasime korduvalt Johni telefonile, see kutsus, kuid keegi ei vastanud. Kuna Thuy jahus endiselt, et me kaotasime selle telefoni kuhugi rohu sisse, kõndisime kogu raja jälle hoolikalt läbi ning helistasime veelkord kogu aeg. Nagu arvata oli, ei midagi. Ümbrus oli totaalselt vaikne, nii et kõige valjema peale pandud helinaga telefon oleks pidanud hästi kuulda olema. Kui see oleks seal kuskil olnud.

John hakkas olukorraga leppima ning möönis, et see on puhtalt tema enda süü. Mõned lihtsalt ei saa muudmoodi, kui et „mis ripakil, see ära“. Rahustuseks jalutasime neljakesi kõrvalasuvasse budismi aašramisse. See oli nagu teine maailm. Mõnusad suured varjulised puud, kenad teerajakesed, mittehaukuvad koerad, kiviskulptuurid ja salapärased majakesed. Seal võivad kõik ringi vaadata, nii et uudistasime natuke. Aašramis elavad mõned mungad ning inimesed käivad seal mediteerimas, puhkamas ja õppimas. Kõik oli tõesti kena ja isegi loodus tundus teistsugune kui Peter´i krundil. Irish Bastardi sõnul sõidavad nädalavahetuseti pühakoja juurde väga uhked autod. Õhtuti on koht imeliselt valgustatud ja toimuvad miskid üritused. Maanteel polnud mitte ühtegi silti, nii et sinna peateedest kaugel paiknevasse rahulikku oaasi ei saa mitte mingil juhul sattuda juhuslikult.

Tulime tagasi maja juurde ning Thuy oli megaõnnelik, et keegi oli vastanud Johni telefonile. No 5 minuti pärast, kui nad olid omavahel pikalt rääkinud, selgus, et see oli valehäire, kuna Thuy oli kogemata valinud kõneregistrist üle-eelmise numbri ja rääkis hoopis mingi oma sõbraga. Aahhh.

John tegi ettepaneku, et jätame asja nagu on ja helistame politseisse. Peter rääkis kõik Thuy´le edasi ja palus politsei kutsuda. Sellele leidis Thuy kohe 100 vastuväidet – esiteks nende tuttav ment Ding-Dong pole täna tööl (muidugi ta kohe teadis oma sõberpolitseiniku graafikut) ja teiseks, kellegi teise kutsumine maksaks liiga palju. John oli valmis maksma, öelge ainult see aadress, kus me hetkel asume! Pärast kümmet korda Peter´i ja Thuy käest aadressi küsimist, andis ta alla. Vastust lihtsalt ei tulnud. No mis siis ikka. Tema hea Samsung Galaxy S6 oli ilmselt uue omaniku leidnud. Telefonis olevad andmed, kontaktid ja fotod lootis ta „cloudist“ kätte saada.

Võõrustajad olid meile ostnud banh mi  võikud, et hoovil väike piknik pidada, kuid kellelgi polnud enam isu ning me sõitsime Troimi ja Johniga tagasi Nha Trangi.

Telefonisaaga sellega ei lõppenud. John ostis muidugi juba samal päeval mõneteistkümne miljoni eest uue telefoni ja üritas asja unustada, kuid järgmise päeva hommikul saabus kõne Peter´ilt, kes ütles, et telefon on leitud! Keegi oli selle üles korjanud Tỉnh lộ 8 maanteelt, nii et arvatavasti olevat see välja kukkunud sõidu ajal. Keegi meist ei uskunud seda juttu.

John sai kokkulepitud ajal kokkulepitud kohas siiski mingi tüübiga kokku, kes telefoni tagastas. Menüü oli muidugi juba vietnamikeelseks muudetud, kuid kõik andmed ja fotod olid alles. Me ei saa iial teada, mis päriselt juhtus, kuid arvame, et üks neist ehitajatest siiski varastas telefoni. Nad polnud lahkumas ja ilmselgelt märkasid avalikult „saadaolevat“ telefoni. Thuy käitumist ei tea, kuid vietnamlased hoiavad alati kokku. Isegi, kui ta märkas vargust, ei hakka ta seda tunnistama. Mina arvasin, et vabalt võis tüdruk oma venna ja kamraadidega ka kokku mängida: „Mis see väike telefon rikkale valgele ikka ära ei ole. Ostab uue. Aga meie saaksime selle müügist kõik kena kopika omavahel ära jagada“. Telefon „leiti“ tõenäoliselt üles sellepeale, et John politseiga ähvardas. Kõik need vennikesed seal oleks ju saanud nimeliselt kindlaks teha ja uurimise alla saata. Politseiga jahmerdamisest tahab aga iga vietnamlane suure kaarega mööda käia.

Väiksest suvilavaatamise väljasõidust kujunes hoopis õppetund vietnamlaste rahvusliku kartellikokkuleppe kohta.

Vaatame huviga, kuidas Peter´i ja Thuy kooselu maal kujunema hakkab. 

Juulikuu 2015

Juuli  esimesel nädalal oli Triinu ja Intsu pulma-aastapäev ning tähistasime seda Nha Trangi kõige popimas uues baaris – 45. korrusel paiknevas Skylight 360-s. See koht on täiesti uus tase siin linnas. Omanikud on Los Angelesest ja nimetatud baari näol on Nha Trangi toodud uus ja lahe atmosfäär, popp ja moodne ülesehitus. Ainuüksi vaade ja fiiling seal üleval on mega, aga sisekujundus ja spetsiaalselt valitud muusika annavad ka tohutult juurde.

28. korrusel asuv Sheratoni Altitude baar tundub sealt ülevalt vaadates eriti madal, väike ja jama. Mulle meeldis väga ka ettekandjate mugav, aga lahe riietus – kõik kandsid poppe hiina ketse! Sissepääsuks tuleb küll lunastada 100 000 dongine pilet, kuid selle eest saab ühe tasuta joogi – kokteili, mokteili või õlu, nii et ka poistele toodi midagi erilisemat kui SevenUp, mida nad tavaliselt kõrist alla kallasid. Kohe samal õhtul õnnestus meil tuttavaks saada Skylighti põhitegelase TK-ga. Kasuks ikka ;)

Kuidagi õnnestus Triinul ja Intsul meid ära rääkida teist korda Sapasse minema. See polnud absoluutselt plaanis, kuid nüüd on ütlemata hea meel, et me Põhja-Vietnamit ka suvel nägime. Ostsime lennupiletid, broneerisime hotelli ning läksime. Hanois ootasime paar tundi raudteejaama lähedal restoranis, tellisime igasugu kalleid lääne sööke ning kell 21:30 alustasime rongisõitu Lao Cai poole. Tegelikult on see kõigest 500 km, aga rongil ei õnnestu seda läbida kiiremini kui 8 h. Loomulikult oli jälle jama piletitega ning ostsime lõpuks ikka istekohad. See on selline asi, et no kannatab ära ja mis seal rongis siis ikka hullu istuda on, aga alati on peale sõitu tunne, et „ei, ei, ei, enam seda läbi teha ei taha“. Rong SP1 oli ka üsna päevinäinud ja räpane. Haises ka. Hea asi oli konditsioneer ja lärmi puudumine. Troim vajus kogu aeg minu otsa magama ja kui ma teda järjepidevalt kogu jõudu kokku võttes eemale nihutasin, sai tal villand ning ta kolis koos Luccaga rongi vahekäiku. Appi, kus ma olin närvis, kuna nimetatud põrand ei ole küll koht, kus ma kallist Luccat ja kallist abikaasat lamamas tahan näha. Midagi polnud teha. Ma sain ju aru, et see on ainus koht, kus Troim ehk natuke magada ja end välja sirutada saab ning kogu mustus ja räpasus läheb ju ometi vee ja seebiga puhtaks, nii et las siis olla nii (kuigi süda tilkus verd). Mugavaim olemine oli Simonil, kes mahtus igale poole vabalt magama. 

Lao Caisse saabusime hommikul kell 5:30 ning meil oldi ka kenasti sildiga vastas. Sildile oli kirjutatud  Innar Zuts ja Leenu Plikaraisk. Ma olen booking.com-i süsteemis Facebooki tõttu sellise nimega ja õnneks ei tekkinud hotellis probleemi, et mul passis hoopis teine „perekonnanimi“ on.

10. juuli, mil Sapasse saabusime, oli Stennu sünnipäev. Paar päeva varem kirjutasin hotelli ja palusin neil korralda väike üllatuspidu. Ootamatult sain eriti sooja tagasiside ning lahkelt lubati korraldada tort ja puuviljad, joogid ja kaunistused. Kui küsisin tagasihoidlikult, et palju see asi maksma läheb, öeldi, et maksate ainult tordi eest, kõik muu on niisama juures. No super.

Peale paari tundi magamist ja duši all rongihaisust puhtaks pesemist jalutasime Cat Cat külasse. Nüüd oli seda palju meeldivam teha kui novembris vihmasabinatega. Jõhkralt palav oli küll, aga no vaated olid fantastilised ja ega meil kuhugi kiiret polnud. Vantsisime tublilt sinna ja tagasi ning külas treppidest üles-alla. Simon ja Stennu olid ka tublid, peaasi, et aeg-ajalt jäts või limpa pihku antakse. Õhtusöögi sõime samas Itaalia restoranis, kui Mannu ja Brunogagi. Täiesti planeerimata lihtsalt astusime samast uksest sisse. Mõned kohad tõmbavad millegipärast inimesi ligi. Keegi omanik või mänedžer oli ka seal ning kuulnud, et Stennu on sünnipäevalaps, hakkas teda kohe Bossiks kutsuma. Palusime 5 korda, et nad Vietnami sünnipäevalaulu peale paneksid, alati öeldi „yes, yes“, aga mingit laulu ei järgnenud. Troimil ei jäänud muud üle, kui see tähtsam härra uuesti üles otsida ja veel 10 korda oma soovi korrata. Nüüd selgus siis ka põhjus. Mees vastas, et tal seda plaati pole ning internetist ta küll seda otsida ei oska, et mingu mina arvuti taha ja tehku, mis tahan. Hehee, nii siis juhatatigi mind „pulti“ ja sain paariks minutiks õiguse otsustada kogu restorani muusikavaliku üle. Leidsin laulu ning naasin oma kohale. Tõusime kõik püsti ja laulsime Stennule „mot, hai, ba, happy birthday to you!“. Eriti tore, et ka paar ettekandjat meiega ühinesid ning kogu laulu vietnamikeelsete sõnadega läbi laulsid.

Stennu muidugi arvas, et see ongi kogu tähistamine, aga õige üllatus saabus alles hiljem. Meie hotellitubade juures oli suur terrass täiesti imeliste vaadetega mägedele ja orgudele. Sellele terrassile oligi seatud väike lauake suure tordiga, millel kiri „Sten-Marten 10“, arbuusid, kommid, mahlad ja ….. õlu. Õlu oli muidugi Troimi lisandus asjale. Lisaks veel sünnipäevateemalised kaunistused ja torbikmütsid. Väga, väga armas oli ning Stennu tõeliselt üllatunud. Hommikul leidsime terrassilt pooliku tordi kõrvalt tühja džinnipudeli ja väike Simon oksendas ning oli pikali voodis, keeldudes kategooriliselt välja tulemast. Öös on asju, nagu öeldakse.

Siiski pole sellisel reisil aega pohmellitada või mossitada. Tuleb minna, siis tuleb minna ning Triinul-Intsul õnnestus pesamuna toast välja tirida. Ees ootas nimelt 20 km pikkune päevatuur meie sõbrantsi Chou õe Sang´iga. Novembris Sapas käies, võtsime igaks juhuks oma giidi e-maili aadressi. Nüüd kirjutasin kohe talle ja ütlesin, et soovime teda oma giidiks ja seekord tahame privaat-tuuri. Laupäeval oli Chou ise teiste turistidega kinni, aga ta saatis meile teejuhiks oma õe Sang´i. Sang oli uskumatult tore giid, rääkis väga hästi inglise keelt ja rääkis palju. Minu meelest on see elementaarne, et giid kogu aeg seletaks ja küsimustele vastaks. Meil oli Troimiga megapõnev. Kõndisime esmalt läbi linna uue turuhoone juurde ning sealt suundusime otse „metsa“.  Turuhoones tegime kiire ringi ja saime teada, et musta kana peavad sööma rasedad ning nägime, kuidas vanad naised teisel korrusel kohapeal rahvariideid õmblesid ja müüsid.

Linnast väljas kulges rada mööda mäekülgesid ja läbi džungli, mööda riisiterrasse ja läbi tillukeste külade. Sang ise on must h´mong. See vähemusrahvus on seal enamuses. Mustade h´mongide külades olime käinud eelmisel korral ning sinna viis meid järgmisel päeval ka Chou, kuid Sang´iga läbisime Red Dao hõimu küla. Red Dao naised kannavad peas punast rätikukest ning nad raseerivad ära oma kulmud ja kõik karvad laubalt (sest see on ilus), lisaks kannavad palju tilisevaid metallist ehteid. Meie jaoks oli selline kulmudeta nägu natuke eemaletõukav, iluideaalid on ju kõikjal erinevad. Vanasti oli komme, et kui naine abiellus, seoti talle erilise rituaaliga pähe punane turban. Tüdruk seisid ning kahel pool teda olid vanemad naised, kes hoidsid kumbki ühte otsa suurest punasest sallist. Pruut pidi siis astuma nagu salli sisse ning seejärel seoti see talle turbanina pähe. Oma jalutuskäigul nägin ka mõnda hiidvana daami, kes uhkelt oma suurt punast peakatet kandsid. Tänapäeva tüdrukud on seda asja natuke lihtsustanud.

Naised käivad mägedest indigolehti ja bambust korjamas 

Esiplaanil üks Red Dao naine

Stennu ja musta h´mongi naine

Väga põnev oli koos Sang´iga näha, kuidas kanepist kangast tehakse ja värvitakse. Kogu selline töö tuleb ära teha suvel. Talvel õmmeldakse riideid ja tehakse teisi tubaseid tegevusi, kuna seal tähendab talv samuti külma ja soppa. Nagu Eestiski, eks. niisiis, kanepivarred korjatakse ja puhastatakse ning asetatakse seisvate vihkudena õue kuivama. Seejärel eraldatakse pikad varred käsitsi kiududeks, mis ühendatakse omavahel otsi kokku keerutades pikaks „niidiks“ ja rullitakse keradeks. Need kerad kedratakse vokil nööriks. Kui seda nööri nüüd tuhaga pikalt keeta, muutub nöör valgeks ilusaks niidiks, millega saab kangastelgedel riideid ja vaipu teha. Sang ütles, et tema, tema abikaasa ning kolme lapse riided on kõik tema enda tehtud. See on lihtsalt naiste töö ja naised peavad seda oskama. Kõik tööd on jagatud meeste ja naiste omadeks ning tüdrukuid ja poisse hakatakse varakult õpetama. Ema õpetavad tütreid ja isad poegi. Sapa inimesed on üldse väga õpihimulised, ka keeli omandavad suures osas iseseisvalt. Igal vähemusrahvusel on ka oma keel, mida kõneldakse omavahel, kuid kooliharidus käib vietnami keeles. Nende keeled pidavat olema väga erinevad vietnami keelest ja üldiselt nad end vietnamlasteks ei pea. Sang´i ja Chou´ga vesteldes selgus jutust, et nad on tõesti erinevad. Kultuur, kombed, töökultuur ja suhtumine on teistmoodi. Nt selline lihtne asi, et ülejäänud riigi kodanikud ei viitsi 200 meetrit ka jala kõndida, kui on roller olemas, oma banh mi saiale sõidetakse nurga peale järgi ikka oma motoriseeritud abilisega, põhja alade hõimud aga kõnnivad igale poole jala. Nende jaoks pole midagi erilist selles, et iga päev hommikul tund aega linna kõmpida ning õhtul samamoodi tagasi, tassides samal ajal seljas suurt ja rasket bambuskorvi ning kandes rahvariideid. Vietnami sisetuistid pidavat tulema Sapasse reisile ning siis ka igale poole takso või motikaga sõitma ning sellist 20 km-pikkust retke ei võtaks nad iialgi ette. Pika päeva jooksul nägime mõnes kaugemas paigas tõesti ka üksikut uhket autot ja alati oli see täis pakitud vietnamlasi. Meiemoodi jalutamas olid üksnes lääne turistid.

Aga tagasi tuuri juurde. Üks levinumaid riidevärve sealkandis on indigo sinine ning meil oli suurepärane võimalus näha, mida see siis täpselt tähendab. Naised lähevad suvel mägedesse ning korjavad korvid ääreni indigopõõsa lehti täis. Lehed pannakse hiigeltünnidesse koos veega ja keedetakse pikalt. Selle tulemusena eraldub sinine pigment, mis vajub tünnide põhja ja mis lõpptulemusena ongi riidevärv, mida edaspidi kasutada.

Sang ja indigotünnid

Indigopõõsa lehed

Vesi kallatakse tünnist välja ja põhjast saadakse kätte sinna settinud sinine värv

Nagu guaššvärv

Triin oli nagu kohalik naine, kandes seljas kogu perevarandust (igasugu elektroonilised tahvlid) ja süles väsinud last

Troim küsis, kas need inimesed on siin natuke nagu vabaõhumuuseum, et kas nad teevad neid toimetusi turistide pärast, kuid saime vastuseks, et hoopiski mitte. Nähtud perekonnad elavad oma tavalist igapäevast elu ning turistide pärast pole hakatud küll midagi teisiti või rohkem tegema, et kuidagi autentsust juurde lisada. Meil lihtsalt vedas, et just siis, kui me mööda sattusime minema, kallati indigotünni tühjaks või ketras naine hiigelvokiga kanepikiudu.

Elumajad olid puust või kivist hütikesed, millel puudusid aknad. Kui talvel külmaks läheb, tehakse lõke tuppa ja istutakse kõik ringis selle ümber. Nägime ka ühte ulmerikkuri maja, millel olid tugevad betoonseinad, kaks plastikakent ja ilus valge plaaditud wc, kui maja planeering oli ikka selline, et mingit planeeringut polnudki. Ema-isa, lapsed ja veel mingid sugulased, kokku umbes 15 inimest elavad ikka ühes suures toas, kus lihtsalt matid eri nurkades ning mõned kardinad eralduseks.

Sang noppis siit-sealt justkui muuseas kõrrelisi ning meisterdas neist kõndimise ja rääkimise ajal väikseid loomakesi, mida lastele kinkida. Stennu oli väga vaimustunud ja tahtis kohe kõrrehobuse painutamise selgeks saada. Peatusime ja paari minutiga anti väike käsitöötund.

Rada kulges üsna kõrgel, sest mul läksid aeg-ajalt kõrvad lukku. Suvised riisiterrassid olid lihtsalt uskumatult ilusad. Nii rohelised ja värsked. Bambusesalude kohta rääkis Sang, et neid puid on ka palju-palju erisorte, mida kasutatakse väga erinevatel eesmärkidel, kuid bambusel on nende elukorralduses ülimalt oluline roll. Seda kasutatakse kütmiseks, ehitamiseks, korvide valmistamiseks, söögi tegemisel jne. bambukorv, mis on iga naise seljas ning täidab nii käe- kui turukoti ülesannet pidavat maksma umbes 300 000 dongi (11,7 eurot) ja igapäevasel kasutamisel vastu pidama ca aasta. Hind tundub Vietnami standardites üsna krõbe, kuid samas, ega nad ju mingisuguste muude kotikeste peale raha ei kuluta.

Sang, Sten bambuskorviga ja bambusmets

Tavaline kanep

Kangasteljed

Mais, mida kasvatatakse ainult sigadele söögiks! Lõunas Nha Trangis on see küll ka ikka populaarne inimeste toit

Õhtul kella 16 paiku hakkasime juba üsna väsima, kuid siiski käisime veel ära suure koopa juures. Koobas oli suur ja pime, kuid selle ees ootasid meid juba tublid taskulampidega noored, kes olid kohe valmis giidideks hakkama, kahjuks olime selleks hetkeks juba liiga väsinud, et veel sünges koopas ringi koperdada.

Vietnami rippkõhtsiga. Selliseid paterdas seal üsna palju ringi.

Sang juhatas meid väiksesse külakesse, kus erabuss juba ees ootas. H´mongidel jt hõimudel on siiani üsna levinud korraldatud abielud. Sang ütles, et tema rööviti, viidi tulevase abikaasa koju ning seal poisi ema ja õed veensid Sang´i oma pojaga abielluma. Tunnistas täiesti siiralt, et ega ta oma meest ei armasta, aga kuna nad on nüüd päris kaua juba koos olnud ja neil on 3 last, siis ega tal viga ka pole, et suht okei. Nujaaa. Esimese lapse sünnitas haiglas, kuid teised kaks kodus koos mehe abiga. Kui tunned, et hakkad sünnitama, pannakse selga suur lai maani seelik nagu kohvikannusoojendaja ning naine võtab kahe käega kinni keskkoha kõrgusest horisontaalsest aiast, laseb põlvist kronksu …. ja sünnitab! Isa ülesanne on nabanöör läbi lõigata. Sünnitamine pidi siin olema nii tavaline ja lihtne tegevus nagu iga muu töögi. Paljud ajavad siiani riisipõllul selle asja ära.

Sang´i õe Chou abielu on seevastu armastuseabielu. Chou tutvus kutiga traditsioonilisel turul, kus ikka noored semmimas käivad ning mõne aja pärast ilmus poiss nende koduukse taha riisiviina täis pühvlisarvega. Kui pruudi vanemad selle ära joovad on tulevane liit sõlmitud. Chou vanemad seda aga vastu ei võtnud, kuna tüdruk ise oli veel kõhklev. Poiss oli järjekindel ning tuli mõne aja pärast teisele katsele. Seekord läks õnneks.

Mina, Lucca ja Chou

Chou´l on üks pea 2-aastane laps, kuid tema mees on sõjaväes ja seega peab ta üksi kõigega hakkama saama. Õnneks on ta üks rõõmsamaid inimesi, keda ma näinud olen. Laps ripub enamiku päevast tal seljas või paterdab niisama ringi ja kuigi Chou ja poiss tundusid kõrvuti olles juba nagu emakajakas oma suure pojaga, jaksas Chou last pingutuseta järskudest treppidest ning mudastest riisiterrassidest üles-alla tassida. Süüa tuleb muidugi ka korralikult - hommikuks sööb pisike Chou ALATI 2 kaussi riisi ja poeg pool kausitäit. Nad ei saanud üldse aru, et meie hommikuks ei söö suurt midagi ja lõunaks piisab paarist viilust arbuusist. Seal mägedes ja selles kuumuses ei tahtnud meist keegi keset päeva mingit praadi näha.

Mis seal ikka süüa, kui üks "kotlet" teise järel kõrist alla läheb

Pühapäeval käisime jalutuskäigul koos Chou´ga, kes viis meid oma kodukülasse ja isakoju. Kõige põnevam oli näha maja, kus ta üles kasvas. Kompleks koosnes umbes kolmest suuremast hoonest, mis kõik olid omavahel ühendatud. Hoovis ja seinte ääres vedeles igasuguseid tööriistu ja vanakraami, keset hoovi suur hunnik kanepivarsi. Ühe katusealuse all kükitas hirmkõhna mees (tegelt „istus“ varbavaheplätu peal) ning toksis haamriga mingit metallitükikest, mis oli asetatud pisikese puupaku peale. Chou tutvustas meile auväärt kullasseppa, kelle kätetööd kannab terve suguvõsa. Kõhna kullassepa kõrval istus natuke suurema pingikese otsas laialt naeratav vanamees, kes viibis justkui kuskil oma meeldivas maailmas. Tema seosest Chou ja tema perekonnaga me aru ei saanud, küll oli aga üsna kindel, et see mees on lähemalt tuttav kanepitaime muude kasutusvõimalustega, kui ainult sellest riiete-kottide tegemine. Silmad pahupidi ja suur õnnis ilme ees jälgis ta, kuidas 4 suurt ja 2 väikest kummalist valget inimest nende hurtsikute vahele oli sattunud. Arvata on, et tema jaoks olime me kõigest tema enda fantaasiaviljad.

Kullassepa tegemised olid aga põnevad ning juba toodigi meile paberileht, et saaksime ise endale sõrmused kujundada, mis 1,5 dollari eest kohe nüüd valmis tehakse. Meie jaoks oli see üks uskumatult lahe kogemus ning Simon ja Stennu mõtlesid oma kavandid väga tõsiselt läbi. Mina ja Triin lasime kullassepal endal meie sõrmuste muster välja mõelda. Sõrmuste tegemiseks võttis meister kilekotist neli valmislõigatud metallitükki ning asus laiemale osale mustrit toksima. Tal polnud suurendusklaasi, prillidest rääkimata, korralikku töölauda ega –tooli, valgustust, riietust jne jne ning ometi valmisid otse meie silme all paarikümne minutiga neli omanäolist sõrmust! Mees ei tõusnud kordagi, et end sirutada või ringutada ega lasknud end häirida uudishimulikust seltskonnast, kes tema tööd vaatas ja kommenteeris. Lisaks meile ja naerataja-mehele, istus ringis veel paar kohalikku last.

Käisime Chou´ga natuke ka majas sees, aga ausalt öeldes polnud seal suurt midagi vaadata. Aknaid pole ning seega ei näe eriti midagi. Kõige olulisem asi tundus olevat suur lilla lina, mis oli kinnitatud ühele seinale ja mille ees olid viirukid. Lina peale olid kleebitud kuldsed päike ja kuu ning rivi looma- ja linnukujutisi. See pidi olema Chou isa nõidumisekoht. Isa on ainus, kes teab, kuidas neid asju kasutada ning tema pidavat seal siis riitusi läbi viima. Kui proovisin veel midagi küsida, põikles Chou kõrvale ja püüdis millestki muust rääkida. Ju siis pole see teema, mida avada tahetakse.

Saime sõrmused kätte ning tänasime ette ja taha. Küla vahel proovis meiega juttu teha veel üks kangemaid aineid pruukinud lilla sametpintsakuga daam. Naine võis olla vast juba 80 aastat vana, aga tahtis väga meiega midagi seletada ja talle ilmselgelt ei jõudnud kohale, et me temast muhvigi aru ei saa. Seepeale koukis ta oma peenest jakitaskust välja tavalise tuletiku ja asus sellega oma kõrvu „puhastama“. Õõõõõ, meil läks süda pahaks ja kiirendasime sammu.

Poole aastaga oli see mustade h´mongide küla päris palju muutunud. Turism jõuab sinna nüüd tugevamini kui niisama läbijalutavate gruppide näol. Juba oli tekkinud väikseid seljakotirändureile mõeldud kodumajutusi, mõni baar (suured sildid külm õlu ja piljard) ning massaažisalongid. Sellest on natuke kahju, kuna küla on ikka nagu küla ikka ja need sildid kuidagi üldse ei sobi sinna. Teisest küljest on muidugi tore, kui on võimalus võtta niimoodi aeg maha, nende inimeste keskel pikemalt peatuda ja nautida puhkust linnast väljas. Lisaks annab see tööd kohalikele.

Ülejäänud õhtupooliku veetsime Triinu ja Stennuga turu peal uudistades. Pühapäeva õhtul olid Sapa peaväljak ja seda ümbritsevad tänavad tihedalt oma käsitööd müüvaid naisi täis. Enamasti müüdi uhkeid värvilisi seelikuid ja kleite ning valik võttis silme eest kirjuks, kuid oli ka tohutult huvitav. Imetlusväärne, kui ilusaid asju nad valmistada oskavad ning sealses kaubas võis küll kindel olla, et need pole „made in china“. Küsisin ühe seeliku hinda ja ootasin vastuseks ca 250 000 dongi, aga ei, hoopis 100 000 (4 eurot). Kauplesin, et 50 000-ga võtan ära ja müüjatar oli kohe selle summaga nõus! Ma olin väga üllatunud. See polnud mingi väike mõttetu riidetükk, vaid korralik mitmevärviline, põlvini plisseeritud seelik. Vot siis, mida tähendavad kohalikud hinnad. Lääne turistile mõeldud söögid-joogid on Sapas tunduvalt kallimad kui Nha Trangis, aga kohalik käsitöö peaaegu tasuta. Ostsin kaasa ka kreeka- ja makadaamiapähkleid, mis peaksid ka justkui sealt pärit olema, kuid nende hinda kaubelda ei õnnestunud ja kilohind jäi umbes 12 euro kanti. Lisaks riietele ja pähklitele müüdi pirne ja ploome (Nha Trangi turgudel täiesti tundmatu kraam), kuivatatud puuvilju, kotte, ehteid ja võimsaid nuge. Noameisterdamine tundus ka kõval tasemel olevat, Troimil hakkas nii mitmeski kohas suu vett jooksma ning ta võis pikalt vestelda erinevate mudelite valmistamistehnoloogiast ja materjalidest.  Nuga jäi siiski ostmata, sest pelgalt selle pärast poleks olnud mõttekas lennukisse allaminevat pagasit ostma hakata.

Õhtul sõitsime taas süda-pahaks bussiga Lao Caisse ja siis juba rongiga Hanoisse. Seekord õnnestus saada magamiskupee! On ikka hea, kui saab pikali visata, kuid jällegi jõudsime pealinna hommikul 4 ajal, mis tähendas vastikut poole une pealt üles ärkamist ja siis kuskil raudteejaama kohvik-hotellis tiksumist. Meil läks muidugi hästi, kuna see koht, kuhu oma kaadervärgiga maandusime, oli megaarmas ja rahulik kohvik, mille oranžis mungarüüs omanik polnud üldse vastu, et me mitmeks tunniks kohviku neljast lauast kolm hõivasime. Lastele lubati lahkelt lahti teha ka välivoodi, mis tähendas, et nüüd poleks teistel kundedel kohe kindlasti enam ruumi olnud.

Kui kell lõpuks 7.30 sai sõitsime taksoga Sinh Cafe reisibüroosse, kust pidi algama Intsu-perekonna Halong Bay tuur. Nimetatud tuuri broneerimine oli ka nali kuubis. Tegelesime sellega e-maili ja telefoni teel, kui alles Sapas olime. Tahtsime olla kindlad, et nad saavad tuurile minna esmaspäeva hommikul, kuid meil polnud kuidagi võimalik ise büroosse kohale minna või mingeid andmeid saata ega ettemaksu teha. Sinh Cafe kontor Hanois (kelle teenuseid me oleme ka eelnevalt juba 3 korda kasutanud) lahendas olukorra nii, et meie Sapa hotelli ilmus kokkulepitud ajal keegi härra, kellele Ints pidi 2 miljonit peopeale laduma. Mingit tšekki vend välja ei kirjutanud ja et kuidagigi mingi jälg järgi jääks, tegime tüübist foto! Mõnikord tuleb natuke riskida ja inimesi pimesi usaldada, et asjad liikuma saada. Hanois tuuriga mingeid probleeme polnud, nii et ju siis andsime raha õigele asjapulgale.

Meie lendasime tagasi Nha Trangi ja nemad jätkasid kohe järgmise lühitripiga. Kahjuks ei läinud pooled asjad, nii nagu lubatud, aga no ilm oli ilus ja nad said oma Halong Bay kogemuse kätte. Mis sest, et pidid magama neljakesi samas voodis ning elektrit anti vaid jaopärast ning hommikusöögiks  kohvi vaid üks tass (juurde ka osta ei saa!), siiski tuleb ainult õnnelik olla, et nad sinna 2 000 väikesaarega UNESCO kaitse all olevasse imelisse lahte juuli lõpus ei otsustanud minna. Nimelt paar nädalat hiljem tabasid seda piirkonda tohutud vihmad, mis aina sadasid ja sadasid 24h, nii et kõik tänavad ujusid mudast. Mul puudub info, kas sel ajal üldse neid reise korraldati.

Halong Bay laeva peal

Imeline Halong Bay

Cat Ba saare rand

Ints ja Stennu ronisid Cat Ba mäe tippu ka. 3 aastat tagasi sellist huket vaateplatvormi polnud (oli ainult vana roostes raadiomast). Nüüdseks on tippuminev rada ääristatud ka korraliku tugeva käsipuuga.

Puhkuse viimased nädalad veetsime hoopis koos kuumas ja kuivas Nha Trangis. Esmalt arvasid Triin ja Ints, et 6-aastane Simon on liiga pisike, et suudaks õllejooksu läbi teha ning tassida nad teda igatahes ei viitsiks, kuid peale Sapa matkasid oli Simon tõestanud, et ta jaksab küll ning seega kaasasime ka tema viimasel kahel korral Hashile. Siiani on hashi alati kaitsnud mingi müstiline õllevaim, kes pilved kaugele eemale kihutab. Pühapäeva hommik võib olla pilves ja märg, kuid kella 15-ks on kõik taas ilus. Simoni jooksudel läks aga hoopis vastupidi. Mõlemal korral hakkas poole pealt sellist padukat sadama, et pidime 15-20 minutit kuskil varju all ootama. Esimesel korral seiklesime tol hetkel kõrgete mudaste kallastega kalatiikide vahel, teisel korral läbisime just mingit ehitusteed, mis oli nii sopane, et plätudega oli võimatu kõndida ning pidime suure osa rajast paljajalu läbima. Mingi hetk läks vihm nii tugevaks, et ma ei näinud enam mitte midagi. Troim silmas tee ääres suurt betoonist toru ja karjus „kõik torru“. Sibasime kuidagi sinna ja pressisime end koos paari väikse vietnami poisiga sisse. Eks tegelikult oli naljakas ka ning kuna kõik olid positiivsed ja naersid, talus ka Simon asja rõõmsalt. Ta oli muidu selline, kes absoluutselt ei sallinud, kui jalanõud või riided märjaks, hoidku veel, et sopaseks saaksid. Kõik pidi olema alati puhas ja korras. Hashil oli asi sellistest seisunditest kaugel. Õnneks lapsed paljajalu kõndimisega end ei vigastanud, kuigi see piirkond oli tõesti karm – ringi sõitsid tohutusuured ehitusmasinad ja lisaks looduslikule sopale oli maapinnal ka kes-teab-mis kemikaale. Torus passides lootsime ainult, et meid kogemata mingi kraanaga üles ei tõstetaks ja „ära ei paigutataks“. Ainsaks vigastuseks jäi minu järjekordne roostes naela otsa astumine. Õnneks seekord läks kergemini, kuna nael läks suures osas paksu kannanaha sisse ja teetanusevaktsiin on mul hiljuti tehtud.

Simon ja Hash-buss

Äärelinna lõbustuspark

Torus

Söögijagamise ajal oli ilm juba parem ning lõpp hea, kõik hea.

Triin jälle uute tossude pärast jää peal

26. juulil pidi läbi saama meie Vietnami viisa. Siin seadus kogu aeg muutub ja me polnud kindlad, kas saame viisat teist korda pikendada või peab riigist välja minema. Käisin küsimas viies reisibüroos ning kõikjal vaadati passi, helistati kuhugi ja öeldi, et jah, saab küll pikendada, aga maksab. Hinnaks 40 dollarist 250 dollarini. Täpselt 10 päeva enne viisa aegumist läksin sinna 40 doltsi kohta tagasi koos passidega, kuid nüüd oli hind tõusnud juba 120-ni! Nojah, kauplesin veel mõnes kohas ja lõpuks sain passid ära antud kokkuleppega, et pikendame viisat üheks kuuks ja maksame ühe passi kohta 110 USD. Nädala pärast läksin rõõmsalt passidele järgi, kuid noorsand laiutas käsi ja ütles, et viisasid pikendada ei õnnestunud ning ta soovitab meil kohe Kambodžasse sõita! Väidetavalt olid nad helistanud mitmele ametnikule ja üritanud nii üht kui teist ära rääkida, kuid tulemusteta. Raha maksti mulle korralikult dongipealt tagasi. Nii, oli 25. juuli ja laupäev ning meil polnud mingit plaani järgmisel hommikul riigist uttu tõmmata. Õllejooksul kurtsime oma muret Dingole, kes tunneb siin linnas igasugu asjapulkasid. Dingo andis meile paljulubava visiitkaardi, lisades, et kui see mees teid aidata ei suuda, ei suuda seda keegi. Mr Trung, kes töötab lennujaamas, valitsuse heaks ning tont-teab-veel mis kohtades, ja kelle e-maili aadress on o.probleminnhatrang@......., osutus äärmiselt kenaks inimeseks. Kohtusime temaga esmaspäeval, kui viisa oli juba läbi, Louisiana Brewhouse´is ning arutasime meie asja üle tunni. Trung vangutas pead ning kinnitas, et oleme üsna kehvas olukorras.

Paar päeva varem olime ostnud lennupiletid Eestisse, Intsudega samale lennule, mis tähendas seda, et tegelikkuses polnud meil viisat 7-ks päevaks. Üldiselt poleks see väga suur probleem, kui oleksime turistid. Viisa ülelaskmine tähendab natuke rohkemat sekeldamist lennujaamas, võib-olla peab kuskil väikest althõlmamaksu maksma (lisaks ametlikule trahvile, mis on ka üsna krõbe, jäädes kuskile 20 euro kanti iga ületatud päeva eest), taluma piiriametnike mõnitusi ning olema viimane, kes lennukisse lubatakse, aga sellega asi piirduks. Meie tahtsime aga kindlad olla, et me: a) lennukist maha ei jää ja b) et me kuu aja pärast ka riiki tagasi saaksime tulla. Nagu teada on iga (halb) asi millekski hea ning siin tulidki mängu Troimi haiglapaberid. Juulis oli Troimi tabanud 24h kestev kõhuvalu ning käisime kohalikus haiglas. Talle tehti igasugu erinevaid uuringuid ja lõpuks pandi mitmeks tunniks tilgutite alla. Kõikide nende asjade kohta olid meil loomulikult olemas vietnamikeelsed paberid ja arved. Probleemilahendaja ütles, et just nende dokumentidega saab immigratsiooniametis vehkida ning kinnitada, et me ei saanud riigist lahkuda, kuna Troim oli nii haige, et igasugune reisimine oli välistatud. Minu päästjaks sai asjaolu, et oleme Troimiga abielus. Kuna meil loomulikult abielutunnistust polnud, piisas tõenduseks meie ühisest perekonnanimest. Tasub vanasid traditsioone järgida.

Trung helistas ja kirjutas ja organiseeris ning andis meile paari päeva pärast vastuse, et jah, meie viisasid pikendatakse üheks nädalaks. Passid saadeti lennukiga HCMC-sse ja tagasi pidime need saama alles enne oma kojulendu, kohtudes Saigonis mingi Trungi käsilasega. Trung käskis meil juba laupäeval Saigoni sõita ja seal hotell võtta. Kinnitas meile kogu aeg, et ta tahab, et meil kõik hästi läheks ning vähendab meie riske. Sellele Saigoni tüübile olla öeldud, et meie lend läheb juba pühapäeval kell 11, nii et ta peab kindlasti pühapäeva hommikul kell 8 hotelli tulema ja passid ära tooma. Riskide vähendamine tähendas siis seda, et tegelikult oli meie lend esmaspäeval ja selline pühapäevaks asjade kokkuleppimine pidi välistama olukorra, et see HCMC tüüp näiteks ei tule või jääb hiljaks. Küsisin igaks juhuks, et kas on variant, et meie passid jõuavad tegelikult juba nädala sees lennukiga tagasi Nha Trangi, kuid see olevat 100% võimatu. Nojah. Ostsime siis kogu seltskonnale laupäeva õhtuks rongipiletid Saigoni ja broneerisime uhke 4-tärni hotelli (et pärast pikka rongisõitu natuke vaikust ja rahu nautida). Lennupiletid olid selleks perioodiks täiesti naeruväärselt kallid.

Reede hommikul kell 5:40 saatis Trung Troimile sms-i, et passid jõuavad sama päeva õhtul viimase lennuga Nha Trangi ja ta tuleb toob need öösel kell 12 ära! No mida asja. Meil oli muidugi hea meel, et passid juba varem oma kätte saame, aga no me oleks võinud vabalt Nha Trangist siis alles pühapäeva õhtul lahkuda ja raudteejaamast otse lennujaama sõita. Kogu see Trungiga asjaajamine läks meile väga kalliks maksma. See, et tahtsime Eestisse tulla koos Intsudega ning reisibürood meile kärbseid pähe ajasid, röövis rahakotist 360 dollarit! Vähemalt toetasime oma lollusega loodetavasti nii mitutki Vietnami perekonda …. Nagu Trung natuke vihjas, maksab ta  passide saatmise eest alati 10 USD ka stjuardessidele jne jne jne. Ses mõttes on muidugi hästi, et ükskõik, mis lahendamatuna näiv olukord siin ka ette tuleb, siis raha avab kõik uksed. Pritsi pappi ja näed tulemusi.

Tänu Trungile oli meile passi löödud pisike tempel, millele pastakaga juurde kirjutatud, et viisa on pikendatud kuni 03.08.2015. Selle all oli tavapärane „10 (mười) USD“. Vahet pole, kui palju me pikenduste eest aastate jooksul maksnud oleme, ametlik tempel ütleb ALATI, et pikendamine on 10 USD ja punkt! Aru ma ei saa, mis uutest seadustest nad räägivad??? Nagu teeksid „uusi seaduseid“ reisibürood ise kuskil oma internetifoorumis.

03.08.2015. läksime probleemideta Tân Sơn Nhấti Rahvusvahelisest lennujaamast riigist välja ja ükski piirivalvur ei tundnud meie vastu suuremat huvi. Tuimalt löödi tempel passi ja kõik. Samamoodi käituti ka kuu aega hiljem uue kolmekuulise viisaga sisse tulles. Trungi korraldatud visa on arrival kiri oli korrektne ja meid ei peetud viisarežiimirikkujateks. Tore.

P.S 17.10.2015 sai meil täis kolm aastat siin Lavu 2 korteris elamisest! 

Lõppu veel mõned toredad fotod:

Ana Mandara päikseprillipeegelduses. Puhkus.

Põhitoit

Nummi kraps. Totaalselt kaitseülikonnas. 

Tänavajuuksur, kelle juures ka Troim on käinud, ning seetõttu kõnetab ta meid alati "Hello, my friend!". Tööd tal jagub.

Rannas venelaste ostukeskust ehitavatel töölistel on eriti mõnus lõunapausi nautida

Intsud oma lemmikrestorani ees. Gecko-family oli megaõnnelik, et Triin ja Ints Nha Trangi tagasi tulid ning regulaarselt seal söömas käisid. Triinu süles on beebi, kes novembris alles triibulise pluusiga tüdruku kõhus oli. Triin ja Ints kinkisid neile kotitäie mänguasju, mis tegi Gecko-family väga õnnelikuks. Nii armas neist. 

Kogu maailm valla :)