Leda, Jüri ja Peeter Vietnamis, 2. osa

...jätkub....

 

 

no comments

 

Nha Trang

 

Esimene päev läks niisama sisseelamise tähe alla. Ema oli nii väsinud, et arvas, et ei jaksa isegi õhtust tulla sööma, kuid peale paaritunnist uinakut saabus energia tagasi. Panime nad elama Danny hotelli Carpe Diem ning hoolimata hotelli natuke kõrvalisest asukohast jäid nad oma tubadega väga rahule. Danny on pannud suurt rõhku oma hotelli mugavaks ja ilusaks muutmisele, seal on kõik pisiasjad läbi mõeldud. Igatahes olid vanemad rahul, et said peale seda jubedat rongi end rahulikult suures voodis pikaks sirutada ning õhtusöögiks end koguda.

Läksime koos Jane´i ja Mark´iga Lanterns´isse. Selles kohas käisime Troimiga kunagi kokanduskursustel, aga söönud seal ise polnudki. Resto oli puupüsti täis. See on täiesti müstika, kuidas sellel kohal on iga päev täismaja, järelikult ikka väga hea reklaam. Samas, toidud olid ka head, ilusti serveeritud, ettekandjad olid kiired ja abivalmid ning pärast tahtsid saada tagasisidet, kuidas maitses. Eks mul oli natuke eelarvamus, kuna nägin, kuidas kursustel seda E621 jõhkralt lisati, aga ma ei hakanud seda teemat seal lauas üles võtma.

Seltskond sulandus väga hästi kokku ning me olime Troimiga meeldivalt üllatunud, kui hästi minu ema ja Peeter inglise keelt räägivad. Nad pole ju üldse harjutanud, aga seal lauas hakkas jutt kohe jooksma. Jane ja Mark olid jällegi vaimustunud, kui toredad vanemad meil on. Muidugi said nad ka Eestist kingitusi: šokolaadi ja Eesti T-särgi, mille Mark kohe selga pani. Isast oli natuke kahju, et ta inglisekeelses vestluses osaleda ei saanud, aga tõlkisime talle jooksvalt. Eks esimesel päeval pidi ka BC üle vaatama ning seal vanemaid teistele tutvustama. Naljakas oli vaadata inimeste reaktsioone, kuidas mõni ütles, et ma olen rohkem ema moodi ja teine, et olen isaga „same, same“ :) ning tähelepanelikult uuriti ka Troimi ja Peetri sarnasust. Seda sarnasuse asja ütlesid aga väga paljud, sealhulgas meie turvamees. Vanemad on siin riigis väga tähtsad ja austatud.

Ja järgmisel päeval oligi juba Troimi sünnipäev. Hommikul kogunesid kõik meie juurde, kallistasid ja musitasid Troimi ning tõid kingitusi. Troim oli nii üllatunud ja jäi loodetavasti väga rahule sellest suurest tähelepanust. Üks üllatuskülaline oli tal ka – Väike Lucca tuli Eestist õnne soovima! Muuhulgas sai ta kingiks suure paksu Keith Richards´i eluloo raamatu, suitsujuustu ja Jane´ilt-Mark´ilt malaariavastase komplekti (ehk siis suur pudel Gordons´ gin´i + laim + toonik; juures täpne manustamisõpetus :)).

Sünnipäevahommikukohvi sõitsime jooma Chong Promontory Kaljude juurde. Ja sõitsime bussiga, et mitte kogu aeg taksojuhtidega võidelda, pealegi saab bussiga väikse ekskursiooni ka ning bussid on siin konditsioneeritud ja puhtad, ainult et nii kui meie peale astusime, pandi üürgama kohalik muusika. Tundus, et meie pärast :) Chong Promontory´s on mõned kenad kohvikud ja imeilus vaade. Lisaks sai vanematega üks turistikoht ära vaadatud ning neile hiiglase-käe legend ära räägitud.

Üldiselt olid vanemad megaõnnelikud ja neil meeldis olla Nha Trangis, puhata, õlut-veini juua ning meiega ringi hängida. Isad higistasid mõnuga ning me kinnitasime neile, et siin võib vabalt vahepeal ilma särgita ringi kõndida, vahet pole, niikuinii peetakse venelasteks. Ka ema hakkas end palju vabamalt tundma, ütles, et Tallinnas olles mõtles ta küll, et ei julge siin üldse randa minna ja häbeneb, kuid siin soojas kliimas ununevad sellised asjad kiirelt. Paari päevaga ei mõtle enam selle peale, kas su soeng on tipp-topp korras ja ripsmed värvitud. Lihtsalt lähed kaasa selle mõnusa kuuma kliima fiilinguga.

Troimi sünnipäev jätkus õhtul, kui tegime traditsiooniline double-külastuse – esmalt Sheraton ja siis Lac Canh. See on väga hea kontrastide näitamise viis. Sheraton oli muidugi super, peen ja ilus. Lac Canh aga ehmatas mu ema küll korralikult ära. Eks ta midagi eriti ei öelnud, aga suurt midagi peale riisi süüa ka ei julgenud. Millegipärast tundus talle seal räpane, kuigi tegelikult on see koht täiesti turvaline. Õpetasin isale pool õhtut pulkadega söömist ja ta sai juba päris hästi hakkama, igatahes ta tahtis õppida ning üritas iga pisemat riisitera ja kapsalehekest pulkadega haarata. Lõpuks tuli hästi välja, aga paar päeva hiljem alustasin õpetamist otsast peale. Õhtu lõpetasime muidugi Booze Cruise´is. Oli väga meeleolukas ning kohale saabusid ka Lucca koos oma väikse vennaga. BC töötajad arvasid nüüd muidugi veel rohkem, et me oleme täiesti veidrikud. Jüri leiutas Booze Cruise´ile eestikeelse vaste – Puust Kruus. Et niimoodi jääb talle see paremini meelde.

Esmaspäeva, 18. märtsi, tegime rahuliku päeva. Reisi algus oli niigi tormiline olnud ning randa nad polnudki veel saanud. Kõigil oli muidugi üks eesmärk, võimalikult pruuniks saada, nii et nii nad siis lamasid seal ühe ja teise külje peal ning püüdsid päikest. Õnneks ikka määrisid end kreemiga ka. Tänu oma emale ja isale sain ise ka natuke „valge inimese“ tunnet tunda ning Lousianas toolide peal peesitada. Ohh, kui mõnus see oli. Nüüd saan aru, küll, miks Jane iga päev Louisianas on ja tooli rendib. Tooli peal on ikka hoopis mõnusam kui liiva sees. Õhtuks oli isa igatahes nagu vähk, nahal olid tugevad päikserandid juba, ning Troimi isa oli suutnud miskitmoodi oma jalatallad ära kõrvetada. Ega ta muidugi eriti ei istunud ka, vaid ainult jalutas mööda kuuma liiva, aga liiv on siin tõesti nii-nii tuline, et peab ettevaatlik olema.

Teisipäeval, 19. märtsil oli mu ema-isa 31. pulma-aastapäev, mis tähendas jälle tähistamist. Hommikul käisime kõik koos jala turul ning klõpsisime mutikestest pilte. Meie jaoks tavaline rutiin, aga vanematel muidugi megahuvitav. Elusate lindude sektsiooni me neid viima ei hakanud, mu ema oleks vist kohe minema jooksnud siis.

Pärastlõunal sõitsime aga I-Resorti. See on ka mudavannidekoht, kuid uuem ja 2 korda kallim. Tahtsime ise ka näha, missugune see on, kuna Jane kiitis seda taevani ning ütles, et see on ikka nagu 5-tärni koht. Sõitsime taksoga sinna ning jätsime juhi meid ootama, arve oli ees 142 000. Tavaliselt need tüübid ikka ootavad ja passivad, et nende kliendid tagasi sõidaksid, aga seekord meil vedas! Kui me välja tulime, oli meie kutt kadund, nagu tina tuhka ja me võtsime uue takso. Mis tähendas, et saime sinnasõidu tasuta. No mis siis, I-Resort´i sissepääsupilet on ise juba niipalju kallim, et väga vahet polnud.

 

Süsteem oli sama, mis Thap Ba´s – dušš, mudavann, mineraalveevann, kosed ja basseinid. Riietusruumid on ilusamad ning kuidagi väga vaeva on nähtud seal nende kaljude ja asjade ehitamisega, aga ma ütleksin, et üldiselt on see uus koht nõrgem. Näiteks mudavannis saime küll omaette olla, aga kuuma mineraalveevanni eraldi ei olnud. Seal vedelesime koos teiste inimestega ja see oli nii suur, et seal võis ujuda. Lilli, puid ja rohelust on ka vanas rohkem. Uus oli natuke kõledam ja totakam. Ei teagi. Vanematel muidugi võrdlusmoment puudus ja neile väga meeldis. Ega see muda sees vedelemine on omaette kogemus, kuna see muda siin ei haise ega ole mingi vastik paks kleepuv ollus. Aa, ja siis kõigile anti rätikud ja pudel vett, mis oli tore väike žest.

Tagasi sõitsime siis juba uue taksoga, mille meeter hakkas taas nullist tiksuma. Enne linna tegime peatuse Po Nagar tornide juures ja kupatasime vanemad vanasid ehitisi vaatama. Tuleb ikka vaatamisväärsused ära näha.

Õhtusöögi sõime Aisha´s. Püüdsime küll Mariannat ka kätte saada ning talle šokolaadi viia, mis isa spetsiaalselt temale mõeldes ostnud oli, kuid tüdruk ei vastanud meie sms-idele ning restoranis teda ka ei olnud. Mis siis ikka. Õhtusöök oli hea ning kogu atmosfäär ja värk avaldas vanematele muljet. Istusime teisel korrusel ning saime mõnusalt omaette olla.

Järgmise päeva vedelesime jälle rannas ning meie Troimiga käisime Metros, et seekord ise õhtusöök teha. Liiga palju juba väljas söödud. Maks, riis, salat. Kahjuks ei saanud Pets tulla õhtust sööma, kuna tema jalgade alla olid nüüdseks tekkinud juba villid ning ta ütles, et iga samm on nii piinarikas, et ta lihtsalt ei suuda kõndida. Tegi endale hoopis kodus mitu korda jaheda veega jalavanni ning määris taldasid. Viisime söögi talle hotellituppa.

Jüri käis pärastlõunal massaažisalonge avastamas ning meie jalutasime emaga linna peal ning ostsime igasugu maiustusi talle Eestisse kaasa. Jüri käis üldse palju üksinda ringi luusimas ning elu-olu vaatamas. Näiteks tihti, kui kõik peale õhtusööki koju tuterdasid, läks isa paari tunni pärast üksinda linna vaatama. Jälgis, kuidas uusi maju ehitati, mismoodi motikamehed töötavad ja kuidas valgetele meestele tüdrukuid pakutakse. Lisaks kõigele avastas ta, et üks ratastooli-tüdruk, kes meile alati lehvitab ning kellega me juttu räägime ja kelle käest mõnikord nätsu ostame, suudab tegelikult kõndida. Isa ütles, et jälgis teda natuke ning vaatas, kuhu ta sõidab. Tšikk sõitis ühele kõrvaltänavale ning siis tõusis toolist püsti ja astus paar sammu oma sõprade juurde õhtust sööma. No ma ei tea, võib-olla on tal mingi jalgade probleem, et ta ei saa korralikult ja ilusti kõndida ning sellepärast sõidab ratastooliga. Aga igal juhul, see oli see uudis ka Jane´ile ja Mark´ile.

Niisiis, üks puhkepäev läbi ning neljapäeval, 21. märtsil oli jälle kavas aktiivne tegevus. Jane´i abiga rentisime 7 peale maasturi ning sõitsime linnast välja. Enne veel ronisime Valge Buddha juurde ning nägime ühte kummalist asja – nimelt on seal üks suur kell, mida mõni munk mõnikord lööb ehk siis tegelikkusest tõukab mingit suurt horisontaalselt rippuvat tala vastu kella. Seekord aga oli kella juures järjekord ning valged turistid istusid üksteise järel kella sisse (kella all oli väike pink) ja lasid siis mungal kella lüüa. Ma pole siukest asja enne näind. Mis head sellest tulla võib, pole mul aimugi. Aga kurdiks jääda või peavalu saada on minu meelest küll suur tõenäosus.

Edasi jätkus teekond ida poole. Peagi lõppesid majad otsa ning kahel pool teed laiusid ilusad rohelised riisipõllud. Veel tunnike sõitu ning põllud asendusid puude, põõsaste ja aina tihedamaks muutuva džungliga. Lõpuks keerasime suurelt teelt maha ning tiirutasime mööda väikseid teid. Aknast paistsid mäed ja orud ning üksikud värvilised majad paljasjalgsete laste, kanade ja võsalehmadega.

Lõpuks jõudsime YangBay rahvusparki. See oli nagu mingi võlumaa. Kuskile nii kaugele mägede vahele džunglisse oli rajatud selline suur asi – uhked laiad asfaltteed, elektriautod, pargid, skulptuurid, restoranid ja suveniiripoekesed. Kõik oli korras, puhas ja niidetud. Kõik see oli huvitav ka Jane´ile ja Mark´ile, kes samuti olid sellest kohast kuulnud, kuid mitte kunagi ise käinud. Kena ao dai´d (Vietnami traditsiooniline kleit) kandev tütarlaps suskas mulle kätte brošüüri ning joonistas peale numbrid, mis järjekorras me pargis erinevaid kohti läbima peaksime. Okei.

Esimene peatus – traditsioonilisemuusika maja (siit näeb videot). Tareke oli meie sinnajõudes juba paksult venelasi täis ning laval käis kõva show. Kutid tegid muusikat põhimõtteliselt ei millegagi. Tagusid bambuskeppe teineteise vastu, puhusid ja plaksutasid ning põhimõtteliselt tuligi sealt mingi räpp välja, aga no tegemist on siiski üksnes rütmiga. Natuke oli isegi huvitav, aga lahkusime sealt küllalt kiirelt, et idanaabrite grupist ette jõuda. Järgmine peatus oli see imeilus kosk, mille pärast üldse too park ehitatud on ja kust oma nime saanud. Niisiis – Yang Bay waterfall.

See oli hästi mitmetasandiline, lai ja väga maaliline kosk (siin on jälle väike video), kahel pool kõrged tumerohelised puud. Muidugi oli ka siin inimkäsi natuke abiks olnud ning mõningaid sillakesi ja kivikesi juurde ehitanud, aga vietnamlased teevad seda kuidagi nii, et ei häiri üldse. Eemalt vaadates ei saa arugi, et mõne asja puhul pole tegemist päris loodusega ning tegelikult on selle mõte ainult turisti elu natuke kergemaks teha. No vanamutid ei saa ju turnida mingite konarlike looduslik kivide peal. Kose all või ees oli mõnus looduslik bassein. Tormasime kõik vette, mis oli jahe ja puhas. See vesi oli tõesti üks mõnusamaid kohti, kus ujuda. Põhi oli liivane ning sügavamaks, kui rinnuni, ei läinudki, temperatuur oli mõnus-karastav ning vesi nii selge, et paistis täielikult läbi. Lisaks elasid seal doctor-fishid (võin ka eksida). Arvan, et need on just need kalad, kuna, kui seisma jäid, kogunesid kalakesed sinu ümber ja hakkasid vana nahka näksima. Nad olid küll suuremad kui fish-spa kalad, aga hirmsad üldse mitte. Päris naljakas tunne, kui keegi natuke näksas. Jürile me muidugi seda enne tema vetteminekut ei öelnud, et seal sellised hammustajategelased sees on.

Nii mõnus oli seal olla, et otsustasime teha väikse pikniku ning süüa ära kaasatehtud võileivad ning juua paar külma õlut. Aega meil ju oli ..... . Oma grupiga reisida on palju-palju parem kui suure seltskonnaga. Ei pea kuulama giidi ülesandeid ega ootama teiste inimeste järel. Me ei vaadanud üldse kadedusega neid vaeseid venelasi, kes sinna suure 40-kohalise bussiga tulnud olid.

Edasiseks olid meil jäänud veel karud, jaanalinnud ja sead. Sinna sõitsime mugavasti elektriautoga. Karud olid nunnud ja väiksed. Neid oleks saanud toita ka, aga see oli kuidagi napakas. Nemad nimetasid seda „bear fishing“ ja välja pidi see nägema nii, et inimesed on kõrgel rõdu peal koos õngedega ja siis lasevad alla mõmmidele banaani vmt. Loobusime. No milleks? Vahtisime niisama karudega tõtt. Nemad vaatasid meid ja meie neid. Karud olid tumepruunid ja väiksed, umbes nagu mingi megapaksu hundikoera-suurused :)

Jaanalinnud olid väga ilusad. Nägid kuidagi korralikud ja hoolitsetud välja. Sõitma me nendega muidugi ei läinud ...... ilmselgelt. Vaatasime veel hoopis puurisolevaid iguaani ja mingit suurt madu ning saime šoki hiigelsuure ämbliku nägemisest. No see tarantel oleks mu arust ka pidanud seal puuris olema! Ma ehmatasin nii ära, et kargasin laua peale ja kõik naised minu järel. Luurasime, kuhu ta minna võis ning tundus, et ta käis kordamööda kõikide meie käekottides sees, lõpuks vist siiski jooksis metsa tagasi.

Viimaseks atraktsiooniks YangBays oli päevatipp totakuses – sigade võidujooks (video). Eks see park oli väga paljuski rajatud lastele, nii et natuke imelik oli seal seda vaadata, aga no mis siis. Vietnamis ongi paljud asjad kuidagi kiiksuga. Sead rivistati joonele ning igaüks tormas stardipaugu peale mööda oma kanalit finiši poole. Kes enne lõppu jõudis, sai kõige rohkem süüa sealolevast toidukausist. No mida nali! Mu arust kestis kogu võistlus kokku 7 sekundit ja kõik notsud jõudsid finišisse täpselt samal ajal.

Tänasime töötajapoisse ning lasime elektriautol end tagasi parklasse viia. Vahepeal sõitsime mööda muinasjutulisest pargist. Muinasjutuliseks tegi selle asjaolu, et seal seisid teatud vahemaade tagant ilusad valged hobused. Park oli suht looduslik ning seal kasvasid väiksed korrapäraste vahedega väiksed ilusad puud. Ja siis need meletult ilusad hobused. Kõik oli ilus, kuni avastasin, et hobused on puude külge kinni seotud! No milleks. Nii kahju hakkas neist. Oleks ju kena teha neile mingi aed ümber, et nad seal vabalt ringi saaksid kapata. Nüüd nad aga ainult seisid ja pakkusid suurte silmadega turistidele silmailu. Oehhh..... ma ei saa. Loomadest hakkab kohe kahju.

Päev veel läbi polnud ning nüüd sõitsime oma pisikese maasturiga Long Beachile. Vietnamis ei tea kunagi, kas see auto- või taksojuht, kellega sa sõidad, sai ikka aru, kuhu sa minna tahad või mitte. Nii me siis nuputasime seal autos ka, et huvitav, huvitav, kas me oleme ikka õigel teel. Õnneks olime. Jõudsime kenasti Long Beachile ning puhkasime seal tunnike-paar. Ujusime lainetes ja kogusime endile kirpe. No tõesti. Täpselt samamoodi nagu jaanuarikuus seal käies, olime ka seekord järgmine päev ära näritud. Need kutsad lihtsalt tulevad ja istuvad sulle tooli alla ning levitavad oma kirpe.

Kõik jäime päevaga rahule. Mis siis, et YangBay oli võib-olla natuke liiga kunstlik ning seal olid nood imelikud loomamängud, päev üldiselt oli super. Nägime ise ja saime näidata vanematele Nha Trangi ümbruse loodust, ilusat koske ning pikkade helesiniste lainetega Long Beachi. Pealegi saime veeta meeleoluka ning ägeda päeva kõik koos – mina, Troim, Leda, Jüri, Peeter, Jane ja Mark.

Päev oli päris väsitav, nii et õhtusöögiks me väga mingit kohta otsida ei viitsinud. Läksime odavasse ja lihtsasse Des Amis restorani ning seal oli meie tolle aja kõige odavam õhtusöök – 5 inimese peale läks kokku 14 eurot, kusjuures ema tellis klaasi veini (mis on tavaliselt kõige kallim asi) ning me jõime vähemalt 5-6 õlut. Ja me sõime ikka korralikud söögid, mitte ainult mingeid snäkse.

Aktiivne päev vaheldus jälle mõnusa rahuliku päevaga. Käisime Troimiga turul ning pealelõunal käisid Jüri, Peeter ja Troim TyMy´s massaažis. Jäid kõik väga, väga rahule. Eriti hästi tundis end Peeter, kuna tema vist pole juba ammu-ammu ise massaažis käinud ning TyMy´s on see tõesti hea. Õhtuks tegi tubli Troim jälle kogu kambale ise suure hakkliha-oa pajaroa. Kui ta võtab kätte ning viitsib teha, siis tal tuleb alati eriti hea toit välja. Ja kui ta ei viitsi süüa teha, siis ei teegi. Et mingit halba sööki tema käe alt ei tulegi.

Õhtul läksime natuke šoppama ning järgmiseks päevaks Ahvisaare tuuri broneerima. Tuuri panime kinni muidugi juba enda tuttava tüübi juures. Tuuribüroos käis parajast mingi oleng, kutid istusid kõik ruumi tagaotsas põrandal ja jõid. Ma arvasin, et mingi töökoosolek :D, aga tegelt oli hoopis meie tuttava sünnipäev. No tore, vähemalt oli ta veel paremas tujus kui tavaliselt. Õnnitlesime muidugi ning ütlesime, et oleks vaja viiele inimesele homseks tuuri. Pole probleemi. Aru ma ei saa, kuidas need asjad siin toimivad. Ta isegi ei helistanud mitte kuskile, et küsida, kas kohti on või midagi. Lihtsalt kirjutas meile tšeki välja ning ütles, et järgmine hommik kell 8 peame valmis olema. Kõik toimib! Aga neid tuuribüroosid on ju terve linn täis ..... . Allahindlust saime muidugi ka pea terve kasti õlle jagu :)

Istusime järgmisel hommikul rõõmalt ja korralikult kell 8 mitme pudeli vee ja kuuleritäie õlledega tuuribüroo ees toolidel ja ootasime huviga bussi. Ligi pooletunnise hilinemisega saabus suuuuur 50-kohaline reisibuss. Ohh, see eriti head ei tõotanud, kuna nüüd hakkasime ükshaaval ülejäänud rahvast hotellidest peale võtma. Buss ukerdas oma suure kerega igasugu väikeste tänavate peal ning tiirutas turu ümbruses, inimesi tuli peale igasuguseid. Ega tegelt pole bussis halb istuda, aga meile polnud need kohad ju uued :) Lõpuks siis saime linnast välja ning sõitsime paarkümmend kilomeetrit põhja poole sadamasse, kus kogu kambale pandi pähe ühtemoodi kollased poolnokamütsid ning kupatati meid ilusa katamaraani peale.

Ausalt öeldes polegi ma siin nii ilusat laeva näinud. See oli uus ja väga puhas, wc ees oli isegi kraanikauss, seep, peegel, lilled ja kätekuivatusrätik. No nagu nimme muidugi, siis kui pole vaja wc-sse minna, on megailus wc ja oi kui palju ma olen käinud nende jubedate väikeste kõikuvate laevakökside peal pissil, kus uks ei käi normaalselt kinni, kõik on kahtlaselt märg ja räpane.

Selle laevaga oli aga täielik lust saarelt saarele sõita. Merel on mõnus. See lause tungib alati pähe, kui kuskil mõnusal merel triivime. Esimene peatus oli eriti ilusal paradiisisaarel, kuhu inimkäsi oli jälle mingeid asju ehitanud. Väike draakonipuu istandus, mõned jaanalinnud (jälle!) ja siis hirved. Oi, need hirved olid armsad. Sai osta pähkleid, minna hirvede vahele nende aedikusse ja siis neid toita. Nii armsad ja tähnidega, tõelised bambid. Pehmed ja sõbralikud. Nende elu tundus seal ka okei olevat – elasid nad ju tegelikult täiesti looduses, suur-suur salu oli nende päralt.

Järgmisel saarel oli pikem peatus. Taaskord väga ilus loodus ning hele-helesinine vaikne merevesi. Sealseks meelelahutuseks olid elevandid, karud, koerad, veekosk ning siis lõunasöök. Alustasime koeratsirkusega .... nojah. Koertest nii kahju polnudki, kuna neile vist meeldib inimese käsklusi täita ning isegi päris tore oli neid vaadata. Edasi tuli aga karutsirkus ja see enam nii tore polnud. Vaesekestele olid selga pandud mingid läikivad seelikud ning nad pidid kogu aeg kahe jala peal kõndima. Erilised trikid olid neile küll selgeks õpetatud, kuid mina ei suutnud seda palagani kaua pealt vaadata. Lahkusin peale 10 minutit ning istusin omaette eemal puu all. Peagi tuli ka ülejäänud kamp mulle järgi.

Väikse beebielevandiga sai ka sõita. Seda lõbu proovisid ainult lapsed. Tegid elevandi seljas väikse tiiru, poseerisid fotograafile ning pärast tõstis elevant lapse veel ise oma londiga endale nina peale istuma. Heh, vantsi sai ka niisama katsuda ja lähedalt uudistada. Tore rahulik loom, ma loodan, et neile mingeid rahusteid pole sisse söödetud, aga nad vist on pigem nii treenitud, et ei tule pähegi mingit vale liigutust teha.

Paarisaja meetri kaugusel oli n-ö orhideekoobas, mis valmistas väikse pettumuse, kuna tegemist ei olnud koopaga ning orhideed olid sinna ka inimeste poolt kasvama pandud. Suur valik oli seal sellegipoolest. Väga ilus ja müstiline, kõik need kaunid lilled, igasugustes suurustes ja värvitoonides. Sai jalutada seal tiigikeste ja puude vahel ning lilli imetleda.

Meid huvitas aga kosk, kus pidi ujuda saama. Nii palav oli niikuinii ning me kõik tilkusime higist. Erinevatel andmetel asus kosk 2 kilomeetri, 400 meetri või 200 meetri kaugusel. Otsustasime, et otsime ikka üles. Panime Troimiga ees minema läbi paksu džungli ja järskudest treppidest üles rühkides. Juba 15 minuti pärast hakkasime kuulma kohinat ning ei läinudki enam palju aega, kui jõudsime imeilusa, aga väga raskesti juurdepääsetava koseni. Natuke turnimist tuli teha, aga see kõik sai tasutud, kui saime end heita sellesse jahedasse ja puhtasse mäejärvekesse. Oma üllatuseks märkasin mõne aja pärast, et ka mu ema ja isa jõudsid sinna kohale. Ma arvasin, et nad ei hakanud üles ronima ning jäid alla meid ootama, aga siiski, siiski .... :) Vanemad hüppasid ka kohe vette ning jahutasid oma üleni higist keha. Ema ütles hiljem, et vot, milleks kõik inimene võimeline on. Ise töötab seal Tallinnas ainult kontoris päevast päeva ega kujutaks ettegi, et ta jaksab 40 kraadiga kuskile mäe otsa ronida. Me olime ju targastpeast ka kõik oma kotid üles kaasa tarinud ning ema kõndis kogu aeg ringi minu kookospähkliga.

Tagasiteel kohtasime raja peal ka kahte imeilusat, umbes 30 cm pikkust, sinakas-rohelist iguaani-poissi. Imelised värvid ja hoopis teistmoodi kogemus on sellist tüüpi looduses näha, mitte loomaaias klaasi tagant vaadata, et „ahah, see elab siis kuskil Vietnamis“.

Pärast pisikest pausi päikesevarjude all juhatati meid edasi lõunasöögile, mis toimus väikses restoranis, muidugi vabas õhus. See lõuna ei olnud võrreldavgi 4-saare tuuri õlis praetud käkkidega. Kõigepealt toodi lauale suur terve kala, mis alustas küpsemist väikse pliidikese kohal, siis riis, supp, värske salat, täidetud kalmaarid ja karamellised krevetid! Istusime ühes lauas ühe Hanoi kuti ja tema raseda abikaasa ning nende Nha Trangi sõbraga. Ma alguses koorisin tähtsalt kõigile meie seltskonna inimestele krevette, aga kohalikud ainult muigasid selle tegevuse peale ning selgitasid, et neid nii pisikesi süüakse koos saba ja sarvedega. Nende koorik on nii pehme ja ka kastmes haudunud, et saab lõdvalt katki närida. Jälle midagi uut. Kui kõigil olid kõhud juba täis, avati ka kohalik põldmarjaveini pudel ning kallati pokaalidesse tumepunast kanget jooki. Ja kange oli see küll, vist 16-17 kraadi. Just paras 40-kraadise kuumusega!!!! Ei tea midagi, et see paneb kohe pea sumisema. Aga tasuta saadud, siis proovimata ka ei jäta.

Korraks saime veel ujumas käia ning juba oligi start järgmisele ehk viimasele ehk Ahvisaarele. Peab muidugi kohe ära ütlema, et ahvisaar ei ole mingi sajandeid vana ahvide elupaik, vaid pärdikud on seal elanud vaevalt mõnikümmend aastat. Venelased tõid sinna kunagi paar ahvi, kes hakkasid nii jõudsalt paljunema, et nüüd on neid seal umbes 4000. Saarele on ehitatud muidugi jälle tore keskus turistidele – ilusad majakesed, korralikud kõnniteed ning wc-d, restoran ja kardirada! Esmalt sunniti meid jälle tsirkust vaatama – ahvid kleitide ja pükstega ringi trallimas (mina jätsin jälle pooleli) ja siis sai juba ise ringi jalutada ja ahve uudistada. Neid silkas seal tõepoolest palju ringi ja nad olid väga uudishimulikud. Eks nad on harjunud inimeste käest igasugu küpsiseid ja värke saama, nii et nii kui käe koti poole sirutasid, oli kohe mõni ahv näljase näoga platsis. Suuremat sorti vargad pidid nad ka olema, varastavad turistide fotokaid, kotte ja prille. Meil läks õnneks, kõik jäi alles, aga nägime küll pealt, kuidas üks ahv tormas ühe vene kuti juurde, haaras tema suure fotokakoti ning pani metsa poole ajama. Vaeseke jäigi vist sellest, arvatavasti suht kallist ja korralikust kotist ilma. Pika objektiiviga peegelkaamera jäi õnneks alles.

Tagasisõit möödus rahulikult ja uniselt. Päris pikk ja teguderohke päev oli ju selja taga. Korrastasime end kodus ära ning siis oligi aeg minna jälle sööma :D Valisime Troimiga seekordseks kohaks ühe mereannirestorani, kust me oleme korduvalt mööda kõndinud ja mis on alati suht rahvast täis. Hoolimata sellest, et lõunaks juba saime igasugu elukaid proovida, tellisime ka õhtusöögiks kala ja krevette ning et vanemad ka maitse suhu saaksid, siis ka lobsterit (noh, nüüd hiljem tuli välja, et pole need siin mingid homaarid, vaid hoopis langustid). Kuna tegemist oli kohaliku restoraniga, siis ilmselgelt toodi lauda ainult pulgad ja ma sain taaskord vanemaid õpetada pulkadega sööma. Isa sattus nii hasarti, et lubas Eestis ainult pulkadega sööma hakata :D Millegipärast ma seda ei usu. Iseenesest aga tore, et uue oskuse selgeks sai ning mida paremini tal välja tuli, seda rõõmsamaks ta muutus. Peeter oli niikuinii kogu aeg nii rahul, et rääkis ainult, kuidas ta ei kavatsegi enam Eestisse tagasi minna ning kui mõeldamatu see on, et Võrus paks lumi ja miinuskraadid on.

Pühapäeval, käisime jälle natuke rannas (õnneks olid Petsi tallad juba enam-vähem ning me keelasime tal liiva peal edasi-tagasi tatsumise ära), isaga linna peal telefonipoodides ning emaga salongis küüsi lakkimas. Emale oli see esimene kord lasta kellelgi teisel küüsi lakkida. Maniküüri me ei võtnud, aga juba see väike asi oli mõnus. Hoopis ilusam jääb ju, kui proff teeb. Õhtul olime oodatud Jane´i ja Mark´i juurde grillipeole. Kahes jaos tassiti üles kast õlut ning meie viisime kaasa ka värske salati. Kõik ribid ja kanakoivad ja kartulisalat oli nende poolt. Väga meeleolukas oli taaskord. Mõnus katuseterrass, hämarduv Nha Trang, päikeseloojangus mäed ning tumedamaks muutuv meri. Jane muidugi jälle ületas end, sest see tema searibide marinaad on lihtsalt müstiliselt hea. Ja no kartulisalat. Jüri oli väga skeptiline, sest õige kartulisalat on muidugi ju ainult Eesti oma, kuid inglaste variant maitses talle ka väga. Komplimendid kokale. Peamise grillimistöö tegi muidugi ära Troim! Kokkuvõttes siis palju hääd sööki, palju õlut-veini ning me kõik hakkasime ladusamalt inglise keelt rääkima ..... võib-olla ütles isegi Jüri mõned sõnad inglises.

Huhh, järgmine päev oli vist pisike pohmell, aga kuna puhkust polnud enam palju jäänud, ei saanud ka niisama vedelema jääda. Pealegi läks Carpe Diemis hommikul elekter ära ja tagasi tuli alles 16 ajal. Niipalju siis ema heast plaanist konditsioneeritud hotellitoas paar tunnikest lõunauinakut teha. Sõitsime hoopis Nha Trang Centerisse sisseoste tegema. Vanematel oli ju vaja oma kolleegidele viia igasugu maiustusi ja snäkke. Möödaminnes osteti mõned püksid ja pluusid ka lisaks. Peale väsitavat riiete selgaproovimist ei viitsinud mehed enam randa lamama minna ja Troim viis nad hoopis sauna! Saunakompleks on siin selline natuke litsimaja alatooniga, kuid ametlik nimi on siiski saun ning sealt ei saadeta tagasi ka naisi.

Meie emaga sinna minema ei hakanud ja Jüri, Peeter, Troim veetsid kolmekesi seal pea kolm tundi. No niipalju kui mina tean on seal aurusaun ja soome saun ning saunaprotseduuri vahel saab istuda jahedas tünnis või mullivannis ning õlut juua. Seejärel käiakse duši all ning minnakse massaaži. Igaüks on omaette toas ning kunagi ei tea, kas sulle tehakse hea massaaž või mitte, oleneb täiesti, mis tüdruk sulle satub. Kõik, kes seal on käinud, on erinevat juttu rääkinud. Fakt on aga see, et lõpus küsitakse alati midagi sellist: „kas väikemehele ka massaaži teeme?“. Ehk see on siis igaühe enda otsustada ning selline väike lisateenus lisab arvele umbes 18,50 eurot. Arve maksmine toimub aga hiljem ning kuna Troim maksis kõik ise, siis naljatlesid nad pärast, et krt ikka saavad ju kõik teada. Oleks kohe aru saada, kes „happy endingu“ võttis, kui ühe tüübi arve on 500 000 kallim kui teistel. No oma sõnutsi nad lisamõnust keeldusid. A jäägu see nende enda teada :) Muidu maksab saunades käimine koos massaažiga ainult 7,40 eurot ja ajapiirangut ei ole. Tasuta antakse külma teed ning Heiksi ja Kiga sealolekul oli ka kanakarrit pakutud. Ilmselgelt pilte meil sellest asutusest ei ole.

Õhtusöögiks proovisime Indiat. Õnneks vanematele meeldis. Minu ema oli igatahes vaimustuses, et saab nii palju erinevaid toite proovida. Kogu aeg uued köögid ja uued maitsed.

Täiesti uskumatu, aga järgmine päev oligi juba 26. märts ehk minu isa sünnipäev ehk vanemate viimane päev Nha Trangis! Selle päeva aktiviteediks valisime Vinpearli. Hommikul muidugi musitamine-kallistamine ning kingitused ja siis taksoga Vinpearli. Isa vaatas juba eemalt neid gondleid kahtlase pilguga ega muidugi kaasa ei aidanud ka meie jutud sellest, kuidas eelnevatel kordadel kõik meessoost isikud kardavad, et mingi kruvi kukub ära jne ning kuidas mõnikord on tuul nii kõva, et gondlid tilbendavad seal trossi otsas edasi-tagasi. No vaatame.

Kobisime rõõmalt kuuti sisse ning meil Troimiga oli nalja kui palju. Leda ei karda kunagi selliseid asju, nagu ka mina. Me lihtsalt ei oska mõelda, mis seal kõik katki võib minna ja no need gondlid sõidavad seal hommikust õhtuni, iga päev. Jüri läks aga suht kohe näost valgeks ja hakkas nii hullult higistama, et tilgutas otsaeest kukkuvate piiskadega terve põranda täis. Kui keegi proovis pilti teha või püsti tõusta, karjus Jüri „Tasa, tasa. Hästi tasa peab olema! Ärge liigutage!“. See sõit tundub küll igavikuna, aga tegelt kestab ainult 15 minutit, nii et päris südameatakini asi ei läinud.

Maabusime ilusti Vinpearlil ja isa oli juba nii palju adrenaliini saanud, et ameerika mäed kohe üldse ei tõmmanud. Jõime hoopis paar rahustit ning vaatasime ringi. Järgmiseks tegime bobikelgusõidu, kuigi Leda punnis küll algul vastu, aga mis tal üle jäi. Ronis ikka peale. Meie Troimiga kaifisime täiega, see on meil seal lemmikasi ning ajas suht kurjaks, kui me ei saanud täie hooga alla tulla, vaid pidime tükk aega täiesti seisma mingite venkude taga. Seda asja kartis Leda küll, ta oli allasaabudes nii hirmunud näoga, kuna kartis kogu aeg, et lendab selle julla pealt minema. Isa puhul oli see hoopis vastupidi, tema ei kartnud üldse ning oli juba unustanud selle õudsa gondlisõidu. Peeter ei karda üldse midagi, või vähemalt ei näita välja.

Ülejäänud päev möödus rahulikumas tempos: akvaariumid, kalad, rand, lazy river, ujumine jmt. Ilm oli super ning aega meil oli ..... ujusime kaua sealses megailusas rannas, rääkisime juttu ning jõime Jüri terviseks õlle. Kui vanemad hakkasid juba väsimuse märke näitama, keerasime veel vunki juurde ja läksime lärmakasse mängude koopasse, kus tuli energia jälle tagasi. Noh, tegime seal jälle kõiki neid naljakas-totraid mänge, autosõite, hobusesõite, korvpalliviskamist jne. Ja siis veel .... ikka üks kord veel bobiraja peale :) Ja siis, ikka ameerikamäed ka. Troim sõitis esimene kord koos Peetriga nii, et nad istusid esimeses junnis ning olidki üldse ainsad inimesed sel sõidul. Totaalselt privaat-ameerika-raudtee :) Tagasiteel ei kartnud sünnipäevalaps seda gondlisõitu enam üldse. Istus hoopis väga rahuloleva näoga. No igatahes jääb talle see sünnipäev meelde. Sünnipäeval peakski ju tegema midagi erakordset. Eriti kui see erakordne on ka oma väiksest hirmust ülesaamine.

Enne õhtusööki istusime natuke Leda ja Jüri hotellitoas ja sättisime end väljaminekuks. Nii erilise päeva puhul jõin ma ka ära ühe vanemate toodud Fizz siidri. Ei jõudnud jälle ära ohkida, kui hea see oli. Ja siis, ja siis ja siis! Pidulik õhtusöök Sailing Clubis. Appike, kui palju kordi ma olen sealt mööda jalutanud ning hinges kadestanud neid inimesi, kes seal mõnusalt istuvad, merd vaatavad, kokteili joovad ja sööki naudivad. Nüüd ütles isa, et on tema sünnipäev ja ta valis õhtusöögiks selle koha. No super! Kõik oli super. Teenindus, toit, atmosfäär. Ainult joogid on kallid. Õlu maksab täiesti ajuvaba hinda (2,22 eurot; muidu me maksame restoranis maximum 0,74 eurot, tihti üldse 0,37 eurot) ja no veinist ei maksa rääkidagi.

Toidud on vaid natuke kallimad kui mujal, aga kvaliteet on teistest kohtadest peaajagu üle. Kõik oli lihtsalt niivõrd maitsev ja kaunilt serveeritud. Kui me oleksime ainult söönud, poleks arve suurt midagi olnud, kuna kogusummast oli ¾ joogiarve ning vaid ¼ toitude osakaal. Praegu neid hindasid eurodeks ümberarvutades tundub tõesti, et no mida värki, see pole ju tegelt üldse kallis! Pole imestada, et see koht kogu aeg austraallasi ja venelasi täis on. Sealt riikidest tulles tundub ju ka Sailing Club suhteliselt odav ning no mida fiiling on seal istuda. Juba ainuüksi õhkkond seal on seda raha väärt. Lihtsalt võrreldes ülejäänud linna hinnatasemega on seal peajagu üle.

Mõnus oli olla, kui kõik jäid oma toitudega 100%-liselt rahule. Meie jõime emaga mõnusat külma valget Austraalia veini ja mehed õlut. Istusime mõnusas soojas suveõhtus! Heh, noh suveõhtuks seda nimetada ei saa, sest suveõhtu juurde käivad ju alati ka sääsed, aga selliseid tegelasi Vietnamis ei ole. No kuskil džunglis on, aga linnas mitte. Ehk siis ideaalne :)

Kolmapäev, 27. märts oli äramineku alustamise päev. Ostsime Petsile veel mõned särgid, paar kilo kohvi ning T-särgi Margusele. Lasime koostada vanemate hotelliarve ning üllatuslikult tuli see väiksem kui me arvasime. Nad olid sealt minibaarist ikka päris palju võtnud ning hotellis mitmel korral hommikust söönud. Veetsime veel paar tundi rannas ning jalutasime XQ Embroidery kojast läbi (tikitud piltide koht). Troim tegi lõunaks söögi ning 16 ajal istusime taksosse ja sõitsime lennujaama. Nha Trangi lennujaama on küll 40 minutit autosõitu, kuid tee on nii ilus ja maaliline, et sobib minu meelest ideaalselt Nha Trangist lahkumiseks.

Ühe öö veetsime veel Saigonis lennujaama lähedal hotellis ning järgmisel hommikul läksimegi kõik koos lennujaama. Meie lend Singapuri läks kell 9.25 ja vanematel Moskvasse kell 11.20. Klapitasime niimoodi kokku, et saaksime koos lennujaamas nägemiseni jätta.

Kaks nädalat oli läinud kiiresti ja mõnusalt. Ema, isa ja Peetri siinolekuga harjusime nii ära, nagu nad elaksidki siin. Tore oli, et neile meeldis siin väga ja nad said väga hästi hakkama. Keegi ei virisenud ega arvanud, et Aasia on mingi hirmus koht. Mingit haigust keegi ei saanud ega motika avariisse ei sattunud. Pigem meeldis neile siinne loodus ja inimesed, restoranid, rand ja meri. Mu ema nautis seda meresujumist niipalju, et hulpis tihtipeale pool tundi järjest seal lainetes. Pets muidugi ei tahtnud üldse kuuldagi tagasiminekust ning oleks hea meelega selleks kaheks nädalaks, kui meie Troimiga Singapuri-Taiwani läksime, meie korterisse elama jäänud. Kahjuks jäi meil ära planeeritud haigla ekskursioon...... nii et Pets peabki siia vist varsti tagasi tulema. Ka Jüri sai puhata ning meelega ei pannud oma Eesti sim-kaarti telefoni sisse, et keegi niisama helistada või tüüdata ei saaks. Selline päris suur keskkonnavahetus peaks päris hästi aitama välja puhata ning maailma uue pilguga vaatama panna. Ilmaga vedas neil ka väga – kogu aeg oli päike ning meres polnud üldse laineid, nii et ujumiseks ideaalne. Soovitan märtsikuud kõigile, kes Nha Trangi tulla tahavad :)

Vanemad aga lendasid Saigon-Moskva-Riia-Tallinn ning jõudsid öösel kell 12 Eestisse. Ootasid ärevate pilkudega pagasilindi ääres oma kohvreid ja kõik saabus korrektselt! Nad kartsid küll, et kas suudavad Ho Chi Minhi lennujaamas tibidele selgeks teha, et pagas peab Tallinnasse minema, aga näed, suutsid :) Ma ütlen, see on kõik väikse Lucca teene. Ma spetsiaalselt panin ta neile ka tagasiteeks kaasa.

Muidugi oli neil hea meel tagasi oma koju jõuda ning Eesti õlut ja rännumeest süüa, aga Vietnami nägemine oli suur kogemus. Ja me kõik olime õnnelikud, et nad selle reisi ette võtsid. Millal siis veel, kui mitte siis, kui meie Vietnamis ees oleme .... ja reisipisiku said nad endile ka ;)

Kes nüüd selle pika jutu lõpuni jõudis lugeda, siis siin on vaatamiseks 2 videot Taipeist:
https://www.youtube.com/watch?v=HBuSQRjgigE

https://www.youtube.com/watch?v=yj7Md8cI5lo

 

Leda, Jüri ja Peeter Vietnamis, 1. osa

13.03. - 28.03.2013.a. Leda, Jüri ja Peeter Vietnamis

 

Et lugu liiga pikaks ei läheks, siis siin on esimene osa.

 

Pilte on küll palju. Tegin mingi valiku, aga ikka on päris palju. Siin on kogu nende reisi pildid, ehk et need käivad ka järgmise jutu juurde.

Jüri ja Peetri tulekuks valmistusime niimoodi, et ostsime miljoni dongi eest kolm kg juustu!
 

Ja siis nad jõudsid kohale ning esimesed Saigonid jõime Saigonis põhilises eestlaste kokkusaamise restos.
 

Päris suure hilinemisega kirjutan nüüd nendest kahest toredast nädalast, mille veetsime koos minu ema ja isa ning Troimi isaga.

Asi sai alguse juba enne jõule, kui me rääkisime vanematele augu pähe, et tuleb lihtsalt lennupiletid ära osta ja muud keerukat selles meile küllatulemises polegi. No muidugi selgus, et tüüpidel oli vaja ka uued passid taotleda ning viisade saamiseks kasutasid nad igaks juhuks Estraveli teenuseid, saates passid Soome, ning erinevad vaktsiinid tuli ka veel teha. Paar nädalat enne reisi hakkasime neile edastama soove nende asjade kohta, mida me saada tahame. Nimekirjad tulid päris mahukad ja nad tõid meile nii palju kingitusi ja rohkemgi veel, kuid sellegipoolest oli neil kohvrites veel lisaruumi.

Niisiis, muidugi lendasime me neile Saigoni vastu. Ma ei uskunud kuni selle hetkeni, kuni neid HCMC lennujaamas nägin, et nad kohale jõuavad. Appike, kui õnnelik ma olin. Kallistada oma ema ja isa üle nii pika aja oli supertunne. Eks nad olid natuke ehmatanud küll, kui taksoga kesklinna poole sõitsime. See liiklus mõjub kõigile hirmutavalt. Ei tasu vist väga mainidagi, kui valged nad olid :) ning kui palav neil sekundiga hakkas. Isad istusid taksos ja, hoolimata konditsioneerist, higistasid nii kõvasti, et ema arvas, et Jüri on omale õlut särgi peale kallanud. Vähemalt olid nad korralikult meie nõuannet kuulda võtnud ning juba lennukis kergemad riided selga pannud.

Panime kotid Madam Cuc´i ja kuna veel hotellituppa ei saanud, siis istusime natuke meie traditsioonilises restos, trimpasime õlut ja näksisime kevadrulle. Ma olin kogu aeg nagu seitsmendas taevas, sest mul tõesti oli nii hea meel, et nad siia tulid ja selle reisi ette võtsid. Pärast hotellis sõime Troimiga musta leiba hapukoorega ja pidime jälle õnnest pikali kukkuma. Imelik, et siin riigis muutub see hapukoor ja leib nagu mingiks imeasjaks, mis tundub nii hea.

Esimesel päeval kõndisime natuke District 1-s, jalutasime toiduturult läbi ning vaatasime pargis inimesi. Kogu aeg käis muidugi suur lobisemine, seletamine, küsimine ja vastamine. Et mitte vanemaid mingi Vietnami tänavatoiduga esimesel päeval ära hirmutada ja neile halvemal juhul kõhulahtisus korraldada, sõime õhtusöögi samas kohas, kus meiegi Troimiga kolm aastat tagasi esmakordsel Vietnamisse saabumisel õhtustasime. No pärast lasime endile tänaval natuke eriti head kaheksajalga ka grillida. Vanematele see väga peale ei läinud, meile Troimiga see-eest meeldis väga. See oli mõnus krõmps ja läbi grillitud. Teeb pigem kõhu kinni kui lahti :)

Järgmiseks päevaks tahtsime broneerida Cu Chi tunnelite tuuri, kuid kahjuks (nüüd juba õnneks) oli see välja müüdud. Lugesin siis kiirelt kõik tuurikirjeldused läbi ning valisime välja Mekongi delta tuuri. Hind oli 14,80 eurot inimese kohta ja sisaldas nii palju asju ja tegevusi, et tundus huvitav. Pealegi ütles ema, et ta lähekski parema meelega suure jõe deltat vaatama kui mingeid sõjatunneleid.

Lasime vanematel ühe öö mõnusasti puhata ning reedel läksime esimesele tuurile. Meil endal oli ka huvitav. Tuur algas paaritunnise bussisõiduga, mille jooksul tutvustas väga kena giid normaalses inglise keeles Vietnami ja HCMC-t. Näiteks elab HCMC-s 12 miljonit inimest, kellest 1 miljon on hiinlased. Päris suur on ka eurooplaste kogukond, kes elavad peamiselt European Town´iks kutsutavas piirkonnas. Sõitsime pikalt mööda kanali kallast ning giid juhtis tähelepanu suurtele laevadele, mis sõitsid ringi hiigelliivakoormatega. Nimelt tuuakse liiv Mekongi deltast Saigoni ning sealt viiakse väga suurtes kogustes edasi Singapuri. Singapur vajab liiva, et oma riiki suuremaks ehitada. Tuur oli väga mõnusasti korraldatud. Enne laeva peale minekut tehti imeilusas suure aiaga turistikohas peatus, et natuke jalutada ja kohvi juua. Mu emale meeldisid hullult igasugu taimed ja õitsevad puud. Mul endal oli täpselt sama huvitav, sest ema ikka teab ka nende taimede kohta üht-teist ja oskas nimesid nimetada ja muud põnevat juurde rääkida.

Laeva peale läksime My Tho linnast, mis on Saigonile üks lähemalolevaid Mekongi delta linnasid. Mekong oli pruun ja läbipaistmatu, täpselt samasugune nagu Can Tho linna juures, kus me kolm aastat tagasi käisime. Millegipärast tundusid lained vanematele suured ja nad kartsid natuke, et me käime ümber ja mis siis saab. Et ei tea, kas jõuab ikka kaldale ujuda. No me Troimiga ei saand üldse aru, et midagi kõigutanud oleks ja ma ei tulnud seal selle pealegi, et laev võiks põhja minna. Üldiselt on need Aasia vanad puukäulad nii lollikindlad ja vastupidavad, et nendega ei juhtu küll midagi.

Põristasime esimesele saarele, kus vaatasime mesilasi (!), maitsesime mett, jõime teed ja banaaniveini. Osssaaaaa, see banaanivein oli vist mingi kõva kraadiga. Troim jõi paar imetillukest pitsi, mina ühe ja Peeter ka vist paar tükki, igatahes tuli kuskilt meie sisse julgus endale püüton kaela panna!

 

Ma olen seda püütoni turistidele kaelariputamise trikki igal pool näinud ja mitte-mitte kunagi pole me Troimiga ise seda teha tahtnud, isegi katsuda pole julgenud, ja nüüd – püüton toodi puurist välja ja giid kutsus, et kes tahab. Ameeriklased muidugi ei tahtnud! A muidugi meie kolmekesi. Troim oli esimene, tegi maoga tantsu ja üritas talle musi anda .... siis oli Peetri kord ja siis utsitati mind ka! Sel hetkel see polnudki üldse hirmus, mao nahk oli mõnus ja sile ning kuiv, tundus nagu terve tema keha oleks üks suur lihas. Hirmus polnud üldse, ainult et natuke raske oli.

Edasi viidi meid ühte katusealusesse ja pandi istuma. Igas lauas oli 5-7 turistikest, kellele kanti ette viite erisorti puuvilju maitsmiseks. Meie jaoks midagi uut ei olnud, aga mõnus ikka. Seal oli papaia, sapodill, rose-apple, ananass ja banaan. Nojah, banaan ja ananass mingid eriti tundmatud viljad pole, aga ega tegelikult sellise maitsega ananassi ja neid tillukesi õhukese koorega, aga paksusid banaane Eestist ka ei saa. Puuviljasöömise kõrvale lauldi nii kohalikke kui lääne laule. Tüdrukud laulsid ning mehed mängisid erinevaid pille. Jällegi oli huvitav, mis siis, et tüdrukud tundusid kuidagi tülpinud ja nukrad. Meil oli ikka lõbus, sest ega õlu maailmast otsa pole saanud.

Järgmine etapp oli kõige ägedam. Läksime kõik kambakesi kitsa jõe äärde, kus siblisid edasi-tagasi paadid. Turistid kupatati 4-5 kaupa kõikuvatele alustele ning ees ja taga istuvad paadimutid hakkasid kumbki ühe aeruga paati edasi lükkama. See oli müstiline jõgi – kahel pool kõrgusid palmid, mis polnud nagu puud, vaid nagu oleks need suured palmilehed otse paksust mudast välja kasvanud. Jõgi oli kollakasroheline, taevas sini-sinine ning palmilehed heitsid kõigele rohekat varju. Kahel pool kallastel oli sõna otseses mõttes džungel. Maapinda nagu eriti polnudki, kõik oli mudane ja pehme ning tihedasti läbi kasvanud. Mõnus oli seal paadis istuda ja ümbrust uudistada. Mõned meie seltskonnast muidugi jälle kartsid, et paat läheb ümber, mida muidugi ei juhtunud. Kui hakkasime n-ö finišisse jõudma, hakkas ees istuv mutt jootraha nuiama, et 5 inimest, 5 dollarit. Mina istusin meist kõige ees ning vaidlesin vastu, et ei mingit jootraha ja vii meid nüüd kaldale. Sellepeale aerutas mutt hoopis kaugemale ja korrutas ikka oma 5 dollari ila. Siis hakkasid kõik karjuma, Troim karjus, et ei anna midagi, isa karjus, et andke talle nüüd raha ning kõik läksid närvi. Igatahes, jätsin mutile 5000 dongi ja olgu õnnelik. Nad veavad seal päevast-päeva venelasi, ameeriklasi ja austraallasi, kes jätavad neile kindlalt megapalju jotsi, nii et vaesed eestlased ei pea end küll halvasti tundma, kui natuke vähem jätavad. Lugesin just hiljuti ametlikku statistikat, et Vietnami valitsus ootab just eriti Vene turiste, kuna uuringute kohaselt jätab Vene turist Vietnamisse 40 % rohkem raha, kui teised. Nii et otselennud ja venekeelsed menüüd ..... .

Lõpuks saime selle kurja paadimuti küüsist minema ning tagasi oma suurele laevale, mis seekord tegi natuke pikema sõidu ning viis meid teisele saarele, kus asus kookospähklikommide valmistamise tehas. No ma hästi ei usu, et sellises kohas nüüd eriti palju komme ekspordiks toodetakse. See oli pigem jälle selline kena kohakene puude vilus, kus tüdrukud näitlikult tööd tegid. Kookoskomm oli nii halb, et sülitasime selle kõik välja, see-eest kookosküpsis oli väga hea ning Troimi arust oli ka mingi kookospaber hea. Need kommid olid muidu nagu mingid koorevenised või pehmed iirised ja tüdrukud tegid neid seal samas laua taga. Giidi sõnul tehti seal vist 5000 kommi päevas vmt.

Nüüd läksime taaskord pisema paadi peale ja põikasime sisse järgmisesse väiksemasse kanalisse, et restorani minna. Teel sinna nägime kahte kohalikku kutti vees koos linnuga. Ma polnud seda isegi telekast näinud, aga niimoodi püüdsid nad kala. Üks tüüp hoidis linnul jalgadest kinni ja kala püüti siis niimoodi, et lind sukeldus vette ja haaras kala noka vahele. Troim illustreeris seda muidugi niimoodi, et need vietnamlased on nii algelised, et kasutavad ka linde ära: „sukeldu, värdjas!“.

Lõunasöök oli meil ka tuuri hinna sees ning einestamiseks oli valitud mõnus ja avar restoran, korralike wc-dega. Meie saime istekoha täpselt jõe ääres, pea kohal kõrgumas mõnusad palmilehed ning all voolamas kitsas jõeke. Söök oli korralik kana ja riis ning kui õlu restoranis otsa poleks saanud, oleks kõik 5+ olnud. No ju siis tulid sellised õllesõbrad kokku, et külmutuskappi jäi kuueks minutiks veel nukralt üks Heineken ja kuigi keegi seda õlut juua ei taha, ostis mu isa selle siiski lõpuks ära. No mis sa teed, kui nii palav on!

 

Jalutsime veel seal natuke ringi, aga tee pealt eriti kõrvale ei julgenud minna. Ühte suurte silmadega mudalooma nägime, aga muidu linde-loomi eriti mitte. Lõunasöögiga oligi tuuri aktiivne pool läbi ning alustasime laeva- ja bussisõitu tagasi Saigoni. Poolel teel hakkas taevas pilve kiskuma ning vahepeal sadas päris kõva padukat. Vanemad olid päris ehmunud, et ei tea, kas nüüd sajabki 2 nädalat järjest. Õnneks Vietnam sellises vöötmes ei asu ning poole tunni pärast jäi vihm järgi, aga nii palju oli see sadu siiski suutnud teha, et Saigonis mingi juhtme lühisesse ajada. District 1-s polnud elektrit! Istusime küünlavalgel ühes restoranis ja pidasime edasise tegevuse plaane.

Troim läks koos oma isaga habemeajamisse. Minu isa sellest millegipärast loobus, kuna ütles, et ta ei suudaks seal toolis istuda, kui teine mees maailma kõige teravama noaga tal kõri kallal on. Peeter jäi õnneks sellega aga väga rahule, vuntsid tehti korda ning masseeriti ja pesti ja poputati. Mis siis, et elektrit ei olnud, tööd tehti ikka ning õues oli veel valge.

Mina läksin oma ema ja isaga hoopis massaaži. Isa võttis kogu keha massaaži ja meie emaga jala oma. Meid kõiki pandi samasse tuppa ning kuna voolu polnud, oli seal kaunis palav ja niiske olla. Mul hakkas juba vanematest kahju, et tahtsin neile head massaažikogemust pakkuda, aga nüüd peavad siin piinlema. Aknad tehti lahti, et värsket õhku juurde saada, kuid siis tuli tuppa sisse ka tänavamüra ning lõõgastumisest oli asi kaugel. Õnneks tuli u 20 minuti pärast elekter tagasi ja massaaž jätkus normaalsetes tingimustes. Hoolimata nendest ebamugavustest emale-isale see õnneks meeldis ja nad jäid väga rahule.

 

Selles 12 miljoni inimese linnas me enam olla ei tahtnud, ning pärast õhtusööki läksime öörongi peale. Oiiii, nii et piinamine läks edasi. Magada keegi peale minu väga ei saanud ning meile kõigile anti istekohad täiesti erinevatesse rongiotstesse. Ema-isa istusid täpselt ukse juures, mis viis restoranvagunisse, nii et seal käis kogu aeg edasi-tagasi saalimine, vaheuks oli pidevalt lahti ning kogu müra eriti hästi kuulda, Peeter istus üksinda keset vagunit ja tema kõrvale tükkis kogu aeg üks piletita reisija, kes vajus magades pidevalt Peetrile otsa. Vahepeal käis Troim seda tüüpi ära ajamas ning istus ise isa kõrval mõnda aega, aga niikui Troim tagasi minu juurde tuli, oli tüüp jälle ta isa kõrval tagasi. Mingeid tekke ega tasuta vett meile ei jagatud, rong haises ja kolises ja oli vist enam-vähem 100% väljamüüdud. Lisaks oli alguses suur segadus piletitega ning me pidime 5 korda oma kohti vahetama. Aa, ja üks mees, kes proovis jänest sõita, tõsteti rongist maha niimoodi, et ta ainult rabeles ja märatses ega tahtnud minna. Enne rongi väljaminekut saime 15 minutit natuke Vietnami tsirkust. Kui me lõpuks läbiraputatutena varavalges Nha Trangi jõudsime, olid kõik külalised kindlad, et tagasi nad enam selle rongiga ei sõida! Võtsin lahti Vietjeti kodulehekülje ja ostsin tagasisõiduks lennupiletid. 55 minutit 7 tunni asemel ja ainult umbes 4 eurot kallim :D

Nha Trangi jõudes olime Troimiga muidugi jälle eriti elevil ja õnnelikud, hoolimata raskest ööst. Läksime kõik meie juurde ja vanemad pakkisid lahti kõik kingitused. Nad tõid meile hunnikutes suuri ja pakse raamatuid, riideid, u 5 kg šokolaadi, suitsujuustu, kolm latti põdrasuitsuvorsti, leiba, hapukoort, mädarõigast, siidrit, Eesti õlu, hambaniite, hambatikke, cutasepti ........ ohhh, no kõike ei mäleta. Suur sünnipäeva ja jõulutunne oli.

 

 

...jätkub.....

Singapur ja Taiwan, 2. osa

Singapur – Taiwan, 2. osa

 

Pildid siin

 

 

Kokkulepitult ootas meid raudteejaamas Buddha! Buddhaga tutvusime oktoobris Halong Bay´s ning kolmepäevase tuuri jooksul saime nii suurteks sõpradeks, et me läksime talle külla. Tema pärisnime me ei mäletagi ega kasuta seda kunagi, meie jaoks on ta Buddha, kuna on meie ainus budistist sõber. Järgnevate päevade jooksul alles saime teada, kui lahke, sõbralik ja suuremeelne meie tore sõber on. Meid võeti vastu ja võõrustati nagu kõige paremaid südamesõpru.

Buddha elab koos oma kahe poja – 14-aastase Ashin´i ja 17-aastase Yuli – ning eksnaise Lingiga Tainanis, mis on samuti väga suur linn, kuid mis asub palju soodsamas kliimavöötmes. Tainanis on miinimumtemperatuur +12 kraadi, kuid tavaliselt +20-28. Eksnaine kolis lihtsalt tema juurde paar kuud tagasi jälle sisse. Nad elavad korteris, aga korterid on siin enamasti kahekorruselised. Buddha töötab tõlgina, vahendades tööandjat ja töövõtjaid, kes tulevad Filipiinidelt ning Vietnamist ning tahavad Taiwanis tehastes töötada. Varasematel aegadel oli Taiwanis rohkem tehaseid, kuid nüüd tahavad paljud oma tootmise Hiinasse kolida, kuna seal on veelgi odavam. Sellegipoolest vajab Taiwan palju immigrante, kes on nõus töötama odava palga eest, kes on tugevad ja terved ning tahavad ja jaksavad töötada tehastes.

Buddha tööpäevad on 12 tunnised ning puhkust eriti palju ei ole, õnneks sai ta meie tuleku puhul paar vaba päeva välja kaubelda. Tema unistus on omada väikest poodi või firmat, et saaks ise boss olla. Ta ütles, et pole mitte alati nii usklik budist olnud, religiooniõpetust koolides ei ole ning kõik, mis ta teab, on ta ise lugenud. Ta usub, et iga tema järgmine töökoht on parem kui eelmine ning iga järgmine päev parem kui eelmine. Ta ei tee eluilmaski mitte kellelegi haiget ega tapa kedagi, ka mitte sääske. Ta on õnnelik iga päeva üle. Ükskõik, mis juhtub või kuhu me satume, ta on selle kogemuse üle õnnelik ning püüab seda nautida ning sellest õppida. Lisaks teab ta täpselt aastat ja kuud, millal ta sureb. Huhhh, pealtnäha täiesti tavaline mees, aga nii sügav sisu.

Muidugi kutsusime teda korduvalt endale ka külla ning ta ütles, et niikaua, kuni tema vanemad veel elavad, on nende aeg ning kui nemad on surnud, siis võib ta hakata ise reisima ning enda peale raha kulutama. Et siis ta tahaks koguda raha ning tulla kogu oma perega Eestisse. Pensionit tema vanemad ei saa ning seega läheb palju tema palgast vanemate ülalpidamiseks. Palgad on üldiselt 1500 USD kuus (keskmine), kuid korter maksab palju. Ja kui keegi peaks ära surema, siis surnuaiakoht on lausa 7000 USD, põletamine 1700 USD.

Poliitilise olukorra kohta ütles ta, et on rahul praeguse olukorraga, kus nad kuuluvad Hiina riigi koosseisu, kuid kui tal oleks oma väike firma, siis ta vast pooldaks eraldi olla. Hetkel on neil niigi oma valuuta ja oma valitsus. Me pidime kurvalt nentima, et meil enam polegi oma raha ning valitsus allub ka suuresti Euroopa Liidule. Suveräänsus missugune. Territoorium on alles. 100 aastat tagasi kuulusid nad Hiina alla, kuid siis vahepeal okupeeris Jaapan Taiwani 55-aastaks. 50 aastat tagasi ründas Hiina Jaapanit ning Taiwan liikus jälle Hiina koosseisu.

Igatahes, tagasi Tainani. Kohe samal õhtul hakkas meie programm pihta. Esmalt viisime asjad Chateau motelli ning saime kohe šoki, mis lukstuba meil oli! Motell pidi üldiselt olema koht, kuhu tullakse oma kolmandate ja neljandate naistega (ma ei tea, kus selle teise naisega siis ollakse). Aga motell oli nagu ridaelamu ja meil oli päris oma boks, kus allkorrusel oli suur autoparkimiskoht. Trepist üles ja vastu vaatas kõigepealt kondoomiaparaat ning siis kõige suurem hotellituba, milles ma Aasias olnud olen. Voodi oli suur ja megapehme, lisaks suur peegel, laud, massaažitool, telekas, kuuma-soojaveeaparaat, massaaživann ja aurusaun. Lisaks olid tasuta kõik limonaadid, küpsised, kreekerid, suur kausipakk mitchi-nuudleid, kondoom, tee, kohvi, žiletid, pastakas, mingid health-towel-id ja igast muud hügieenitarbed. Me muidugi edaspidi kühveldasime kõik asjad endil seljakotti ning järgmine päev olid jälle kõik uued olemas. Heheee, no mul on pastakate üle väga hea meel :)

Buddha andis meile ühe tunni sisseelamiseks ning siis viis meid oma vanemate majja, kus oli kaetud suur laud erinevate toitudega. Meie saabumisepäeval oli just üks tähtis püha, mil kõik käisid surnuaedades esivanemate haudu korrastamas ning ülejäänud perekond, kes oli ka paariks päevaks Tainani sõitnud, oli just surnuaias. Toit oli külm ning Buddha seletas, et tavaliselt on see kuum, kuid sellel pühal ei tohi tuld teha ning seega peab sööma külma sööki. Tema ja ta eksnaine ning pojad õpetasid meid rulle keerama – et nagu kevadrull, aga natuke nagu tortilla-moodi oli see alus“paber“, ning sisu ka muidugi hoopis teine. Tõesti väga maitsev tuli see kõik välja, natuke seda ja natuke teist ning maitsed sulasid suus kokku. Taivaanlased olid imestunud, et me neid rulle nii hästi keerata oskasime :)

Edasi suundusime Tainani suurimale ööturule. Kuna see toimub vaid kolm korda nädalas ning parajasti oli just pühade-eelne neljapäev, siis oli seal rahvast murdu, parkimiskoha saime alles kilomeetri kaugusele. Kõht nagu enam tühi ei olnudki, aga siis alles söömine algas. Esiteks ööturu spetsialiteet number 1 – austriomlett ja teiseks spetsialiteet number 2 – stinky tofu ehk haisev tofu. Omlett oli okei ja paksult täis väikseid austreid, kuid pealt oli kaetud mingi paksu läbipaistva jelly´ga, mis pidi tärklis olema. Haisev tofu oli aga päris hirmus, haises vastikult ja maitses nagu sööks kohutavalt õlist švammi. Ei tea, neile endile igatahes väga meeldis.

Vaikselt hakkas meil juba imelik, kuna iga asja millele me näitasime või mille kohta küsisime, ostis Buddha kohe ära ning meie käest raha ei võtnud. Ise saime osta ainult õlut. Niimoodi olime lõpuks söönud paneeritud seeni (terved seened ja väga, väga head), kastaneid, kanasüdameid, vetikaid, vorste ja kaheksajalaomletikesi! Õnneks ei pidanud me proovima igasugu siseelundeid, kanapäid ning keedetud vere kuubikuid.

Märkamatult möödus 2 tundi, kuna seal sai tõesti liikuda ainult tibusammudega. Läksime tagasi Buddha vanemate koju ning nüüd tutvusime juba kogu perekonnaga – tema isa, ema, õde jne. Kõiki tutvustati, kuid kuna mitte keegi inglise keelt ei rääkinud, siis lähemat kontakti luua ei õnnestunud. Väga naeratavad ja lahked olid nad küll. Jätkasime seal veel natuke söömist ning Buddha ema õpetas meile vanast ajalehepaberist karbikeste voltimist. Nad kasutasid neid palju sodi panemiseks ja minu meelest väga praktiline. Näiteks pähklikoored, kommipaberid, kõik selline väike prügi – paned selle paberist karbi sisse ja koos sellega otse prügikasti. Troim proovis mitu korda ja sai vist selgeks ka.

Kell oli vist juba 12 läbi, kui me lõpuks motelli tagasi saime....

Järgmisel hommikul läksime Buddha ja Lingiga ringsõidule. Külastasime Taiwani suurimat buda-kloostrit. Kuna 70% rahvastikust on budistid, on need kloostrid ühed tähtsaimad kohad üldse. Seal oli jälle palju busse ja rahvast, ikkagi vaba päev. Ja jälle – me ei maksnud mitte millegi eest. Klooster oli väga suur ja väga uhke. Sissepääsumaja jälle nagu suur kaubanduskeskus restoranide, kohvikute ja suveniiripoodidega. Isegi 7/11 oli seal! Aga õlut selles ei müüdud :D Meie käisime uues osas, kuid kõrval võis näha ka vana kloostri ulatuslikke maju. Seal elavad siis mungad igapäevaselt ning hoolitsevad selle kompleksi eest. See oli väga moodne ja läikiv ning suur kontrast peale halle linnamaju.

Klooster oli ehitatud nelinurkse põhiplaani järgi ning kahel pool olid pikad-pikad seinad, kuhu olid graveeritud kõikide inimeste nimed, kes annetasid raha selle ehitamiseks. Neid nimesid oli vist küll miljoneid. Jalutuskäiku alustasime paremalt poolt äärest, mis tähendab draakonit ja on hea pool, tagasi tulime vasakult küljest, mis tähistab tiigrit ning on halvem ja kurjem pool. Kõige üleval torni otsas istus suur kuldne Buddha ning vaatas kogu sellele toredusele alla. Külastajate harimiseks oli seal ka interaktiivne Buddha elu muuseum (väga huvitav ja lihtsalt teostatud), mitmed koosolekusaalid (nagu Linnahall), palvetamisruumid jne. Peale pikka ringkäiku polnud kuhugi istuda, kuna kõik kohvikud-restoranid olid paksult rahvast täis! Ja ma vaatasin hindu, need olid ikka kallid kohad. Ling ostis hoopis karbi väikseid saiakesi, mis maitsesid täpselt nagu moskva-saiad ning me sõitsime Kaohsiungi linna sisse, et mõni restoran leida.

Lõunasöögi sõime väikses (pere)restoranis, kus serveeriti imehea lambasupp, lisandiks oad ja vetikad. Menüü oli üleni hieroglüüfidega, ainult hinnad taga numbritega. Kogu tellimise ja maksmise osa oli taas Buddha kanda. Meie ainult nautisime ja kiitsime. Ei ole see hiina söök midagi kõik mingi lima, on ka väga häid roogasid, kui ainult tellida oskad.

Vaevalt 20 minutit peale suurt lõunat, söödeti meile sisse veel mingi kuum pirukas – shaubi. No iga poole tunni tagast on neil vaja midagi ampsata. Veel käisime samal päeval rannapromenaadil ning musta liivaga rannas. Liiv pole must mitte vulkaanide tõttu, vaid lihtsalt ongi must. Ujuda aga seal rannas ei tohtivat. Ujuda tohib üldse ainult nendes kohtades, kus on vetelpäästjad, muidu saab trahvi. Et äkki ujud Ameerikasse .... .

Sõitsime tagasi Tainani ning tegime peatuse eksnaise vanemate juures. Seal õnneks suutsime söögist keelduda ning piirdusime ainult pisikese kommiga. Õlut ja teed jõime aga küll koos Lingi venna, isa ja naabriga. Keelt ei osanud, aga lõbus oli meil ikka. Buddha tõlkis küsimusi ja vastuseid. Me olime arvatavasti ikka väga suured vaatamisväärsused neile. Kuskilt kaugelt Eestist. Mingid eestlased, keda on ainult 1 miljon :D Nad muidugi arvasid, et meie jaoks on kõik maruodav ning olid imestunud, kui me vastupidist väitsime. Eks me oleme liiga ärahellitatud Vietnami hindadega. Vanad inimesed näevad seal üldiselt väga head välja, Lingi ema oli mingi 65 vist, aga mu arust võis vabalt olla ka 50. Keskmine eluiga on neil 78 aastat.

Nii, natuke paus ja siis õhtusöök! Appi, me tundsime end juba niigi nagu mingid elevandid. Ühe päevaga olime oma tavalise nädala normi täis söönud. A vastu ka ei sobi vaielda, eriti kui niimoodi võõrustatakse! Suundusime toredasse kohalike restosse ning lauale kanti jällegi igasugu maitsvaid suppe, riisi ja kastmeid. Ja õlut? Õlut seal puhvetis aga ei müüdud ning Buddha jooksis 50-meetri kaugusele 7/11-sse ning tõi õlled lauda enne kui me arugi saime, mis toimus! Supp oli jällegi hot-pot´i stiilis, et siis kuum aurav supinõu, kus sees mõned juurikad ja maitseained ning kõik koos hakatakse siis erinevaid kanasid ja lihasid ja aedviljasid küpsetama. Tore seltskondlik tegevus. Riisi võis igaüks suuuuuuurest tünnist võtta nii palju, kui tahtis. Samuti imehäid vürtsikaid kastmeid. Õnneks saime sel õhtul juba varakult koju seedima minna :)

Laupäev oli meil enda päev ning otsustasime võtta jalgrattad, mida meie motellist tasuta laenutada sai. Esmalt pidi Troim nendele vanadele romudele täishoolduse tegema, kuna tundus, et neid pole küll 2 aastat liigutatud. Minu rattal ei töötanud tagapidur ning kummid olid mõlemal tühjad, lisaks vajas lenks reguleerimist. Troim ütles, et ma ei tohi kindlasti sõita rattaga, millel on ainult esipidur, kuna siis lendan raudselt ülekaela. No, okei! Bensiinijaamas pumpasime kummid täis ning Troim sai oma näpud üle pika aja mustaks :) Aga kuldsete kätega mees – ära parandas.

Väntasime Galaxy ja kaardi järgi kesklinna, istusime natuke wifi-levialas ja väntasime tagasi :D No mitte midagi huvitavat seal kesklinnas ei olnud. Tänavad ja majad, majad ja tänavad. Kuigi liiklus on Taiwanis hoopis rahulikum kui Vietnamis, oli see minu jaoks siiski esmakordne liigelda Aasias koos rollerite ja autodega, nii et ma ikka värisesin ka natuke. Sõita oli aga tegelt äge ning väike trenn kulus ära. Samuti saime skaipida Eestiga, kuna meie luksmotellis internetti ei olnud.

Hiljem kasutasime ära kõiki motelli mugavusi ning käisime kordamööda mullivannis ja aurusaunas :D Õhtusöögi organiseeris meile Buddha: läksime koos temaga ühele väiksele ööturule ja ostsime kaasa jälle igasugu põnevat kraami (vutimunapalliomletid, kalmaar, kala, veresupp, pelmeenid), mida pärast motellis koos degusteerisime. Troimi toit tehti täiesti a´la carte. Vanamees wokkis minutitega valmis mingi nuudliroa lihaga, Buddha ise sõi peaaegu üksinda ära tarretatud-verekuubiku-supi (pidi eriti vana ja auväärne toit olema). Veretoit on meie jaoks ju normaalne, aga nendel on see kuubik jällegi magus või no mingi imelik. Troim pidi peaaegu oksendama hakkama, kui seda proovis. Kolmekesi oli väga mõnus olla, siis ei pidanud Buddha muretsema oma eksnaise või poegade pärast ning sai täielikult ainult meiega rääkida. Ta on tohutult soe ja armas inimene.

Vahepeal veel näide nende inimeste abivalmidusest. Meil oli vaja fotikat laadida, kuid seal riigis oli selleks vaja adapterit. Läksime seda administratsioonist küsima ning peale 5-kordset seletamist ja fotoka ja laadija näitamist said nad aru, mida meil vaja on ning vastus oli, et „ei, kahjuks meil sellist asja küll ei ole“. Nojah, me ei osanudki midagi teha. Läksime tuppa tagasi ning mõtlesime, et nüüd pole muud varianti, kui ise seda kuskilt poest otsima minna. Möödus aga 15 minutit ning mingi mees tuli meile ukse taha tutika adapteriga, mis oli alles karbi sees ja mille nad spetsiaalselt meie jaoks ostnud olid. No nii tore :)

Pühapäeval, 7. aprillil, oli Buddha jälle tööl ning meid lõbustasid Ling ja Yuli, kellega meil kahjuks erilist vestlust ei olnud, aga no kätega-jalgadega-miimikaga ikka. Nad viisid meid vanasse hollandlaste rajatud kindlusesse Anping, kus nüüd on muuseum, ning selle ees väljas suur jalutusala paljude poodide ja tänavatoitudega. Kindlus oli umbes nagu Kuressaare loss, aga säilinud oli sellest muidugi ainult kümnendik võib-olla. Sellegipoolest oli huvitav. Hollandlased olid Anpingis ainult 38 aastat, aga suutsid selle aja jooksul väga palju ära teha. Ehitasid peaaegu uue linna, rajasid kaubasadama ja arendasid kohalikku elu-olu. 17. sajandil oli Anping väga suur ja tuntud kaubandussõlmpunkt, kust läksid laevad Filipiinidele, Indoneesiasse, Vietnamisse, Hiinasse ja Euroopasse. Muuseumis eksponeeriti ka mõningaid euroopalikke esemeid – juurde oligi kirjutatud lääne kraanikauss, lääne kapp, lääne taldrik jne. Kindlusest oli ka sellepärast suht vähe säilinud, et hiljem lammutasid suure osa sellest jaapanlased ära ning ehitasid uuesti üles oma stiili järgi. Pärast väikest ringkäiku oli aeg muidugi kohe midagi süüa.

Ling ja Yuli näitasid meile taas igasugu imeasju, mida seal tänavatel küpsetati ja valmistati. Ka kooke ja jäätiseid, komme ja krõpse, kõike tehti tänaval. Hitiks oli väike veoauto, mis käis lahti ning paljastas siis kiviahju! Et siis sedamoodi pitsaauto. Sees oligi päris ehtne kivist ahi. Ling ütles selle kohta uhkusega „new invention“. Pühapäeva tõttu oli muidugi jälle rahvast murdu. Trügisime väikeste sammudega edasi ning vaatasime toite ja asju. Mulle hakkas meeldima üks koerakesega juuksekumm ning muidugi ostis Ling selle kohe mulle ära. Ei mingit vastuvaidlemist: „Don´t worry. You are in Taiwan, you are our guests“. Nojah.

Üks mees hööveldas suurt pähkli-karamellikuubikut tavalise höövliga. Jäime vaatama, mis toimub. Saadud puru pandi lapiku maitsetu riisipannkoogi peale, sellele kolm jäätisepalli ning siis puistati üle värske koriandriga. No see oli küll kõige kummalisem jäätis, mida ma elus söönud olen. Koriander ja jäätis EI SOBI üldse kokku ikka. Minu maitsemeelele liiga friiki.

Veel käisime koos Confuciuse templis ning ühel jalutajate tänaval, kus Ling ja Yuli ostsid tofu-vorsti. Õõõ, see oli nii vastik, et poetasin selle endale taskurätikusse ja viskasin prügikasti. Buddha ütles hiljem, et tema poeg ei taha väga liha süüa, kuid vorstid maitsevad väga, ning sellepärast sööb ta palju seda tofu-vorsti, arvates, et see on tervislikum. Mina küll nii ei arva. See on samamoodi rasvas praetud, haiseb ja maitseb jubedalt ning tofu ei pidanud meestele niikuinii eriti hea olema.

Toreda pausi tegime aga väikses kohvikus, kuhu sissepääsemiseks oli kahe maja vahel häääästi kitsas pragu, tagapool läks muidugi lahedamaks, tuli trepp ja siis imearmas väike kohvik teisel korrusel. Paksud ja suured inimesed sinna sisse ei saakski. Jälle ostis Ling meile kohvid ja söögid. Natuke dim-sumi ja natuke nende paksu röstsaia. Hommikusöögilauas vaatasime ka, et kõik kohalikud söövad sellist saia, mis on nagu röstsai, aga umbes 3-4 cm paksune. No seal kohvikus siis toodi ka sellised – üks küüslauguga ja teine mingi suhkruglasuuriga. Armas koht oli, meenutas natuke Amsterdami väikseid (kunsti)kohvikuid.

Seal kohvikus tuli kuidagi jutu sees välja, et samal päeval oli Lingi sünnipäev!!!! Nagu misasja. Meil polnud sellest aimugi ning kuidagi imelik oli seal olla, et meil pole mingit kingitust ega lilli ja tema veab meid oma sünnipäeval ringi ning teeb kõik välja. Aga Buddha ütles, et neil ei tähistatagi sünnipäevasid. Tavaliselt ostetakse ainult kook ja see on kõik. Mingit külaliste ja sõprade kokkutulekut ei toimu. Seletasime talle enda sünnipäevatraditsioone, kuidas meie jaoks on see üks tähtsamaid päevasid aastas, ja ta imestas väga selle üle. Nemad tähistavad suurejooneliselt avalikke tähtpäevi, kui siis kogu riik pidutseb.

 

 

Nii siis jäigi. Pühapäeva õhtul tõi Ling meid motelli tagasi ning rohkem me teda oma sealsete päevade jooksul ei näinudki.

Esmaspäeval sõitsime Buddhaga 200 km lõunasse Kentingisse, kus oli veelgi soojem ilm ning paar ilusat liivaranda. Buddhal oli 2 vaba päeva ning ta nautis neid täiega. Kenting oli palju kenam koht. Seal olid juba ilusad värvilised majad ning tee lookles mööda randa, justkui Itaalias.

Sõitsime mööda kümnetest palmisaludest ning need ei olnud tavalised palmid, vaid beetlipalmid. Pähklid on sellised väiksed rohelised junnid ja neid siis näritakse. Buddha ostis kolm tükki, et meile näidata. Need ergutavad ja hoiavad aktiivsena, kuid on tervisele kahjulikud. Siiski närivad neid Taiwanis väga paljud noored ja vanad ning see on siiani suht populaarne, kuid vaikselt üritatakse tarbimist piirata. Meie jaoks ostis ta neid ainult selleks, et demonstreerida. Niisiis, hakkad seda närima ja esimesed korrad sülitad sülje välja, kui maitse juba muutub, siis võib neelama hakata, aga sealt seest immitsev vedelik muutub sülje koostoimel aina punasemaks, olles lõpuks täiesti veripunane. Ma närisin vist ainult kaks korda ja siis sülitasin välja. Olen näinud liiga palju jubedaid pilte, milliseks see hambad muudab, et ma ei tahtnud ka selle ühega katsetada. Mõttetu asjandus. Ei tea, äkki muutis Troimi erksamaks. Magama ta igatahes enne kella 1 öösel ei jäänud ;)

Kentingis käisime linna peal ja istusime mõnda aega rannas. Rand oli muidugi huumor kuubis. See oli nii väike, ainult pisike lahesopike, mis oli paksult täis varjusid ja toole, ujumisrõngaid, hõljumiskumme ja inimesi. Keegi ei lamanud liival, vaid ainult istusid väikeste toolikeste peal, mille eest muidugi tuli maksta. Ujumiseks oli nööriga eraldatud väiksem ala kui Kalevi-bassein ning ülejäänud meri oli täis kümmet erisorti veespordiasju. Paksult täis. Ujusin ka natuke, aga põhi oli kivine ning kuna ma juba esimese korraga vigastasin oma varba veriseks, siis väga enam sinna vette ei tõmmanud ka. Troimil oli lihtsalt külm. Lisaks oli natuke õõvastav, et vaevalt paarisaja meetri kaugusel paistis tuumaelektrijaam :D

Õhtu oli tore, hängisime Kentingi peatänaval, seal asuvates poodides ning ööturul. Sõime erinevaid junne ja natuke kala, mängisime noolemängu ning Troim tantsis ööklubi tüdrukutega tänaval Shakira waka-waka´t.

Aaa, restoranis juhtus naljakas seik. Buddha läks kuskile kõrvalpoodi vett ostma ning meie istusime Troimiga suure 4-inimese laua taga. Me ei olnud veel midagi tellinud. Ettekandja tuli ja küsis midagi mandarini keeles, saime aru, et küsis, kas me oleme kahekesi ja et äkki istume väiksemasse lauda, nii et Troim vastas talle kiirelt: „No, no, Buddha is coming back!“. Ettekandja vaatas meid suurte silmadega ja jäi täiesti vait. Ei vastanud midagi ning läks vaikselt minema. Kõik see juhtus nii kiiresti, et kui see meile kohale jõudis, purskasime mõlemad nii naerma ja naersime kõhud haigeks, nii et Troim pidi kohe Kohale Eestisse helistama :)

Restoranis käisid meiega pikalt juttu rääkimas ka noored, kellel oli koolilõpureis ja kellele hullult meeldis meiega inglise keelt rääkida ja küsimusi küsida. Et kus ja kuidas ja miks. Esimene küsimus muidugi see, et mis usk teil on. Kui ütlesime, et pole nagu mingit usku Eestis, siis vaadati meid väga arusaamatute nägudega!?!? Rääkisime siis natuke luteri usust jmt, et no midagi ikka on. Idamaade inimestele ikka ei tasu väita, et me millessegi ei usu. Selline asi ei jõua neile kohale.

Esmaspäeva-õhtune Kentingi ööturg oli täis lõbutsevaid noori. Seal seltskonnas kohtas ka valgeid ning ühe valge noormehega rääkis Troim ka korraks juttu. Tüüp oli inglane ning teadis Eestit väga hästi, kuna oli kunagi käinud Eesti tüdrukuga. Ta oskas isegi öelda „Kaks-teist-kuud“, mis inglastele teadupärast kõlab „cocks taste good“.

Õhtuks ostis Troim Buddhale mingi puskari ja siis lahendasime seda meie hotellitoas. Pärast filosofeerisime poole ööni budismist. Buddha ütles, et kui keegi tapaks tema vanemad, siis ta andestaks ka selle. Budism on üks suur andestamine. Elu läheb edasi, päike tõuseb samamoodi ning vihkamisel ei ole mõtet. Kui järele mõelda, siis tõesti ju ongi nii, et kui juhtub midagi hirmsat või halba, siis algul tundub see kõige suurem katastroof, kuid ajapikku hakkab tunne hääbuma ning asjad loksuvad taas oma kohtadele tagasi. See juhtub varem või hiljem. Budistid lihtsalt käituvad juba varem nii, kuidas lõppkokkuvõttes peaks käituma iga mõistlik inimene. Pole vaja hoida endas halbasid mõtteid ja tundeid, kuna tegelikult hävitavad need ainult sind end seestpoolt. Ma natuke vaidlesin temaga ja ütlesin, et kõike ei saa niimoodi võtta. Et minu arust tuleb muuta neid asju, mis sulle ei meeldi ja mille muutmiseks sa ise võimeline oled. Kõik see, mis tuleb väljast ja mida muuta ei saa, sellega tuleb leppida ja kohaneda. Igatahes oli väga huvitav. Buddha on nagu üks suur rahu ise. Ta on nii rõõmus ja õnnelik. Ütleb küll, et tahaks kunagi olla nii õnnelik nagu Troim, aga minu meelest on ta seda juba praegu. Vähemalt ta püüab. Võib-olla ei ole ta nii vaba oma tegemistes. Tal on siiski liiga palju kohustusi.

Kõike seda väljategemist põhjendas ta niimoodi, et kuna teie praegu ei tööta, siis teeb tema meile toidud ja asjad välja. Lihtne. Aga me ju peaaegu et ei tundnud teda, aga imekombel oleme küll temas hea sõbra leidnud ning sellisele lahkusele lihtsalt tuleb kunagi vastata.

Järgmisel hommikul ei olnud meil enam niipalju energiat kui esmaspäeval. Passisime Troimiga natuke mere ääres ja lasime Buddhal magada. Troim ütles, et tal on tuumapohmell tuumajaama kõrval. Hiljem vedelesime veel natuke ühes hoopis ilusamas ja vaiksemas rannas ning siis sõitsime tagasi Tainani. Tee peal tegime lõunapeatuse ning sõime vürtsikas-hapukat suppi, mille kohta Troim ütles, et see on küll kõige parem supp, mida ta elu sees söönud on. Muidugi tuunisime seda ka natuke kimchi´ga. Kogu aeg oli tegelikult põnev. Kõik need inimesed ja kombed, nende käitumine ja hääled. Võõras kohas võib ju lihtsalt istuda ja inimesi vaadata. Ja kuna me olime koos kohalikuga, siis seda enam võisime küsida ükskõik mida ning Buddha vastas meile.

Tagasiteel jäime mõlemad autos magama ning tagasi jõudsime parajate padjanägudega. See oli aga ainus aeg, kus me saime fotograafi juurde minna. Kammisime kuidagi juuksed ära ning lasime endast uued viisapildid teha. Troimil oli naljatuju ning ta laskis Luccast ka pildi teha. Fotograaf naeris ja tegigi. Hiljem läksime piltidele järgi ning ta ulataski meile Lucca pildi ka. See oli tasuta! Nii armas. Eriti tore. Kes ikka nalja teeb, kui ise ei tee :D

Vihma hakkas sadama ning me maandusime Troimiga fotokoha kõrval olevasse väiksesse sööklasse. Kokk praadis leti taga liha ning mõned menüü asjad olid ka piltidega. Kõik oli megaodav, makstes ainult 50-80 euro senti. Ostsime 7/11-st õlut ja Troim tellis vanamehe käest mingi kolm erinevat sooja võikut. Näitas ainult, et nüüd selle lihaga ja nüüd selle kanaga ja midagi sellist. Tüüp mõistis väga hästi ning valmistas head asjad. Mulle olid leti peale valmis keeratud head sushirullid.

Viimasel Tainani õhtul tuli Buddha meie motelli ning istusime paar tundi ja rääkisime juttu. Jätsime nägemiseni ning avaldasime lootust veel kunagi kokku saada. Muidugi tänasime Troimiga teda miljon korda ning ütlesime, kui hea inimene ta on ning kui tore aeg meil Tainanis tänu temale oli. Tervitasime perekonda jne.

Kolmapäeva hommikul alustasime kojusõitu. Ehk siis taksoga, HSR-ga, bussiga, lennukiga ja metrooga. Vahepeatus taaskord Singapuris Inncrowd hostelis. Neljapäeva hommikul ei olnud Troimil jaksu Singapuri peale enam kõndima tulla, nii et käisin ise H&M-is ning ostsin kaks paari ujukaid ja ühe pluusi. Niipalju siis minu Taiwani ja Singapuri ostureisist – samahästi oleks võinud Helsingis käia. Ühes väikses poekeses maksis Somersby siider ainult 4 eurot, nii et sain selle ka seal ära juua! Appppppi, kuidas maitses taevalikult :) Kuidas saab nii hea jook olemas olla. Nautisin sellest iga sõõmu :)

Singapurist lendasime Ho Chi Minhi ja sealt tulime öörongiga Nha Trangi. Koju jõudes olime küll ühed suurimad kapsad maailmas. No nii läbi omadega. Öörong on ikka üks suurimaid piinapinke ning ega rohke õllekogus ka kaasa ei aita. Enne Taipei-Singapuri lendu pidime ära jooma 10 õlut (ehk siis kellla14-ks päeval), kuna olime lolli peaga eelmisel õhtul motelli nii palju neid ostnud ning neljapäeval, enne rongi, istusime 4 tundi koos oma Saigoni sõbraga kesklinna baaris ja lahendasime veel muidugi natuke õlut. Rong oli seekord küll natuke edasi arenenud, istmetel olid uued katted ning kõigile jagati uued tekid ning tasuta vesi, aga magada oli seal siiski keeruline. Saime isegi mõlemad olla kahe istme peal, aga Troim ütles hommikul, et ta tegeles terve öö sellega, et püüdis endale midagi pea alla sättida, üritas isegi oma munakotte omale pea alla venitada, aga ei õnnestunud ning magada ta väga ei saanud. Wc oli ka nagu mingi Vesuuv olnud. Pott oli kogu aeg ääreni triiki täis ning kui üritasid vett peale lasta, et see alla läheks, siis purskus see hoopis üles nagu vulkaan. Mul õnnestus rongisõit ilma wc-ta üle elada.

Nüüd oleme igatahes paastukuuri peal. Liiga palju õlut ja liiga palju rasvast toitu on viimastel nädalatel keha taluma pidanud. Esimesel päeval Nha Trangis olime nagu lollakad, kõndisime ringi ja aina naeratasime, kõik tundus nii armas ja kodune. Käisime massaažis, turul ja rannas. Turumutid tervitasid meid rõõmsalt ning ranna õllemüüja Phuong tuli ja kallistas meid mõlemaid. Olime nii meeldivalt üllatunud. Kõik oli hea. Selleks oligi vaja ära käia, et näha, et siin Nha Trangis on ikka nii superolla. Aga ega reis oli ka tore. Mul on hea meel, et sain ära käia Singapuris ning Taiwanis ja hindamatu väärtuse andis kogu tripile juurde Buddha.