kolmapäev, 25. oktoober 2017

Thap Cham-Phan Rang ja Vinh Hy

 Siin on selle tripi pildid

Pusisin mitu päeva video kallal ka, kuid tehniliste viperuste, igasugu jamade ning minu oskamatuse tõttu sain üles ainult 3:40 pikkuse filmi. Originaal oli 7 minutit :(


Phan Rang - Tháp Chàm on lohiseva nimega rannikulinn, mis asub Nha Trangist umbes 100 km lõuna suunas. 2015.a andmetel elanikke 166 000. See number ei näita siin muidugi midagi, Vietnami linnades puuduvad suured magalarajoonid tuhandete korteritega, nii et linnas-külas ringi seigeldes on täiesti võimatu aru saada, kas see on 20 000 elanikuga küla või 200 000 inimesega linn.

Uurisin natuke sealse ümbruse ja teede kohta ning see oli just ideaalne koht, kuhu minna, et korraks Nha Trangist välja saada. Phan Rang asub kohe suure rahvuspargi Nui Chua (Templimägi) lõunapoolsel otsal. Rahvuspargist ida poole jääv kitsas rannikuäärne ala oli pikalt välismaalastele suletud ning sinna saamiseks pidi taotlema eriluba. Kohalikud võisid elada ja käia. Nüüd paar aastat tagasi on piirkond avatud ja sinna rajatud esmaklassilised asfaltteed, mis väänlevad serpentiinina kaljude küljel. Sellest aga hiljem.

Meie teekond viis läbi Cam Ranhi (mõttetu linn lennujaama lähedal) AF1 maanteele. Pelgasin natuke suurt liiklust nimetatud kiirteel, kuid kogu tee oli neljarealine + eraldi rada mootorratastele, nii et mingit ohtu polnud. Suured kaubaautod ei sõitnud 2 cm kauguselt mööda ega hullunud bussijuhid kihutanud otse vastu. Maantee oli lihtsalt ideaalne, eriti mulle. Istusin Troimi suure selja taga ja aina imetlesin vaateid. Taamal mäed ja ees erkrohelised riisipõllud nendel töötavate vesipühvlite  ja farmeritega.

Esimeseks peatuseks oli viinamarjaistandus. Naljakas, et sõites kõigest 100 km oma asumist välja, muutub nii palju. Phan Rangi ümbruses nimelt kasvatatakse viinamarju, tee äärtes uitavad ringi lambad ja kitsed ning mere ääres asuvad suured soolaväljad. Kogu majandus on hoopis teine. Pluss muidugi see, et välisturiste üldse pole.


Niisiis viinamarjad. See oli teeäärne koht, mida märkasime tegelikult ainult tänu sellele, et tegime väikse peatuse just 20m enne maja. Olime sel hetkel ainsad külalised. Astusime sisse avarasse suurde ruumi, mis oli pood-degusteerimiskohvik. Laual oli mitu veidrat pudelit ja pisikesed pitsid. Viinamarjapuid saime imetleda üksnes läbi kitsukese trellitatud akna. Muidugi soovisime ka veini maitsta. Istusime ning kohe kogunes meie ümber 6-7 kohmetut noort. Kõige julgem pakkus veini. Ühelgi sildil polnud kangust peal, nii et otsustasime värvi järgi ühe noore valge kasuks. Poisil käsi nii värises, kui meile jooki valas. Ju nii närveeris. No nii … lõhn oli väga liköör-puskar-konjak ning maitse ka väga kange. Krimpsutasime natuke nägu ja keeldusime viisakalt ostmisest. Vaatasime pigem poes ringi ja soetasime päris viinamarju ja mingeid maguskartuli-krõpsu-pätsikesi, mis pidi kohalik spetsialiteet olema.

Paar kilomeetrit enne linna nägime tee ääres ära ka iidsed Champa kuningriigi jäänused ehk samasugused punastest tellistest laotud templikesed nagu Nha Trangis, kuid tunduvalt kehvemas seisus. Pärast sain aru, et need tee-äärsed olid suvalised, õiged templid asusid kuskil mujal. Phan Rangi tutvustavates materjalides on nimelt alati ära märgitud need iidsed templid, kuna kunagi oli seal paiknenud Champa Kuningriigi pealinn.

Phan Rang ise jättis väga kena mulje, korralik kesklinn, laiad tänavad, suur jõgi läbi linna voolamas ning rohkelt parke. Loomulikult ka igasugu kommunistlikku jura tähtsate monumentide näol. Linn oli keskpäeval üsna välja surnud, peatänava ääres leidusid ainult mootorrataste, kodumasinate ja riiete poed. Pisemad pereärid magasid. Sõitsime linnast läbi savivoolijate küla otsima.

Suur aitäh Goole´ile! Ilma nende geniaalsete kaartideta oleksime puhta hädas olnud. Nüüd aga avastasime igasugu põnevaid väikseid teid ja külakesi ning lähenesime keraamikutele hoopis n-ö tagantpoolt. Seal õnneks siestat ei peetud ning isegi mõned kohalikud turistid olid ringi vaatamas.

Bau Truc´i keraamikaküla on teadaolevalt vanim keraamikaküla Kagu-Aasias, olles üle 200-aastase ajalooga. Elanikud on iidse Chami Kuningriigi järeltulijad. Keraamika esiisaks peetakse Poklong Chan´i, kes otsustas aidata inimesed välja vaesusest ning õpetas neile savi kaevandamist ja pottsepatööd. Siiani peetakse teda kohalike seas aus. Külas on umbes 400 majapidamist, millest ligikaudu 80% tegelevat keraamikaga.

Tooted valmistatakse savist, mida kaevandatakse Hamu Craok´i väljadelt, ning liivast, mis saadakse Quao jõest. Savi murendatakse, segatakse veega ning jäetakse siis ööks ligunema. Järgmisel päeval lisatakse juurde peene ja siidine liiv. Savi ja liiva vahekord segus oleneb valmistatavast tootest.

Bau Truc´i teeb eriliseks, et savivoolimistehnika on jäänud muutumatuks ning kõik tehakse samal viisil nagu sadu aastatid tagasi. Peamised meistrid on naised, kuna naistel on peenem tunnetus ja rohkem kannatlikkust. Keraamika tegemiseks ei kasutata pöörlemisalust. Pottsepp tuterdab ise tibusammudega ümber voolitava teose. Tööriistadeks on tihti üksnes bambuskepike ja merekarp.




Interneti andmetel pidavat terve küla pisikesi töökodasid täis olema, kuid meie leidsime sel kuumal keskpäeval vaid ühe suurema hoone, kus koos nii pood, näitusesaal kui voolijad. Parkinud Rollsi võsastunud aia äärde, astusime sisse. Kõik olid kuidagi väga rõõmsad ja sõbralikud. Saal oli täis suuri ja väikseid, põletatud ja põletamata kujukesi ning tarbeesemeid. Mõned skulptuurid olid ikka väga veidrad. Traditsiooniliselt toodeti ja toodetakse palju Cham´i Kuningriigi naisi, tantsijatare, kuningaid ning igapäevaesemeid. Teosed kaunistatakse mere- ja teokarpide ning graveeringutega.

Parajasti hakkasidki kaks vanatädi saviplönnist kaussi voolima. Uudistasime seal kõrval ja kuna see tundus nii lahe, küsisime ka ise luba proovida. Lahkelt oldi nõus ja üks tuli meid ka natuke juhendama. Ega see lihtne polnud, aga nalja sai kõvasti. Meie kauss tuli loomulikult lopergune ja ebaühtlane, kuid tagasi seda ei visatud. Keraamik tuli ja mätsis tollest kiirelt tipp-topp anuma valmis.

Väga huvitav külakene igatahes.

Tagasi Phan Rangis tegime väikse tiiru turul ja sõime eine ühes noortekohvikus. Turg oli jälle hoopis teise kaubavalikuga kui meie oma. Esiteks müüdi kõikjal noori spargleid, mis olid asetatud püstiselt natukese vee sisse nagu lilled. Teiseks oli pea igal tädil valikus kooritud porgandid. Kärbseid oli tohutult palju. Ma ei saa aru, kuidas siin meie Xom Moi turul üldse kärbseid ega sipelgaid pole.


Kohvikus maksid kõik toidud 5 000 ja 10 000 dongi ehk meeletult odav. Tellisime imehea virsiku jäätee virsikutükkidega. „Pizza trắng“ ehk valge pizza oli veider vietnamipärane variatsioon sellest Itaalia klassikust. Põhjaks oli kasutatud riisipaberit, sellele määritud õhuke kiht munasegu, laotud peale viineriviilud ja roheline sibul ning kaunistatud kuivatatud-rebitud lihapuru ning majoneesiga. Viiludeks lõikamiseks toodi lauda käärid! Polnud paha.


Alustasime sõitu Vinh Hy kaluriküla poole, kus oli plaanis ka ööbida. Igaks juhuks proovisin broneerida ka tuba. Booking väitis, et vabu tube pole ja hakkasin natuke närviliseks muutuma, kuigi teadsin, et ku Booking ütleb, et tube pole, siis tegelikkuses alati on. Surfasin veel netis ja logisin ühele vietnamikeelsele saidile, kus, palun väga, olid toad olemas ja lisaks veel palju soodsama hinnaga. Sisestasin andmed, kuid krediitkaardiga maksta sellel lehel ei tahtnud. Toa sai kinni panna ka niisama. Umbes tunni pärast helistati mulle hotellist ning räägiti midagi ainult vietnami keeles. Ei saanud muhvigi aru. Selgitasin oma väheses vietnami keeles, et, jah, panin toa kinni kahele inimesele ja me saabume umbes 3 tunni pärast. Tšikk vastas jälle pika jutu, millest ma sõnagi ei tundnud. Ma arvan, et tema ehk minust sai aru ja siis eeldas, et ma oskan vietnami keelt, eks. No igatahes, mõne aja pärast, kui me olime vastastikku äraarvamismängu mänginud, leiti kuskilt keegi inglise keelt mõikav tädi. See teatas mulle, et ma pean kohe toa eest ära maksma. Ütlesin, et see on ilmvõimatu, kuna mul pole internetti ja ma olen kuskil keset maanteed. Talle ei jõudnud see kohale! Aina nõudis, et ma pean ära maksma. No jäi nii. Laususin, et jõuame paari tunni pärast, küll me siis maksame. Hotellis pärast mingeid probleeme polnud, kõik oli väga viisakas ja ilus ning meile anti vist kogemata isegi superior tuba.

Enne Phan Rangist lahkumist käisime ka rannas. Kus sellel kohal on alles potentsiaali! Suured laiad beach´ile suunduvad magistraalid on valmis ehitatud, hetkel on seal palju kenasid eramaju, rannaäär on aga tühi. Laht on vaikse helesinise veega ning lai pikk liivarand laiub ilma turistideta. Mingi arendus seal käis: rajamisel oli suur ilus park jalutusteede, lillekeste ja puukestega. Nad ikka armastavad neid Versailles´i stiilis imeilusaid hoolitsetud parke. Restorane ega hotelle väga polnud, kuid miskine „Кафе у Толика“ oli end juba sisse seadnud.

Lugesin sõidu ajal kaarti ning teatasin, et kohe-kohe ületame väikse silla ning siis pöörame paremale. Nojah, väike jõeke Vietnami mõistes osutus taas Emajõest ltunduvalt suuremaks veekoguks, kaetud värviliste kalapaatidega. Lihtsalt ilus.

Tee kulges mööda rannikut, meist paremale jäi meri ning vasakpoolne teeäär oli täis soolatehaseid. Merevesi juhitakse torudega spetsiaalsetesse madalatesse vannidesse, kus vesi aurustub ning alles jääb ilus valge sool. Saime sõita väga lähedale ja kogu protsessi oma silmaga näha. Üks mees riisus parajasti soola kokku ja vahtisime seda mitu minutit. Kuidagi filmitunne tuli peale. Tavaliselt näeb selliseid kaadreid telekast. Kõrvaltee ääres oli ka suur soolamägi ning saime suuri soolakristalle ise katsuda ja maitsta. Need kristallid on tõesti ilusad, enne kui nad purustatakse, iodeeritakse ja pakendatakse. Pakendamine toimub ka sealsamas.


Sõitsime läbi pikkade külade, kus peaasjalikult paistis, et tegeletakse sibulakasvatusega. Võimsate roheliste sibulate peenrad voogasid kahel pool teed. Lisaks muidugi jällegi viinamarjapuud ja väiksed teeäärsed lauad, kus müüdi viinamarju ja viinamarjapuskarit, mis pakendatud plastmasspudelisse ja tsellofaanpaberisse. Ja need lambad. Lambad ja kitsed igal pool.

Lähenesime looduspargile ning selle sissepääsu juures asub üks huvitav rand – Hang Ray, kuhu samuti sisse põikasime. Rahvuspargi suurus on 24 353 ha ja seal pidavat olema 664 taime- ja 201 loomaliiki, sealhulgas mõned sellised, keda leidubki Vietnamis ainult selles piirkonnas. Õõvastav oli, et kui olime valvuriputkast möödunud ja piletid lunastanud, oli esimene asi, mida märkasime, ahvipuurid! Jubedad, roostes puurid õnnetute ahvikestega. No mida jubedust! Tore looduspark küll. Võib-olla esindasid need ahvipoisid ühte haruldasest ahviliigist, kes looduspargis elutseb: black-shanked douc (Pygathrix nigripes). Ma ei suuda seda eesti keelde tõlkida. Äkki hertsoglanguur või midagi sellist, igatahes fotode järgi armas ahvipoiss

See eriline rand oli aga tõesti äge. Ronisime üle kalju ning jõudsime suurtest rändrahnudest koosnevale rannikule. Hiiglaslikud kivid olid justkui pillutud randa kuhja ja nende vahele oli inimlaps rajanud teekesed ning varjudega piknikukohad. Paistis, et koht on kohalike noorte seas väga populaarne kurameerimisnurgake. Kõige eriskummalisem oli aga suur must laavakivi moodi saareke, mis oleks nagu kuskilt mujalt siia ujunud ja vastu Vietnami rannikut põrganud. Laavakivi see siiski polnud, vaid hoopis kolossaalne vees hõljuv iidne korallsaar. Väga müstiline paik. Kõndisime korallsaarel ka tiiru, see oli süsimust ja täis suuri ja väikseid auke, nugateravate äärtega.



Seal lähedal pidavat olema ka koobas, kus saarmad tavatsesid elada, kuid mille nad nüüdseks on hüljanud. Lisaks lugesin, et mitmed turistid on sattunud ka merekilpkonnade pesitsemise randa. Kilpkonnade nägemiseks peab muidugi teadma aega, millal sinna minna tasub ja ma ei tea, kuidas või kas sinna hetkel üldse lubatakse. Üldiselt pidavat see looduskaitseala olema hästi kaitstud ja hoitud ning selle maismaa-, ranniku- ja mereterritooriumid kokku kujundama unikaalse keskkonna.

Vinh Hy külla jõudsime pärastlõunal. Uhke nimega Vinh Hy Resort hotell oli nagu võõrkeha keset pisikest ja töökat kaluriküla, kus tolmustel kitsastel tänavatel jooksid ringi paljasjalgsed lapsed ja kirjud kuked. Resort oli üsna suur müüriga piiratud ala, mille sees paiknesid pikad ühekordsed ridamajakesed rõdudega. Kompleksi keskel paiknes hiigelsuur bassein ning merepoolses ääres avar restoran-baar-tantsusaal pluss veel üks romantiline basseinike kaarsildade ja delfiinikujukestega. Olime igatahes üsna pahviks löödud. Olime ainsad valged turistid, muidu olid ümberringi jõukad vietnamlased, kes sõudsid suurel basseinil kajakkidega ja mängisid kõiksugu täispuhutud kirevate ujumisasjandustega. Aga ma ei tundnud, et keegi meid kuidagi imelikult vaadanud oleks, nii palju kui meil rääkida oli vaja, kõnelesime vietnami keeles. Inglise keeles oleks küll isegi õlle tellimisega raskusi tekkinud.

Õhtul jalutasime külakeses ringi ja armusime sellesse kohta. Kuidagi nii hea rahulik ja mõnus atmosfäär. Erinevalt Nha Trangist oli huvitav näha ka korralikku tõusu ja mõõna, mis reguleerib kohalikku elukorraldust, kuna vist kõik perekonnad tegelesid mereelukate püügi või korjamisega. Jah, Vietnamis võib ka mereande „korjata“, nimelt erinevaid karpe ja igasugu molluskeid, kes rannamudas elavad.

Väiksele kolmnurksele platsile sätiti hämaruse saabudes üles ööturg umbes 10 söögikohaga. Meid pandi muidugi kohe tähele ja igaüks tahtis, et me tema puhvetist midagi telliks. Kõik tundus väga põnev ja odav. Proovisime 50 senti maksvat banh xeo pannkooki kalmaaridega, merisiilikut, mingit suurt karpi jmt. väga lahe oli vaadata, kuidas nad neid puhastasid ja küpsetasid. Vietnamlased pole mingid prantslased, et mereande toorelt sööksid, kõik küpsetatakse korralikult läbi ja maitsestatakse hästi. Õige küpsetamine ei muuda mereelukat vintskeks nagu võiks eeldada.

Rahulik ja armas Vinh Hy kaluriküla

Ööturgu sätitakse üles

Sea urchin e merisiilik

Ilus suurkarp :)
Hommikul jalutasime väikse tiiru ja siis oli kogu külaelanikkond kogunenud ühele teisele platsile, mille ühes servas oli väike turg ja keskel kõiksugu hommikusöögi- ehk supipakkujad. Kuidagi väga armas ühiskond. Tore ju õhtust ja hommikust kõik koos süüa nagu suur perekond. Juba tunti ka meid ära ning lehvitati ja hüüti Xin Chao. Asusime teele üsna varakult ning kulgesime mööda mägede külgesid looklevat imeilusat teedpidi. Vaated olid jälle ahhetamapanevad. Kuidas üldse sellist teed ehitada on võimalik? Liiklust praktiliselt polnud ja asfalt uus ja korralik. Merel võis silmata paari tuurilaevukest, kes sõidutasid puhkajaid tillukestesse paradiisirandadesse, mis ligipääsetavad vaid merelt. Meie silmasime neid lahesoppe ülevalt mäenõlvalt.

Väikse supluse saime siiski teha. Üks mägijõgi vulises tee alt läbi ning leidsime võimaluse sinna alla ronida. Jõgi oli täis suuri kivimürakaid, mis moodustasid pisikesi laguunikesi. Oli eriti hea värskendav suplus jahedas magedas vees.


Rohkem peatusi enam ei teinud ja sõitsime tagasi pulbitsevasse Nha Trangi. 

Vaade Vinh Hy külale

Mõtlesime juba, et läheks alla puutumata randa ujuma, kui märkasime kalapaati otsejoones lahesoppi sisse põrutamas. Poisid laevalt nägid meid ka ning lehvitasid ja huilgasid meile.

Jahe magevee suplus