Siin on selle tripi pildid
Pusisin mitu päeva video kallal ka, kuid tehniliste viperuste, igasugu jamade ning minu oskamatuse tõttu sain üles ainult 3:40 pikkuse filmi. Originaal oli 7 minutit :(
Phan Rang - Tháp Chàm on lohiseva nimega rannikulinn, mis asub Nha
Trangist umbes 100 km lõuna suunas. 2015.a andmetel elanikke 166 000. See
number ei näita siin muidugi midagi, Vietnami linnades puuduvad suured
magalarajoonid tuhandete korteritega, nii et linnas-külas ringi seigeldes on
täiesti võimatu aru saada, kas see on 20 000 elanikuga küla või
200 000 inimesega linn.
Uurisin natuke sealse ümbruse ja teede kohta ning see oli
just ideaalne koht, kuhu minna, et korraks Nha Trangist välja saada. Phan Rang
asub kohe suure rahvuspargi Nui Chua (Templimägi) lõunapoolsel otsal. Rahvuspargist
ida poole jääv kitsas rannikuäärne ala oli pikalt välismaalastele suletud ning
sinna saamiseks pidi taotlema eriluba. Kohalikud võisid elada ja käia. Nüüd
paar aastat tagasi on piirkond avatud ja sinna rajatud esmaklassilised
asfaltteed, mis väänlevad serpentiinina kaljude küljel. Sellest aga hiljem.
Meie teekond viis läbi Cam Ranhi (mõttetu linn lennujaama
lähedal) AF1 maanteele. Pelgasin natuke suurt liiklust nimetatud kiirteel, kuid
kogu tee oli neljarealine + eraldi rada mootorratastele, nii et mingit
ohtu polnud. Suured kaubaautod ei sõitnud 2 cm kauguselt mööda ega hullunud
bussijuhid kihutanud otse vastu. Maantee oli lihtsalt ideaalne, eriti mulle.
Istusin Troimi suure selja taga ja aina imetlesin vaateid. Taamal mäed ja ees erkrohelised
riisipõllud nendel töötavate vesipühvlite
ja farmeritega.
Esimeseks peatuseks oli viinamarjaistandus. Naljakas, et
sõites kõigest 100 km oma asumist välja, muutub nii palju. Phan Rangi ümbruses
nimelt kasvatatakse viinamarju, tee äärtes uitavad ringi lambad ja kitsed ning
mere ääres asuvad suured soolaväljad. Kogu majandus on hoopis teine. Pluss
muidugi see, et välisturiste üldse pole.
Niisiis viinamarjad. See oli teeäärne koht, mida märkasime tegelikult ainult tänu sellele, et tegime väikse peatuse just 20m enne maja. Olime sel hetkel ainsad külalised. Astusime
sisse avarasse suurde ruumi, mis oli pood-degusteerimiskohvik. Laual oli mitu
veidrat pudelit ja pisikesed pitsid. Viinamarjapuid saime imetleda üksnes läbi
kitsukese trellitatud akna. Muidugi soovisime ka veini maitsta. Istusime ning kohe kogunes meie ümber 6-7 kohmetut noort. Kõige julgem pakkus veini. Ühelgi sildil polnud kangust peal, nii et otsustasime värvi järgi ühe
noore valge kasuks. Poisil käsi nii värises, kui meile jooki valas. Ju nii
närveeris. No nii … lõhn oli väga liköör-puskar-konjak ning maitse ka väga
kange. Krimpsutasime natuke nägu ja keeldusime viisakalt ostmisest. Vaatasime
pigem poes ringi ja soetasime päris viinamarju ja mingeid
maguskartuli-krõpsu-pätsikesi, mis pidi kohalik spetsialiteet olema.
Paar kilomeetrit enne linna nägime tee ääres ära ka iidsed
Champa kuningriigi jäänused ehk samasugused punastest tellistest laotud
templikesed nagu Nha Trangis, kuid tunduvalt kehvemas seisus. Pärast sain aru,
et need tee-äärsed olid suvalised, õiged templid asusid kuskil mujal. Phan Rangi tutvustavates materjalides on nimelt alati ära märgitud need iidsed templid, kuna kunagi oli seal paiknenud Champa Kuningriigi pealinn.
Phan Rang ise jättis väga kena mulje, korralik kesklinn,
laiad tänavad, suur jõgi läbi linna voolamas ning rohkelt parke. Loomulikult ka
igasugu kommunistlikku jura tähtsate monumentide näol. Linn oli keskpäeval üsna
välja surnud, peatänava ääres leidusid ainult mootorrataste, kodumasinate ja
riiete poed. Pisemad pereärid magasid. Sõitsime linnast läbi savivoolijate küla
otsima.
Suur aitäh Goole´ile! Ilma nende geniaalsete kaartideta
oleksime puhta hädas olnud. Nüüd aga avastasime igasugu põnevaid väikseid teid
ja külakesi ning lähenesime keraamikutele hoopis n-ö tagantpoolt. Seal õnneks
siestat ei peetud ning isegi mõned kohalikud turistid olid ringi vaatamas.
Bau Truc´i keraamikaküla on teadaolevalt vanim keraamikaküla
Kagu-Aasias, olles üle 200-aastase ajalooga. Elanikud on iidse Chami
Kuningriigi järeltulijad. Keraamika esiisaks peetakse Poklong Chan´i, kes
otsustas aidata inimesed välja vaesusest ning õpetas neile savi kaevandamist ja
pottsepatööd. Siiani peetakse teda kohalike seas aus. Külas on umbes 400
majapidamist, millest ligikaudu 80% tegelevat keraamikaga.
Tooted valmistatakse savist, mida kaevandatakse Hamu Craok´i
väljadelt, ning liivast, mis saadakse Quao jõest. Savi murendatakse, segatakse
veega ning jäetakse siis ööks ligunema. Järgmisel päeval lisatakse juurde peene
ja siidine liiv. Savi ja liiva vahekord segus oleneb valmistatavast tootest.
Bau Truc´i teeb eriliseks, et savivoolimistehnika on jäänud
muutumatuks ning kõik tehakse samal viisil nagu sadu aastatid tagasi. Peamised
meistrid on naised, kuna naistel on peenem tunnetus ja rohkem kannatlikkust.
Keraamika tegemiseks ei kasutata pöörlemisalust. Pottsepp tuterdab ise
tibusammudega ümber voolitava teose. Tööriistadeks on tihti üksnes bambuskepike
ja merekarp.
Interneti andmetel pidavat terve küla pisikesi töökodasid
täis olema, kuid meie leidsime sel kuumal keskpäeval vaid ühe suurema hoone,
kus koos nii pood, näitusesaal kui voolijad. Parkinud Rollsi võsastunud aia
äärde, astusime sisse. Kõik olid kuidagi väga rõõmsad ja sõbralikud. Saal oli
täis suuri ja väikseid, põletatud ja põletamata kujukesi ning tarbeesemeid.
Mõned skulptuurid olid ikka väga veidrad. Traditsiooniliselt toodeti ja
toodetakse palju Cham´i Kuningriigi naisi, tantsijatare, kuningaid ning
igapäevaesemeid. Teosed kaunistatakse mere- ja teokarpide ning graveeringutega.
Parajasti hakkasidki kaks vanatädi saviplönnist kaussi
voolima. Uudistasime seal kõrval ja kuna see tundus nii lahe, küsisime ka ise
luba proovida. Lahkelt oldi nõus ja üks tuli meid ka natuke juhendama. Ega see
lihtne polnud, aga nalja sai kõvasti. Meie kauss tuli loomulikult lopergune ja
ebaühtlane, kuid tagasi seda ei visatud. Keraamik tuli ja mätsis tollest
kiirelt tipp-topp anuma valmis.
Väga huvitav külakene igatahes.
Tagasi Phan Rangis tegime väikse tiiru turul ja sõime eine
ühes noortekohvikus. Turg oli jälle hoopis teise kaubavalikuga kui meie oma.
Esiteks müüdi kõikjal noori spargleid, mis olid asetatud püstiselt natukese vee
sisse nagu lilled. Teiseks oli pea igal tädil valikus kooritud porgandid.
Kärbseid oli tohutult palju. Ma ei saa aru, kuidas siin meie Xom Moi turul
üldse kärbseid ega sipelgaid pole.
Kohvikus maksid kõik toidud 5 000 ja 10 000 dongi
ehk meeletult odav. Tellisime imehea virsiku jäätee virsikutükkidega. „Pizza trắng“
ehk valge pizza oli veider vietnamipärane variatsioon sellest Itaalia
klassikust. Põhjaks oli kasutatud riisipaberit, sellele määritud õhuke kiht
munasegu, laotud peale viineriviilud ja roheline sibul ning kaunistatud
kuivatatud-rebitud lihapuru ning majoneesiga. Viiludeks lõikamiseks toodi lauda
käärid! Polnud paha.
Alustasime sõitu Vinh Hy kaluriküla poole, kus oli plaanis
ka ööbida. Igaks juhuks proovisin broneerida ka tuba. Booking väitis, et vabu
tube pole ja hakkasin natuke närviliseks muutuma, kuigi teadsin, et ku Booking
ütleb, et tube pole, siis tegelikkuses alati on. Surfasin veel netis ja logisin
ühele vietnamikeelsele saidile, kus, palun väga, olid toad olemas ja
lisaks veel palju soodsama hinnaga. Sisestasin andmed, kuid krediitkaardiga
maksta sellel lehel ei tahtnud. Toa sai kinni panna ka niisama. Umbes tunni
pärast helistati mulle hotellist ning räägiti midagi ainult vietnami
keeles. Ei saanud muhvigi aru. Selgitasin oma väheses vietnami keeles, et, jah,
panin toa kinni kahele inimesele ja me saabume umbes 3 tunni pärast. Tšikk
vastas jälle pika jutu, millest ma sõnagi ei tundnud. Ma arvan, et tema ehk
minust sai aru ja siis eeldas, et ma oskan vietnami keelt, eks. No igatahes,
mõne aja pärast, kui me olime vastastikku äraarvamismängu mänginud, leiti
kuskilt keegi inglise keelt mõikav tädi. See teatas mulle, et ma pean kohe toa
eest ära maksma. Ütlesin, et see on ilmvõimatu, kuna mul pole internetti ja ma
olen kuskil keset maanteed. Talle ei jõudnud see kohale! Aina nõudis, et ma
pean ära maksma. No jäi nii. Laususin, et jõuame paari tunni pärast,
küll me siis maksame. Hotellis pärast mingeid probleeme polnud, kõik oli väga
viisakas ja ilus ning meile anti vist kogemata isegi superior tuba.
Enne Phan Rangist lahkumist käisime ka rannas. Kus sellel
kohal on alles potentsiaali! Suured laiad beach´ile suunduvad magistraalid on valmis ehitatud,
hetkel on seal palju kenasid eramaju, rannaäär on aga tühi. Laht on vaikse
helesinise veega ning lai pikk liivarand laiub ilma turistideta. Mingi arendus
seal käis: rajamisel oli suur ilus park jalutusteede, lillekeste ja puukestega.
Nad ikka armastavad neid Versailles´i stiilis imeilusaid hoolitsetud parke.
Restorane ega hotelle väga polnud, kuid miskine „Кафе у Толика“ oli end juba
sisse seadnud.
Lugesin sõidu ajal kaarti ning teatasin, et kohe-kohe
ületame väikse silla ning siis pöörame paremale. Nojah, väike
jõeke Vietnami mõistes osutus taas Emajõest ltunduvalt suuremaks veekoguks, kaetud
värviliste kalapaatidega. Lihtsalt ilus.
Tee kulges mööda rannikut, meist paremale jäi meri ning
vasakpoolne teeäär oli täis soolatehaseid. Merevesi juhitakse torudega
spetsiaalsetesse madalatesse vannidesse, kus vesi aurustub ning alles jääb ilus
valge sool. Saime sõita väga lähedale ja kogu protsessi oma silmaga näha. Üks
mees riisus parajasti soola kokku ja vahtisime seda mitu minutit. Kuidagi
filmitunne tuli peale. Tavaliselt näeb selliseid kaadreid telekast. Kõrvaltee
ääres oli ka suur soolamägi ning saime suuri soolakristalle ise katsuda ja
maitsta. Need kristallid on tõesti ilusad, enne kui nad purustatakse,
iodeeritakse ja pakendatakse. Pakendamine toimub ka sealsamas.
Sõitsime läbi pikkade külade, kus peaasjalikult paistis, et
tegeletakse sibulakasvatusega. Võimsate roheliste sibulate peenrad voogasid
kahel pool teed. Lisaks muidugi jällegi viinamarjapuud ja väiksed teeäärsed
lauad, kus müüdi viinamarju ja viinamarjapuskarit, mis pakendatud
plastmasspudelisse ja tsellofaanpaberisse. Ja need lambad. Lambad ja kitsed igal
pool.
Lähenesime looduspargile ning selle sissepääsu juures asub
üks huvitav rand – Hang Ray, kuhu samuti sisse põikasime. Rahvuspargi suurus on
24 353 ha ja seal pidavat olema 664 taime- ja 201 loomaliiki, sealhulgas
mõned sellised, keda leidubki Vietnamis ainult selles piirkonnas. Õõvastav oli,
et kui olime valvuriputkast möödunud ja piletid lunastanud, oli esimene asi,
mida märkasime, ahvipuurid! Jubedad, roostes puurid õnnetute ahvikestega. No
mida jubedust! Tore looduspark küll. Võib-olla esindasid need ahvipoisid ühte
haruldasest ahviliigist, kes looduspargis elutseb: black-shanked douc (Pygathrix nigripes). Ma ei suuda seda eesti keelde tõlkida. Äkki hertsoglanguur või midagi sellist, igatahes fotode järgi armas ahvipoiss.
See eriline rand oli aga tõesti äge. Ronisime üle kalju ning
jõudsime suurtest rändrahnudest koosnevale rannikule. Hiiglaslikud kivid olid
justkui pillutud randa kuhja ja nende vahele oli inimlaps rajanud teekesed ning
varjudega piknikukohad. Paistis, et koht on kohalike noorte seas väga
populaarne kurameerimisnurgake. Kõige eriskummalisem oli aga suur must laavakivi
moodi saareke, mis oleks nagu kuskilt mujalt siia ujunud ja vastu Vietnami
rannikut põrganud. Laavakivi see siiski polnud, vaid hoopis kolossaalne vees
hõljuv iidne korallsaar. Väga müstiline paik. Kõndisime korallsaarel ka tiiru,
see oli süsimust ja täis suuri ja väikseid auke, nugateravate äärtega.
Seal lähedal pidavat olema ka koobas, kus saarmad tavatsesid elada, kuid mille nad nüüdseks on hüljanud. Lisaks lugesin,
et mitmed turistid on sattunud ka merekilpkonnade pesitsemise randa. Kilpkonnade nägemiseks peab muidugi teadma aega, millal sinna
minna tasub ja ma ei tea, kuidas või kas sinna hetkel üldse lubatakse. Üldiselt pidavat see looduskaitseala olema hästi kaitstud ja hoitud ning selle
maismaa-, ranniku- ja mereterritooriumid kokku kujundama unikaalse keskkonna.
Vinh Hy külla jõudsime pärastlõunal. Uhke nimega Vinh Hy
Resort hotell oli nagu võõrkeha keset pisikest ja töökat kaluriküla, kus tolmustel
kitsastel tänavatel jooksid ringi paljasjalgsed lapsed ja kirjud kuked. Resort
oli üsna suur müüriga piiratud ala, mille sees paiknesid pikad ühekordsed
ridamajakesed rõdudega. Kompleksi keskel paiknes hiigelsuur bassein ning
merepoolses ääres avar restoran-baar-tantsusaal pluss veel üks romantiline
basseinike kaarsildade ja delfiinikujukestega. Olime igatahes üsna pahviks
löödud. Olime ainsad valged turistid, muidu olid ümberringi jõukad vietnamlased,
kes sõudsid suurel basseinil kajakkidega ja mängisid kõiksugu täispuhutud
kirevate ujumisasjandustega. Aga ma ei tundnud, et keegi meid kuidagi imelikult
vaadanud oleks, nii palju kui meil rääkida oli vaja, kõnelesime vietnami
keeles. Inglise keeles oleks küll isegi õlle tellimisega raskusi tekkinud.
Õhtul jalutasime külakeses ringi ja armusime sellesse kohta.
Kuidagi nii hea rahulik ja mõnus atmosfäär. Erinevalt Nha Trangist oli huvitav
näha ka korralikku tõusu ja mõõna, mis reguleerib kohalikku elukorraldust, kuna
vist kõik perekonnad tegelesid mereelukate püügi või korjamisega. Jah,
Vietnamis võib ka mereande „korjata“, nimelt erinevaid karpe ja igasugu
molluskeid, kes rannamudas elavad.
Väiksele kolmnurksele platsile sätiti hämaruse saabudes üles
ööturg umbes 10 söögikohaga. Meid pandi muidugi kohe tähele ja igaüks tahtis,
et me tema puhvetist midagi telliks. Kõik tundus väga põnev ja odav. Proovisime
50 senti maksvat banh xeo pannkooki
kalmaaridega, merisiilikut, mingit suurt karpi jmt. väga lahe oli vaadata,
kuidas nad neid puhastasid ja küpsetasid. Vietnamlased pole mingid prantslased,
et mereande toorelt sööksid, kõik küpsetatakse korralikult läbi ja
maitsestatakse hästi. Õige küpsetamine ei muuda mereelukat vintskeks
nagu võiks eeldada.
Hommikul jalutasime väikse tiiru ja siis oli kogu
külaelanikkond kogunenud ühele teisele platsile, mille ühes servas oli väike
turg ja keskel kõiksugu hommikusöögi- ehk supipakkujad. Kuidagi väga armas ühiskond.
Tore ju õhtust ja hommikust kõik koos süüa nagu suur perekond. Juba tunti ka meid ära ning lehvitati ja hüüti Xin Chao. Asusime teele üsna varakult ning kulgesime mööda mägede külgesid looklevat
imeilusat teedpidi. Vaated olid jälle ahhetamapanevad. Kuidas üldse sellist teed
ehitada on võimalik? Liiklust praktiliselt polnud ja asfalt uus ja korralik. Merel
võis silmata paari tuurilaevukest, kes sõidutasid puhkajaid tillukestesse
paradiisirandadesse, mis ligipääsetavad vaid merelt. Meie silmasime neid
lahesoppe ülevalt mäenõlvalt.
Väikse supluse saime siiski teha. Üks mägijõgi vulises tee alt
läbi ning leidsime võimaluse sinna alla ronida. Jõgi oli täis suuri
kivimürakaid, mis moodustasid pisikesi laguunikesi. Oli eriti hea värskendav
suplus jahedas magedas vees.
Rohkem peatusi enam ei teinud ja sõitsime tagasi
pulbitsevasse Nha Trangi.