Jooks, viktoriin ja kilekotid

Pildid tulevad siit

 

 

 

Me siin ikka vahepeal teeme igasuguseid asju ka, mitte ei lama hommikust õhtuni jalad seinal :) Blogi sündmused on alles veebruaris, nii et jätkan sealt.

Veebruarikuu keskel oli teatavasti Valentinipäev. Mingit tähistamist me ei plaaninud, aga sattusime kuidagi ettekavatsematult sööma Korea restorani. Troim vaatas paar hommikut telekast mingit Korea-toidu-teemalist saadet ning tal tekkis eriline isu selle väidetavalt ühe tervislikuma köögi järele. Saime ka Jane´i ja Mark´i kaasa, kuigi nad olid suht skeptilised.

Istusime lauda ning kohe – ja see oli kohe – toodi terve laud täis väikseid kausikesi erinevate paladega. Sattusime segadusse, kuid ettekandja kinnitas, et see kõik on tasuta – n.ö eelsnäkk. Okei. Tükk aega hiljem toodi meile joogid, kuid väikeste kausikeste tulek lauda ei peatunud. Proovisime järjest uusi põnevaid maitseid, ise ikka kaheldes, kas peame selle eest maksma või mitte. Lauale kanti ka 2 suurt kaussi supiga, millest ühe ristisime konjakisupiks, kuna see sogane leem maitses kuidagi konjaki moodi :) Menüüst me midagi valida ei saanud ega osanudki. Kui lauda toodi mingi praetud peekon, muutusime juba rahutuks. See ei saa kõik tasuta olla. Kutsusime köögipealiku kohale ning vaene Troim pidi tükk aega vaidlema ja seletama, et mis asjad need meile lauda toodi. Oligi olnud väikse eksitus – esimesed toidud olid tasuta (k.a supid), aga need sealihatükid maksid juba 160 000 üks annus (6 eur, see on siin hull hind) ning nad olid miskitmoodi aru saanud, et me tellisime 4 seda sealihavärki. Veensime neid, et me ei ole seda tellinud ning me üldse ei söögi sealiha. Proovisime sealt hunnikust ainult 4 tükikest ja see oli kõik. Pidime siiski maksma ühe portsjoni ja õllede eest ning siis lahkusime. Imelikul kombel, ei olnudki kõht tühjaks jäänud. Hea, et saime ära proovida Korea köögi alustala Kimchi. See on siis pikka aega kääritatud hiina kapsas igasugu erinevate vürtside ja spetsmaitseainetega. Meie lauale toodi seda 2 sorti – üks natuke vähem käärinud ja teine vanem ja hapum. No nagu meie hapukapsa edasiarendus on see Kimchi. Meile täitsa meeldis.

Kui Valentinipäeva õhtusöök jäi natuke lahjaks, siis reedel sõime end jälle korralikult täis. Jane ja Mark kutsusid meid grillima ning valmistasid ette kanakoivad, searibi ja kartuli-majoneesisalati. Meie viisime värske salati ning marineeritud juurikad. Troim otsis jälle retsepte ja katsetas siis kokku mingi imehea marinaadi. Grillimiseks valisime paprikaid, okraid, porgandeid, talvemelonit (uus lemmikasi) ja sibulaid ning see laimi-õli-tšillimarinaad sobis väga hästi. Inglaste katuseterrassil oli jälle meil üks tore õhtupoolik. Grillimine on ju selline seltskondlik tegevus ka ning neil on hea suur korralik grill. Troim tegi enamuse grillimistööst.

Muidugi teeme endiselt igal nädalal ka marineeritud kurke ning tihtipeale viime ka Markile purgikese. Ta on täielik meie kurkide fänn ning on alati nii-nii õnnelik nende üle.

Jane ja Mark rääkisid ühest armsast templist kõrgel mäe otsas. Et nemad sõitsid bussiga lõpp-peatusesse ja siis matkasid pikalt mäest üles. Templi juurest pidi olema hea ilusat vaadet lahele nautida. Nojah, sõitsime ühel hommikul rolluga selles suunas ning järgisime kõrgel mäe otsas paistvat punast katust, mis näitas templi asukohta. Mäe jalamilt leidsime tee raskusteta üles ning hakkasime ülespoole sõitma. Tee oli nii korralik betoontee, et sõitsime aina edasi ja edasi kuni olimegi templi juures. Niipalju siis mäkke matkamisest! Ilus oli seal üleval küll. Paar munka istusid puude vilus ja jõid hommikuteed. Üks mees tuli meiega rääkima ning selgitas, et see on Zen-budismi tempel, hea koht mediteerimiseks. Väga vaikne ja teistmoodi oli seal küll. Tegime paar pilti ja sõitsime alla tagasi. Allasõiduks rollerit käima ei pidanud panemagi. Veeresime alla täiesti hääletult ja saime nii hea hoo sisse, et ka tasase maa peal sõitsime paarsada meetrit niisama. Elektriroller.

Paari päeva pärast käisime ära 40 km kaugusel Doc Let beachil. Seda kohta on ka paljud reisiraamatud väga soovitanud kui imeilusa valge liivaga paradiisi. Igaks juhuks pakkisime ka hambaharjad kaasa, kuna ei osanud arvata, kas tahame ööseks jääda või mitte. Jõudsime kohale umbes 1,5 tunniga. Selgus, et need rannad kuuluvad seal rahvuspargi alla vmt ja liivale pääsemiseks tuleb maksta! Seda aga ainult siis, kui tahtsid randa minna läbi ametliku koha. Ilma raskusteta leidsime tee, mis viis otse randa ja kus keegi sentigi ei küsinud. Väga ilus oli see rand küll, aga üldiselt väga sarnane Long Beachile. Doc Let Beachil asub mitmeid väga kalleid resorte ning üsna krõbeda hinnaga hotelle. Tiirutasime niisama seal väikses linnakeses ringi ja nautisime imehead ja imeodavat kohvi nurgapealses kohvikus.

Üks põhjus, miks me 40 km põhja poole sõitsime, oli ka see, et seal pidavat asuma suured soolaväljad. Merevesi juhitakse torudega natuke sisemaale spetsiaalsetesse suurtesse looduslikesse „vannidesse“. Seal merevesi aurustub ning hommikuti, kella 4-6 ajal, korjavad mutid sealt soola ära ja müüvad kokkuostjale. Neid soolalavasid nägime me küll kahel pool teed, mõned olid tühjad ja pruunid, mõnedes loksus vesi, kuid soola me küll ei näinud. Otsustasime, et pole ka mõtet võtta selle asulas hotelli, ainult selleks, et hommikul mingeid soolamutte näha. Vähemalt saime süsteemist aru. A juhuslikult käisime ära tsemenditehases :)

See oli üks suur hoone, mis meenutas eemalt kolhoosiaegset lehmalauta. Valvuriputkas ei olnud kedagi ning värav oli lahti. Hiilisime sisse ja nägime, et suures majas, milles oligi ainult üks suur ruum, mürisesid mingid tohutud masinad. Kõik oli kaetud halli tolmuga – alates hoovist kuni selle maja seinte, lae, põranda ja nende masinateni. Absoluutselt ühte värvi ja vähemalt 5 cm paksuse kihi all tundus kõik olevat. Tsemenditehases töötas ka üks inimene! Keegi üleni hall kuju asjatas seal mürinamasina juures.

Tsemenditehasest üle tee oli aga taas imeilus rand paari müügitädiga. Sinna saamiseks ei pidanud midagi maksma, nii et tegime väikse lõunapausi. Laotasime liivale oma rätikud ja sukeldusime helesinistesse ja valgevahustesse lainetesse. Esimest korda julgesime koos ujuma minna (jättes asjad kaldale) ja sealne vesi oli nii mõnus, puhas, selge ja soe, et nautisime seda vist pool tundi. Ka Troim oli väga rahul, tema siin viimasel ajal enam üldse ei viitsi vees käia. Peale värskendavat suplust tegime rannas väikse pikniku ning sõime ära kodust kaasa võetud riisi ja tomati-kurgi salati. Mmmm, lihtne ja hea ja odav.

Need rannarahvad elatuvad lisaks kalale ja soolale ka adrust. Adru kuivas kõikjal sõiduteedel. Mõnes kohas oli terve üks sõidurida kinni, kuna see oli täis laotatud adru. Ma täpselt ei tea, mida nad sellega teevad, aga äkki kasutavad seda samamoodi tarretise tegemiseks. Tarretised on neil ju megapopid. Aga kivikõvad tarretised. Nägime ka seda, kuidas kalipsodega vanamehed ja -mutid adru suurte võrkkottidega merest välja tõid. Lihtsalt sumistasid kaldaäärses vees ja kogusid seda kokku ning siis vinnasid üles sõiduteele.

Sõidutee oli hea nagu ikka, nii et sõitsime siltide järgi edasi kuni Hyundai-Vinashin laevaehitustehaseni . Sellesse kaugesse vaiksesse Vietnami nurgakesse on ehitatud megasuur kompleks. Oma bussipeatused, oma hotell, tenniseväljakud, jalgpalliväljak jne jne jne. Eemal suured laevad ning kaid. Käisime ära ainult värava juures ning sissepääsu küsima ei hakanud. See on Korea kompanii Hyundai ja Vietnami firma Vinashin koostööst sündinud ettevõtmine, kus töötab üle 3500 töötaja.

Selleks ajaks olime juba küllalt näinud ning hullult päikest saanud, nii et keerasime nina tagasi lõunasse ning juba enne kella 4 olime tagasi Nha Trangis. Aa, maale sõites hakkab alati silma palju helepruune lehmasid, kes kooserdavad pidevalt üle tee või passivad kraavis võsa vahel. Eestisse sattudes sööksid nad end vist lõhki, kuna värsket rohelist rohtu need tüübid küll näinud pole. Mu arust on nad juba nagu mingid kaelkirjakud, kes toituvad kahtlastest okkalistest põõsastest. Ja Eestis hakkab lehma nähes esmalt silma suur roosa udar; siinsetel pole kellelgi udarat! Või ma olen nii võhik ja need loomad on tegelikult pullid? Aga kus siis lehmad on? Ja miks vietnamlased nii vähe piima joovad ja juustust-kohupiimast ei tea midagi? Miks nad teevad piima ja juustu sojast????? Nii palju küsimusi tekkis seal neid helepruune loomi vaadates.

Mõned järgmised päevad olid natuke vihmased ja pidime leidma mingit tubast tegevust. Selleks sobis ideaalselt keele keetmine. Troim ostis turult 2 keelt ja asus aurutama. Muidugi määriti meile lisaks keelele pähe veel mingi pool seapead. Lähemalt hakkasime neid uurima alles kodus ja tõesti, enamik kaalust oli mingi kahtlane osa keele küljes. Troim pani kõik potti keema ja tegeles sellega mitu tundi. Sellest juuresolevast osast saime paar tükikest pärisliha ka, aga enamik läks prügikasti. Austus Troimile aga selle eest, et ta tahtis nende prepareerimisega tegeleda. Mina hoian sellistest asjadest siiani eemale.

Eesti Vabariigi aastapäeval toimus esimest korda üks üritus, millest ma allpool ka kirjutan, nii et meie tähistasime n-ö aastapäeva eelõhtut ja kutsusime 23. veebruaril külla Jane´i ja Mark´i Eesti toitu sööma. Menüüs täidetud munad, kapsas hakklihaga, koorega keedetud värsked kartulid tilliga ja maitsestamata jogurti-rohelise sibula kaste. Väga hea ja maitsev, minu meelest väga eestilik söök. Külalistele ka maitses. Kahjuks oli Jane´il hambavalu ja antibiootikumide kuur, nii et suuremaks peoks ei läinud, aga minu arust tegime väga ilusa Eesti Vabariigi tähistamise. Sini-must-valget kahjuks laual ei olnud, aga vähemalt õpetasime inglastele meie rahvusvärvid selgeks.

Pühapäeval korraldati Nha Trangis esimest korda õllejooksu-taolist üritust. Seda nimetatakse hashimiseks ehk Nha Trangi üritus kannab nime Nha Trang Hash House Harriers. Traditsioon sai alguse juba umbes 1938. aastal Malaisias Kuala Lumpuris ja mõeldud on see joojatele, kellel on jooksmiseprobleem. Nimi – Hash House Harriers – on pärit maja järgi, mille juurest esimene jooks alguse sai. Idee on selline, et kokku saab seltskond, kellele meeldib teiste inimestega suhelda, natuke õlut juua ja end liigutada. Korraldajameeskond on eelnevalt maha märkinud raja nooltega ning osalejatel tuleb siis läbi teha n-ö väike noolemäng. Rada on alati erinev ning viib huvitavatesse linnajagudesse, salakäikudesse ja varjatud tänavatele. Põnevuse tekitamiseks on aeg-ajalt maha märgitud valenooli, mis viivad n-ö tupikusse, siis tuleb naasta eelmise ristmiku juurde ja sealt mõnda teist suunda proovida. Kes tahab, see jookseb, kes tahab, see kõnnib. Aga finišisse jõutakse suht üheaegselt, kuna jalutajad läbivad natuke lühema maa. Jooksjad siblivad ees edasi-tagasi ja taganttulijad tihtipeale näevad, milline tänav on vale tänav. Hashjiate ergutamiseks on tee peal paar-kolm joogipeatust. Nha Trangi esimesel jooksul pakuti esimeses Jameson´i viskit (mida ma ei joonud, tekitades sellega erilist imestust - „aga see on ju Jameson´i viski!“) ja teises Bia Hoid (mis on siis kohalik megaodav hästi lahja õlu). Praegu toimuvad taolised jooksud regulaarselt umbes 2000 kohas ja seitsmel kontinendil üle Maa. Nii nad vähemalt väidavad oma kodulehel.

Meie ei jooksnud. Esiteks olin mina käekoti ja teksaseelikuga ja teiseks on jalutada palju meeldivam kui linna vahel higisena ringi kapata. Meie imestuseks väga paljud siiski jooksid! Ja enamus ostsid kalli raha eest ka spetsiaalse ürituse tarbeks tellitud T-särgi. No osale inimestele lihtsalt meeldivad vist sellised karjaüritused. Jooksu algus- ja lõpp-punkt oli Booze Cruise ning peale 1,5 tundi hoogsat kõndimist kostitati hashijaid arbuusilõikude, banaanide, pähklite ja praetud kevadrullidega. Peale 40 minutit ootamist pakuti lõpuks ka natuke õlut.

Kuna see on nii vana ja ülemaailmne traditsioon, siis on välja kujunenud ka palju kombeid ja tavasid. Mõned on vist selliste jooksude täielikud fännid, nii oli ka siia tulnud inimesi Saigonist ja vist isegi Bangkokist. No ei tea, kas spets selle jooksu pärast või mis. Mõni kandis ka kuskil eelmises kohas/riigis toimunud jooksu särki. Kõige lõpus toimus siis mingi tseremoonia, mille jooksul karjuti segaseid luuletusi ja lauldi hashijate laule. Mõned korraldajameeskonnaliikmed pidid mingil põhjusel õlut jooma oma tennise seest! Õnneks meie ei pidanud mingit läbihigistatud tossu klaasi asemel kasutama. Kõige viimasena kutsuti lavale süütud ehk need, kes esimesed korda hash-jooksust osa võtsid. Me siis seisime seal kambakesi väiksed õlletopsid käed ning kogu ülejäänud kamp karjus seda sama luuletust. Seejärel pidi topsi ühe sõõmuga ära jooma ning siis tühja topsi omale tagurpidi pähe panema. No sellised naljad siis :) Me olime jälle vist kõige nooremad osavõtjad. Uskumatu, kuidas need vanad mehed ja naised olid end kõik teemakohaselt sportlikesse riietesse pannud, jalas kallid jooksusussid, ja jooksid/jalutasid energiliselt ja higist tilkudes kogu raja läbi. Ei mingit liigesevalu, reumat või kõhrede kulumist :) (väike reklaam, et siin on hea kliima).

Ühel teisipäeval võtsime osa veel ühest toredast ajaviitest – viktoriinist. Jane ja Mark käivad seal iga nädal ning me läksime ka uudishimust kohale. Toimub see siis ühe baar teisel korrusel ning sinna koguneb kenake hulk siinelavaid välismaalasi. Põhiliselt käib koos üks ja sama kamp, aga mõnikord satub sekka ka niisama reisijaid. Tuleb maksta 1,85 eur osavõtutasu ning leida omale meeskond või olla omaette üritaja. Küsimused teeb iga nädal keegi oma seltskonnast ja valdkonnad võib koostaja ise valida. Kuna need kooskäijad on enamuses üle 50-aastased inglased, austraallased ja kanadalased, siis arusaadavalt polnud seal väga palju küsimusi, millele meie oleksime vastust teadnud. No mõnedele ikka teadsime, aga vahepeal tekkis küll täiesti abitu tunne. Kui ma Kuldvillakut vaatan, siis tean ikka päris palju, aga no tõesti pole kuulnud, millesse suri Winston Churchilli isa või kuhu on maetud Inglismaa viimane tapetud kuningas. Ajuragistamine ja üritus iseenesest oli väga lõbus. Meeskondadevaheline mõnus lõõpimine, õllelibistamine ja küsimustele oma ajusoppidest vastuste otsimine. Süsteem on selline, et meeskond, kes võidab, saab kogu osavõtutasuna makstud summa endale. Kõige lõpuks serveeriti veel tasuta friikartuleid ja saia võiga. Arvan, et hakkame sealt aeg-ajalt küll läbi astuma.

Mis siis veel tehtud ja teoksil. Peaksin ära rääkima ka kilekotiloo :) Nimelt, kui me Metros või Maximartis käime, saame alati palju suuri kilekotte, mida on hea kasutada prügikottidena. Ükspäev avastasime aga, et eelmine päev toodud suuri kilekotte enam pole. Kilekottidekohas on ainult väiksed ja õhukesed turuomad alles. Tegime järelduse, et koristaja on need vuuki pannud. Vargus on vargus, mis siis, et ainult kilekotid, järgmine kord on võib-olla paar õlut, siis mõni pluus jne. Igatahes saatis Troim Chou´le sms-i, et mis värk on. Mitme tunni pärast tuli vastus, et koristaja arvas, et see on prügi :D :D :D Hea vale küll. Nalja pärast rääkisime sellest ka Mark´ile (see meie maja ameeriklane) ja Mark ütles, et tal on sama jama ning ta on juba mitu korda sellest probleemist rääkinud, kuid koristaja jätkuvalt varastab suuri kilekotte. Mark pidi neid isegi kuidagi kokku siduma, aga siis harutab mutt need lahti. No saime kõik kõvasti naerda ning naljakaid sms-e koristaja kulul vahetada. Meile lõppes lugu juba järgmisel hommikul, kui pihta pandud 4 kilekotti meie ukse taha tagasi ilmusid :)

Meelde tulid ka paar näidet juhmindusest. Jane ja Mark olid oma koristajale öelnud, et too paneks igakord prügikasti ka uue tühja kilekoti ning viiks eelmise välja. Ükskord oli Mark aga ise, juba enne koristaja tulekut, visanud vana koti välja ja pannud asemele uue ja TÜHJA. Koristaja tuli ja nägi, või no pidi nägema, et prügikast on tühi. Aga siiski, ta võttis selle tühja kilekoti välja, et panna asemele uus TÜHI kilekott! Hallloooooo, kas nad tõesti ei mõtle ise oma peaga? Kas ta ei saa aru, et kui prügikastis juba on täiesti tühi kott sees, siis seda ei pea välja võtma ja uue vastu vahetama. Ohhh. Nagu mingid kolmeaastased?

Meie ütlesime oma koristajale enne Dalati minekut, et kui ta koristama läheb, siis ärgu jätku laetiivikut tööle, kuna meid ei ole mitu päeva ja siis see lihtsalt kulutaks elektrit. Laetiiviku paneb ta muidu tööle selleks, et põrand ära kuivaks, kuna põrandapesemine seisneb siin ainult läbimärja lapiga põranda ületõmbamises. Mingit eraldi kuivatamist ei ole. Okei, me rõhutasime, et see tiivikujutt on ainult selleks üheks korraks, aga tema sai aru teistmoodi ning nüüd ei pane enam kunagi tiivikut tööle ja juba mitu korda oleme Troimiga peaaegu selili käinud, kui turult tuleme ja põrand on libe nagu Jeti jäähall.

Võib-olla ikka tõesti pole Eestisse nii juhmi välistööjõudu tarvis. Eestlased vihastaksid end vist roheliseks, kui peaksid sellistele kõige tavalisemaid tõdesid õpetama.

Aga muidu – käime rannas, degusteerime kohalikku õlut, veini, rummi ning õpime vietnami keelt. Tore, et Jane´i ja Mark´iga käime aeg-ajalt teineteisel külas õhtust söömas. Eelmisel nädalal Jane´i poolt India kanakarri, köögiviljakarri ja riis ning paar päeva hiljem Troimi poolt praetud maks sibulaga, salat, riis, keefirikaste. Niimoodi on mõnus. Palju parem kui restoranis.

 

Ja uskumatu, aga peaaegu märtsi keskpaik juba!