otsi lolli, kes ei kardaks kolli ....

Reagani sünnipäev. Reagan on taga kirjude retuuside ja pikkade pruunide juustega. Nokamütsiga tüüp on tema mees Seth. Minu kõrval istub Loan, kes on Johni (Booze Cruise) naine ja samuti BC omanik. Loan´i kõrval on John ja Johnist vasakul Curtis. Reagani kõrval istub Morgan. Jane´i paremal käel on Colim, kes on Nha Trang magazine´i väljaandja.

Jaanipäev juba läbi. Meil polnud see aasta mingit Jaanipäeva. Oli tavaline pühapäev ning Troim käis ka õllejooksul. Mina seekord ei läinud, kuna arvasin, et hakkab vihma sadama ja niikuinii tahtsin oma raamatut lugeda (lõpetasin just „Tüdruk, kes mängis tulega“ ja kohe tahan kolmanda osa kallale asuda). Troim see-eest hoidis Eesti lippu kõrgel ning sulandus veel rohkem kohalikku kogukonda. Nagu venelastel viinaga, tuleb siinsesse seltskonda sisse saamiseks ära hävitada liitrite kaupa õlut.

Juba Eestis ütlesin Troimile, et siin niisama puhates tuleb sul kindlasti varem või hiljem tahtmine mingit sporti teha, on ju vaja end liigutada ka natuke. Nii ka läks. Ta tunneb juba pikemat aega vajadust oma ülakeha ja käsi treenida ning täiesti ootamatult sattusime juttu rääkima Maureeniga, kes on kõva aerutaja ning tellis endale hiljuti kanuu. Maureen käib kanuutamas üle päeva ning kutsus Troimi ka kaasa. Nüüd ta ongi juba paar korda hommikuti väikest trenni käinud tegemas. Troim teeb väikse ringi, nii 15-20 minutit ning Maureen ootab senikaua kaldal. Tema ise aerutab mööda rannikut ikka väga kaugele ja kokku teeb tunniajase treeningu. Ta on taaskord muidugi selline 50 ringis tädike, aga väga heas vormis ja hoolitsetud – keemilised lokid ja ripsmepikendused :) Oma kanuud hoiab ta Lousianas teiste paatide juures ning Troim on talle suureks abiks kanuu väljavõtmisel ning pärast tagasi tassimisel. Tundub, et mis see plastmasskärakas ikka on, aga see on päris raske ning minu suureks üllatuseks maksab selline asi rohkem kui meie roller. Troim mõtles vahepeal juba ise endale ka kanuu osta, aga siiani on Maureen väga lahkelt lubanud enda oma kasutada. Hea trenn on see küll, kuna juba hommikul kell 8 on siin üle 30 kraadi kuuma ning mere peal aerutades hakkab ta juba 5 minutiga niimoodi higistama, et küünte alt voolab ka vett välja.

Vahepeal oleme käinud kahel sünnipäeval - esmalt Reagan (tüdruk) ja siis Robin. Reagan sai 27-aastaseks ja Robin midagi viiekümnega. Reagan elab siin juba paar aastat koos oma mehe Sethiga ning neil on 2 väikest last. Pärit on Austraaliast ja neil on siin lennujaama lähedal mingid megasuured mangokasvandused, enda sõnul importisid nad Vietnamisse ühe teatud Austraalia suure mango sordi ning kuna siin on nii head klimaatilised tingimused nende valmimiseks, siis läheb neil äri hästi. Nad ekspordivad siit mangosid igale poole – Taisse, Dubaisse, Malaisiasse, Euroopasse, Ameerikasse. Sethi isal pidi Austraalias olema oma suur mangokasvandus, nii et sealt on neil eeskuju. Oleme neid mangosid maitsnud ja need on tõesti väga, väga head. nad on umbes kolm korda suuremad kui need, mida Eestis müüakse või mis siin turull müügil on. Meie olime üsna üllatunud, et meid sinna sünnipäevale kutsuti, kuna olime enne Reaganit kohanud vaid korra elus, kuid nii need asjad siin vist käivadki. Sünnipäevale võid pealegi kutsuda keda iganes, kuna sünnipäevalaps ei pea midagi välja tegema. Igaüks maksab ise oma asjade eest. Saime kokku Sheratonis ning pärast kahte kokteili olid kõik endale paraja joobeastme sisse tõmmanud. No pool seltskonda oli juba küll varasemast üsna tongis. Näiteks viibis seltskonnas Curtis. Ma vist pole temast lähemalt kirjutanud, aga Curtis on 25-aastane kanadalane, kes ei tee siin suurt midagi. Passib niisama. Soe kliima talle vist ka väga ei istu, kuna rannas ei käi ta kunagi ning kodus pidi tal olema kogu aeg konditsioneer 16 kraadi peale keeratud. Curtise lemmiktegevus on Booze Cruise´is istumine, joomine, lobisemine ja suitsetamine. Nägime teda esimest korda novembris ning siis oli ta nunnu suurte pruunide silmade ning tumedate juustega kutt, kellesse iga 14-aastane võiks ära armuda. Nüüd on ta umbes 8 kilo juurde võtnud, pundunud näo ja kilavate silmadega .... parm. No ikka hull muutus halvemuse poole on temaga toimunud. Aastavahetuse paiku käis tal isegi isa siin natuke korda majja löömas, aga tundub et edutult. 

Tagasi Reagani sünnipäeva juurde. Ma viisin ikka väikse kingituse ka – kõrvarõngad. Jane tegi ka pisikese sünnipäevakingi, aga ma ei näinud, et keegi veel peale meie oleks sellise pisiasja peale mõelnud, rääkimata mingitest lilledest. No lillede mitteviimine on arusaadav. Peale Sheratoni mindi Lac Canhi. Kogu kamp peksis nii segast, et restorani jõuti kohale kolmel erineval ajal, kusjuures meie, kes me olime seal esimesena, ootasime teisi 52 minutit (Troim fikseeris millegipärast kellaaja). Kui lõbus seltskond lõpuks koos oli, siis tellis igaüks täiesti suvaliselt, mida aga tahtis ning kogu värk oli suht kaootiline. Reagan naeris kogu aeg :D Ja üldse oli naljakas. Õhtu lõppes nagu ikka Booze Cruise´is.

Lac Canh

Booze Cruise

Curtis ja Tran

Robini sünnipäev oli hoopis teistmoodi üritus. Robin on Far Easti omanik ja kutsus kõiki, kes tema baaris viktoriinil olid, oma sünnipäevale. Me olime talle kunagi enne oma kurke maitsta andnud ja talle väga meeldisid, nii et viisime talle sünnipäevakingiks suure karbitäie kurke. Ta oli meeldivalt üllatunud. Tema sünnipäev oli selline, et kõik, kes sel ajal baaris olid, said tasuta juua ja süüa. Robin jooksis ise baari ja köögi ja restorani vahet ning tõi inimestele jooke ette. Söökidest sai valida 4 erineva toidu vahel – friikartulid või kartulipuder, kala või vorstidega jmt. Eriti toredaks üllatuseks oli, kui toidud toodi, et igale taldrikule oli juurde pandud meie kurke :) Seda oli tõesti armas näha. Me muidugi ütlesime ka kõigile, et need on meie tehtud. Siin on pisike video sünnipäevalaulust

Robini sünnipäeval, mina, Mark, Jane ja .... vabandust, ei mäleta nime. Mingi arvutimees. 

Robin ja mina.

Fish&chips. Paneeritud kala ja kodused praetud kartulid meie marineeritud kurkidega.

....eee, ei kommenteeri. A need on toredad lõbusad tädid.

Töötajad tegid Robinile ka toreda laulu ja panid küünlad tordile.

Robini sünnipäev oli esmaspäeval ehk Jaanipäeval. Teisipäeval oli taaskord viktoriin ning me ülde ei tahtnud sinna minna. Selline tüdimus ja väsimus oli sees, aga ikka vedasime end kohale .... ja üllatus, üllatus, võitsime jälle! Oi, kui äge tunne see oli. Seekord oli rahvast palju ja auhinnafond suur, nii et kokku saime 1 200 000 dongi (44,40 eurot), mille Jane´i ja Mark´iga pooleks jagasime. Me küll ei tahtnud võtta päris poolt sellest summast, kuna nemad teavad ikka rohkem vastuseid, aga nad ei olnud niimoodi nõus ja jagasid summa ikka võrdselt pooleks. Aga see oli tõesti hea viktoriin, toredad küsimused ja hästi üles ehitatud. Keith oli pannud ka ühe küsimuse Eesti kohta, mis meie jaoks muidugi megakerge oli: „Mis riik asub Eestist täpselt põhjas?“.

Nüüd viimastel päevadel oleme otsinud veel kohti, kuhu oma kurke müüa ning teinud natuke läbirääkimisi ja jaganud tasuta kurke. Ausalt öeldes ei saa aru, mis värk siin selle äritegemisega on. Algul on kõik vaimustunud ning räägivad aina sellest, kuidas neile igasugu marineeritud asjad maitsevad ja kuidas nad hakkavad kohe meie käest tonnide viisi kurke tellima, aga pärast esimest kontakti vajub asi ära. Siis ei helista enam keegi ega esita uut tellimust. Troim arvab, et nad on siin kõik purjus kogu aeg. Käib üks lubamine ja laiamine, aga samas unustatakse asjad ära või siis räägitakse niisama mingit udu. Iga päev, kui me 10-11 ajal turule või poodi lähme, näeme baarides püsikundesid istumas, kellel õlu, kellel viski, kellel mingi raki ees. Ühe nurga peal istub kogu aeg viisakas härrasmees, viigipükste ja nööpidega pluusiga, ning joob mingit hägust vedelikku. Lõuna paiku teda pole, kuid õhtul on jälle platsis. Kutsume teda omavahel Mr Megaparmuks. Samas pole ta mitte kunagi nagu purjus vmt, välimuselt täielik härra. Teised püsikunded on Booze Cruise´is, The Watering Hole´is ja veel mõnes, mis tee äärde jääb. Niimoodi vaadates oleme meie ning Jane ja Mark ühed korralikumad. Jane´il ja Mark´il on väga kindel päevarežiim, mille järgi joovad nemad oma esimese dringi alati kella 5 paiku õhtul ja selleks on reeglina gin-toonikuga (nende kella-viie-tee). Carrie, Seth ja see kamp arvatavasti ka päeval ei joo, aga niipalju, kui meie neid õhtuti joomas oleme näinud, sõidavad nad alati peale seda kas rolleri või autoga koju. No minu meelest on ikka suht vastutustundetu istuda rolleri selga peale klaasi veini, rumm-koolat ja kolme õlut, kui sa pead sõitma 10 km kaugusele ning sul on väike kaheaastane laps. Aga see pole loomulikult minu arvustada. Carrie on kena ja armas noor naine. Ise teab, mis teeb.

Mul on aeg-ajalt ikka väga tugev koduigatsus. Ma igatsen Eesti õhku ja Eesti inimesil. Rahulikku liiklust ja vaikust. Aga kui ma lähen hommikul vara mere äärde ja näen kogu seda ilu, mis siin on, siis tundub see Eesti-igatsus kuidagi tobe. Ma olen siin rannas näinud kõige ilusamaid ranna-vaateid oma elus. Siin on lihtsalt kõik täiuslikult olemas. Praegusel perioodil on meri vaikne nagu Eesti järved ning ujuda saab nagu basseinis. Ühel hommikul oli taevas üleni kaetud tumesiniste pilvedega, kuid ühest august paistis hele päike läbi ja see valgus, mis siis üle Nha Trangi ranna valgus, oli midagi müstilist. Meri läks smaragdroheliseks, kuid selle keskelt läks läbi nagu kuldne tee, Vinpearli saar ning teised paar saared oli tume-tumerohelised, siis sõitis Lousiana juurest välja väike mootorpaat ning lisas kogu sellele maalilisele idüllile lumivalge vahuriba keset merd. See kõik oli lihtsalt nii ilus, et ma seisin niisama ja talletasin seda pilti omale mällu. Need vähesed venelased, kes varajasel hommikutunnil juba mere äärde olid tulnud, klõpsisid usinalt pilte. See vaatepilt oli tõesti ilus.

Teinekord jälle on meri tohutult ilus just pärastlõunati. Ei tea, kas seoses Malaisia tulekahjudega, mis Singapuri ja Kuala Lumpuri õhu uduseks tegid, või millegi muuga, igatahes paar päeva tagasi oli mere peal näha paksu vineloori. Tekkis selline efekt, et kaldal oli nagu täiesti tavaline päiksepaisteline õhtupoolik, kuid mere peale polnud midagi näha. Vinpearli saart ei olnud nagu olemaski, rääkimata väikestest saartest. Kuidagi väga ähmaselt võis aimata Vinpearlile viivate Eiffeli-tornikujuliste tugipostide olemasolu.

Ja siis muidugi need palmid, mis lihtsalt on ilusad vaadata :)

Paar imelikku-nalajakt juhtumist ka. Kord tegime peatuse ühe õllepoe juures, et kasti hinda küsida, kui mingi kaubikujuht järsku Troimi juurde tuli ning käte ja jalgadega selgeks tegi, et ta tahab meie motikavõtit laenata. Troim ulatas talle imestunult võtme ja jäime jahmunult vaatama, mida mees siis sellega tegi. Ta läks oma auto kõrvalukse juurde ning keeras rollerivõtmega autoukse lahti! Võttis siis kõrvalistme pealt oma võtmed ja näitas neid rõõmsalt meile, ise seletades, et "näed, unustasin oma auto võtmed autosse, aitäh, et aitasite“ :) Samad võtmed on autodel ja rolleritel??? Milleks siin üldse võtmetegijaid vaja on, kui igal pool on sama võti :)

Teise loo rääkis paar päeva tagasi Jane. Jane´il on Lousianas mitu tuttavat ettekandja-kutti, kellega ta aeg-ajalt juttu räägib. Ükspäev siis kurtis üks poiss talle, kui väsinud ta on. Tema naine oli paar päeva tagasi sünnitanud ning ta viis oma naise koos lapsega tolle vanematekoju Dalati, kuna teadupärast peab ju naine pale sünnitust kuu aega kinnises pimedas toas ilma pesemata ja välise kontaktita elama. Hea oli siis naine selleks ajaks linnast üldse minema kupatada. See selleks, viis siis naise sinna ja tähistasid seal natuke, kuna aga mees pidi järgmisel hommikul vara juba tööle minema, siis alustas ta hilja õhtul tagasiteed Nha Trangi. Õnnetuseks viib aga Nha-Trang – Dalat maantee mööda paljudest-paljudest surnuaedadest ning teadupärast käivad ju surnud öösel ringi. Vaene mees rääkis Jane´ile, kuidas ta pidi hirmukrambid saama, kuna pea terve tee oli täis tonte ja ringi tuterdavaid surnuid!!!! No tõesti, mida seeni siin maal süüakse???? Mees oli niisiis mitte lihtsalt magamata, vaid ka korraliku õudusöö üle elanud. Otsi lolli, kes ei kardaks kolli ..... :D :D :D

Et siis teate, kui siia tulete. Ööbussiga arvatavasti ongi sellepärast nii jube sõita, et juhid laveerivad kogu aeg tee peal kakerdavate vaimude vahel.

Toredat suve!

Lõpetuseks üks pilt jääst Vietnamis. Tavalises külmutuskapis läks tee jäässe.