14. juuli Hash-jooks

21.07.

Hash jooks ja mis eelmisel korral juhtus.

Natuke olen nendest jooksudest juba kirjutanud ka. See on siis selline tore pühapäevane ettevõtmine, kus käivad koos igasugu veidrikud. Enamuste põhitegijatega oleme juba tuttavad ning lisaks on iga kord ka paar-kolm turisti, kes poolkogemata sellele üritusele sattunud.

Eelmisel pühapäeval, 14. juulil, kogunesime Booze Cruise´i juurde, maksime osavõtutasu ja lobisesime rõõmsate onudega. Seekord tuli jooksule ka Õhupallikujudetegija (balloon-artist Matt nagu ta end ise nimetas), kes Nha Trangis läbisõidul. See mees on omaette tegelinski. Ta on pärit Washingtonist, aga viimased 8 kuud reisib üksinda mööda maailma ringi ning teenib elatist õhupallidest loomade jm kujude tegemisega. Tal on kogu aeg õla peal hiiglasuur kott, mis on täis erivärvilisi õhupalle ning markereid, millega ta kujudele silmi või suid joonistab. Esimest korda kohtasime teda teisipäeval viktoriinil, kus ta kuidagi iseenesest kõikidega kohe sõbraks sai. Mõnel inimesel on kohe selline sulandumisanne. Näiteks oma esimesel päeval Nha Trangis oli ta istunud paar tundi Booze Cruises ning loomulikult selle aja jooksul Johniga tuttavaks saanud. Asi lõppes sellega, et ta tundis kõiki püsikundesid, oma jookide eest maksma ei pidanud ning John oli palganud ta reedeks oma ristitütre sünnipäevale lapsi lõbustama. Niisiis talle meeldis Nha Trangis ning ta tuli ka pühapäevasele Hash üritusele (kandes küll minu ja Troimi hirmuks suuri ja pakse musti SAAPAID). Meie käime nendel spordiüritustel ikka endiselt varbavaheplätudega (ainsatena; vanurid on tossudega ja Vietnami väiksed tüdrukud moodsate tennistega).

Niisiis, eelmisel nädalal oli Bastille´i vabastamise aastapäev ehk prantslaste rahvuspüha ning sel puhul tegid raja kolm prantslast. Tüübid hõljusid tähtsalt ringi sini-valge-punaste sallidega ning jagasid korraldusi. Bussisõit oli päris pikk ning pärast kitsukesi Nha Trangi äärelinna kõrvaltänavaid leidsime end keset veel kitsamat teed, mis kulges läbi avarate riisipõldude. Vaene bussijuht vist küll vihkab juba oma neid pühapäevaseid tööotsi. Ühe sillakese juurde oli keegi oma motika niimoodi parkinud, et buss sellest mööda ei mahtunud ning bussijuht ronis torisedes maha ning liigutas rolleri rohkem kraavi, et meie 50-kohaline mürakas sealt läbi saaks.

Lõpuks viidi meid ühe kõrge mäe jalamile. Prantslased seletasid ja jutustasid ning viimaks saime minema hakata. Mööda tasast maad kõndisime aga vaid paarsada meetrit ja siis seisime silmitsi treppidega! Jutt oli mingist 450 trepiastmest, mis ei tundunud väga hirmutav. Hakkasime kõik siis minema. See oli ikka väga hea stepp-aeroobika trenn. Läksime Troimiga küllalt kiire tempoga aina kõrgemale ja kõrgemale. Vaated läksid aina ilusamaks. Vahepeal möödusime mingitest kohalike majakestest. Et nood siis elavad lihtsalt seal mäe peal trepi ääres. Ülesminek läks aina raskemaks ja ilusamaks. Arusaadavalt polnud treppidel mitte ühtegi ringi-noolt-risti, nagu Hash-jooksud üldiselt ette näevad. Prantslased ütlesid, et eile oli seal kõva padukas olnud, aga no niisama trepist üleminemiseks polegi mingit noolt vaja. Ma ei tea, kui kaua me sinna üle ronisime, aga nii mõnigi näitas juba nõrkemisemärke ja mul on hea meel, et keegi nendest 76-aastastest südarit ei saanud. Ülesminek tasus end aga ära – vaated olid fantastilised ning seal üleval asus üks väike armas tempel, mille kõrvalt vulises mööda selge ojake. Me olime vist juba 20 minutit mäe otsas puhanud ning hakkasime vaikselt alla tagasi minema, kui nägime, et ikka väga paljud olid ainult poole peale jõudnud ja paar tükki loobus üldse üles minemast. Alla jõudes oli minul ja Troimil tunne, et noh, kuhu edasi, aga selleks korraks oligi jooks läbi. Meie poolest oleks võinud mingi 2-kilomeetrise ringi veel teha.

Niisiis klõpsati õlled lahti ja puhati higistena. Õhupallimees võttis särgi seljast ja lihtsalt väänas seda, minu keha oli aga ainult õrnalt niiske. See on vist tegelt hea, et ma ei higista nii hullult. Jane nt on minu peale täitsa kade. Ütleb, et ma olen õige tüdruk – ei joo palju ja ei higista :)

Muidu on söögiks pakutud banh mi võileibasid (pikliku saia vahel rohelist kraami, mingeid kastmeid, vietnami pekk jmt asjad), mis meile üldse ei meeldi, aga seekord oli söögiks salat ja tavalised seemnetega saiaviilud. Sõime Troimiga salatit ja arutlesime, et ei tea, kust see hea salat toodud on – see koosnes kurgist, tomatist, keedumunast, natuke lihast, lehtsalatist, kergest majoneesikastmest ja MARINEERITUD KURKIDEST! Nentisime, et need kurgid on väga meie kurkide moodi. Küsisime Gail´i käest, et kust see tellitud on ja Gail vastas, et Jim´i käest. Ja siis meil plahvatas, et need ONGI meie kurgid :) Samal hommikul oli Jim meie käest tellinud kurke ning ütles, et ta peab tegema 30-le inimesele salati. Me arvasime, et mingi niisama prantslaste pidu vbl, aga see oli küll supertore üllatus, et meie kurgid Hash-jooksu menüüsse sattusid.

Kui inimesed natuke puhanud olid, algasid jälle need totakad laulud ja mängud. Peamees Dave võttis jooksu kokku ning samuti anti hindeid jooksu korraldamise eest. Mõni saadeti jää peale istuma ja mõnele kallati purk õlut pähe. Noh, siuke huumor. Siis saabus aga Troimile nimepanemise hetk ning Troim tõmmati enda suureks üllatuseks ringi keskele. Dave pidas väikse loengu Troimi marineerimise teemal ning ristis seejärel ta Pickle Dick´iks. Ristitu peab jooma enda jalanõu sisse asetatud topsist mingit kohalikku koduõlut, aga kuna Troimi jalanõudeks olid plätud, siis pidi ta selle tseremoonia läbi viima kellegi teise juustust tossu kasutades. Dave hakkas juba enda oma talle andma, kui Õhupallimees hüüdis „oodake“ ning tõmbas jalast enda 8 kuud pesemata haisva saapa. Oiiii, vaene Troim. Ma kartsin, et ta hakkab oksele. Ta pidas siiski vapralt vastu ning tegi selle nalja kaasa, lõpuks kallas veel enda õlut ka talle niisama saapa sisse ja mingid tšikid kallasid niisama Troimile õlut pähe. Nüüd on siis Troimil ka nendel jooksudel oma totakas nimi. Mulle lubati järgmiseks nädalaks midagi välja mõelda. Oiiii, ma ei taha. Mulle ei meeldi selline avalik häbistamine, isegi kui see lihtsalt nali on. Minu meelest loll nali, aga pole vist midagi teha.

Seejärel astus ette üks paksuke inglise härra ning palus sõna võtta toimunud jooksu teemadel. Tekkis omamoodi kemplemine inglaste ja prantslaste teemadel, mis kujunes päris naljakaks ning teravmeelseks. Inglane oli nimelt kõik trepiastmed ära lugenud ning 450 asemel oli neid 972! Ta ütles, et läks üles heas usus ning ta usaldas prantslasi. Selle peale karjuti publikust, et „mis, usaldasid prantslasi??? Kas sa pole siis ajaloost midagi õppinud!“ jne. Oli naljakas vahepala, mille tulemusena jälle paar tüüpi jääkoti peal pidid istuma.

Koosviibimise lõpetas Õhupallimees, tehes õhupallidest punase krabi, kes hoiab ühe sõra otsas vahutavat õlleklaasi. Ja see kõik õhupallidest!!!!! Ikka suht efektne oli teda vaadata tegutsemas. Kogu oma teadmise oli ta õppinud üksnes Youtube´ist! Troim oli temast eriti vaimustuses ning rääkis alati, kuidas talle meeldib vaadata, kui inimene midagi oma kätega valmistab. Edasi läks Hash-jooksul natuke ropuks, kuna üks veidrik jäi vist liiga purju ja hakkas nilbeid nalju piklike õhupallidega tegema ning üks vist(?) natuke naiivne või liiga lapsemeelne vietnami tüdruk läks nende naljadega kaasa. Õnneks pakiti kohvrid kokku ning kamp ronis bussi.

Linna jõudes käisime kodust läbi, kuna Troim oli üleni kleepuv ja õllene, ning siis istusime tunnikese Patrick´s Wine Bar´is. Seal pakuti klaasike mingit head kuiva proseccot ning lobiseti niisama. Minu kõrvallauas istusid 2 soomlast ning hakkasin tolle naisega rääkima. Eriti tore oli, ta rääkis väga ladusalt inglise keelt (küll mul on kahju, et ma pole omandanud soome keelt niisama möödaminnes nagu teised minuvanused, kes Tallinnas kasvasid) ning nad reisivad oma mehega juba aasta otsa ringi. Just tulid Balilt, kus nad elasid 2 kuud ning mis neile mõlemile väga meeldis. Ma arvan, et nad olid umbes 40-aastased, aga tõesti megasõbralik ja tore oli see naine. Rääkis mulle erutatult, kuidas nad samal hommikul La Parisienne kohvikus olid söönud PÄRIS croissanti koos PÄRIS hanemaksapasteediga :) See on arusaadav, kui oled nii kaua Euroopast eemal olnud, siis teevad sellised tuttavlikud maitsed enesetunde eriliselt heaks.

Ta küsis muidugi, et mis me siin teeme ja kuidas elame ning ma seletasin sama vana stoorit, et kogusime raha ja elame nüüd pensionärielu. Tädi purskas naerma - „et misasja. Pensionärid. Ja kui vana sa ise oled? 25?“. Heheee, mida kompliment :)

Niisiis selline Hash-jooks oli eelmisel nädalal. Rohkem pilte näeb siit.

Esmaspäeval käisid meil jälle Jane ja Mark külas, seekord vinegretti söömas, ning rääkisid natuke klatši. Justin ja Carrie on need noored kooli- ja lasteaiapidajad, aga nad on nii pohhuistlikud ja kuidagi tuulepead, et nende ärid jooksevad pidevalt kokku. Paar nädalat tagasi oli Justin sõitnud rongiga Mui Ne´sse mingile hariduseinimeste kokkusaamisele, jäi aga rongis magama ning ärkas alles Ho Chi Minhis! Kõlab nagu seik kuskilt raamatust :)

Siis, eelmisel nädalal pidi algama nende erakoolis uus õppeaasta. See algab igal aastal samal kuupäeval, nagu ikka. Lapsevanemad koos pidulikesse rõivastesse riietatud lastega saabusid kooli ukse taha, aga – see oli lukus! Koolimaja juures oli vaikus ning mingist koolialgusest polnud märkigi. Lõpuks saabusid siis Carrie ja Justin, kes seletasid ärritatud lapsevanematele, et neil on plaanis kolida kool uude majja, aga seda maja alles ehitatakse ning sellepärast lükkub uue kooliaasta algus edasi paar nädalat. No mida asja! Kui piinlik minu meelest. Kuidas nad ei tulnud selle peale, et saata kõikidele e-mail või veel viisakam, helistada kõik läbi. See on ometi erakool, mis küsib Vietnami kohta hirmkallist õppemaksu ja siis juhtub selline asi!

Kolmas tragikoomiline asi juhtus Dale´iga Tais. Ta reisis seal koos oma tütardega, kes tolleks päevaks olid aga juba tagasi Austraaliasse sõitnud ning Dale oli üksinda oma hotellitoas. Kummardus midagi maast võtma ja tõmbas oma selja nii ära, et ei saanud end üldse liigutada ja oli kogu aeg selles samas kummargil asendis. Suutis kuidagi voodisse pikali koperdada ning telefoniga alla retseptsiooni helistada. Üritas tütarlapsele seletada, et tal on vaja kiropraktikut või kedagi sellist. Tüdruk muidugi Aasia riikidele kohaselt ütles kogu aeg yes, yes, yes ning lõpetas kõne. Dale vaevles siis edasi oma voodis ning ootas abi. Lõpuks oli uksele koputus, kuna aga mees ise ei saanud avama minna, kutsuti hotelli manager, kes ukse oma võtmega avas. Dale keeras end natuke, et näha, milline arst siis saabus ning tema suureks üllatuseks seisis tema ees megaliibuvate teksadega Tai tüdruku kohta hiigelsuurte rindadega prostituut. Dale ainult oigas ...... :) Arsti ta seal riigis aga ei saanudki, kuid vähemalt organiseeriti talle ratastool, millega lennujaama viidi.

Sellised jutud.