07. novembril toimus siin Nha Trangis Livin kohvikus üks tore turg.
Livin Cafe omanikud on filipiinlanna Marian ja vietnamlane Kane, kes elanud pea terve elu Ameerika Ühendriikides ning nüüd seadnud oma elu sisse siin Nha Trangis. Nende sisustatud suur valge kahekorruseline maja on stiilne segu moodsast kohvik-kontorist ja disainipoest. Juba pea pool aastat töötab seal Vy (seesama, kelle pulmast ma EE artikli kirjutasin), kes osales menüü kokkupanekul, ning tellib meilt marineeritud kurke Livin Cafe võileibade vahele. See koht on viimasel ajal väga populaarseks saanud paljude meie tuttavate seas, kuna seal on hea kvaliteetse kohvi ja mõnusa sooja võileiva taga arvutiga tööd teha ning kokkusaamisi korraldada. Kohvikus on kiire internet, paljundusmasin, scanner, suured puust lauad ja hea valgustus. Väheoluline pole ka fakt, et rollereid saab parkida avarasse suurde hoovi. Parkimiskoha olemasolule muud kesklinna restoranid reeglina ei mõtle.
Asjad liikusd igatahes niimoodi, et maksime osalustasu ning andsime "jah"-sõna, et tuleme 7.11. oma marineeritud asjadega kauplema. Üritus oli väga hästi ette valmistatud ning toimus maja ees hoovis. Hakkasime valmistuma 2 nädalat enne ning pakutav sortiment aina kasvas. Lõpuks oli kokku 52 purki 8 erineva sisuga. Klaaspurkide leidmine oli omaette ooper. Troim helistas läbi tuttavad restoraniomanikud ning koduperenaised ja niimodi kogusime kokku arvestatava koguse keeratava kaanega purke. Nende sorteerimine, kaalumine ja puhastamine oli üsna suur töö. Siltide mahapesemine oli õudus kuubis. Itaalia pastakastmete ning Prantsuse mooside etikettide liimimiseks on küll mingeid ulmeliime kasutatud. Küünelakieemaldajat kulus ka rohkelt.
Üle Nha Trangi kulges suuremat sorti tsüklon ning absoluutselt iga päev sadas vihma. Troim, vaeseke, sai turul käies alatasa üleni märjaks. Kord hakkas hetkel, mil ta köögivilju valis, nii tugevat padukat kallama, et roller keeldus enam käivitumast. Ohh, Troim siis möllas ja tallas jalgstarterit ning oli juba veendunud, et kutsub takso ja jätab rolleri turule, kus see ja teine, kuid selle mõtte peale võttis motikas end siiski kokku ning käivitas mootori.
Marineerisime kurke, seeni, tšillisid, peete, tsukiinisid koos roheliste ubade, porgandi ja sibulaga ning kirsstomateid. Lisaks valmis laar hapukapsast ning keetsime mitu purki tšillimoosi. Purkide kaunistamine polnud lihtne, sest me ei tahtnud kasutada paberit, mis märjaks saades vettib ning purkide külge poleks saanud silte kleepida. Tõstes neid külmkapist toasooja, siis jäisesse jahutuskasti ning siis jälle sooja, oleksid sildid kindlapeale kõik maha libisenud. Niisiis tulin mõttele katta (kõik erinevate firmade) purgikaaned hõbepaberiga ning panna peale lihtne kleebis, millel kirjas üksnes purgisisuks oleva toodangu nimetus. Ega kogu see kupatus lõpuks väga ühtlane ja esinduslik välja ei näinud, aga meie mõlema meelest üsna armas siiski. Oligi ju kodustehtud ning meie esimene katsetus. Mis me teha saame, et siiin normaalseid klaaspurke ei müüda ja kui mõne kuskilt supermarketist leidsimegi, oli sellel kehva kaas ning üüratu hind.
Laupäeva õhtul laadisime 2 õllejooksult laenatud jahutuskasti, ühe suure enda karbi, (+kasti õlut), kausid, kahvlikesed, papptaldrikud ning maitsmiseks ja kohapeal müümiseks mõeldud suured marineerimiskarbid taksosse ning sõitsime ootusärevalt Bach Dang tänavale. Kastidest nirises natuke jäävett välja ning Hr Taksojuht küsis ärevalt: "Seafood?". Hehee, õnneks siiski me tema hinnalist autot ära ei rikkunud. Oleks päris pahatahtlik lekkivate mereannikastidega taksosse istuda.
Olin tegelikult üsna närvis, kuna me pole enne sellistel üritustel käinud ning ma ei osanud üldse ennustada, kas keegi meie asju üldse osta tahab või kuidas inimesed sellise kraami vastu võtavad. Ehhh, aga samas oli megapõnev.
Meie laud oli paigutatud otse suure BBQ ahju kõrvale (ja see oli Kane´i sõnul läbimõeldud nüke - inimesed, kes tulevad grillribi ja vorstikesi ostma, saavad kohe samast haarata kaasa ka taldriku marineeritud kurkide/tsukiinidega). Kasutasime seda asukohta hästi ära.
Peale meie olid kauplemas kohalik juustutegija, tee ja kohvi firma, kakaosiidri valmistaja, sushi restoran, suure sortimendiga põnevate moosidega noored (teevad oma keediseid troopilistest puuviljadest, lisades kaneeli, šokolaadi, münti, ingverit jmt vürtse või ürte) ning mõned mittesöödavate asjadega kauplejad. Nt üks väga huvitav vene naine Mary stiliseerib kiivreid, muutes igavad ühevärvilised kiivrid tõelisteks kunstiteosteks. Lisaks üks nahast aksessuraare tootev ettevõtja ja juba suhteliselt kuulus fotograaf Thiery Beyne, kellel juba aastaid Nha Trangis oma galerii-pood ja kohvik.
Kuigi tundsime end algul üsna "maakatena", kui oma erisuuruses purgid käsitsi kirjutatud siltide ja hinnakirjaga lauale panime, läks tegelikult kõik megahästi. Meie laua ees oli kogu aeg rahvast ning aeg lendas väga kiiresti. Kogu selle 5 tunni jooksul me aina rääkisime ja pakkusime ja naersime ja seletasime. Uskumatu, kui palju inimesi seal oli, kes elavad juba mitmeid aastaid Nha Trangis, kuid keda me kordagi näinud pole. Tänu Troimi suurepärasele vene keelele sujus kõik muidugi veel kümme korda paremini. Kuigi paljud venelased rääkisid ka kenasti inglise keelt, oli neil muidugi palju mugavam oma emakeeles kõnelda. Panime purkidele üsna madalad hinnad (võrreldes teiste turukauplejatega olid meie asjad ikka 3-4 või rohkem korda odavamad), kõike sai ka degusteerida ning õhtu lõpuks olime ära müünud 91% hoidistest! See on täiesti megatulemus.
Väga kaval nipp oli teha ka paar purki hapukapsast, sest see meeldis inimestele väga. Ka vietnamlased, kes seda elus söönud polnud, proovisid. Troim tegi lihtsalt nii head reklaamitööd, et uskumatu. Vatrasime aina, kui kasulik ja tervislik on hapukapsas ning see mõjus. Kõige suurema purgi ostis endale siiski üks Läti tüdruk, kes muidugi selgitust ei vajanud. Ahjaa, selgus, et Livin Collective kohvikus töötab lätlanna ning turul oli oma poiss-sõbraga ringi vaatamas üks Leedu neiu. Niisiis kolm Balti riiki Vietnamis Nha Trangis Bach Dang 77 tänaval! Loomulikult jäädvustasime sellise ajaloolise momendi.
 |
| Eesti, Läti ja Leedu. Päris esinduslik kolmik ju. |
Koju jõudes olin läbi nagu läti raha. Koristasin ja pesin tühjakssaanud karbid ja purgid ära ning kukkusin voodisse. Järgmised kaks päeva olid reielihased megavalusad. Kahtlustan, et põhjuseks on kükitamine. Nimelt laupäeva õhtul ma aina kükitasin laua alla karpide juurde, kust tõstsime kurke ja tsukiinisid kohapeal söömiseks ning kus oli paber, millele märkisin kõik ostutehingud üles.
Päev pärast turgu kinnitasime, et enam sellisest hullusest osa ei võta, aga nüüd, kui nädal on möödunud ....... on juba hoopis uued mõtted.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar