Juuli esimesel
nädalal oli Triinu ja Intsu pulma-aastapäev ning tähistasime seda Nha Trangi
kõige popimas uues baaris – 45. korrusel paiknevas Skylight 360-s. See koht on täiesti uus tase siin linnas. Omanikud on Los Angelesest ja nimetatud baari näol on Nha Trangi toodud uus ja lahe atmosfäär, popp ja moodne ülesehitus. Ainuüksi vaade ja fiiling seal
üleval on mega, aga sisekujundus ja spetsiaalselt valitud muusika annavad ka tohutult juurde.
28.
korrusel asuv Sheratoni Altitude baar tundub sealt ülevalt vaadates eriti madal,
väike ja jama. Mulle meeldis väga ka ettekandjate mugav, aga lahe riietus –
kõik kandsid poppe hiina ketse! Sissepääsuks tuleb küll lunastada 100 000
dongine pilet, kuid selle eest saab ühe tasuta joogi – kokteili, mokteili või
õlu, nii et ka poistele toodi midagi erilisemat kui SevenUp, mida nad tavaliselt
kõrist alla kallasid. Kohe samal õhtul õnnestus meil tuttavaks saada Skylighti
põhitegelase TK-ga. Kasuks ikka ;)
Kuidagi õnnestus Triinul ja Intsul meid ära rääkida teist
korda Sapasse minema. See polnud absoluutselt plaanis, kuid nüüd on ütlemata
hea meel, et me Põhja-Vietnamit ka suvel nägime. Ostsime lennupiletid,
broneerisime hotelli ning läksime. Hanois ootasime paar tundi raudteejaama
lähedal restoranis, tellisime igasugu kalleid lääne sööke ning kell 21:30
alustasime rongisõitu Lao Cai poole. Tegelikult on see kõigest 500 km, aga
rongil ei õnnestu seda läbida kiiremini kui 8 h. Loomulikult oli jälle jama
piletitega ning ostsime lõpuks ikka istekohad. See on selline asi, et no
kannatab ära ja mis seal rongis siis ikka hullu istuda on, aga alati on peale
sõitu tunne, et „ei, ei, ei, enam seda läbi teha ei taha“. Rong SP1 oli ka üsna
päevinäinud ja räpane. Haises ka. Hea asi oli konditsioneer ja lärmi puudumine.
Troim vajus kogu aeg minu otsa magama ja kui ma teda järjepidevalt kogu jõudu
kokku võttes eemale nihutasin, sai tal villand ning ta kolis koos Luccaga rongi
vahekäiku. Appi, kus ma olin närvis, kuna nimetatud põrand ei ole küll koht,
kus ma kallist Luccat ja kallist abikaasat lamamas tahan näha. Midagi polnud
teha. Ma sain ju aru, et see on ainus koht, kus Troim ehk natuke magada ja end
välja sirutada saab ning kogu mustus ja räpasus läheb ju ometi vee ja seebiga
puhtaks, nii et las siis olla nii (kuigi süda tilkus verd). Mugavaim olemine
oli Simonil, kes mahtus igale poole vabalt magama.
Lao Caisse saabusime hommikul kell 5:30 ning meil oldi ka
kenasti sildiga vastas. Sildile oli kirjutatud
Innar Zuts ja Leenu Plikaraisk. Ma olen booking.com-i süsteemis
Facebooki tõttu sellise nimega ja õnneks ei tekkinud hotellis probleemi, et mul
passis hoopis teine „perekonnanimi“ on.
10. juuli, mil Sapasse saabusime, oli
Stennu sünnipäev. Paar päeva varem kirjutasin hotelli ja palusin neil korralda
väike üllatuspidu. Ootamatult sain eriti sooja tagasiside ning lahkelt lubati
korraldada tort ja puuviljad, joogid ja kaunistused. Kui küsisin
tagasihoidlikult, et palju see asi maksma läheb, öeldi, et maksate ainult tordi
eest, kõik muu on niisama juures. No super.
Peale paari tundi magamist ja duši all rongihaisust puhtaks
pesemist jalutasime Cat Cat külasse. Nüüd oli seda palju meeldivam teha kui
novembris vihmasabinatega. Jõhkralt palav oli küll, aga no vaated olid
fantastilised ja ega meil kuhugi kiiret polnud. Vantsisime tublilt sinna ja
tagasi ning külas treppidest üles-alla. Simon ja Stennu olid ka tublid, peaasi,
et aeg-ajalt jäts või limpa pihku antakse. Õhtusöögi sõime samas Itaalia
restoranis, kui Mannu ja Brunogagi. Täiesti planeerimata lihtsalt astusime
samast uksest sisse. Mõned kohad tõmbavad millegipärast inimesi ligi. Keegi
omanik või mänedžer oli ka seal ning kuulnud, et Stennu on sünnipäevalaps,
hakkas teda kohe Bossiks kutsuma. Palusime 5 korda, et nad Vietnami
sünnipäevalaulu peale paneksid, alati öeldi „yes, yes“, aga mingit laulu ei
järgnenud. Troimil ei jäänud muud üle, kui see tähtsam härra uuesti üles otsida
ja veel 10 korda oma soovi korrata. Nüüd selgus siis ka põhjus. Mees vastas, et
tal seda plaati pole ning internetist ta küll seda otsida ei oska, et mingu
mina arvuti taha ja tehku, mis tahan. Hehee, nii siis juhatatigi mind „pulti“
ja sain paariks minutiks õiguse otsustada kogu restorani muusikavaliku üle.
Leidsin laulu ning naasin oma kohale. Tõusime kõik püsti ja laulsime Stennule
„mot, hai, ba, happy birthday to you!“. Eriti tore, et ka paar ettekandjat
meiega ühinesid ning kogu laulu vietnamikeelsete sõnadega läbi laulsid.
Stennu muidugi arvas, et see ongi kogu tähistamine, aga õige
üllatus saabus alles hiljem. Meie hotellitubade juures oli suur terrass täiesti
imeliste vaadetega mägedele ja orgudele. Sellele terrassile oligi seatud väike
lauake suure tordiga, millel kiri „Sten-Marten 10“, arbuusid, kommid, mahlad ja
….. õlu. Õlu oli muidugi Troimi lisandus asjale. Lisaks veel
sünnipäevateemalised kaunistused ja torbikmütsid. Väga, väga armas oli ning
Stennu tõeliselt üllatunud. Hommikul leidsime terrassilt pooliku tordi kõrvalt
tühja džinnipudeli ja väike Simon oksendas ning oli pikali voodis, keeldudes
kategooriliselt välja tulemast. Öös on asju, nagu öeldakse.
Siiski pole sellisel reisil aega pohmellitada või mossitada.
Tuleb minna, siis tuleb minna ning Triinul-Intsul õnnestus pesamuna toast välja
tirida. Ees ootas nimelt 20 km pikkune päevatuur meie sõbrantsi Chou õe
Sang´iga. Novembris Sapas käies, võtsime igaks juhuks oma giidi e-maili
aadressi. Nüüd kirjutasin kohe talle ja ütlesin, et soovime teda oma giidiks ja
seekord tahame privaat-tuuri. Laupäeval oli Chou ise teiste turistidega kinni,
aga ta saatis meile teejuhiks oma õe Sang´i. Sang oli uskumatult tore giid, rääkis
väga hästi inglise keelt ja rääkis palju. Minu meelest on see elementaarne, et
giid kogu aeg seletaks ja küsimustele vastaks. Meil oli Troimiga megapõnev.
Kõndisime esmalt läbi linna uue turuhoone juurde ning sealt suundusime otse
„metsa“. Turuhoones tegime kiire ringi
ja saime teada, et musta kana peavad sööma rasedad ning nägime, kuidas vanad
naised teisel korrusel kohapeal rahvariideid õmblesid ja müüsid.
Linnast väljas kulges rada mööda mäekülgesid ja läbi
džungli, mööda riisiterrasse ja läbi tillukeste külade. Sang ise on must
h´mong. See vähemusrahvus on seal enamuses. Mustade h´mongide külades olime
käinud eelmisel korral ning sinna viis meid järgmisel päeval ka Chou, kuid
Sang´iga läbisime Red Dao hõimu küla. Red Dao naised kannavad peas punast
rätikukest ning nad raseerivad ära oma kulmud ja kõik karvad laubalt (sest see
on ilus), lisaks kannavad palju tilisevaid metallist ehteid. Meie jaoks oli
selline kulmudeta nägu natuke eemaletõukav, iluideaalid on ju kõikjal erinevad.
Vanasti oli komme, et kui naine abiellus, seoti talle erilise rituaaliga pähe
punane turban. Tüdruk seisid ning kahel pool teda olid vanemad naised, kes
hoidsid kumbki ühte otsa suurest punasest sallist. Pruut pidi siis astuma nagu
salli sisse ning seejärel seoti see talle turbanina pähe. Oma jalutuskäigul
nägin ka mõnda hiidvana daami, kes uhkelt oma suurt punast peakatet kandsid.
Tänapäeva tüdrukud on seda asja natuke lihtsustanud.
 |
| Naised käivad mägedest indigolehti ja bambust korjamas |
 |
| Esiplaanil üks Red Dao naine |
 |
| Stennu ja musta h´mongi naine |
Väga põnev oli koos Sang´iga näha, kuidas kanepist kangast
tehakse ja värvitakse. Kogu selline töö tuleb ära teha suvel. Talvel õmmeldakse
riideid ja tehakse teisi tubaseid tegevusi, kuna seal tähendab talv samuti
külma ja soppa. Nagu Eestiski, eks. niisiis, kanepivarred korjatakse ja puhastatakse
ning asetatakse seisvate vihkudena õue kuivama. Seejärel eraldatakse pikad
varred käsitsi kiududeks, mis ühendatakse omavahel otsi kokku keerutades pikaks
„niidiks“ ja rullitakse keradeks. Need kerad kedratakse vokil nööriks. Kui seda
nööri nüüd tuhaga pikalt keeta, muutub nöör valgeks ilusaks niidiks, millega
saab kangastelgedel riideid ja vaipu teha. Sang ütles, et tema, tema abikaasa
ning kolme lapse riided on kõik tema enda tehtud. See on lihtsalt naiste töö ja
naised peavad seda oskama. Kõik tööd on jagatud meeste ja naiste omadeks ning
tüdrukuid ja poisse hakatakse varakult õpetama. Ema õpetavad tütreid ja isad
poegi. Sapa inimesed on üldse väga õpihimulised, ka keeli omandavad suures osas
iseseisvalt. Igal vähemusrahvusel on ka oma keel, mida kõneldakse omavahel,
kuid kooliharidus käib vietnami keeles. Nende keeled pidavat olema väga
erinevad vietnami keelest ja üldiselt nad end vietnamlasteks ei pea. Sang´i ja
Chou´ga vesteldes selgus jutust, et nad on tõesti erinevad. Kultuur, kombed,
töökultuur ja suhtumine on teistmoodi. Nt selline lihtne asi, et ülejäänud
riigi kodanikud ei viitsi 200 meetrit ka jala kõndida, kui on roller olemas,
oma banh mi saiale sõidetakse nurga
peale järgi ikka oma motoriseeritud abilisega, põhja alade hõimud aga kõnnivad
igale poole jala. Nende jaoks pole midagi erilist selles, et iga päev hommikul
tund aega linna kõmpida ning õhtul samamoodi tagasi, tassides samal ajal seljas
suurt ja rasket bambuskorvi ning kandes rahvariideid. Vietnami sisetuistid
pidavat tulema Sapasse reisile ning siis ka igale poole takso või motikaga
sõitma ning sellist 20 km-pikkust retke ei võtaks nad iialgi ette. Pika päeva
jooksul nägime mõnes kaugemas paigas tõesti ka üksikut uhket autot ja alati oli
see täis pakitud vietnamlasi. Meiemoodi jalutamas olid üksnes lääne turistid.
Aga tagasi tuuri juurde. Üks levinumaid riidevärve
sealkandis on indigo sinine ning meil oli suurepärane võimalus näha, mida see
siis täpselt tähendab. Naised lähevad suvel mägedesse ning korjavad korvid
ääreni indigopõõsa lehti täis. Lehed pannakse hiigeltünnidesse koos veega ja
keedetakse pikalt. Selle tulemusena eraldub sinine pigment, mis vajub tünnide
põhja ja mis lõpptulemusena ongi riidevärv, mida edaspidi kasutada.
 |
| Sang ja indigotünnid |
 |
| Indigopõõsa lehed |
 |
| Vesi kallatakse tünnist välja ja põhjast saadakse kätte sinna settinud sinine värv |
 |
| Nagu guaššvärv |
 |
| Triin oli nagu kohalik naine, kandes seljas kogu perevarandust (igasugu elektroonilised tahvlid) ja süles väsinud last |
Troim
küsis, kas need inimesed on siin natuke nagu vabaõhumuuseum, et kas nad teevad
neid toimetusi turistide pärast, kuid saime vastuseks, et hoopiski mitte.
Nähtud perekonnad elavad oma tavalist igapäevast elu ning turistide pärast pole
hakatud küll midagi teisiti või rohkem tegema, et kuidagi autentsust juurde
lisada. Meil lihtsalt vedas, et just siis, kui me mööda sattusime minema,
kallati indigotünni tühjaks või ketras naine hiigelvokiga kanepikiudu.
Elumajad
olid puust või kivist hütikesed, millel puudusid aknad. Kui talvel külmaks
läheb, tehakse lõke tuppa ja istutakse kõik ringis selle ümber. Nägime ka ühte
ulmerikkuri maja, millel olid tugevad betoonseinad, kaks plastikakent ja ilus
valge plaaditud wc, kui maja planeering oli ikka selline, et mingit
planeeringut polnudki. Ema-isa, lapsed ja veel mingid sugulased, kokku umbes 15
inimest elavad ikka ühes suures toas, kus lihtsalt matid eri nurkades ning
mõned kardinad eralduseks.
Sang noppis siit-sealt justkui muuseas kõrrelisi ning
meisterdas neist kõndimise ja rääkimise ajal väikseid loomakesi, mida lastele
kinkida. Stennu oli väga vaimustunud ja tahtis kohe kõrrehobuse painutamise
selgeks saada. Peatusime ja paari minutiga anti väike käsitöötund.
Rada kulges üsna kõrgel, sest mul läksid aeg-ajalt kõrvad
lukku. Suvised riisiterrassid olid lihtsalt uskumatult ilusad. Nii rohelised ja
värsked. Bambusesalude kohta rääkis Sang, et neid puid on ka palju-palju
erisorte, mida kasutatakse väga erinevatel eesmärkidel, kuid bambusel on nende
elukorralduses ülimalt oluline roll. Seda kasutatakse kütmiseks, ehitamiseks,
korvide valmistamiseks, söögi tegemisel jne. bambukorv, mis on iga naise seljas
ning täidab nii käe- kui turukoti ülesannet pidavat maksma umbes 300 000
dongi (11,7 eurot) ja igapäevasel kasutamisel vastu pidama ca aasta. Hind tundub
Vietnami standardites üsna krõbe, kuid samas, ega nad ju mingisuguste muude
kotikeste peale raha ei kuluta.
 |
| Sang, Sten bambuskorviga ja bambusmets |
 |
| Tavaline kanep |
 |
| Kangasteljed |
 |
| Mais, mida kasvatatakse ainult sigadele söögiks! Lõunas Nha Trangis on see küll ka ikka populaarne inimeste toit |
Õhtul kella 16 paiku hakkasime juba üsna väsima, kuid siiski
käisime veel ära suure koopa juures. Koobas oli suur ja pime, kuid selle ees
ootasid meid juba tublid taskulampidega noored, kes olid kohe valmis giidideks
hakkama, kahjuks olime selleks hetkeks juba liiga väsinud, et veel sünges
koopas ringi koperdada.
 |
| Vietnami rippkõhtsiga. Selliseid paterdas seal üsna palju ringi. |
Sang juhatas meid väiksesse külakesse, kus erabuss juba ees
ootas. H´mongidel jt hõimudel on siiani üsna levinud korraldatud abielud. Sang
ütles, et tema rööviti, viidi tulevase abikaasa koju ning seal poisi ema ja õed
veensid Sang´i oma pojaga abielluma. Tunnistas täiesti siiralt, et ega ta oma
meest ei armasta, aga kuna nad on nüüd päris kaua juba koos olnud ja neil on 3
last, siis ega tal viga ka pole, et suht okei. Nujaaa. Esimese lapse sünnitas
haiglas, kuid teised kaks kodus koos mehe abiga. Kui tunned, et hakkad
sünnitama, pannakse selga suur lai maani seelik nagu kohvikannusoojendaja ning
naine võtab kahe käega kinni keskkoha kõrgusest horisontaalsest aiast, laseb
põlvist kronksu …. ja sünnitab! Isa ülesanne on nabanöör läbi lõigata.
Sünnitamine pidi siin olema nii tavaline ja lihtne tegevus nagu iga muu töögi.
Paljud ajavad siiani riisipõllul selle asja ära.
Sang´i õe Chou abielu on seevastu armastuseabielu. Chou
tutvus kutiga traditsioonilisel turul, kus ikka noored semmimas käivad ning
mõne aja pärast ilmus poiss nende koduukse taha riisiviina täis pühvlisarvega.
Kui pruudi vanemad selle ära joovad on tulevane liit sõlmitud. Chou vanemad
seda aga vastu ei võtnud, kuna tüdruk ise oli veel kõhklev. Poiss oli järjekindel ning tuli mõne aja pärast teisele katsele. Seekord läks õnneks.
 |
| Mina, Lucca ja Chou |
Chou´l on üks pea
2-aastane laps, kuid tema mees on sõjaväes ja seega peab ta üksi kõigega
hakkama saama. Õnneks on ta üks rõõmsamaid inimesi, keda ma näinud olen. Laps ripub enamiku päevast tal seljas või paterdab niisama ringi ja kuigi Chou ja poiss tundusid kõrvuti olles juba nagu emakajakas oma suure pojaga, jaksas Chou last pingutuseta järskudest treppidest ning mudastest riisiterrassidest üles-alla tassida. Süüa tuleb muidugi ka korralikult - hommikuks sööb pisike Chou ALATI 2 kaussi riisi ja poeg pool kausitäit. Nad ei saanud üldse aru, et meie hommikuks ei söö suurt midagi ja lõunaks piisab paarist viilust arbuusist. Seal mägedes ja selles kuumuses ei tahtnud meist keegi keset päeva mingit praadi näha.
 |
| Mis seal ikka süüa, kui üks "kotlet" teise järel kõrist alla läheb |
Pühapäeval käisime jalutuskäigul koos Chou´ga, kes viis meid oma
kodukülasse ja isakoju. Kõige põnevam oli näha maja, kus ta üles kasvas.
Kompleks koosnes umbes kolmest suuremast hoonest, mis kõik olid omavahel
ühendatud. Hoovis ja seinte ääres vedeles igasuguseid tööriistu ja vanakraami,
keset hoovi suur hunnik kanepivarsi. Ühe katusealuse all kükitas hirmkõhna mees
(tegelt „istus“ varbavaheplätu peal) ning toksis haamriga mingit
metallitükikest, mis oli asetatud pisikese puupaku peale. Chou tutvustas meile
auväärt kullasseppa, kelle kätetööd kannab terve suguvõsa. Kõhna kullassepa
kõrval istus natuke suurema pingikese otsas laialt naeratav vanamees, kes viibis
justkui kuskil oma meeldivas maailmas. Tema seosest Chou ja tema perekonnaga me
aru ei saanud, küll oli aga üsna kindel, et see mees on lähemalt tuttav kanepitaime muude kasutusvõimalustega, kui ainult sellest riiete-kottide tegemine. Silmad pahupidi ja suur õnnis ilme ees
jälgis ta, kuidas 4 suurt ja 2 väikest kummalist valget inimest nende
hurtsikute vahele oli sattunud. Arvata on, et tema jaoks olime me kõigest tema
enda fantaasiaviljad.
Kullassepa tegemised olid aga põnevad ning juba toodigi
meile paberileht, et saaksime ise endale sõrmused kujundada, mis 1,5
dollari eest kohe nüüd valmis tehakse. Meie jaoks oli see üks uskumatult lahe
kogemus ning Simon ja Stennu mõtlesid oma kavandid väga tõsiselt läbi. Mina ja Triin lasime kullassepal endal meie sõrmuste muster välja mõelda. Sõrmuste
tegemiseks võttis meister kilekotist neli valmislõigatud metallitükki ning asus
laiemale osale mustrit toksima. Tal polnud suurendusklaasi, prillidest
rääkimata, korralikku töölauda ega –tooli, valgustust, riietust jne jne ning
ometi valmisid otse meie silme all paarikümne minutiga neli omanäolist sõrmust!
Mees ei tõusnud kordagi, et end sirutada või ringutada ega lasknud end häirida
uudishimulikust seltskonnast, kes tema tööd vaatas ja kommenteeris. Lisaks
meile ja naerataja-mehele, istus ringis veel paar kohalikku last.
Käisime Chou´ga natuke ka majas sees, aga ausalt öeldes
polnud seal suurt midagi vaadata. Aknaid pole ning seega ei näe eriti midagi.
Kõige olulisem asi tundus olevat suur lilla lina, mis oli kinnitatud ühele
seinale ja mille ees olid viirukid. Lina peale olid kleebitud kuldsed päike ja kuu ning rivi looma- ja linnukujutisi. See pidi olema Chou isa nõidumisekoht. Isa on ainus, kes teab,
kuidas neid asju kasutada ning tema pidavat seal siis riitusi läbi viima. Kui
proovisin veel midagi küsida, põikles Chou kõrvale ja püüdis millestki muust
rääkida. Ju siis pole see teema, mida avada tahetakse.
Saime sõrmused kätte ning tänasime ette ja taha. Küla vahel
proovis meiega juttu teha veel üks kangemaid aineid pruukinud lilla
sametpintsakuga daam. Naine võis olla vast juba 80 aastat vana, aga tahtis väga
meiega midagi seletada ja talle ilmselgelt ei jõudnud kohale, et me temast
muhvigi aru ei saa. Seepeale koukis ta oma peenest jakitaskust välja tavalise
tuletiku ja asus sellega oma kõrvu „puhastama“. Õõõõõ, meil läks süda pahaks ja
kiirendasime sammu.
Poole aastaga oli see mustade h´mongide küla päris palju
muutunud. Turism jõuab sinna nüüd tugevamini kui niisama läbijalutavate
gruppide näol. Juba oli tekkinud väikseid seljakotirändureile mõeldud
kodumajutusi, mõni baar (suured sildid külm õlu ja piljard) ning
massaažisalongid. Sellest on natuke kahju, kuna küla on ikka nagu küla ikka ja
need sildid kuidagi üldse ei sobi sinna. Teisest küljest on muidugi tore,
kui on võimalus võtta niimoodi aeg maha, nende inimeste keskel pikemalt
peatuda ja nautida puhkust linnast väljas. Lisaks annab see tööd kohalikele.
Ülejäänud õhtupooliku veetsime Triinu ja Stennuga turu peal
uudistades. Pühapäeva õhtul olid Sapa peaväljak ja seda ümbritsevad tänavad
tihedalt oma käsitööd müüvaid naisi täis. Enamasti müüdi uhkeid värvilisi
seelikuid ja kleite ning valik võttis silme eest kirjuks, kuid oli ka tohutult
huvitav. Imetlusväärne, kui ilusaid asju nad valmistada oskavad ning sealses
kaubas võis küll kindel olla, et need pole „made in china“. Küsisin ühe seeliku
hinda ja ootasin vastuseks ca 250 000 dongi, aga ei, hoopis 100 000
(4 eurot). Kauplesin, et 50 000-ga võtan ära ja müüjatar oli kohe selle
summaga nõus! Ma olin väga üllatunud. See polnud mingi väike mõttetu riidetükk,
vaid korralik mitmevärviline, põlvini plisseeritud seelik. Vot siis, mida
tähendavad kohalikud hinnad. Lääne turistile mõeldud söögid-joogid on Sapas tunduvalt
kallimad kui Nha Trangis, aga kohalik käsitöö peaaegu tasuta. Ostsin kaasa ka
kreeka- ja makadaamiapähkleid, mis peaksid ka justkui sealt pärit olema, kuid
nende hinda kaubelda ei õnnestunud ja kilohind jäi umbes 12 euro kanti. Lisaks
riietele ja pähklitele müüdi pirne ja ploome (Nha Trangi turgudel täiesti
tundmatu kraam), kuivatatud puuvilju, kotte, ehteid ja võimsaid nuge.
Noameisterdamine tundus ka kõval tasemel olevat, Troimil hakkas nii mitmeski
kohas suu vett jooksma ning ta võis pikalt vestelda erinevate mudelite
valmistamistehnoloogiast ja materjalidest.
Nuga jäi siiski ostmata, sest pelgalt selle pärast poleks olnud mõttekas
lennukisse allaminevat pagasit ostma hakata.
Õhtul sõitsime taas süda-pahaks bussiga Lao Caisse ja siis
juba rongiga Hanoisse. Seekord õnnestus saada magamiskupee! On ikka hea, kui
saab pikali visata, kuid jällegi jõudsime
pealinna hommikul 4 ajal, mis tähendas vastikut poole une pealt üles ärkamist
ja siis kuskil raudteejaama kohvik-hotellis tiksumist. Meil läks muidugi hästi,
kuna see koht, kuhu oma kaadervärgiga maandusime, oli megaarmas ja rahulik
kohvik, mille oranžis mungarüüs omanik polnud üldse vastu, et me mitmeks tunniks kohviku neljast lauast kolm hõivasime. Lastele lubati lahkelt lahti
teha ka välivoodi, mis tähendas, et nüüd poleks teistel kundedel kohe kindlasti
enam ruumi olnud.
Kui kell lõpuks 7.30 sai sõitsime taksoga Sinh Cafe
reisibüroosse, kust pidi algama Intsu-perekonna Halong Bay tuur. Nimetatud
tuuri broneerimine oli ka nali kuubis. Tegelesime sellega e-maili ja telefoni
teel, kui alles Sapas olime. Tahtsime olla kindlad, et nad saavad tuurile minna
esmaspäeva hommikul, kuid meil polnud kuidagi võimalik ise büroosse kohale
minna või mingeid andmeid saata ega ettemaksu teha. Sinh Cafe kontor Hanois
(kelle teenuseid me oleme ka eelnevalt juba 3 korda kasutanud) lahendas
olukorra nii, et meie Sapa hotelli ilmus kokkulepitud ajal keegi härra, kellele
Ints pidi 2 miljonit peopeale laduma. Mingit tšekki vend välja ei kirjutanud ja
et kuidagigi mingi jälg järgi jääks, tegime tüübist foto! Mõnikord tuleb natuke
riskida ja inimesi pimesi usaldada, et asjad liikuma saada. Hanois tuuriga
mingeid probleeme polnud, nii et ju siis andsime raha õigele asjapulgale.
Meie lendasime tagasi Nha Trangi ja nemad jätkasid kohe
järgmise lühitripiga. Kahjuks ei läinud pooled asjad, nii nagu lubatud, aga no ilm
oli ilus ja nad said oma Halong Bay kogemuse kätte. Mis sest, et pidid magama
neljakesi samas voodis ning elektrit anti vaid jaopärast ning hommikusöögiks kohvi vaid üks tass (juurde ka osta ei saa!),
siiski tuleb ainult õnnelik olla, et nad sinna 2 000 väikesaarega UNESCO
kaitse all olevasse imelisse lahte juuli lõpus ei otsustanud minna. Nimelt paar
nädalat hiljem tabasid seda piirkonda tohutud vihmad, mis aina sadasid ja
sadasid 24h, nii et kõik tänavad ujusid mudast. Mul puudub info, kas sel ajal
üldse neid reise korraldati.
 |
| Halong Bay laeva peal |
 |
| Imeline Halong Bay |
 |
| Cat Ba saare rand |
 |
| Ints ja Stennu ronisid Cat Ba mäe tippu ka. 3 aastat tagasi sellist huket vaateplatvormi polnud (oli ainult vana roostes raadiomast). Nüüdseks on tippuminev rada ääristatud ka korraliku tugeva käsipuuga. |
Puhkuse viimased nädalad veetsime hoopis koos kuumas ja
kuivas Nha Trangis. Esmalt arvasid Triin ja Ints, et 6-aastane Simon on liiga
pisike, et suudaks õllejooksu läbi teha ning tassida nad teda igatahes ei
viitsiks, kuid peale Sapa matkasid oli Simon tõestanud, et ta jaksab küll ning
seega kaasasime ka tema viimasel kahel korral Hashile. Siiani on hashi alati
kaitsnud mingi müstiline õllevaim, kes pilved kaugele eemale kihutab. Pühapäeva
hommik võib olla pilves ja märg, kuid kella 15-ks on kõik taas ilus. Simoni
jooksudel läks aga hoopis vastupidi. Mõlemal korral hakkas poole pealt sellist
padukat sadama, et pidime 15-20 minutit kuskil varju all ootama. Esimesel
korral seiklesime tol hetkel kõrgete mudaste kallastega kalatiikide vahel,
teisel korral läbisime just mingit ehitusteed, mis oli nii sopane, et plätudega
oli võimatu kõndida ning pidime suure osa rajast paljajalu läbima. Mingi hetk
läks vihm nii tugevaks, et ma ei näinud enam mitte midagi. Troim silmas tee
ääres suurt betoonist toru ja karjus „kõik torru“. Sibasime kuidagi sinna ja
pressisime end koos paari väikse vietnami poisiga sisse. Eks tegelikult oli
naljakas ka ning kuna kõik olid positiivsed ja naersid, talus ka Simon asja
rõõmsalt. Ta oli muidu selline, kes absoluutselt ei sallinud, kui jalanõud või
riided märjaks, hoidku veel, et sopaseks saaksid. Kõik pidi olema alati puhas
ja korras. Hashil oli asi sellistest seisunditest kaugel. Õnneks lapsed
paljajalu kõndimisega end ei vigastanud, kuigi see piirkond oli tõesti karm –
ringi sõitsid tohutusuured ehitusmasinad ja lisaks looduslikule sopale oli
maapinnal ka kes-teab-mis kemikaale. Torus passides lootsime ainult, et meid
kogemata mingi kraanaga üles ei tõstetaks ja „ära ei paigutataks“. Ainsaks
vigastuseks jäi minu järjekordne roostes naela otsa astumine. Õnneks seekord
läks kergemini, kuna nael läks suures osas paksu kannanaha sisse ja teetanusevaktsiin on mul hiljuti tehtud.
 |
| Simon ja Hash-buss |
 |
| Äärelinna lõbustuspark |
 |
| Torus |
Söögijagamise ajal oli ilm juba parem ning lõpp hea, kõik
hea.
 |
| Triin jälle uute tossude pärast jää peal |
26. juulil pidi läbi saama meie Vietnami viisa. Siin seadus
kogu aeg muutub ja me polnud kindlad, kas saame viisat teist korda pikendada
või peab riigist välja minema. Käisin küsimas viies reisibüroos ning kõikjal vaadati
passi, helistati kuhugi ja öeldi, et jah, saab küll pikendada, aga maksab.
Hinnaks 40 dollarist 250 dollarini. Täpselt 10 päeva enne viisa aegumist läksin
sinna 40 doltsi kohta tagasi koos passidega, kuid nüüd oli hind tõusnud juba
120-ni! Nojah, kauplesin veel mõnes kohas ja lõpuks sain passid ära antud
kokkuleppega, et pikendame viisat üheks kuuks ja maksame ühe passi kohta 110
USD. Nädala pärast läksin rõõmsalt passidele järgi, kuid noorsand laiutas käsi
ja ütles, et viisasid pikendada ei õnnestunud ning ta soovitab meil kohe
Kambodžasse sõita! Väidetavalt olid nad helistanud mitmele ametnikule ja üritanud nii üht kui teist ära rääkida, kuid tulemusteta. Raha maksti mulle
korralikult dongipealt tagasi. Nii, oli 25. juuli ja laupäev ning meil polnud
mingit plaani järgmisel hommikul riigist uttu tõmmata. Õllejooksul kurtsime oma
muret Dingole, kes tunneb siin linnas igasugu asjapulkasid. Dingo andis meile
paljulubava visiitkaardi, lisades, et kui see mees teid aidata ei suuda, ei
suuda seda keegi. Mr Trung, kes töötab lennujaamas, valitsuse heaks ning tont-teab-veel mis kohtades, ja kelle
e-maili aadress on o.probleminnhatrang@......., osutus äärmiselt kenaks
inimeseks. Kohtusime temaga esmaspäeval, kui viisa oli juba läbi, Louisiana
Brewhouse´is ning arutasime meie asja üle tunni. Trung vangutas pead ning
kinnitas, et oleme üsna kehvas olukorras.
Paar päeva varem olime ostnud lennupiletid Eestisse,
Intsudega samale lennule, mis tähendas seda, et tegelikkuses polnud meil viisat
7-ks päevaks. Üldiselt poleks see väga suur probleem, kui oleksime turistid.
Viisa ülelaskmine tähendab natuke rohkemat sekeldamist lennujaamas, võib-olla peab
kuskil väikest althõlmamaksu maksma (lisaks ametlikule trahvile, mis on ka üsna krõbe,
jäädes kuskile 20 euro kanti iga ületatud päeva eest), taluma piiriametnike mõnitusi
ning olema viimane, kes lennukisse lubatakse, aga sellega asi piirduks. Meie
tahtsime aga kindlad olla, et me: a) lennukist maha ei jää ja b) et me kuu aja
pärast ka riiki tagasi saaksime tulla. Nagu teada on iga (halb) asi millekski
hea ning siin tulidki mängu Troimi haiglapaberid. Juulis oli Troimi tabanud 24h
kestev kõhuvalu ning käisime kohalikus haiglas. Talle tehti igasugu erinevaid
uuringuid ja lõpuks pandi mitmeks tunniks tilgutite alla. Kõikide nende asjade
kohta olid meil loomulikult olemas vietnamikeelsed paberid ja arved.
Probleemilahendaja ütles, et just nende dokumentidega saab immigratsiooniametis
vehkida ning kinnitada, et me ei saanud riigist lahkuda, kuna Troim oli nii
haige, et igasugune reisimine oli välistatud. Minu päästjaks sai asjaolu, et
oleme Troimiga abielus. Kuna meil loomulikult
abielutunnistust polnud, piisas tõenduseks meie ühisest perekonnanimest. Tasub
vanasid traditsioone järgida.
Trung helistas ja kirjutas ja organiseeris ning andis meile
paari päeva pärast vastuse, et jah, meie viisasid pikendatakse üheks nädalaks.
Passid saadeti lennukiga HCMC-sse ja tagasi pidime need saama alles enne oma
kojulendu, kohtudes Saigonis mingi Trungi käsilasega. Trung käskis meil juba
laupäeval Saigoni sõita ja seal hotell võtta. Kinnitas meile kogu aeg, et ta
tahab, et meil kõik hästi läheks ning vähendab meie riske. Sellele Saigoni
tüübile olla öeldud, et meie lend läheb juba pühapäeval kell 11, nii et ta
peab kindlasti pühapäeva hommikul kell 8 hotelli tulema ja passid ära tooma. Riskide
vähendamine tähendas siis seda, et tegelikult oli meie lend esmaspäeval ja
selline pühapäevaks asjade kokkuleppimine pidi välistama olukorra, et see HCMC
tüüp näiteks ei tule või jääb hiljaks. Küsisin igaks juhuks, et kas on variant,
et meie passid jõuavad tegelikult juba nädala sees lennukiga tagasi Nha Trangi,
kuid see olevat 100% võimatu. Nojah. Ostsime siis kogu seltskonnale laupäeva
õhtuks rongipiletid Saigoni ja broneerisime uhke 4-tärni hotelli (et pärast
pikka rongisõitu natuke vaikust ja rahu nautida). Lennupiletid olid selleks perioodiks täiesti
naeruväärselt kallid.
Reede hommikul kell 5:40 saatis Trung Troimile sms-i, et
passid jõuavad sama päeva õhtul viimase lennuga Nha Trangi ja ta tuleb toob need
öösel kell 12 ära! No mida asja. Meil oli muidugi hea meel, et passid juba
varem oma kätte saame, aga no me oleks võinud vabalt Nha Trangist siis alles
pühapäeva õhtul lahkuda ja raudteejaamast otse lennujaama sõita. Kogu see
Trungiga asjaajamine läks meile väga kalliks maksma. See, et tahtsime Eestisse
tulla koos Intsudega ning reisibürood meile kärbseid pähe ajasid, röövis rahakotist
360 dollarit! Vähemalt toetasime oma lollusega loodetavasti nii mitutki
Vietnami perekonda …. Nagu Trung natuke vihjas, maksab ta passide saatmise eest alati 10 USD ka
stjuardessidele jne jne jne. Ses mõttes on muidugi hästi, et ükskõik, mis
lahendamatuna näiv olukord siin ka ette tuleb, siis raha avab kõik uksed.
Pritsi pappi ja näed tulemusi.
Tänu Trungile oli meile passi löödud pisike tempel, millele
pastakaga juurde kirjutatud, et viisa on pikendatud kuni 03.08.2015. Selle all
oli tavapärane „10 (mười) USD“. Vahet pole, kui palju me pikenduste eest
aastate jooksul maksnud oleme, ametlik tempel ütleb ALATI, et pikendamine on 10
USD ja punkt! Aru ma ei saa, mis uutest seadustest nad räägivad??? Nagu teeksid
„uusi seaduseid“ reisibürood ise kuskil oma internetifoorumis.
03.08.2015. läksime probleemideta Tân Sơn Nhấti Rahvusvahelisest
lennujaamast riigist välja ja ükski piirivalvur ei tundnud meie vastu suuremat
huvi. Tuimalt löödi tempel passi ja kõik. Samamoodi käituti ka kuu aega hiljem
uue kolmekuulise viisaga sisse tulles. Trungi korraldatud visa on arrival kiri oli korrektne ja meid ei peetud
viisarežiimirikkujateks. Tore.
