Juunikuu 2015

Blogimises on nüüd küll väga pikk vahe sisse tulnud. See aga ei tähenda, et me viimased paar kuud niisama oleksime uimerdanud ja seina pealt vaaraosipelgate teekonda jälginud. Hoopiski mitte. Pigem on liiga palju tegemisi olnud ja pole aega rahulikult istuda ja kirjutada.

Maikuus tegelesin Õllejooksu artikliga, mis minu suureks rõõmuks ilmus augustikuus Eesti Ekspressis! Olen väga, väga rõõmus ja uhke, et Ekspress on nüüdseks juba kolm minu kirjutist avaldanud ja selle eest väikse honorari maksnud.

Palju on meilt küsitud, et mida me siin Vietnamis teeme. Mõnikord oleme naljaga vastanud, et „no marineerime, oma maksasid marineerime ….“ Nali naljaks, aga nii juhtuski, et see maksa marineerimine läks juba natuke karmiks ning tekitas siin ja seal tervisehäireid. Tõmbasime tempo maha ning loodame, et maks pole kurk, mis marineerituna enam kunagi värskeks kurgiks tagasi ei muutu, kui äädikalahusest välja võtta, vaid suudab endast marinaadijäägid välja detoksifitseerida. Lootust on.

Juuni algul lendasid kohale Aivi, Villa ja Kelly ning taaskord Ints ja Triin, seekord lastega. Niisiis suurenes Nha Trangi eestlaskond lausa 9 inimeseni. Kohvrid olid neil muidugi ääreni Eesti sööki täis. Nad tõid nii palju asju, et mitte midagi ei mahtunud enam külmutuskappi. Teadmiseks lennureisijatele, et kilepakendis heeringafileed ei tasu eriti transportida, kuna see külm ja soe vaheldumisi ning arvatavasti ka suured rõhumuutused ei mõju kala tekstuurile kuigi hästi ning ehkki maitse oli enam-vähem, siis väljanägemine meenutas mingit halli putru.

Vennad Sten ja Simon esimeses tossupoes

Meeletult tore oli neid lõpuks Vietnami pinnal näha ja kõiki neid hõrgutisi saada. Eks me olime ka varakult ette valmistunud – kurgid-seened-tšillid korralikult marineeritud, rõdul suur punane jahutuskast õllede tarbeks ning uksel päevakorrapunktid koosolekute sisustamiseks. 

Esimesed ööd elasid nad hotellis, kuid kuna siin oli ju ka koolivaheaeg ning kuurortlinn Nha Trang kohalikke turiste täis, oli tubadega kogu aeg mingi jama ning töötajad käitusid meiega ülbelt ja vastikult. Troim kauples igapäevaselt hinda madalamaks ja paremaid tingimusi ning see ajas registraatoritel ja juhatajatel närvi mustaks. Linn ja hotellid olid rahvast täis, kes nõus maksma toa eest pea topelthinda, nii et meile tundus, et on parem sealt hullumajast uttu tõmmata.

Korteri leidmine ei läinud üldse keeruliselt. Ühel õhtupoolikult jalutasime natuke ringi ja juba kolmas korter, mida vaatasime, sobis ideaalselt. Järgmiseks neljaks nädalaks üüriti kahe magamistoaga valge ja avar korter New Horizoni majas, meist kõigest paarikümne meetri kaugusel. (Hiljem selgus, et samas korteris elasid pool aastat tagasi ka Tim ja Yen J) Lastele meeldis selline asjadekäik väga, kuna nüüd oli neil eriti tore koos mängida ja nalja teha. Teistel oli samuti vabam olemine, kui on oma köök, külmutuskapp, pesumasin jmt. Väiksed lihtsad asjad, mis elu mugavamaks teevad. Hotellis võib ju lahe olla küll, aga pikemaajaliselt ja koos lastega on see suht jama. Kiirelt õpetasime välja ka oma Mr Õllemehe, kes edaspidi Red Saigon´i kastid otse korterisse toimetas. Mugav elu.

Hommikuti käis Troim turul ning tõi suures valikus värsket kraami. Kuna ka rõdul seisev suur kast tahtis igapäevaselt jääd süüa, saavutas Troim rollerijuhtimises uue taseme ning sai suurepäraselt hakkama rolleriga, millel oli kast õlut, suur Maximarketi kott poekraamiga, 2 kolmekilost arbuusi, vähemalt 3 kilo kurki, banaanid, mangod, 30 vutimuna ning lenksu küljes „tilpnemas“ 10 kilo jääd. Enne külaliste saabumist olime tiirutanud turu lähedal ning leidnud viimaks ühe ukse, mille vahelt maast laeni jääkuubikud paistsid ning edaspidi hakkasime sealt jääd käima ostmas. Jäämüügipoisid olid päris ülbed kujud ning lajatasid meile alati suvalisi hindasid, kuigi teadsime, kui palju hasherid jää eest maksavad. Kaubelda need vennad ei lasknud ja irvitasid alati, kui taaskord oma kotiga jääd tulime küsima.

Lastele ja teistele läks eriti hästi peale arbuus. Kelly, Stennu ja Simon olid sellest totaalselt vaimustuses, samuti pisikestest beebibanaanidest. Rollereid nad rentima ei hakanud, kuna taksosõit on siin niigi odav ning kogu selle kaadervärgiga poleks nad niikuinii motikatega liikuda saanud. Poearved olid aga nii astronoomilised, et kui me siiani oleme kogu aeg juurelnud, et kes küll Maximarkist neid kingitusi saab ja kuidas on võimalik, et Jane´le ja Mark´ile pidevalt mingit tasuta nänni koju saadeti, siis nüüd jõudis kohale, et peab lihtsalt ühekordselt väga suure arve tegema. Nõmeduseks jagati keset kõige suuremat kuivaperioodi kingitustena suuri rolleri vihmakeepe! Midagi muud ise valida ei saanud, kuigi riiulil oli kõikvõimalikke põnevaid asju. Ei! Ainult need keebid. Nüüd on meil neid keepe 5 J

Ilm oli sel ajal tõesti kuum. Isegi minul ja Troimil oli päevasel ajal raskusi punktist A punkti B jõudmisega. Hullud tennisistid saabusid aga siia ning asusid kohe trenni tegema, taastades kaotatud kaloreid muidugi soodsaima võimaliku vedeliku ehk õllega. See oli tegelikult ikka hämmastav, kuidas seda tennist taoti. Lisaks Intsule ja Villale ka Stennu  ja Kelly. Isegi Troim haaras reketi ja vehkis kaasa. Päike oli aga nii jõhker, et kes suutis 30 minutit mängida, oli ka juuksejuurtest varbaotsteni higine. Mängukihk oli aga nii suur, et sportlased tegid enne oma riided duši all külma veega märjaks ja läksid siis väljakule.

Lapsed olid hästi lahedad ja tore oli vaadata nende kokkupuuteid uutmoodi kultuuri ja inimestega. Kelly ja Simon olid väga uudishimulikud ning tahtsid aina teada, kuidas siin asjad käivad, küsisid küsimusi ja haarasid endasse uut infot igal sammul. Täiesti siiras oli näiteks Kelly küsimus Ana Mandaras: „Miks nad pusaga ujuvad?“, kui nägi hiinlasi täisriides basseinis sulistavat. Simon oli teistest pisem ja ka nahatoonilt heledam ning tema kui väike üliarmas heledanahaline poisike tõmbas magnetina ligi kohalikke, kes teda tänaval pidevalt katsuda, nuusutada ja näpistada tahtsid. Paari nädala pärast olukord normaliseerus, kuna ka Simoni keha omandas pruunikama jume.

Üldiselt nautisid meie seekordsed külalised lihtsalt megatoredat suve ja puhkust, mida nad olid juba ammu oodanud. Nüüd lõpuks said nad kogu oma peredega lihtsalt olla ja teha hommikust õhtuni seda, mida tahavad. Üldiselt kujuneski päevaplaan selliseks, et igal hommikul kohtusime Ana Mandaras ning tegelesime tennise, ujumise, pildistamise, õllejoomise ja naljategemisega.

Meie Troimiga muidugi proovisime neid utsitada käima ja tutvuma ka Vietnami ja Nha Trangiga. Nt juba esimesel nädalal organiseerisime õhtusöögi Tim´i ja Yen´i juures. Ajasime kokku kamba vietnamlannasid, et nad meile mingit autentset toitu teeksid ning omalt poolt panustasime sprotisaiade ja heeringaleibadega. Oli väga tore õhtu ning tüdrukud valmistasid maitsvad toidud. Vyvy tegi ise praetud kevadrulle, mis olid ikka kordades paremad kui need, mida restoranides pakutakse, ja suure salati ning Lusty valmistas kartuli-krevetikotletikesi (ise eelnevalt puhastas värsked krevetid ka ära). Meil oli põnev ja neil oli huvitav. Heeringas ja sprott tekitasid küll esmalt võõristust, kuid maitsesid kohalikele väga. Austraallane Tim teadis heeringat hästi ning oleks hea meelega ise kõik võikud pintslisse pistnud.

Väljanägemine pole just kiita, aga maitsesid klassikaliselt hästi

Õllekrevette ning keedetud krabisid tegime ka ise kodus. Nha Trang on ikkagi tuntud oma värske mereannivaliku üle ning need mereelukad tulevad Troimil imehästi välja. Siinsetel krevettidel pole kunagi kummist vintskust ning krabid maitsevad parimad just ainult soolaga keedetuna. Pole vaja mingeid imemaitseaineid vmt. Villal ja Aivil tegime igatahes tuju heaks. Lapsed keeldusid krevetti isegi proovimast, ju siis tundus see krevett nii eemaletõukav oma silmade ja tundlatega. Isegi ärapuhastatult keeldusid nad oma suukesi avamast ja väikest tükikest alla neelamast. Hoopis vastupidine oli lugu aga siis, kui kuuldi, et ühel õhtul lähme ööturule, kus muuhulgas tellime konnasid. No mida värki siis lahti läks – kõik kolm olid kohe ähmi täis ega suutnud ära oodata, millal see prantslaste hõrgutis lauale jõuab. Ja kuigi grillitud konn lebabki taldrikult kogu oma kehapikkuses, ei hirmutanud see vaatepilt pisikesi absoluutselt ning konnad kadusid kiirelt kõhtu. Kiideti veel takkajärgi, kui maitsvad need olid. Kellyle meeldis veel ka krokodill! Aga krevett, kalmaar ega kala ei sobinud.

Grillkonnad

Villa on ikka väga kahtlustava näoga selle konna suhtes

Kohustuslikest käikudest mahtusid juunikuusse veel mudavannid, Vinpearl, valge Buddha ja Long Beach. Seltskond oli sportlik, nagu ma juba eelnevalt maininud olen, nii et igal pool tegeleti võimaluse piires ka igasugu füüsilise tegevusega. Kus vähegi võimalik renditi skuutreid ja lainelaudu, mängiti tennist, jalgpalli, võrkpalli vmt. Kui midagi muud teha polnud, jooksid lapsed niisama aja peale. Juba esimesel puhkusepäeval Saigonis jagasid Kelly, Stennu ja Simon ära, mis on kohalik popp mäng ning koheselt osteti ka endile sulega plastmassjunnid (ma tõesti ei tea selle asja nime) ning asuti harjutama selle toksimist. Tegemist on siis sellise mänguga, kus osalejad seisavad ringis ning löövad teineteisele jala või käega mingit poolpõrkavat sulega asjandust. Lapsed õppisid selle kiirelt selgeks ning õhtuti rannas mängides kogusid oma kampa ka kohalikke noori.

Vinpearlis proovis Ints ära flyboardi ja see tuli tal superhästi välja. Oleme oma rannas näinud küll ja küll, kuidas katsetajad üritavad ja üritavad, aga ikka välja ei tule ja prantsatavad täiega vette. Intsul läks ainult paar minutit, et nipp selgeks saada ning edaspidi liugles ta sujuvalt 3 meetri kõrgusel õhus oma veesurve jõul üleslükkavate saabastega. Kaldalt  oli väga efektne vaadata. Vinpearl ise oli muidugi suur hitt 6-11 aastaste lapsisendite hulgas. Kelly ja Stennu olid kui duracell´i jänesed ja lasid oma lõppematu energiaga kõikvõimalikest torudest järjest ja järjest alla. Vaene Triin oli aga totaalselt stressis, kuna kujutas ette kõiki õnnetusi, mis nendel atraktsioonidel lastega juhtuda võivad. Õnneks naasime sealt kõik ilma ühegi kriimuta.

Ka seekord oli muidugi midagi uut juurde ehitatud ning nii käisime kogu kambaga 4D kinos, mis oli isegi üsna efektne. Minu suureks üllatuseks väljus kinost kõige vaimustunumana Troim!?!? Delfiinide ja merilõvide show oli ka kõvasti arenenud, nii et näha on, et teevad tublisti trenni ja õpivad uusi trikke. Pimedas sõitsime veel mitu korda Ameerika raudteel ning tagasi Nha Trangi tulime alles 21 ajal.

Loomulikult käisime mitu korda Õllejooksul. Kuna tegemist on aktiivsete inimestega, peiliti juba alguses välja, kus asuvad parimad spordipoed ning esimeseks hashiks olid kõigil uued värvilised Nike´i tossud jalas, rääkimata T-särkidest, dressidest jm spordirõivastest. Üsna ettearvatavalt kupatati kogu kamp muidugi kohe ka jää peale ja kästi oma uute jalavarjude seest õlut juua. Me olime neid hoiatanud. Tänu Intsu ja Villa suurele spordiriietehuvile saime ka meie teada, kus asuvad Nike´i poodide pärlid, millest meil enne aimugi polnud. Selgus, et Nha Trangis müüakse väga ilusaid riideid väga heade hindadega ;) Õllejooksud olid mõnusad meeleolukad, kuna kohal käis tol ajal palju rahvast. Nha Trangi külastas juunikuus üks Filipiinidel elav inglane Wolf, kes teadis paari meganaljakat (ja roppu) Hashi-laulu ning tõmbas rahva hästi käima. Me ei saanud puududa ka after-hash´idelt ehk käisime peale jooksu sponsorite baarides istumas. Kord Patrickus läks nii kõvaks mölluks, et läksime kõik tantsima ning mingil hetkel tantsisidki ainult eestlased  – s.h Simon, Stennu ja Kelly – ning ülejäänud baarikülalised istusid ja vaatasid pealt. Patrick – edev mees – oli ütlemata meelitatud, et sai mitu korda meie laudkonna juures näidata, kuidas ta siidripudeli avamisel sabraazi kasutab.  

 

Ints tõi Troimile kingituseks eritellimusel T-särgi, mille Troim Õllejooksule selga pani

Kohalik nhatranglane joogipeatuses

333 purk Troimi kõhul on täpselt sama suur kui originaal!

 Jaanipäev oli kuiv ja päikseline! (No kidding :D) Jaanipäeva pildid on nähtavad siin! Kuna ükski õige eestlane ei kujuta Jaanipäeva ette ilma lõkketa, sõitsime selleks puhuks linnast välja Jungle Beachile. Leppisin eelnevalt omaniku Sylvioga kokku, et tuleme kambaga kohale ja tahame KINDLASTI lõket ning rannagrilli. Sylvio lubas kõik korda ajada, s.h saatis meile Nha Trangi järgi erabussi ning tegi meile kui kohalikele korraliku allahindluse. Jaanipäev Jungle Beach´il oli megalahe. Sealne ilus rand ja kristallselge vesi lummasid kõiki. Päeva veetsime rannas jalutades, ujudes, merekarpe ja –tähti otsides, jalgpalli ja võrkpalli mängides. Õhtul pakuti rannas grillitud krevette ja kala, riisi ning salatit ja tehti suur uhke lõke. Peale meie olid resortis veel mõned lõbusad inimesed ning nii lisandus muule jaanipäevalikule ka veel mitmehäälne laul lõkke ümber.

Eesti-teema

Jungle Beach on koht, kus pidavat olema kõige ilusamad päiksetõusud. Kuna päikseloojanguid merre siin riigis geograafilistel põhjustel ei ole, tahtsin väga kordki siinset päiksetõusu näha. Teadsin ette, et niikuinii nii kaua üleval ei viitsi olla, kuid õnneks ärkasin hommikul peaaegu õigel hetkel üles. Panin kiirelt ujukad selga, võtsin fotoka ning läksin randa. Peale minu leidus seal veel üks unetu – Ints. Nii me siis koos vaatasime, kuidas 24. juunil päike tõusis. Silmapiiril oli ka paar pilveriba, kuid see ei rikkunud üldist elamust.  Üsna maagiline oli ujuda üksinda sellises lummavas paigas päiksetõusu ajal. Džunglisse uppunud mäed, peene liivaga rand ja uskumatult läbipaistev vesi on lihtsalt nii-nii ilusad ja võimsad ning see hommikune roosakas-kollakas valgus kuidagi eriliselt puhas ja värske

Päiksetõus Jungle Beach Resortis

Mõnel tuuril käisid Aivi, Villa ja ülejäänud kamp ilma meieta. Näiteks raftingul ja ahvisaarel. Ühest küljest me ei viitsi kõiki asju mitu korda teha, teisest küljest ei jaksanud kolme lapse erinevaid tahtmisi ja mittetahtmisi kogu aeg kuulata. Asi pole üldse selles, et mulle lapsed ei meeldiks, hoopis vastupidi, sellises vanuses, nagu see kolmik, on lapsed ülitoredad. Mulle meeldib nendega rääkida ja joonistada jne, aga kolm last on korraga liiga palju. Nii me siis vahetevahel võtsime endile vaba päeva ja puhkasime. Kõlab natuke tobedalt, kuna kõrvaltvaatajale tundubki, et mida muud me siin siis üldse teeme kui puhkame, aga ega külaliste võõrustamine ka niisama pole. Õnneks oli neil jõetuuril ja ahvisaarel hästi lahe ning kogusid jälle rohkelt meeldivaid mälestusi. Nt Stennu sai mängida jalgpalli päris ehtsa suure elevandiga ning Kelly kiikuda vantsi londi peal.

 

Kõik koos käisime aga kalastus- ja snorgeldamistripil. Rentisime oma eralaeva ning põristasime sellega pool päeva saarte vahel. Kalastamishuvilised viskasid paaris paigas tamiile merre, snorgeldasime ja ujusime ning sooritasime paadi ninast uhkeid vettehüppeid. Snorgeldamine oli seekord parim, mis ma siinsetes vetes näinud olen. Meid viidi sellistesse lahesopikestesse, kus teisi turiste eriti polnud ning need värvid ja elu vee all olid kuidagi eriti erksad ja selged. Lõunasöök korraldati ujuvas kalafarmis, kus jällegi peale meie teisi külastajaid polnud. Kuigi tuurikutid tahtsid otseloomulikult menüüsse toppida liha ja kana, rääkisime asjad juba enne selgeks, et meile paluks kala ning nii grillisidki poisid sealsamas fooliumisse pakitud ja õrnalt maitsestatud tuunikala steike, mis olid küll parimad, mida ma elus söönud olen. Lihtsalt nii mahlased ja miski ütlemata mõnusa kastmega. Kui kala enam-vähem otsakorral, toodi lauda ikka ka kanafileehunnikud. Noh, et suurtel valgetel inimestel ikka kindlasti kõht täis saaks. Ohhh, no need olid ka meisterklass omaette. Siin linnas võib vabalt restoranis saada mingi totaalse jama – kuivanud ja nätske lihatüki, ja samas saaretuuril, kui süüa valmistavad suvalised 20-aastased kutid, on tulemuseks midagi täiesti erakordset. Saladuseks on arvatavasti see, et need tuuri kalad ja kanad, on eelnevalt olnud kuttide emade käe all ning sealt saanud oma head marinaadid ja esialgse töötluse. Järgi küsitud.

Meie põhiline tuuripoiss. Oleme temaga juba väga mitmel retkel koos käinud.

Sorry, Villa, aga Troim ei pööra pildistades eriti detailidele tähelepanu :D

Aivi, Villa ja Kelly olid Vietnamis ühe kuu ning see 4 nädalat läks küll ruttu. 4. juuli õhtupoolikul sõitsid nad Saigoni ja sealt edasi/tagasi Eestisse. Triin, Ints ja lapsed jäid veel siia suve nautima. Eestis olid tol ajal ju mõnusad 15-kraadised ilmad ning vihma sadas lakkamatult, nii et suurt koduigatsust peale ei tulnud. Mõned seiklused olid ka veel tegemata.