Torm Damrey, november 2017.

  Rohkem pilte siin

Kärbsed, kärbsed, kärbsed: ümmargused, piklikud; lendavad ja kõndivad ….. ning siis sipelgad: suuremad, keskmised, pisikesed; mustad, pruunid, kollakad. Neid on kõik kohad täis. Loomulikult istuvad nad kõikide puu-ja juurviljade otsas, sealhulgas ingverid, sibulad, sidrunheinad, aga neid leidub ka kõikidel riiulitel, pestud nõudel, vannitoa seintel ja isegi wc-paberil. Vahel mul on tunne, et ma lähen täiesti hulluks ega suuda siin loomaaias enam eksisteerida. No nad ronivad välja ka arvutist ja pliiatsitopsist.

Ahh, no loodame, et see läheb mööda. Eelmisel nädalal tabas Nha Trangi viimase 20 aasta suurim torm Damrey. Üldse oli see selle aasta 12. suurem torm Vietnamis. Siin nimetatakse neid niimoodi, nummerdatuna. Purustuste ja kahjude poolest oli taifuun suurim, sest arvatavasti 20 aastat tagasi oli asjade väärtus väiksem. Meie jaoks oli see muidugi elamus, sest midagi sellist pole ma elus näinud ega kuulnud.

Neljapäeval sõitsime natuke ringi ja jõgi oli siis selline. Ütleme nii, et tavaliselt on jõgi ikka sinakas-roheline. 

Ilmaennustus oli tunniajase täpsusega õige. Juba 2 päeva varem hakati tormist rääkima ning see pidi jõudma Khanh Hoa rannikule 4. novembri varahommikul kell 3:30. See oli laupäev. Reede hommikul läbi Nha Trangi jalutades nägin juba igal pool tormiks ette valmistuvaid inimesi. Rannas korjati toole ja varjusid kokku, kuigi oli imeilus vaikne ja päikseline ilm, koguti suurtesse kottidesse liiva ning merest olid välja toodud suured metallist merepoid.

Terve reedene päev oli kuidagi eriti mahe ja soe. See oli täpselt see „vaikus enne tormi“. Nagu ilm narritaks inimesi, pannes neid unustama (või siis mitte ette arvama), mis tulekul on. Meri oli üsna rahulik, tuult polnud üldse, päike ei kõrvetanud, vaid oli mõnus ja pehme. No ideaalne, et kasvõi sinnasamma palmi alla pikutama jääda. Ana Mandaras oli veel eriti veider olla – basseiniäär oli tühjaks tehtud, restoranist kõik lauad, toolid, lilled jne asjad kokku korjatud. Väravad kõik kinni ja lahtised sildid ära korjatud. Sellisest käitumisest võis juba arvata, et tulekul on tõesti midagi suurt, mida põhjamaine inimene eluski ette ei kujutaks, vaadates seda imeilusat paradiisiilma.

Vastavalt ennustustele hakkas õhtupoole ilm tusasemaks minema. Esmalt hallid pilvetekid, siis vihmasabinad ja viimaks tekkis ka midagi tuulesarnast. Pimeduse saabudes sadas päris korralikult, kuid torm see kindlasti polnud. Troim peaaegu et ei uskunudki, et midagi üldse tuleb. Internet oli täis hoiatusi ja kaarte, kuidas Damrey liigub, kui suured on tuulekiirused ja vihmakogused. Telefoni peale saadeti sms-e, et tulekul on torm nr 12, palun laadige oma elektroonikaseadmed täis ning tõmmake seejärel kõik elektrit kasutavad masinad seinast välja.

Läksime magama ja ärkasime juba kell 1:30 üles kohutava lärmi peale. Tuul oli tõusnud ning meie rõdudel käis mürgel – mõlemad markiisid, mis paigaldatud päikse kaitseks, olid lopendama hakanud ja peksid edasi-tagasi. Troim käis mitu korda enda eluga riskides neid kinni sidumas. Kuigi asjad lendasid edasi-tagasi ja tuul vilises, suutsin mina kuidagi uuesti magama jääda. Ühel korral, kui Troim jälle läbi maru rõdule roomas, lukustasin rõduukse, et see lahti ei lendaks, ja siis kobisin ise voodisse tagasi. Paar minutit hiljem virgusin uuesti, kui Troim üle tormi karjus, kas ma olen hulluks läinud, et ta sinna välja jätsin.

Täpselt ettelubatult kell 3:30 läks olukord aga väga hulluks. Siis ei saanud ka mina enam magada, kuigi proovisin lamada pea 2 padja all. Oli tunne, nagu meie 10. korruse nurgapeale korter lendaks üksinda mööda linna ringi. Kõikidest akendest ja rõduustest puhus sisse vali tuul ja minu meelest ka maja kõikus pisut. Aga see võis olla puhas ettekujutus. Ma pole sellist tuult enne kuulnud ja sellist hirmu looduse ees tundnud. See tuul kolistas ja rabistas meie korterit kolmest küljest, tulles tohutult tugevate hoogudena. Üks hoog tuli, peksis segi kõik taimed, toolid, purgid, kardinad, kestis umbes pool minutit, ja siis vaibus. Mõneks ajaks. Kogudes hoogu uueks rünnakuks. Ootasin hetke, mil meil katus peakohalt lendab ja Damrey mind koos voodiga kuhugi mägedesse lajatab. See stsenaarium õnneks ei realiseerunud.

Ühes metsiku tuulega käis kaasas ka vihm.

See vihm kallas mööda aknaid ja seinu nagu oleks autopesulas. Lamasin tardunult voodis ja vahtisin, kuidas keegi lajatas hiigelämbritest pangetäite kaupa vett meie akendesse. Ja ega meil pole mingid euroaknad, igal pool on suured vahed sees, nii et see vesi ujutas üles magamistoa, elutoa ja vannitoa. Ainus kuiv nurgake oli köök. Mind tabas mingi imelik apaatia. Lihtsalt lamasin ja ootasin uut tormihoogu. Troim seevastu oli täidetud kriisi-lahendamis-energiaga ning jooksis edasi-tagasi vannilinade, ämbrite ja kühvlitega. Ta kuivatas igal pool, väänas vett ja kallas seda minema. Kokku koristas ta mõne tunni jooksul tubadest 10 suurt ämbritäit vihmavett. 3 t-särki ja 5 vannilina olid läbimärjad. Vaikselt hakkas saabuma hommik ja sellega meeleolu paranes, kuigi Damrey möllas edasi.

Korraga käis ilge pauk ja sellega oli elekter läinud. Terve linn oli pime. Kuna oli juba hommik, polnud sest enam suurt midagi. Saime kogeda huvitavat tunnet, seistes näiteks keset tuba, kõik korteri uksed-aknad kinni, aga tuul puhus nii kõvasti, nagu seisaks tiiviku ees. Tuul pöördus mitu korda, puhudes kord põhjast, siis lõunast, siis läänest, nii et meie korter sai kõik ekstreemsused läbi proovitud. Lõunatuulega oli võimatu vannituppa minna, esiteks lendas uks sellise pauguga lahti, et hea, et ma ise oimetuks ei kukkunud, teiseks, kui juba sisse murdsid, oli ust võimatu kinni panna, lihtsalt ei jaksanud tõmmata. Vannituba lendas kiirelt täis krohvi-ja värvitükke ning igasugu tolmu, kivikesi ja muda. Tundus, et see jama ei lõpegi.

Siiski-siiski. Jällegi, nagu ennustustes öeldi, oli kella 7-8 ajal orkaan meist üle läinud. Vihm küll veel jätkus, kuid kella 12-ks oli seegi läinud. Peale lõunat võtsime Mary kaasa ning läksime jalutama. Huhh. Linn oli väga nukker, meil oli tõesti väga hästi läinud, kuna ei lennanud minema ükski aken, uks ega katus. Terves Nha Trangis oli purustusi küllaga. Kõndisime ringi nagu näitusel, hüüdes üksteise võidu „aaa, vaata seda, vaata toda“. See oli meeletu. Samas, inimesed ümberringi polnud kurjad, mornid või ahastavad. Kohalikud päästsid omi ärisid ja kodusid, turistid turnisid niisama puude ja äralennanud plekk-katuste otsas. Mõni poeke ja baarike oli ka avatud.  

Tõdesin taaskord, kui tugevad ja sitked on vietnamlased. Torm käis üle, katus on läinud, 80% puudest pikali kukkunud, saak hävinenud… no mis siis ikka. Hakkame koristama ja otsast peale. Elekter taastati üllatavalt kiiresti, juba lõunaks, kuid võeti seejärel korduvalt ära, samuti vesi. Elekter pole Vietnamis just kõige tugevam teema ja kui enamik puid pikali otsustab kukkuda, langevad nad ikka juhtmetesse. Respekt elektrikutele, nad töötasid pea nädal aega peale tormi vist vahet-pidamata. Meie õnneks elame eelistatud piirkonnas ja majas, kus energia taastamine oli prioriteetsem.

Rääkides puudest, siis tormile ei pidanud üldse vastu suured ja jämedad lehtpuud (mandlipuud) ning igerikud akaatsiad. Pikad peenikesed palmid olid aga 98% püsti, ainult „juuksed“ natuke halvas soengus. Rannas väga palju prahti polnudki, sest enamasti keerutas tuul läänest, kuid paari nukrat kaluriküla maja nägime küll.

Need olid ausalt öeldes ühed kurvemad pildid. Oleme nendes külades, mis paiknevad merel, eemal mandrist ja asustusest, mitmeid kordi käinud. Inimesed elavad seal koos oma laste ja koertega ning kasvatavad suuri kalu ja homaare. Nüüd, nähes neid maju oma küladest lahti rebituna üksinda keset merd triivimas, ei osanud arvata, kas inimesed pääsesid, mis neist sai jne. Maja koos selle külge aheldatud kalavõrkudega oli ju kogu nende varandus. Ühes randauhutud elamus oli näha kahte eraldi tuba, mõningaid isiklikke asju ja isegi kollaseid värskeid krüsanteeme seinal vaasis.

Tormile järgnesid ilusad rahulikud päevad. Justkui ideaalsed, et inimesed saaksid omi asju korda saada ja kodusid kuivatada, lisaks oli sobivalt nädalavahetus. Tänavatele päikse kätte olid tassitud voodid, padjad, linad, koolivihikud, printerid jne. Uulitsatele toodi ka sõdurpoisid labidate ja korvidega linna puhastama. Internetis olid üleskutsed, et igaüks, kel käed küljes, aitaks kaasa, et Nha Trang võimalikult kiiresti taas ilusaks ja puhtaks teha. Armas, väga armas.

Ana Mandara oli ka üsna räsitud ja paistis, et võtab küll tohutult aega enne, kui see kaunis aed ja puud taastuvad, kuid nüüd, nädal aega hiljem on juba pilt hoopis teine. Koristustöödel osales kogu meeskond, nii aednikud, koristajatädid kui kontoritöötajad. Märkasin nt ühte spa-töötajat, kel parajasti klienti polnud, tenniseväljakul lehti riisumas.

Väljajuuritud puudel saetakse vigastatud oksad maha ning puud ise lükatakse uuesti maa sisse tagasi, toestatakse neljast küljest suurte tokkidega ja ongi korras. Hämmastav. Siin tehakse nii paljude puudega– lihtsalt „istutatakse“ tagasi. Muidugi on ohtralt suuri oksi maha saetud ning paar päeva tagasi oli terve kesklinn ja rand täis puuriitasid. Kindlasti tehakse ka nendega midagi kasulikku.

Kõik vanad rookatused ja natuke kõdunenud päiksevarjud andsid tormile alla ja lähevad nüüd tuleriidale. Ses mõttes on ju torm isegi hea. See annab teed uutele ja ilusamatele lahendustele. Sailing Club ja Louisiana olidki juba liiga kauaks oma pehkin´d puitmööblile puhkama jäänud. Ja linn on tunduvalt valgem! Puud on muidugi head, aga nüüd on näha mitmeid katuseid ja rõdusid, mis enne puude varjus peitusid. Jällegi, ehk vaatab omanik oma fassaadi kriitilisema pilguga üle ja teeb parendusi.

Üks naljamäng oli meil Troimi ja Maryga veel. kõndisime ringi pea kuklas ja vahtisime hotellide silte. Nimelt on kõigil majutusasutustel, kas katusel või kõrgel seina peal hotelli nimi suurte tähtedega kõigile kaugele nähtavaks tehtud. Tormi järgselt olid enamik aga osa oma tähtedest kaotanud, seega oli väga lõbustav vaadata, mis veidrate nimega hotellid nüüd linnas asuvad ja kui kvaliteetselt keegi oma silte kinnitanud oli.

Kui kesklinn taastus küllalt kiiresti, siis ega me tegelikult ei tea, mis maapiirkondades ja mägedes toimus. Uudistes ollakse üsna napisõnalised; viimatiste andmete kohaselt oli hukkunuid üle saja ning paarkümmend inimest on endiselt kadunud. Samuti on ringelnud mõningaid kohutavaid pilte majadest ilma katusteta ja kogu hävinenud sisustusega, kuid üldist hala või kurvastamist silma pole hakanud. Eilne tore uudis oli Eesti naaberriigi presidendist, kes olevat andnud Vietnamile Damrey kahjustuste likvideerimiseks 5 miljonit USD ning lisaks maandus öösel Cam Ranhi ehk meie lennuväljal hiigelsuur transpordilennuk, tuues Ramenskojest Moskva lähistelt 40 tonni suhkrut, konservtoite, piima ja telke, et leevendada hävingut. Tundub, et Vietnam ja Venemaa on suured sõbrad.

Ja kärbsed. Äkki kolivad varsti välja, kui taipavad, et torm on möödas. Sipelgad on tõenäoliselt püsielanikud.

Thap Cham-Phan Rang ja Vinh Hy

 Siin on selle tripi pildid

Pusisin mitu päeva video kallal ka, kuid tehniliste viperuste, igasugu jamade ning minu oskamatuse tõttu sain üles ainult 3:40 pikkuse filmi. Originaal oli 7 minutit :(

Phan Rang - Tháp Chàm on lohiseva nimega rannikulinn, mis asub Nha Trangist umbes 100 km lõuna suunas. 2015.a andmetel elanikke 166 000. See number ei näita siin muidugi midagi, Vietnami linnades puuduvad suured magalarajoonid tuhandete korteritega, nii et linnas-külas ringi seigeldes on täiesti võimatu aru saada, kas see on 20 000 elanikuga küla või 200 000 inimesega linn.

Uurisin natuke sealse ümbruse ja teede kohta ning see oli just ideaalne koht, kuhu minna, et korraks Nha Trangist välja saada. Phan Rang asub kohe suure rahvuspargi Nui Chua (Templimägi) lõunapoolsel otsal. Rahvuspargist ida poole jääv kitsas rannikuäärne ala oli pikalt välismaalastele suletud ning sinna saamiseks pidi taotlema eriluba. Kohalikud võisid elada ja käia. Nüüd paar aastat tagasi on piirkond avatud ja sinna rajatud esmaklassilised asfaltteed, mis väänlevad serpentiinina kaljude küljel. Sellest aga hiljem.

Meie teekond viis läbi Cam Ranhi (mõttetu linn lennujaama lähedal) AF1 maanteele. Pelgasin natuke suurt liiklust nimetatud kiirteel, kuid kogu tee oli neljarealine + eraldi rada mootorratastele, nii et mingit ohtu polnud. Suured kaubaautod ei sõitnud 2 cm kauguselt mööda ega hullunud bussijuhid kihutanud otse vastu. Maantee oli lihtsalt ideaalne, eriti mulle. Istusin Troimi suure selja taga ja aina imetlesin vaateid. Taamal mäed ja ees erkrohelised riisipõllud nendel töötavate vesipühvlite  ja farmeritega.

Esimeseks peatuseks oli viinamarjaistandus. Naljakas, et sõites kõigest 100 km oma asumist välja, muutub nii palju. Phan Rangi ümbruses nimelt kasvatatakse viinamarju, tee äärtes uitavad ringi lambad ja kitsed ning mere ääres asuvad suured soolaväljad. Kogu majandus on hoopis teine. Pluss muidugi see, et välisturiste üldse pole.

Niisiis viinamarjad. See oli teeäärne koht, mida märkasime tegelikult ainult tänu sellele, et tegime väikse peatuse just 20m enne maja. Olime sel hetkel ainsad külalised. Astusime sisse avarasse suurde ruumi, mis oli pood-degusteerimiskohvik. Laual oli mitu veidrat pudelit ja pisikesed pitsid. Viinamarjapuid saime imetleda üksnes läbi kitsukese trellitatud akna. Muidugi soovisime ka veini maitsta. Istusime ning kohe kogunes meie ümber 6-7 kohmetut noort. Kõige julgem pakkus veini. Ühelgi sildil polnud kangust peal, nii et otsustasime värvi järgi ühe noore valge kasuks. Poisil käsi nii värises, kui meile jooki valas. Ju nii närveeris. No nii … lõhn oli väga liköör-puskar-konjak ning maitse ka väga kange. Krimpsutasime natuke nägu ja keeldusime viisakalt ostmisest. Vaatasime pigem poes ringi ja soetasime päris viinamarju ja mingeid maguskartuli-krõpsu-pätsikesi, mis pidi kohalik spetsialiteet olema.

Paar kilomeetrit enne linna nägime tee ääres ära ka iidsed Champa kuningriigi jäänused ehk samasugused punastest tellistest laotud templikesed nagu Nha Trangis, kuid tunduvalt kehvemas seisus. Pärast sain aru, et need tee-äärsed olid suvalised, õiged templid asusid kuskil mujal. Phan Rangi tutvustavates materjalides on nimelt alati ära märgitud need iidsed templid, kuna kunagi oli seal paiknenud Champa Kuningriigi pealinn.

Phan Rang ise jättis väga kena mulje, korralik kesklinn, laiad tänavad, suur jõgi läbi linna voolamas ning rohkelt parke. Loomulikult ka igasugu kommunistlikku jura tähtsate monumentide näol. Linn oli keskpäeval üsna välja surnud, peatänava ääres leidusid ainult mootorrataste, kodumasinate ja riiete poed. Pisemad pereärid magasid. Sõitsime linnast läbi savivoolijate küla otsima.

Suur aitäh Goole´ile! Ilma nende geniaalsete kaartideta oleksime puhta hädas olnud. Nüüd aga avastasime igasugu põnevaid väikseid teid ja külakesi ning lähenesime keraamikutele hoopis n-ö tagantpoolt. Seal õnneks siestat ei peetud ning isegi mõned kohalikud turistid olid ringi vaatamas.

Bau Truc´i keraamikaküla on teadaolevalt vanim keraamikaküla Kagu-Aasias, olles üle 200-aastase ajalooga. Elanikud on iidse Chami Kuningriigi järeltulijad. Keraamika esiisaks peetakse Poklong Chan´i, kes otsustas aidata inimesed välja vaesusest ning õpetas neile savi kaevandamist ja pottsepatööd. Siiani peetakse teda kohalike seas aus. Külas on umbes 400 majapidamist, millest ligikaudu 80% tegelevat keraamikaga.

Tooted valmistatakse savist, mida kaevandatakse Hamu Craok´i väljadelt, ning liivast, mis saadakse Quao jõest. Savi murendatakse, segatakse veega ning jäetakse siis ööks ligunema. Järgmisel päeval lisatakse juurde peene ja siidine liiv. Savi ja liiva vahekord segus oleneb valmistatavast tootest.

Bau Truc´i teeb eriliseks, et savivoolimistehnika on jäänud muutumatuks ning kõik tehakse samal viisil nagu sadu aastatid tagasi. Peamised meistrid on naised, kuna naistel on peenem tunnetus ja rohkem kannatlikkust. Keraamika tegemiseks ei kasutata pöörlemisalust. Pottsepp tuterdab ise tibusammudega ümber voolitava teose. Tööriistadeks on tihti üksnes bambuskepike ja merekarp.

Interneti andmetel pidavat terve küla pisikesi töökodasid täis olema, kuid meie leidsime sel kuumal keskpäeval vaid ühe suurema hoone, kus koos nii pood, näitusesaal kui voolijad. Parkinud Rollsi võsastunud aia äärde, astusime sisse. Kõik olid kuidagi väga rõõmsad ja sõbralikud. Saal oli täis suuri ja väikseid, põletatud ja põletamata kujukesi ning tarbeesemeid. Mõned skulptuurid olid ikka väga veidrad. Traditsiooniliselt toodeti ja toodetakse palju Cham´i Kuningriigi naisi, tantsijatare, kuningaid ning igapäevaesemeid. Teosed kaunistatakse mere- ja teokarpide ning graveeringutega.

Parajasti hakkasidki kaks vanatädi saviplönnist kaussi voolima. Uudistasime seal kõrval ja kuna see tundus nii lahe, küsisime ka ise luba proovida. Lahkelt oldi nõus ja üks tuli meid ka natuke juhendama. Ega see lihtne polnud, aga nalja sai kõvasti. Meie kauss tuli loomulikult lopergune ja ebaühtlane, kuid tagasi seda ei visatud. Keraamik tuli ja mätsis tollest kiirelt tipp-topp anuma valmis.

Väga huvitav külakene igatahes.

Tagasi Phan Rangis tegime väikse tiiru turul ja sõime eine ühes noortekohvikus. Turg oli jälle hoopis teise kaubavalikuga kui meie oma. Esiteks müüdi kõikjal noori spargleid, mis olid asetatud püstiselt natukese vee sisse nagu lilled. Teiseks oli pea igal tädil valikus kooritud porgandid. Kärbseid oli tohutult palju. Ma ei saa aru, kuidas siin meie Xom Moi turul üldse kärbseid ega sipelgaid pole.

Kohvikus maksid kõik toidud 5 000 ja 10 000 dongi ehk meeletult odav. Tellisime imehea virsiku jäätee virsikutükkidega. „Pizza trắng“ ehk valge pizza oli veider vietnamipärane variatsioon sellest Itaalia klassikust. Põhjaks oli kasutatud riisipaberit, sellele määritud õhuke kiht munasegu, laotud peale viineriviilud ja roheline sibul ning kaunistatud kuivatatud-rebitud lihapuru ning majoneesiga. Viiludeks lõikamiseks toodi lauda käärid! Polnud paha.

Alustasime sõitu Vinh Hy kaluriküla poole, kus oli plaanis ka ööbida. Igaks juhuks proovisin broneerida ka tuba. Booking väitis, et vabu tube pole ja hakkasin natuke närviliseks muutuma, kuigi teadsin, et ku Booking ütleb, et tube pole, siis tegelikkuses alati on. Surfasin veel netis ja logisin ühele vietnamikeelsele saidile, kus, palun väga, olid toad olemas ja lisaks veel palju soodsama hinnaga. Sisestasin andmed, kuid krediitkaardiga maksta sellel lehel ei tahtnud. Toa sai kinni panna ka niisama. Umbes tunni pärast helistati mulle hotellist ning räägiti midagi ainult vietnami keeles. Ei saanud muhvigi aru. Selgitasin oma väheses vietnami keeles, et, jah, panin toa kinni kahele inimesele ja me saabume umbes 3 tunni pärast. Tšikk vastas jälle pika jutu, millest ma sõnagi ei tundnud. Ma arvan, et tema ehk minust sai aru ja siis eeldas, et ma oskan vietnami keelt, eks. No igatahes, mõne aja pärast, kui me olime vastastikku äraarvamismängu mänginud, leiti kuskilt keegi inglise keelt mõikav tädi. See teatas mulle, et ma pean kohe toa eest ära maksma. Ütlesin, et see on ilmvõimatu, kuna mul pole internetti ja ma olen kuskil keset maanteed. Talle ei jõudnud see kohale! Aina nõudis, et ma pean ära maksma. No jäi nii. Laususin, et jõuame paari tunni pärast, küll me siis maksame. Hotellis pärast mingeid probleeme polnud, kõik oli väga viisakas ja ilus ning meile anti vist kogemata isegi superior tuba.

Enne Phan Rangist lahkumist käisime ka rannas. Kus sellel kohal on alles potentsiaali! Suured laiad beach´ile suunduvad magistraalid on valmis ehitatud, hetkel on seal palju kenasid eramaju, rannaäär on aga tühi. Laht on vaikse helesinise veega ning lai pikk liivarand laiub ilma turistideta. Mingi arendus seal käis: rajamisel oli suur ilus park jalutusteede, lillekeste ja puukestega. Nad ikka armastavad neid Versailles´i stiilis imeilusaid hoolitsetud parke. Restorane ega hotelle väga polnud, kuid miskine „Кафе у Толика“ oli end juba sisse seadnud.

Lugesin sõidu ajal kaarti ning teatasin, et kohe-kohe ületame väikse silla ning siis pöörame paremale. Nojah, väike jõeke Vietnami mõistes osutus taas Emajõest ltunduvalt suuremaks veekoguks, kaetud värviliste kalapaatidega. Lihtsalt ilus.

Tee kulges mööda rannikut, meist paremale jäi meri ning vasakpoolne teeäär oli täis soolatehaseid. Merevesi juhitakse torudega spetsiaalsetesse madalatesse vannidesse, kus vesi aurustub ning alles jääb ilus valge sool. Saime sõita väga lähedale ja kogu protsessi oma silmaga näha. Üks mees riisus parajasti soola kokku ja vahtisime seda mitu minutit. Kuidagi filmitunne tuli peale. Tavaliselt näeb selliseid kaadreid telekast. Kõrvaltee ääres oli ka suur soolamägi ning saime suuri soolakristalle ise katsuda ja maitsta. Need kristallid on tõesti ilusad, enne kui nad purustatakse, iodeeritakse ja pakendatakse. Pakendamine toimub ka sealsamas.

Sõitsime läbi pikkade külade, kus peaasjalikult paistis, et tegeletakse sibulakasvatusega. Võimsate roheliste sibulate peenrad voogasid kahel pool teed. Lisaks muidugi jällegi viinamarjapuud ja väiksed teeäärsed lauad, kus müüdi viinamarju ja viinamarjapuskarit, mis pakendatud plastmasspudelisse ja tsellofaanpaberisse. Ja need lambad. Lambad ja kitsed igal pool.

Lähenesime looduspargile ning selle sissepääsu juures asub üks huvitav rand – Hang Ray, kuhu samuti sisse põikasime. Rahvuspargi suurus on 24 353 ha ja seal pidavat olema 664 taime- ja 201 loomaliiki, sealhulgas mõned sellised, keda leidubki Vietnamis ainult selles piirkonnas. Õõvastav oli, et kui olime valvuriputkast möödunud ja piletid lunastanud, oli esimene asi, mida märkasime, ahvipuurid! Jubedad, roostes puurid õnnetute ahvikestega. No mida jubedust! Tore looduspark küll. Võib-olla esindasid need ahvipoisid ühte haruldasest ahviliigist, kes looduspargis elutseb: black-shanked douc (Pygathrix nigripes). Ma ei suuda seda eesti keelde tõlkida. Äkki hertsoglanguur või midagi sellist, igatahes fotode järgi armas ahvipoiss. 

See eriline rand oli aga tõesti äge. Ronisime üle kalju ning jõudsime suurtest rändrahnudest koosnevale rannikule. Hiiglaslikud kivid olid justkui pillutud randa kuhja ja nende vahele oli inimlaps rajanud teekesed ning varjudega piknikukohad. Paistis, et koht on kohalike noorte seas väga populaarne kurameerimisnurgake. Kõige eriskummalisem oli aga suur must laavakivi moodi saareke, mis oleks nagu kuskilt mujalt siia ujunud ja vastu Vietnami rannikut põrganud. Laavakivi see siiski polnud, vaid hoopis kolossaalne vees hõljuv iidne korallsaar. Väga müstiline paik. Kõndisime korallsaarel ka tiiru, see oli süsimust ja täis suuri ja väikseid auke, nugateravate äärtega.

Seal lähedal pidavat olema ka koobas, kus saarmad tavatsesid elada, kuid mille nad nüüdseks on hüljanud. Lisaks lugesin, et mitmed turistid on sattunud ka merekilpkonnade pesitsemise randa. Kilpkonnade nägemiseks peab muidugi teadma aega, millal sinna minna tasub ja ma ei tea, kuidas või kas sinna hetkel üldse lubatakse. Üldiselt pidavat see looduskaitseala olema hästi kaitstud ja hoitud ning selle maismaa-, ranniku- ja mereterritooriumid kokku kujundama unikaalse keskkonna.

Vinh Hy külla jõudsime pärastlõunal. Uhke nimega Vinh Hy Resort hotell oli nagu võõrkeha keset pisikest ja töökat kaluriküla, kus tolmustel kitsastel tänavatel jooksid ringi paljasjalgsed lapsed ja kirjud kuked. Resort oli üsna suur müüriga piiratud ala, mille sees paiknesid pikad ühekordsed ridamajakesed rõdudega. Kompleksi keskel paiknes hiigelsuur bassein ning merepoolses ääres avar restoran-baar-tantsusaal pluss veel üks romantiline basseinike kaarsildade ja delfiinikujukestega. Olime igatahes üsna pahviks löödud. Olime ainsad valged turistid, muidu olid ümberringi jõukad vietnamlased, kes sõudsid suurel basseinil kajakkidega ja mängisid kõiksugu täispuhutud kirevate ujumisasjandustega. Aga ma ei tundnud, et keegi meid kuidagi imelikult vaadanud oleks, nii palju kui meil rääkida oli vaja, kõnelesime vietnami keeles. Inglise keeles oleks küll isegi õlle tellimisega raskusi tekkinud.

Õhtul jalutasime külakeses ringi ja armusime sellesse kohta. Kuidagi nii hea rahulik ja mõnus atmosfäär. Erinevalt Nha Trangist oli huvitav näha ka korralikku tõusu ja mõõna, mis reguleerib kohalikku elukorraldust, kuna vist kõik perekonnad tegelesid mereelukate püügi või korjamisega. Jah, Vietnamis võib ka mereande „korjata“, nimelt erinevaid karpe ja igasugu molluskeid, kes rannamudas elavad.

Väiksele kolmnurksele platsile sätiti hämaruse saabudes üles ööturg umbes 10 söögikohaga. Meid pandi muidugi kohe tähele ja igaüks tahtis, et me tema puhvetist midagi telliks. Kõik tundus väga põnev ja odav. Proovisime 50 senti maksvat banh xeo pannkooki kalmaaridega, merisiilikut, mingit suurt karpi jmt. väga lahe oli vaadata, kuidas nad neid puhastasid ja küpsetasid. Vietnamlased pole mingid prantslased, et mereande toorelt sööksid, kõik küpsetatakse korralikult läbi ja maitsestatakse hästi. Õige küpsetamine ei muuda mereelukat vintskeks nagu võiks eeldada.

Rahulik ja armas Vinh Hy kaluriküla

Ööturgu sätitakse üles

Sea urchin e merisiilik

Ilus suurkarp :)

Hommikul jalutasime väikse tiiru ja siis oli kogu külaelanikkond kogunenud ühele teisele platsile, mille ühes servas oli väike turg ja keskel kõiksugu hommikusöögi- ehk supipakkujad. Kuidagi väga armas ühiskond. Tore ju õhtust ja hommikust kõik koos süüa nagu suur perekond. Juba tunti ka meid ära ning lehvitati ja hüüti Xin Chao. Asusime teele üsna varakult ning kulgesime mööda mägede külgesid looklevat imeilusat teedpidi. Vaated olid jälle ahhetamapanevad. Kuidas üldse sellist teed ehitada on võimalik? Liiklust praktiliselt polnud ja asfalt uus ja korralik. Merel võis silmata paari tuurilaevukest, kes sõidutasid puhkajaid tillukestesse paradiisirandadesse, mis ligipääsetavad vaid merelt. Meie silmasime neid lahesoppe ülevalt mäenõlvalt.

Väikse supluse saime siiski teha. Üks mägijõgi vulises tee alt läbi ning leidsime võimaluse sinna alla ronida. Jõgi oli täis suuri kivimürakaid, mis moodustasid pisikesi laguunikesi. Oli eriti hea värskendav suplus jahedas magedas vees.

Rohkem peatusi enam ei teinud ja sõitsime tagasi pulbitsevasse Nha Trangi. 

Vaade Vinh Hy külale

Mõtlesime juba, et läheks alla puutumata randa ujuma, kui märkasime kalapaati otsejoones lahesoppi sisse põrutamas. Poisid laevalt nägid meid ka ning lehvitasid ja huilgasid meile.

Jahe magevee suplus

Uus korter, uus roller (mai-juuni 2017.a.)

Maikuus sai ootamatult otsa üks viisaastak. Mul on neid viie aasta etappe ennegi olnud – viis aastat Tartus ülikoolis ja viis aastat Suur-Ameerikas. Nüüd hakkas lähenema viis aastat elamist Tue Tinhi tänaval. Ootamatult saime pakkumise Chi-lt, kes on meie kauaaegne tuttav. Ta omab ühes n-ö valitsuse majas 10. korrusel nelja korterit ning kuna Nha Trangis ta enam eriti aega ei veeda, tahtis ühe neist meile välja üürida. Kauplesime endile soodsad tingimused ja olime väga elevil. Olime siin varem paar korda käinud ja ma olin juba esimesest silmapilgust vaimustunud korterist avanevatest vaadetest. Leping sai alguses 01. juunil, kuid võisime kolimisega alustada juba varem.

Vasakpoolne on meie üürileandja Chi

Õhtu

Korter oli seisnud pikalt tühjana ja koristamist tunda saanud vist kunagi igiammustel aegadel, sest enne sisse kolimist käisime seal sada korda lihtsalt küürimas. Alustades külmutuskapist, mis on uus ja superhea, aga haises kohutavalt ning oli täis igasuguseid plekke, lõpetades laminaadist ribikardinatega, mis olid algul lihtsalt tumehallid ja pärast korralikku veega pesemist osutusid helepruunideks. Pliit oli nii must, et tahtsin selle esimese hooga kohe prügikasti visata, aga pärast pesemist tuli alt välja ilus sinine ja täiesti töökorras asi (ilus sinine on siin muidugi irooniaga, pigem on tegu ägeda retrostiilis üllitisega, millel peal roosipilt ja kiri „Tokyo“). Jätkusid tööd akendega, seintega, kappidega (mida on palju), sahtlitega jne jne. Pluss muidugi vannituba. Ämblikuvõrke ja sisseimbunud mustust oli väga palju. Kõige suurem nõgi voolas alla mööda aknaid ja nende vahesid. Me lihtsalt pesime kõik üle.

Puhastusvahendite peale kulutasime terve varanduse, aga tegelikult oli tore. Megalahe oli kõike kahekesi koos teha ning möllata. Kuna välisuks oli tihti lahti, tabasime alailma uudishimulikke naabreid sisse kiikamas.

                          

Korter alguses 1. Foto pealt ei saa muidugi aru, et midagi must oleks. 

Korter alguses 2. Nüüd oleme kõik mööbli ümber tõstnud ja köök on avatud.

Õudsalt põnev on elada vietnamlastega koos suures majas. Mulle meeldib näha nende elu lähemalt ja see, et liftis sõidame koos tavaliste inimestega, kes ei hakka meiega vene keeles mõttetut juttu rääkima. All liftide ja parkla juures on 24h kaks turvameest, kokku on neid vist neli – kõik auväärsed vanahärrad, viisakalt vormiriietega. Lapsi on majas palju. Uue kooliaasta puhul on all liftide juures tabel lasteaeda ja esimesse klassi minejate nimedega (+ aadress, emanimi ja isanimi). Ainuüksi meie majast alustab sel aastal uut kooliteed 11 last, lasteaeda läheb 7. Eestis läheb mõnikord terve küla peale 11 last esimesse.

Elame nii kõrgel, et nüüd on meil kahelt suurelt rõdult fantastiline vaade mägedele ning pisut näeme ka merd ja Vinpearli. Hommikused ja õhtused valgused on lihtsalt lummavad.

Hommikul kell 5. Kuu on taevas. 

Mere poolt päike tõuseb. Päris üks uus hotell on ehitamisel, eks. 

Ühe asjaga panime totaalselt puusse – nimelt eeldasime, et kõrgemal on millegipärast vaiksem kui esimesel korrusel. Nooooot! Jah, karjuvat vanamutti, haukuvaid koeri ja kirevat kukke enam pole, kuid see-eest on pea 24h kestev kill-koll-ehitusmüra ning tänavalt kostev tuututamine. Elame Nguyen Thien Thuatil, mis on suur tänav ja selle peal sõidavad kõik bussid, autod, motikad. Ehitus vaibub kell 2 öösel ja kell 4 hakkab puhuma pasun: „tulge ruttu katel keeb, kukk on jalgupidi sees! Tut-tut-tut-tut-tu-tut-tuuuuuuuuuu!“.

Tegelikult oleme ikkagi rahul, see koht on kuidagi rohkem oma. Eks oli kurb eelmisest kohast ära minna ka, aga ausalt öeldes, mitte eriti. Igasse kohta võib kiinduda, aga põnev on edasi liikuda. Troimil oli kõige kurvem maha jätta palmi, mis tänu meie arbuusikoortele nii kenasti kasvama hakkas. Uues korteris kasvatab ta aga tomateid, arbuuse, kurke ja veel igasugu taimi, sest siin olid juba algselt taimekastid olemas. Väga algajad aiapidajad oleme, sest saaki (väga) ei tule.

Troim eelmise korteri rõdul koos meie armsa palmiga.

Üks ütlemata äge asi on, et Mary kolis teise Chi korterisse ja elab nüüd meiega samal korrusel. See on väga lahe ja nii on lihtne teineteist aidata ja koos väljas käia. Talle meeldib samuti, et meil on nüüd uus vaatenurk sellele linnale, uued pisikesed tänavad, mida avastada ja uued kohalikud müüjatädid, kellega tutvuda.

Seoses elukoha vahetusega tundus, et aeg on välja vahetada ka armas Rollu. Ostjad leidsime FB-st ja nendega kohtumisest kujunes Troimil naljakas 4-tunnine esmaspäevahommikune baarisistumine. Kuus aastat Hiinas elanud austraalia-kanada segapaar kolis vahelduseks Nha Trangi ja Troim rääkis neile Vietnamist, sellest linnast ja meist. Keskealine naine ja vanemapoolne mees motikast väga huvitatud polnud, aga tellisid aina õlut ja pommitasid Troimi küsimustega. Sõidukogemus neil ka praktiliselt puudus, aga Troim tegi naisele väikse koolituse. Loodetavasti läheb neil meie Rolluga hästi. Viisime Rollu pärast ülevaatust neile ära ja jalutasime seejärel, kiivrid käe otsas, koju tagasi. Siis oli küll kurb tunne.

Kaua me ilma sõiduvahendita polnud. Juba mõne päeva pärast tuli Troim mulle Ana Mandarasse järgi uhiuue Suzuki Impulse´iga. Sini-must-valge ja lihtsalt megailus. Eriti meeldis, et ostsime esindusest täiesti uue masina ja saime seega esimest korda elus olla sõiduki esmakasutajad. Üks rolleri väljavahetamise põhjus oli soov hakata rohkem ümbruskonda avastama. Nüüdseks oleme teinud juba kaks toredat retke.

Suzuki-Muzuki ehk Rolls

Hahaa, enne Eestisse-minekut tellis Troim mulle roosidest südamed. 

Käsitööõllevalik Livin Collective restoranis. 

Väike näide Eesti ja lähinaabrite nimede kirjaviisidest Vietnami keeles.

Põlvik trennis. Näide, kuidas vietnamlastel pole mitte millegi otsas valus lamada.

Nash Hash märts 2017.a.

 Rohkem fotosid siin

Märtsi lõpus sattusime kaaskorraldajateks Nash hash-nimelisele üritusele. See on iseenesest megasuur rahvusvaheline õllejooks. Nash Hash tähendab, et see on ülemaailmne sündmus, mida reklaamitakse kõikjal Hash-klubides, mida planeeritakse pikalt ette ja mis reeglina kestab üle kahe päeva. Ühes riigis saab ühe aasta jooksul olla vaid üks Nash Hash ning Saigoni või Hanoi hasherid sel aastal seda jooksu korraldada ei või. Me polnud loomulikult elus ühelgi Nash Hashil käinud, kuid kuulnud palju lugusid, millised toredad üritused need on. Üle ilma tulevad tõelised hasherid kokku, pidutsevad, teevad sporti, käivad iga õhtu väljas jne jne. Ja et põhiline, need on kõik „päris“ hasherid, kandes oma koduklubi särki (kleite, põlvikuid, mütse, kotte), teades kõiki lahedaid laule ja mänge jne jne. Jookse on reeglina mitu ja tihti on ette valmistatud erinevate raskusastmetega rajad, arvestades inimeste vanust ja/või füüsilist võimekust.

Foot Job ja Dosage

???? ja Pickle Dick

                                   

Osavõtutasud on kõikjal üsna krõbedad, nii 150-250 dollarit kolme päeva eest. See sisaldab jookse, sööki, jooki ja mingit pidu koos bändiga, võib-olla ka väljasõitu kuhugi looduskaunisse kohta, kuid mitte majutust, hommikusööke jm mitte hashiga seotud kulutusi.

Iseenesest oli põnev Maureeni ja Dingot aidata, kuid nad on kahekesi nii tugevad isiksused, et pikapeale tüütas ära see pidev koosolekute korraldamine ja asjade läbirääkimine, kui tegelikult oli neil endil kõigest nägemus olemas ja meie ideid eriti kuulda ei võetud. Meie osaks jäi laupäevase lõuna valmistamine, lisaks aitasime kinkekotte kokku panna ja loomulikult koha peal info jagada. Troim oli sel ajal veel GM, nii et tal olid juba sellega seoses kohustused. Pidi küll palju karjuma, kuid ta sai oma üülesannetega väga hästi hakkama.

Paar päeva enne üritust saabusid kohale spetsiaalselt ürituse tarvis tellitud seljakotid, maikad ja nokamütsid. Disaini tegi Mary ja see tuli mõnusalt hull. Lahe pilt on asjadel peal, ainult, et kuna ta ei saanud pluusi tegumoes kaasa rääkida, siis särgil on see pilt natuke vale suurusega. Iga osaleja sai endale seljakoti, mis sisaldas lisaks pluusile ja mütsile veel igasugu Nha Trangiga seotud träna, mis arvatavasti kohe prügikasti maandus.

Kogunemine CrazyKim´i ees

Rent Boy teeb süüdistust

Nash Hashile saabus 150 inimest ja reede õhtul oli Crazy Kim´is tutvumisõhtu, kus osalejad registreerusid, said oma nännikoti ning ohtralt süüa-juua. Kamp oli tõesti kirju. Kui Mary ja Troimiga puhveti poole läksime, hakkas kõikjal silma erinevate Hash-riietega inimesi. Esimesena märkasime vaid vanamehi, käevangus kenad miniatuursed asiaadid. Väga paljud olid Pattayast ja siis pole see ju üllatav. Mina reedel Hash-pluusi selga ei pannud, selline karjavärk ei istu. Miks ma peaks baari minekuks selle totaka spordipluusi selga panema. Tai tšikkidel olid liibuvad minikleidid Hash-kirjadega. See juba natuke teine asi. 

Mul on hea meel, et me seal alguses suurt kedagi ei tundnud, sest vaesed Maureen ja Dingo muud ei saanud, kui „Helllooooo“ musi-musi-kalli-kalli. Nad käivad igal aastal erinevates kohtades ja eriti tihti Tais ja Kambodzas. Õlut võis igaüks ise kuulerist võtta ja seda ei pidanud kellelegi kaks korda ütlema. Mehed tassisid San Miguel´e nii palju kui kätte korraga mahtus.

Laupäeva hommikul kell 10 kogunes kaader jälle Crazy Kim´i ja ronis kolme bussi peale. Troim, E-Cup ja veel mõned vinnasid endal nabad paigast, laadides sõidukitesse õllekaste, kuulereid ja jääd. Sõitsime Long Beachile ja seal toimus esimene jooks. Meie normaalne hash on kell 15, nii et kell 11.30 jooksma/kõndima hakata on ikka paras katsumus. Sel ajal on päike täpselt seniidis ja isegi rahulikult istudes hakkab higi jooksma. Vaesed vaprad vietnamlased, neil oli tol hetkel ju just lõuna+uinak. Rada oli raske. Megapikk, vist 8 km ja üle liivadüünide ja läbi okkaliste põõsaste. Joogipeatusest läksime mina, Troim ja Mary bussi peale, et jõuda Shacki (randa) enne teisi ning teha ettevalmistusi lõunasöögiks. Bussijuht oli aga totu kuubis ega teadnud kuhu sõita, jäi mingi kruusahunnikusse kinni ja manööverdas edasi-tagasi nii kaua, et meile jäi vaid napp 15 minutit oma tohutu tavaari alla randa tassimiseks.

Olime väga hästi ette valmistunud, arvestades nii lihasööjaid kui taimetoitlasi. Eineks oli pasta kanaga, pasta tomatikastmega, pasteet, oapasteet (nagu hummus natuke), värske kurk, tomat, marineeritud kurk, saiad, arbuusid, ananassid, banaanid. Mary tegi megaarmsad sildid kõikidele toitudele ….. aga siis saabus kaos.

Ei tahagi sellest kirjutada. Hasherid hakkasid tilgakaupa saabuma ja mitte keegi ei lasknud meil korralikult lauda ette valmistada, vaid lendasid peale nagu näljased kotkad. Segasime esimesena kokku taimetoidupasta ja kõik hakkasid seda kühveldama, palusime neil oodata ja mitte süüa ära vähemuses olevate vegetaarlaste toitu, aga see oli nagu rääkimine seinaga. Mina, Troim ja Foot Job karjusime endil hääled ära: „People, please wait for 5 minutes!!!! We will let you know when we are ready and you can come and take the food!!!“. 

Kui me juba kurjaks saime, tõmbus mass tagasi. Toimetasin midagi arbuusiga, kui nägin, et üks mutt ikka salaja endale pasteedisaia teeb. Ütlesin talle, et „halloo, kurt oled või?“ (okei, nii päris ei öelnud) ja ta vastas, et „aaa, somebody said, that we can still take the bread“. Vot see „somebody said“ oli nagu terve nädalavahetuse märksõna. Kogu aeg keegi kuskil oli rääkinud! Aaarrgghhh. Kuidagi saime seal toitlustatud ja isegi kiidusõnu sadas igast küljest, aga endal oli tühi tunne. Terve nädala olime juba ju valmistunud, ise teinud kõik pasteedid, marineerinud kurgid, keetnud pastakastme. Kuigi kõik oli imemaitsev, jäi sööki ikka ohtralt järgi ja sõime kolmekesi seda pastat kolmapäevani. Mary jagas ka oma sõbrantsile. Mis inimesed need sellised on?

Võime muidugi nüüd „CV-sse“ kirja panna, et meil on 150-pealise seltskonna, kes koosneb ei-tea-mitme(kümne)st erinevast rahvusest, toitlustamise kogemus, rannas, liiva peal, põlvekõrguste laudade taga.

Lihtsalt foto tüüpilisest Vietnami wc-st, kus kõik on päkapikkudele mõeldud. Et end peeglist näha, peab kummardama.

Vaade Nha Trangile merelt

Laupäeva õhtul toimus suur pidu BBQ UnIn-is. Kõik mukkisid end üles, panid peokleidid selga ja suundusid õhtustama ning bändi saatel tantsu vihtuma. Söök oli serveeritud rootsi lauana ning kordus sama möll, mis päeval – inimesed läksid lihtsalt hulluks ja segi iga toidutüki pärast. Ainsad normaalsed inimesed olid meie oma hasherid.

Pühapäeva kogunes üllatavalt sirgete nägudega grupp taaskord Crazy Kim´i, tegime väikse Hashi ehk ronisime mäe otsa ja alla, ning siis laevade peale. Tunnikese pärast randusime imeilusas rannas, kuhu oli alles rajatud pisike katusealune restoran. Olime vist esimesed kliendid ja siinkohal suured tänud Taxi Girlile, kes selle pärli leidis. Rand oli tõesti fantastiline, kristallselge vee ja kuuma liivaga lahesopp. Snorgeldasin natuke ja kahjuks märkasin peamiselt põhjas lebavat prügi. Meritähti, merisiilikuid ja värvilisi kalu muidugi ka, kuid rämpsu oli liiga palju. Seda enam tegi kurjaks, kui nägime, kuidas üks hash-vanamutt veest välja tuigerdas ja oma tühja õllepurgi lihtsalt liivale virutas. Troim röögatas, kuid mutt oli vist juba nii purjus, et ei jaganud ööd ega mütsi.

Saabumine saarele. Suure laeva pealt väiksele ja sellega kaldale.

Selfie

Hullavad vees. Eriti kena nigeerlane Ho Chi Minhist. 

Puhkehetk

Pikajalgsele piigale pandi mingi kiirusega seotud nimi, aga ei mäleta, mis täpselt. Dingo antud nimed on tihti liiga keerulised. 

Laulavad "Alice"´it

Kohtusime muidugi ka toredate inimestega, eriti kihvt oli näha noori Hanoist ja Saigonist. Seal klubides on paar väga lahedat tüüpi. Imekspandav, et peaaegu 10 inimest teatasid, et "jaa, Eesti, muidugi ma tean seda riiki, olen seal käinud". Päris tore! Üks Pattayast tulnud austraallane käis kogu aeg ringi Vana Tallinna pudeliga, mis pidavat tal talisman olema. Kunagi mitu aastat tagasi oli seda joonud (ostetud Taist) ja nüüd kasutab pudelit pläskuna ja kallab sinna viskit sisse. Vana Tallinn ise pidi ka suht lemmikjook olema.

Üritus õnnestus tegelikult täiega. Midagi ei läinud viltu, ilm oli ilus, keegi ei saanud haiget ja inimestel hea meel, et oli võimalus Nha Trangi reisida. 

Ei kommentaari.

Kevad 2017.a.

Siin on üks tekst, mille kirjutasin juba 17. veebruaril. Meil käis detsembri lõpus ja jaanuaris palju külalisi, kuid seekord ei hakanud nende siinolemisest täpsemalt kirjutama. Ilm oli kehv ja me ei käinud kuskil uutel tuuridel. Loomulikult veetsime koos palju toredat aega, nii et vaadake pilte. Kaks väga lahedat sünnipäeva pidasime ka selles ajavahemikus ära. 

PILDID

Nüüdseks on uus aasta saabunud kaks korda, vihmahooaeg on (vist) läbi, koos TETiga saabus päevapealt kevad (s.t kõik aprikoosipuud hakkasid ühel päeval õitsema) ja venelased on endiselt püsituristid. Need on vist märksõnad kiire ülevaate andmiseks. Ma olen laisk olnud, et pole üldse kirjutanud, aga ei hakka siin vabandama ka. Lihtsalt ongi nii, et mõtteid on ja ujudes kirjutan oma peas pikad jutud kokku, aga siis tulen koju ja hakkan koristama, purke pesema, marineerima, e-maile kirjutama, facebookis vastama, vietnami keelt harjutama ning siis ongi kõik meelest läinud ega kirjutamistuju ka enam pole.

               

Ajalooline Naistepäev, kui Troim mulle lille kinkis

Külalisi on meil ka olnud alates 2017.a esimestest päevadest alalisvooluna. Jaanuari alguses siin olnud inimestest on küll natuke kahju, sest oma kuuajasel reisil Tai-Vietnam-Singapur kogesid nad ilusat päiksepaistelist ilma vist neljal korral. Imelik ongi, et tegelikult ei lähe siin ju nii külmaks, et peaks pikad püksid jalga panema ning kilejopet läheb vaja ainult vihma kaitseks, aga ikkagi on tüütu see pilves ilm ja vihm. Ujusin sellegipoolest iga päev basseinis, mis siis, et mõnikord oli meeletu tuul ja kohutavalt tugevad vihmahood; mingi kilomeetrikese kannatas ikka ära ujuda. Ometigi oli ka endal täiesti kopp ees ja aina igatsesime päikest. Kui esimesel siiasaabusmisaastal oleks selline ilm olnud, oleks tõsiselt kaalunud, kas tasub Nha Trangis pikemalt elada. Expattide hulgas räägitakse, et seekord oli 12 aasta kõige sajusem vihmahooaeg ning selline asi pidavatki käima tsüklitena. No loodetavasti.

Aga ikkagi oli lahe vaadata neid venelasi, kes kuskilt Siberist siia lennanud ja olid õnnelikud juba ainuüksi selle fakti tõttu, et saavad ujumispükse kanda ja rannas rummi juua. Nägin ainult ühte tõsiselt torssis prouat, kes oma helesiniste uhiuute bikiinidega varju all seisis, aga enamasti olid nad kõik ikkagi õnnelikud ning hüppasid vette juba hommikul kell 8, hoolimata ilmast. Ilusalongidel ja restoranidel muidugi äri õitses. Salongidel on ukse ees valged tahvlid, kuhu iga päev uued hinnad soditakse, lahe on vaadata, kuidas mõni päev on hind 120 000, siis järgmisel 150 000 ning ülejärgmisel 200 000. Ja nii kogu aeg! Konkreetselt ilma järgi pannakse hinnad.

Rääkides restoranidest, siis TET ehk Kuukalendri uus aasta oli sel korral eriti hull. Ma ei tea, kui palju turiste linnas oli, aga igatahes meeletult. Hiinlased, korealased, taivanlased ja kes kõik veel puhkavad ju ka sel ajal. Hommikuti kella 8-9 ajal olid kesklinna tänavad täis üksteise otsas seisvaid suuri busse. Kuna TET on aeg, mil külastatakse oma perekondi ja üldiselt tahavad KÕIK puhata, siis need üksikud, kes hambad ristis oma puhveti lahti hoiavad (makstes seejuures oma töötajatele mitmekordset palka), peavad toime tulema meeletu rahvahulgaga. Uue aasta esimesel päeval ehk 28. jaanuaril käisid Troim ja Erki mööda linna, sooviga kuskil mõni praeke alla neelata. Troim andis mulle telefoni teel otseülekandeid pea 3 tunni jooksul. Tänavad olid paksult näljaseid inimesi täis. Nendesse restoranidesse, mis lahti olid, oli võimatu sisse pääseda, sest igal pool seisis umbes 100-pealine kamp juba järjekorras. Ma ei kujuta ette, mis käibed restoranidel nendel päevadel olid ja muidugi, millised olid toitude ooteaeg ja kvaliteet? Arvatavasti võtsid paljud sel korral suletud olnud söögikohtade omanikud õppust. Linnas on juba nii palju välismaalasi, et saaks ju palgata kasvõi venelasi, ukrainlasi jmt mimme nendeks päevadeks.

Austrid

Üllataval kombel hinnad turul ei tõusnudki kosmiliselt. Jah, natuke ikka ja see on normaalne, aga mingit 2-eurost kurki me ikka ostma ei pidanud. „ Meie“ restoranid olid (õnneks) kolm päeva kinni, aga peale seda läks enneolematuks mölluks. Kurke, tšillisid, tsukiinisid, hapukapsast ja pasteeti läks meeletult. Iga hommik kell 8 sai Troim telefonikõne või sms-i tellitavate toodete nimekirjaga. Meil muidugi ainult hea meel.

Ilutulestikku polnud sel aastal üldse. 31.12. pole niikuinii siin linnas tähistamist väärt sündmus ja seda oli ette teada, kuid Kuukalendri uus aasta on ikkagi suur pidu ja terve linn ehitud ulmeilusate LED-lampide ja veidrate hiigelsuurte kukkedega, kuid ilutulestikku siiski polnud. Nüüdseks teame ka põhjust. Nimelt juhtus vaid paar päeva enne aastavahetust väga kurb sündmus, kui Cai jõel (jõgi, mis voolab Nha Trangi linnast läbi ja suubub Lõuna-Hinna merre) asuval saarel puhkes tulekahju ning ametlikel andmetel 76 (mitteametlikel 103) perekonda kaotas oma kodu. Seal elasid ääretult vaesed inimesed, kelle majad olid kanajalgadel puulobudikud. Tulekahju süttis õhtul 22 ajal ja tuletõrje ei saanud kuidagi seda kustutama, kuni lõpuks läheneti külakesele veest ja päästeti, mis suudeti, laevade pealt. Inimohvritest muidugi mingeid teadaandeid ei ole. Siin sellistest asjadest lihtsalt ei kirjutata. Kust tuli alguse sai? Ühe versiooni järgi plahvatas bensiinijaam, aga seda ma hästi ei usu. Kuna tegemist on väga, väga ägeda kohaga kinnisvara mõttes, siis karta on, et toimus süütamine.

Igatahes, koondati kohe kõik jõud, et kodu kaotanud inimesi aidata. Esimesena luges perekonnad kokku linnavalitsus ja Khanh Hoa maakond, seejärel sekkusid kiirelt heategevusorganisatsioonid (siin on selliseid inimesi palju, kes aitavad, kas ühte või mitut küla, koguvad annetusi, riideid, süüa, mänguasju orbudele jne jne; peamiselt austraallased tegelevad sedasorti asjadega). Ei tulnud kõne allagi, et need inimesed saaksid sama koha peale oma (niigi illegaalse) onni uuesti püsti panna ja Khanh Hoa maakond maksis väidetavalt igale perele üsna suure summa raha, et nad saaksid esiteks osta omale kõik vajalikud esmatarbevahendid ja teiseks ehitada kuskile uude kohta uue maja. See pole kuulujutt, vaid täiesti kindel fakt. Ja sellepärast, et kohalik omavalitsus pidi novembris-detsembris toetama mudalaviinide ja uputuste käes kannatanuid ning nüüd tulekahjus vara kaotanuid, otsustati, et mingit raha taevasse laskmist ilutulestiku näol ei toimu. Tore ja mõistlik otsus!

Eks paistab, mis seal saarel toimuma hakkab, aga sosistatakse aina ühe hiigelkorporatsiooni nime, kes arvatavasti seal varsti vaiad maasse lööb. Manhattan Nha Trang.

Ja siis järgmise korrani.