Nash Hash märts 2017.a.

 Rohkem fotosid siin

Märtsi lõpus sattusime kaaskorraldajateks Nash hash-nimelisele üritusele. See on iseenesest megasuur rahvusvaheline õllejooks. Nash Hash tähendab, et see on ülemaailmne sündmus, mida reklaamitakse kõikjal Hash-klubides, mida planeeritakse pikalt ette ja mis reeglina kestab üle kahe päeva. Ühes riigis saab ühe aasta jooksul olla vaid üks Nash Hash ning Saigoni või Hanoi hasherid sel aastal seda jooksu korraldada ei või. Me polnud loomulikult elus ühelgi Nash Hashil käinud, kuid kuulnud palju lugusid, millised toredad üritused need on. Üle ilma tulevad tõelised hasherid kokku, pidutsevad, teevad sporti, käivad iga õhtu väljas jne jne. Ja et põhiline, need on kõik „päris“ hasherid, kandes oma koduklubi särki (kleite, põlvikuid, mütse, kotte), teades kõiki lahedaid laule ja mänge jne jne. Jookse on reeglina mitu ja tihti on ette valmistatud erinevate raskusastmetega rajad, arvestades inimeste vanust ja/või füüsilist võimekust.

Foot Job ja Dosage

???? ja Pickle Dick

                                   

Osavõtutasud on kõikjal üsna krõbedad, nii 150-250 dollarit kolme päeva eest. See sisaldab jookse, sööki, jooki ja mingit pidu koos bändiga, võib-olla ka väljasõitu kuhugi looduskaunisse kohta, kuid mitte majutust, hommikusööke jm mitte hashiga seotud kulutusi.

Iseenesest oli põnev Maureeni ja Dingot aidata, kuid nad on kahekesi nii tugevad isiksused, et pikapeale tüütas ära see pidev koosolekute korraldamine ja asjade läbirääkimine, kui tegelikult oli neil endil kõigest nägemus olemas ja meie ideid eriti kuulda ei võetud. Meie osaks jäi laupäevase lõuna valmistamine, lisaks aitasime kinkekotte kokku panna ja loomulikult koha peal info jagada. Troim oli sel ajal veel GM, nii et tal olid juba sellega seoses kohustused. Pidi küll palju karjuma, kuid ta sai oma üülesannetega väga hästi hakkama.

Paar päeva enne üritust saabusid kohale spetsiaalselt ürituse tarvis tellitud seljakotid, maikad ja nokamütsid. Disaini tegi Mary ja see tuli mõnusalt hull. Lahe pilt on asjadel peal, ainult, et kuna ta ei saanud pluusi tegumoes kaasa rääkida, siis särgil on see pilt natuke vale suurusega. Iga osaleja sai endale seljakoti, mis sisaldas lisaks pluusile ja mütsile veel igasugu Nha Trangiga seotud träna, mis arvatavasti kohe prügikasti maandus.

Kogunemine CrazyKim´i ees

Rent Boy teeb süüdistust

Nash Hashile saabus 150 inimest ja reede õhtul oli Crazy Kim´is tutvumisõhtu, kus osalejad registreerusid, said oma nännikoti ning ohtralt süüa-juua. Kamp oli tõesti kirju. Kui Mary ja Troimiga puhveti poole läksime, hakkas kõikjal silma erinevate Hash-riietega inimesi. Esimesena märkasime vaid vanamehi, käevangus kenad miniatuursed asiaadid. Väga paljud olid Pattayast ja siis pole see ju üllatav. Mina reedel Hash-pluusi selga ei pannud, selline karjavärk ei istu. Miks ma peaks baari minekuks selle totaka spordipluusi selga panema. Tai tšikkidel olid liibuvad minikleidid Hash-kirjadega. See juba natuke teine asi. 

Mul on hea meel, et me seal alguses suurt kedagi ei tundnud, sest vaesed Maureen ja Dingo muud ei saanud, kui „Helllooooo“ musi-musi-kalli-kalli. Nad käivad igal aastal erinevates kohtades ja eriti tihti Tais ja Kambodzas. Õlut võis igaüks ise kuulerist võtta ja seda ei pidanud kellelegi kaks korda ütlema. Mehed tassisid San Miguel´e nii palju kui kätte korraga mahtus.

Laupäeva hommikul kell 10 kogunes kaader jälle Crazy Kim´i ja ronis kolme bussi peale. Troim, E-Cup ja veel mõned vinnasid endal nabad paigast, laadides sõidukitesse õllekaste, kuulereid ja jääd. Sõitsime Long Beachile ja seal toimus esimene jooks. Meie normaalne hash on kell 15, nii et kell 11.30 jooksma/kõndima hakata on ikka paras katsumus. Sel ajal on päike täpselt seniidis ja isegi rahulikult istudes hakkab higi jooksma. Vaesed vaprad vietnamlased, neil oli tol hetkel ju just lõuna+uinak. Rada oli raske. Megapikk, vist 8 km ja üle liivadüünide ja läbi okkaliste põõsaste. Joogipeatusest läksime mina, Troim ja Mary bussi peale, et jõuda Shacki (randa) enne teisi ning teha ettevalmistusi lõunasöögiks. Bussijuht oli aga totu kuubis ega teadnud kuhu sõita, jäi mingi kruusahunnikusse kinni ja manööverdas edasi-tagasi nii kaua, et meile jäi vaid napp 15 minutit oma tohutu tavaari alla randa tassimiseks.

Olime väga hästi ette valmistunud, arvestades nii lihasööjaid kui taimetoitlasi. Eineks oli pasta kanaga, pasta tomatikastmega, pasteet, oapasteet (nagu hummus natuke), värske kurk, tomat, marineeritud kurk, saiad, arbuusid, ananassid, banaanid. Mary tegi megaarmsad sildid kõikidele toitudele ….. aga siis saabus kaos.

Ei tahagi sellest kirjutada. Hasherid hakkasid tilgakaupa saabuma ja mitte keegi ei lasknud meil korralikult lauda ette valmistada, vaid lendasid peale nagu näljased kotkad. Segasime esimesena kokku taimetoidupasta ja kõik hakkasid seda kühveldama, palusime neil oodata ja mitte süüa ära vähemuses olevate vegetaarlaste toitu, aga see oli nagu rääkimine seinaga. Mina, Troim ja Foot Job karjusime endil hääled ära: „People, please wait for 5 minutes!!!! We will let you know when we are ready and you can come and take the food!!!“. 

Kui me juba kurjaks saime, tõmbus mass tagasi. Toimetasin midagi arbuusiga, kui nägin, et üks mutt ikka salaja endale pasteedisaia teeb. Ütlesin talle, et „halloo, kurt oled või?“ (okei, nii päris ei öelnud) ja ta vastas, et „aaa, somebody said, that we can still take the bread“. Vot see „somebody said“ oli nagu terve nädalavahetuse märksõna. Kogu aeg keegi kuskil oli rääkinud! Aaarrgghhh. Kuidagi saime seal toitlustatud ja isegi kiidusõnu sadas igast küljest, aga endal oli tühi tunne. Terve nädala olime juba ju valmistunud, ise teinud kõik pasteedid, marineerinud kurgid, keetnud pastakastme. Kuigi kõik oli imemaitsev, jäi sööki ikka ohtralt järgi ja sõime kolmekesi seda pastat kolmapäevani. Mary jagas ka oma sõbrantsile. Mis inimesed need sellised on?

Võime muidugi nüüd „CV-sse“ kirja panna, et meil on 150-pealise seltskonna, kes koosneb ei-tea-mitme(kümne)st erinevast rahvusest, toitlustamise kogemus, rannas, liiva peal, põlvekõrguste laudade taga.

Lihtsalt foto tüüpilisest Vietnami wc-st, kus kõik on päkapikkudele mõeldud. Et end peeglist näha, peab kummardama.

Vaade Nha Trangile merelt

Laupäeva õhtul toimus suur pidu BBQ UnIn-is. Kõik mukkisid end üles, panid peokleidid selga ja suundusid õhtustama ning bändi saatel tantsu vihtuma. Söök oli serveeritud rootsi lauana ning kordus sama möll, mis päeval – inimesed läksid lihtsalt hulluks ja segi iga toidutüki pärast. Ainsad normaalsed inimesed olid meie oma hasherid.

Pühapäeva kogunes üllatavalt sirgete nägudega grupp taaskord Crazy Kim´i, tegime väikse Hashi ehk ronisime mäe otsa ja alla, ning siis laevade peale. Tunnikese pärast randusime imeilusas rannas, kuhu oli alles rajatud pisike katusealune restoran. Olime vist esimesed kliendid ja siinkohal suured tänud Taxi Girlile, kes selle pärli leidis. Rand oli tõesti fantastiline, kristallselge vee ja kuuma liivaga lahesopp. Snorgeldasin natuke ja kahjuks märkasin peamiselt põhjas lebavat prügi. Meritähti, merisiilikuid ja värvilisi kalu muidugi ka, kuid rämpsu oli liiga palju. Seda enam tegi kurjaks, kui nägime, kuidas üks hash-vanamutt veest välja tuigerdas ja oma tühja õllepurgi lihtsalt liivale virutas. Troim röögatas, kuid mutt oli vist juba nii purjus, et ei jaganud ööd ega mütsi.

Saabumine saarele. Suure laeva pealt väiksele ja sellega kaldale.

Selfie

Hullavad vees. Eriti kena nigeerlane Ho Chi Minhist. 

Puhkehetk

Pikajalgsele piigale pandi mingi kiirusega seotud nimi, aga ei mäleta, mis täpselt. Dingo antud nimed on tihti liiga keerulised. 

Laulavad "Alice"´it

Kohtusime muidugi ka toredate inimestega, eriti kihvt oli näha noori Hanoist ja Saigonist. Seal klubides on paar väga lahedat tüüpi. Imekspandav, et peaaegu 10 inimest teatasid, et "jaa, Eesti, muidugi ma tean seda riiki, olen seal käinud". Päris tore! Üks Pattayast tulnud austraallane käis kogu aeg ringi Vana Tallinna pudeliga, mis pidavat tal talisman olema. Kunagi mitu aastat tagasi oli seda joonud (ostetud Taist) ja nüüd kasutab pudelit pläskuna ja kallab sinna viskit sisse. Vana Tallinn ise pidi ka suht lemmikjook olema.

Üritus õnnestus tegelikult täiega. Midagi ei läinud viltu, ilm oli ilus, keegi ei saanud haiget ja inimestel hea meel, et oli võimalus Nha Trangi reisida. 

Ei kommentaari.