Luccaga maailmas: Uus korter, uus roller (mai-juuni 2017.a.)

Maikuus sai ootamatult otsa üks viisaastak. Mul on neid viie aasta etappe ennegi olnud – viis aastat Tartus ülikoolis ja viis aastat Suur-Ameerikas. Nüüd hakkas lähenema viis aastat elamist Tue Tinhi tänaval. Ootamatult saime pakkumise Chi-lt, kes on meie kauaaegne tuttav. Ta omab ühes n-ö valitsuse majas 10. korrusel nelja korterit ning kuna Nha Trangis ta enam eriti aega ei veeda, tahtis ühe neist meile välja üürida. Kauplesime endile soodsad tingimused ja olime väga elevil. Olime siin varem paar korda käinud ja ma olin juba esimesest silmapilgust vaimustunud korterist avanevatest vaadetest. Leping sai alguses 01. juunil, kuid võisime kolimisega alustada juba varem.

Vasakpoolne on meie üürileandja Chi

Õhtu

Korter oli seisnud pikalt tühjana ja koristamist tunda saanud vist kunagi igiammustel aegadel, sest enne sisse kolimist käisime seal sada korda lihtsalt küürimas. Alustades külmutuskapist, mis on uus ja superhea, aga haises kohutavalt ning oli täis igasuguseid plekke, lõpetades laminaadist ribikardinatega, mis olid algul lihtsalt tumehallid ja pärast korralikku veega pesemist osutusid helepruunideks. Pliit oli nii must, et tahtsin selle esimese hooga kohe prügikasti visata, aga pärast pesemist tuli alt välja ilus sinine ja täiesti töökorras asi (ilus sinine on siin muidugi irooniaga, pigem on tegu ägeda retrostiilis üllitisega, millel peal roosipilt ja kiri „Tokyo“). Jätkusid tööd akendega, seintega, kappidega (mida on palju), sahtlitega jne jne. Pluss muidugi vannituba. Ämblikuvõrke ja sisseimbunud mustust oli väga palju. Kõige suurem nõgi voolas alla mööda aknaid ja nende vahesid. Me lihtsalt pesime kõik üle.

Puhastusvahendite peale kulutasime terve varanduse, aga tegelikult oli tore. Megalahe oli kõike kahekesi koos teha ning möllata. Kuna välisuks oli tihti lahti, tabasime alailma uudishimulikke naabreid sisse kiikamas.

Korter alguses 1. Foto pealt ei saa muidugi aru, et midagi must oleks.

Korter alguses 2. Nüüd oleme kõik mööbli ümber tõstnud ja köök on avatud.

Õudsalt põnev on elada vietnamlastega koos suures majas. Mulle meeldib näha nende elu lähemalt ja see, et liftis sõidame koos tavaliste inimestega, kes ei hakka meiega vene keeles mõttetut juttu rääkima. All liftide ja parkla juures on 24h kaks turvameest, kokku on neid vist neli – kõik auväärsed vanahärrad, viisakalt vormiriietega. Lapsi on majas palju. Uue kooliaasta puhul on all liftide juures tabel lasteaeda ja esimesse klassi minejate nimedega (+ aadress, emanimi ja isanimi). Ainuüksi meie majast alustab sel aastal uut kooliteed 11 last, lasteaeda läheb 7. Eestis läheb mõnikord terve küla peale 11 last esimesse.

Elame nii kõrgel, et nüüd on meil kahelt suurelt rõdult fantastiline vaade mägedele ning pisut näeme ka merd ja Vinpearli. Hommikused ja õhtused valgused on lihtsalt lummavad.

Hommikul kell 5. Kuu on taevas.

Mere poolt päike tõuseb. Päris üks uus hotell on ehitamisel, eks.

Ühe asjaga panime totaalselt puusse – nimelt eeldasime, et kõrgemal on millegipärast vaiksem kui esimesel korrusel. Nooooot! Jah, karjuvat vanamutti, haukuvaid koeri ja kirevat kukke enam pole, kuid see-eest on pea 24h kestev kill-koll-ehitusmüra ning tänavalt kostev tuututamine. Elame Nguyen Thien Thuatil, mis on suur tänav ja selle peal sõidavad kõik bussid, autod, motikad. Ehitus vaibub kell 2 öösel ja kell 4 hakkab puhuma pasun: „tulge ruttu katel keeb, kukk on jalgupidi sees! Tut-tut-tut-tut-tu-tut-tuuuuuuuuuu!“.

Tegelikult oleme ikkagi rahul, see koht on kuidagi rohkem oma. Eks oli kurb eelmisest kohast ära minna ka, aga ausalt öeldes, mitte eriti. Igasse kohta võib kiinduda, aga põnev on edasi liikuda. Troimil oli kõige kurvem maha jätta palmi, mis tänu meie arbuusikoortele nii kenasti kasvama hakkas. Uues korteris kasvatab ta aga tomateid, arbuuse, kurke ja veel igasugu taimi, sest siin olid juba algselt taimekastid olemas. Väga algajad aiapidajad oleme, sest saaki (väga) ei tule.

Troim eelmise korteri rõdul koos meie armsa palmiga.

Üks ütlemata äge asi on, et Mary kolis teise Chi korterisse ja elab nüüd meiega samal korrusel. See on väga lahe ja nii on lihtne teineteist aidata ja koos väljas käia. Talle meeldib samuti, et meil on nüüd uus vaatenurk sellele linnale, uued pisikesed tänavad, mida avastada ja uued kohalikud müüjatädid, kellega tutvuda.

Seoses elukoha vahetusega tundus, et aeg on välja vahetada ka armas Rollu. Ostjad leidsime FB-st ja nendega kohtumisest kujunes Troimil naljakas 4-tunnine esmaspäevahommikune baarisistumine. Kuus aastat Hiinas elanud austraalia-kanada segapaar kolis vahelduseks Nha Trangi ja Troim rääkis neile Vietnamist, sellest linnast ja meist. Keskealine naine ja vanemapoolne mees motikast väga huvitatud polnud, aga tellisid aina õlut ja pommitasid Troimi küsimustega. Sõidukogemus neil ka praktiliselt puudus, aga Troim tegi naisele väikse koolituse. Loodetavasti läheb neil meie Rolluga hästi. Viisime Rollu pärast ülevaatust neile ära ja jalutasime seejärel, kiivrid käe otsas, koju tagasi. Siis oli küll kurb tunne.

Kaua me ilma sõiduvahendita polnud. Juba mõne päeva pärast tuli Troim mulle Ana Mandarasse järgi uhiuue Suzuki Impulse´iga. Sini-must-valge ja lihtsalt megailus. Eriti meeldis, et ostsime esindusest täiesti uue masina ja saime seega esimest korda elus olla sõiduki esmakasutajad. Üks rolleri väljavahetamise põhjus oli soov hakata rohkem ümbruskonda avastama. Nüüdseks oleme teinud juba kaks toredat retke.