Eesti talvele 1:0 ära tehtud

14.05.2013.a

Ma saan aru, et Eestis on nüüd pikk talv läbi saanud. Mõnus mõelda, et meil see aasta seda tuisu ja lörtsijama polnud.

 

Passipilt

 

Mõnus rahulik elu on olnud nüüd peale reisi. Lähemalt suhtleme ainult Jane´i ja Mark´iga ning see sõprus muutub aina toredamaks. Käime vastastikku külas, trehvame Booze Cruise´is ja räägime maailma asjadest ja oma eludest. Ühtlasi ka õpetame teineteisele uusi asju või nippe. Noh, mingeid selliseid lihtsaid majapidamisasju.

Vahepeal on siin lahti läinud ehitusbuum – igal tänaval lammutatakse ja ehitatakse. Kõikjal on mingi kopsimine, puurimine ja keevitamine. Meie maja on küll valmis, aga ega ei saanud kehvem olla. Ühel õhtul tulid rõdule ehitusmehed ning tassisid meie palkoni täis tellinguid, redeleid ja suuri värvipotte. Järgmisel hommikul läks siis värvimiseks. Väiksed poisid kõikusid ilma igasuguste kaitsevahenditeta rõdul maa ja taeva vahel ning pintseldasid seinasid. Ühtlasi muidugi pritsisid täis ka akna, käsipuu ning all tänaval seisva Roy motika. Õnneks sai meie rõdul plätserdamine poole päevaga läbi, aga ülejäänud maja tuunimine kestis veel pea nädala. Muidugimõista oli brigaadil iga päev kell 12-14 lõunapaus ning sel ajal magasid ehitajad allkorrusel garaažis paljaste kahhelkivide peal nagu sprotid reas.

Noh, nüüd on maja jälle korras. Huvitav on aga jälgida, kuidas siin-seal nurga peal iga päevaga tänavapilt muutub ning mismoodi siinne majade ehitamine käib. Meie muidugi ootame, et nad ehitaks terve linna väljarenditavaid kortereid täis, kuna see tähendaks konkurentsi tõusu ja hindade alanemist. Loodetavasti juba sügisel on valik suurem. Väga selgelt on näha, et uuendused toimuvad eelkõige venelaste hüvanguks. Jane rääkis, et juba mitu austraallast ja itaallast on oma poodide või restoranide rendipinnad venelastele müünud ning nüüd luuakse nendesse aukudesse kibekiiresti uued venemeelsed ja -keelsed ärid.

Arendamine käib igatahes. Seda ka lennurindel. Vietnamlased ootavad venelasi kui mingeid suuri imelehmasid udarad raha täis. Ka Vietnam Airlines avas aprilli algul otselennud Nha Trangi ja Moskva vahel. Juhheeei! Aga .... uurisin natuke asja ja kahjuks lendab see lennuk Domodedovo lennujaama. Kõik Tallinna lennud lähevad aga Sheremetjevosse. Pagan! See tähendaks siis, kas a) Venemaa viisa tegemist või b) lendamist Domodedovost Riiga. Igal juhul on see hea uudis ning niimoodi on meile tagasi Eestisse-lendamine kõige mugavam.

Aprilli lõpus olid siin ka suured pühad. 30.04. ja 01.05. olid ametlikult vabad päevad, aga kuna 29. oli esmaspäev, siis oli ka see enamustel vaba ning seetõttu oli neil pikk-pikk nädalavahetus. Paar päeva oli jälle nagu TET. Linn oli maakaid täis ning pargis käisid tüdrukud ja poisid mind uudistamas. Varahommikuti ja õhtupoolikuti olid nad kõik rannas ning hullasid lainetes, sõid ja jõid oma sooja õlut meeletutes kogustes. Lõuna ajal istusid aga kõik suurte kampadega varjus puude all, nagu Nukitsamehe metsakollid, kes valgust kardavad.

Supermagajad väiksest saati. ükskõik, kus ja ükskõik millal.
 

 

Meie ostsime aprillikuu viimasel päeval aga blenderi. Nii ammu olime sellest rääkinud ja uurinud, et nüüd tegime asja ära. Korralik masin on ja purustab tõesti hästi. Kutsusime kohe Jane´i ja Mark´i külla mojitosid jooma. Mul suurt usku polnud nendesse kodutehtud kokteilidesse, aga suurepärased tulid välja. Blenderdasime kokku jää, laimimahla, piparmündi ja suhkru. Valasime selle klaasi ning sinna peale rummi ja soodavett. Mmmmm, megahea. Kõik maitsed olid olemas, natuke hapu, natuke magus jne. Ja just hea, et polnud mingeid jää- ega piparmünditükke. Ilus heleroheline jook tuli välja. Ilma probleemita kulistasime neljapeale terve rummi sisse :P Ja siis BC .... .

Eehh, vahepeal tõstis Troim toa ümber ning nüüd on palju rohkem ruumi. Mässas natuke seal diivani ja telekaga ning üldilme on vanast palju-palju parem. Meil läheb siinelamine iga päevaga aina mugavamaks ja kodusemaks. Nüüd on juba kahju, et Maigi, Koha, Kiga ja Leis käisid meil külas, kui meil polnud veel korralikke taldrikuidki 6-le inimesele, rääkimata klaasidest, mikrolaineahjust, blenderist jne. Praegu saaksime külalisi palju paremini võõrustada. Aa, lisaks ostsime arvutile hiire ja HDMI juhtme. Mis siis, et Eestis on neid juhtmeid kõriauguni, siin oli seda ka ju vaja :D Mark tõmbab meile filme ja seriaale ning et neid telekast korralikult vaadata saaks, oli seda juhet jälle vaja. Nii et vaikselt korjame endale siin vara.

Pensionäride tegevustest veel. Nüüd sisustab meie päevasid ka male. Iga päev teeme paar mängu ning ma arenen iga korraga. Üllatusin, kui hea õpetaja Troim on. Enne ma natuke pelgasin selle õppima hakkamist, kuna arvasin, et niikuinii ta ainult röögib mu peale ning läheb närvi, kui ma millestki aru ei saa, aga reaalsus on hoopis vastupidine. Ta viitsib mulle pikalt ja laialt seletada, mida erinevad käigud tähendavad ega lähe mitte üks raas närviliseks. Mulle väga meeldib. Käigud sain kohe selgeks, aga käikude ettemõtlemine ei tule mul nii hästi välja. Ja mõnikord ei märka mõnda eriti labast olukorda, aga seda juhtub Troimil ka (küll haruharva). Ma ei saa veel öelda, et ma seda mängu hästi mängida oskan, aga enda üle olen uhke küll, sest üks oskus on nii ehk naa omandatud.

 

Ma olen ennegi kirjutanud, kuidas rannas tulevad tihtipeale minu juurde tudengid, kes tahavad inglise keelt harjutada. Nüüd käidi juba sooviga vene keelt praktiseerida! Sellele palvele vastasin siiski eitavalt. Järgmine päev aga istus minu kõrvale üks häbelik noormees. Ega ma ei viitsinud temaga absull rääkida, aga natuke kahju hakkas ja nii ma siis ütlesin, et okei, istu pealegi, ma lahendan ristsõna edasi, aga ma võin samal ajal rääkida. Tavaliselt küsivad nad kohe selliseid küsimusi, et, kuidas Vietnam meeldib ja kus ma käinud olen ja mis toit mulle meeldib, aga see tüüp uuris hoopis ristsõna kohta ja küsis, kas ta võiks ka proovida lahendada???? Siiani pole ükski kohalik isegi teadnud, misasi see ristsõna on, ja ega see vist ka ei teadnud. Ma seletasin sellepeale nagu 5-aastasele, et tead, see on Eesti keeles, sa ei saa seda lahendada. Okei, sai aru. A siis tuli veel parem küsimus: „sa kirjutad nii imelikult, teise käega, kas teie keeles kirjutataksegi niimoodi?“. Ma vaatasin veel suuremate silmadega talle otsa ja rääkisin siis talle vasakukäeliste inimeste olemasolust. Et no igal pool on neid. Sündisin sellisena noh :) Pärast alles mõtlesin, et äkki neil on siis ka nagu meil vene ajal, et kõigile lihtsalt suruti pliiats paremasse kätte. Siin siis nad äkki ei mõtlegi, et äkki mõni kirjutaks teise käega. Või neil tõesti polegi vasakukäelisi????? Okei, midagi sisukat see tagasihoidlik noormees küsida ei osanud ja ma siis küsisin ise, et mitte täitsa vaikuses istuda. Uurisin, et kus see Nha Trangi Ülikool on ning kus ta elab. Sain nagu aru, et rendib korterit, aga mu järgmine küsimus oli, et kus ta kodu on, kust ta pärit on ja siis ütles ta, et Paradise Hotel :D Lõpuks sain teada, et tegelikult on tema vanematekodu Hanoi lähedal. Ja siis, miks ta Nha Trangi Ülikooli valis, kui seal kodu lähedal on ka häid ülikoole – a mu sõbrad on siin! See vastus oli minu jaoks taaskord kõva näitaja. No krt, ülikool pole mingi lasteaed, et ma valin selle, kus mu sõbrad on. Vähemasti võiks vastata midagi targemat. Tema jälle midagi ei küsinud, nii et istusime jälle vaikselt, kui ta äkki püsti tõusis, tänas ja ütles, et tal on hirmus kiire ja palju asju teha ning peab ära minema :) On ikka imelikke tüüpe. Ma tean, et tegelikult ma ei peaks/tohiks niimoodi võõrastega kogu aeg rääkida, aga mis ma teen. Mul hakkab neist natuke kahju ja ega see mult tükki küljest ei võta, kui ma natuke nendega räägin, aga tüütuks läheb, kui nad õigel ajal ära ei oska minna.

Praegu tuli meelde üks asi taivaanlaste kohta. Nimelt, ajalehti ja raamtuid loevad nad tagant ette ja alt üles, aga telekast subtiitreid samamoodi kui meie. Kõik on ikka hieroglüüfid.

Ja Troimi isa Peeter palus, et ma paneksin blogisse ühe asja. Margus nimelt ütles Petsile, et enne ei tohi Vietnamist tagasi tulla, kui vööümbermõõt on 10 cm väiksem. Peetril aga see ei õnnestunud, kuna tema sõnul pole võimalik nii hea võõrustamise korral mingeid sentimeetreid kaotada :)

 

 

Ükspäev nägime tänaval sellist hirmunud kakukest. Kohe tuli ka omanik, kes linnukese õrnalt oma käte vahele võttis ja tagasi puuri viis. Nii kahju, et selliseid linde ka omale lemmikloomaks võtavad.

 

4. mai. Minu onu Jantsi sünnipäev ning päev, kus Eesti ja Vietnam pidid oma satelliidid orbiidile lennutama. Eesti oma paraku läks paar päev hiljem. Vietnami satelliidi kohta andmed puuduvad.

Lucca jäis koristajaga pesu pesemas

külm ja mmmõnus mmmmojito