...jätkub....
 |
| no comments |
Nha Trang
Esimene päev läks niisama sisseelamise tähe alla. Ema oli nii väsinud, et arvas, et ei jaksa isegi õhtust tulla sööma, kuid peale paaritunnist uinakut saabus energia tagasi. Panime nad elama Danny hotelli Carpe Diem ning hoolimata hotelli natuke kõrvalisest asukohast jäid nad oma tubadega väga rahule. Danny on pannud suurt rõhku oma hotelli mugavaks ja ilusaks muutmisele, seal on kõik pisiasjad läbi mõeldud. Igatahes olid vanemad rahul, et said peale seda jubedat rongi end rahulikult suures voodis pikaks sirutada ning õhtusöögiks end koguda.
Läksime koos Jane´i ja Mark´iga
Lanterns´isse. Selles kohas käisime Troimiga kunagi
kokanduskursustel, aga söönud seal ise polnudki. Resto oli puupüsti
täis. See on täiesti müstika, kuidas sellel kohal on iga päev
täismaja, järelikult ikka väga hea reklaam. Samas, toidud olid ka
head, ilusti serveeritud, ettekandjad olid kiired ja abivalmid ning
pärast tahtsid saada tagasisidet, kuidas maitses. Eks mul oli natuke
eelarvamus, kuna nägin, kuidas kursustel seda E621 jõhkralt lisati,
aga ma ei hakanud seda teemat seal lauas üles võtma.
Seltskond sulandus väga hästi kokku
ning me olime Troimiga meeldivalt üllatunud, kui hästi minu ema ja
Peeter inglise keelt räägivad. Nad pole ju üldse harjutanud, aga
seal lauas hakkas jutt kohe jooksma. Jane ja Mark olid jällegi
vaimustunud, kui toredad vanemad meil on. Muidugi said nad ka Eestist
kingitusi: šokolaadi ja Eesti T-särgi, mille Mark kohe selga pani.
Isast oli natuke kahju, et ta inglisekeelses vestluses osaleda ei
saanud, aga tõlkisime talle jooksvalt. Eks esimesel päeval pidi ka
BC üle vaatama ning seal vanemaid teistele tutvustama. Naljakas oli
vaadata inimeste reaktsioone, kuidas mõni ütles, et ma olen rohkem
ema moodi ja teine, et olen isaga „same, same“ :) ning
tähelepanelikult uuriti ka Troimi ja Peetri sarnasust. Seda
sarnasuse asja ütlesid aga väga paljud, sealhulgas meie turvamees.
Vanemad on siin riigis väga tähtsad ja austatud.
Ja järgmisel päeval oligi juba Troimi
sünnipäev. Hommikul kogunesid kõik meie juurde, kallistasid ja
musitasid Troimi ning tõid kingitusi. Troim oli nii üllatunud ja
jäi loodetavasti väga rahule sellest suurest tähelepanust. Üks
üllatuskülaline oli tal ka – Väike Lucca tuli Eestist õnne
soovima! Muuhulgas sai ta kingiks suure paksu Keith Richards´i
eluloo raamatu, suitsujuustu ja Jane´ilt-Mark´ilt malaariavastase
komplekti (ehk siis suur pudel Gordons´ gin´i + laim + toonik;
juures täpne manustamisõpetus :)).
Sünnipäevahommikukohvi sõitsime
jooma Chong Promontory Kaljude juurde. Ja sõitsime bussiga, et mitte
kogu aeg taksojuhtidega võidelda, pealegi saab bussiga väikse
ekskursiooni ka ning bussid on siin konditsioneeritud ja puhtad,
ainult et nii kui meie peale astusime, pandi üürgama kohalik
muusika. Tundus, et meie pärast :) Chong Promontory´s on mõned
kenad kohvikud ja imeilus vaade. Lisaks sai vanematega üks
turistikoht ära vaadatud ning neile hiiglase-käe legend ära
räägitud.
Üldiselt olid vanemad megaõnnelikud
ja neil meeldis olla Nha Trangis, puhata, õlut-veini juua ning
meiega ringi hängida. Isad higistasid mõnuga ning me kinnitasime
neile, et siin võib vabalt vahepeal ilma särgita ringi kõndida,
vahet pole, niikuinii peetakse venelasteks. Ka ema hakkas end palju
vabamalt tundma, ütles, et Tallinnas olles mõtles ta küll, et ei
julge siin üldse randa minna ja häbeneb, kuid siin soojas kliimas
ununevad sellised asjad kiirelt. Paari päevaga ei mõtle enam selle
peale, kas su soeng on tipp-topp korras ja ripsmed värvitud.
Lihtsalt lähed kaasa selle mõnusa kuuma kliima fiilinguga.
Troimi sünnipäev jätkus õhtul, kui
tegime traditsiooniline double-külastuse – esmalt Sheraton ja siis
Lac Canh. See on väga hea kontrastide näitamise viis. Sheraton oli
muidugi super, peen ja ilus. Lac Canh aga ehmatas mu ema küll
korralikult ära. Eks ta midagi eriti ei öelnud, aga suurt midagi
peale riisi süüa ka ei julgenud. Millegipärast tundus talle seal
räpane, kuigi tegelikult on see koht täiesti turvaline. Õpetasin
isale pool õhtut pulkadega söömist ja ta sai juba päris hästi
hakkama, igatahes ta tahtis õppida ning üritas iga pisemat
riisitera ja kapsalehekest pulkadega haarata. Lõpuks tuli hästi
välja, aga paar päeva hiljem alustasin õpetamist otsast peale.
Õhtu lõpetasime muidugi Booze Cruise´is. Oli väga meeleolukas
ning kohale saabusid ka Lucca koos oma väikse vennaga. BC töötajad
arvasid nüüd muidugi veel rohkem, et me oleme täiesti veidrikud.
Jüri leiutas Booze Cruise´ile eestikeelse vaste – Puust Kruus. Et
niimoodi jääb talle see paremini meelde.
Esmaspäeva, 18. märtsi, tegime rahuliku päeva. Reisi algus oli niigi tormiline olnud ning randa nad polnudki veel saanud. Kõigil oli muidugi üks eesmärk, võimalikult pruuniks saada, nii et nii nad siis lamasid seal ühe ja teise külje peal ning püüdsid päikest. Õnneks ikka määrisid end kreemiga ka. Tänu oma emale ja isale sain ise ka natuke „valge inimese“ tunnet tunda ning Lousianas toolide peal peesitada. Ohh, kui mõnus see oli. Nüüd saan aru, küll, miks Jane iga päev Louisianas on ja tooli rendib. Tooli peal on ikka hoopis mõnusam kui liiva sees. Õhtuks oli isa igatahes nagu vähk, nahal olid tugevad päikserandid juba, ning Troimi isa oli suutnud miskitmoodi oma jalatallad ära kõrvetada. Ega ta muidugi eriti ei istunud ka, vaid ainult jalutas mööda kuuma liiva, aga liiv on siin tõesti nii-nii tuline, et peab ettevaatlik olema.
Teisipäeval, 19. märtsil oli mu
ema-isa 31. pulma-aastapäev, mis tähendas jälle tähistamist.
Hommikul käisime kõik koos jala turul ning klõpsisime mutikestest
pilte. Meie jaoks tavaline rutiin, aga vanematel muidugi megahuvitav.
Elusate lindude sektsiooni me neid viima ei hakanud, mu ema oleks
vist kohe minema jooksnud siis.
Pärastlõunal sõitsime aga I-Resorti. See on ka mudavannidekoht, kuid uuem ja 2 korda kallim. Tahtsime ise ka näha, missugune see on, kuna Jane kiitis seda taevani ning ütles, et see on ikka nagu 5-tärni koht. Sõitsime taksoga sinna ning jätsime juhi meid ootama, arve oli ees 142 000. Tavaliselt need tüübid ikka ootavad ja passivad, et nende kliendid tagasi sõidaksid, aga seekord meil vedas! Kui me välja tulime, oli meie kutt kadund, nagu tina tuhka ja me võtsime uue takso. Mis tähendas, et saime sinnasõidu tasuta. No mis siis, I-Resort´i sissepääsupilet on ise juba niipalju kallim, et väga vahet polnud.
Süsteem oli sama, mis Thap Ba´s –
dušš, mudavann, mineraalveevann, kosed ja basseinid. Riietusruumid
on ilusamad ning kuidagi väga vaeva on nähtud seal nende kaljude ja
asjade ehitamisega, aga ma ütleksin, et üldiselt on see uus koht
nõrgem. Näiteks mudavannis saime küll omaette olla, aga kuuma
mineraalveevanni eraldi ei olnud. Seal vedelesime koos teiste
inimestega ja see oli nii suur, et seal võis ujuda. Lilli, puid ja
rohelust on ka vanas rohkem. Uus oli natuke kõledam ja totakam. Ei
teagi. Vanematel muidugi võrdlusmoment puudus ja neile väga
meeldis. Ega see muda sees vedelemine on omaette kogemus, kuna see
muda siin ei haise ega ole mingi vastik paks kleepuv ollus. Aa, ja
siis kõigile anti rätikud ja pudel vett, mis oli tore väike žest.
Tagasi sõitsime siis juba uue taksoga,
mille meeter hakkas taas nullist tiksuma. Enne linna tegime peatuse
Po Nagar tornide juures ja kupatasime vanemad vanasid ehitisi
vaatama. Tuleb ikka vaatamisväärsused ära näha.
Õhtusöögi sõime Aisha´s. Püüdsime
küll Mariannat ka kätte saada ning talle šokolaadi viia, mis isa
spetsiaalselt temale mõeldes ostnud oli, kuid tüdruk ei vastanud
meie sms-idele ning restoranis teda ka ei olnud. Mis siis ikka.
Õhtusöök oli hea ning kogu atmosfäär ja värk avaldas vanematele
muljet. Istusime teisel korrusel ning saime mõnusalt omaette olla.
Järgmise päeva vedelesime jälle
rannas ning meie Troimiga käisime Metros, et seekord ise õhtusöök
teha. Liiga palju juba väljas söödud. Maks, riis, salat. Kahjuks
ei saanud Pets tulla õhtust sööma, kuna tema jalgade alla olid
nüüdseks tekkinud juba villid ning ta ütles, et iga samm on nii
piinarikas, et ta lihtsalt ei suuda kõndida. Tegi endale hoopis
kodus mitu korda jaheda veega jalavanni ning määris taldasid.
Viisime söögi talle hotellituppa.
Jüri käis pärastlõunal
massaažisalonge avastamas ning meie jalutasime emaga linna peal ning
ostsime igasugu maiustusi talle Eestisse kaasa. Jüri käis üldse
palju üksinda ringi luusimas ning elu-olu vaatamas. Näiteks tihti,
kui kõik peale õhtusööki koju tuterdasid, läks isa paari tunni
pärast üksinda linna vaatama. Jälgis, kuidas uusi maju ehitati,
mismoodi motikamehed töötavad ja kuidas valgetele meestele
tüdrukuid pakutakse. Lisaks kõigele avastas ta, et üks
ratastooli-tüdruk, kes meile alati lehvitab ning kellega me juttu
räägime ja kelle käest mõnikord nätsu ostame, suudab tegelikult
kõndida. Isa ütles, et jälgis teda natuke ning vaatas, kuhu ta
sõidab. Tšikk sõitis ühele kõrvaltänavale ning siis tõusis
toolist püsti ja astus paar sammu oma sõprade juurde õhtust sööma.
No ma ei tea, võib-olla on tal mingi jalgade probleem, et ta ei saa
korralikult ja ilusti kõndida ning sellepärast sõidab
ratastooliga. Aga igal juhul, see oli see uudis ka Jane´ile ja
Mark´ile.
Niisiis, üks puhkepäev läbi ning neljapäeval, 21. märtsil oli jälle kavas aktiivne tegevus. Jane´i abiga rentisime 7 peale maasturi ning sõitsime linnast välja. Enne veel ronisime Valge Buddha juurde ning nägime ühte kummalist asja – nimelt on seal üks suur kell, mida mõni munk mõnikord lööb ehk siis tegelikkusest tõukab mingit suurt horisontaalselt rippuvat tala vastu kella. Seekord aga oli kella juures järjekord ning valged turistid istusid üksteise järel kella sisse (kella all oli väike pink) ja lasid siis mungal kella lüüa. Ma pole siukest asja enne näind. Mis head sellest tulla võib, pole mul aimugi. Aga kurdiks jääda või peavalu saada on minu meelest küll suur tõenäosus.
Edasi jätkus teekond ida poole. Peagi
lõppesid majad otsa ning kahel pool teed laiusid ilusad rohelised
riisipõllud. Veel tunnike sõitu ning põllud asendusid puude,
põõsaste ja aina tihedamaks muutuva džungliga. Lõpuks keerasime
suurelt teelt maha ning tiirutasime mööda väikseid teid. Aknast
paistsid mäed ja orud ning üksikud värvilised majad paljasjalgsete
laste, kanade ja võsalehmadega.
Lõpuks jõudsime YangBay rahvusparki.
See oli nagu mingi võlumaa. Kuskile nii kaugele mägede vahele
džunglisse oli rajatud selline suur asi – uhked laiad asfaltteed,
elektriautod, pargid, skulptuurid, restoranid ja suveniiripoekesed.
Kõik oli korras, puhas ja niidetud. Kõik see oli huvitav ka
Jane´ile ja Mark´ile, kes samuti olid sellest kohast kuulnud, kuid
mitte kunagi ise käinud. Kena ao dai´d (Vietnami traditsiooniline
kleit) kandev tütarlaps suskas mulle kätte brošüüri ning
joonistas peale numbrid, mis järjekorras me pargis erinevaid kohti
läbima peaksime. Okei.
Esimene peatus – traditsioonilisemuusika maja (siit näeb videot). Tareke oli meie sinnajõudes juba paksult venelasi täis
ning laval käis kõva show. Kutid tegid muusikat põhimõtteliselt
ei millegagi. Tagusid bambuskeppe teineteise vastu, puhusid ja
plaksutasid ning põhimõtteliselt tuligi sealt mingi räpp välja,
aga no tegemist on siiski üksnes rütmiga. Natuke oli isegi huvitav,
aga lahkusime sealt küllalt kiirelt, et idanaabrite grupist ette
jõuda. Järgmine peatus oli see imeilus kosk, mille pärast üldse
too park ehitatud on ja kust oma nime saanud. Niisiis – Yang Bay
waterfall.
See oli hästi mitmetasandiline, lai ja
väga maaliline kosk (siin on jälle väike video), kahel pool kõrged tumerohelised puud. Muidugi
oli ka siin inimkäsi natuke abiks olnud ning mõningaid sillakesi ja
kivikesi juurde ehitanud, aga vietnamlased teevad seda kuidagi nii,
et ei häiri üldse. Eemalt vaadates ei saa arugi, et mõne asja
puhul pole tegemist päris loodusega ning tegelikult on selle mõte
ainult turisti elu natuke kergemaks teha. No vanamutid ei saa ju
turnida mingite konarlike looduslik kivide peal. Kose all või ees
oli mõnus looduslik bassein. Tormasime kõik vette, mis oli jahe ja
puhas. See vesi oli tõesti üks mõnusamaid kohti, kus ujuda. Põhi
oli liivane ning sügavamaks, kui rinnuni, ei läinudki, temperatuur
oli mõnus-karastav ning vesi nii selge, et paistis täielikult läbi.
Lisaks elasid seal doctor-fishid (võin ka eksida). Arvan, et need on
just need kalad, kuna, kui seisma jäid, kogunesid kalakesed sinu
ümber ja hakkasid vana nahka näksima. Nad olid küll suuremad kui
fish-spa kalad, aga hirmsad üldse mitte. Päris naljakas tunne, kui
keegi natuke näksas. Jürile me muidugi seda enne tema vetteminekut
ei öelnud, et seal sellised hammustajategelased sees on.
Nii mõnus oli seal olla, et
otsustasime teha väikse pikniku ning süüa ära kaasatehtud
võileivad ning juua paar külma õlut. Aega meil ju oli ..... . Oma
grupiga reisida on palju-palju parem kui suure seltskonnaga. Ei pea
kuulama giidi ülesandeid ega ootama teiste inimeste järel. Me ei
vaadanud üldse kadedusega neid vaeseid venelasi, kes sinna suure
40-kohalise bussiga tulnud olid.
Edasiseks olid meil jäänud veel
karud, jaanalinnud ja sead. Sinna sõitsime mugavasti elektriautoga.
Karud olid nunnud ja väiksed. Neid oleks saanud toita ka, aga see
oli kuidagi napakas. Nemad nimetasid seda „bear fishing“ ja välja
pidi see nägema nii, et inimesed on kõrgel rõdu peal koos õngedega
ja siis lasevad alla mõmmidele banaani vmt. Loobusime. No milleks?
Vahtisime niisama karudega tõtt. Nemad vaatasid meid ja meie neid.
Karud olid tumepruunid ja väiksed, umbes nagu mingi megapaksu
hundikoera-suurused :)
Jaanalinnud olid väga ilusad. Nägid
kuidagi korralikud ja hoolitsetud välja. Sõitma me nendega muidugi
ei läinud ...... ilmselgelt. Vaatasime veel hoopis puurisolevaid
iguaani ja mingit suurt madu ning saime šoki hiigelsuure ämbliku
nägemisest. No see tarantel oleks mu arust ka pidanud seal puuris
olema! Ma ehmatasin nii ära, et kargasin laua peale ja kõik naised
minu järel. Luurasime, kuhu ta minna võis ning tundus, et ta käis
kordamööda kõikide meie käekottides sees, lõpuks vist siiski
jooksis metsa tagasi.
Viimaseks atraktsiooniks YangBays oli
päevatipp totakuses – sigade võidujooks (video). Eks see park oli väga
paljuski rajatud lastele, nii et natuke imelik oli seal seda vaadata,
aga no mis siis. Vietnamis ongi paljud asjad kuidagi kiiksuga. Sead
rivistati joonele ning igaüks tormas stardipaugu peale mööda oma
kanalit finiši poole. Kes enne lõppu jõudis, sai kõige rohkem
süüa sealolevast toidukausist. No mida nali! Mu arust kestis kogu
võistlus kokku 7 sekundit ja kõik notsud jõudsid finišisse
täpselt samal ajal.
Tänasime töötajapoisse ning lasime
elektriautol end tagasi parklasse viia. Vahepeal sõitsime mööda
muinasjutulisest pargist. Muinasjutuliseks tegi selle asjaolu, et
seal seisid teatud vahemaade tagant ilusad valged hobused. Park oli
suht looduslik ning seal kasvasid väiksed korrapäraste vahedega
väiksed ilusad puud. Ja siis need meletult ilusad hobused. Kõik oli
ilus, kuni avastasin, et hobused on puude külge kinni seotud! No
milleks. Nii kahju hakkas neist. Oleks ju kena teha neile mingi aed
ümber, et nad seal vabalt ringi saaksid kapata. Nüüd nad aga
ainult seisid ja pakkusid suurte silmadega turistidele silmailu.
Oehhh..... ma ei saa. Loomadest hakkab kohe kahju.
Päev veel läbi polnud ning nüüd
sõitsime oma pisikese maasturiga Long Beachile. Vietnamis ei tea
kunagi, kas see auto- või taksojuht, kellega sa sõidad, sai ikka
aru, kuhu sa minna tahad või mitte. Nii me siis nuputasime seal
autos ka, et huvitav, huvitav, kas me oleme ikka õigel teel. Õnneks
olime. Jõudsime kenasti Long Beachile ning puhkasime seal
tunnike-paar. Ujusime lainetes ja kogusime endile kirpe. No tõesti.
Täpselt samamoodi nagu jaanuarikuus seal käies, olime ka seekord
järgmine päev ära näritud. Need kutsad lihtsalt tulevad ja
istuvad sulle tooli alla ning levitavad oma kirpe.
Kõik jäime päevaga rahule. Mis siis,
et YangBay oli võib-olla natuke liiga kunstlik ning seal olid nood
imelikud loomamängud, päev üldiselt oli super. Nägime ise ja
saime näidata vanematele Nha Trangi ümbruse loodust, ilusat koske
ning pikkade helesiniste lainetega Long Beachi. Pealegi saime veeta
meeleoluka ning ägeda päeva kõik koos – mina, Troim, Leda, Jüri,
Peeter, Jane ja Mark.
Päev oli päris väsitav, nii et
õhtusöögiks me väga mingit kohta otsida ei viitsinud. Läksime
odavasse ja lihtsasse Des Amis restorani ning seal oli meie tolle
aja kõige odavam õhtusöök – 5 inimese peale läks kokku 14
eurot, kusjuures ema tellis klaasi veini (mis on tavaliselt kõige
kallim asi) ning me jõime vähemalt 5-6 õlut. Ja me sõime ikka
korralikud söögid, mitte ainult mingeid snäkse.
Aktiivne päev vaheldus jälle mõnusa
rahuliku päevaga. Käisime Troimiga turul ning pealelõunal käisid
Jüri, Peeter ja Troim TyMy´s massaažis. Jäid kõik väga, väga
rahule. Eriti hästi tundis end Peeter, kuna tema vist pole juba
ammu-ammu ise massaažis käinud ning TyMy´s on see tõesti hea.
Õhtuks tegi tubli Troim jälle kogu kambale ise suure hakkliha-oa
pajaroa. Kui ta võtab kätte ning viitsib teha, siis tal tuleb alati
eriti hea toit välja. Ja kui ta ei viitsi süüa teha, siis ei
teegi. Et mingit halba sööki tema käe alt ei tulegi.
Õhtul läksime natuke šoppama ning
järgmiseks päevaks Ahvisaare tuuri broneerima. Tuuri panime kinni
muidugi juba enda tuttava tüübi juures. Tuuribüroos käis parajast
mingi oleng, kutid istusid kõik ruumi tagaotsas põrandal ja jõid.
Ma arvasin, et mingi töökoosolek :D, aga tegelt oli hoopis meie
tuttava sünnipäev. No tore, vähemalt oli ta veel paremas tujus kui
tavaliselt. Õnnitlesime muidugi ning ütlesime, et oleks vaja viiele
inimesele homseks tuuri. Pole probleemi. Aru ma ei saa, kuidas need
asjad siin toimivad. Ta isegi ei helistanud mitte kuskile, et küsida,
kas kohti on või midagi. Lihtsalt kirjutas meile tšeki välja ning
ütles, et järgmine hommik kell 8 peame valmis olema. Kõik toimib!
Aga neid tuuribüroosid on ju terve linn täis ..... . Allahindlust
saime muidugi ka pea terve kasti õlle jagu :)
Istusime järgmisel hommikul rõõmalt
ja korralikult kell 8 mitme pudeli vee ja kuuleritäie õlledega
tuuribüroo ees toolidel ja ootasime huviga bussi. Ligi pooletunnise
hilinemisega saabus suuuuur 50-kohaline reisibuss. Ohh, see eriti
head ei tõotanud, kuna nüüd hakkasime ükshaaval ülejäänud
rahvast hotellidest peale võtma. Buss ukerdas oma suure kerega
igasugu väikeste tänavate peal ning tiirutas turu ümbruses,
inimesi tuli peale igasuguseid. Ega tegelt pole bussis halb istuda,
aga meile polnud need kohad ju uued :) Lõpuks siis saime linnast
välja ning sõitsime paarkümmend kilomeetrit põhja poole
sadamasse, kus kogu kambale pandi pähe ühtemoodi kollased
poolnokamütsid ning kupatati meid ilusa katamaraani peale.
Ausalt öeldes polegi ma siin nii
ilusat laeva näinud. See oli uus ja väga puhas, wc ees oli isegi
kraanikauss, seep, peegel, lilled ja kätekuivatusrätik. No nagu
nimme muidugi, siis kui pole vaja wc-sse minna, on megailus wc ja oi
kui palju ma olen käinud nende jubedate väikeste kõikuvate
laevakökside peal pissil, kus uks ei käi normaalselt kinni, kõik
on kahtlaselt märg ja räpane.
Selle laevaga oli aga täielik lust
saarelt saarele sõita. Merel on mõnus. See lause tungib alati pähe,
kui kuskil mõnusal merel triivime. Esimene peatus oli eriti ilusal
paradiisisaarel, kuhu inimkäsi oli jälle mingeid asju ehitanud.
Väike draakonipuu istandus, mõned jaanalinnud (jälle!) ja siis
hirved. Oi, need hirved olid armsad. Sai osta pähkleid, minna
hirvede vahele nende aedikusse ja siis neid toita. Nii armsad ja
tähnidega, tõelised bambid. Pehmed ja sõbralikud. Nende elu tundus
seal ka okei olevat – elasid nad ju tegelikult täiesti looduses,
suur-suur salu oli nende päralt.
Järgmisel saarel oli pikem peatus.
Taaskord väga ilus loodus ning hele-helesinine vaikne merevesi.
Sealseks meelelahutuseks olid elevandid, karud, koerad, veekosk ning
siis lõunasöök. Alustasime koeratsirkusega .... nojah. Koertest
nii kahju polnudki, kuna neile vist meeldib inimese käsklusi täita
ning isegi päris tore oli neid vaadata. Edasi tuli aga karutsirkus
ja see enam nii tore polnud. Vaesekestele olid selga pandud mingid
läikivad seelikud ning nad pidid kogu aeg kahe jala peal kõndima.
Erilised trikid olid neile küll selgeks õpetatud, kuid mina ei
suutnud seda palagani kaua pealt vaadata. Lahkusin peale 10 minutit
ning istusin omaette eemal puu all. Peagi tuli ka ülejäänud kamp
mulle järgi.
Väikse beebielevandiga sai ka sõita.
Seda lõbu proovisid ainult lapsed. Tegid elevandi seljas väikse
tiiru, poseerisid fotograafile ning pärast tõstis elevant lapse
veel ise oma londiga endale nina peale istuma. Heh, vantsi sai ka
niisama katsuda ja lähedalt uudistada. Tore rahulik loom, ma loodan,
et neile mingeid rahusteid pole sisse söödetud, aga nad vist on
pigem nii treenitud, et ei tule pähegi mingit vale liigutust teha.
Paarisaja meetri kaugusel oli n-ö
orhideekoobas, mis valmistas väikse pettumuse, kuna tegemist ei
olnud koopaga ning orhideed olid sinna ka inimeste poolt kasvama
pandud. Suur valik oli seal sellegipoolest. Väga ilus ja müstiline,
kõik need kaunid lilled, igasugustes suurustes ja värvitoonides.
Sai jalutada seal tiigikeste ja puude vahel ning lilli imetleda.
Meid huvitas aga kosk, kus pidi ujuda
saama. Nii palav oli niikuinii ning me kõik tilkusime higist.
Erinevatel andmetel asus kosk 2 kilomeetri, 400 meetri või 200
meetri kaugusel. Otsustasime, et otsime ikka üles. Panime Troimiga
ees minema läbi paksu džungli ja järskudest treppidest üles
rühkides. Juba 15 minuti pärast hakkasime kuulma kohinat ning ei
läinudki enam palju aega, kui jõudsime imeilusa, aga väga raskesti
juurdepääsetava koseni. Natuke turnimist tuli teha, aga see kõik
sai tasutud, kui saime end heita sellesse jahedasse ja puhtasse
mäejärvekesse. Oma üllatuseks märkasin mõne aja pärast, et ka
mu ema ja isa jõudsid sinna kohale. Ma arvasin, et nad ei hakanud
üles ronima ning jäid alla meid ootama, aga siiski, siiski .... :)
Vanemad hüppasid ka kohe vette ning jahutasid oma üleni higist
keha. Ema ütles hiljem, et vot, milleks kõik inimene võimeline on.
Ise töötab seal Tallinnas ainult kontoris päevast päeva ega
kujutaks ettegi, et ta jaksab 40 kraadiga kuskile mäe otsa ronida.
Me olime ju targastpeast ka kõik oma kotid üles kaasa tarinud ning
ema kõndis kogu aeg ringi minu kookospähkliga.
Tagasiteel kohtasime raja peal ka kahte
imeilusat, umbes 30 cm pikkust, sinakas-rohelist iguaani-poissi.
Imelised värvid ja hoopis teistmoodi kogemus on sellist tüüpi
looduses näha, mitte loomaaias klaasi tagant vaadata, et „ahah,
see elab siis kuskil Vietnamis“.
Pärast pisikest pausi päikesevarjude
all juhatati meid edasi lõunasöögile, mis toimus väikses
restoranis, muidugi vabas õhus. See lõuna ei olnud võrreldavgi
4-saare tuuri õlis praetud käkkidega. Kõigepealt toodi lauale suur
terve kala, mis alustas küpsemist väikse pliidikese kohal, siis
riis, supp, värske salat, täidetud kalmaarid ja karamellised
krevetid! Istusime ühes lauas ühe Hanoi kuti ja tema raseda
abikaasa ning nende Nha Trangi sõbraga. Ma alguses koorisin tähtsalt
kõigile meie seltskonna inimestele krevette, aga kohalikud ainult
muigasid selle tegevuse peale ning selgitasid, et neid nii pisikesi
süüakse koos saba ja sarvedega. Nende koorik on nii pehme ja ka
kastmes haudunud, et saab lõdvalt katki närida. Jälle midagi uut.
Kui kõigil olid kõhud juba täis, avati ka kohalik põldmarjaveini
pudel ning kallati pokaalidesse tumepunast kanget jooki. Ja kange oli
see küll, vist 16-17 kraadi. Just paras 40-kraadise kuumusega!!!! Ei
tea midagi, et see paneb kohe pea sumisema. Aga tasuta saadud, siis
proovimata ka ei jäta.
Korraks saime veel ujumas käia ning
juba oligi start järgmisele ehk viimasele ehk Ahvisaarele. Peab
muidugi kohe ära ütlema, et ahvisaar ei ole mingi sajandeid vana
ahvide elupaik, vaid pärdikud on seal elanud vaevalt mõnikümmend
aastat. Venelased tõid sinna kunagi paar ahvi, kes hakkasid nii
jõudsalt paljunema, et nüüd on neid seal umbes 4000. Saarele on
ehitatud muidugi jälle tore keskus turistidele – ilusad majakesed,
korralikud kõnniteed ning wc-d, restoran ja kardirada! Esmalt
sunniti meid jälle tsirkust vaatama – ahvid kleitide ja pükstega
ringi trallimas (mina jätsin jälle pooleli) ja siis sai juba ise
ringi jalutada ja ahve uudistada. Neid silkas seal tõepoolest palju
ringi ja nad olid väga uudishimulikud. Eks nad on harjunud inimeste
käest igasugu küpsiseid ja värke saama, nii et nii kui käe koti
poole sirutasid, oli kohe mõni ahv näljase näoga platsis. Suuremat
sorti vargad pidid nad ka olema, varastavad turistide fotokaid, kotte
ja prille. Meil läks õnneks, kõik jäi alles, aga nägime küll
pealt, kuidas üks ahv tormas ühe vene kuti juurde, haaras tema
suure fotokakoti ning pani metsa poole ajama. Vaeseke jäigi vist
sellest, arvatavasti suht kallist ja korralikust kotist ilma. Pika
objektiiviga peegelkaamera jäi õnneks alles.
Tagasisõit möödus rahulikult ja
uniselt. Päris pikk ja teguderohke päev oli ju selja taga.
Korrastasime end kodus ära ning siis oligi aeg minna jälle sööma
:D Valisime Troimiga seekordseks kohaks ühe mereannirestorani, kust
me oleme korduvalt mööda kõndinud ja mis on alati suht rahvast
täis. Hoolimata sellest, et lõunaks juba saime igasugu elukaid
proovida, tellisime ka õhtusöögiks kala ja krevette ning et
vanemad ka maitse suhu saaksid, siis ka lobsterit (noh, nüüd hiljem
tuli välja, et pole need siin mingid homaarid, vaid hoopis
langustid). Kuna tegemist oli kohaliku restoraniga, siis ilmselgelt
toodi lauda ainult pulgad ja ma sain taaskord vanemaid õpetada
pulkadega sööma. Isa sattus nii hasarti, et lubas Eestis ainult
pulkadega sööma hakata :D Millegipärast ma seda ei usu. Iseenesest
aga tore, et uue oskuse selgeks sai ning mida paremini tal välja
tuli, seda rõõmsamaks ta muutus. Peeter oli niikuinii kogu aeg nii
rahul, et rääkis ainult, kuidas ta ei kavatsegi enam Eestisse
tagasi minna ning kui mõeldamatu see on, et Võrus paks lumi ja
miinuskraadid on.
Pühapäeval, käisime jälle natuke
rannas (õnneks olid Petsi tallad juba enam-vähem ning me keelasime
tal liiva peal edasi-tagasi tatsumise ära), isaga linna peal
telefonipoodides ning emaga salongis küüsi lakkimas. Emale oli see
esimene kord lasta kellelgi teisel küüsi lakkida. Maniküüri me ei
võtnud, aga juba see väike asi oli mõnus. Hoopis ilusam jääb ju,
kui proff teeb. Õhtul olime oodatud Jane´i ja Mark´i juurde
grillipeole. Kahes jaos tassiti üles kast õlut ning meie viisime
kaasa ka värske salati. Kõik ribid ja kanakoivad ja kartulisalat
oli nende poolt. Väga meeleolukas oli taaskord. Mõnus
katuseterrass, hämarduv Nha Trang, päikeseloojangus mäed ning
tumedamaks muutuv meri. Jane muidugi jälle ületas end, sest see
tema searibide marinaad on lihtsalt müstiliselt hea. Ja no
kartulisalat. Jüri oli väga skeptiline, sest õige kartulisalat on
muidugi ju ainult Eesti oma, kuid inglaste variant maitses talle ka
väga. Komplimendid kokale. Peamise grillimistöö tegi muidugi ära
Troim! Kokkuvõttes siis palju hääd sööki, palju õlut-veini ning
me kõik hakkasime ladusamalt inglise keelt rääkima ..... võib-olla
ütles isegi Jüri mõned sõnad inglises.
Huhh, järgmine päev oli vist pisike
pohmell, aga kuna puhkust polnud enam palju jäänud, ei saanud ka
niisama vedelema jääda. Pealegi läks Carpe Diemis hommikul elekter
ära ja tagasi tuli alles 16 ajal. Niipalju siis ema heast plaanist
konditsioneeritud hotellitoas paar tunnikest lõunauinakut teha.
Sõitsime hoopis Nha Trang Centerisse sisseoste tegema. Vanematel oli
ju vaja oma kolleegidele viia igasugu maiustusi ja snäkke.
Möödaminnes osteti mõned püksid ja pluusid ka lisaks. Peale
väsitavat riiete selgaproovimist ei viitsinud mehed enam randa
lamama minna ja Troim viis nad hoopis sauna! Saunakompleks on siin
selline natuke litsimaja alatooniga, kuid ametlik nimi on siiski saun
ning sealt ei saadeta tagasi ka naisi.
Meie emaga sinna minema ei hakanud ja
Jüri, Peeter, Troim veetsid kolmekesi seal pea kolm tundi. No
niipalju kui mina tean on seal aurusaun ja soome saun ning
saunaprotseduuri vahel saab istuda jahedas tünnis või mullivannis
ning õlut juua. Seejärel käiakse duši all ning minnakse massaaži.
Igaüks on omaette toas ning kunagi ei tea, kas sulle tehakse hea
massaaž või mitte, oleneb täiesti, mis tüdruk sulle satub. Kõik,
kes seal on käinud, on erinevat juttu rääkinud. Fakt on aga see,
et lõpus küsitakse alati midagi sellist: „kas väikemehele ka
massaaži teeme?“. Ehk see on siis igaühe enda otsustada ning
selline väike lisateenus lisab arvele umbes 18,50 eurot. Arve
maksmine toimub aga hiljem ning kuna Troim maksis kõik ise, siis
naljatlesid nad pärast, et krt ikka saavad ju kõik teada. Oleks
kohe aru saada, kes „happy endingu“ võttis, kui ühe tüübi
arve on 500 000 kallim kui teistel. No oma sõnutsi nad lisamõnust
keeldusid. A jäägu see nende enda teada :) Muidu maksab saunades
käimine koos massaažiga ainult 7,40 eurot ja ajapiirangut ei ole.
Tasuta antakse külma teed ning Heiksi ja Kiga sealolekul oli ka
kanakarrit pakutud. Ilmselgelt pilte meil sellest asutusest ei ole.
Õhtusöögiks proovisime Indiat.
Õnneks vanematele meeldis. Minu ema oli igatahes vaimustuses, et
saab nii palju erinevaid toite proovida. Kogu aeg uued köögid ja
uued maitsed.
Täiesti uskumatu, aga järgmine päev
oligi juba 26. märts ehk minu isa sünnipäev ehk vanemate viimane
päev Nha Trangis! Selle päeva aktiviteediks valisime Vinpearli.
Hommikul muidugi musitamine-kallistamine ning kingitused ja siis
taksoga Vinpearli. Isa vaatas juba eemalt neid gondleid kahtlase
pilguga ega muidugi kaasa ei aidanud ka meie jutud sellest, kuidas
eelnevatel kordadel kõik meessoost isikud kardavad, et mingi kruvi
kukub ära jne ning kuidas mõnikord on tuul nii kõva, et gondlid
tilbendavad seal trossi otsas edasi-tagasi. No vaatame.
Kobisime rõõmalt kuuti sisse ning
meil Troimiga oli nalja kui palju. Leda ei karda kunagi selliseid
asju, nagu ka mina. Me lihtsalt ei oska mõelda, mis seal kõik katki
võib minna ja no need gondlid sõidavad seal hommikust õhtuni, iga
päev. Jüri läks aga suht kohe näost valgeks ja hakkas nii hullult
higistama, et tilgutas otsaeest kukkuvate piiskadega terve põranda
täis. Kui keegi proovis pilti teha või püsti tõusta, karjus Jüri
„Tasa, tasa. Hästi tasa peab olema! Ärge liigutage!“. See sõit
tundub küll igavikuna, aga tegelt kestab ainult 15 minutit, nii et
päris südameatakini asi ei läinud.
Maabusime ilusti Vinpearlil ja isa oli
juba nii palju adrenaliini saanud, et ameerika mäed kohe üldse ei
tõmmanud. Jõime hoopis paar rahustit ning vaatasime ringi.
Järgmiseks tegime bobikelgusõidu, kuigi Leda punnis küll algul
vastu, aga mis tal üle jäi. Ronis ikka peale. Meie Troimiga
kaifisime täiega, see on meil seal lemmikasi ning ajas suht kurjaks,
kui me ei saanud täie hooga alla tulla, vaid pidime tükk aega
täiesti seisma mingite venkude taga. Seda asja kartis Leda küll, ta
oli allasaabudes nii hirmunud näoga, kuna kartis kogu aeg, et lendab
selle julla pealt minema. Isa puhul oli see hoopis vastupidi, tema ei
kartnud üldse ning oli juba unustanud selle õudsa gondlisõidu.
Peeter ei karda üldse midagi, või vähemalt ei näita välja.
Ülejäänud päev möödus rahulikumas
tempos: akvaariumid, kalad, rand, lazy river, ujumine jmt. Ilm oli
super ning aega meil oli ..... ujusime kaua sealses megailusas
rannas, rääkisime juttu ning jõime Jüri terviseks õlle. Kui
vanemad hakkasid juba väsimuse märke näitama, keerasime veel vunki
juurde ja läksime lärmakasse mängude koopasse, kus tuli energia
jälle tagasi. Noh, tegime seal jälle kõiki neid naljakas-totraid
mänge, autosõite, hobusesõite, korvpalliviskamist jne. Ja siis
veel .... ikka üks kord veel bobiraja peale :) Ja siis, ikka
ameerikamäed ka. Troim sõitis esimene kord koos Peetriga nii, et
nad istusid esimeses junnis ning olidki üldse ainsad inimesed sel
sõidul. Totaalselt privaat-ameerika-raudtee :) Tagasiteel ei
kartnud sünnipäevalaps seda gondlisõitu enam üldse. Istus hoopis
väga rahuloleva näoga. No igatahes jääb talle see sünnipäev
meelde. Sünnipäeval peakski ju tegema midagi erakordset. Eriti kui
see erakordne on ka oma väiksest hirmust ülesaamine.
Enne õhtusööki istusime natuke Leda
ja Jüri hotellitoas ja sättisime end väljaminekuks. Nii erilise
päeva puhul jõin ma ka ära ühe vanemate toodud Fizz siidri. Ei
jõudnud jälle ära ohkida, kui hea see oli. Ja siis, ja siis ja
siis! Pidulik õhtusöök Sailing Clubis. Appike, kui palju kordi ma
olen sealt mööda jalutanud ning hinges kadestanud neid inimesi, kes
seal mõnusalt istuvad, merd vaatavad, kokteili joovad ja sööki
naudivad. Nüüd ütles isa, et on tema sünnipäev ja ta valis
õhtusöögiks selle koha. No super! Kõik oli super. Teenindus,
toit, atmosfäär. Ainult joogid on kallid. Õlu maksab täiesti
ajuvaba hinda (2,22 eurot; muidu me maksame restoranis maximum 0,74
eurot, tihti üldse 0,37 eurot) ja no veinist ei maksa rääkidagi.
Toidud on vaid natuke kallimad kui
mujal, aga kvaliteet on teistest kohtadest peaajagu üle. Kõik oli
lihtsalt niivõrd maitsev ja kaunilt serveeritud. Kui me oleksime
ainult söönud, poleks arve suurt midagi olnud, kuna kogusummast oli
¾ joogiarve ning vaid ¼ toitude osakaal. Praegu neid hindasid
eurodeks ümberarvutades tundub tõesti, et no mida värki, see pole
ju tegelt üldse kallis! Pole imestada, et see koht kogu aeg
austraallasi ja venelasi täis on. Sealt riikidest tulles tundub ju
ka Sailing Club suhteliselt odav ning no mida fiiling on seal istuda.
Juba ainuüksi õhkkond seal on seda raha väärt. Lihtsalt võrreldes
ülejäänud linna hinnatasemega on seal peajagu üle.
Mõnus oli olla, kui kõik jäid oma
toitudega 100%-liselt rahule. Meie jõime emaga mõnusat külma
valget Austraalia veini ja mehed õlut. Istusime mõnusas soojas
suveõhtus! Heh, noh suveõhtuks seda nimetada ei saa, sest suveõhtu
juurde käivad ju alati ka sääsed, aga selliseid tegelasi Vietnamis
ei ole. No kuskil džunglis on, aga linnas mitte. Ehk siis ideaalne
:)
Kolmapäev, 27. märts oli äramineku
alustamise päev. Ostsime Petsile veel mõned särgid, paar kilo
kohvi ning T-särgi Margusele. Lasime koostada vanemate hotelliarve
ning üllatuslikult tuli see väiksem kui me arvasime. Nad olid sealt
minibaarist ikka päris palju võtnud ning hotellis mitmel korral
hommikust söönud. Veetsime veel paar tundi rannas ning jalutasime
XQ Embroidery kojast läbi (tikitud piltide koht). Troim tegi lõunaks
söögi ning 16 ajal istusime taksosse ja sõitsime lennujaama. Nha
Trangi lennujaama on küll 40 minutit autosõitu, kuid tee on nii
ilus ja maaliline, et sobib minu meelest ideaalselt Nha Trangist
lahkumiseks.
Ühe öö veetsime veel Saigonis
lennujaama lähedal hotellis ning järgmisel hommikul läksimegi kõik
koos lennujaama. Meie lend Singapuri läks kell 9.25 ja vanematel
Moskvasse kell 11.20. Klapitasime niimoodi kokku, et saaksime koos
lennujaamas nägemiseni jätta.
Kaks nädalat oli läinud kiiresti ja
mõnusalt. Ema, isa ja Peetri siinolekuga harjusime nii ära, nagu
nad elaksidki siin. Tore oli, et neile meeldis siin väga ja nad said
väga hästi hakkama. Keegi ei virisenud ega arvanud, et Aasia on
mingi hirmus koht. Mingit haigust keegi ei saanud ega motika
avariisse ei sattunud. Pigem meeldis neile siinne loodus ja inimesed,
restoranid, rand ja meri. Mu ema nautis seda meresujumist niipalju,
et hulpis tihtipeale pool tundi järjest seal lainetes. Pets muidugi
ei tahtnud üldse kuuldagi tagasiminekust ning oleks hea meelega
selleks kaheks nädalaks, kui meie Troimiga Singapuri-Taiwani
läksime, meie korterisse elama jäänud. Kahjuks jäi meil ära
planeeritud haigla ekskursioon...... nii et Pets peabki siia vist
varsti tagasi tulema. Ka Jüri sai puhata ning meelega ei pannud oma
Eesti sim-kaarti telefoni sisse, et keegi niisama helistada või
tüüdata ei saaks. Selline päris suur keskkonnavahetus peaks päris
hästi aitama välja puhata ning maailma uue pilguga vaatama panna.
Ilmaga vedas neil ka väga – kogu aeg oli päike ning meres polnud
üldse laineid, nii et ujumiseks ideaalne. Soovitan märtsikuud
kõigile, kes Nha Trangi tulla tahavad :)
Vanemad aga lendasid
Saigon-Moskva-Riia-Tallinn ning jõudsid öösel kell 12 Eestisse.
Ootasid ärevate pilkudega pagasilindi ääres oma kohvreid ja kõik
saabus korrektselt! Nad kartsid küll, et kas suudavad Ho Chi Minhi
lennujaamas tibidele selgeks teha, et pagas peab Tallinnasse minema,
aga näed, suutsid :) Ma ütlen, see on kõik väikse Lucca teene. Ma
spetsiaalselt panin ta neile ka tagasiteeks kaasa.
Muidugi oli neil hea meel tagasi oma
koju jõuda ning Eesti õlut ja rännumeest süüa, aga Vietnami
nägemine oli suur kogemus. Ja me kõik olime õnnelikud, et
nad selle reisi ette võtsid. Millal siis veel, kui mitte siis, kui
meie Vietnamis ees oleme .... ja reisipisiku said nad endile ka ;)
Kes nüüd selle pika jutu lõpuni jõudis lugeda, siis siin on vaatamiseks 2 videot Taipeist:
https://www.youtube.com/watch?v=HBuSQRjgigE
https://www.youtube.com/watch?v=HBuSQRjgigE
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar