Quy Nhon 10.02.-12.02.2014.

Palju õnne Eesti Vabariigile ka! 

Suur aitäh Juulidele selle ägeda Eesti-lipp-saunalina eest! Saime kõigile uhkelt oma rahvusvärve näidata! Hash-jooksu 1. aasta
 sünnipäeva ja EV 96. aastapäeva tähistasime rannas toreda peoga.

 Quy Nhoni tripist aga ......

Quy Nhoni pildid koos kommentaaridega

Tegime paar nädalat tagasi väikse reisi koos Maureen´i ja Dave´i, Alan´i ja Claire´i ning Gail´i ja John´iga. Esmaspäeva hommikul (et siis hästi kohe peale Hash-jooksu) kell 4 oli äratus, et kella 5:30-le rongile jõuda. Olime kõik rõõmsalt juba kell 5:15 raudteejaamas valmis. Õues oli alles pime, kuid vaksal juba kihas inimestest. Gail ja Maureen nägid jälle välja, nagu oleksid just ilusalongist tulnud. Nad on kogu aeg nii säravad ja värsked!

Saigonist tulev rong muidugi hilines, nii et välja sõitsime alles kell 6:30. Õnneks oli rongisõit ainult 3,5 tundi, nii et hilishommikuks olime juba Quy Nhon´is. Sõitsime ainult paarsada kilomeetrit põhja poole, kuid kliima oli seal palju külmem. Taevas oli pilves ning puhus jahe tuul. Tahtsime raudteejaamast kohe ka tagasisõidupiletid ära osta, aga ÕNNEKS öeldi, et pileteid pole J, nii et saime alternatiivseid naasmise võimalusi kaaluda. Rongisõit on muidu ju suht okei, aga minu meelest tüütu ja rongid on räpased, lisaks oli rongi ainus laps Troimi kõrval ning millegipärast Troim talle nii meeldis, et ta aina piilus meie poole  ja üritas Troimi tähelepanu võita igasugu häälitsuste ja totakate tantsuliigutustega.

Raudteejaamas surusime oma kaheksase seltskonna 7-kohalisse taksosse ning suundusime hotelli. Claire oli valinud meile väga uhke hotelli otse rannas – Hoang Yen Hotel. Meile anti toad 7. korrusel ja see oli üle pika aja täielik luksus – toas oli VAIKNE! Me ei kuulnud mingit tänavamüra, koerte haukumist, laste nuttu ega kukkede kiremist, ainus heli, mis tuppa kandus, oli lainete loksumine. Tuba oli suur ja põrand kaetud vaipkattega (!), vannituba oli väga avar ning seal oli vann, mida Troim ka ühel jahedal pärastlõunal kasutas.

Quy Nhon on Kesk-Vietnami rannikulinn Bình Định Provintsis. Linnal on ilus pikk liivarand ning suures piklikus lahes asub oluline kaubasadam. Ajalooliselt on linna elanike põhitegevusaladeks olnud põllumajandus ja kalastamine, kuid viimastel aastatel on lisandunud ka turism ja tööstus. Rahvaarv pidi olema umbes sama kui Nha Trangis, umbes 300 000 – 400 000 inimest, kuid linn tundub palju väiksem, arvatavasti sellepärast, et turiste seal peaaegu pole ning valgeid inimesi, läänelikke restorane ja baare on oluliselt vähem või siis, et võiks öelda, et neid polegi. Ma ei tea, kellele need uhked kõrged hotellid ehitatud on, ju siis kohalikele turistidele ja meremeestele, kes seal peatuvad.

Millegipärast meenutas kogu linn mulle Nõukogude Liitu – suured laiad tänavad, paar pompoosset hotelli, kommunistlikud plakatid, „veneaegne“ lõbustuspark üks-ühele samade roostetanud atraktsioonidega, nagu meil Eestis vist igas linnas olid jne. Ühtegi normaalset poodi ega ilusalongi silma ei hakanud. Jalutasin õhtupoolikul natuke ringi ja nägin ainult väikseid kohalikke ärisid, mis müüsid peaasjalikult kiirnuudlipakikesi, küpsiseid, pähkleid, nätsu ja alkoholi. See kiirnuudlite teema hakkas kohe eriti silma, nagu mismõttes! Suured hunnikud kümnetes erivariantides michi-nuudleid ning inimestel, kes mulle vastu jalutasid, olid samuti käes läbipaistvad kilekotid 4-5 michi-pakiga. Mingi ebatervislikkuse festival oli toimumas või???

Aga tagasi meie reisi juurde. Seltskond oli väga äge ja ma olen väga õnnelik, et me neile viimasel hetkel saba peale hüppasime ning selle väikse city-breaki kaasa tegime. Esimesel päeval jalutasime natuke hotelli lähistel ja ronisime mingi maalilise mäe otsa, kus asusid paar armast restorani. Kokku oli meid siis 8 inimest + Lucca ning meie lõunasöök koos 12 õllega läks maksma 1 022 000 dongi! See on 35 eurot! Naljakas, kuidas siin on igas linnas oma õlu, nii ka seal Quy Nhon´is. Kõik jõid väikses armsas rohelises pudelis Löwenit, mis maksis igas baaris 0,28 eurot. Ei tea, kust Austriast nad selle nime hankinud olid. Ma muidugi sain hiilata, mainides et Löwen on arvatavasti saksa keeles ning tähendab „lõvid“. Austraallased vaatasid suurte silmadega :D

Õhtul saime kokku Pencil Dickiga. See on üks hasher, kes paar korda ka Nha Trangi jooksul käinud. Pencil Dick elab Quy Nhon´is koos oma naise ja koera ning naise 2 lapsega. Päris äge tüüp oli, aga no selline natuke omamoodi huumoriga ja lisaks kahtlastele naljadele rääkis hästi palju oma koertest. Esimene koer oli tal tapetud. Rääkis sellise loo, et dog-nappers´id tulid ja röövisid ta koera. Ta nägi seda ning hakkas karjuma ja nende poole jooksma, kuid tüübid olid juba koeral kõri läbi lõiganud. Pencil Dick haaras koera, kuid see suri tal käte vahel. Ta selgitas, et siin ongi nii, et koeravargad käivad endale söögiks koeri näppamas. Päris õudne. Nüüd on tal uus koer, kellel ta väga silma peal hoiab.

Ühe posti peal nägin kuulutust, et otsitakse ettekandjat restorani ning palk 4 700 000 dongi ehk 165 eurot kuus. Tööjõud ei maksa siin ikka midagi. Pencil Dick töötab inglise keele õpetajana ja saab 15 dollarit tunnis palka, kuid see pidi nii vähe olema, et nad tulevad nibin-nabin ots-otsaga kokku. Tema naine kurtis meile, et tal pole mitte ühtegi hobi ega ühtegi sõbrannat, kuna need nõuavad raha. Nõudlus inglise keele õpetajate järele pidi ka vähenema, kuna üldhariduskoolides pakutakse aina paremat õpet. Pencil Dick tahaks kolida Da Nangi, kuna see on tunduvalt suurem linn ning seega ka paremate teenimisvõimalustega, kuid naine ei taha kodulinnast lahkuda.

Õhtusöögiks viis Pencil Dick meid ühte mereannirestorani – no muidugi jällegi räägiti meile enne, et Quy Nhonis on parimad Vietnami mereannirestoranid. Nagu igal pool J Näksisin natuke täidetud kalmaari ja krevetti, mis olid päris okei, aga siiski täiesti võrreldamatud Filipiinide või Bali krevettidega! Vietnami toidud on alati mingid rohkes õlis kärsatatud käkikesed, kui Boracayl pakuti mitmetes erinevates kastmetes ja erinevat moodi (aurutatud, grillitud, friteeritud ….) mereande.

Teisipäeva hommikul sõime pikalt ja luksuslikult hommikust. Hommikusöök kestis kella 6:30 – 8:30! Nii varajast kellaaega pole ma veel kohanud, aga õnneks oli kogu kamp suht varajase ärkamisega. Hommikusöök toimus suures ja ilusas restoranis, mis oma valgete laudlinade ja pidulike toolikatetega meenutas uhket pulmasaali interjööri. Väga, väga maitsev ja rikkalik oli kõik. Soovijatele olid laual valmis pandud isegi kohalik ja vene viin ning viski! Ma küll ei näinud, et keegi neid tarbinud oleks, aga no võimalus oli olemas. Planeerisime rentida rollerid ning ümbruskonnas ringi kimada, kahjuks aga sadas vahelduva eduga vihma ning õues oli lausa külm – 20-22 kraadi! Arutasime asja ka Pencil Dickiga ning viimaks otsustasime, et sõidame parem taksodega. Nojah, siis ma natuke pettusin. Me nimelt sõitsime taksoga natuke linnas välja, kuhu oli ehitatud uus ja uhke (no täiesti tavaline) sild ja Pencil Diick näitas meile saart, kuhu hakatakse ehitama uut Vinpearli. Sellega kogu meeleahutus-vaatamisväärsuste osa piirdus. Ma ei teinud meelega kodus mingit eeltööd Quy Nhoni kohta, kuna läksime nii suure seltskonnaga ja teistel oli see reis juba mitu nädalat ette planeeritud. Ma olin kindel, et neil on mingi programm ka valmis mõeldud. Nüüd aga saime kokku kohalikuga, kes sellegipoolest meile mitte midagi huvitavat näidata ei osanud. Kasvõi mingi muuseum või mingid vanad Cham kuningriigi varemed oleksid vaatamistväärt olnud.

Esimeses reas vasakult: Sarah Filipiinidelt, Gail, Pencil Dicki naine, Maureen, mina ja Claire. Tagumises reas vasakult: Pencil Dick ehk Paul koos Ellaga ning Dave.

Sõitsime hoopis ühte mereandide-restorani ning istusime kõik jälle pika laua taha. Me olime alles 2 tundi tagasi lõpetanud hiigelhommikusöögi ja nüüd läksime jälle sööma???? Keegi tegelikult eriti süüa ei tahtnud, aga kuna suurt targemat ka teha polnud, telliti lauale kevadrullid ja krevetiriis ning kõrvale kast Tiger´it. Mölisesime seal paar tunnikest ning lõpuks otsustasime meie Troimiga jala hotelli poole tagasi minna, et natuke liigutada ja äkki mõni massaažisalong leida. Pickle Dick ja tema naine Rubber Pussy (ma teaaaaannn, jubedad nimed) laitsid küll plaani maha, aga lõppkokkuvõttes jõudsime Troimiga juba 40 minutiga tagasi! Ei saa üldse aru, milleks neid taksosid vaja oli. Kõndida oli hea ja soe. Linn oli tühi ning ühtegi massaažikohta me ei leidnud. Kohalikud elanikud vahtisid meid igalt poolt uudishimulikult, kuna valgeid (blonde) nad vist väga tihti ei näe. Aga nad olid väga sõbralikud ning me saime nende vietnami keelest väga hästi aru. Ja nemad meist. See mulle meeldis väga. Samuti see, et iga asjaga andis kaubelda, mitte, et sind sajatuste ja kurjade pilkudega kohe minema saadetakse, kui natuke vähem maksta üritad.

No ühtegi ilusalongi me ei leidnudki, eks, nii et otsustasime hotelli massaaži proovida. Ohhooooo, no see urgas seal hotelli 0-korrusel (kuhu sai läbi keeruliste labürintide kolmandal korrusel) oli küll üks „džentelmenide klubi“. Naisi muidugi ära ei saadeta. Massaaž oli imeodav – 45 minutit 100 000 dongi. Esmalt ootasime eesruumis 25 minutit ja vahtisime koos mingi ülbema olemisega kutiga (arvatavasti asutuse „boss“) koos National Geographicut. Arvatavasti mindi massööre kuskilt teisest linna otsast kohale kärutama. Troim käis vahepeal wc-s ja tuli tagasi nii imeliku näoga, et ma ei saanud aru, kas ma ka saan sinna minna või mitte. Õnneks oli kõik siiski korras ja puhas, aga no wc ise oli naljakas. Ukse taga oli väikse wc asemel suur elutoa-suurune ruum koos kahe saunakabiiniga ühes seinas ning massaažilauaga teises, wc-pott paiknes lihtsalt nurgas. Ilma ukse või muu piirdeta! Et siis, kui otsustad kambaga sauna minna, siis wc-s peate nii käima, et teised põhimõtteliselt saunalavalt näevad, kuidas üks potil istub J

Lõpuks jõudsid ka tšikid kohale ning meid juhatati eraldi toakestesse. Taolisi pisikesi, ühe voodi suuruseid tube oli pikas koridoris vast kümmekond. Minu ja Troimi tubade vahele jäeti 3 tühja tuba. Tüdrukud kandsid liibuvaid valgeid T-särke ning siniseid satiinist miniseelikuid. Mina igatahes nautisin oma massaaži, kuigi ega see midagi erilist polnud, lihtsalt ma olin nii väsinud, et hea oli seal vaikuses ja rahus lebada. Lõpus võttis tüdruk laualt kammi ning hakkas mu juukseid rahulikult ja sensuaalselt kammima, seejärel tegi mulle pähe imeilusa draakonisaba! 45 minutit venis mõnusalt 60-ks.

Troimil aga nii kergelt ei läinud. Talle oli tehtud seljamassaaži üksnes 15 minutit ja seejärel kästud juba ümber pöörata ning koputati noksi peale, et kas nüüd masseeriks hoopis seda. Troim sai täitsa kurjaks ja ütles, et muidugi mitte, masseeri aga keha edasi. Tüdruk oli edasise massaaži vaid õrnalt näpuotstega puudutades läbi viinud ning veel 2 korda noku peale osutanud. Lõpuks pani Troim tusaselt riidesse ja üritas sealt bordumajast minema saada, kuid tüdruk seisis risti uksel ees ning nõudis tippi. Troimil olid ainult suured rahatähed ja niikuinii ei tahtnud ta sellise jama eest mitte midagi anda. Vaidles ja vaidles ning lõpuks murdis toast välja. Järgmine takistus oli aga administraatoritüdruk, kes samuti hakkas tipist jahuma. Üks hoidis Troimil varrukast kinni ja teine aina korrutas „tip, tip, tip“. Lõpuks rebis Troim end jõuga lahti ja pani jooksuga trepist otse 7.-le korrusele välja, kuna ta ei suutnud lifti leida :D

Üks naljakas seik juhtus hotellis veel. Esmaspäeva pärastlõunal, kui Troim üksinda hotellitoas oli ja mina väljas linna peal jalutasin, kuulis Troim koputust uksele ning arvas, et see olen mina. Ta läks ihualasti ukse juurde ja tõmbas selle lahti, tema suureks üllatuseks ei olnudki aga ukse taga Leenu, vaid hoopis kena väike vietnamlanna, kes talle hommikusöögikupongid ulatas. Mõlemalt poolelt oli vist ehmatus ja kohmetustunne päris korralik. Järgmisel päeva, pärast massaaži, tuldi jälle kuponge tooma. Sel korral läksin aga mina avama ning ühe tüdruku asemel seisis koridoris 5! Kõik suurte ja uudishimulike silmadega :D Hehheeee. Troim ja tuba number 709 olid vist üle hotelli tuntuks saanud.

Õhtupoolikul ilmnes, et üks reisi põhjusi oli Dave´i sünnipäev! Meile Troimiga oli see suureks üllatuseks. Istusime enne õhtusööki oma kambaga hotelli lähedal rannas ja trimpasime, kes mida. Hästi, hästi mõnus ja chill oli. Minu meelest on eriti naljakas, et need Austraalia mutid käivad kogu aeg ringi oma kange alkoholi pudel kotis – Gail ja Maureen viinaga ning Claire viskiga, ning siis baaris-restoranis tellivad 7up-i, mahla vmt joogi ning segavad ise oma koksi kokku :D Ja nad tegid seda isegi õhtul peenes ja kallis restoranis! Tellisid kolmekesi tähtsalt apelsinimahlad ja kallasid siis veepudelist viina peale sellise näoga, nagu lahjendaksid mahla. Kogu kamp ajas enamik aega ka väga segast-naljakat juttu. Selline eluterve huumor ja tögamine kogu aeg ja mul on väga hea meel, et ma aina rohkem taban mingeid peeneid nüansse nende jutus, kuigi kindlasti väga palju läheb kaduma. Me küsime ikka aeg-ajalt mingeid asju üle, mis meile kohale ei jõua. Nt ütlevad austraallased jalgratta kohta „push-bike“. No misasja J Tavalise jalgratta, mitte tõukeka.

Dave sünnipäeva õhtusöögiks läksime vist Quy Nhoni kõige kallimasse restorani – sakslase peetav Enjoy. Päris saksa restoran see polnud, kuna menüüs oli suur valik pitsasid ja pastasid, kuid nad pakkusid siiski ka saksa vorste ning pidid ise kohapeal seemnetega leiba küpsetama. Hapukapsast polnud! Toidud olid muidu maitsvad, teenindus ülihea ning omanik käis aeg-ajalt meie juures seletamas ning tegi Dave´ile paar pitsi Jägermeistrit välja. Me laulsime Troimiga Eesti keeles kaks sünnipäevalaulu ka, ise kõht kõveras naerdes. Gail ja Maureen olid organiseerinud ilusa sünnipäevatordi, mis nagu ikka koosnes üksnes maitsetust švammist ja vahukoorest, kuid välja nägi efektne ning ülejäägi said endale üliõnnelikud kelneripoisid. Claire kehastus Marilyn Monroe´ks ja laulis Dave´ile „happy birthday, Mr President ….“. Söögi ja joogi eest maksime muidugi igaüks ise, ei ole ikka nii, et sünnipäevalaps kasvõi mõne asja oma külalistele välja teeks.

Sünnipäevalaps, võta veel üks naps, sul on ainult kord aastas sünnipäev ..... ....... ta elagu, ta elagu, ta elaguuuuu, taaa eeellaaaguuuu!

Järgmisel päeval oligi juba ärasõidupäev ning kuna me rongipileteid ei saanud ega tahtnudki saada, tellisime tervele kambale hoopis väikse 10-kohalise Mercedes-bussikese. Buss oli täpselt kell 10 hotelli ees ja valmis meid peale võtma. Me olime Troimiga eriti õnnelikud, et niimoodi tagasi sõitsime – esiteks oli tee megailus ja nägime ilusat Vietnami rannikut, loodust, mägesid ja pisikesi külakesi ning teiseks võisime peatusi teha nii tihti kui tahtsime. Need olid siis positiivsed küljed, negatiivne oli Vietnami liiklus. Nad ei oskagi teisiti sõita kui hullumeelselt, neid on lihtsalt niimoodi õpetatud ja kui me kõik kooris hirmunult „sõida aeglasemalt“ (vietnami keeles ikka) karjusime, siis see oli vennale hane selga vesi. Kõige hirmsam oli sõita kaljuäärel, kus ühel pool paarsada meetrit allpool kivine rand ja mäslev meri ning teisal kõrge kaljusein. Tee oli käänuline ja täis igasugu autosid, busse, rekkasid ja rollereid. Ja nad kõik sõitsid nagu hullumeelsed, igaühel on vaja teisest kogu aeg mööda trügida. Eriti hakkas meile selle 4-5 tunnise tripi jooksul silma üks Hanoi-Saigon buss, mille juht oli vist eriti kangeid aineid tarvitanud ja ma ei kujuta ette, kuidas need vaesed reisijad seal sees vastu pidasid. See buss tõmbles pidevalt ühest suunavööndist teise, pidurdas, signaalitas, kiirendas jne. Me igatahes tegime iga natukese aja tagant hingetõmbe- ja rahunemispeatusi ning Nha Trangi jõudes olime kõik nii-nii õnnelikud, et kallistasime teineteist. Nha Trangi oli muidugi niisamagi mega tagasi jõuda – ilus ilm, soe, päike ja oma kodu! Isegi 2 ööd mujal tundus juba küllalt pikk reis.

Maureen, John ja Gail läksid juba 4 päeva pärast aga motikatega 9-päevasele Mekongi delta reisile … .