Jaanuar 2014. ja TET ehk Madu vahetus Hobuse vastu.

5. pulma-aastapäev. Nha Trang, Hanoi Golden.

PILDID

Hmmmm, ma arvan, et jaanuarikuu märksõnaks võiks olla „marineerimine“. Äädikas, sool, suhkur lendasid meie nõiaköögis ringi peaaegu igal päeval. Mõnel päeval tegime kahte-kolme erinevat asja, näiteks kurke, seeni, küüslauke jne. Igasugu uusi põnevaid retsepte oleme ka enda ampluaasse lisanud J Ja tundub, et inimestele meeldib, mis me teeme.

Ilmad olid päris jahedad, tuulised ja vihmased, nii et oligi mõnus toas aurutada. Ujumas käisin ikka ka iga päev, kuigi Ana Mandara töötajad, kes mustade kilejopedega varjus istusid, ei suutnud ära imestada, kuidas ma seal basseinis ära ei külmu J

Jaanuaris oli ka 2 tähtsat päeva – meie 5. pulma-aastapäev ja Lucca 7. sünnipäev. Pulma-aastapäeval marineeris Troim üksinda 4 kg kurke, sel ajal kui mina massaaži nautisin. Tšikk ei saanud hästi aru, mis massaaži ma võtsin (kuigi ma näitasin näpuga vist viis korda ja valisin kõige tavalisema 60-minutilise kehamassaaži), nii et ta tegi tund aega ainult selga ja pead. Kui ta siis ütles, et nüüd on läbi, näitasin ma oma käte ja jalgade peale, et „oot-oot, aga need tuleb ka ära masseerida“. Tüdruk naeratas lollakalt ning tõi oma õli tagasi ja hakkas ülejäänud kehale massaaži tegema. Õnneks ta vist pikka viha ei pidanud ja tegi väga mõnusa ja korraliku massaaži. Kokku siis vist peaaegu 2 tundi. Kui alla maksma läksin, tahtis ta mu käest 250 000 dongi küsida. Ma muidugi vastu, et „ei, ei, misasja. Ma võtsin 160 000-se massaaži, pole minu probleem, kui te valesti aru saite“. Siis saabus kohale madaam-boss isiklikult ning lahendas olukorra nii, et ma pidin ainult 150 000 maksma J Ma olen seal tuntud nägu ja see omanik teeb mulle alati allahindlust. Tore kingitus pulma-aastapäevaks.

Teine eriti-eriti-eriti tore kingitus oli Troimilt, kes käis salaja Prantsuse restoranis ning ostis mulle pudeli kuiva siidrit! Mmmmm, mida armas üllatus! Õhtul käisime Jane´i ja Mark´iga Hanoi Goldeni hotelli katusel kokteile joomas ning pärast Munchieses õhtust söömas. Munchies on üks tore uus koht uuel ööturul, mida peab lahe paks tšehh-rootslane, kes on Vietnamis juba vist 8 aastat elanud ning üldse Kagu-Aasias ringi tiirutanud juba 90ndate keskelt alates. Munchies on spetsialiseerunud grill-lihadele ja -kanadele. Lisaks on menüüs eriti hea kvaliteetne tuunikala, mida nad teevad nii, et see seest ikka täiesti roosa on. Noh, alguses olid toidud ikka überhead ja portsjonid suured (esimese õhtusöögi tegi Jan meile üldse välja), nüüd, 1,5 kuud hiljem on juba tunda väikest allakäiku – hinnad on tõusnud ning toidud väiksemad, salat on lihtsalt salat. Eks paistab, mis sellest kohast saab. Pulma-aastapäeval oli see koht igatahes super. Jane ja Mark olid ka vaimustuses ning ütlesid, et pole nii head kana mitte kusagil Vietnamis saanud. Mingil hetkel hüppas meie laua juurde Munchiese teine omanik Nikolai, kes viis läbi mingi viina (?) etenduse. Igatahes kallas mingit kanget alkoholi kahte klaasi, pani neid põlema ja keeras midagi kokku kõrrest ja salvrätikust. Kogu asja point jäi mulle arusaamatuks, aga efektne oli see küll :D Lõpus „jõid“ Jane ja Troim kõrrega kuidagi seda asja, mis sealt siis välja tuli. Väga tore pulma-aastapäev oli. Me pole ühelgi aastapäev olnud samas kohas, kuid kolm viiest oleme veetnud Vietnamis J

Järgmisel päeval saabusid Nha Trangi kaheks ööks K ja M. No jälle toredad eestlased. Saime taaskord natuke giidi mängida ning siinsest elust-olust rääkida. Lac Canhis käisime ka muidugi. Ilmad oli sel ajal eriti jahedad, nii et mõlemad kandsid kogu aeg pikki pükse ja tuulejopet, aga neile meeldiski. Väga tore paarike. Eriti meeldis mulle nende suhtumine, kuidagi igas mõttes chillid inimesed.

Meile meeldis eriti veel, et nad sõitsid meie Easy-Rideriga Dalatti ja Mui Ne-sse. K sõitis ise ja M istus Quanh´i selja taga. Nad küll natuke kiirustasid, kuid põhilised kohad vist nägid ära, tehes väikse kahepäevase tuuri: esimese päeva õhtuks Dalatti ning teise päeva lõunaks Mui Ne-sse. Mui Ne-st istusid bussi peale ja jõudsid juba õhtuks Saigoni. Muidugi olid nad meile kuskiltkaudu tuttavate tuttavad. Päris võõrastega me kokku pole saanud. Ükspäev kõndisime rannapromenaadil ja ma vaatasin eemalt, et eriline koledate kehadega noorte meeste kamp seisab Louisianas. Äärepealt oleksin Troimile seda juba ka öelnud, kuid õnneks hoidis mingi seitsmes meel mul suu kinni. Kui neist möödusime, kuulsime, et need olid eestlased :D No mida piinlik oleks olnud. Seisma me ei jäänud ja juttu ajama ei hakanud.

Täpselt nädal pärast pulma-aastapäeva oli Lucca sünnipäev. Sünnipäevaks ostsime talle varahommikul oma rummimüüja käest 7 pudelit rummi. Oi, kus Lucs oli rahul. Juhtumisi oli ka pühapäev, nii et Lucca tegi oma Hashi-debüüdi. Selliseks tähtsaks päevaks valmistasime ka parima salati, mis me õllejooksule teinud oleme – kartulisalati singiga! Sink oli megakallis ja imporditud Jaapanist, aga no ükskord võis kallima salati ka teha. Kuna oli ka mingi Hashi-tähtpäev, oli Martina ostnud mitu pudelit odavat kohutavalt halba alkoholivaba Vietnami vahuveini ning peenes karbis Johnny Walkeri viskit (viimase kohta käisid kommentaarid, et see küll õige Johnny Walker ei ole; ju siis mingi Vietnami analoog). Jooks oli seekord muidu megaäge – rada oli kihvt, läbi metsa ja džungli ning külade ja seltskond oli ka lahe. Mõnikord kohe tõmbab käima, teinekord jääb jälle lahjemaks.

Ühel mehel oli veel nädala sees sünnipäev olnud, nii et Lucca ja see mees pidid minema ringi keskele ja kõik laulsid kooris neile sünnipäevalaulu (Hashy birthday to you, hashy birthday to you…). Lucs pidi ära jooma ka kruusitäie kohalikku bia hoi´d (järgmisel päeval nina haises). Õhtul käis Troim Luccaga Munchieses veel õlut joomas ja meie marineeritud kurkidega hamburgerit söömas.

Järgnevatel nädalatel marineerisime. Tohututes kogustes. Ja vaikselt hakkaski saabuma TET. Linn oli ära kaunistatud, igal pool lilled, tulukesed, plinkivad kirjad, hobusekujud jne. Metros ja turul oli alati väga palju rahvast. Paar päeva enne TET-i toimus turul ikka totaalne hullumaja. Tundus, et kõik sead on ümbruskonnas ära tapetud, kuna turul müüdi vist küll 5 korda rohkem liha. Liiga palju hakkas mulle silma suuri kilekotte seapeade ja jalgadega. Müüjaid oli täis mitte ainult turuhoone ja selle ümbrus, vaid ka keset tänavat (sõiduteed) istusid või seisid mitmes reas igasuguse kauba müüjad, nii et rolleritele ja inimestele oli liiklemiseks vaid üks kitsuke rada.

Hiina uus aasta saabus 30. jaanuaril vastu 31. jaanuarit. 30. oli vana-aastaõhtu, mille veetsime koos Jane´i ja Mark´iga. Käisime Itaalia restoranis, Hanoi Goldeni terrassil ning hiljem Troimiga kahekesi rannas, kus kohtusime Darcy ja veel mõnega. Ilutulestik oli kena, aga jäi kõvasti alla eelmise aasta omale. Inimesi oli ka rannas vähem ja üldse oli kogu pidu palju vaiksem ja rahulikum. Eelmisel aastal oli ikka möll ja kõvad massid koos. Meil oli jällegi sel aastal lõbusam, Darcyga sai lihtsalt nii palju nalja.

31. detsember oli vietnamlastele uue aasta esimene päev, mis veedetakse kodus vaikselt koos perekondadega. Meie olime kutsutud austraallase Timi juurde, kes korraldas oma kodus vägeva Hiina Uue Hobuse Aasta peo. Tim elab üksinda kolmekorruselises majas väiksel kõrvaltänaval teisel pool jõge. Väga ilus maja oli, aga mu meelest oleks seal üksinda päris kõhe olla. Hästi lõbus pidu oli jälle ning üllatuslikult olid ka paljud vietnamlased tulnud. Ju siis nooremad ei pea traditsioonidest nii kindlalt kinni. Igihaljad Maureen ja Gail nägid jälle välja meganooruslikud ning kandsid mingeid superilusaid kleite.

Maureen ja Gail on mõlemad üle 60, aga on nii energilised, ilusad ja rõõmsameelsed nagu mingid väiksed plikad. Täielikud eeskujud igale inimesele, kes arvab, et 40-selt on elu läbi ja võib jääda vanaks, paksuks ja paikseks. Need mutid igatahes tuiskavad ringi ja pidevalt on neil sada asja käsil. Kogu aeg on naeratus näol ja üldse õhkab nende igast poorist ainult positiivsust. Ja see ei ole üldse võlts. Me oleme nendega juba küllalt palju koos olnud, et aru saada, et nad lihtsalt ongi sellised. Ses mõttes on ikka eriti tore elada niimoodi, et oled ümbritsetud headest ja lahketest inimestest, kellega saab kogu aeg nalja. Eestis on millegipärast pidevalt mingi häda. Kogu aeg on igaühel midagi hinge peal.

Tim oli väga hästi peo korraldanud ning tellinud isegi Dragon Dance´i. See oli eriti lahe ning kestis lausa üle poole tunni. Kaks draakonit tantsisid majas sees ja pärast maja ees tänaval. Väga efektne show oli. Lucca tantsis ka draakoniga ning sattus talle isegi hambusse. Draakon haaras jänesest kinni, raputas ja tuuseldas teda. Õnneks oli see kõik naljaga ning need uue aasta draakonid on head loomad, Lucca isegi nautis seda väikest šokiteraapiat. Troim, vaeseke, aga avastas, et ta on allergiline ka draakonitele ning istus ülejäänud õhtu õues Naeratanja motika otsas, nuuskas ja aevastas. Inimesed käisid temaga õues vaheldumisi juttu rääkimas J

Järgnes nädal, mil vietnamlastel oli iga päev pidu. Meie naabrid testisid muidugi väsimatult oma kõlareid, mikrofone ja karaoke-süsteeme, rand oli täis popilt ja värviliselt riietatud imearmsaid lapsi, nende üleslöödud emasid ja mägirahvaste rahvariideid kandvaid vanaemasid ning Tran Phul voorisid hommikust õhtuni mõlemas suunas rahvast täis bussid. Uudistest võis hiljem lugeda, et TET-i ajal registreeriti 492 liiklusõnnetust, milles hukkus 212 inimest. See on siis registreeritud õnnetuste arv.

Ühte kummalist uudist lugesin veel, mis juhtus kuskil Vietnami linna haiglas. 24-aastane naine, ütleme Huy, oli haiglas ajuvähiga. Teda läks vaatama tema vend, ütleme, et Dong, koos Huy tütrega. Dong oli veendunud, et tema õe sees elab kuri vaim ning see tuleb temast välja saada, seega võttis ta kaasa puuviljanoa ning asus Huy tütre kaasabil Huy jalga maha lõikama. Huy oli nõrk ega saanud algul aru, mis toimub, lõpuks hakkas ta karjuma ja abi hüüdma, kuid, kui arstid-sanitarid kohale jõudsid, oli suurem osa jalast juba amputeeritud ja seda enam päästa ei õnnestunud. Uudise lõppu oli lisatud, et Dong oli tuntud narkomaan ning teo tegemise ajal oli ta ka amfetamiiniuimas, samas on väga levinud, et arvatakse, et haigus ongi tegelikult mingi paha vaim, mis on inimese organismi pugenud. Dong ei tulnud jala äralõikamise idee peale kindlasti ise, arvatavasti soovitas seda talle mingi „nõid“ ja Dong tegigi omast arust õele head.

Ei tasu ikka üle mõelda…. .