Märts 2014.a., kui Murumetsad meil külas käisid

Siin on suurem hulk pilte 

Meil oli ütlemata hea meel, kui Murumetsad oma 10. abieluaastat reisiga tähistada otsustasid ning mingi hullu soodukaga (vist 495 eur Moskva-HCMC + Tallinn-Moskva u 150 eur) juba eelmise aasta sügisel lennupiletid ära ostsid.

Kuna nad sellist kuuajalist reisi kahekesi enne teinud polnud, käisid nad 2 nädalat ka Tais ning seejärel siis 2 nädalat Vietnamis. Neile väga meeldis ja nad said superhästi hakkama. Muru on selline, kes endale absoluutselt pähe ei lase istuda ega tünga lase teha. Ta kaupleb viimase sendini ja jalutab rahumeeles minema, kui kriimsilmad tema hinnaga nõus pole. Reeglina juhtub muidugi see, et kohalik läheb närvi ja jookseb valgele ikka järele ning nõustub viimase poolt pakutud summaga. Nii Tais kui Vietnamis oli neil otseloomulikult hull programm – tuurid, rollerid, söögid, joogid, hotellid, laevad, bussid jne. Lennusõite kogunes ka omajagu. Neil muidugi vedas sellega, et Tais said nad kokku ühe ammuse võrukaga ning Vietnamis olime meie ees.

Kogu see 2 nädalat oli hästi äge. Kätlin ja Muru olid ALATI heas tujus ja väga aktiivsed. Nad ärkasid hommikuti juba enne 6 ning toimetasid tihtipeale paar tundi omaette enne, kui meile kohvi/õlut jooma ja plaane tegema tulid. Ka meeldis neile kohalike kombe kohaselt varahommikuti bun bo´d süüa: sõitsid rolleriga kuhugi turu lähedale, vaatasid, kus palju inimesi istub ning tellisid siis ka endile 10 000 dongised nuudlisupid. Üldse meeldis neile vietnami toitu süüa, mis on muidugi täiesti õige, kui Vietnamis reisil oled. Igaks päevaks tegime hommikuti väikse plaanikese ja väga palju sõitsime koos rolleritega ringi. See annab ikka nii palju vabadust juurde, kui saab külalistega koos motikaga ümbruskonda avastada/näidata. Esiteks on palju huvitavam ja teiseks odavam.

Nha Trangi saabusid nad varahommikul rongiga, nagu paljud meie tuttavad. Ka nende esimene reaktsioon oli, et tagasi KÜLL RONGIGA EI LÄHE, aga läksid siiski J HCMC-s olid nad veetnud 2 päeva ning meie soovitusel käisid nii Mekongi delta tuuril kui Cu Chi tunneleid vaatamas. Igaühe tuur on mingil määral erinev. Pilte vaadates avastasime, et nt Mekongi tuuril olid nemad külastanud ka mingit Buddhade-parki ja ausambaid … . Et siis me võime ju soovitada küll inimestele, et tehke seda ja toda, aga lõppkokkuvõttes oleneb väga palju sellest, millise reisibüroo otsa satutakse ja kes su giid on.

Bun Cha restoranis koos Claire´i ja Alan´iga.

Esimesel Nha Trangi õhtul läksime välja koos Alani ja Claire´iga. Käisime ühes kahest Nha Trangi bun cha kohas. See on Hanoist pärit söök ja kuigi meie jaoks on see suht same-same  kõikide nende riisinuudli toitudega, tuleb siiski välja, et kohalike jaoks on erinevate piirkondade nuudlitel suur vahe. Igatahes see bun cha oli päris maitsev. Koht ise oli ka armas ning kuna Al ja Claire tundsid omanikku, oli teenindus väga tähelepanelik. Õlu ei maksnud suurt midagi, pähkleid anti tasuta ja see kuulus bun cha oli ka selline, et 30 000 dongi eest sai igaüks endale suured taldrikutäied erinevaid asju. Esiteks pidi panema kausikese põhja hunniku külmasid riisnuudleid, sinna peale puljongit ja siis puljongi seest kotlette ja lihatükke ning kõige otsa igasugu rohelist-lehelist kraami. Kotletid olid täpselt nagu Eesti omad – kodused ja pisikesed ning ilma mingi kalakastme jurata. Alan ja Claire sõitsid järgmisel nädalal tagasi Austraaliasse, nii et see oli meie viimane võimalus nende seekordsel Vietnami-külastusel koos õhtut veeta. Kahju küll, et nad ära sõitsid …. aga ma usun, et me kohtume veel (pealegi on neil plaan 2016.a. suvel Eestisse tulla!). Nad lihtsalt pidid minema, kuna nende tütar Holly sünnitas ning Al ja Claire läksid vanavanemate rolli sisse elama.

Hilisõhtul istusime veel mõnda aega Hanoi Goldeni terrassil, aga Kätlin oli rongisõidust ja magamata ööst ilmselgelt juba nii väsinud, et väga pikaks me seda õhtut ei venitanud.

Kätlin ja Muru olid siin ju pikka aega, kuid siiski jäid paljud kohad külastamata ning mitmed algsed plaanid tegemata. Lihtsalt ei jõudnud rohkem. Nii et see on teadmiseks teistele, et siin Nha Trangis on meiega koos tegevust küllalt, pole midagi, et peale kolme päeva hakkab igav ja pole muud teha, kui käed-jalad laiali rannas lamada.

Näiteks järgmisel päeval sõitsime kohe Long Beachile, kus olid tol päeval veel mitmed hasherid, s.h Al, Claire, Harold, Chi jne. Kui on rohkem tuttavaid koos, on ikka toredam. Long Beachil juhtus naljakas lugu, kui järsku tuli Kätlini ja Muru juurde üks noormees, kes selges eesti keeles küsis, et kas nad teavad, kas seal rannas surfata ka saab. Ja kas üldse siin kuskil surfata saab. Nojah J Tüüp oli täiesti üksi. Me ei tea, kes ta selline oli ja kuna meil endil oli tegevust ja juttu küllaga, ei hakanud me tema tausta kohta rohkem pärima. Vend haihtus kuskile ise ära sama märkamatult kui ta ilmunud oligi.

 

Long Beach ehk Bai Dai bien ehk Pikkrand

Troim nõudis, et me peame kõik seal tigusid sööma, kuna Juulidega olid nad eluparimaid molluskeid saanud. Jalutasime kõige äärmise shacki ehk kuuritaolise restorani juurde ja Troim tellis pool kg keskmise suurusega tigusid, mille üks kutt meile meie laua peal ära grillis. No Troim nautis neid kõige rohkem. Mina ja Kätlin leidsime, et teod on liiga mere-muda-maitsega ja mul oli liiga selgelt meeles, kuidas Juuli organism nendele tigudele reageerinud oli. Murule aga vist ka üsna meeldisid.

Tigu

Nädalavahetuseks oli plaanid teinud Jan, kes kutsus kõik sulelised ja karvased oma sünnipäevale Jungle Beach hotelli. Enne laupäevahommikust ärasõitu jõudsid Troim ja Muru YenYen ilusalongis käia ning endile toredad vuntsid lasta lõigata! Muru joonistas paberile illustratsiooni, kuidas tal vunts pügada tuleb, ning tulemus oli igatahes tähelepanuväärne  J

Jungle Beach on omapärane hipikoht ja asub 65 km NT-st põhja pool imeilusa peene liiva ja helesinise veega ranna ääres. Jan oli rentinud minibussi ning 11 paiku hommikul ladusime selle õlut jm alkoholi ning meie tavaari täis ning austraallased, eestlased, venelased, vietnamlased ning tšehhi-rootsi segu Jan koos oma tšehhi-rootsi-tai segu 8-aastase tütre Sandraga surusid end sõbralikult sõidukisse. Sõit oli naljakas, kuna Troim sattus kõrvuti istuma Cal´iga, kellel on sama hull huumor kui Troimil. Kahekesi moodustasid nad täiesti kõrvulukustava duo. Lisa-adrenaliini lisas muidugi Härra Bussijuht, kes vietnami-stiilis möödasõite sooritas, nii et kõik kogu aeg bussi vasakust servast paremasse ja tagasi loksusid, sekka pidurdused ja kiirendused. Huhh, paarkend kilomeetrit enne sihtpunkti tegime väikse pissi-suitsu-peatuse ja puhkasime närve. Üks vietnami tüdruk oksendas! Nagu misasja, nemad peaksid just olema sellise sõiduga harjunud ju J Troimil keeras see okse nägemine nii ära, et ta pidi äärepealt ise sama teed minema. Jalutas 30 meetrit eemale ja nõudis, et buss sinna sõidaks, kuna ta ei saa bussi minna, kui selle ukse kõrval mingi valgete tükkidega okse vedeleb. See tšikk ju pidi muidugi otse bussi kõrvale oksendama, ei saanud paar meetrit kuskile põõsa taha joosta.

Cal ja Troim

No jõudsime igatahes rõõmsalt ja higiselt Jungle Beach Resorti. Omanik Silvio võttis meid isiklikult vastu. Kanadalasest omaniku ainus riietusese oli suur punane rätik, mis oli ümber puusade seelikuks seotud. Plätusid ka jalas polnud. Troim läks käed laiali kohe Silvio juurde ja kallistas teda ning lausus pateetiliselt, kui hea meel tal on, et me siia tema resorti tulime ja kui tore koht tal siin püsti on pandud! Silvio vist natuke ehmatas ära, aga ei öelnud midagi. Magama pandi meid bambusest majakestesse. Kõik oli väga lihtne ja looduspärane, samas puhas ja chill. Meie magasime teisel korrusel madratsitel, valisime Kätliniga selle sellepärast, et äkki allkorrusel jooksevad mingid loomad-elukad ringi. No õnneks ei näinud me kedagi. Ööseks panime moskiitovõrgu peale ja oligi korras. Päeval ma arvasin, et seal hakkab raudselt jube palav – mingit konditsioneeri ju polnud ning maja oli selline, et polnud aknaidki, ainult suur auk seinas, aga hoopis jahe hakkas! No mulle see meeldis väga. Eriti hea ja värske oli magada. Lisaks veel see vaikus, mida Nha Trangis pole kunagi.

Vuntsivennad

Ööbimine Silvio hipikülas polnud odav – 600 000 dongi nägu, aga selle hinna sees oli ka 3 söögikorda. Toidud olid maitsvad ning valik lai, nii et igaüks võis süüa nii palju ja just seda, mis endale meeldis. Õhtul tähistasime rannas Jani sünnipäeva – oli lõke ja muusika, rannamatid, chill ja grill. Lisaks Jani sünnipäevakülalistele olid rannas muidugi ka teised hotellikliendid ning kõik sulandusid mõnusalt üheks suureks seltskonnaks tähtede all. Kusjuures tähti oli palju!

Silvio grillis oma kraami ning Jan oma kaasatoodud special-ribisid, meie poolt oli laual muidugi suuuuuur kausitäis marineeritud kurki.

Tõesti mõnus oli seal rannas olla ning hommikul ärgates kohe kahe sammuga vette sumada. Veetsin pea terve pühapäeva hommikupooliku Sandraga mere ääres. Mulle tundus, et see oli tavaline liivarand, kus pole kive, teokarpe, kalu ega midagi. Sandra aga oskas hoopis teistmoodi asju näha – ta märkas kõikjal karbikesi, meritähti, krabisid, vähke jne. Sandra on 8-ne ning vist pea terve elu Vietnamis elanud, algselt vist ka mingis teistes Aasia riikides. Igatahes räägib ta puhtalt vietnami keelt. Paljude asjade nimetusi teab ta ainult vietnami keeles, kuigi tema põhikeel on inglise keel. Ma ei teagi, kas saab siis öelda, et tema emakeel on inglise keel, kui tegelikult on ta isa rootslane ja ema tailanna??? Rootsi ega Tai keelt ta igatahes rääkida ei oska.

Jungle Beach

Jungle Beach

Pühapäeva pealelõunal ronis teise-päeva-pohmellikamp bussi ning kimas kiirelt tagasi. Olime saanud uusi tuttavaid, palju nalja ja päikest. Õhtul olime küll jube väsinud, aga pidime otsima Kätlinile ja Murule uue hotelli ning kuskil õhtust sööma. Hotelli leidmine ei olnud õnneks keeruline: nad kolisid samasse hotelli, kus Peeter jt-dki elanud olid, ainult et 7. korrusele.

Tempo oli peal ning juba esmaspäeva hommikul kell 7:28 olime mina, Troim, Muki, Al, Claire, Harold ja Chi Oceans 5 sukeldumiskontori ukse ees valmis järjekordseks tripiks. Natuke häiris, et ootasime üle poole tunni niisama, aga keegi õnneks närvi ei läinud. Need inimesed on kõik Vietnami ajagraafikuga harjunud. Sukeldaja-kutid, kes on meie tuttavad ja kelle pärast me üldse selle firma poole pöördusime, on küll kõik austraallased, inglased ja üks ukrainlane Troim nimetab neid kõiki järjekindlalt rootslaseteks :D), aga hilineja oli siiski vietnamlanna, kes lihtsalt ei jõudnud söögiga varem kohale.

Hommikul vara, hapnikuballoonid laaditi peale.

Oceans 5 on aga igal juhul väärt ja usaldusväärne kompanii. Neil on oma laev, millega sõitsime imeilusatesse snorgeldamis- ja sukeldumiskohtadesse. Olime ainult oma mõnusa seltskonnaga ning see pool päeva merel oli tõesti lahe. Hommikusöögiks pakuti puuvilju ja keeksi ning lõunasöögiks riisi ja grillitud liha. Kalipsod, snorgeldusmaskid ja kogu ülejäänud varustus oli täiesti esmaklassiline. Ka Alan ja Harold olid väga meeldivalt üllatunud, et kõik nii kvaliteetne on. Üks instruktoritest oli ukrainlane Alex ja rääkisime temaga natuke ka Ukraina olukorrast. Alex ise oli väga rahulik ja naeratav. Mis tal siin ikka paanitseda, ega ta ju olukorda kuidagi positiivsemaks muuta ei saa.

Al ja Harold

Mehed, välja arvatud Troim, käisid kõik sukeldumas. Minu meelest on see ikka päris hirmus, kui nad omale need rasked tinavööd ja balloonid selga panevad. Mina, Troim ja naised snorgeldasime. Meile anti samuti kalipsod, lestad ja hullult head maskid. Mina olen harjunud ikka niisama, ainult bikiinidega ujuma, nii et need lisaasjad käisid mulle täitsa närvidele. Kalipso oli küll hea soe ja aitas kuidagi kergemini hõljuda, aga lestad viskasin peale esimest snorgeldamist tagasi paati. Vaade oli muidugi super! Oceans 5 poisid viisid meid tõesti imetlusväärsetesse kohtadesse – nägime igasuguseid värvilisi suuri ja väikseid kalu, imeilusaid koralle ning mereelukaid. Eriti palju oli merisiilikuid, täielikud kolooniad mere põhjas. Teine tore vaatamisväärsus meie, snorgeldajate jaoks, olid ka sukeldujad. Eri lahe oli vaadata, kui nad koos instruktoritega alla põhja läksid ja suuri mulle välja lasid. Lõpuks olime kõik väääääga rahul ning tänu Troimile maksime selle lõbu eest ka naeruväärselt vähe ….. .

Õhtul käisime ööturul ja sõime krokolindu, jaanadilli ja kevadrulle. Euroopa-isu tuli ka ning ostsime Troimiga salaja juustu, sinki ja saia :D Kuna Kätlin ja Muki olid ka siiski suhteliselt kokkuhoiurežiimil, tegime palju süüa ka meil kodus. Nii hommikuti kui õhtuti. Eriti meeldisid neile kevadrullid, mida meie ostame sügavkülmutatuna ja mis on väga odavad. Lisaks on neid tuhandeid eri variante. Kätlin kaifis täiega seesamiseemnetega riisipaberilatakaid, mida sai valmistada 2 minutiga mikrolaineahjus. Need on täiuslikud snäkid ja ma arvan, et üsna tervislikud ka. Kodus sõime veel pannil tšilli ja küüslauguga praetud krevette, praetud maksa sibulaga ….. seenteni ei jõudnudki. Kahel korral grillisime meie rõdul ka kala ja kanakoibasid fooliumi sees. Ikka eriti mugav teha grilli oma rõdu peal ja just niimoodi, et järgmisel päeval on koristajapäev, nii et ise ei pea rõdu pesema hakkama :P Oijah, printsessielu …. Ühel korral ostsid kala Murumetsad, kui nad ühel hommikul kahekesi turul käisid. Kätlin kirjeldas seda pärast nii, et nad käisid seal turul kalaosakonnas vast viis tiiru ja vahtisid ning valisid erinevaid suuremaid ja väiksemaid, elusaid ja mitte-elusaid kalu. Turumutid aga muidugi tegid tööd ja olid igal pool niisuguse hooga kalu puhastanud, et soomuseid lendas ja kui nad lõpuks ühe kalakese ära olid ostnud ning sealt hullusest välja said, oli Muki selg üleni kalasoomustega kaetud :D

Väiksed krevetid, mida võib süüa koos koorega, aga ega puhastamine ka keeruline polnud.

Kolmapäeval tegime pikema sõidu rolleritega ja läksime Ba Ho kose juurde. Sõit mööda A1 kiirteed polnudki õnneks eriti jube, kuna sõitsime just lõuna ajal ning kõik rekkajuhid vist parajasti sõid või magasid. Lõuna ajal on aga ka kõige kuumem, nii et Ba Ho kose juurde turnimine oli päris kõva trenn. Selgus, et, kui me Troimiga seal esimest korda käisime, ei läinudki me õigesse kohta välja. Tegelikkuses tuli veel edasi ja edasi turnida mööda suuri ränirahnude-sarnaseid kive. Koskesid on kokku kolm – Kätlin jõudis esimeseni, mina teiseni ning Troim ja Muki ronisid kolmandani välja. Huhhh, jube raske oli. Kätlin ütles kohe, et talle kivid ei meeldi ja selline turnimine ei eruta teda absoluutselt. Muki seevastu oli täiega energiat täis ning nautis totaalselt. Kuuma ilma ja ukerdamise kosutuseks saime vähemalt mõnusas jahedas allikavees supelda.

Muki hüppas paar korda kõrgelt kaljunukilt ka alla looduslikku basseini. Meie igaks juhuks seda ei proovinud, kuigi tegelikult see vist eriti ohtlik polnud. Venelased ja mingid pilukad hüppasid ja filmisid seal mingi tund aega. Igatahes oli see väga ilus looduskaunis koht. 

Seal istudes ja neid kive, puid ja suuri musti liblikaid vaadates, kogesin jälle seda tunnet, kui ilus on loodus, kui seda natuke tähelepanelikumalt vaadata. Kuidas see jõesäng oma suurte kividega on nii ilus nagu viietärnihotelli hoolikalt kujundatud lobby. No lihtsalt on nii, et kui käia ilusates inimeste poolt loodud majades ja asutustes, siis unustab ära, et tegelikult on kogu inspiratsioon tulnud ju loodusest. Sama ka riietega. Snorgeldades neid kalu vaadates ei jõua ära imestada kõiki värve ja kujusid, mis on nendel armsatel mereloomakestel …. Et siis vaadates Fashion TV-d ja looduse värve ning lõikeid, on näha, kuidas inimene on copy-paste teinud…

Niih, Vinpearlis veetsime ka ühe päeva. Muru on mingi täiesti kartmatu tegelane. Ta tegi kõik kõige hullemad atraktsioonid läbi ja ikka ütles, et polnud midagi hirmsat ja võiks ikka veel vingemad olla. No vaene Troim käis Muru järel ka Space Hole´is ja Kamikazel ja mis need jubedad torud kõik on, ning kolkis oma keha korralikult läbi. Sabakont oli verine ja ujukates 2 suurt auku :D Ta oli pärast veel 8 päeva poolvigane, aga nentis positiivselt, et pisitraumad on vajalikud selleks, et oleks meeles, et suuri traumasid on vaja vältida!

Ega ta ei saanud ju kehvem olla ja pidi kõik kaasa tegema. Igatahes oli Vinpearlis jälle megatore. Minu jaoks on see adrenaliin just paras – paar kolm hirmsat asja ja ongi hea olla. Ameerika mägedel sõitsime 4 sõitu järjest :D Peale esimest sõitu ei tahtnud keegi püsti tõusta ja nii meie kui umbes 6 inglast karjusid kõik töötajapoisile, et „uuesti, uuesti“, kuid kutt käsutas meid maha, et peab nagu püsti tõusma. Me siis kõik tõusime oma istmetelt üles ning lihtsalt vahetasime kohti. Väga naljakas oli. Peale teist sõitu tegime samamoodi, aga peale kolmandat sõitu kutt ei peatanudki seda rongikest kinni, vaid pani ilma kelleltki küsimata uue ringi tööle.

Ilusad ja värvilised

Krabi tuleb teokarbist välja!

Lihtsalt toredad

Vinpearlis on nii palju erinevaid kohti ja asju, mida teha, et seal saab igakord ka midagi uut avastada. Nii ka seekord käisime nt 4D kinos ning Troim ja Muru tegid rodeot:

Tagasi tulime alles pimedas ja õhtust sõime kõige odavamas Des Amis. Sealt koju enam kõndida ei jaksanud ning võtsime cyclo´d. Nojah, ma juba teadsin, et see ei lõppe hästi. Need kuradi cyclo-vennad on ühed vastikud tüübid, kes suudavad alati tuju ära rikkuda. Sealt restost meie juurde on umbes 150-200 meetrit ning leppisime kokku, et see maksab 10 000 dongi. Okei. Troim pidi muidugi ise sadulasse istuma, vaidles ja vaidles ning sõitiski pool teed, teise poole väntas õnneks vanamees. Teist cyclo-avariid ma küll teha poleks tahtnud.

Sellest jupatsist üritame edaspidi hoiduda.

Jamaks läks aga siis, kui kohale jõudsime. Üks tüüp hakkas jaurama, et 100 000 dongi vaja anda. Me hakkasime muidugi karjuma, et mis 100 000, et lolliks on läinud või. Vaidlesime ja vaidlesime ning olukord läks muidugi koledaks. Meil muidugi kellelgi 10 000-list ei olnud, nii et surusime lõpuks ühele jupatsile 50 000 kätte ja ütlesime, et jagage see ise omavahel ära. Meie teile rohkem ei anna. Jupats aga peitis rahatähe endale kiirelt taskusse ja pistis jooksma. Lihtsalt jättis oma kuradi ratta tänavale vedelema ja ise putkas kuhugi kõrvaltänavasse öhe. Teine kämbu, kellega meie olime sõitnud, pani röökima ja hakkas kätega vehkima. Troim selgitas talle rahulikult vastu, et rahune nüüd maha, me elame siin ja teame hindu. Väga kahju küll, aga 100 000 selle sõidu eest küsida on ülim nahaalsus. Kämbu ei tahtnud sellest muidugi midagi kuulda ja oli endast väljas, kuna tema polnud nüüd ju üldse pappi saanud. Troim kutsus seda närvipundart meiega kaasa, et tule, räägi meie turvamehega, las too üritab tõlkida ja seletada, aga no me agar turvamees oli päevatööst juba nii väsinud, et oli end trellide taha välivoodile pikali sirutanud ja magas õndsat vietkongi-und. Niisiis, närvipundar üritas veel Troimiga vaielda, aga kuna ta ulatus Troimile vaevalt kaenlaauguni ja Troim oli ka juba parajalt kurjaks saanud, sai ta vist lõpuks ise ka aru, et oli vale mehega ärplema hakanud. Troim üritas talle mitu korda selgitada, et pole meie probleem, et see esimene jupats selline ahnepäits ja reetur oli, et kogu kahele mõeldud rahaga minema jooksis. Mine otsi see mees üles ja kui tal vähegi ausust on, annab ta sulle 25 000, mis on rohkem kui normaalne hind selle kaheminutilise sõidu eest.

Pühapäeval viisime Kätlini ja Muru õllejooksule. Tänu nende abile saime salati 2 tundi varem valmis kui tavaliselt. Uskumatu, kui palju kiiremini saab, kui 2 inimest natukene aitavad. Kätlin pesi lehtsalati lehti ja Muki hakkis väga palju komponente ära. Õllejooks oli nagu needus jälle üks väga hull ronimine. No Kätlini lemmik. Ronisime hästi kõrge ja suure mäe otsa, kust olid väga ilusad vaated merele, Vinpearli kaablitele ja Nha Trangile, ning teiselt pool mäge laskusime alla linna. Allatulek oli eriti jube – seal polnud mitte mingit rada, ainult kivid, kaljud ja okkalised taimed. Laskumine oli nii järsk, et vahepeal pidi end istukile laskma. Teine osa jooksust oli õnneks lihtsam ning lõpp-punkt oli eriti ilusas kohas, vaatega Nha Trangile. Salatit oli MEGApalju. Kõige suurem karp oli ääreni täis kana-kartuli salatit ja tundus, et seekord jääb küll salatit palju üle, aga ligi 70 õllejooksjat võttis end sappa ning tunni pärast oli karp tühi! Näljased!

Vaade Nha Trangi äärelinnale

Ja nii oligi käes juba 17. märts. Troimi sünnipäev. Hommikul praadis Muki kõigile kevadrulle, jõime kohvi ja õlut, andsime Troimile kingitused ja läksime Ana Mandarasse lõõgastuma. Kätlini ja Muki poolt oli eriti armas, et nad kinkisid Troimile kaks Eesti T-särki. Me oleme juba ammu mõelnud, et oleks eriti lahe, kui tal oleks mingi ilus Estonia särk, millega siin ringi käia. Ja no nüüd sai lausa kaks. Ana Mandaras nautisime ka täiega ning Troim tellis minule ja Kätlinile mojitod ja latte-kohvid. Mmmmmm. Ei mäletagi, millal ma viimati lattet jõin. Päris latte koos väikse küpsisega. Siin Vietnamis on selline asi luksus mis luksus.

Sheratonis

See kokteil ei jäänud viimaseks ….. pealelõunal tegime happy hour´i kokteilid Sheratonis ja peale õhtusööki veel mõned gin tonic´ud Hanoi Goldeni katusel. Õhtusöögiks india restoranis Ganesh liitusid meiega ka Jane ja Mark. Järgmisel päeval olime kõik ikka juba suht soodad. Kaks nädalat trallimist hakkas megaväsimusena kohale jõudma ning Troim käskis mul üles kirjutada oma sõnad: „Mu pärast võid avalikustada kogu maailmale, et 36. eluaasta on kõige hullem! Mu sünni- ja surma-aastapäev on 17. märts!“ /Troim 18.03.2014.a.. Aga ei, mudavannid olid veel väisamata. Seal oli hea pohmellitada, mudas ja mineraalveebasseinis end leotada ja inimesi vahtida. Ma ei jaksanud isegi ujuda ja istusin niisama teistega koos mullivannis. Ilm oli hea kuum ning spa venelasi täis.

Mudavannis

Täiesti märkamatult oligi saabunud Kätlini ja Muru reisi viimane päev Nha Trangis. Veel viimased rannaminutid ja suveniiride ostmised. Kätlin ja Muru leppisid kokku, et Kätlin läheb suvel ühel päeval Mähe vahele Vietnami riietega jalgrattaga sõitma, nii et tal oli vaja vastavat autentset kostüümi. Läksin nendega turule kaasa maskeeringut hankima ja see oli eriti naljakas. Kätlin valis välja pikad satiinilaadsest materjalist kindad, ühe varbavahega beežid paksud sokid, mida saab kanda varbavaheplätudega ja näomaski. Kui Kätlin selle naljaka maski ette pani, purskasime Muruga mõlemad kõht kõveras naerma. Saigoni tuuril oli üks inglane neile selle koonusmütsi kinkinud, nii et kui Kätlin end täismaskeeringus riidesse pani, oli ta täpselt nagu vietnamlanna. Fotosessioon motikaga oli igatahes väga tõetruu.

Kätlin on eriti nunnu vietnamlanna

Hilisõhtul läksid nad Saigoni rongile ja alustasid pikka teekonda Tallinna poole. Ohh, olid väga toredad kaks nädalat. Alati on lahe, kui sõbrad külas käivad. See on mõnikord väsitav, aga iga oma minutit väärt. Igatahes järgmised 3 päeva me Troimiga peaaegu ei rääkinud ning, kasutades Troimi ema Anneli sõnu selle aja kohta peale külalisi, - olime nagu sinisel lehel J.

Raudteejaamas, ootame rongi ..... poolteist tundi ootasime.