Ints & Triin – Instant Dream Nha Trangis

 PILDID - rohkem fotosid

See on nüüd küll häbiväärne, et ma Triinu ja Intsu siinkäigust ikka veel kirjutanud pole, aga kuidagi on see pidevalt edasi lükkunud. Troimi tädipoeg koos naisega tulid Vietnamisse novembri lõpus ja kui me algul arvasime, et no ju nad meie juures umbes nädalakese või paar päeva veedavad, siis tegelikult olid nad kõik need kolm nädalat koos meiega. Ja oli superlahe! Tänu neile avastasime ka ise Nha Trangi kohta palju uut. Kõik külalised on erinevad.

Vedas neil muidugi hullupööra, kuna enne nende tulekut sadas iga päev ning kohe peale nende äraminekut hakkas taas sadama ja ilmad läksid aina külmemaks. Nendega nägime vihma vaid auto aknast, kui Dalatis käisime.

Nha Trangi saabuti hirmsuure kohvriga, mis oli täis ainult meile toodud kraami – tatar, kruubid, hapukoor jmt Eesti asjad. Isegi kolm siidrit!!!!! Endile ei võtnud nad teadlikult mitte midagi kaasa, et saaks siit uusi riideid osta. Nii oligi, et igal õhtul käisid nad tiiru linna peal ja ostsid järgmiseks päevaks uue T-särgi. Mõnes poes said juba püsiklientideks. Mulle meeldis, et nad leidsid üles huvitavad vene poekesed, kus müüakse igasugu Armanisid ja Hugo Boss´e, mis on arvatavasti valmistatud siin Vietnami tehastes, aga siis miskitmoodi venelaste poodidesse sattunud. Hind on muidugi kordades odavam kui originaalpoest ostes. Kvaliteet ja materjalid on kõik nii head, et tundub, et need ongi originaalid, kuid olen kuulnud ka arvamust, et materjalid – kangas, nööbid, lukud jne on tegelikult tõesti pärit originaali tehasest, kuid siis kuskil mujal on koopiad valmis õmmeldud. No ma ei tea. Igatahes need rõivad, mis Triin ja Ints endile ostsid, nägid küll kõik väga ilusad välja.

Lisaks suvistele riietele viisid nad Eestisse mitu talvejopet ja suusapüksid. Burtoni valik on siinsetes poodides väga suur ja nunnusid kirevaid ja erinevate mustritega talveriideid on nii lastele kui täiskasvanutele. Lisaks muidugi kindad, mütsid, tuulejoped, fliisid. Talveriided surutakse juba poes hästi väikseks kokku ja pakitakse nii ära, et nad kohvris võimalikult väga ruumi võtaksid. Kaalu on tunkedel muidugi kõvasti.

Rääkisime, mis siin ümbruses teha ja kus käia, aga Triin ja Ints tahtsid, et me ka koos nendega oleks. Nii siis kujuneski, et vist ainult Vinpearlis, mudavannides ja ahvisaare tuuril käisid kahekesi. Üks lahedamaid asju oli rafting. Me polnud sellel tuuril kunagi käinud, kuigi väga tahtsime minna ja nüüd siis koos Triinu ja Intsuga tegime selle ära. Me ei broneerinud eratuuri, aga õnneks teisi huvilisi polnud, nii et saime megalaheda tripi neljakesi. Raftingut soovitan nüüd 100% kõigile, kes siia tulevad. Oleneb muidugi vist ka hooajast – arvatavasti suvel on liiga kuiv ja siis seda tuuri ei korraldatagi.

Cai jõgi

Pumpavad

Väike kärestik

Sõitsime minibussiga umbes tund aega sisemaale ja peatusime lõpuks keset džunglit rohelise läbipaistmatu päris laia jõe ääres. See oli Cai jõgi, mis saab alguse mägedest Dalati juures ning suubub merre keset Nha Trangi, poolitades linna põhja- ja lõunakaldaks. Linna jõudes on see jõgi juba üsna reostatud, kuid raftingut tegime lõigul, mis oli täiesti puhas. Meie grupijuhid olid kaks noort ja sitket kutti, kes kohe 15-minutiga kummipaadid täis pumpasid ning õlled ja toidukraami paati laadisid. Olime täiesti müstilises kohas, kuna ümberringi polnud teisi inimesi, mootorrattaid ega isegi prügi. Kuna väidetavalt on vietnamlased kõik oma metsad tühjaks söönud, polnud kuulda isegi linnulaulu. Vaikus. Ainult jõe tasane vulisemine.

Võtsime kohad sisse kahestes paatides ja asusime t(v)eele. Väga mõnus oli. Jõgi oli enamasti vaikne, kuid aeg-ajalt läbisime adrenaliiniks ka paar natuke kärestikumalist kohta. Poisid oskasid meid hästi juhtida ja aerutasime kuulekalt nende sabas. Ümberminekuohtu küll polnud.

Poolel teel tegime peatuse. Olime endiselt tsivilisatsioonist kaugel. Jõel aerutades ei möödunud me mitte ühestki majast. Lõunapaus toimus jõe kaldal väiksel laagriplatsil. Poisid hakkasid kohe tegutsema – tassisid välja purkidesse pandud marineeritud lihad, juurviljad ja saiad. Meile näidati, et siin lähedal on puuviljaaed, minge seda vaatama. Ronisime väiksest nõlvakust üles ja tõepoolest, seal oligi väike hütike ja üks kõhna kortsus mees meid tervitamas. Viipas käega, et me tema aias natuke ringi vaataks. Kasvatas ta seal banaane, ühte pomelopuud ja mõnda üksikut papaiapuud, mingit hullu fruit garden´it me eest ei leidnud. Banaanipuud on madalad, nii et lahedad hiigelsuured kobarad kasvavad otse silme kõrgusel. Troim valis Intsule tähtsalt ühe mururohelise vilja välja, et söö seda, see peaks juba hea olema. Ints võttis ühe ampsu ja hea, et Lumivalgekese kombel selili ei kukkunud, kuna banaan lihtsalt jäi talle kurku kinni. See oli nii kuiv, et imas sekundiga kogu niiskuse suust ära J Lisaks oli ta niisama krõmps nagu kurk. No nalja sai palju. Kahjuks me päris valmis banaane sealt ei leidnudki.

All kaldal oli meile juba kaetud rikkalik laud – alustuseks saime ise endale kokku panna värskeid kevadrulle. Tuli võtta suur riisipaber, laduda sinna meelepäraseid ribasid ja siis rulli keerata. Vahele panemiseks olid laual värsked salatilehed, kurgid, hapud mangod, praetud vorstiribad, veel mingid praetud junnid ja kastmed. Ümber meie laua sibasid suured kirjud kanad koos ühe kukega ning viisakast kaugusest jälgisid iga meie ampsu armsad kutsad. Kes ei haukunud! Saime nendest „sigaritest“ juba kõhu täis, kuid siis kanti veel lauale otse grillilt tulnud kana-, looma ja sealiha ning soojaks lastud saiad. Loovutasime ülejäänud toidu puuviljaaia-vanamehele. Meil oli ju veel vaja tunnike aerutada, mitte siia pikutama jääda.

Tänu kaasavõetud õllele aina lõbusamaks läks. Finiš tuli kuidagi liiga ootamatult. Me oleks vist võinud vabalt veel paar kilomeetrit kihutada, aga no tegelikult oli õlu ka juba otsa saanud! Lõpp-peatuses ootas meid imetilluke vanamutt, kes rõõmsalt kogu meie taara endale korjas. Kiirelt rulliti paadid kokku ja sõitsime tagasi Nha Trangi.

Kuna tuuri korraldanud kutid meile nii meeldima hakkasid, leppisime nende kaudu kokku ka kalastustuuri. Jällegi olime privaatlaeval oma privaatmeeskonnaga. Hoolimata yr.no ja accuweatheri vihmasajuennustustele paistis lauspäike ja taevas oli ilma ühegi pilveta. Peale meie hüppasid laevale veel kapten ja giid. Hästi mõnus trip oli. Triinule ja Innarile meeldib hullult kala püüda ja neil tekkis täitsa hasart. Tegelikult said nad päris palju pisikesi kalu. Giid ütles, et viib need koju ja teeb õhtul suppi. Troim sai ka paar vennikest õnge otsa, aga nende kohta öeldi, et need on mürgised ja visati merre tagasi – „poisonous, sometimes you die!“. Üks nendest mittesöödavatest oli kõige naljakam kala, mida ma näinud olen. Veest välja tõmmates oli see nimelt nagu väike valge õhupall, täiesti ümmargune. Ju see oli tal mingi kaitserefleks end niimoodi puhvi ja õhku täis ajada. Intsule jäi konksu otsa ka kaheksajalg! See oli meganaljakas, kuna me polnud seda molluskit niimoodi hulpimas näinud. Kahjuks libises ta minema ja giid ütles, et ega seda tüüpi tavalise õngega niikuinii kätte ei saa ja spetsiaalset vahendit, millega ta välja tõmmata, neil laevas pole. No oleks olnud päris lahe kaheksajalg välja tõmmata … mingi labidaga.

Mina sain rahulikult ajakirja lugeda. Ei paku see spinninguga vehkimine mulle absoluutselt pinget. Pärastpoole käisime ujumas ja snorgeldamas ja siis grillisid tüübid meile laeva peal makrelli ja kana. Niimoodi omaette tuuril käia on hoopis teine asi. Kõik käis täpselt meie tempos. Kalakasvatuseküla nägid Triin ja Ints ka tagasiteel ära. Need külad asuvad merel, paarikümne meetri kaugusel mõnest saarest ja neis kasvatakse igasugu ilusaid kalakesi. Tihti on seal lisaks väike restoran, kus mereande proovida saab. Küsisime mõne kala kilohinda ja üllatuseks kuulsime, et hinnad on palju kallimad kui kesklinnas meie Xom Moi turul.

Järgmisel päeval tellisime Vy kaudu takso ja sõitsime Long Beachile. Kuna Vy kohvikus istus juhuslikult samal ajal ka 100-aastane easy-rider Funny, haakis temagi end meile sappa. Tal ei pidavat niikuinii muud tarka teha olema. Eelmise päeva suure uhke VIP-takso asemel vurasime sinna 30-km kaugusel olevasse randa imepisikese Fiat Punto laadse autoga. Õnneks Vietnami taksojuhid on nii miniatuursed, et on oma istme täiega vastu rooli tõmmanud, ja Troim koos Intsuga suutsid kuidagi pea laes ja jalad mootoris selle sõidu ära kannatada.

Long Beach oli rahulik. Jõime õlut, sõime pisikesi tigusid, suuri tiigerkrevette ning Ints laenutas surfilaua ja proovis natuke lainetes nalja teha. Tšillimise kõrvale jutustas Funny oma uskumatuid lugusid Vietnami sõja ajast. Ta on olnud 10 aastat oma elust sõjas ja näinud igasugu jubedusi. On täiesti imeline, et ta üldse veel elus on. Näiteks oli kord alla tulistatud lennuk, mille piloot ta oli. Ta katapulteerus ja maandus langevarjuga kõrge puu otsa. All olid põhja-vietnamlased, kommunistid, kes tulistasid ja paugutasid, kuid müstilisel kombel õnnestus Funnyl pääseda. Lisaks pidi tal terve keha kuuliauke täis olema. Ta on katoliiklane ning tema isa on prantslane. Vana näeb välja hoopis teistmoodi kui tavalised vietnamlased, olles pikem, prantslaslike näojoontega ja riietudes alt kergelt laienevatesse pükstesse, nähes välja laheda hipina. Tema sõnul on teda ja tema perekonda aastaid taga kiusatud, kuna on ju kohe näost näha, et nad pole kommunistid, tema vend oli näiteks nooruses olnud üks ühele Troimiga. Kõige jubedam relv oli olnud mingi selline lõhnatu ja värvitu gaas, mis lihtsalt sõi õhu ära. Ta ütles, et on näinud, kuidas inimesed keset päeva lihtsalt lämbuvad. Oma suhteliselt hea inglise keele oli ta omandanud, kui 1970.-te alguses poolteist aastat New York´is elas! 

aurutatud tiigerkrevetid

Vahepealsetel päevadel marineerisime, tegime õllejooksule süüa, käisime õllejooksul, Jane´i ja Mark´i katuseterrassil grillipeol (kus oli koos palju erinevatest rahvustest inimesi ja mitte kellelegi ei jäänud Triinu ja Intsu nimed meelde ning siis üks tüüp pakkuski välja, et Ints and Triin = Instant Dream) ja Quoc Te massaažis, kuid siis sõitsime üheks ööks Nha Trangist minema – Dalatti. Seekord teistmoodi kui varem. Jällegi privaatbussiga! Funny korraldas meile praktiliselt uhiuue bussi koos Vietnami parima bussijuhiga, kes lasi signaali kahe päeva jooksul ainult ühe korra ja sõitis uskumatult rahulikult ja tasakaalukalt. Juht ja bussiomanik oli Funny väimees ning Funny ei jõudnud teda ära kiita. Eks ta sellepärast sõitiski nii ettevaatlikult ja normaalselt, et see oli tema enda buss.

kuulus rippsild teel Dalatti. taust oleks kui eriprogrammiga valitud

Funny, Triin, Ints ja Troim

Teel Dalatti tegime paar peatust, esiteks rippsillal, teiseks kohvikus, kus vietnamlastele ja välismaalastele kehtisid kaks erinevat menüüd totaalselt erinevate hindadega ja kolmandaks väikses külakeses, et kohalike „majas“ wc-s käia.

Rippsild oli hästi lahe ja maaliline. Naljakas, et vaid kahe tunni tee kaugusel Nha Trangist elavad hoopis teist „tõugu“ inimesed. Seal sillal tulid meile vastu lühikesed jässakad ja laia neljakandilise näoga vietnamlased. Nahk on neil palju tumedam ja silmad rõõmsamad. Olen neid TET-i ajal ka Nha Trangis näinud, nüüd siis jõudis minuni, et nad elavad tegelikult nii lähedal.

hakkame Dalatile lähenema

Troimil on tõsine kõrgusekartus

Selle erinevate menüüde asja seal kohvikus avastasin juhuslikult, tegelikult tagasiteel olles, kui peatusime selles samas kohvikus. Juba enne imestasin, miks Funny meid nii kallisse puhvetisse tõi. See supp Pho, mis linnas on 30-40 000 dongi, maksis seal 60 000, õlu oli ka vist topelthinnaga ning kohv ka hirmkallis. Igatahes, kui teistkordselt seal väikse pausi tegime, sirvisin huvi pärast laual vedelevat menüüd ja märkasin imestusega, et seal olid kaks korda väiksemad numbrid kui meile eelneval päeval ette visatud hinnakirjas. Kui ettekandja märkas, et ma seda menüüd vaatan, tuli ta kiirelt minu juurde ja lihtsalt tõmbas selle ära, ise midagi pomisedes, et see on vale menüü ja ta toob kohe „õige“. On ikka kavalad.

Kohalike kemps kolmandas peatuskohas oli meeldejääv kogemus. Väikse pererestorani väljakäigukoht asus 1,5 meetri kõrguse viltuse katuse all ja seinad ning lagi olid tehtud käepärastest kiledest ja eterniiditükkidest. Keset seda ruumi asus tavapärane keraamiline auk-seadeldis, mis oli õnneks suht puhas, aga põrand selle ümber oli küll vist igasugu loomi näinud. Vett tuli võtta kopsikuga käimla ees asuvast suurest pesukausist. Seal oli nii palju kopsikuid ja totsikuid ning laga, et ma vist fokusseerisin oma pilgu ainult enda ette. Triin aga julges natuke ringi vaadata ning nägi ühest pesukausi veest välja ulatuvat koerapead – karvad küljes ja kõik, ning teises, mitte veega täidetud, kausis olid kondid. Pealuu ja kondid, ka koera omad. Appike. Alguses oli Intsul plaanis midagi seal puhvetis süüa tellida, kuid peale seda keeldus kategooriliselt. Mis siis, et menüüs on kana, ta ei usu seda.

Mida rohkem mägedesse jõudsime, seda pilvisemaks ja jahedamaks läks. Dalat asub Nha Trangist kõigest 120 km kaugusel, aga ka terve kilomeeter kõrgemal, nii et, kui Dalati lähistel bussist välja astusime, tervitas meid pea 10 kraadi külmem temperatuur. Esimesel päeval käisime ära Elevandi kose juures ning siidiussikasvanduses. Dalati lähistel hakkas vihma kallama ning teed läksid kitsamaks ja kehvemaks. Triinul oli niikuinii juba pikemat aega nägu valge, Troim oli end külili visanud ja vaevles ka kergematsorti merehaiguse all ning siis, kui läbisime teelõiku, mis oli vist alles üleeile ehitatud suurele kaljuservale, puges ka minusse tõsine hirm. See oli nimelt selline serpentiinina looklev kruusa-mudatee, mille kuristikupoolsel serval polnud mitte mingit piiret. Mul on juba ammust ajast tõsine hirm kruusatee ja „rataste veerema minemise“ suhtes.

Elevandikose juurde ronisime vihmaga. Rada ja trepid olid märjad ja ligased. Oli tõsine pingutus end kuidagi püsti ja kinni hoida. Saime igatahes üleni mudaseks. Varbavaheplätud pole just parimad jalanõud sellise libeda turnimise jaoks. Aga nagu ikka, oli meganaljakas. Troim aina ohkis ja hädaldas. Kõige lõpuks pugesime läbi kitsa kaljulõhe ja ukerdasime otse kose alla, et siis ka pähe ja näkku korralik piserdus saada.

Elephant Falls´i all nurgas

kosk ise

Peale seda tegime põgusa peatuse siidiussikasvanduses, vaatasime, kuidas siid sünnib ja ostsime paar salli ning siis kimasime taas mööda käänulisi teid kohviistandusse. Vihm oli järgi jäänud ja Funny näitas meile kohvipõõsaid ning –marju. Kohvitaimi oli terve ümbrus täis. Need on hästi ilusad väiksed põõsakesed imeilusate ja hästi lõhnavate õitega. Seal farmis peeti ka nirke, kes „toodavad“ kuulsat ja kallist weasel coffee´i, süües mahlaseid ja küpseid kohvimarju ja kakades välja väikseid üksteise külge kleepunud ubadebatoonikesi, mis näevad välja nagu suureteraline müsli. Need puhastatakse korralikult, eraldatakse teineteisest ja röstitakse. Sel teel valmib väga hinnatud ja kallis kohvi. Loomakesed on hästi toredad, väiksema koera suurusega. See, et neile kohvimarjad meeldivad, avastati juhuslikult, kui märgati, et nad käivad öösiti puudel küpseid marju söömas. Tänapäeval müüakse nirgikohvi pähe igasugu jama. Väidetavalt ei kataks aastane nirgikohvi toodang isegi Hanoi turgu, kuid seal on tänavad täis kohvikuid, mis reklaamivad end tõelise kakakohviga. Muidugi enamasti segatakse nirgi kakatud oad tavaliste ubadega ja pärast ei oska keegi öelda, mitu protsenti seal pakis seda autentset weasel´it siis on. Meie igatahes nägime, kuidas seal koha peal asju tehakse ning proovisime kohvikus selle nalja ära. Tellisime kolme erinevat sorti kohvi ja olime põnevil.

 

nirgist läbi käinud oad

puhastatud röstimata oad

kohvipuud

kohvimarjad nirgi toidulaual

Kohvi toodi lauda traditsioonilise Vietnami tilkumisaparaadiga, mis tähendab, et igasse klaasi tilkuski kokku ehk 100 ml. Esimene reaktsioon oli kõigil „öäkk“ ja nägu tõmbus krimpsu. Pahvatasime lihtsalt naerma. See oli nii kibe-kange-mõru ja haises ka pahasti. Kühveldasime suhkrut ja piima kõvasti juurde ning seejärel tõdesime, et no läks natuke joodavamaks, nüüd kannatab juba kurgust alla lasta J Meile mitte kellelegi see igal juhul ei meeldinud ja kaasa me seda ei ostnud. Funny oli väga üllatunud. Võib-olla keegi teine ei julge öelda, et see kohv jube on J

Õhtul 5 paiku jõudsime väntsutatutena Dalatti hotelli. Sõitmist ja loksumist oli tõesti palju olnud, hea, et me seda teekonda motikatega ette ei võtnud. Dalatis oli külm! Külm ilm, külm voodi ja külm põrand. Me olime muidugi valesti riides ja see väsimus ning külmetavad jalad tuletas millegipärast Eestit meelde …..

lillefarmi piilusime ka sisse

Tripadvisor soovitab

Jõulukuusk :) !!!!

Õhtusöögiks leidsime see-eest eriti armsa ja stiilse restorani, millel Tripadvisori tunnistused seinal. Siin riigis ei tea muidugi, kas see sertifikaat midagi tähendab ka või on restoraniomanik ise end autasustanud. Dalat oli aga armas. See natuke mägine linnapilt, pisikesed kitsad tänavad ja ilusad majakesed on nii teistmoodi kui rannikulinnad. Jalutasime õhtul suure ringi kesklinnas ning põneval turul, degusteerisime ja ostsime kõikvõimalikke kuivatatud puu- jm vilju. Seal on meeletu valik ja ma ei saa aru, miks midagi sellest maitsvast kaubast siia poodidesse ei jõua.

Leidsime Triinuga väikse õmblustöökoja, kus olid hästi ilusad mantlite näidised väljas. Triin proovis ühte hullult armast tumesinist mantlit selga ja see istus talle nagu valatult. Ta on siin täiesti ideaalses suuruses, kõik riided ja kingad sobivad talle imehästi. Õnneks oldi nõus ära müüma ka see näidis ja 30 euro eest olime saanud eriti naiseliku ja unikaalse mantlikese. 

Järgmisel päeval paistis päike! Käisime Dalati suures lilleaias ja Crazy House´is. Lilleaed oli suur park, täis tohutus koguses imelisi lilli, põõsaid ja puukesi. Selline romantiline jalutuskoht, kus oleks võinud ka hobusega ringi ratsutada. Dalat on Vietnami mesinädalate pealinn ja no siis seal käiakse miilustamas ja jalutamas. Pargi ühes servas oli suur lillepood. See koht oli liigirikkuse mõttes sama uhke nagu Tartu botaanikaaed (vabandan Tartu botaanikaaia ees, mina käisin seal vist aastal 2 000, kindlasti on asi paranenud). Sellist orhideedevalikut pole ma enne näinud. Nii kahju, et mul pole aimugi, kuidas ma oleks pidanud neid mugulaid kasutama. Keegi inglise keelt ei rääkinud ja mingit õpetust kuskile kirjutatud polnud, nii et eksootilised lilled jäid ostmata.

Dalat Flower Park

lillepoes

 

Lucca on natuke endast väljas

Järgmiseks viis Funny meid mingisse eri turistikasse kohta nimega Park Prenn, aga seal pakuti elevandisõitu, mida Triin ja Ints ära tahtsid proovida. See oli selline hiigelsuur turistide mängumaa, mis oli ehitatud ümber ilusa kose. See kosk, mille alt sai täies ulatuses läbi jalutada, oligi seal pea ainus looduslik nähtus ja tõesti väga ilus. Lisaks kosele kuulusid „vaatamisväärsuste“ sekka rippsild, üksik õnnetu kaamel, elevandid, väike loomaaed ja lühike köisraudtee. Koht oli venelasi ja vietnamlase täis. Mitte mingil juhul ei soovita sinna minna. See loomaaed oli nii jube, et ma ei taha selle kohta midagi kirjutada. Elevandisõidu tegid Triin ja Ints ära, aga Triin nuttis pool sõitu ja kinnitas, et enam ta vaese loomakese selga ei roni enam kunagi.

Park Prenn´i kosk

Ints ja Troim Funny´ga

veel üks kosk teel Nha Trangi 

Juba pärastlõunal jõudsime tagasi kuuma Nha Trangi.

Kui Triinul ja Intsul oli veel ainult paar päeva puhkuse lõpuni võtsime nad ükspäev Ana Mandarasse kohvi jooma. Troim tahtis neile näidata, kus me igapäevaselt aega veedame ja neile hakkas see koht kohe nii meeldima, et Innar otsustas viimase öö Nha Trangis seal veeta. Jõime siidrit (!), õlut ja lattet ning läksime retseptsiooni hinda küsima. Taks oli sama, mis meie kuu üür :). Väga kallis, eks, aga no kvaliteet on ka hea – merevaatega suur tuba ning lisaks rikkalik buffet-hommikusöök. Nad olid mõlemad nii-nii õnnelikud ega suutnud ära oodata, millal järgmisel päeval sinna hotelli saada.

Õhtul käisime Vietnami rahvakunsti teatri vesinukkude etendusel. See on iidne meelelahutus ja esimest korda kirjalikult mainitud juba aastal 1 121 Ly dünastia ajal. Steel, millele vesinukundust sisaldav info graveeritud, on siiani olemas ning asub Ha Nam´i provintsis Long Doi Son templis. 12 sajandi algul korraldasid Põhja-Vietnamis Punase jõe deltas ja ümbritsevatel aladel riisi kasvatavad külaelanikud vesinukuetendusi, et tähistada riisikoristamise hooaja lõppu, religioosseid festivale ja teisi tähtsaid sündmusi. Paljusid algseid show´sid ei etendatud mitte üksnes kuninga ja rahva lõbustamiseks, vaid etenduste idee oli pakkuda meelelahutust vaimudele, et nad ei põhjustaks hädasid ja kahju. Etendus koosnes viieteistkümnest stseenist, mis jutustasid ajaloolist Vietnami folkloori.

Triin väga tahtis seda näha ja mina ning Troim olime samuti juba ammu sellest huvitatud, nii et eriti lahe, et ära käisime. Minu meelest oli päris naljakas, midagi täiesti teistmoodi.

üks kehv pilt veenukuteatrist, aga umbes saab aimu, kuidas asi käib

vahepeal keetsime ikka paar krabi ka

Tänu varasele check-in´ile olid Triin ja Ints juba kell 9 Ana Mandaras kohal ja kavatsesid sellest päevast kõik võtta. Lux-päev. Mängisime tennist, suplesime basseinis ja nautisime päikest. Lõuna ajal vedelesime natuke nende imeilusas ja hubases toas ja sõime sushit.

Kui juba laristamiseks läks, siis sõime ka õhtust Ana Mandara restoranis. Lahe on vahepeal niimoodi ilusas ja kallis kohas käia ning end teistmoodi tunda. Õhtu lõpetuseks mojitooooood! Järgmisel päeval lendasid nad ära Ho Chi Minhi.

juhatus

ma ei tea, keegi kuskil kirjutas, Nha Trangis on kole rand

Mul on nii hea meel, et sain Triinu ja Innarit lähemat tundma, sest muidu olen neid alati koos Olla, Aivi ja muu kambaga näinud ja siis nad tunduvad ju kuidagi vaiksemad. Aivist ja Ollast pole kerge üle rääkida :) Nüüd oli aga hoopis teistmoodi. Triin on eriti armas ja emotsionaalne inimene ja Intsul on megahea huumorimeel.