Tim´i ja Vy Vy kihluspeo pildid
Pärast tormilist jaanuarikuud naaberriigis naasime oma
toreda noore pensionäri elu juurde. Hakkasime uuesti korralikult marineerima
ning täitsime pickled vegetables´idega
kogu oma külmutuskapi. Õlut ei hoia me juba ammu külmas. Siinne elustiil on
harjutanud meid õlut jooma jääga. Jah, kes seda oleks Troimist arvanud J
 |
| Ühel õllejooksul pidime nii kõrgele mäe otsa ronima läbi džungli. Ma olin käekoti ja plätudega, aga ikkagi jõudsin esimesena tippu :) Kõrvad läksid poole tee peal lukku! |
 |
| aga Naistepäevaks sain isegi kingituse :) |
 |
| Lemmiktaim - frangipani ehk plumeeria |
Midagi oli siiski muutunud. Jane & Mark, kes olid olnud
meile suurteks sõpradeks ja lahedateks kaaslasteks, kellega maailma asju
arutada, kadusid vähehaaval meie elust. Eks natuke pinget oli vist õhus olnud
juba enne ja ma ei saanud üldse aru, et miks see niimoodi läheb. Viimaseks
ühiseks ürituseks oli Jane´i sünnipäev veebruari alguses, kus kõik oli veel
enam-vähem. Kinkisin Jane´ile Tallinna Jõuluturult ostetud käsitööna
valmistatud imearmsa klaasist inglikese ja veel mõningat Eesti kraami, mis
tähendas, et olin tema 60. juubeli peale mõelnud juba jaanuari alguses.
Sünnipäeval oli aga muidugi palju rahvast ja ega me ei puutunudki väga palju kokku.
Juubelipidamine ei ole siin üldsegi mitte selline nagu Eestis. Jane oli
broneerinud Itaalia restorani teise korruse terrassi ning kutsunud kohale umbes
20 inimest. Laudadele tellis ta kolm pizzat ja ülejäänud söögi-joogi pidi
igaüks ise kinni maksma. Kuigi ta kinnitas, et kingitusi ei taha, viidi siiski
igasugu kraami. Pidu kestis ainult paar tundi ja juba 21 ajal olime kodus.
 |
| Jane´i sünnipäeval Olivia restoranis |
Peale sünnipäeva hakkas Jane mulle rääkima, et ma olen
liimist lahti ja mis mu mure on. Ma ei osanud midagi kosta. Tal oli õigus, et
ma ei tundnud end seal sünnipäeval vabalt, aga pigem arvan, et see oli tingitud
meie jaoks pingelisest seltskonnast. Seal oli mitmeid inimesi, kellega mulle ei
meeldi suhelda või kelle inglise keelest ma ei saa mitte midagi aru ja juba
seetõttu mõjuvad nad mulle tüütult.
Igal juhul hakkas asi ussitama. Ja see ussitas edasi, kuni
nüüd on asi niikaugel, et kuigi me näeme teineteist pea iga päev Ana Mandaras
basseini ääres, teretavad Jane ja Mark meid vaid mokaotsast. Troimile ei öeldud
umbes nädala jooksul üldse „tere“. Minu arvates meie oleme sõbralikud ja
viisakad. Üritan iga päev rõõmsalt neid teretada, kuid nad keeravad kiirelt pea
ära ning edaspidi meie poole ei vaata. See käitumine teeb kurvaks. Ma saan aru,
et ei peagi mingit kahetunnist vestlust iga päev pidama, kuid meil on olnud nii
lahedaid õhtuid ja koosviibimisi, et kuidagi väga kummaline on nüüd
teineteisest kui võõrastest mööda käia. Ma suhtlen Jane´iga viimasel ajal sama
palju, kui saksa vanameestega, kes igal hommikul ujumas käivad ehk „good
morning“ ja „bye“. Kui te seda näeksite, arvaksite ise ka, et tegemist on mingi
lasteaia-kiusuga. Tobe lihtsalt. Ja ma ei tea põhjust! Olukord meenutab
algkooli, kus olid mingid grupid ja vaenud ning mõnede inimestega lihtsalt
põhimõtte pärast ei suheldud, sest …………. sest no nad on ju niiiiiii nõmedad.
Aga nagu teada – pole halba heata ning tänu Jane-Mark duo
äralangemisele on meie elu läinud totaalselt täistuuridel edasi! Nii paljude
lahedate inimestega pole ma ammu suhelnud ja tuttavaks saanud, me oleks justkui
„lahti läinud“. Ja avastanud, et on ka muid jututeemasid peale sõprade
tagarääkimise, venelaste kirumise ja paarikeste – välismaa vanamees-vietnami
mimm, kritiseerimise.
Üks, mida Jane alati halvustas, on Õllejooks. Me ei lasknud
end sellest häirida, kuna meile meeldis see seltskond ja pühapäevane väike
trenn. Võib-olla mõned naljad on nilbed, aga ega me ei saagi kõikidest peentest
roppudest sõnadest aru, nii et ma ei ole midagi hullu avastanud/kuulnud. Tänu
Õllejooksule oleme aga saanud nii palju uusi tuttavaid ning meid on kutsutud
loendamatutele toredatele üritustele, kus on koos nii välismaalased kui
vietnamlased. Selline erinevatest kultuuridest ja rahvustest pärit seltskond on
alati huvitav. Nii palju omalaadseid arvamusi, vaatenurki ja nalju.
 |
| Mõned Õllejooksu pildid veel. Siin on nt pomelo |
 |
| Meil oli joogipeatus ühe toreda Vietnami perekonna maja juures ning meid kutsuti lahkelt sisse ja paluti ringi käia ja vaadata. Nad olid väga uhked oma aia üle. |
 |
| Seesama pomelo korjati ära ning kooriti meile söögiks. Parim poms, mis ma saanud olen. Hästi mahlakas, värske ja magus. |
 |
| Perepoeg |
 |
| Riisipõllud on praegu ilusad rohelised. See kasvab veel poole kõrgemaks, läheb kollaseks ja siis koristatakse ära. Paari kuu pärast. |
 |
| No comments! |
Suurematest üritustest, kus oleme puhtalt tänu õllejooksule
käinud, võiks mainida kahte pulma, ühte kihluspidu ja aastavahetustepidusid.
Sellest viimatisest, kahenädalatagusest, kihluspeost tahaks rohkem kirjutada.
Tim ja Vy Vy on koos olnud juba 5 aastat. Vy Vy on 35 ja elab siin koos oma
10-aastase pojaga. Ta on rõivadisainer ja vist päris edukas, sõidab pidevalt
Nha Trangi ja Saigoni vahet. Tim on 30 ja hästi energiline, pärit San
Francicscos, kuid Vietnamis on käinud juba aastaid. Elab vahepeal siin
pikemalt, õpetab lastele füüsikat, kuid siis sõidab jälle paariks kuuks
USA-sse. Suurema osa ajast on ta vist siiski siin veetnud. Nemad kahekesi siis
otsustasid nüüd, et oleks aeg kihluda ja teha seda korralikult suure peoga. Vy
Vy on nimelt üritanud juba 7 korda USA viisat saada, kuid Vietnam ei anna talle
väljasõiduluba.
Pidu toimus Nha Trangi ühes kõige stiilsemas kohas.
ChampaIsland on uhke kompleks, mis asub keset Cai jõge saare peal. Seal on ilusad
valged häärberid, purskkaevud, aiad, kohvikud, restoranid ja jalutusrajad. See
on väike saar, kuid nii osavalt kujundatud, et samal ajal saavad oma erilisi
sündmusi tähistada mitu seltskonda ja üldse mitte kokku puutuda. Meie olime
õues, plumeeria (frangipani) puude all otse jõe ääres, nii et meile avanesid
vaated nii põhja- kui lõunakaldale. Imeilus tuledes linn! Kutsutuid oli umbes
40 ja kõik pildistati professionaalse fotograafi poolt üles. See fotomaterjal
pidi hiljem aitama Vy Vy´l ametnike juures väljasõiduluba taotleda kui üks
lisatõendusmaterjal, et tegemist ei saa olema fiktiivse abieluga.
 |
| Tim ja Yen, mina ja Troim, Tim ja Vy Vy ning Rick |
 |
| vetsu-selfie |
Sellel peol voolas USA õlu ja überkallis viski. Sattusime
samasse lauda istuma ühe väga toreda taanlasega. Troimi huumorimeel muidugi
rabas kõiki ja nii läks õhtu aina naljakamaks ja naljakamaks. Taanlane osutus
aga Vinpearl Resorti peamänedžeriks ja kutsus meid sinna hotelli päeva veetma!
Muidugi läksime. Nii et nädal peale luksuslikku kihluspidu vedelesime juba
teisel pool Vinpearli saart sealses resortis koos Tim´i, Vy Vy, Carrie, Justini
ja Bostoniga. Kõik oli lihtsalt liiga äge. Vinpearli lõbustuspark, kus me juba
5 korda käinud oleme, on üks asi, aga see oli hoopis midagi muud. Saarele
sõitsime kiirkaatriga ja päev otsa olime nagu tõelised VIP-id. Kui hea ja
vaikne seal oli. Ei mingit ehitusmüra, mootorrattaid või koeri ja kukkesid. Päevapaketti
kuulus ka suur buffet-lõunasöök restoranis. Tihti on all-you-can-eat kohad natuke närtsinud ja igavad, kuid seal oli
küll kõik värske ja valik uskumatult lai. Troimil oli seljas maika ja kui ta
oma taldrikuga seal ringi siiberdas, tuli tema juurde väike meeldiv teenindaja
ning palus tal viisakalt pintsak peale panna, kuna seal restoranis pole lubatud
viibida selliste rannariietega. Minu paljad õlad ei häirinud muidugi kedagi. Pintsak
oli aga mingi XXXL suurusega ja Troim nägi ikka eriline tont välja J
 |
| Mr Marek |
 |
| Rand teisel pool Vinpearli. Selle mäe taga on suur lõbustuspark ja vaade Nha Trangile |
 |
| Tim, Vy Vy ja Troim |
 |
| (mere)jäljed liival. See rand ja liiv pole kahjuks originaalid. Peene liiv on toodud mujalt ning rajatud turistidele aeglaselt sügavaks minev vaikse veega lahesopp |
 |
| Tequila-time |
 |
| Tim ja Darcy |
Õhtul läks möll edasi Patrickus ja rannas. Ega see meie
lemmikbaar pole, kuna seal peab sees istuma ja siin Vietnamis ju kõik
suitsetavad siseruumides, nii et pärast riided ja juuksed haisevad, AGA no seltskond on lahe. Ma suhtun täiesti
huumoriga nendesse veidrikesse ja Troim teeb mõne eriti vana (aga uskumatult
kobeda) härraga kirstunaljasid. Õnneks on kõigil naljasoon olemas ja vanakesed
selle peale ei solvu. Eks nad saavad ise ka aru, et see nali on pigem komplimendina
mõeldud, sest nt sellist 74-aastast nagu Darcy pole ma enne näinud. Tüüp on
lihtsalt nii sportlik, elurõõmus ja optimistlik.
 |
| aga seal Patrickus pakutakse Prantsuse siidrit :) |
Tegelikult on seal puhvetis alati koos rõõmsameelne kamp
igas vanuses inimesi. Jane´i ja Mark´iga oli küll tore neljakesi istuda, aga
see oli tore alguses. Tahes tahtmata said lõpuks teemad otsa ning Jane´ile käis
närvidele, kui me rääkisime, kuidas asjad Eestis on või läksid teemad toidule.
No mis teha, see marineerimine on meil praegu oluline elu osa ja meile meeldib sellest
rääkida.
Nii et tuleb edasi liikuda. Las nad siis mossitavad kahekesi
ja lävivad inimestega, kelle kohta me oleme nende suust nii palju negatiivset
kuulnud. Just seda nad praegu teevad. Inimesed, keda nad on taga rääkinud, on
järsku nüüd parimad sõbrad. Eks inimesed muutuvad, muidugi. Mind ei huvita,
mida nemad teevad, aga ma lihtsalt tahaksin teada, mida mina valesti tegin.
Miks minust järsku läbi vaadatakse????? Kui palju kordi on Jane mulle öelnud,
et ta tõeliselt hoolib meist …
 |
| päike paistab otse lagipähe |
Ilusad pildid :)
VastaKustuta