Troimi sünnipäev 17. märtsil 2015

 

Troimi sünnipäeva pildid

Tere. Pärast eelmist juttu sain Troimi käest hurjutada, et mismõttes ma tema sünnipäevast ei kirjutanudki. Ups. Tõesti-tõesti, sel aastal tähistasime tema sünnipäeva korraliku peoga, mida planeerisime põhjalikult ja ma kirjutasin/joonistasin isegi kutsed. Nimekirja sai kokku üle 20 inimese. Paar tükki ei saanud tulla, kuid sellegipoolest laekus kohale arvestatav hulk külalisi.

Valisime hoolikalt peokohta. Ei tahtnud kutsuda inimesi suvalisse restorani, kus kõik peavad istuma mingis (sise)ruumis, samas rannarestoran Sailing Club oleks jälle hirmkalliks läinud. Pean nüüd jälle ennast kiitma ja ütlema, et Ponagar Club´i, kus me lõpuks sünnipäeva korraldasime, leidsin ja pakkusin välja mina J See on üks väike armas klubi-baar otse rannas. Pool baari asub suurte troopiliste puude ja põõsaste vahel sisemaapool jalutajate promenaadi ja ülejäänud diivanid ning lauad on asetatud otse liivale. See on arvatavasti järjekordne venelaste koht, aga armas ja hubane. Päev enne sünnipäeva käisime läbirääkimistel ja saime jutule nende mänedžeri Venia´ga. Menüü oli mitmekülgne ja hinnad taskukohased. Venia rääkis ladusalt inglise keelt ning aitas igati kaasa menüüst valikute tegemisel.

Pidu õnnestus väga hästi. Me olime oma tutvusringkonnast esimesed, kes korraldasid sellise sünnipäevapeo:

1.                 Pidu toimus rannas – värske õhk, liiv, muusika …. No eestlastele pole vaja seletada, kui kaif see on;

2.                 Tellisime kõik söögid baarist ise enne ära, nii et kui külalised saabusid, olid lauad ilusti suupisteid ja värke täis;

3.                 Troim tellis laudadele suured 3-liitrised õlletornid;

4.                 Igaüks võis valida menüüst veel juurde drinke (või sööke), mida ise tahtis;

5.                 Ja kõige tähtsam – Troim maksis kogu arve! (Tehniliselt võttes maksin küll mina oma kaardiga, aga seal pole enam vahet).

Me olime kutsunud kokku nii toreda seltskonna, et sellest kujunes täiesti megalahe õhtu. Kutsutute seas oli nii austraallasi, venelasi, vietnamlasi kui kanadalasi. Kõik said omavahel hästi läbi ja kuidagi toimus totaalne sulandumine. Kingitusi toodi ka. Alex ja Yulija kinkisid T-särgi, Steve tõi lihtsalt pool kasti õlut, Vy suure karbitäie isetehtud värskeid kevadrulle (mis olid kõige paremad kevadrullid üldse!!!!!) ning Lusty ja Cheap Date (ok, Nguyen ja Thuan) tõid tordi.

See tort oli nii armas neist, sest mingi magusa asja peale polnud me mõelnud ning nende spetsiaalselt Troimile tellitud kook ja küünlad tegid sünnipäevast õige sünnipäeva. Niisiis laulsime Troimile kõik koos ja Troim sai küünlaid tordilt puhuda.

Tordi alla oli kirjutatud Lucas´s PaPa. See on selline Lusty oma huumor. Lusty nimelt hullult armastab Luccat ja nendel paaril korral, kui Lucs ja Lusty on samadele üritustele sattunud, kõnnib Lusty temaga ringi ja Lucs istub tema süles. Ju siis kondiiter arvas, et sünnipäev on kellelgi Lucas´e isal. Lost in translation.

Kõik nii tänasid meid pärast ega suutnud ära kiita, kui tore pidu oli, kui laheda koha me olime valinud, kui toredad inimesed kokku kutsunud, kui head toitu seal pakuti ja kui imekspandavalt hästi õlu tol õhtul maitses! Ja Troim oli täiesti super sünnipäevalaps-peoperemees – kogu aeg hoolitses, et kõik end mugavalt tunneksid ja et kõigil ikka joogid ees oleks ja midagi hamba alla saaksid.

Väga palju imestati selle üle, et meie kogu arve maksime. Kanada Pete sosistas mulle tasakesi kõrva, kas kuskil on mingi karp, kuhu kõik saavad raha panna, et nagu ühiskassa. Ütlesin, et pole siin midagi, ärgu muretsegu ja nautigu pidu. Enamasti peetakse siin sünnipäevasid lihtsalt nii, et kutsutakse mõned sõbrad kuskile baari ja igaüks maksab ise oma tarbitava eest. 

Värskes õhus mere ääres on ikka hoopis teine asi istuda, kui linnas sees, kus on pidev motikate vool, totakad turistid ja „buy cigarette“-mutid. Jäime sünnipäevaga väga rahule. Nii tore, et ikka korraldasime ja kutsusime ning ega see ei läinud absoluutselt kalliks ka. Eestis oleks selline üritus raudselt vähemalt 5 korda kulukamaks läinud.

Troim, Pete aka Irish Bastard ja Alex

Samal peol kutsusid Harold ja Chi meid ning Kanada Pete´i, Fran´i ja Barbarat paari päeva pärast enda juurde õhtusöögile. Niisiis üks kutse sai kohe teise vastukutse. Nende väike dinner-party oli muidugi ulmerikkalik. Harold on natuke gurmaan ning oli pool päeva lambalihahautist teinud, lisaks kanahautis, mitu sorti imemaitsvaid salateid, sekka Lusty tehtud Vietnami toite ja suuuuuur kausitäis oliive. Nagu oleks terve meeskond kokku kutsutud. Igatahes megalahe õhtu. Oleme Haroldi ja Chi juures ennegi mitu korda käinud, kuid nüüd olid nad oma korruselt veel ühe korteri juurde ostnud, selle ära remontinud ning nimetatud korterist külaliste peatumispaiga teinud. Nad elavad ühe 10-kordse maja viimasel korrusel ning selle korruse umbes 15-st korterist 4 kuulub neile. Kõik hästi maitsekad ja stiilsed.

Barbara, mina, Fran ja Mai

Chi ja Lusty (Nguyen)

Mai

vasakult: Peter, Barbara, Fran, Lusty, Troim ja Chi

Troim vist ise ka ei saa aru, mis ta teeb

vaade Haroldi rõdult

See õhtusöök viis aga omakorda selleni, et kui paar nädalat tagasi Fran ja Pete tagasi Kanadasse hakkasid minema, palusid nad meid ja Haroldit-Chi´d omakorda välja õhtusöögile. Käisime Tai restoranis ja Pete maksis arve. Selline elu siis. Nagu raamatus.

Ahjaa, ja Vinperali Flemming kutsus meid veel teinegi kord oma resorti. Seekord käisime Troimiga kahekesi ja kuigi me pidime lõunasöögi eest väikse summa maksma, saatis ta meile basseini äärde kingituseks veinikuuleri nelja kalli õllega. Nojah, pole vaja mainidagi, KUI ÜLLATUNUD me olime. Suutsime ainult tänada. Me saame kahjuks tasuda ainult niimoodi, et saadame ta armsale naisele marineeritud kurke, tomateid ja suvikõrvitsaid, mis talle hullult maitsevad. 

Mõned pildid Vinpearlist ka.

kuldnokk????

Ja lõppu üks naljapilt ka eelmisest laupäevast. Toimus Steve´i uue kodu soolaleivapidu. Yen´ile see pilt üldse ei meeldi, aga minu meelest on ta siin nagu väike armas multifilmitegelane, nii et ma ei kavatse seda ära kustutada :)