Luccaga maailmas: 2016. algus ja 7 külalist

Uus aasta on juba kaks korda vahepeal saabunud, jõuludest rääkimata, aga mina pole siia midagi kirjutanud. Detsember möödus hullult marineerides. Venelased olid järsku avastanud, kui maitsvaid asju me teha oskame ja tellimusi aina tuli. Livin Collective kohvik uuendas oma menüüd ning klientidele hakkasid eriti hästi peale minema suvikõrvitsad ja hapukapsas. Kahjuks ei tea me siiani, mis kujul need taldrikule jõuavad, igatahes kuidagi koos BBQ ahjus tehtud lihaga. Tutvusime toredate venelaste Mary ja Juriga, kes nüüd ka üsna regulaarselt Hashil käivad ja meilt üsna regulaarselt asju tellivad. Tohutult huvitavad ja värvikad inimesed. Elanud mitu aastat Hiinas ja Filipiinidel, tegelevad kunsti ja disainimisega. Ja räägivad inglise keelt.

Ühel toredal jõulupeol käisime ka – nimelt Ana Mandaras. Basseini ümbert olid lamamistoolid ära koristatud ja ruumi tehtud väikestele diivanitele ja jõulukaunistustele. Vein ja suupisted olid tasuta ning lisaks pakuti ka hõõgveini. Oi, see viimane oli hea! Tekkis kohe tunne, et peaks hoopis saabaste, kinnaste ja jopega olema, kui selline asi kurgust alla voolab.

Tim, Troim, mina ja Dingo Ana Mandara jõulupeol

Üllatuslikult oli peol ka meie tuurimees

äärmist ei tea, vasakult teine on Ana Beach house´i manager, siis Ms Hien, siis Caludia, kogu Ana Mandara manager, ja meie

Päris jõululaupäeval oli mul suhteliselt kurb enesetunne, sest tegelikult pole meil juba kolm aastat õigeid jõule olnud ja minu jaoks on see püha alati väga tähtis olnud. Mulle väga meeldib see eriline jõulutunne, kuuselõhn, kingitused, küünlad jne. Siin kohtas muidugi ka kauneid jõulukaunistusi ning kallimates hotellides olid väga uhked ehitud kuusepuud, aga no jõulutundest oli puudu perekond. Troimiga muidugi väikse jõuluõhtu ikka tegime ja sõime õllega praetud hapukapsast ning kiluvõileibasid. Suures jõuluigatsuses ostsin koju ka väikse päkapiku Karli. Karlile meeldib meie juures niiväga, et ta ei kavatsegi suveks kuhugi Lapimaale kolida. Luccaga saab ka hästi läbi, nii et las ta siis valvab meie tegemisi köögikapiuksel rippudes.

Peaks mainima, et kolme aastaga on Nha Trangis asi igatahes tohutult palju edasi arenenud. Kui enne koosnesid dekoratsioonid peamiselt jubedatest vatihunnikutest ja fooliumist, siis nüüd on ehted ilusad ja stiilsed. Ja no need kuused! Tõesti maitsekad! Vatist lumememmesid sel aastal ei kohanudki.

Aga jõulud on juba ammu läbi. Aastavahetus oli ettearvatav. Me muidugi ronisime jälle randa, selle asemel, et teiste lääneinimestega kuskil pubis tiksuda. Rannas olid mõned kalmaarivoblamüüjad, üksikud noorte vietnamlaste seltskonnad ja Sovetskojetega venelased, aga kui uus aasta tuli, ei hüüdnud keegi midagi ja mingit sellist momenti keegi ära ei märkinud, et „juhheeeei, head uut aastat!“. Hiljem kuulsime, et Booze Cruise´is ja Watering Hole´is oli ikka korralik uue aasta countdown olnud ja ABBA „Happy new year“ mänginud. Nojah J Meil siis märkisid uue aasta saabumist üksikud šampanjakorgipopsud.

Jaanuaris lendas Nha Trangi terve hunnik eestlasi. Esmalt saabusid Kertu ja Rivo, kellega me eelmisel aastal Tais tutvusime. Paar päeva hiljem komistasid kohale Olla, Juul ja Hani, tehes rekordi reisipikkuse osas: Võrust hakkasid sõitma kolmapäeva öösel vastu neljapäeva ning siia saabusid pühapäeval kell 14. Tegid korraliku ringi Rootsi ja Hiina kaudu :D Paar päeva hiljem jalutasid Vy kohvikusse Karu ja Erki, kes paarikuusest Aasia tuurist mõned päevad Nha Trangis veetsid.

Hani, Rivo, Juul, Olla, Troim ja Kertu

Kogu selle seltskonna siiasaabumist võiks hästi kirjeldada selle tuttava lastelauluga:

Lumi on ju ära suland,

talvekülm on mööda läind,

lapsed, kes kui vangis eland,

pole ammu murul käind.

……

Minnid, Mannid, Jukud, Tõnnid

hüppavad nüüd rõõmuväes.

Möödas kurvad talvetunnid,

kena kevade on käes.

(Juba linnukesed. Muusika: Eesti rahvaviis. Sõnad: K. A. Hermann, P. Tekkel)

Juba nädalaid enne Ollade tulekut otsisime neile korterit, aga nagu tihti juhtub, kujuneb tegelik reis ja tahtmised hoopis teiseks, kui see, mis Eestis ette kujutatakse. Kodus mõtled jah, et oh, kus ma teen seda ja toda ning kindlasti tahan käia seal ja seal, aga tegelikult võib kõik hoopis vastupidi minna. Mis ei ole sugugi halb. Tegelikkus võib ju ka veel ägedamalt välja kukkuda. Igatahes, pärast kümneid telefonikõnesid ja sõnumeid maakleritega, pärast umbes 15 korteri ja hotelli vaatamist leidsime mingi enam-vähem koha. Kui vennad aga siia saabusid ja me koos Muong Thanh Centerisse läksime asja lähemalt uurima, rentisid nad korteri, mis ei vastanud ühelegi varasemale kriteeriumile – see ei olnud 2 magamistoaga (see polnud isegi ühe magamistoaga, pigem oli tegemist stuudiokorteriga, mille ühe nurga taga kaks suurt voodit), sellel polnud rõdu ja asukoht polnud meie lähedal. See-eest paiknes korter 40. korrusel ja oli ulmevaatega.

Lucca sünnipäeval India restoranis Omar´s

Härra, kes korterit välja üüris, oli kavala pilguga väike vanamees, aga meie hüperenergilise ja tundmatus keeles karjuva kamba vastu ta ei saanud. Ajasime tal juhtme korralikult kokku ja kauplesime hinna üsna korralikult alla. Lõpuks said kõik peavalu ning suunduti üle tee randa päikse ja meretuule kätte. Lepingu allkirjastamine jäi minu teha ja tüüp arvas küll vist, et ma olen mingi totaalne friik, sest ma käisin punkt punkti haaval läbi kõik esemed, mis korteris pidid olema. Lauad, toolid, käterätikud, telekapult jne jne. Ma kuidagi ei suutnud seda meest usaldada ja olin üsna kindel, et ta proovib leida pärast lepingu lõppemist mingit konksu, kuidas 300 USD-line deposiit endale jätta. Kes teab, mida pärast ette heidetakse, et te olete praepanni, tooli ja pesumasina vuuki pannud vmt.

Apartement oli tore küll, aga sellise seltskonna jaoks täiesti mõttetu. Süüa (ja isegi hommikukohvi) nad seal ei teinud ja pigem oli tüütu kogu aeg ninapidi koos olla ning wc järjekorras seista. Keegi seda korterit seitsme päeva jooksul koristamas ka ei käinud. Pärast nädalat kolisid meie tänavale meie põhihotelli.

Kuigi nii paljud asjad jäid tegemata ja kohad külastamata, olid nad siiski tublid ja jõudsid kahe nädalaga üsna palju. Olla, Hani ja Juuliga oli lihtne – neile nagu meeldis kõik, mis siin toimus; teistmoodi lugu oli aga Kertu ja Rivoga, kelle soovidest oli palju keerulisem aru saada. Võib-olla me muretseme liiga palju, aga tahaks ju, et puhkajatel, kes Nha Trangi külastavad, oleks tore ja huvitav. Inimesed on aga kõik erinevad ja tihti ei teata isegi täpselt, mida (puhkuselt ja uuelt riigilt) oodata. Kas rohkem randa ja päikest, kohalikku sööki, kultuuri, templeid, elamusi, inimesi, diskot …… või piisab lihtsalt sellest, et on juba nii kaugele lennatud ja siis võib niisama lamamistoolil uneleda. Iga variant on hea, aga meile oleks suureks kasuks, kui teaksime, mis sorti inimesed on.

uus koht Bungalo

miniinimene

Troim kohtus mitu korda easy-rideriga ja mina suhtlesin kahe erineva tripikorraldajaga. Ajasime eestlastele mitmel korral jalad alla ning broneerisime tuure, et nad Nha Trangist natuke väljas ka käiksid ja puhkus mõned aktiivsemad hetked saaks. Hiljem muljeid kuuldes tundus, et neil oli siiani kõige parem Dalati tuur. Easy-rideriga ei pea üldse sõitma ainult motika tagaistmel kõikudes – seekord tellisime minibussi ja nii oli neil eriti mugav kõik kambaga koos olla, muljeid vahetada ja giidijuttu kuulata. Väga laheda põike tegid kohalikku lastekodusse ja viisid sinna hunniku komme. Sellised asutused on siin tohutult vaesed ja riigilt mingit abi ei saada. Lapsed saavad süüa 1 x päevas ja neil on puudus pea kõigest. Enamasti elatakse annetustest. Nüüd jõulude ajal kubises Facebook kuulutustest, üleskutsetest ja fotodest, kuidas välismaalased siin erinevates programmides osalevad või neid algatavad. Lastele viidi tihtipeale lihtsalt kilode viisi riisi, kiirnuudleid ja limonaadi. Ma loodan, et TET-i ajal teevad sama ka vietnamlased… .

Kahepäevane Dalati ja selle ümbruse külastus oli niisiis tore ja sisukas, kuid tagasiteel juhtus midagi, mis pani jala värisema isegi bussijuhil. Ühes kurvis tuli neile vastu kallurauto, millest parajasti möödus buss! Et kokkupõrget vältida tõmbas nende sõiduk end nii paremale kui sai, kuigi ainult natukene veel ja nad oleks kuristikku kihutanud. Oli olnud millimeetrite mäng. Paar kilomeetrit edasi peatas juht bussi kinni ning sammus kuristiku serval oleva kivihunniku juurde, kus oli palju lilli ja viirukeid, tegi seal ühe suitsu ja pani mingi annetuse. Sellel kohal olevat mõni aeg tagasi olnud avarii, kus kuristikku sõitis bussitäis õpetajaid.

Mingil põhjusel jäid peaaegu kõik meie külalised haigeks. Erinevad hädad muidugi. Rivo sai juba teisel-kolmandal päeval päiksepiste, vaevles vappekülmades ja kõrvetas jalatallad ära. Kertu tassis ta õhtul kell 22 ilusalongi aaloemassaažile. Jääkülm aaloe tulikuumal kehal oli aga üsna piinarikas kogemus olnud. Kõhulahtisus tabas aga kõiki, mõnel kaasnes ka oksendamine, kõhuvalu ja üldine nõrk enesetunne. Põhjusi otsiti siit ja sealt, aga mina küll aru ei saa, miks neil kõigil siin seedimine jupsima hakkas. Vietnam pole mingi Egiptus või India. Juul saab lisaks napilt kuristikustpääsemise intsidendile pidada veel kolmandatki sünnipäeva, sest Vinpearli lõbustuspargis pääses ta lämbumisest. Olid seal rahulikult lõunasööki nautinud, kui Juul äkitselt kõõksuma hakkas. Kertu tormas kohe med-punkti ja karjus töötajad kohale. Nood arvasid esmalt, et jalaga on mingi häda, sest Juul kummardus alla. Inglise keelest ei saadud suurt midagi aru, ning nüüd võib öelda suur aitäh nutitelefonidele ja sõnaraamatu-äppidele, tänu millele saadi omavahel suheldud ning selgeks tehtud, et kanakont on ristipidi söögitorru kinni jäänud. Täpsemalt ei hakkaks kogu õudust kirjeldama, aga arstid said kondi liikuma ja see jätkas edasiste vahejuhtumiteta oma teekonda makku.

Söögist kirjutades, mõned asjad läksid ka väga hästi. Nt kaheksajalg ja rannakarbid. Troim tegi nendega ühe suure ja imehea hautise ning see ei teinud nõrkade soolikatega vendadele midagi. Juul küll algul võttis ainult riisi ja kastet, kuid teiste ärgitusel pistis lõpuks ka mõned mereelukad pintslisse ja voila´ - järgmisel päeval ei mingit halba enesetunnet. Ta võib oma kõik eelmised ebameeldivad kogemused mereandidega järelikult mitte kõige värskema toodangu või kehva koka kaela ajada.

Ühel õhtul pakkusime Ollale, Juulile, Hanile, Erkile ja Karule kahte sorti krevette. Õhtu edenedes kraamisime külmikust lauale ka marineeritud seened. Tiksusime ja rääkisime päris pikalt ning kui oli aeg minema hakata, lausus Erki, et õhtu lõpetuseks võib siis kokku võtta, et kõige paremad krevetid olid teie marineeritud seened.

Õllejooksul käisime ikka muidugi ka.

Meie toidu nr 1 fänn Wolf koos Maureeniga ning Troim

Paljaste meeste kohvik

Õllejooksul õlle ei libista

Ilmad olid selle aasta jaanuaris õnneks väga head, nii et tagasi Eestisse lendasid nad korraliku päevitusega. Kohe peale külaliste lahkumist hakkas siin suuremat sorti uue aasta pidustusteks valmistumine. Tänavad ja hotellid täitusid kollaste krüsanteemide ja oranž-roheliste mandariinipuudega, linn oli täis igasugu punaseid ja kuldseid kaunistusi ning kogu Vietnam hakkas korraga oma kodusid korrastama. Kel vähegi võimalik parandas oma maja ja treppi või valas isegi uue betooni kõnniteele, vana risu põletati ära ning toimus suuremat sorti kõige kordategemine enne punase tuliahvi saabumist. Kuna TETi ajal on toidupoed paar päeva suletud, varuti koju tohututes kogustes kiirnuudleid, õlu ja coca-colat. Aastavahetuse paiku pidavat olema õnnevärk ka kana söömine, nii et neid, jalad ja pead püsti jubedaid keedukanu olid kõik majaesised täis. Komme on, et tuleb katta korralik laud selle kana, kleepuva riisi ja igasugu muude toitudega, siis lasta sellel söögil tund aega niisama iluleda ning alles seejärel lastakse näljased laua äärde.

Nüüd on igatahes uus aasta ja uus kevad käes ning elu läheb edasi. Kahtlemata tunduvalt õnnelikumalt ja edukamalt kui eelmisel!

Gecko Thanh ja tema armas naine olid nii-nii õnnelikud Intsude saadetud TET-i kingituse üle. Väga tore tegu Zutsu perekonna poolt!

Siin veel mõned TET´i pildid:

Kui on vaja suur potitäis süüa keeta, võib seda muidugi teha ka tänaval. Mis siis, et samal tänaval asuvad politseijaoskond, vangla ja politseikool, aga noh... ametnikel on ju ka pühad. Kassid läinud, hiirtel pidu.

Ana Mandara lobby TET´i puu

Tähelepanu poisile, kes sõidab õhupalle müüva jalgrattaga. See poisike tundus küll olevat umbes 9-aastane ja vänderdas seal hullus liikluses oma kraamiga, ise ei ulatunud hästi sadulaski istuma. Nii varakult hakatakse taskuraha teenima.