Luccaga maailmas: Troimi sünnipäev ja Livin kohviku turg

Nha Trangis lasime Peetril ainult puhata ja päikest võtta. Enam ei hakanud teda kuskile ekskursioonidele ajama. Petsi endises lemmikhotellis olid toad broneeritud ning pidime ta paigutama kõrvalmajja. Üsna pea selgus, kes „tema toas“ elasid – Nha Trangi olid naasnud Hannes ja Erki, kes endiselt siinkandis ringi seiklesid. Kohtusime nendega paar päeva hiljem ja kuulsime, et nad olid vahepeal Laoses ja Birmas ära käinud, nüüd vaatasid mõni aeg siin ringi ja siis kavatsesid veel Hoi An´i põigata.

Bayon´i tempel. Siem Riep. Kambodža.

Panen kirja ühe loo, mis Erki meile rääkis Kambodža kohta. Nimelt oli ta mõni aasta tagasi üksinda Phnom Penhis ringi uidanud ning ühte baari sisse astunud. Baarileti juures imbus tema kõrvale üsna pea keegi noormees, kes pealtnäha niisama seltskonda otsis. Peale esimesi küsimusi ja niisama chit-chat´i tuli jutuks kasiinondus ja hasartmängud. Erki ütles, et pole sellistest asjadest huvitatud ning ei külasta mängupõrguid, et teda lihtsalt ei tõmba, ei Eestis ega kuskil mujal riigis. Tüüp oli aga osav ning juba aastaid arvatavasti igasuguste inimeste psüühikat tundma õppinud. Läks siis nii, et ta suutis Erkis huvi äratada ning meelitada ta „uhiuude, just avatud jne“ kasiinosse. Stiilne ja salapärane kasiino asus kuskil läheduses ning Erki oli selle ainus kunde. Kuskilt ilmus ühtäkki välja ka „väga rikas ja auväärne daam, kes on selle kasiino püsiklient ja mängib seal tihti“. Istuti siis rõõmsalt laua taha ja skeem läks kui õlitatult. Esmalt oli õnn maadami poolel, kuid mõne aja pärast see pöördus ning Erkil hakkas lausa uskumatult hästi vedama. Eks ta tundis end natuke kahtlaselt küll ja oli kogu aeg valvel, mis teater tema ümber toimub, kuid teisest küljest oli ju lahe ajaviide.

Mõne tunni pärast oli Erkil kogunenud üüratu võidusumma – 18 000 USD! Raha välja võtta aga veel ei saanud. Žetoonid pandi ilusti uhkesse karpi, mis tseremoniaalselt lukustati. Nüüd alustati uutmoodi tehnikaga. Auväärsed kasiinoinimesed väitsid, et selleks, et võidetud raha õnne tooks, peab Erki osa sellest annetama lastele, orbudele ja vaestele, vastasel juhul võib tabada õnnetus. Annetus tuleks muidugi aga esmalt enda taskust välja käia. Erki olevat ju nüüd nii rikas, et mis tal kaotada ning viisakas oleks heategevuseks anda 3 000 dollarit. Kohe, kui annetus tehtud, avatakse Erki võidulaegas ning ta võib oma 18 000 dollariga minema jalutada. Kolme tuhandet dollarit Erkil muidugi kaasas polnud, näitas ka rahakoti ette, et vaadake ise, mul tõesti pole. Vastastel oli kohe variante pakkuda, et lähme võtame ATM-ist või äkki sul hotellis on. Erki sai aru, et on tõmmatud mingisse suuremasse jõuku sisse ja kõik inimesed tema ümber mängivad kokku. Hotellis nägi ta väikest pääsemisvõimalust. Erki lausus, et jah tõesti, hotellitoas on hoiul dollareid, mida saaks kasutada. Kelmid olid küll virilad, aga neil ei jäänud ka muud üle. Sõidetigi siis kolmekesi Erki hotelli juurde ning Erki tormas tuk-tukist välja, läbi fuajee ja kiirelt kolmandale korrusele oma tuppa. Petturid hotelli ei pääsenud ning jäid ohvrit maja ette ootama. Erki hiilis oma tuppa, tulesid põlema panna ei julgenud ning piilus vaid kardinate vahelt, mis väljas toimub. Tüübid ootasid pea tunni ja lõid siis käega. Kogu see tsirkus läbi tehtud, aga seekord jäid nad „teenistuseta“. Järgmisel päeval oli õhk puhas ning keegi enam hirmutama või ähvardama ei ilmunud. Ju siis oldi ametis pigem uute turistide ärarääkimisega.

…ja veel

Paar aastat tagasi mainisid Jane ja Mark, kuidas nad on kaks korda Kambodžas käinud ja mõlemal korral näinud, kuidas inimene surma saab – üks kord tulistati ja teine kord liikluses.

… ja veel

Üks Eesti poiss sattus oma sõbraga sellisesse liiklusõnnetusse, kus nende eraauto juht, teel pealinnast piiripunkti, sõitis otsa teepervel jalgrattaga liigelnud tüdrukule nii, et laps lendas täiega üle auto ja maandus takso taha asfaldile. Sai surma. Juht sattus paanikasse ning pani lihtsalt jooksu. Tormas üle riisipõllu kuhugi metsa. Eesti poisid organiseeriti järgmise auto peale. Ei taha mõeldagi, mis omakohus vaest taksojuhti tabas.

Olen väga õnnelik, et meie Kambodžas-käik piirdus vaid lehmale väikse kõksu andmisega. Tundub, et seal riigis ongi asjad ~~natuke~~ korrast ära.

Troimi sünnipäeva pikk laud

Aga tagasi Nha Trangis korraldas Troim suure sünnipäevapeo. Kutsusime 20 külalist ning pidasime toreda pralle BBQ UnIn restoranis. Tore jõeäärne koht suurte grill-liha liudadega. See on üsna uus koht, mis kiirelt nii vietnamlaste kui välismaalaste seas populaarseks saanud. Ka neljapäeva õhtul olid KÕIK lauad täis ning KÕIK tellisid õlletorne ja lihahunnikuid. Köögi juures oli umbes 10 suurt BBQ-suitsuahju, mis kõik õhtuläbi huugasid. Külalised olid toredad ning mõned tõid ka kingitusi. Kui on naljakad inimesed koos, siis ongi lahe olemine. Lisaks Petsile ja meile olid eestlastest veel Erki ja Hannes, siis neli venelast, mõned austraallased, vietnamlased ja Harold esindas Filipiine. Õhtu lõpuks istusime veel natuke rannas. Mulle meeldis, et need, kes teineteist varem ei tundnud, sulandusid hästi. Üsna äge on sellises seltskonnas aru saada nii eesti, vene kui inglise keelest ning ettekandjatega veel vietnami keeles rääkida. Ja selline eelis on pea kõigil eestlastel. Kõige vaesemas olukorras on alati emakeelena inglist rääkivad inimesed.

Järgmise päeva õhtusöögi sõime koos Hannese ja Erkiga, kes suundusid kohe Hoi An´i bussi peale, ning see oli ühtlasi ka Petsi viimane õhtusöök Nha Trangis. Pelmeenid, kali ja tomatimahl! Kolm ja pool aastat tagasi sai hirmkalleid ja halbu pelmeene osta vaid kahest restoranist, nüüd on see roog menüüs igas teises söögikohas.

Petsi lend tagasi Eestisse algas laupäeva varahommikul kell 5. Panime ta lennujaamatakso peale ning soovisime head lendu. Selle asemel aga et sama päeva õhtul kell 20 Tallinnas maanduda, jõudis ta kodumaale alles kell 10 pühapäeva hommikul. Lihtsalt tema laupäevaõhtune Tallinna-lend tühistati ja umbes 7-8 inimest olid sunnitud veetma toreda öö Sheremetyevo lennujaamas. Kõik läks siiski hästi ning juba esmaspäeva hommikul tõmbas doktor valge kitli selga ja läks haigeid ravima. Oligi selleks korraks Aasia-seiklus läbi.

Meie aga hakkasime valmistuma nädala pärast toimuvaks uueks Livin Marketiks. Seekord tellisime isegi nimekaardid ja ostsime hunniku (plastmass)purke, et hoidised ühtemoodi välja näeksid. Olime tunduvalt paremini organiseeritud kui esimesel korral. Pakkusime müügiks väiksemat sortimenti ja peete enam degusteerimiseks ei avanud. Eelmisel korral oli meie laud nagu operatsioonisaalilina, - üleni punaseid plekke täis. Ja muidugi, muidugi, tadaaa, ostsime uue külmutuskapi! Millest me juba sada aastat unistanud olime.

Väike, aga tubli.

Troim´s Pickles väljus seekord natuke piiridest ning pakkusime ka pasteeti. Sellest sai tõeline hitt ning 10 karpi läks nagu niuhti. Ühed noored venelased ostsid pasteedi ja läksid kuhugi kõrvalrestorani sööma. Tulid poole tunni pärast tagasi ning ütlesid, et pasteet on otsas! Sõid selle koos kohaliku saiaga muu toidu kõrvale ära.

Fotol on näha ka meie uued llahedad nimekaardid. Sai on laual pasteedi pärast ja pärineb poest.

Kaardi esiküljel on selline pilt.

Erki ostab grillvorste meie hapukapsaga.

Üritus oli natuke väiksem ja vaiksem kui eelmisel korral. Seekord puudus bänd, mis oli väga hea, sest dj valitud muusika oli palju parem kui mingi mõttetu ansamblilärm. Meie olime natuke pettunud, et nii paljusid tuttavaid ei olnud. Lootsime, et kui see ja see ning too ja too tuleksid, müüksime raudselt kõik kiirelt maha, aga lõppkokkuvõttes osteti meilt ikka üle 90% kaasavõetud asjadest ning lisaks tutvusime mitmete toredate inimestega. Üks 11 aastat Saigonis elanud hollandlane oli kohe eriti vaimustuses, et me midagi sellist teeme. Et selline väike ettevõtlusvorm, kodustehtud marineeritud asjad, mis veel maitsevad ka fantastiliselt. Ta hakkas kohe peale käima, et võiksime mõnest Hooandja taolisest ettevõtmisest kapitali taotleda ja kohe konkreetse firma asutada… .

Me vist ei ole sellised inimesed, kes oma hobi uuele levelile tahaks viia. Kes teab. Hetkel igatahes mitte. Hea meel on aga sellistel üritustel osaleda, paar tundi aktiivset suhtlemist ilusate inimestega on puhas boonus.

Seniks, uusi katsetusi ja maitseid!

Peaasi, et uudishimu ja ideid jaguks.

Silmad särama!