1. Vietnamist Kambodžasse ja Sihanoukville.
27. märtsil kell 5 hommikul
istusime unistena taksosse ja sõitsime läbi pimeduse Cam Ranhi lennujaama. Une
pühkis silmist poolsegane taksojuht, kes võttis mägedes kurve 90-ga, suitsetas vahetpidamata
ja kuulas kohutavat technot. Vend oli arvatavasti terve öö üleval olnud ja
kliente vedanud. Jõudsime läbiraputatutena kohale. Lendasime Saigoni ja juba
kell 10 kohtusime Peetriga. Troimi isa saabus kolmandat korda meile külla! Kui
meie Võrru ei jõua, siis tema siia vabalt.
Pets oli saatnud passi Soome
Vietnami saatkonda ja palunud mitmekordse sisenemisega 1-kuulist viisat, maksis
ka kallima viisalõivu, kuid tagasi saadeti pass ühekordse viisaga. Lisamakstud
raha muidugi mitte. Mitmekordset sisenemist oli aga endiselt vaja seetõttu, et
sealtsamast HCMC lennujaamast võtsime eraauto ja sõitsime kohe Moc Bai/Bavet
piiripunkti ja lahkusime Vietnamist. Petsi riigis viibimise aeg tuli kokku
tubli 3 tundi.
Autojuhi keskmine nimi oli muidugi
jälle „Juhm“, sest ta viis meid mingisse väga kahtlasesse kohta, väites, et see
ongi piiripunkt. Ümbrus tundus kuidagi mahajäetud ja majad tühjad. Kamp
mootorrattureid siiski tiirutas. Meie juht sõitis ühe maja hoovi, väites, et
ehitise ees ei tohi ta peatuda. No selge. Ronisime oma pagasihunnikuga taksost
välja ja jäime nõutult 50-kraadise keskpäeva päikese alla seisma. Auto tõmbas
minema ja mootorratturimehed ümbritsesid meid lärmakalt ja kõik kisasid midagi
läbisegi. Jutust tuli välja, et õige piiripunkt asub kuskil 5 km kaugusel ja
sinna saamiseks peame kõik oma kodinatega nende pisikeste motikate otsa istuma
ja 5 dollari eest viiakse meid õigesse kohta. Troim saatis kõik kukele ja
marssisime paarsada meetrit usutava Kambodža suunas. Peale seda, kui juba ka mingid
ehitusmehed karjuma ja meie suunas kätega vehkima asusid, leidsime, et vist on
targem ümber pöörata ja tundub, et siinses piiripunktis on tõesti remont ning
ajutine piir kuhugi teise kohta viidud. Rolleribandet me sellegipoolest
rõõmustada ei tahtnud ja läksime vapralt jala. Tüübid sõitsid muidugi truult
meie kõrval ja hind muudkui langes, samas tempos langes ka info, kui kaugel
tegelik piir asub. Palav oli küll ja eriti raske oli pikkade pükstega Petsil,
kuid selle paarsada meetrit (mitte 5 km) kõndisime siiski ise ära. Piiripunkt
oli kõige totakam ja koledam, mida üldse elus näinud olen. Loodan siiralt, et
see oligi selline tolle remondi tõttu – suur tühi angaar, mille ühes ääres paar
piirivalvurite kabiini ja keskel üks kotivalgustumasin. Piiriametnikel puhus
oma putkas selja taga väike ventilaator, vaesed lihtinimesed pidid aga leppima
kuumuse ja seisva õhuga. Saime riigist välja, aga ees ootas veel pea pool
kilomeetrit vahetsooni. Kõmpisime ka selle omal jalal läbi, kuigi motikabande
oli muidugi jälle kohal. Kambodža putkas pidime täitma blankette, maksma
riigilõivu ja seisma kahes järjekorras. Meilt võeti silmaiirise foto ja kõigi
kümne sõrme näpujäljed. Hea, et vereproovi ei pidanud andma. Soovitan kõigil
dollareid kaasa võtta. Meil juhtus, et oli ainult donge ja eurosid. Ametnikud
võtavad ka neid vastu, aga 30 dollarit arvutatakse ümber väga, väga, väga halva
kursiga. Kolme passi pealt tuli meie kaotus u 16 eurot.
Kambodžas hakkas kohe täiesti
teine maailm. Kogu piiripunkti ümbrus oli täis suuri koledaid hotelle, mis
kunagi hiilgeaegadel tahtsid ehk natuke Las Vegast meenutada, kuna kõik need
majad olid ühtlasi ka kasiinod. Vietnamis on hasartmängud keelatud ja seega on
arusaadav, miks kohe peale piiripunkti sellised asutused puntras koos on (Kambodža
on vietnamlastele viisavaba). Paljud nendest hotellidest pidid olema tasuta
ööbimisega, kui mängid kasiinos mingi miinimumsumma eest, nt 1 000 USD.
Piirilt sebisime endale muidugi
suure uhiuue ja mugava maasturi, mis meid mõnusalt pealinna viis. Mäletasime
Troimiga oma 7 aasta tagusest reisist, et see riik peaks väga odav olema, kuid
juba esimestel tundidel suutsime end närvi ajada nii lihtsa asja nagu õlle
hinnaga. On ikka tobe küll, kui väike purk teeäärses hurtsikpoes maksab rohkem
kui Eestis Selveris, rääkimata Vietnamist. Tõenäoliselt oli asi muidugi selles,
et 3 valget (=rikast) inimest uhke autoga sõidavad ette ja see tähendab, et
saab hinda keevitada. Seda juhtus terve reisi jooksul, et meile kui turistidele
olid hinnad kogu aeg 3-4 korda kõrgemad. Vietnamis sellist lollust ikka eriti
ei tehta. Eks me muidugi teame ka Vietnamis normaalseid hindu ja kindlasti on
oluline roll sellel, et oskame kohalikus keeles küsida ja saame ka aru, mis
vastatakse.
Phnom Penhis meil hotelli
broneeritud ei olnud ning üritasime umbkeelsele autojuhile selgeks teha, et ta
viiks meid kuhugi linnaäärsesse hotelli, kust meil oleks järgmisel hommikul hea
lihtne Sihanoukville´i edasi sõita. Rääkisime seda juttu umbes 7 korda ja
tundus, et jõudis kohale. Kaarti mul polnud, nii et tuli tema peale lootma
jääda. Kui juba pealinnas olime, kulus sellegipoolest pea 2 tundi, kuni me
mingi hotelli ees peatusime. See linn on selline, et ei saa üldse aru, kas oled
kesklinnas või kuskil ääres, igal pool on ühtlased paarikorruselised majad.
Majutusasutus, kuhu meid toodi, oli üsna kulunud välimusega ning, kuigi
vastuvõttev personal oli äärmiselt sõbralik, olid toad väga koledad ja hind 25
dollarit! 25 dollarit! Ehh. Otsustasime omal käel edasi uurida. Paar maja edasi
oli hind juba 40! Hotell ise suur ja kole, jällegi mingi 30 aastat vana ja
remontimata + uutmoodi süsteemiga, millega tuba on küll kahele inimesele, aga
hommikusöök kehtib ainult ühele! Natuke hakkas juba ahastusetunne peale tulema,
kõht oli tühi ja raha meil polnud (ATM-id sülitasid kõik Eesti kaardid välja).
Pimeduse hakul leidsime õnneks siiski väikse armsa hotellikese, milles kohe
kauplemata hinnaks 12 USD, toad puhtad ja ilma haisuta.
Niisiis, hotell olemas, tuli
hankida ka raha. Asusime hotellist saadud juhiste suunas teele ning mõne aja
pärast leidsimegi paar ATM-i. Mastercardid ei töötanud endiselt, kuid olukorra
päästis minu VISA! Nüüd läks tuju kohe paremaks ja hakkasime vaikselt ka
ümbrust, inimesi ja linna lahtisemate silmadega vaatama. Tundus, et kuskil
äärelinnas me küll pole – kohe hotellist ümber nurga oli megasuur tänav suurte
majade ja uhkete poodidega. Elu kees täiega. Üksteise järel oli mitmeid hiina
nuudlirestorane ja tundus, et paljud kliendid on nendesse sööma läinud
seetõttu, et restorani ees käib uhke nuudlishow. Professionaalsed
nuudlikeerutajad valmistasid 10 minutiga tükikesest tainast paari kausi jagu
pikki nuudleid ja panid selle siis kohe ka ühte kõrval podisevasse
supikatlasse. Ja nii õhtu läbi. Etendus oli nii köitev, et seda võiski lihtsalt
jõllitama jääda. Igatahes meile mõjus nipp koheselt ning läksime kõhklemata
sisse. Kõik söögid, mis tellisime, olid supermaitsvad, aga Troim oli eriliselt
vaimustunud ikka nendest nuudlitest ning väitis, et need on parimad, mida ta
elus söönud on. Selle tõestuseks läks ta oma kausiga mitu korda nuudlitegija
juurde ja lasi endale leeme sisse uue portsu värskeid spagette panna (hiljem
kajastus see muidugi ka arvel ja iga annus nuudleid võrdus terve supi hinnaga
ehk 2 dollarit).
Pealinnast sõitsime minema juba järgmisel
hommikul. Kena hotellitädi tellis meile eraauto, kes viisakalt 15 minutit varem
kohale jõudis. Auto oli just pesulast tulnud ja läikis seest kui väljast.
Salongi sisenedes paiskas ninna kohe tugev apelsinilõhn ja seega ristisime juhi
„Karmiks Apelsiniks“. Inglise keelt mõikas ta ka natuke ja jättis meile
kokkuvõttes nii hea mulje, et juba poolel teel Sihanoukville otsustasime teda
ka oma järgmisteks sõitudeks kasutada. Liikles rahulikult ja kindlalt, ei
tõmmelnud ega lasknud signaali. Eriti huvitasid teda jutud Vietnamist, kuidas
need 2 riiki on ikka erinevad ja kui palju üks või teine asi maksab. Muidugi
uuris palju Nha Trangi kohta ja unistas, et saaks kunagi ise ka sinna tulla. Ta
olevat elanud aastaid Tais ning reisinud Filipiinidel. Oma perest rääkis nii
palju, et tal on naine ja kaks last. Naine töötab 6 päeva nädalas rõivatehases
osakonnajuhatajana ja saab 350 dollari ringis palka. Tema töötab taksojuhina ja
kuna Kambodžas mingit normaalset taksonduse süsteemi ei ole (et kuskil on
keskjaam kiisukestega jne), saab ta tellimusi ainult oma visiitkaarti jagades.
Sõitma peab ta aga palju ja tuleb ette, et sõidab iga päev pealinna ja
rannikulinna Sihanoukville´i vahet, 5 tundi ühes suunas, 5 teises suunas.
Õhtuti meeldivat Karmile Apelsinile viskit juua ja karaokebaarides laulmas
käia. Viski, mida tema tarbib, pidavat üksnes 1 dollar liiter maksma. Jälle
näide, et kohalikel on oma augud, kust asju osta. Üsna palju tahtis Apelsin
teada ka Eesti kohta, et kuidas meil on ja mida meil juuakse-süüakse ja kui
palju palgad on. „Estonia“ ei jäänud talle hästi meelde, aga ta püüdis väga
ning hääldas alati suurte raskustega „Arse-tonia“ J
Nojah, võis kummaline riiginimi küll tunduda.
Tee ääres nägime
kinnisvarakuulutusi, et uued korterid maksavad 90 000 – 130 000
dollarit, Karm Apelsin aga ütles, et selline uus maja, mida tema oma perele
tahaks, maksab 2 000 – kolme magamistoaga kahekorruseline hoone. Hetkel
elavat ta tavalises kanamajas, milles on 1 suur tuba ning 1 pisike eraldatud
ruum. Selles suures toas elab tema koos naise ja lastega ning ka
vanaema-vanaisa. Täitsa tavaline keskklassi perekond, eks. Nii vaadates elavad
vietnamlased ikka luksuses. Siin on normaalsed majad, tubade, köögi ja wc-ga.
Auguvetsudega elatakse siin ainult maal ja hiidvanades majades, Kambodžas pidi
aga selle kükitamisega uuesti ära harjuma.
Veel meeldisid K. Apelsinile autod
ja ta ohkas alati sügavalt, kui suurt ja säravat Lexust liikluses nägime. Ka
Toyota maasturid panid silmad põlema. Ise sõitis ta 2005.a Toyota Camryga, mis
oli väga tubli pill. Uus Lexus pidavat maksma 20 000, aga kuna riigimaks
on 100%, siis tuleb selle eest 40 000 välja käia. Riigimaks kehtib tema
jutu järgi igale autole samas suurusjärgus. Kui tema oma Camry maha müüks,
saaks 6 000, aga ostja peab välja käima 12 000. Jõhker. Samas, teed
olid autosid täis ja mootorrattaid oli tunduvalt vähem kui Vietnamis.
Põhisõidukid olid tuk-tukid ja igasugused iseehitatud naljanumbrid.
Maanteed naaberriigis on muidugi
omaette teema. Kuna veetsime autos ja teel olles kokku 28 tundi, nägime teid ja
teeääri korralikult. Piirkonnad, mida läbisime, olid tasased ja lagedad.
Septembrist-novembrini, kui kestab vihmahooaeg ning Mekong ja teised suured
jõed üle ujutavad, pidavat need alad kõik vee all olema ja põhimõtteliselt igal
pool olevat võimalik kalastada. Tee oli enamasti ehitatud muust maast kõrgemale
valli otsa ja kahel pool ulatus helepruun ja aher maa. Üksikud palmid ja
puututid muidugi kasvasid, aga üldisest rohelusest oli asi kaugel. Kõikjal
kondasid ringi überkõhnad lehmad. Vietnami lehmad tundusid nende kõrval kohe
paksud, kuigi Eesti lehmadega võrreldes on ka vietnamlased peenikesed. Mulle
tuli jälle meelde see mõttekäik, mis juba esimestel Aasia-reisidel pähe
turgatas – et riigi lehmad on oma paksuse-kõhnuse kohalt väga vastava riigi
inimeste moodi. Kui on kõhnad lehmad, on ka inimesed väga nälginud olemisega ja
mida kogukamad loomad, seda ümmargusemad ka inimesed. Veider.
No nii. Lõunaks jõudsime
Sihanoukville´i ja maandusime järgnevaks neljaks ööks Beach Road Hotelli.
Ikkagi läksime eestlaste hotelli, kuigi plaanisime esialgu seda vältida.
Lihtsalt, peale sama piirkonna hotellide vaatlemist ja võrdlemist tundus see
parim variant. Asukoht on super ja hind ka. Loomulikult oli hotell täis
kaasmaalasi, aga seekord ei suhelnud me neist kellegagi. Ka omanikke ei hakanud
silma. Hotellil oli kahjuks palju miinuseid – iga päev ei koristatud (keegi ei
öelnud, et selleks peab sildi välja panema ning meie toas seda silti niikuinii
polnud), toas polnud külmutuskappi (Eestist toodud mädarõikad ja sinepid elasid
olukorra üle, juustu ja leiva pistsime nahka, aga suitsuvorsti pidime
ohverdama), hotelli ilus suur bassein osutus suureks pettumuseks (basseini
tohtis minna alles kell 9 hommikul ja see oli nii kloorine, et suutsin seal
ainult 15 min ujuda ning juba selle ajaga oli roosade bikiinide värv laiguti
lillaks muutunud), igal öösel kell 3 hakkas kuskilt lähedalt baarist kohutav
muusika tümpsuma…. Ja veel, hinnad restoranis oli haigelt kallid. Hommikukohv
2,5 dollarit jne. Kui 3. märtsi varahommikul välja chekkisime, oli kogu
restorani ja retseptsiooni ala koristamata ja lagas, sest öösiti käisid kassid
prügikastides sorimas. Kell 7 ei ole ju ometi nii vara, et koristaja poleks
saanud eelmise õhtu jäätmeid ära koristada. Valves olev kutt magas suu lahti
diivani peal ja kui ta üles äratasin ja ütlesin, et me nüüd lahkume, oli ta
ikka nii segaduses, et pärast 5 minutit oma paberites sorimist, teatas, et me
peame ühe öö eest veel juurde maksma, kuna Agoda järgi on meil makstud kuni 3.
märtsini, aga täna olevat juba 4.! Hakkasin naerma ja kinnitasin, et „kuule,
mees, täna on ikka 3. hommik“. Tüüp ei uskunud. Kalendrit seinal polnud ja ta
koukis sügavalt püksitaskust välja vana Nokia, mis õnneks kinnitas minu sõnu,
et neljas märts pole veel saabunud.
Sihanoukville´i linn on iseenesest
tore koht Kambodža läänerannikul Tai lahe ääres. Seitsme aastaga on muutunud
palju, kuid põhiline ajaveetmismeetod – kümned rannabaarid mõnusate
lebotoolidega – on endiselt alles. Hinnad on tõusnud ja 1 dollari eest enam kahte
gin-toonikut ei kallata, kuid tänu sellele on ka mõnevõrra viisakamad vetsud ja
üldse puhtam olemine. Maniküüri-pediküüri-massaaži-käepaela tüdrukud ja tädid
käivad endiselt ringi ning kui varem ilma jalgadeta maamiiniohvrid lihtsalt
roomasid mööda liiva ja kerjasid, siis nüüd olid nad omale kargud saanud.
Hinnad on tõusnud! Siin Nha Trangis on ilusalongis konditsioneeri, puhaste
rätikute, maheda muusika ja valgusega kohas massaaž 6-7 dollarit, seal
küsitakse 8-10 dollarit massaaži eest rannas! Ja kaubelda ei andnud. Pets oli
aga külmast kõledast Eestist saabunud ja suutis ainult korrutada, kui tore on,
et päike paistab, ning loomulikult polnud tema jaoks vahet, kas asi on 7 või 9
dollarit. Odav igal juhul.
Veetsimegi oma päevi nautides.
Peetrit oli hea vaadata, sest ta tõepoolest oli südamest õnnelik ja rahul. Iga
suutäis kala või mereande, iga pediküür või massaaž, iga päiksepuudutus oli
tema jaoks niivõrd eriline, et ta lausa säras ja mõnules.
Sihanoukville´is asub Vietnami
saatkond ning see oli üks põhjus, miks taas sinna läksime. Meie tegime uued
3-kuulised viisad ning vaene Pets pidi taaskord 1-kuulise single entry eest raha välja käima. Ise kuhugi minema ei pidanud,
vaid passid andsime hotelli kõrval asuvasse reisibüroosse ning 2 päeva pärast
saime need viisadega tagasi.
Üldiselt veetsime aega Ocheteaul
Beachil ehk siis põhirannas, mis oli hotellile lähim. Tahtsin siiski midagi uut
ka näha ning ühel hommikul kõmpisin jala Independence Beachile. Läksin muidugi
(kogemata) hullu ringiga, aga oligi hea. Möödasõitvad tuk-tukkarid ei saanud aru,
miks valge turist keset päeva üksinda niiväga kõndida tahab, aga ütlesin visalt
neile „ei, aitäh“ ja rühkisin edasi. Sihanoukville ei ole just kõige kenam
koht. Üsna palju vedeleb prahti, majad ja linnakujundus on kuidagi
mittemidagiütlev. Mul polnud aimugi kaardi mõõtkavast, nii et läksin aina
edasi. Viimaks jõudsin oma sihtkohta peale kahetunnist üsna tempokat kõndi. Aga
rand oli tõesti ilus. Muidugi olid seal ka väiksed restoranid ja mugavad rannatoolid.
Tõmbasin end ühel diivanil kerra ja asusin Anne&Stiili lugema, lõunaseks
kosutuseks külm kookospähkel.
Tagasi enam seda igavat teed
kõndida ei tahtnud, nii istusingi hoopis ühe motikavenna taha, kes mind 1,5
dollari eest kesklinna turuhoone juurde viis. Kiivrit ta mulle ei andnud, aga
õnneks sõitis väga ettevaatlikult ja rahulikult.
Turg oli samasugune kui 7 aastat
tagasi. Haises vast vähem, aga üsna vastik oli sellegipoolest. Kella 3 ajal päeval
müüdi veel toorest liha ja kala, mis olid paksult kärbseid täis, roheline salat
jmt tooted olid väga närtsinud ja jubeda välimusega. Võrreldes Nha Trangi Xom
Moi marketiga nagu öö ja päev (ja meile küllatulevad inimesed arvavad, et
siinne turg pole just kõige puhtam). Veel häiris mind, et kõiki asju müüdi
läbisegi – ehted, kuivained, tomatid, plätud, liha, aluspüksid …. . Mina olin huvitatud ainult kurgist ning
leidsin pika otsimise peale ühe, kes kauples väikeste ilusate (krõmpsude ja
värskete) kurkidega. Hind oli küll kallim kui Vietnamis (ehk 75 USA senti), aga
olin rahul.
Turult tagasi hotelli läksin jälle
jala ning olin taaskord ainus inimene, kes ilma mootorsõidukita edasi liikus.
Ajasin selle päeva jooksul vist küll umbes 100 tuk-tuki juhti endast eemale.
Troim oli vahepeal jube õnnelikult
7 dollari eest kohaliku SIM-kaardi ostnud. Lasi veel müüjal talle helistada, et
näidata, kas kaart ikka töötab. Proovisime siis omavahel, aga siis selgus, et
mina saan talle helistada, aga tema mulle mitte, kuna mul oli Eesti SIM sees.
Uus tase! Mingi selline kaart, mis töötab ainult kohalikule numbrile
helistades. No täiega mõttetu, sest midagi odavamaks ei saanud. Minul maksis
ikka sama palju, vahet pole, kas helistan Troimile Eesti või Kambodža numbrile.
Õhtul käisime Petsiga Kolme Kuldse
Lõvi väljaku ääres ööturul ning ostsime karbitäie praetud väikseid konnasid.
Megahea snäkk! No natuke rasvane, aga maitselt hea. Meile kõigile piisas
kolmest-neljast konnast ja ülejäänud andsime Beach Road restorani ettekandjale,
kes selle õnnelikult kööki oma kolleegidele viis. Turul müüdi veel igasugu
ritsikaid ja satikaid, aga ühest eksootilisest asjast seekord piisas.
Järgmisel päeval ajasin Troimi ja
Petsi ka kodurannast välja ning sõitsime uhke tuk-tukiga Victory Beachile. See
oli eriti väike rannariba kõigest ühe kohviku ning ilusa merre ulatuva
sadamasillaga. Peale meie olid ainult paar inimest ning kamp Vietnami
koolilapsi, kes sillalt teineteist vette lükkasid. Vesi oli puhas ja soe.
Õhtul oli kõht nii tühi, et
käisime 2 korda söömas, esmalt Korea restoranis kimchid (!!!! lemmik) ja siis
Beach Road hotellis pelmeene. Kujutan ette, kuidas need pelmeenid seal
eestlaste hotellis hull menuroog on. Muide, kinkisime neile ka ühe
suitsujuustu, aga kuna omanikke polnud kohal, andis Troim selle ühele
töötajale, paludes see baari külmkappi panna. Ei teagi, kas see jõudis
kingisaajateni või mitte.
2.
Siem Riep ja Phnom Penh
Äraminekuhommikul kell 7.15 oli
Karm Apelsin kokkulepitult hotelli ees, valmis Siem Riepi sõitma. Jõudsime
kohale kell 15.30 ning seekord oli hotelliks hästi ilus butiikhotell La Da
Kiri. Pets oli oma toaga nii rahul, et tuli ja kallistas mind. Meile meeldis
see ka väga, kuna oli võrreldes Beach Roadiga ikka nii-nii palju parem ja
ilusam – stiilsed toad, vaikne, puhtad valged linad, pehmed padjad jne. lisaks
muidugi elementaarsed asjad nagu külmkapp toas, kapp, laud, seif. Hommikusööki
serveeriti ilusas teise korruse poolavatud restoranis ning bassein oli puhta
veega.
Siem Riep asub maalilise jõe ääres
ning selle kesklinn on täis prantslaste ehitatud nunnusid maju. Õnneks pole
neid aja jooksul maha lammutatud, vaid hoopis restaureeritud ja see teeb
kesklinnast tohutult õdusa paiga. Sealt võib leida väga kitsaid romantilisi
tänavaid väikeste kohvi- või käsitööpoodidega ning igal pool on pisikesed
galeriid, mis müüvad kohalike kunstnike töid. Turistide jaoks on see linn väga
mugav, sest põhitänav, kus süüa-juua-inimesi vaadata, on mootorsõidukitevaba
lai ja avar Pub Street. Selline võiks Nha Trangis ka olla.
Otsustasime Angkor Wati minna
laupäeval ja reede suhteliselt vabaks jätta. Mul polnud vajadust päev läbi toas
raamatut lugeda, nii et kogusin kokku Siem Riepi puudutavad brošüürid ja
turismiinfo ning valisin välja Angkor National Museumi. Soovitan seda
absoluutselt kõigile, kel vähegi ajaloohuvi on. See suur ja uus hoone ongi
ehitatud muuseumi tarbeks. Turvareeglid on viidud maksimumini – käekotiga
siseneda ei tohi, vaid see tuleb jätta kotihoidu, telefoni ja rahakoti võib
küll kaasa võtta, aga tavalises kilekotis need olla ei tohi, vaid töötaja
ulatab selleks tarbeks kena riidest kotikese, kuhu hädavaevu oma asjad sisse
surusin. Söömine ja joomine on keelatud. Majas asub väike kohvik, nii et oma
isusid saab seal rahuldada ja siis ekspositsiooni edasi vaadata. Piletihind 12
dollarit! Ehmatasin ikka korralikult ning hetkeks isegi kõhklesin, kas tasub minna
(sest ma ju ei teadnud, mis sees ootab). Nüüd olen muidugi ülimalt õnnelik, et
ikka käisin.
Veetsin muuseumis 2,5 tundi,
vaatasin filme ja installatsioone, vanu skulptuure, Buddha ja hindu jumalate
kujusid lugesin tekste ja pärimusi. Selg küll valutas, aga kõik oli nii põnev.
Kambodža ajaloo etapid olid ära toodud üldisemalt, kuid põhirõhk selles
muuseumis oli iidsel Khmeeri kuningriigil ja Angkor Watil ja teistel templitel,
mis siia riiki ehitatud. Eelkõige peavad kohalikud olema tänulikud hiinlastele,
kes seda maad esimest korda kirjalikes ürikutes mainisid ning kirjeldasid.
Mõjutusi on tulnud Hiinast ja Indiast ning seega on hinduism jaa budism
paljuski segunenud + kohalik n-ö maausk. Esivanemate austamine ja nende vaimude
eest hoolitsemine on samamoodi oluline nagu Vietnamiski. Kultuur oli 9-11
sajandil väga arenenud. Nt rajas juba 12 sajandil kuningas Jayavarman VII (1120/25-1220),)
üleriigilise teedevõrgustiku, kus olid iga 15 km tagant puhkemajad teelistele,
lisaks ehitati üle 100 haigla, mis olid kõik samasuguse varustuse ja
personaliga. Arstid, õed ja apteekrid. Teati, kuidas segada kokku erinevaid
ravimeid kõikidest imelistest vürtsidest ja taimedest, mis siin riigis
kasvavad. Lisaks igasugu sotsiaalsetele programmidele suurenes kuningriigi
pindala ka edukate sõjaretkede tulemusel, hõlmates praeguse Birmas ja Laose
alasid.
Angkor Wati osa oli muidugi ka
põnev ja eriti lahe oli vaadata kiirendatud filmi päiksetõusust Angkoris. See
on üks atraktsioone, mis meelitab igal hommikul kohale tuhandeid turiste, kõik ajavad
end varavalges kohale, tunglevad ja trügivad ning jäävad tihtipeale pika
ninaga, sest hommikune udu ei lase päiksetõusul üldse sellist efekti tekitada
nagu loodetud. Muuseumis aga, istud konditsioneeritud suures pimedas ruumis ja
vaatad hiigelekraanilt, ihukarvad püsti, kuidas päike selgelt üle templi
tornide tõuseb. Tõesti vapustav vaatepilt.
Olin muuseumist väljudes nii
paksult uut infot täis ja enesetunne oli super. Olin Kambodža rikka ajaloo
kohta nii palju lugenud ja näinud ning tundsin, et oleksin ise kambodžalasena
küll uhke oma ajaloo üle (muidugi mitte lähiajaloo; see on hoopis teine teema)
ja selle muuseumi üle oleks ka uhke.
Järgmisel päeval käisime kolmekesi
Angkor Wati ja ujuva küla tuuril. Tuk tuki juhiks oli noor ajaloohuviline
tudeng Isac, kes rääkis väga hästi inglise keelt. Kuna ta veel atesteeritud
giid polnud, siis templitesse sisse ta meiega ei tulnud, kuid ringsõidul ning
peatustes rääkis kiirelt vastava koha ajaloost. Ilm oli nii tohutult kuum ja
tuuletu, et tegime läbi vaid väikse ringi miinimumprogrammi ehk kolm kõige
kuulsamat kohta. Suur hindu tempel Angkor Wat, kunagine kuninga eluase Bayon ja
Ta Prohm (Tomb Raideri filmimise koht). Giidi jutu järgi kuulub Angkor Wat
hoopis vietnamlastele ning kogu piletitulu (20 dollarit päevapilet) läheb
Vietnamisse. Internetist ma selle kohta kinnitust ei leidnud ja kompleksi
haldab ikkagi Kambodža päritolu Apsara Ühing. Kohalikele on sissepääs tasuta ja
külastajaid on aastas u 2 miljonit. Taastamistööd käivad aga usinasti. 7 aastat
tagasi oli olukord palju kehvem, nüüd on iidsete kivitreppide kaitseks (ja
turistide ohutuseks) ehitatud korralikud puust astmed, mis asuvad vanade kohal,
nende vastu puutumata. Paljudel skulptuuridel on taastatud puuduvad pead ja/või
käed ning tualettruumid on ehitatud iga olulisema templi juurde. Sellise
saunailmaga ei vajanud me neist küll mitte ühtegi, sest kogu vesi, mida
liitrite kaupa sisse kaanisime, voolas lihtsalt läbi naha välja.
Angkor Wat nähtud, põristasime
tubli tuk tukiga teisele poole linna ujuvat küla vaatama. Märtsi algus jääb
kuiva aastaaja sisse, nii et jalgadel majad, mis järvele lähenedes paistma
hakkasid, ei seisnud kuskilt otsast vee sees. Vett polnud üldse mitte kuskil
näha. Neid kanamaju olid aga kõik kohad täis. Isac rääkis, et siin elavad väga
vaesed inimesed, kellel pole üldse raha ja iga laps, kellel vähegi mõistust
peas, saadetakse linna kooli. Paar aastat tagasi oli nii hull vihmahooaeg ja
torm olnud, et 100 kanamaja oli ära lagunenud ja minema uhutud. Oli olnud suur
katastroof. Mis neist inimestest siis sai, seda Isac öelda ei osanud. Lihtsalt,
et oli katastroof.
Järveelanikud on muidugi veel
vaesemad. Need elavad üldse vee peal ja sõidavad oma liikuva majaga ühest järve
äärest teise, vastavalt, kust poolt tuul puhub. Tonle Sap´i järvel on poed,
turud, 6-klassiline kool ja restoranid. Isegi kirju saab neile saata – selleks
on neil linnas peapostkontoris postkast ja saadetise korral helistatakse.
Mobiilid on muidugi kõigil.
Jõudsime siis järve-eelsesse
sadamasse ning Isac juhatas meid piletimüügilaua juurde. Mingit hinnakirja
kuskil polnud ja ninakad noored leti taga ütlesid tähtsalt otsa vaatamata, et
pilet on 20 dollarit. Vanu puust laevakesi oli terve kaiäärne täis ning
jälgisime nõutult, kuidas hordide viisi hiinlasi, ameeriklasi jt turiste
laevadesse ja sealt välja ronisid. Õlitatud turismikombinaat. Uskumatu, et kõik
20 dollarit maksavad??? Maksavad. Pole mingit soodustust. Küsisime siis, mis on
hinnavahe erapaadiga või grupiga (u 40 in) minnes. Sama hind! Vahet pole, kas
lähed istud üksi 2,5 h seal paadis või koos 40 penskariga, ikka 20 USD! Sellist
asja nägime esimest korda. Eraklikele eestlastele polnud siin muidugi mingit
küsimust – muidugi eralaev. Mina jäin kaldale lugema ja ristsõnu lahendama ning
Troim oma isaga läks vaatas järveinimesed üle. Madalvee tõttu oli kõik ülimalt
mudane ning paadid jäid pidevalt põhja kinni. Järvel pidi erinevates külades
kokku elama umbes 5 000 inimest. See, mida nemad vaatamas käisid, oli
1 000-pealise populatsiooniga.
Hotelli tagasi jõudsime üleni
higiste ja tolmustena, sest ega tuk-tukiga pole mingi puhas ringi sõita, eriti,
kui kogu aeg on teeremont. Pets oli väga tubli, et valutava puusaga sellise
pika päeva läbi tegi, ronimist, turnimist ja kõndimist oli palju.
Juba järgmisel hommikul oligi aeg
edasi liikuda ning hommikul kohtusime vana sõbra K. Apelsiniga, kes oli juba
hommikul kell 4 pealinnast sõitma hakanud, et olla valmis kell 10 meid peale
võtma. Ees oli 6 h autosõitu. Õnneks oli Phnom Penhi hotell broneeritud - New Midtown Hotel Russian Marketi
läheduses. Seda võin soovitada PP-i reisijatele. Uhiuus hotell supersõbralike
teenindajatega, hommikusöök ja rõdu. Mulle meeldis kõige rohkem, et kõik oli
uus ja puhas. Ei kopitust ega tolmurulli. Lisaks oli seal ka uskumatult vaikne
magada (muidugi mitte Troimil, kes tavatseb magada ajal, mil ülejäänud inimesed
on üleval ja kuulis seega kogu aeg, kuidas naabertubadest sisse-välja käidi).
Russian Marketil polnud ma enne
käinud ja mulle täitsa meeldis see koht, ainult, et kaubelda ei lastud „ne
gram“ ja seega ei ostnud ma ka sealt midagi. Vaadata oli huvitav. Foorumites
kirjutati, et turg on umbne, palav jne, nõrganärvilistel ei tasu sisse minna
ning lisaks on garanteeritud, et eksite seal labürindis ära, nii et väljudes ei
saa aru, kus küljes olete. Vale puha. Esiteks oli sees õhku küllaga ja
liikumisruumi ka parajalt ning olen palju suurematel turgudel käinud, kus
tõesti suunataju ära kaob, kuid see oli üsna lihtne. Mind häiris, et jällegi
müüdi kõiki asju läbisegi. Kui isegi oleks tahtnud spordiasju osta, siis üks
müüs ühte Adidase T-särki, kahte Nike´i, mõnda naiste toppi, teine kolme
T-särki jne. Ülejäänud siis mingid muud riided, kleidid, seelikud. Ühesõnaga,
tohuvabohu ja ükski müüja polnud müümisest huvitatud.
Petsi ja Troimiga käisime
järgmisel päeval kuningalossis ja Tuol Sleng muuseumis. Viimane on see jube
koht, kus Pol Poth oma piinamisi ja hukkamisi läbi viis. Tegelikult oli
selliseid vanglaid üle riigi, kuid see on kõige kuulsam. Seitsme aastaga oli ka
see kõvasti edasi arenenud ning palju informatiivsemaks muudetud. Märkamatult möödus
pea 3 tundi, artikleid lugedes ja pilte vaadates. Nüüd tahetakse muuseumist
teha rohkem koolituskeskust, et harida tänapäeva noori, rääkida rohkem lugusid
inimestest, kes on selle läbi teinud ja inimestest, kes ise sellistes asutustes
töötasid. Hoovi peal puu all varjus istus vana mees, kes oli Tuol Slengi
vanglast pääsenu, vastas küsimustele ja rääkis inimestega. Uskumatu, kui
tugevad mõned isiksused on. Pääseda sellisest õudusest, minna oma eluga edasi
ja siis veel tahta vanas eas paar korda nädalas tulla sinna samasse vanglasse
ning, ülikond seljas, vestelda turistidega. Respekt.
Kuningalossi saime alles õhtul,
sest päeva esimesel poolel oli kunn arvatavasti ise residentsis. Kogu piirkond
oli suletud ja politseinikke täis, aga ega ju keegi otse välja ei öelnud, mis
toimub. Hea oligi, et õhtul käisime, sest loojuva päikese kiirte helk kuldsetel
katustel ja skulptuuridel oli ääretult ilus. Lisaks muidugi asjaolu, et palju
parem oli ringi liikuda, kui päike lagipähe ei paistnud ja rahvast poole vähem.
Eeldasin, et see kuningalossi külastus on kõige igavam, kuna seal vaevalt
midagi muutunud on, kuid tegelikult oli seal väga tore. Seekord lasti inimesi rohkematesse
ruumidesse ja kuidagi eriti mõnus oli käia ja vaadata. Uue ja värske pilguga .
Õhtul sõitsime veel keskturule ja
ma sain viimaks oma tarantli ka ära söödud. Mul oli see juba kinnisidee, kuna
olin ühest telesarjast näinud, kuidas neid korjatakse ja praetakse ning kuidas
need maitsevad nagu krabi! Niisiis olin megaõnnelik, kui ühe tarantlimüüja
viimaks leidsime ja ma oma praetarantli kurgust alla sain kugistada. Ja oligi
hea! Väljast krõbe ja tšilline, nagu praekana, ja seest valge lihaga, mis
tõepoolest meenutas krabi, olles selline krabi ja kana vahepealne. Kui need nii
õlised poleks, siis sööks rohkemgi. Õhtuses Phnom Penhis oli väga mõnus ringi
jalutada ja see linn tundus mulle palju toredam kui eelmisel korral. Tundub, et
seal elab väga palju aktiivseid välismaalasi, sest stiilseid kohvikuid ja
restorane jagus ning jõe ääres käis usin uuendustöö. Nentisime nende päevade
jooksul tihti, et „näe, hetkel on kole, aga paari aasta pärast on ilus“.
Oligi meie viimane Kambodža õhtu
ja tähistasime seda maitsva õhtusöögiga armsas restoranis. Juhuslikult saime
ühed parimad (hinnalt ja maitselt) road kogu tripi jooksul. Järgmine päev oli
8. märts ja kasutasime viimast korda Karmi Apelsini taksoteenuseid. Seekord
siis PP – Bavet. Sõit kulges rahulikult ja lobisedes. Karm Apelsin tahtis väga
rääkida igasugu maailma asjadest. Mina lahendasin tagaistmel ristsõnu, kui äkki
tundsin, et auto kaldub vasakule, vasakule, vasakule ja siis hakkab kiirelt
pidurdama. Tõstsin pilgu ja siis pidurdasime juba täiega ning siis nägin ka
suurt valget kondist lehma, kes uimase peaga kuhugi koperdada üritas. Kahjuks
täpselt samas suunas, nagu meiegi. Viimasel hetkel keeras lehm meie poole oma
tagumiku ja selsamal hetkel tonksasime meie oma autoga talle ka tagant sisse.
Kummid kärssasid ja lehm kukkus külili. Ehmatasime täiega ära! Koks oli nii
nõrk, et meiega ei juhtunud midagi, aga lehma ja auto olukorda ei teadnud. Lehm
hüppas õnneks kohe püsti ja kappas minema, olime tema lõunase uima-olekut
vähemalt värskendanud. Ronisime ise kiirelt autost välja ja vaatasime esiotsa
üle. Ei midagi. Apelsinil vedas, sest isegi esituli polnud katki, nii et olime
ainult natuke rehve kulutanud. Tänasime Buddhat mitu korda ja jätkasime teed.
Mulle meeldis, et Apelsin jäi rahulikuks, kuigi polnud muidugi enam nii jutukas.
Troim kinnitas, et ta oli kõik õigesti teinud. Ja see, et need lehmad igal pool
kooserdavad, on iseenesest ebanormaalne. Arutasime, et ega enne ei muutu midagi,
kui mõni kõrge riigitegelane oma konvoiga lehmale otsa ei põruta. Lehmad pole
seal pühad loomad nagu Indias, aga millegipärast ei tule keegi ka selle peale,
et oma lihakarja võiks natuke vaos hoida. Lehmad on ometi kallid ja
väärtuslikud, aga ju siis pole kellegi säärast maad, millest karjamaa teha ning
kergem on lasta loomadel ise ringi kõndida ja toitu hankida. Kui nad aga
viitsiks ja raatsiks ise oma pudulojustele süüa anda, oleks ka lehmad ju
lihakamad! Ohh… mis siin ikka õpetada, meie seal ei ela ja kohalikke
põllumajandusolusid ei tea.
Piiripunktis jätsime Mr Karmiga
hüvasti ja sisenesime probleemideta Vietnamisse. Ohsaa, kus nüüd hakkas muutus
silma! Kohe olid teeääred täis väikseid pereärisid ja reklaame, kõikjal oli
märgata TÖÖTAVAID inimesi. Kõik oli roheline! Puud, põõsad, riisipõllud, ei mingit
märki põuast ja kuivaperioodist. Järsku teatakse, kuidas niisutada, kasta ja
saaki lõigata mitu korda aastas. Vietnam tundus nii ilus, puhas ja kodune.
Maanteed kaunistatud kunstipäraselt pügatud hekkide ja roosade lilledega. Meil
Troimiga oli täielik kojujõudmistunne.
Ühe öö olime Saigonis ning
järgmisel päeval lendasime tagasi Nha Trangi. Saigonis leidsime endale uue
lemmikhotelli, nimeks New York. Asub ikka Pham Ngu Laos, aga vaiksemal tänaval
ning supertoreda omanik-prouaga. Järgmisel korral tahaks jälle seal ööbida.
Pets sai endale katusekorruse toa avara rõduga, kus oli supermõnus Saigoni
katuseid ja kitsaid tänavaid jälgida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar