Sügis 2016

Sel aastal on vihmahooaeg eriti äge ja paberite järgi peaks Nha Trangis „vihmahooaeg“ olema ainult detsember-jaanuar. Juba oktoobris sadas üsna palju, kuid novembri algus on eriti tormiline olnud. Üleeile öösel ärkasime kell 3 üles selle peale, et kõik uksed ja aknad logisesid, ümbritsevate majade katused loperdasid ning tuul ulus eriti vihaselt. Tundus, et tõsine orkaan on saabunud. Lisaks veel äike, müristamine ja tugev vihm. Hommikuks rahunes natuke maha ja siis hakkas uue hooga. Tuul kihutas pilvi üle taeva meeletu hooga ning sajuhood ja päiksepaiste vaheldusid iga poole tunni tagant. Meie tänav on kuiv, kuid teisel pool jõge on mõned piirkonnad totaalselt üleujutatud.

Mine kanni, mis kann!

Selles mõttes on väga äge, et ühtlast masendavat vihma pole ja temperatuurid on endiselt 27-28 kraadi. Juba eile oli rand õudne, aga tänane vaatepilt oli lausa kurb. Sailing Clubi juures oli üks kalalaev kaldale uhutud ning terve rand nii kaugele, kui silm ulatus, paksult sodi ja risu täis. Eelkõige on meri välja visanud taimi ja oksi, kuid ka väga palju suuri palke ning lausa puid. Lisaks looduslikule jamale leidub muidugi igasugu kile- ja plastmasspakendeid. Venelased jalutavad ikka ujukatega ringi ning kuna ujuda ja päevitada ei saa, tegelevad kõik kaldal vedeleva rämpsu uurimisega. Vast loodavad midagi väärtuslikku leida. Ei kujuta ette, kuidas see kõik ära koristatakse, aga teades, kui usinad siin kõik on, siis arvatavasti on ühel hommikul lihtsalt rand jälle läikiv-puhas ning torm unustatud.

                                      

Minh Vy, Jeffery ja Lusty

Eile käisime üle saja aasta külas õhtust söömas. Vahepeal oli selliseid kutseid pidevalt, aga nüüd on kuidagi ära vajunud see komme. Igatahes, Jeffery, üks hasher, lendab homme kolmeks kuuks Inglismaale ning kutsus väikse seltskonna enda juurde. Ei tea, kui mitu tüdrukut tal siin Nha Trangis olnud on (ta on siin ikka aastaid käinud), kuid nüüdne naine on eriti nunnu. Kahe armsa poisi ema, ilus, tagasihoidlik ja andekas. Minh Vy oli päev läbi vaaritanud ning laual polnud ühtegi poolfabrikaati. Isegi praetud kevadrullid oli algusest peale ise tehtud. Lisaks loomalihaga Bò Lúc Lắc, aurutatud bambus sealihaga, väga kergelt keedetud või aurutatud beebikalmaarid ingveri ja rohelise sibulaga, praetud riis viinerite ja krevettidega ning aurutatud juurviljad (okra, porgand, kartul, talimelon). Alguses tundus kõik ülihea, aga tegelikult pidime pärast ikka tõdema, et meie viidud marineeritud kurgid ja peedid olid parimad.

Loomaliha nad küll marineerivad ja lõikavad pisikesteks tükikesteks enne praadimist, aga see oli ikkagi vintske ja nätske. Bambus oli väga veidra maitsega ja mul on hea meel, et selle ära proovisin, muidu piidlen neid veidraid rohekaid junne turul kogu aeg. Kalmaarid, mis on minu suured lemmikud, olid vist natuke ebaõnnestunud, sest ta oli neid liiga vähe keetnud ja seega olid need enam-vähem toored! Kugistasin selle peaaegu tervena alla, sest käis suus jubedalt ringi. Hammustasin kiirelt marineeritud peeti peale. Lusty pärast ütles, et ta oleks pidanud neid natuke kauem keetma, et tõesti olid tooreks jäänud.

Muidu oli õhtu väga tore ja seltskond just paras. Kokku oli 7 inimest ja lobisesime pea keskööni. Jeffery on ise muidugi eriline jutuvestja ja esineja. Talle meeldib hullult lugusid rääkida ja niimoodi, et mitte keegi vahele segada ei saa. Ehk et ta on väga kehv vestleja, aga samas tema jutud on toredad ja naljakad. Perekond üürib uut vietnami stiilis maja kesklinnast umbes 15 min sõidu kaugusel ja Minh Vy on selle hubaselt sisustanud. Selgus, et ta on üldse üdini andekas ja tubli.

Ta on pärit neljalapselisest perekonnast ja isa läks nende juurest minema, kui vanim tütar ehk Minh Vy ise, oli 6 aastane. Ema kasvatas oma kolm tüdrukut ja ühe poisi üles üksinda, õpetades kõik ideaalselt õmblema ja süüa tegema. Nüüd teeb Minh Vy imeilusaid kleite jm riideid ning meeste lühkarid olid valminud 15 minutiga. Tema ema ja üks õdedest peavad Phan Rangis busside ja suurte autode pesulat ning restorani. Süsteem on nii, et päeval on suur angaar pesula ning õhtul muudetakse täpselt sama „saal“ paarisajakohaliseks restoraniks!

Lisaks näitas Minh Vy enda heegeldatud linikut (tõesti väga ilus!), isetehtud kunstlilli (veel ilusamad) ja lihtsalt hobikorras õllepurkidest meisterdatud filigraanset nukumööblit. Väga lõbus ja nii lahe, kuidas vietnamlannad armastavad käsitööd. Minu vietnami keele õpetaja (jah, õpin nüüd viimaks kohalikku keelt!) on ka käsitööhull ning tikib igal vabal hetkel. Kui tikkida ei saa, voldib paberist kujukesi.

Jeffery lendab küll Inglismaale, kuid Minh Vy oma lastega elab muidugi selles ilusas majas edasi ega pea tänu Euroopa pensionärile raha pärast muretsema. Paar aastat tagasi tundus mulle selline süsteem haiglane, aga nüüd ….. mis selles siis halba on. See vietnamlanna on arvatavasti väga õnnelik ja rahul. Tema eelmine mees oli olnud vägivaldne peksja, tal oli äärmiselt raske lapsepõlv jne. Nüüd on tal muhe ja rõõmsameelne pallike, kes jumaldab teda ning ta poegasid.