Korea Vabariik 29.09.2016.a.-07.10.2016.a. ja lõpus lühidalt meie 10. koosolemisaastapäevast!!!!

 

Fotod on siin. Paljudel on selgitus ka juurde kirjutatud, nii et tasuks sellel infol silma peal hoida.

Septembri lõpus teatas Colm, et minu juulikuus passi löödud viisat pikendada ei saa ning pean riigist välja minema! Kui tavaliselt planeerime oma reise paar kuud ette, paneme paika kuupäevad, linnad, kohad, hotellid jne, siis seekord jäi kogu ettevalmistuseks aega 5 päeva ning enne kui arugi saime, olime juba Nha Trangis tagasi!

Kuigi saaksime Korea Vabariigi pealinna Souli ka otselennuga, on umbes 3 korda odavam minna Vietjetiga läbi Ha Noi. Vaatasime enne youtube´ist paar Korea saadet ära ning mõtlesime välja, mida kindlasti teha tahame. Peaks ütlema, et kujunes väga tore reis! Oli üllatusi nii positiivses kui negatiivses mõttes.

                           

Lõuna-Korea on pindalalt Eestist natuke rohkem kui kaks korda suurem ning seal elab umbes 50 miljonit elanikku. Teadupärast on see väga arenenud riik, kust tulevad Samsung, LG, Hyundai, KIA, tohutult erinevaid (ja väga hea kvaliteediga) kosmeetikabrände ning lademetes noori lauljaid ja bände ehk K-pop.

Millegipärast arvasime, et see pole eriti kallis riik, kuid hinnatase on ikka suhteliselt kõrge. Vietnamist loomulikult kõvasti kallim, aga ka hinnad Eestis on minu meelest tunduvalt madalamad. Kõige odavam ja parem asi Koreas oli metroo!

Enne riiki sisse saamist läbisime aga veidra narrimistseremoonia. Lennukis täitsime ära deklaratsioonikaardid ja arvasime, et see ongi kõik. Seisime ära ilmatuma pika passijärjekorrasaba ja aeg-ajalt panime tähele, et mõned inimesed saadetakse tagasi. Nojah, eeldasime, et ju neil on see paber täitmata. Jõudsime siis rõõmsalt ise sinna passimehe juurde, kui too näitas meile veel mingit paberit, et kus see on ja miks me seda pole täitnud. Eeee… no seal tema juures seda ka täitma ei saanud hakata, nii et tundsime ise end sama lollilt. Kõmpisime mingi laua juurde, kus käis tihe sebimine, ja saime sealt selle kaardi, millele veelkord oma nimi, aadress, amet jmt mitte-kedagi-ei-huvita jutt kritseldada. Tähelepanu köitis suurelt kirjutatud tekst: „palun vastake küsimusele pöördel“. Ja küsimus pöördel oli: „miks te ei täitnud seda paberit kohe alguses ära?“. Nagu mida???? Ongi mingi selline trikk, et vaata, kui tore, laseme kõigil 2 korda seda saba seista. Meie taga olnud suur soomlaste grupp käitus samamoodi, ka mingid asiaadid jt välismaalased. Nagu naljakas, aga tol hetkel lihtsalt stressitekitav.

Kohe lennujaamast sõitsime esmalt sinise liiniga Gongdeoki peatusesse ja sealt lillaga Jongno 3-e. Kokku võttis metroodega sõit aega umbes 1 tund ja 20 minutit! Metrookaart on ka omaette kunstiteos oma 20 liiniga. Rongid on ilusad ja väga puhtad. Üldse oli terve Lõuna-Korea lausa piinlikult puhas, ma pole enne igatahes sellist riiki näinud. Oli tunne, et võiks ükskõik kus maha istuda, sest kõik läikis. Esimest korda nägin ka seda, et avalikke wc-sid on kõik kohad täis! Nt metroojaam. Alati on olnud jama, et kui juba jaama sisse lähed, siis enne ühtegi wc-d ei näe, kui jälle maa peale jõuad. Koreas seda probleemi pole, sest suured, valged, megapuhtad tualetid (kus alati oli ka paber ja seep olemas), on igal pool. Nagu tõesti! Ja sildid näitavad: „Toilet 26 m“ vmt. Et täpselt, mitu meetrit kõndima pead. Wc-d on kõikjal tasuta ning ühekordne metroopilet maksab umbes 1 euro.

Esimesed muljed riigist olid ülipositiivsed. Songwonteli hotell paiknes kirjade järgi metroopeatusest 2 min jalutuskäigu kaugusel, aga nagu ikka on ju esiteks 100 väljapääsu ja teiseks on maa peale jõudes igasugune suunataju kadunud. Küsisime abi ühelt targema näoga kohalikult ja saime esimest korda tunda nende suurt sõbralikkust. Tüüp, kes tegelikult hakkas sealt jaamast kuhugi sõitma, tuli koos meiega tänavale ning võttis eesmärgiks meid hotellini saata. Vaatas minu bookingu kinnitust ja kaarti, küsis teed mitmelt inimeselt ning pärast 15-minutit tiirutamist, sisestas hotelli aadressi oma telefoni GPS-i. Hotell oligi põhimõtteliselt metroo väljapääsust 1 min kaugusel, aga me tegime ilmatuma ringi, et sinna jõuda. Olime igatahes väga tänulikud, sest sellesse nurgatagusesse poleks ise osanud vaadatagi, ja see jalutuskäik ümbruskonnas oli huvitav.

Hotell see-eest oli üsna nukker koht. Ilmselt juba üsna vana ja natuke hooletusse jäetud. Vanem ja noorem naisterahvas, kellega meie kokku puutusime, ei osanud kumbki sõnagi inglise keelt, õnneks oli seintele kinnitatud paar arusaadavat silti, mille kohaselt oli hommikusöök (sai, moos, munad) kella 7.30-st 9-ni ning tillukeses köögis seisis seinal teadaanne „me väga hindaksime, kui te oma nõud ise ära peseks“. Nad ise elasid otse välisukse kõrvale ehitatud pisikeses korteris ja väike aknaluuk täitis retseptsioonilaua ülesannet. Järgmisel hommikul peale 8 läksime alla ja leidsime eest totaalse vaikuse. Köök oli pime, nende korter samuti. Hüüdsime mitu korda „tere hommikust“, kui viimaks unise peaga tüdruk end püsti ajas ja tusaselt saia järgi läks. Lahustasime endale tassidesse kolmühes kohvipulbri ning ootasime, kuni neiu saia ja munadega 7Elevenist naasis. Midagi ta meile ei öelnud, lihtsalt pani need lauale ja oligi kõik. Leidsin külmutuskapist veel maasikamoosi ning Troim praadis paar muna. Tundus, et peale meie hotellis teisi inimesi pole, mis oli väga üllatav, sest Booking väitis pea iga majutusasutuse kohta, et „ainult 2 tuba saadaval“, „viimane tuba“, „välja müüdud“ jne.

Tuba oli küll väike, aga väga puhas. Telekas, külmutuskapp, vannituba aknaga. Lisaks väga vaikne. Vietnami müraterrorist tulles oli lausa õnnistus magada sellises vaikuses, mis siis, et teki asemel pidime kahekesi jagama mingit veidrat roosat hõbepaberit ja presenti meenutavat asjandust.

Ümbruskond ehk Jung-Gu linnaosa oli väga lahe ja mul on hea meel, et sinna esimesteks öödeks hotelli võtsime. Palju lahedaid tänavasöögikohti, armsad majad, poekesed ja kohe sealsamas asus suur kunstilinnaosa jalakäijate tänavate, galeriide ja käsitöö müügikohtadega. Troim ei viitsinud küll kõiki vidinaid minuga koos vaadata, aga mõne koha suhtes suutsin temas huvi äratada. Nt ronisime kõrgest trepist maa alla nugade galeriisse. Reklaam väljas oli paraku tunduvalt huvitavam kui need noad seal sees, aga no see pool-pood, pool-muuseum oli ikkagi üsna külastamist väärt koht.

Püüdsime võimalikult palju infot ja kogemusi endasse imeda. Täiesti juhuslikult märkasin niimoodi pea kuklas jalutades Kimchikani muuseumi viita. Selle muuseumi kohta olime eelnevalt saanud teavet internetist ning olime plaaninud seda kindlasti külastada. 2015.a. valiti koht 11 huvitavaima toidumuuseumi sekka maailmas. Järgmisel päeval käisimegi seal ära.

Majade kompleks, kus see asus, meenutas natuke Rotermanni kvartalit ja muuseum jättis väga soooja ja sõbraliku mulje. Enamik ekspositsioonist oli üles ehitatud interaktiivselt. Suured puutetundlikud ekraanid Kimchi valmistamise retseptidest ja etappidest, mikroskoobid ja toredad selgitused lactobacillus bakteri kohta ja eraldi filmiruum, kus jooksid umbes 7-8 dokumentaali kimchi kohta. Toredad filmid küll, aga no ainult korea keeles! Üks huvitavamaid ruume oli pisike suletud toake, kuhu pääses sisse läbi raske ukse, mis avanes ainult pileti peal olevat koodi vastu lugejat surudes. Seal olid klaasvitriini taha sätitud suured purgid erinevate marineeritud või hapendatud asjadega üle maailma. Hapukapsas ja hapukurgid olid ka esindatud! Kõik need tundusid nii ägedad, et suu hakkas vett jooksma. Valmistajaks Kimchi Master Ha-Yeon Lee Food Grand Master No 58 (naljakas kokkusattumine, et Troim on ka marineerimiskunn ning hetkel Grand Master). Eelviimaseks muuseumi toaks oli ruum pisikese külmutuskapiga, kus sees 3 erinevat sorti kimchi-sid. Seal maitsesime neid kohe mitu korda! Kimchi väiksed portsjonid olid pandud tillukestesse topsikestesse, aga keegi ju ei öelnud, et igaüks tohib ainult 1 topsi süüa. Me ikka nautisime korralikult. Viimaks oli muuseumis ka väga ilus-suur-avar köök, kus korraldati kimchi kursusi, aga meie seal sellest osa võtta ei saanud, sest kohad olid täis. Saime kõrvalruumis templitega kimchi kaarte meisterdada.

Lõuna-Korea on küll majanduslikult väga arenenud, aga nad tahavad tõsisemalt tegeleda turismiga. Probleem on siiani, et lennujaamad on peamiselt vaid transiidipunktideks. Suured kompaniid teevad seal peatusi ning reisijad kasutavad Koread vaid vahemaandumisteks teel USA-st Aasiasse. Nüüd ongi kõikjal leida häid linnakaarte, igasugu brošüüre ja turismiinfopunkte, aga arenguruumi veel on. Läksime siis ühte ja küsisime esiteks, kust saab mobiiltelefoni osta. Oli reede õhtu ja kell hakkas 6 saama. Toredad noored vangutasid pead ja ütlesid, et „oi, oi, siin lähedal küll ühtegi poodi pole. Paari metroopeatuse kaugusel on suur pood, aga nad panevad kell 6 kinni“. Meil kukkus suu lahti – ise on mingi elektroonikamaa ja siis telefoni osta ei saa! Nojah, küsisime siis kimchi kokanduskursuse kohta. Jälle oli esimeseks vastuseks, et nädalavahetustel tavaliselt kursusi ei toimu ning esmaspäeval on rahvuspüha, mil ka kõik normaalsed kohad suletud on. Palusime neil siiski uurida, äkki midagi õnnestub leida. Ootasime seal väga tükk aega, kui noormees erinevaid kohti läbi helistas. Lõpuks leidis ta meile kohad Kimchi Akadeemias. Nad andsid meile hunniku kaarte ning joonistasid markergia täpse teekonna, kuidas sinna minna. Väga armas neist ja sellest kaardist oli palju abi.

Kimchi valmistamise kursusest kirjutan natuke hiljem, praegu aga peatun natuke esimese päeva maitseelamustel. Mis seal salata, suured ootused olid meil enne reisi just Korea toidu suhtes, kuna seda peetakse üheks tervislikumaks maailmas ning need maitsed lihtsalt on nii põnevad. Korea köögis serveeritakse pearoog alati mitmete pisikeste lisaroogadega ehk banchan. Pole reeglit, kui palju neid juurde pakutakse ja mis need täpselt on. Alati on ühel taldrikukesel kimchi. Lisaks võib olla teisi marineeritud või hapendatud juurvilju, grillitud kala või liha, toorest kala, kastmeid, tofu, pannkoogikesed jne. Me olime muidugi ainult kimchi peal väljas. See natuke hapendatud ja vürtsidega segatud hiina kapsas on uskumatult hea. Ülimalt positiivne oli, et neid lisaasju sai juurde küsida nii mitu korda, kui tahtsid. Meie rekord oli vist 6 korda lasta oma kimchi taldrikut täita. Nii, aga esimese lõunasöögi tegime kohe hotelli lähedal kaheksajalarestoranis. Oli see vast koht! Läksime sinna 12 ajal päeval ning üsna kiiresti täitus söögikoht kohalikega, kes kõik jõid õlut või sojut (riisipuskar, ca 18 vol) või mõlemat! Ja oli reede ehk tööpäev. Menüüga me oma pead vaevama ei hakanud, vaid näitasime tädidele õues seina pealt pilti, tädi näitas numbrit, palju maksab, ja nii me oma kaheksajala kätte saime. Tundus, et see ongi selle koha spetsialiteet, sest minu meelest sõid kõik seda. Toit oli igatahes hullult maitsev. 5,60 euro eest täitus laud paljude erinevate nõudega. Kaheksajalg oli hautatud vürtsikas punases kastmes, millele lisatud ohtralt seesamiseemneid ja natuke seesamiõli. Lauale jõudes oli elukas terve ning ettekandja lõikas selle kohe meie silme all kääridega suupärasteks tükkideks. Ehk pole mingit kliendi petmist – kui tellid kaheksajala, siis saad ka terve kaheksajala, mitte mingid 2 armetut kombitsat. Suur üllatus oli, kui meie ette tõsteti ka kausitäis merekarpe puljongis. Selle kohta oskas korealanna lausuda „free“, nii et selline kingitus anti veel niisama juurde. Igatahes väga autentne ja lahe kogemus.

Soul on täis 7Eleveneid jm korrektseid minimarte, kust lisaks õllele, veele ja küpsistele saab igasuguseid põnevaid toite. Mu lemmik oli muidugi lumekrabi, millest ma lihtsalt ei suuda mööda minna! Ometi üks riik, kus lumekrabi hinnatakse. Maitses, muide üks-ühele sama, mis vici oma. Troim ostis aeg-ajalt mõne kolmnurkvõileiva ja kuna igakord ei viitsinud väga seal hieroglüüfide rägastikus uurida, kas mõni sõna inglise keeles ka on kirjutatud, sattus ta ükskord võiku otsa, mille vahel oli kartulipuder rosinatega. Kusjuures täitsa hea maitsega oli.

Esimesel päeval avastasime ka sellised reeglid, et enamikes toidukohtades ei saa tellida ainult õlut, alati peab söögi ka ostma ning kahekesi minnes tähendab see kohustuslikku kahte rooga. Kaheksajalakohas saime vabalt 1 toiduga hakkama ning kuna need on alati nii suured ja lisanditega, piisaks sellest täiesti. Grillangerja sööklast peksti meid aga välja, kuna kahte suurt angerjarooga polnud me nõus tellima. Vaadates teiste laudadel olevaid portsjoneid oleks see puhas raiskamine olnud.

Õhtul ilmusid välja ka tänavasöögiputkad, kus mingit 1 inimene=1 roog reeglit ei harrastatud ja ühes sellises saime tellitud grillitud sardiinilaadsed kalad – lisandiks praetud poolvedel muna, marineeritud redis ja värske kurk. No mida head kalad ja kastmed need jälle olid. Kalad olid kaetud mingi tumepruuni väga mõnusa grillkastmega. Võib-olla musta oa kaste? Ei tea. Kõrvallauas istusid kaks härrasmeest ja vitsutasid samu kalu, laual lisaks juba 6 suurt õllepudelit.

Inimestest rääkides. See oli meie jaoks jälle huvitav. People-watching on niikuinii üks toredamaid tegevusi maailmas ja seal saime seda palju teha. Esiteks tüdrukud on üsna koledad. Nende näokuju on ikka väga lapik ja silmad nii pilud, et ei saa aru, kas on silmad kinni või lahti. Jalad on reeglina töntsakad ja paksud. Riietumisstiil mulle meeldis, tundus, et kantakse palju disainerrõivaid. Väga lihtsad ja sirged lõiked ning tagasihoidlikud värvitoonid. Mantlid, seelikud, kotid hakkasid mulle enim silma. Jalas on peamiselt tennised vm madalad ja ülimugavad kingad. Ei mingit eputamist ja neoonvärvide miksimist. Vietnami stiil (vähemalt Nha Trangis) on ju see, et paneme kokku kõik asjad, mis omavahel ei sobi või kõnnime pidžaamaga tänaval, seega oli sellist stiilipuhtust väga tore vaadata.

Vanemad inimesed käivad ka väga viisakalt riides. Härradel on alati viigipüksid ja pintsak, prouadel korralikud kostüümid ja sätitud soengud. Juustemood oli naljakas, sest tundus, et alates mingist vanusest on absoluutselt kõigil naistel lühike rullisoeng ja kuna nad kõik on süsimustade juustega, olid kõik meie jaoks momentaalselt hotellimuti õed ehk nimetasime neid kõiki ühikamuttideks (sest meie hotell oli ju ühikas).

Negatiivse külje pealt hakkas silma ohter joomine. Pole ammu näinud, et nii palju avalikult juuakse. Tol reede õhtul nägime nii palju purupurjus inimesi, kes lällasid või kakerdasid ringi või olid juba tänavale või pingi peale magama jäänud. Veider. Üks mees seisis kolme tee ristmikul ja lihtsalt tuikus edasi-tagasi, inimesed kõndisid, autod sõitsid, kuid keegi ei pööranud talle tähelepanu. Vietnamis pole ma kunagi sellist asja näinud. Siin on enda avalikus kohas sellisena näitamine väga ebaviisakas ja purjus inimesed koristatakse nende sõprade poolt kiirelt ära magama. Kui liiga palju vägijooke tarvitanud kodanikud kõrvale jätta, oli melu väga kihvt. Kuna ilm oli ideaalne – kuiv ja umbes 20 kraadi, oli ülimõnus tänavatel patseerida ja igasugu huvitavaid tüüpe, toite ja maju vaadata.

Sõbralikud olid enamik aga küll. Troim oli kaotanud oma telefoni Vietjeti lennukisse ja uut meil osta ei õnnestunud, aga oli just Koha sünnipäev ja me väga tahtsime helistada. Troim küsis ühelt kenalt neiult, kas kuskil on telefoniautomaati, kust saab müntidega helistada. Tšikk jättis oma sõbrantsi tänavanurgale ning tuli meid aitama. Üsna lähedalt leidsimegi sellise taksofoni ja vahetasime pirukamüüjalt hunniku münte. Tüdruk naeris ja vadistas, et ta proovib, kas üldse oskab sellist kiviaegset masinat kasutada, sest ta ise helistas sellisega vast lapsepõlves. Koreakeelsed õpetused olid peal, nii et ta sai hästi hakkama. Toppisime aga münte sisse ja proovisime Eestiga ühendust saada. Kohal oli aga telefon kogu aeg kinni. Tüdruk oli nii õnnelik, et meid aidata sai ja meie muidugi veel õnnelikumad. Viimaks saime Koha kätte ka! Troim sisestas muudkui münte ja lõppkokkuvõttes saime üsna kaua rääkida.

Mingit 70-dollarilist päevatuuri linnaga tutvumiseks me ei võtnud. Järgmisel hommikul vaatasime kaardilt suuna ning asusime Royal Palace´i ehk Gyeongbokgung Palace´i suunas teele. Nimi on tunduvalt uhkem kui asutus ise, aga ega see tänapäeval kellegi kõrgeaulise elupaik ka pole. Ehitatud 1395.aastal, 3 aastat pärast kuningas Taejo (Yi Seong-gye) poolt Joseoni dünastia rajamist ning pealinna toomist Gaegyeong´ist Souli (endise nimega Hanyang).

Palee hävis tules, kui 1592. tungisid riiki jaapanlased. Rekonstrueeriti see alles Kuningas Gojongi poolt 1867.a.. Jaapani okupatsiooni aastatel 1910-1945 lõhuti pea kogu palee uuesti maha, üksnes Gyeonghoeru paviljon ning Geunjeongjeon´i hall jäeti püsti. Alates 1990. aastast toimuvad taastamistööd, et uuesti elustada palee, erinevad hooned ja väravad oma originaalses hiilguses. Palee peasissekäik ehk Gwanghwamun´i värav avati taastatuna alles 2010.a.

Jõudsime kenasti täpselt vahtkonnavahetuse tseremoonia ajaks. See polnud midagi sellist nagu Londonis või Stockholmis, vaid pigem selline uhke etendus, et näidata, kuidas asjad vanadel aegadel käisid. Mida kostüümid, soengud, relvad ja näoilmed. Väga uhke värk igatahes ning haarav vaadata ka. Pärast etendust kõmpisime suurel maa-alal ringi ja tundus, et peale paari suure veidra hoone seal muud polegi. Siis avastasime aga imeilusa pargi, tiigi, suured puud ja põõsad. Kogu linnamelu oli äkitselt kadunud ja olime sisenenud mingisse müstilisse rahuaeda. Ühel pool olid silmapiiril läikivad kõrghooned, teisel pool aga imeilusad, rahulikud ja võimsad mäed. Tundus, et need mäed on siinsamas, linna „taga“. Edasi minnes jõudsime veel uutesse ja uutesse paikadesse, mingitesse kuninganna eluhoonetesse, Riiklikku Rahvamuuseumisse, traditsiooniliste toitude turule ja Lõuna-Korea 1950.-ndate aastate elu-olu kujutavale tänavale. Igatahes hommikul kella 10-ks oli mul 5 km juba kõnnitud. Nimetatud muuseum oli ka huvitav koht. Kuna sissepääsupiletit polnud, tegime seal kiire tiiru. Mõnus kompaktne ülevaade Korea ajaloost ja kommetest. Poolte põllutööriistade ja –masinate kohta arvas Troim, et need on neil Kündjal olemas. Omamoodi huvitavad olid aga kombed inimese erinevate sünnipäevade korral. Nt lapse esimesel sünnipäeval pannakse lauale erinevaid esemeid ja see, mida laps esimesena puutub, määrab ära, kes temast tulevikus saab. Nt raha näitab, et tuleb rikas inimene, nõel-niit, et saab õmbleja, raamat, et hakkab õpetajaks jne.

Pärast väikest puhkust hotellis, hiivasime end 14 paiku jälle tänavale ning hakkasime vaikselt Kimchi Akadeemia suunas liikuma. Aega oli küll 2 tundi, aga tahtsime jala minna ning paraja varuga. JHilli hotell asus hästi ilusas linnajaos, mis oli ainult jalakäijatele ning alleed olid risti-põiki täis erinevat kraami müüvaid lette. Äkki oli asi laupäevas ja muul ajal on tänavad tühjad. Appike, kuidas mulle meeldib see rahvamöll ja tunglemine. Ma tean, et enamik inimesi vihkavad sellist asja, aga ma saaks nagu adrenaliini. Kõik need naljakad toidud, ilusad riided, veidrad mänguasjad, lõbusad inimesed jne. täielik energialaks minu jaoks. Troimil hakkas muidugi kiirelt halb, läks üleni higiseks ning soovis rahvamassist ainult kiiresti välja pääseda. Ostsime värskelt pressitud granaatõunamahla. Hind oli küll jube, aga maitse oli seda väärt.

Kimchi Akadeemia

Meie suur unistus – näha ja proovida ise kimchi meisterdamist sai lõpuks reaalseks. Kursusel oli peale meie vaid kaks jaapanlannat, ema ja tütar. Esmalt paluti meil valida välja hanbok´id ehk rahvariided ning nendega poseerida ja fotosessioonil osaleda. See oli väga lõbus kogemus. Kleidid on suured ja kohevad ning meeste peakatted väga naljakad.

Igaühele meist anti üks 700-grammine hiina kapsas, mida oli juba eelnevalt soolaga hõõrutud ja lastud tõmmata. Meie asi oli kapsale lisada rohelist sibulat ja valget redist ning hõõruda sisse 7 erinevat koostisosa. Mudida tuli pikka aega ja korralikult. Tegime veel õnnelikke fotosid koos kimchiga ning seejärel pakendati meie toodang õhukindlatesse kottidesse. Vähemalt 3 päeva pidi ootama, enne kui maitsta võib. Meie tegime enda omad alles Nha Trangis lahti. Maitses hästi selle kohta, et esimest korda tegime, aga oleks võinud olla vürtsikam.

Tagasiteel põikasime läbi Lotte Marti kaubanduskeskusest, sest tahtsime suures toidupoes käia. Vietnamis väljastatud kliendikaart seal ei kehtinud, aga pood ise oli kõige ajuvabam suur toidupood, mida ma näinud olen. Mingit erilist sisse-ja väljapääsu polnud ning kassad asusid üksikutena kuskil suvakohtades ja olid väiksed, nagu tavalises riidepoes, s.t ei mingit pikka linti jmt. Pood ise oli niii tohutult suur ja seal müüd kõiki asju, nii et ei kujuta ette, kuidas kärutäit kaupa sellisest kassast läbi lasta. Lisaks oli see justkui varaste paradiis, sest pea laiali otsas seal ringi kõndides oleks vabalt võinud maksmise „ära unustada“ ja lihtsalt sujuvalt teisele korrusele sõita või järgmisesse saali jalutada. Me muidugi maksime oma asjade eest. See oli ka esimene koht, kus müüjad olid pealetükkivad, mis oli täiega üllatav. Nii, kui midagi pikemalt vaatasime, hüppas keegi ligi ja hakkas midagi seletama. Võtsin paki krabipulki ja kohe tuli teenindaja ja peaaegu, et võttis minu paki korvist välja ja näitas, et peaksin hoopis mingit teist sorti ostma (mis oli kallim). Degusteerimistüdrukud olid toredad, sest ühed parimad uued maitseelamused sellelt reisilt saingi nimelt asju tasuta proovides. Nt toores raikala vürtsikas kastmes või suitsupart.

Sunday is hashing day! Ehk pühapäeva hommikul asutasime end tähtsalt õllejooksule. Olin eelnevalt otsinud infot ning hoolimata väiksest vihmast sõitsime kahe erineva metroorongiga peatusesse, mis oli facebookis välja kuulutatud kui jooksu alguspunkt. Jõudsime varem kohale ning istusime bussipeatuses varjus. Sadu läks aina tugevamaks ning ostsime igaks juhuks vihmavarju. Kell 13 ei olnud aga mitte ühtegi hasherit kohale ilmunud! Meil polnud kellelegi helistada ka ning internetti samuti polnud. Ootasime 20 minutit, aga olime endiselt täiesti üksi. Väga nukker oli, sest olime üritust nii oodanud ja ette valmistunud. Egas midagi. Olime juba välja tulnud ja valmis kõndima, nii et tegime ise endale Hashi. Kuna lõppkohaks oli olnud märgitud Noryangijni kalaturg, kõndisimegi GPS´i abil sinna. Õhtul hotellis alles sain kohalike hasheritega taaskord suhelda ning selgus, et viimasel momendil olid raja algus- ja lõpp-punkt ära muudetud. Mina seda infot kahjuks kätte polnud saanud.

Noryangijn on Souli kõige kuulsam kalaturg, kus esimesel korrusel kaubeldakse kõiksugu mereelukatega ning teisel korrusel on ridamisi väikseid restorane, kus saab alt valitud ostud ära küpsetada (aga võib tellida ka nende menüüst muidugi). Turg oli väga puhas ja täielikult lõhnavaba. Enamik kalu, krabisid jt vennikesi olid akvaariumides ja vaatepilt oli väga mõjus. Tõesti huvitav. Krabid olid tohutult suured, vast 10 korda suuremad kui Vietnamis. Veider oli aga, et tundus nagu oleks siinse Xom Moi Marketi valik tunduvalt suurem. Seal oli müüjaid küll palju, aga valik kõikidel üsna üks ja angerjat me sealt ei leidnudki. Ostsime siis hoopis 4 merisiilikut ja ühe rohelise kala. Kala võeti korviga veest välja ning müüjamutt tõmbas tal mitu korda konksuga kõrist läbi ja toppis musta kilekotti. Maksmise ajal imbus külje alla mingi väike kohalik Venno Loosaar ja kamandas meid temaga kaasa minema, et tal on hea restoran. Käitusime endi sõnadele risti vastupidi ja usaldasime esimest venda, kes kamandab. „minu järel!“. Läksime tema kannul läbi mingi suure lao moodi ruumi, kui tüüp märkas, et kala on endiselt elus. Vaene vennike ei tahtnud surra. Venno viskas kala kotist välja ning see viskles betoonpõrandal ning kõik kohad olid verd täis. Meil Troimiga kadus igasugune kalaisu ära. Nüüd haaras Venno mingi plastmassist kasti ja hakkas sellega kala nüpeldama, kohale jooksis ka konksuga mutt, ning kala alla andis alla. Ohhh.

Restoranis andsime oma kauba tädidele ja piisas vaid kahest sõnast, et teineteist mõista – „sashimi“ ja „grilled“. Võtsime istet ja jäime põnevusega ootama. Terve ruum oli rahvast täis ning kõikide toidud paistsid väga isuäratavad. Pärast pikka passimist toodi lauda kala, aga toorest merisiilikut ei paistnud kuskilt. Kala oli küll väga, väga hea. Just parajalt küpsetatud ning tõesti hõrk. Kui roog juba otsa hakkas saama, tõusin püsti ning läksin ise köögi ukse vahele küsima, kus mu sashimi on. Nägin, et peale meie oli restoranis veel üks valgete inimeste laudkond ja seal vitsutas üks mees merisiilikuid. Osutasin ogalistele ja ütlesin, et „same-same“ mulle! Köögis tekkis väike paanika ning mõne minuti pärast tuldi minu juurde vabandama, et nad viisid minu söögi sinna teise lauda. Ju siis arvati, et mingi valgete laud ja nii see viga tekkis. See klient aga, kes minu siilikud endale sai, teatas rahulolevalt, et väga hea sashimi oli ning ta arvas, et see on tasuta kõrvalroog! No mida, ma olin 8 eurot nende eest allkorrusel maksnud + seal restoranis nad ju tahtsid ka valmistamise eest raha saada. Arutasime Troimiga, et joodud õllede eest me maksta ei kavatse, kuna nende süül olime kaotanud 4 merisiiliku eest välja käidud raha. Arve tasumine toimus välisukse juures, kus olid kõikide klientide jalanõud hunnikus läbisegi ning kassaaparaat. Kui lahkumas olime, oli kassa juures õiendamas parajasti just see teine valgete laudkond, leidsime oma jalanõud üles ja tekkis selline moment, et jalutasime sealt lihtsalt välja. Keegi meist puudust ei tundnud ega järele ei jooksnud. Ju siis nad said ise ka aru, et meie käest polegi vaja raha küsida. Meie arve oleks seal niikuinii päeva väikseim olnud, vaadates, kuidas teised tellisid ja mugisid.

Õhtul sattusime aga suurde uhkesse restorani, mis oli kohalike keskealiste meelelahutusasutus. Kõikjal istusid ülesmukitud naised ja pintsakutes härrad ning laval esines kohalik Üllar Jörberg. Kõik meenutas natuke Nõukogude Eestit ja Paide restorani, kuhu ma lapsena paar korda sattusin. Kõrvallauas istus väike lõbusas tujus Maie ning hakkas Troimile silma tegema. Muudkui vahtis teda ja eputas, tegi tantsimise liigutusi ning pilgutas silmi. Troimil hakkas juba imelik ja ta oli täitsa hirmul, et daam tõuseb püsti ja võtab ta tantsima. Õnneks asi selleni ei läinud. Olime sellest melust japositiivsest õhkkonnast nii elevil, et unustasime päeval ostetud vihmavarju sinna. Ei tea, mitmes reisil ostetud ja kaotatud vihmavari see oli.

Järgmisel hommikul sõitsime KTX kiirrongiga Kagu-Koreasse Busani linna. Vahemaa oli umbes 500 km ja aega läks 2,5 tundi. Enamasti sõitsime 270km/h. Läbisime paar suuremat ja väiksemat linna ja sõitsime läbi mitme mäe, kuid enamasti oli kahel pool näha tohutuid kasvuhooneid ja põlde. Kui nad nii palju kimchid söövad, siis kuskil on vaja see hiina kapsas ju valmis kasvatada.

Busan on suur rannalinn, kus toimub kogu aeg mingi festival, turg, laat, kontsert … Viibisime seal 3 ööd ning kokkuvõtvalt võib öelda, et mõnus linn. Mulle meeldis. Seal oli nii suuri pilvelõhkujaid kui vanu linnaosasid, ilusad merevaated, rohelised mäed, mitu armast valge liivaga lahesoppi ja suur sadam. Suviti on see ääretult populaarne kuurort, kuid nüüdseks oli hooaeg läbi ning rannad ja tänavad pooltühjad. Õhutemperatuur 24 kraadi ringis, kuid vesi juba liiga jahe, et ujuma minna. Surfikoolitus kalipsodes õpilastele küll toimus, aga niisama ujumas polnud küll kedagi.

Jällegi suundusime infopunkti ning lasime endale ette laduda kõik kaardid ja huviväärsused. Teisel päeval sõitsime liinibussiga peaaegu linnast välja Haedong Yonggungsa kaljutempli juurde. Enne templit käis tohutu sagimine, tuuribussidega saabunud turiste olid kõik kohad täis ning müüdi suveniire ja rasvaseid toite. Pärast pool tundi kõmpimist ja trügimist jõudsime lõpuks budistliku templi juurde. Väga ilus! Mediteerimiseks imeline koht paljude Buddha kujudega ning halastusjumalanna vaatamas kõigele kõrgelt alla, aga, kui selline tramm ja buss seal iga päev toimub, siis on rahulikust pühast paigast asi tänaseks päevaks väga kaugel.

Templist tagasi tulime jala, läbides vahepeal armsa Gwangani ranna, ronides läbi tiheda metsa mäe otsa (leides metsast tatikaid ja pilvikuid) ja sealt alla ning viimaks jalutades 2 km mööda mahajäetud raudteed, mis lookles piki rannikut ja millest nüüdseks ongi tehtud tervisespordirada. Ilm oli suurepärane, mitte liiga palav ja mitte liiga tuuline. Selle päeva kilometraaž tuli kokku 21 km! Õhtul oli ju vaja veel restorani otsida ja rannas istuda jne.

Lugesin, et Busani spetsialiteet on mereangerjas ning üsna meie lähedal asuski kuulus Angerja tänav, kus kõikide söögikohtade ees on suured akvaariumid väänlevate kaladega. Neid saab siis tellida igat moodi valmistatutena. Hind oli üsna kõrge (2 väikest angerjat 20 eurot), aga kuna Troimi suur unistus oli seda süüa, siis ikka tellisime. Kalad õngitseti akvaariumist välja ning valisime valmistusmeetodiks klassikalise grillimise. Ohh! No video räägib rohkem kui minu jutt siin. Mina sõin ühe tüki ja nokkisin välja kõik tomatid ja sibulad, Troim suutis vist 2 alla neelata. Polnud hea, kohe üldse mitte. Vintske, nätske, kiuline. Süda oli muidugi paha ka, sest enne, kui roog valmis sai, pidi ju mitu minutit seda vingerdamist vaatama.

Õhtul saabus Jaapani poolt orkaan ning terve öö ja järgmise hommiku möllas ümber hotelli vihm ja tuul. Need hääled olid päris hirmutavad ja ega keegi eriti tänavatel ei liikunud. Vahtisime oma toa aknast tänavat ja tuuleiile ning mingi hetk märkasime, kuidas kanalisatsioonikaevude kaaned purskusid õhku nagu 1-eurosed mündid. Kanalisatsioonivesi oli vist hakanud üle ajama ning see pinge tahtis välja tungida. Vaatepilt oli vägev. Vedas, et mõni auto parajasti sealt üle ei sõitnud. Kella 13 ajal oli vihm järgi jäänud ja ka tuul vaibus aegamisi. Pakkisime kotid kokku ja sõitsime bussiga üle jõe tagasi kesklinna raudteejaama lähedale Marina hotelli. Toast avanes imeline vaade sadamale, merele, uhkele sillale ning kahel pool asuvatele kaunitele mägedele. Tuba oli väga suur, tasuta vesi ja limonaadid, lauaarvuti, šampoonid, palsamid, kehakreemid, juukseželeed, pärlikarbikujuline vann. Viisime retseptsiooni kotitäie musti riideid, et äkki saab ära pesta. Kutt võttis koti vastu ja küsimusele, et „palju maksab?“, vastas lihtsalt „wasaaabbi“. Meie juhmide nägude peale tuli talle meelde veel üks sõna: „free“. No ikka eritore hotell! 3 tunni pärast tagasi tuppa minnes olid pestud asjad juba riidepuudele riputatud.

Paari päeva pärast pidi algama rahvusvaheline filmifestival ning kesklinnas ringi kõndides oli seda pidevalt märgata, sest käisid ettevalmistustööd. Sündmuste keskpunkt asub kuulsal BIFF väljakul, kuhu püstitati lava ja istumiskohti. See linnaosa oli kuidagi hästi mõnus jalutamiseks ja siin-seal istumiseks. Suured vaateaknad, puud-põõsad ja siin-seal huvitavad (pronks)skulptuurid.

Viimaseks Busani hommikuks oli Troimil kõndimisest tõsiselt kopp ees ning ta väitis kindlalt, et ei viitsi enne rongi peale minekut enam kuskil trampida. Kuna aga ilm oli jälle nii ilus ning mul oli suur soov minna Gamcheoni linnaosasse, ei raatsinud ta vedelema jääda.

Busani linna sadam on suur ja tähtis olnud juba sajandeid. See oli väga oluline sõlmpunkt ja nagu ikka, saabus vanasti laevadega linna igasugu kaadrit. Need vanad madrused, prostituudid, näitlejad, artistid, kunstnikud jne, kes lihtsalt tahtsid sinna jääda või olid kaotanud töö või midagi sellist, kolisid elama mäe veerele, kuna seal ei pidanud elamise eest maksma. Nii asustas Gamcheoni kirev ja huvitav seltskond inimesi. Aastakümneid oli koht linnavalitsusele peavaluks, kuni ühel päeval tegi keegi tarkpea ettepaneku muuta see hoopis turismiatraktsiooniks! Geniaalne. Nüüdseks on seal üht-teist korrastatud, mõeldud välja jalutamismarsruut, avatud väiksed kunstnike galeriid ja armsad imeliste vaadetega kohvikud. Peamiseks teguriks, millega turiste meelitatakse, on seinamaalingud, mida sealsed elanikud algselt niisama oma majade seintele joonistama hakkasid, nüüd on aga pea igal majale mingi teos kritseldatud. Endiselt elavad seal ka tavalised inimesed ning paljud neist on nüüd oma kodud avanud ka vaatlejatele. Mulle seal väga meeldis, hea auraga keskkond. Kõndimist tuli aga omajagu, sest sinna jõudmiseks ronisime üles väga järskudest teedest ja treppidest. Troim oli väga tubli ega virisenud. Isegi Lucca tuli kaasa.

Pealelõunal sõitsime kiirrongiga tagasi Incheoni lennujaama, kuhu tellisime vastu viimase öö hotellist auto. Tegemist oli imearmsa perehotelliga uues elamurajoonis, 15 min sõidu kaugusel lennujaamast, kus pooled majad veel valmis ehitamata, aga teed ja valgustus juba olemas. Maja oli uhiuus ning kõik toad väga kodused. Peretütar oli ainus, kes inglise keelt oskas ning ta oli uskumatult soe ja rõõmsameelne. Rääkisime oma reisist, Eestist ja Koreast, et kõik on väga tore, aga söök liiga kallis. Tüdruk ütles, et jaa, sellepärast tavalised korealased teevadki kodus süüa ning restoranides käiakse vaid erijuhtudel. No vot siis! Meile oli hoopis teine pilt jäänud, aga kuidagi lohutav oli kuulda, et ka nende jaoks on restoranitoit kulukas.

Järgmisel hommikul viis pereisa meid lennujaama ning jätsime Korea Vabariigiga hüvasti. Oli väga tore ja värskendav reis ning supertore, et avastasime enda jaoks veel ühe omapärase Aasia riigi.

Koreas ma päris sashimit ehk ilusat toorest kala ei  saanudki, aga mis siis ikka. Elame ju ikkagi Vietnami mereannipealinnas! Oma tutvumise 10. aastapäeval läksime Jaapani restorani ja tellisime toorest kaheksajalga, õrnalt kuumust näinud tuunikala ja veidkese sakega marineeritud makrelli. Kõik megamaitsev. Üldse oli suurepärane päev ja õhtu!