Uuel aastal uue hooga hakkame me jälle jooma

07.01.2013.a.

 

 

Pildid siin

 

SUUREPÄRAST UUT AASTAT!!!!!!! Täna vist veel tohib soovida. Pole lihtsalt enne olnud aega kirjutada :) Me oleme ju nii aktiivsed pensionärid.

Aga mis siis teinud oleme. Aastavahetus oli küll üks eriti niru „pidu“. Õnneks hoidis Lucca vihmasaju ära, kuid mingit möllu me küll ei saanud. Alustasime Jane´i ja Mark´i juures snäkside ja kokteilidega ning liikusime siis Oliviasse pizzat sööma. Rahvast oli tänavatel palju rohkem, kui tavaliselt, aga mingeid masse küll polnud. Kõik oli suht rahulik. Sigarettide ja nätsude müüjad olid oma sortimenti võtnud selleks õhtuks ka säraküünlad.

Olivias pizzat oodates tuikus meist mööda Brooklyni Joe oma vietnamlannast abikaasaga, see mees oli juba kell 21.00 nii sodi, et tuikus koju magama. Aga Jane´i sõnul pidigi ta enamuse ajast täis olema. Tegemist on aga siiski härrasmehega, kes on alati korralikult riides ning juuksed siledaks kammitud, pidi ka väga hea tantsija olema. Jane´ile üldse meeldib tantsimine, sest igakord, kui ta natuke napsine on, hakkab ta Mark´ile ajama, et lähme nüüd tantsima ja kui sina ei taha, siis ma lähen ise kuskile laua peale hööritama :D Siiani pole ta seda veel meie nähes teinud...

Peale õhtusööki saime kokku Gretcheni ja Chrisiga. Ka üks vanem paar, Kanadast. Chris on maailma suurim lobamokk, aga muidu on nad toredad. Nad elavad mingil sellisel saarel, kus talviti on ainult 8 inimest ning tegelevad kalakasvatusega. Juba aastaid veedavad aga 4 kuud Vietnamis ning puhkavad siin. Gretchen ütles, et nad elavad alati samas väikses külalistemajas ning ta naudib, et ei pea süüa tegema ega koristama. Siin söövad nad hommikuks-lõunaks võileiba ja puuviljasalateid ning õhtuti käivad erinevaid restorane avastamas. No nende jaoks on ka Nha Trang suur linn, kus baarides istuda ja inimesi vahtida. Arusaadav, kui ise kuskilt Vilsandilt pärit oled.

Jane ja Mark ei tahtnud keskööks randa minna ning nii suundusime veel tunnikeseks tagasi nende juurde. Gretchen ja Chris marssisid tähtsalt välisjalanõudega sisse. Ma saan aru küll, et ameeriklastel ja kanadalastel on see loll komme välisjalanõudega toas käia, aga võiks ju mingi austus olla nende vastu, kellele sa külla lähed. Kui ikka kõik jätavad oma kingad koridori, siis võiks ise ka nii teha, mitte siblida ringi nende samade sandaalidega, millega sa just tänavatel tolmu, uriini, koera kaka ja kes teab veel mille sees ringi oled lohistanud.

Vanakesed tegid enne 12 väiksed „sigarillod“ ja jäid uimaseks. Meie suundusime siis randa, et niiii – aastavahetusepidu! Rand oli rahvast täis, peamiselt kohalikud. Istusid suurte kampadega ning jõid ja sõid oma kohutavalt haisevaid kuivatatud kalmaare. Valged inimesed olid Sailing Clubis peol. No ma ei tea, tundus, et neid, kes tahavad maksta 20 usd pileti eest, ikka leidus kõvasti. Randa oli püstitatud lava, kus esines mingi kohalik (küla)bänd, mängides kõiki vähegi kuulsaid hitte kõvasti ja natuke valesti. Värvimuusika ja puha. Meie nägime seda asja siis aia tagant, kus oli ka suur hulk inimesi mussi nautimas.

Kõndisime koera peenise väljakule ja jäime uut aastat ootama. Mõned olid ikka väga purjus juba, aga muidu oli rahulik. Lained olid meres tohutud, kuid tuult polnud üldse. Ja siis ....... 10, 9, 8, 7 jne ....UUS AASTA! Ja mitte midagi :D Seda, et uus aasta saabus, panime vist ainult meie tähele. Kõik läks täpselt samamoodi edasi. Õlud ja kalmaarid ja vettepissivad meesisikud. Mitte ühtegi raketti ega ilutulestikku taevasse ei lennanud ja mingit „Happy new year“ hüüdmist ei toimunud. Me siis Troimi ja Luccaga soovisime teineteisele head uut aastat ja Troim helistas oma isale. Kõik :) Jalutasime veel natuke ringi, tegime paar pilti ja jõime paar õlut, aga juba 1 paiku öösel saabusime koju. Et siis selline kõva pidu. Täiesti kained olime ka mõlemad! Võib-olla ongi hea uue aasta märk siis.

Kuigi kohalikel uut aastat ei tulnud, siis oli neil ikkagi pidu ja 1. jaanuaril olid kõikjal lipud väljas. Punased lipud :) Vaba päeva neil ju polnud, aga see ei seganud kastide viisi õlut joomast. Troimil oli geniaalne idee teha 1. jaanuari grilli ning ta ostis kolm suurt kanakintsu ning mässas mitu tundi õhtul rõdu peal, et grilli saada. Hommikul otsis ise kokandusportaalidest marinaadi, mis sobiks meil saadaolevate ainetega ning pani kanad marinaadi. Õhtul pani söed grillile ja hakkas ootama. Sekundiga oli terve rõdu musta tossu ja vingugaasi täis ning mina põgenesin tuppa. Pika ootamise järel said söed valmis ja kanad grillile, kuid siis hakkas veel suurem ootamine. Troim istus üksinda seal rõdu peal vist pea 2 tundi. Mul oli tast täitsa kahju juba. Vahepeal käisin seltsiks, aga no seal oli ikka suht nüri. Vingu oli ka palju. Kanad olid kuidagi nii paksud, et ei tahtnud seest üldse valmis saada. Viimaks, kui Troimi juuksed, särk ja püksid olid tossust läbi imbunud, saabus ta kanadega tuppa ning pistis kõik korraga pintslisse. Pärast tõotas, et see aasta enam ise kana ei grilli :D Mingi seltskonnaga oleks muidugi tore, aga niimoodi üksi ja põrandal istudes pole just suurem asi.

2. jaanuaril luurasime motikaga ringi An Vieni kandis. See on umbes 7 kilomeetri kaugusel asuv uus-elamurajoon, kus elavad muuhulgas kanadalased Justin ja Carrie ning kus asub Yuliya ja Alexi suvila. See on suur maa-ala, mis on täis ehitatud erinevaid suuremaid ja väiksemaid elamuid ning kus asub ka 1 hotell. Ilus on, et need on kõik erimoodi, mitte sama projekti järgi valmis taotud, aga see piirkond on veel suht asustamata. Umbes 70% majadest seisab tühjana ning paljudes käivad elanikud vaid paariks kuuks aastas või siis nädalalõppudeks. Natuke kummaline piirkond. Enamasti seisavad uhked villad vohava umbrohu sees, vaid mõni tänav on täiest korrastatud ja meenutab mingit Ameerika filmidest nähtud linnaosa.

 

 

Täiesti juhuslikult kohtasime seal ühel tühjal tänaval Yuliyat, Alexit, Alexi vanemaid ja nende pisikest tütart Šašat. Rääkisime juttu ja nad näitasid meile randa, kuhu nad parajasti suundusid. An Vieni arendaja on alles hiljuti korrastanud ka mereäärse ala ning ehitanud sinna naturaalse basseini – s.t piiranud suurte kividega ühe osa rannast, mis moodustab nagu mereveega basseini nüüd. Ideaalne koht ujumiseks, kuna seal pole kunagi laineid. Nüüd on rannas ka mõned lamamistoolid ning kavas teha ka väike baar. Igatahes on see piirkond tohutu potentsiaaliga ning tulevikus on seal tõenäoliselt palju rahvast ja asustust, kuid praegu on see küll väga vaikne ja rahulik linnaosa. Ei saagi aru, kas natuke pankrotis või lihtsalt väga alguse asi. Alex ja Yuliya on igatahes väga rahul ja neile just meeldib. Lapsega on seal muidugi eriti hea, kuna liiklust pole üldse ning on väga vaikne ja mõnus. No ja eriti suur on kindlasti kontrast Hanoiga, kus nad ise elavad. An Vienis pole isegi ühtegi poodi, linnas käivad nad kas motika või bussiga. Meie seal elada ei tahaks, aga seda võiks soovitada küll nendele, kes tulevad näiteks 2 perega siia kuuks-kaheks puhkama. Üks selline maja 2 pere peale rentida on täiesti piisav, kuna need elamud seal olid ikka 2-4 korruselised, mitmete magamistubadega, ning hinnad vist algasid 1000-st USD-st kuus.

Alexil ja Yuliyal on ka praegu päris palju külalisi. Nii sõbrad Moskvast kui ka kolleegid Hanoist. Järgmiseks päevaks olid nad rentinud eralaeva ning kutsusid ka meid ja Jane´i-Mark´i kaasa. Midagi maksma ei pidanud. Kokku oli meid 14 inimest ning see oli väga tore tripp – eestlane, venelane ja inglane merel ..... Mingi Victor ja Nadežda küll algul vist torisesid natuke Yuliyaga, kuna tekkis mingi arusaamatus, et Yuliya oli meid ka kõiki kaasa kutsunud, aga see lahenes kiiresti. Naljakas, et Victor ei teadnud alguses, et meie vene keelest aru saame ning õiendas natuke liiga kõvasti. Pärast olid kõik siiski sõbralikud. Sõitsime laevaga kalastamiskülade vahel, püüdsime ise kala (ainsana sai Jane ühe kala) ja snorgeldasime ning ujusime. Laeva meeskod aurutas lõunaks krevette ja grillis õiges vene marinaadis tehtud šašlõkki. Kõik oli mõnus, ainult et vahepeal tibutas vihma ning tagasisõites oli lausa külm. Troim oli muidugi eriti rahul, kuna sai nii palju vene keelt rääkida.

Seltskonnas oli ka üks Maria, kes oli vist natuke totuke. Ma arvan, et ta oli Victori ja Nadežda täiskasavanud tütar, kes lihtsalt elab siiani ema-isaga koos, kuna ei saa ise hakkama. Ta kokutas natuke ja oli kogu aeg ehmunud olekuga. Kuna mina olen selline psühholoogi näoga, siis muidugi hakkas ta mingil põhjusel kohe mulle ajama, et mis sa arvad, kas see laev läheb kohe ümber? Et tema arvab, et igatahes, kohe-kohe käib laeval põhi taeva poole :) Ma muidugi kõigest tema vene keelest aru ei saanud, aga püüdsin ikka naljatades teda rahustada, et ei juhtu siin midagi.

Teised venkud jõid Heinekeni, kuigi mida aeg edasi, seda rohkem hakkasid nad igatsema viski järele. Svetlana – kena noor vene naine – hakkas muidugi aina kõvema häälega rääkima. Kahjuks sai õlu neil kiirelt otsa ning rohkem nalja ei saanud. Aga venelased on toredad – minul pole ikka mitte midagi nende vastu. Soojad ja sõbralikud inimesed. Ja tore mõnikord midagi lihtsalt niisama ka saada :)

Koju jõudsime umbes 17 ajal ja juba enne kella 19 kukkusime magama ning magasime 12 tundi järjest. Ei tea, kuidas see merevärk meid nii ära väsitas. Järgmisel päeval olime aga taas energiat täis ja käisime Metros. Kuna Jane hoiatas meid kasvavate hindade eest, siis ostsime kolm kasti õlut ja 12 pakki keefirit :) Mida lähemale TET-i aeg saabub, seda kiiremini pidid kõikide kaupade ja teenuste hinnad tõusma. TET-i ajal polevat näiteks saadaval enam 10-dollarilisi hotelle, on vaid 30-sed. Kaupmehed õigustavad seda sellega, et riik küsib nendelt TET-i ajal lisamaksu, aga tihtipeale pidavat see olema vaid sõnakõlks ning peale TET-i ei taheta hindu enam eriti endisele tasemele ka lasta. Meie ümbernurga õllemüüja tõstis ühe nädala jooksul 2 korda hinda ning nii otsustasime, et temalt enam kaste ei osta. Eks ise teab siis! TET on alles 10. veebruaril, kuid iga aastaga venib see "periood" aina pikemaks ja pikemaks.

12 pakki keefirit tähendab tegelikkuses küll, et kokku saime 1,2 liitrit, kuna need imelikud toodavad siin keefirit 100-grammistes pakkides.

Edasi oleme tegelenud oma uue hobiga ja marineerinud. Tegime mitu purki viilutatud kurke, ühed vürtsikamad kui teised, ning eile marineerisime seeni. Oiii, kuidas tahaks neid juba maitsta, aga retseptis oli kirjas, et proovida võiks alles paari nädala pärast! Nii kaua me kindlalt vastu ei pea. Eriti ilusad näevad need purgikesed seal külmutuskapis välja.

Ilmad on ikka vihmased ja meres käivad vaid hullud venelased hüppamas. Kuuma päikest, nagu oktoobris ja novembris, pole juba mitu päeva olnud, aga temperatuur on ikka umbes 26 kraadi, nii et ikka super :)

Kallistused ja kõige paremad uue aasta soovid kõikidele lugejatele üle maailma. Siin saame ikka iga päevaga aru, kui ainulaadsed on need imelikud, kes loevad ja räägivad seda toredat eesti keelt! Tänu sellele on ka see blogi natuke salakeeles :)

 

P.S Troim ei pidanud vastu ja tegi ühe seenepurgi lahti. No super-truper seened :) Ise oleme nii uhked enda üle nüüd!