Ka 2012. aastal olid jõulud

26.12.2012.

 

 

Pildid on siin. Ärge siis imestage, et nii mitu kraanapilti. Need on spetsiaalselt isale. Kato masinad teevad siin ka tööd.

 

 

Nii tore, et Maiade ennustus täppi ei läinud ning 21.12.2012.a. ei saabunud mingit maailmalõppu. Ausalt öeldes olid mu ajud täiesti krussis selle jama pärast. Ma ikka tõsimeeli arvasin, et midagi juhtub. Nüüd aga saab öelda: „Head vana-aastalõppu kõigile! Jõulud juba möödas :)“

Meil olid siis seekord mõnusad kerged jõulud – kerged nii söögi-, riiete-, kingituste ja lumerookimisemõttes :) Et pole meil mingit jõulupohmelli. 22.12 ehk laupäeval käisime hoopis Jane´i ja Mark´i juures grillimas. Nad olid kutsunud ka kaks kohalikku tüdrukut – Phuong ja Nhi – kelle ülesanne oli kogu seda kraami küpsetada. A see pidigi selline tava olema, neile endile väga meeldib mässata ja teha. Süüa oli niipalju, et oleks 10-le jätkunud, aga oligi tore palju erinevaid asju maitsta. Meie ülesanne oli ainult viia tomati-kurgisalat. Jane natuke arvas, et vietnami tüdrukud niikuinii seda ei taha, aga tahtsid küll. Neile see isegi nii maitses, et võtsid mitu korda juurde, kuigi algul tõstsid taldrikule vaid lusikatäie.

Lisaks Jane´i marineeritud kahte sorti lihale, kartulisalatile ja kapsa-porgandisalatile tõid Phuong ja Nhi hunniku krevette, paprikaid ja okrat ning loomulikult kalakastet, mida nad õnneks eriti ei kasutanud. Tüdrukud tassisid 5. korrusele ka kotitäie sütt ja süütetikkusid. Kuna mulle meeldib igasugu abitöid teha, siis aitasin puhastada juurikaid ning pesta nõusid. Okrapuhastamise kõrval sain lähemalt Phuongiga tuttavaks. Nendega oli hea rääkida, kuna nad oskasid väga hästi inglise keelt. Phuong töötas enne Why Not Bar´is, aga kuidagi tänu Jane´ile sai töö hotellis. See pidi palju parem olema kui baaris töötada, aga sellegipoolest peab ta töötama iga päev 8 tundi. Mitte ühtegi vaba päeva ei ole! Ta muidugi saab võtta vaba päeva, aga siis lihtsalt ei saa selle eest palka. Phuong ise oli lõbus ja tore. Nhi oli natuke tagasihoidlikum ning rääkis ainult iga söögi kohta, et see on hea juustele, see on hea seljavalule, see on hea nahale jne jne jne. Endal tal küll väga hea nahk ei olnud, aga see selleks.

Pärastpoole läksime uudistama uut araabiateemalist baari – Shisha. Selle omanik on noor eestlanna, kes elanud Vietnamis juba 4 aastat, sellest 1 aasta Nha Trangis!!!!! Nii et me pole siin sugugi esimesed. Aga keegi polnud temast enne kuulnud ning paljud vist arvasid, et ta on venelanna. Tal on ka oma riietepood, kuhu ta vist ise riideid disainib. Ikka päris tore oli oma rahvuskaaslast kohata. Ta pole kolm aastat eesti keelt rääkinud, aga rääkis väga ilusti, kuigi tugeva aktsendiga. Pärit on ta segaperekonnast, et siis vist mitte päris puhas eestlane. Tema tehtud baar oli aga väga mõnus koht, väga stiilipuhas. Kogu sisekujundus, töötajate riided ning muusika oli kõik väga teemas. Tervitusnapsuks pakutud kokteil oli ka ikka kokteil, mitte väike shot. Ja vahepeal hüppas tagaruumist välja kena kõhutantsijanna :) Aga hinnatase oli natuke kõrge, et seal väga tihti käima hakata. Phuongile ja Nhile vist ka meeldis. Mark testis Troimi venekeeleoskust, kattes menüüs inglisekeelse osa kinni ning lasi Troimil lugeda, mis vene keeles kirjutatud oli. Muidugi ei olnud see Troimile mingi raske ülesanne ja Mark oli väga üllatunud, et Troim ka vene tähti tunneb. Nad küsisid, et kuidas hääldavad venelased oma pealinna nime, et kas „Mokba“ :D Nemad loevad ju vene tähti nagu araabia omi (Москва). Väga tore õhtu oli kokkuvõttes.

Meie jõululaupäeval olime jälle koos Jane´i ja Markiga. Nad olid endile külla kutsunud ka Jane´i õpilase Yulia ja tema abikaasa Alexei. Toredad noored venelased, kes elavad juba mitu aastat Hanois ning samuti Moskvasse väga tagasi ei igatse. Yulia õpib Hanois ülikoolis ning ühtlasi õpib koos Jane´ga inglise keelt. Jane meeldib talle niiväga, et ta sõidab põhimõtteliselt Jane´i pärast Nha Trangi alati paariks nädalaks või kuuks. Yulia rääkis väga ilusti inglise keelt, nagu inglane, hästi hoolikalt kõiki sõnu välja hääldades ning kogu aeg viisakusväljendeid kasutades. Täitsa hämmastav oli teda kuulata. Ainult 2-aastase õpiaja kohta kõneles ta väga ladusalt.

Alexey teeb mingit bisnisit ning Jane´i jutu järgi pidid nad väga rikkad olema. Väike tütar on neil samuti juba olemas. Nende vanemad pidid ka iga aasta siin käima ning on alati siin nii kaua, kuni viisa võimaldab. Tegime väikseid snäkke ning jõime õlut ja kokteile. Alexey ja Yulia sõitsid peale 4 õlut rolleriga koju, meie aga suundusime BC-i. Seal oli ka väikestviisi jõulumöll, kuigi ameeriklased ja inglased peavad jõule 25. detsembril. Väga paljud ettekandjad ja turistid olid päkapikumütsidega ning paljud kohalikud olid oma lapsukesed puna-valgetesse kostüümidesse riietanud. Nagu piltidelt näha saime ka ise ühe pisikese tüdruku pea tunniks enda käsutusse. Tema ema müüs nätse ja suitse ning meie nunnutasime niikaua tema last. Väga armas piiga oli, aga ma ei saa aru, kuidas nii rahulik. Ta nagu üldse ei karjunud ega rabelenud. Vaatas kogu aeg suurte silmadega otsa ning oli täiesti vait. Paratamatult tekkis tunne, et äkki on talle mingeid rahusteid sisse söödetud. Jane ütles, et siin on levinud ka laste „laenamine“. See ema küll pildistamise eest raha ei küsinud, aga mu arust ikka paljud andsid – nii ka meie tegelikult.

Edasised päevad on vaiksed olnud. Ilm on väga heitlik. Mõni päev palav päike, siis jälle jahedam ja vihmasem. Filipiinidel on jälle mingi tsüklon, mis mõjutab ka Vietnami rannaalasid ning selletõttu on siin hästi suured lained. Randa ilmus paar päeva tagasi ka silt, et „ärge minge vette“. Ma olen seetõttu sunnitud ujuma Louisiana Brewhouse´i basseinis, kus mul mõnikord õnnestub ujuda tasuta, aga teinekord sunnitakse mind midagi tellima. Seal on jõhkralt kallis kõik – väike pudel vett maksab 2 usd (poes 25 usa senti või vähem) – aga no ma tahan ujuda ja see on ikka trenni eest ka. Hea, et praegu siin ühtegi külalist meil pole, kuna praegustest turistidest on küll kahju, et peavad oma puhkust selliste ilmadega veetma.

Ükspäev oli ranna ääres pargis tõstukkraana, mille otsas väikses korvis seisis mees, kes keeras kookospähkleid palmide otsast alla. Justnimelt keeras, kuna neid ei saa vist hästi lõigata, kuna nad on nii tihedalt koos. Ma ei saa aru, kuidas ta otsustab, milline pähkel on valmis ja milline mitte, aga võib-olla keerab ta neid lahti suvaliselt, et nagu harvendamine. Aktsiooni jälgis ja all õpetas muidugi veel 10 inimest. Üks naine tuli küsis meie käest, kas tahame kookospähklit – maksab 30 000. kauplesime, et 15 000-ga võtame. See naerdi välja ning naine jooksis minema. Paari minuti pärast naasis aga terve kookosega ja ütles, et, tasuta :) No vot, mõnikord tehakse nii toredaid üllatusi. See oli siis kõige värskem kookospähkel, mis me saanud oleme. Sundisin pärast õhtul Troimi, et ta peab kookospähkli pooleks ka lööma, kuna mulle niiiii maitseb see sisu. Troim siis mässas natuke rõdul ja sai pähklist jagu. Ta on juba mitu kookost katki peksnud ning varsti on proff valmis. Ega seda söödavat sisu ka pärast kerge kätte saada pole, tubli tund aega nokitsemist ja kraapimist noa ning lusikaga, aga mulle väga meeldib. Mõnus.

Üllatustest veel – eelmine nädal mingi päev tuli Troim koju ja meie ukse ees seisis grill. Helistas üles Mark´ile ja küsis, mis toimub. Mark selgitas, et see grill oli tema jaoks liiga väike ning ta ostis omale suurema, vana aga kinkis meile. Me pole seda veel katsetanud, aga see on igatahes väga lahe, olime väga õnnelikud, kuna peale Mark´i juures käimist plaanisime ka ise midagi sellist soetada. Oleks ju põnev ise grillida.

Mark on meid üldse palju aidanud. Ta viis meid oma pesupesija juurde, kes teeb korralikku tööd ning triigib ja pakib pesud ilusti ära. Mark ütles, et tema ei anna meie maja koristajale midagi pesta, kuna see on nii laisk ja lohakas, samuti koristab ta enamasti ise oma korterit, kuna Marki sõnul ei laseks ta seda koristajat isegi oma koera kuuti koristama.

Lisaks tutvustas ta meid oma arvukatele ameerika sõpradele, kes siin elavad. Saime siis jälle tuttavaks mitmete vanameestega, vanuses 65+. Need vanad käivad iga päev koos hommikukohvi joomas ühes kindlas kohvikus. Istuvad suure laua taga ja räägivad maailmaasju. Kui meil misiganes probleeme või küsimusi peaks tekkima, siis võime alati sealt läbi sõita ning nõu ja abi küsida. See oli ikka eriline vanade härrade klubi. Vist pea kõigil on siin ka oma naised ning tegemist oli rikkamat sorti inimestega. Üks vana sõidab ringi eriti ilusa kollase sportautoga, mida me pidevalt linna peal näinud oleme. Üks tüüp nägi välja nagu inglise lord ja ütles, et tuli vietnamisse 6 aastat tagasi ning nüüd on ta abielus ja tal on 2-aastane tütar. Ehk siis ta abiellus esimest korda elus, kui oli 64-aastane ja sai esimese lapse, kui oli 66-aastane :D On ikka inimesi.

Ja veel – jõulukingitusi me teineteisele ei teinud, aga ma siiski väikse asja tegin. Ostsin poest Borjomi vett (mis on müügil ainult ühes poes ja maksab palju), musta leiba ja suitsujuustu. Borjomi jõi Troim poole tunniga ära ning leib oli ka hea. Juust oli hea, aga mitte oma üüratut hinda väärt.

Peaaegu oleks unustanud veel ühe meie vihmaste ilmade tegevuse. Nüüd oleme marineerimiskunnid. Otsime netist retsepte ning oleme juba teinud marineeritud küüslauke ja kahte sorti kurke. Väga hästi on kõik õnnestunud, eriti maitses mulle küüslaugu marinaad. Ameeriklased ja inglased vaatavad muidugi suurte silmadega, mida need hullud eestlased jälle kupatavad. Claire vangutas täna lifti kõrval pead, kui nägi meid taas 4 kilo kurkide ja 2 kilo tomatitega koju tulemas :D A meil ideid jätkub, kui ainult uusi purke saaks :D :D :D Eestis kelder purke täis .....

 

Teile aga  veelkord ilusat vana-aastalõppu, ainult 1 tööpäev veel sellel aastal!