26.12.2012.
Nii tore, et Maiade ennustus täppi ei
läinud ning 21.12.2012.a. ei saabunud mingit maailmalõppu. Ausalt öeldes
olid mu ajud täiesti krussis selle jama pärast. Ma ikka tõsimeeli
arvasin, et midagi juhtub. Nüüd aga saab öelda: „Head
vana-aastalõppu kõigile! Jõulud juba möödas :)“
Meil olid siis seekord mõnusad kerged
jõulud – kerged nii söögi-, riiete-, kingituste ja
lumerookimisemõttes :) Et pole meil mingit jõulupohmelli. 22.12
ehk laupäeval käisime hoopis Jane´i ja Mark´i juures grillimas.
Nad olid kutsunud ka kaks kohalikku tüdrukut – Phuong ja Nhi –
kelle ülesanne oli kogu seda kraami küpsetada. A see pidigi selline
tava olema, neile endile väga meeldib mässata ja teha. Süüa oli
niipalju, et oleks 10-le jätkunud, aga oligi tore palju erinevaid
asju maitsta. Meie ülesanne oli ainult viia tomati-kurgisalat. Jane
natuke arvas, et vietnami tüdrukud niikuinii seda ei taha, aga
tahtsid küll. Neile see isegi nii maitses, et võtsid mitu korda
juurde, kuigi algul tõstsid taldrikule vaid lusikatäie.
Lisaks Jane´i marineeritud kahte sorti
lihale, kartulisalatile ja kapsa-porgandisalatile tõid Phuong ja Nhi
hunniku krevette, paprikaid ja okrat ning loomulikult kalakastet,
mida nad õnneks eriti ei kasutanud. Tüdrukud tassisid 5. korrusele
ka kotitäie sütt ja süütetikkusid. Kuna mulle meeldib igasugu
abitöid teha, siis aitasin puhastada juurikaid ning pesta nõusid.
Okrapuhastamise kõrval sain lähemalt Phuongiga tuttavaks. Nendega
oli hea rääkida, kuna nad oskasid väga hästi inglise keelt.
Phuong töötas enne Why Not Bar´is, aga kuidagi tänu Jane´ile sai
töö hotellis. See pidi palju parem olema kui baaris töötada, aga
sellegipoolest peab ta töötama iga päev 8 tundi. Mitte ühtegi
vaba päeva ei ole! Ta muidugi saab võtta vaba päeva, aga siis
lihtsalt ei saa selle eest palka. Phuong ise oli lõbus ja tore. Nhi
oli natuke tagasihoidlikum ning rääkis ainult iga söögi kohta, et
see on hea juustele, see on hea seljavalule, see on hea nahale jne
jne jne. Endal tal küll väga hea nahk ei olnud, aga see selleks.
Pärastpoole läksime uudistama uut
araabiateemalist baari – Shisha. Selle omanik on noor eestlanna,
kes elanud Vietnamis juba 4 aastat, sellest 1 aasta Nha Trangis!!!!!
Nii et me pole siin sugugi esimesed. Aga keegi polnud temast enne
kuulnud ning paljud vist arvasid, et ta on venelanna. Tal on ka oma
riietepood, kuhu ta vist ise riideid disainib. Ikka päris tore oli
oma rahvuskaaslast kohata. Ta pole kolm aastat eesti keelt rääkinud,
aga rääkis väga ilusti, kuigi tugeva aktsendiga. Pärit on ta
segaperekonnast, et siis vist mitte päris puhas eestlane. Tema
tehtud baar oli aga väga mõnus koht, väga stiilipuhas. Kogu
sisekujundus, töötajate riided ning muusika oli kõik väga teemas.
Tervitusnapsuks pakutud kokteil oli ka ikka kokteil, mitte väike
shot. Ja vahepeal hüppas tagaruumist välja kena kõhutantsijanna :)
Aga hinnatase oli natuke kõrge, et seal väga tihti käima hakata.
Phuongile ja Nhile vist ka meeldis. Mark testis Troimi
venekeeleoskust, kattes menüüs inglisekeelse osa kinni ning lasi
Troimil lugeda, mis vene keeles kirjutatud oli. Muidugi ei olnud see
Troimile mingi raske ülesanne ja Mark oli väga üllatunud, et Troim
ka vene tähti tunneb. Nad küsisid, et kuidas hääldavad venelased
oma pealinna nime, et kas „Mokba“ :D Nemad loevad ju vene tähti
nagu araabia omi (Москва). Väga tore õhtu oli kokkuvõttes.
Meie jõululaupäeval olime jälle koos
Jane´i ja Markiga. Nad olid endile külla kutsunud ka Jane´i
õpilase Yulia ja tema abikaasa Alexei. Toredad noored venelased, kes elavad juba
mitu aastat Hanois ning samuti Moskvasse väga tagasi ei igatse.
Yulia õpib Hanois ülikoolis ning ühtlasi õpib koos Jane´ga
inglise keelt. Jane meeldib talle niiväga, et ta sõidab
põhimõtteliselt Jane´i pärast Nha Trangi alati paariks nädalaks
või kuuks. Yulia rääkis väga ilusti inglise keelt, nagu inglane,
hästi hoolikalt kõiki sõnu välja hääldades ning kogu aeg
viisakusväljendeid kasutades. Täitsa hämmastav oli teda kuulata.
Ainult 2-aastase õpiaja kohta kõneles ta väga ladusalt.
Alexey teeb mingit bisnisit ning Jane´i
jutu järgi pidid nad väga rikkad olema. Väike tütar on neil
samuti juba olemas. Nende vanemad pidid ka iga aasta siin käima ning
on alati siin nii kaua, kuni viisa võimaldab. Tegime väikseid
snäkke ning jõime õlut ja kokteile. Alexey ja Yulia sõitsid peale
4 õlut rolleriga koju, meie aga suundusime BC-i. Seal oli ka
väikestviisi jõulumöll, kuigi ameeriklased ja inglased peavad
jõule 25. detsembril. Väga paljud ettekandjad ja turistid olid
päkapikumütsidega ning paljud kohalikud olid oma lapsukesed
puna-valgetesse kostüümidesse riietanud. Nagu piltidelt näha saime
ka ise ühe pisikese tüdruku pea tunniks enda käsutusse. Tema ema
müüs nätse ja suitse ning meie nunnutasime niikaua tema last. Väga
armas piiga oli, aga ma ei saa aru, kuidas nii rahulik. Ta nagu üldse
ei karjunud ega rabelenud. Vaatas kogu aeg suurte silmadega otsa ning
oli täiesti vait. Paratamatult tekkis tunne, et äkki on talle
mingeid rahusteid sisse söödetud. Jane ütles, et siin on levinud
ka laste „laenamine“. See ema küll pildistamise eest raha ei
küsinud, aga mu arust ikka paljud andsid – nii ka meie tegelikult.
Edasised päevad on vaiksed olnud. Ilm
on väga heitlik. Mõni päev palav päike, siis jälle jahedam ja
vihmasem. Filipiinidel on jälle mingi tsüklon, mis mõjutab ka
Vietnami rannaalasid ning selletõttu on siin hästi suured lained.
Randa ilmus paar päeva tagasi ka silt, et „ärge minge vette“.
Ma olen seetõttu sunnitud ujuma Louisiana Brewhouse´i basseinis,
kus mul mõnikord õnnestub ujuda tasuta, aga teinekord sunnitakse
mind midagi tellima. Seal on jõhkralt kallis kõik – väike pudel
vett maksab 2 usd (poes 25 usa senti või vähem) – aga no ma tahan
ujuda ja see on ikka trenni eest ka. Hea, et praegu siin ühtegi
külalist meil pole, kuna praegustest turistidest on küll kahju, et
peavad oma puhkust selliste ilmadega veetma.
Ükspäev oli ranna ääres pargis
tõstukkraana, mille otsas väikses korvis seisis mees, kes keeras
kookospähkleid palmide otsast alla. Justnimelt keeras, kuna neid ei
saa vist hästi lõigata, kuna nad on nii tihedalt koos. Ma ei saa
aru, kuidas ta otsustab, milline pähkel on valmis ja milline mitte,
aga võib-olla keerab ta neid lahti suvaliselt, et nagu harvendamine.
Aktsiooni jälgis ja all õpetas muidugi veel 10 inimest. Üks naine tuli
küsis meie käest, kas tahame kookospähklit – maksab 30 000.
kauplesime, et 15 000-ga võtame. See naerdi välja ning naine
jooksis minema. Paari minuti pärast naasis aga terve kookosega ja ütles, et,
tasuta :) No vot, mõnikord tehakse nii toredaid üllatusi. See oli
siis kõige värskem kookospähkel, mis me saanud oleme. Sundisin
pärast õhtul Troimi, et ta peab kookospähkli pooleks ka lööma,
kuna mulle niiiii maitseb see sisu. Troim siis mässas natuke rõdul ja sai pähklist jagu. Ta on juba mitu kookost katki peksnud ning varsti on proff valmis. Ega seda söödavat sisu ka pärast kerge kätte saada pole,
tubli tund aega nokitsemist ja kraapimist noa ning lusikaga, aga mulle väga meeldib. Mõnus.
Üllatustest veel – eelmine nädal
mingi päev tuli Troim koju ja meie ukse ees seisis grill. Helistas
üles Mark´ile ja küsis, mis toimub. Mark selgitas, et see grill
oli tema jaoks liiga väike ning ta ostis omale suurema, vana aga
kinkis meile. Me pole seda veel katsetanud, aga see on igatahes väga
lahe, olime väga õnnelikud, kuna peale Mark´i juures käimist
plaanisime ka ise midagi sellist soetada. Oleks ju põnev ise
grillida.
Mark on meid üldse palju aidanud. Ta
viis meid oma pesupesija juurde, kes teeb korralikku tööd ning
triigib ja pakib pesud ilusti ära. Mark ütles, et tema ei anna meie
maja koristajale midagi pesta, kuna see on nii laisk ja lohakas,
samuti koristab ta enamasti ise oma korterit, kuna Marki sõnul ei
laseks ta seda koristajat isegi oma koera kuuti koristama.
Lisaks tutvustas ta meid oma arvukatele
ameerika sõpradele, kes siin elavad. Saime siis jälle tuttavaks
mitmete vanameestega, vanuses 65+. Need vanad käivad iga päev koos
hommikukohvi joomas ühes kindlas kohvikus. Istuvad suure laua taga
ja räägivad maailmaasju. Kui meil misiganes probleeme või
küsimusi peaks tekkima, siis võime alati sealt läbi sõita ning
nõu ja abi küsida. See oli ikka eriline vanade härrade klubi. Vist
pea kõigil on siin ka oma naised ning tegemist oli rikkamat sorti
inimestega. Üks vana sõidab ringi eriti ilusa kollase sportautoga,
mida me pidevalt linna peal näinud oleme. Üks tüüp nägi välja
nagu inglise lord ja ütles, et tuli vietnamisse 6 aastat tagasi ning
nüüd on ta abielus ja tal on 2-aastane tütar. Ehk siis ta abiellus
esimest korda elus, kui oli 64-aastane ja sai esimese lapse, kui oli
66-aastane :D On ikka inimesi.
Ja veel – jõulukingitusi me
teineteisele ei teinud, aga ma siiski väikse asja tegin. Ostsin
poest Borjomi vett (mis on müügil ainult ühes poes ja maksab
palju), musta leiba ja suitsujuustu. Borjomi jõi Troim poole tunniga
ära ning leib oli ka hea. Juust oli hea, aga mitte oma üüratut
hinda väärt.
Peaaegu oleks unustanud veel ühe meie
vihmaste ilmade tegevuse. Nüüd oleme marineerimiskunnid. Otsime
netist retsepte ning oleme juba teinud marineeritud küüslauke ja
kahte sorti kurke. Väga hästi on kõik õnnestunud, eriti maitses
mulle küüslaugu marinaad. Ameeriklased ja inglased vaatavad muidugi
suurte silmadega, mida need hullud eestlased jälle kupatavad. Claire
vangutas täna lifti kõrval pead, kui nägi meid taas 4 kilo kurkide
ja 2 kilo tomatitega koju tulemas :D A meil ideid jätkub, kui ainult uusi purke saaks :D :D :D Eestis kelder purke täis .....
Teile aga veelkord ilusat vana-aastalõppu,
ainult 1 tööpäev veel sellel aastal!
marineerige keedumune :) me hiljuti saime, täitsa ok. ja no marineeritud tomatid on ka ülihead. head uut aastat teile!
VastaKustutahehee, pole ise ühtegi marineeritud keedumuna maitsnud. tahaks enne vist ikka teada, kuidas on, kui hakkame ise marineerima. ja mune peab ju enne keetma? kurkide ja küüslaukudega on palju lihtsam. tomatite peale oleme mõelnud küll, aga nende jaoks on suuri purke vaja ja selliseid pole me siin näinud. head uut aastat teile ka!
VastaKustuta