03.02.2013.a.
Kuhu me nüüd jäimegi???? Vahepeal on
hea paar nädalat mööda läinud ning igasugu tegevusi hommikust
hommikuni tehtud. Märkamatult on saabunud veebruar ning
kauaoodatud Koha ja Maigi juba tagasi Eestis. Aga lähen siis pool kuud
ajas tagasi - 11. jaanuari hommikul sättisime end Troimi ja Luccaga
rongi peale, et 9 tunni pärast Saigonis perroonilt maha astuda.
Rong, mis pidi väljuma kell 7.41, tegi seda muidugi 8.42, aga ega
meil siin ajast pole sooja ega külma. Tiksume samasuguse rahuga
edasi niikuinii. Vagun oli tunduvalt halvema kvaliteediga kui eelmine
kord, nii et kolisime uriini- ja suitsuhaisustelt kohtadelt
järgmisesse vagunisse ning saime kraadi võrra parema olemise.
Muidugi pakuti jälle kogu aeg keedetud maisi, riisi, mune, küpsiseid jne.
Õnneks ei hakanud keegi kaasreisijatest ostma vaakumpakendis
kalmaare, mille müüjad ka väga aktiivselt edasi-tagasi saalisid.
No mida hais oleks siis saabunud!!!!! Kalmaar on ju veel hullema
lehaga kui tavaline kuivatatud kala. Meil olid oma kaasatehtud
singivõileivad, mis maksid muidugi kordades rohkem kui seal rongis
pakutu, aga no maitsevad ka paremini. Lucca sõbrunes vahepeal ühe
toreda vietnami poisiga, kes vilkuvate tossudega vagunivahes esimesi
samme harjutas, ning pakkus vietnami kutile piima asemel õlut, aga
väike poiss ei osanud seda pakkumist veel hinnata ning jäi emme
piimapudeli peale.
Saigonist mööda sõita oli võimatu,
kuna seal liiprid lihtsalt lõppesid otsa. Rongi pealt visati meid
maha „valel“ poolel, nii et pidime kõndima kogu rongi pikkuse
ning veduri nina alt läbi ukerdama, et jaamahooneni jõuda.
Rongijuht tegi muidugi otse veduri varjus diislihaisu sees suitsu.
Temperatuur Ho Chi Minhis oli tubli 7
kraadi kõrgem kui Nha Trangis ning megaliiklus, umbsus ja
rahvarohkus lõi täiesti uimaseks. Kosutasime end suurte väga, väga
heade jääkohvide ja väikse einega ning saime kokku Saigoni
sõpradega. Järgnev õhtu möödus loomulikult piiripealsete naljade
tähe all ...... Ööseks jäime R juurde.
12.01. oli meie 4. pulma-aastapäev.
Ega me midagi erilist ei teinud, aga välja kukkus täiesti täiuslik
päev. Sain ujuda hommikul 2175 meetrit suures 50-meetrises
basseinis. Ja ma olin seal üksi, neljas suunas 26-korruselised
majad, pea kohal põletav päike ja sinine taevas. Kuna R-le saabusid
laupäeval külalised Eestist, siis lõunaeineks saime Ruksi
rukkileiba, suurde 1,5-liitrisesse Limonaadi pudelisse villitud
hapukoorega, suitsutatud põdravorsti ja sprotte. Mmmmmmmm, mida
nauding. Me kõik ainult mõmisesime lihtsalt leiva, vorsti ja
hapukoore peale. Vietnami tüdrukud maitsesid ka, aga meie eufooria
jäi neile mõistetamatuks.
Pealelõunal käisime Troimiga samas
kompleksis asuvas salongis massaažis ning saime täiesti
ettekavatsematult kõige parema massaaži, mis meil siinolles olnud
on. Maksis ka imevähe – vist 5 eurot. Järgnesid rummikoktelid,
õlu, lõõpimine ja praetud bataat. Magasime hästi, üle pika aja
konditsioneeritud toas. Et siis lihtsad asjad ning välja kukkus
eriti tore pulma-aastapäev.
Pühapäeva hommikul saabusid Koha ja
Maigi. Lennuk maandus varem, nii et meil läks R juurest lahkumisega
kiireks, aga õnneks jõudsime ikka õigel ajal ning keegi ei pidanud
teist liiga kaua ootama. Oiiii, kui tore oli neid näha. Arvestades
nende reisipikkust, nägid nad ikka eriti värsked välja. Meie vist
küll nii kenadena kunagi lennukilt maha ei astu. Normaalsete
inimestena olid nad end riietanud ka juba ilmastikule vastavasse
outfit-i. Aga valged olid nad küll.
Sõitsime taksoga oma „koduhotelli“
Madam Cuc ning saime sooja vastuvõtu osaliseks. Tšikk ütles kohe
Troimile, et „I remeber you!“ ning näitas näohaava ja õllepurgi
peale. Maigi ja Koha koukisid kohe oma megakohvrist välja A. Le
Coq´i õlu ja Somersby siidri, Eesti ajakirjad ja minu ema saadetud
kingitused. Mmmmm, ,milline tore õnnehetk jälle! Sõin ema saadetud
piparkoogid kohe ära, kuigi Eestis pole ma juba aastaid mingi
piparkoogifänn olnud. Lihtsalt – see oli midagi kodust ja
tuttavlikku. Siidriga ootasin siiski järgmise hommikuni, kuni see
ilusti külm ka oli. Siider! Tundub täiesti ajuvaba, kui hea see
mulle maitses ja Tallinnas oli see nii tavaline. Lihtsalt mine poodi
ja vali, millist tahad.
Maigile oli see esimene kord Aasias
reisida, kuid ta ei saanud mingit šokki. Ainult liiklus tundus hull,
aga see on täiesti normaalne. See tundub hull ka meile ning alati
Eestist tulles imestame, kuidas see võimalik on, et kõik toimib,
kui keegi reegleid ei täida.
Troim, Maigi ja Koha läksid väiksele
lõunauinakule, kuid mina läksin linna peale. Istusin pargis ja
lugesin Stiili, kui minu juurde astus üks kohaliku välikusega umbes
50-aastane naine, kes rääkis hästi inglise keelt. Hakkas küsima
mu kingade kohta, et kust ma sain ja kas on mugavad. Et ta tahab
endale ka selliseid osta, aga pelgab, et need on väga ebamugavad.
Oma sõnul elab ta juba 29 aastat Californias, aga käib tihti ka
Vietnamis. Ma näitasin talle, et kingad on väga mugavad, kuid
tallad nii ebakvaliteetsed, et see kumm koorub alt juba lahti. Mutt
orgunnis 5 minutiga minu juurde 2 poissi, kes haarasid endale mu
kingad ja hakkasid taldu alt ära kiskuma. Mutt rahustas mind, et las
olla, nad teevad head tööd ja see ei maksa palju, võib-olla 2-3
dollarit. Kutid hakkasidki tööle. Neil olid kaasas väiksed
tööriistakohvrikesed vajalike riistadega ning nii me siis istusime
seal – nemad asfladi peal ja mina pingil. Peagi saabus veel paar
pealtvaatajat. Ameerika mutt käis vahepeal ära ning naasis siis
jälle minu juurde jutustama. Ütles, et ma olen nagu printsess –
ilus blond siniste silmadega tüdruk ning mitu poissi töötab minu
heaks .... Heh. Poisid eriti inglise keelt ei osanud, korrutasid ja
näitasid ainult, kui halvad tallad mul enne olnud olid ja et nüüd
nad panevad mulle mootorratta-kummid alla :D Võidusõidukingad sain
endale. Kui maksmiseks läks, oli mutt kadunud ja saapaparandajad
küsisid mu käest 500 000 dongi!!!! Ma kargasin muidugi kohe püsti
ja hakkasin õiendama, et misasja. Jätsin 50 000 pingi peale ja
jalutasin minema. Ise nad teevad niimoodi, et panevad meid käituma
ülbelt ja vastikult. Pärast jääb natuke halb tunne sisse, aga
sellest peab üle olema, sest näha on, et meie ei ole nende jaoks
inimesed, vaid mingid mitte-tühjaks-saavad rahakotid. Ja nii see on
ja jääb. Nende naeratuste ja sõpruse taga ei ole muud, kui minu
rahakotis olev raha ning kui nad seda ei saa, on nad kurjad ja
solvunud.
Kõpsisin oma tutikate
mottorrattakummikingadega tagasi hotelli ning võtsime ette suuremat
sorti jalutuskäigu Koha ja Maigiga. Käisime pargis ja turul ja
söömas. Jane soovitas mulle üht teist turgu, mitte peamist
turistikat, ning sealt sain endale uue rahakoti. Vana oli lootusetult
katki läinud ning minu armastuse pälvis esimesest silmapilgust
kollane Prada. Hind oli killer – 950 000 dongi! Nurusin ja
kauplesin, aga alla ei saanud eriti. Tiirutasin terve turu läbi, aga
keegi teine sellist iludust ei müünud. Läksin uuesti sinna
imetlema. Vaatasin ja katsusin seda ning kauplesin veel. Müüjanna,
väga armas noor tüdruk, ütles, et tema ei saa rohkem allahindlust
teha, et see on päris nahk jne. Pluuside ja kottide virnade tagant
astus välja vanem proua ja võttis ise kauplemise-teema üle. Lõpuks
olin nõus maksma 650 000 dongi (24 eurot). Troim pidi pärast
muidugi pikali kukkuma, et ma midagi nii kallist ostsin, aga
tegelikult jäi ta ise ka rahule. Rahakott on siiski midagi sellist,
et see jääb ju aastateks ning peabki hea ja ilus olema. Ja tõesti,
nüüd igakord, kui ma rahakoti välja võtan, teen ma seda rõõmuga
:) Ja ma leian selle tänu oma erkkollasele värvile nii lihtsalt oma
käekotist üles.
Õhtul viisime Koha ja Maigi massaaži.
Koha on tuntud massaažipelgur. Ta oligi ainult ühe korra elus enne
sellisel protseduuril käinud – Hong Kongis – jälle Troimi
sundimisel. Seekord jäime kõik rahule, leidsime lambist mõnusa ja
hubase salongi. Neljapäevast saadik alkoholilainel surfanud Troim
tegeles muidugi kõigil juhtme kokku ajamisega. Ta oli
massaažitaridele nii palju nalja teinud, et nood ainult itsitasid.
Meie Maigiga olime teises toas, ega kuulnud, mis asju nende korrusel
aeti.
Õhtudringid möödusid peamisel
seljakotirändurite piirkonna tänaval Biet Thu. Istusime ja
vahtisime igasuguseid imelikke ja tavalisi, ilusaid ja koledaid,
noori ja vanu vietnamlasi ja muid rahvuseid, jõime ära kastitäie
õlut ja mõõtsime kõrgeid raamatuhunnikuid, millega väiksed
tüdrukud ringi kõnnivad. See on muidugi omaette teema – pisikesed
45 kg-sed tšikid kõnnivad ringi mingite 50 kg-ste pakkidega.
Raamatud on üksteise otsa laotud ning nii nad tassivad neid oma
puusal ning pakuvad turistidele müüa. Ma pole elus näinud, et
keegi neid ostaks, aga ju ikka ostetakse, kui nad neid pakuvad. Valik
on alates keele- ja reisiraamatutest Dan Brown´i ja Fifty Shades of
Grey´ni. Kõik muidugi kohapeal halva kvaliteediga paljundatud
koopiad. Öösnäkiks oli suitsu-põdravorst!!!!!
Järgmine päev tegime jalutuskäigu
turul ning Troim ja Koha läksid habemeajamisse. Sellest kujunes
muidugi 2-tunnine protseduur. Näomask, massaaž, kreemitamine,
vahutamine, habeme lõikamine ja siis kõrvade puhastamine, pea- ja
õlamassaaž. Meil Maigiga oli nalja kui palju, aga kutid püüdsid
end jumala eest mitte liigutada. Eriti hirmus oli muidugi jälle see
kõrvapuhastamine. Teenindajad olid totaalsed profid ja kindla käega,
aga õõvastav ikka, kui sul mingite terariistateda kõrvas
surgitakse. Kohal ei tulnud kõrvast suurt midagi välja, aga
Troimile pandi käelaba peale tublid pähklid. Salong oli nii
tilluke, et me Maigi ja Luccaga pidime kogu aeg kohti vahetama, et
mitte juuksur-habemeajajatele ette jääda. Kõrvaltoolil istus ka
mingi oma mees, kes tegi ise endale näomaski ja protseduure. Ikka
väga tähtsalt sättis endale kilemaski ja vatikihti näo peale.
Ainus naistöötaja oli tädi, kes tõmbas poistelt maski näo pealt
ära ning tegi väikest massaaži teises ruumis :P Igatahes,
salongist väljusid nagu uues inimesed – puhtad ja siledad ning
superkuulmisega.
Võtsime ette jalutuskäigu
Sõjamuuseumisse. Olin tahtnud sinna juba ammu minna ning tänu
Samsung Galaxyle oli orienteerumine lihtne. Saigon on ka pilves
ilmaga kuum ja higine linn, ilma mereõhuta. Jõudsime War Museumisse
ning lunastasime imeodava pileti. See oli päris jube koht.
Iseenesest selge ja aus – midagi polnud ülepaisutatud – see sõda
oligi jube. Hoovis sai igaüks katsuda ja pilti teha helikopterite ja
lennukite taustal. Jubedad plekikolakad, samuti olid vaatamiseks igas
suuruses pommid ning juures tekst, kui suure maa-ala need ära
hävitavad. Ameeriklane küll selles muuseumis olla poleks tahtnud.
Kohal, Maigil ja Troimil läks teisel korrusel süda pahaks ning nad
läksid õue istuma. Mina vaatasin kõik lõpuni – see on jube
küll, aga see on ikkagi ajalugu ja ma tahtsin väga sellest aimu
saada. Fotomaterjali oli väga palju, mis tegi kogu arusaamise
lihtsamaks. Need ameeriklaste jubedused olid ikka väga vastikud.
Kõige muserdavamad on minu meelest keemiahävitusrelvad, mis
lihtsalt reostasid suuri maa-alasid, kus nüüd ei kasva mitte midagi
(ka 50 aastat hiljem) või siis on pinnas ja jõed-järved nii
saastatud, et inimesed, kes söövad kala, sünnitavad aastaid hiljem
väärarenguga lapsi. Ka 90.-ndatel aastatel sündisid kohutavad
moondunud lapsed ja seda mitte ainult Vietnamis, vaid ka Ameerikas,
sõdurite järeltulijad.
Nii, nüüd oli aeg teha midagi
lõbusamat. Otsisime üles välismaa-kaupade poed. Lootsin sealt
tatart või midagi leida, kuid nendes meeletult täistopitud poodides
seda ei olnud. Õigemini, mingi mahetatar Uus-Meremaalt oli, aga
hingehinnaga ning see röstimata tatar pole meie maitse. Ka hapukoort
seal polnud, ostsin ainult loorberilehti (sorryyyyy, Anneli! - aga
siin kahjuks pole neid toredaid põõsaid ning see pakk ei maksnud ka
palju, miski 40 euro senti).
Kuna Troim ja Koha olid saanud
ennelõunal sellise suurepärase spaa-elamuse, siis oli kord nüüd
minu ja Maigi käes. Läksime salongi, aga muidugi ei olnud enam
juttugi mingist tüdrukute salongikülastusest, vaid Troim ja Koha
ronisid ka massaaži. Seekord pandi meid kõiki ühte ruumi. Maigi
võttis näohoolduse, mina kuumade kividega jalamassaaži ja kutid
tavalise massaaži. Õnneks ei näinud nad enne, kes neid mudima
hakkab ning seega saime Maigiga jälle kõvasti naerda. Troimile ja
Kohale kargasid selga 2 väikest kutti. Troim arvas lõpuni, et talle
teeb massaaži naine, kuna tal oli olnud nii peenike naisehääl.
Pärast protseduuri, visati meile ette A4 paber, kuhu pidime
kirjutama oma nime ning hinnangu massaažile ja tipi summa. Kavalad
vietnamlased teevad nii, et kirjutavad ette mingid inglise nimed ning
summad, mis nagu oleks neile eelnevalt tipiks jäetud. No halllooo –
massaaž maksis 120 000 ning siis nagu mingid Jenniferid ja Brianid
oleks andnud 250 000 – 400 000 dongi tippi :D Haa-haaa, mina
kirjutasin lahtrisse 10 000 ja olgu rahul. Mutt tegi muidugi maailma
hapuma näo ette, aga ega mul tast kahju ka polnud.
Kahest päevast Saigonis alustuseks
piisas ning nii sõitsime öörongiga Nha Trangi. Olime ainsad valged
meie vagunis ning kuna rong läks välja alles kell 11 õhtul, olid
ka kohalikud mõnusalt vindised. Õlled avanesid ja sõit algas.
Õnneks olime end päeval nii ära väsitanud, et jäime isegi
magama. Ma ei tea, kas öösel ületab rong kiirust või mis, aga
kohale jõudsime 2 tundi kiiremini, kui päevarongiga. Varahommikul
saabusime mõnusasse Nha Trangi, kus liiklus ja õhk on hoopis teine
kui Ho Chi Minhis. Tegime meie juures kohvid ja käisime duši all
ning esimene hotell, mida Maigile ja Kohale näitasime, sobis
ideaalselt. Hotell asub esimeses majas mere poolt tulles ning kõik
rõdud vaatavad ranna, pargi ja mere poole. 8.-ndalt korruselt avanes
imeline vaade. Pistsime kohe oma varbad liiva sisse ning lihtsalt
lõõgastusime peale transpordiväntsutusi. Näitasime Nha Trangi
ning õhtustasime Aishas. See araabiateemaline Marianna restoran
pakub ikka imehäid toite. Kvaliteetsed ja teistmoodi.
Järgmisel päeval alustasime kohe
täisprogrammiga – turutiir, rannas grillitud mereannid, mudavann,
templid ja Lac Canh. Päris tore on olla omamoodi giid ning
loodetavasti meeldis ka Kohale ja Maigile, et meie olime need, kes
ütlesid, mis teha ja kuhu minna. Mudavannid olid tuntud headuses –
esimese punetuse peale saanud valged eestlased, ravis see mõnus
ollus kohe ära. Millegipärast on nii sattunud, et igakord, kui me
seal käime, on keegi ärapõlenud nahaga. Esimene kord olime me ise
sellised. Muda teeb aga ainult head ning järgmisel päeval on
punetus asendunud ilusa jumega.
Õhtul pargis paljastas Maigi oma
rotikartuse :) Kahjuks või õnneks nägi ta neid loomakesi edaspidi
pea iga päev. Ja ega rotid siis midagi hirmsat ei ole. Mu arust on
meie vannitoas elutsevad mustad satikad palju vastikumad. Vahepalaks
võingi öelda, et kuskilt on need elukad viimasel ajal välja
ilmunud ning nüüd tapan ma igakord, kui hambaid pesen, 1-2 sitikat
ära.
Nii, tuur jätkus Vinpearliga. Kahjuks
ei teinud Koha ja Maigi seda kõige hullemat atraktsiooni, mis meil
eelmine kord hinge kinni võttis, nii et see lõbu jäi meil Troimiga ära, aga enamuse hulludest torudest ja
asjadest tegid nad läbi küll. Seekord oli merel väga kõva tuul
ning need kondlid kõikusid päris hirmsasti. Meil kõigil oli nii
minnes kui tulles väga kõhe tunne sees. Vinpearlis oli endalgi teist
korda tore käia, ainult et neid veeasju ei viitsinud väga kaasa
teha, see-eest bobikelgutamine on ikka üle prahi atraktsioon.
Jõudiski kätte reede ning läksime
Jane´ile ja Mark´ile külla. Väiksed snäkid, kokteilid, õlled
ning lobisemine Booze Cruise´s. Maigi ütles, et ta oli juba nii
ammu tahtnud sinna BC-i minna, just minu blogist loetu põhjal. Jane
ja Mark olid väga õnnelikud ja lahedad jällegi ja üldse oli meil
tore seal koos olla. Kogu see kamp – John, Windy jt võtavad ju
kõik uued kohe omaks ning kallistavad ja suruvad kätt.
Järgmisel hommikul saabusid Saigonist
Kiga ja Heiks. Pärast suuri närveerimisi, kas lend ikka toimub,
ootamisi, pabistamisi ja magamata öid olid uued suured lumivalged
kutid laupäeva hommikul, kui ma ujumast naasin, meie elutoas. Tore
oli näha. Bande oli koos :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar