Jutt
Singapurist ja Taipeist. Tainani osa järgneb. Kirjutatud pooleldi
Taiwanis ja pooleldi tagasi Nha Trangis ..... .
03.04.2013.a,
Taipei, Taiwan
ChairMan
hotell,
Oleme kolmandat päeva Taiwanis, et siis jälle peaaegu Hiinas. Hong Kongi on juba nähtud, nüüd siis vaatame seda rahvast siitpoolt. Pärast minu ema ja isa ning Troimi isa lendamist 28. märtsil Vietnamist tagasi Eestisse, võtsime meie samal päeval ja samast lennujaamast suuna lõuna poole ning kahe tunni parast maandusime Singapuris.
Singapur
on rajatud poolsaare tippu kõige soisemasse džunglisse. Nüüd on
see muidugi suur ja kivist, moodsaid läikivaid kõrghooneid täis
metropol, kus ei lenda ühte sääske ka, aga ega looduse vastu ikka
ei saa - Singapur oli nii niiske ja kuum, et isegi meid võttis see
ilm vohmale. Kõik need 3 päeva oli hommikuti päike ning
pealelõunal tabas linna tohutu mussoonvihm ja äike. Mu arust
täiesti tobe kliima :-) No nagu oleks vihmametsas, aga oled keset
linna. Õues oli kogu aeg liiga kuum ja siseruumides liiga külm.
Konditsioneer oli täiesti põhjas ja igas väiksemas poes hakkas
kohe külm. Nha Trangis sellist temperatuuride vaheldumist ei ole
ning meie polnud ammugi sellise konditsioneerivärgiga harjunud. Teel
lennujaamast hotelli hakkasid mu varbad metroorongis vaga külmetama.
Kohe
esimestel minutitel märkasime igasugu silte ja keeldusid: juua ei
tohi, süüa ei tohi, suitsetada ei tohi jne jne. Metroorongi oodates
oli nii palav, aga kuna sildid keelasid, ei julgenud me ka veepudelit
välja võtta. Pea kuklasse ajades võis märgata tuhandeid kaameraid
ja kurat seda teab, kes seal teisel pool luurab. Keelavate teadete
juures oli ara toodud ka trahvimäärad: noh, kui julged väikse
ampsu võileiba võtta, siis kohe trahv 400 eurot! Aahhh..... Noo,
tegelt ei pidanud Troim vastu ja vilistas nendele totakatele
seadustele. Istusime metroorongis ning ma uurisin suurt linnakaart
niimoodi, et Troim sai selle varjus rahulikult paar lonksu Camparit
juua.
Kuna
see linnake on megamiljonaride keskus ning hinnad seetõttu
vietnamlastele vastuvõetamatud, siis elasime 4 ööd The InnCrowd
hostelis. Õnneks olime ikka kahekesi toas, wc ja dušš ainult kõigi
backpackeritega ühine. Koht oli okei ja päris hubane (välja
arvatud meie tuba, kus ma üldse olla ei kannatanud). Hinna sees
hommikumuna ja -sai ning internet. Asukoht, Little India.
Kui
ülejaanud Singapur on siis omast arust puhtuse supernäide, siis
Little India "mudakoonud" seda arvamust ja elustiili ei
jaga. Nendele tanavatele oli päris imelik sattuda. Vastu jalutasid
AINULT indialased. Mustad mehed, nagu kutsikad, läbitungivate
silmadega, ning trullakad sarides naised. Mu meelest on neil kõigil
mingi kummaline kaval helk silmades, nagu annaks mõista, et "tee,
mis teed, või mõtle, mis tahad, aga ma kavaldan su niikuinii üle
ja teen su rahast tühjaks. Ja üleüldse sureb teie, kahvanagude,
rass niikuinii varsti välja". No ma ei ole ju rassist, aga neid
hakkasime kohe mudakoonudeks kutsuma. Ja see ei ole minu väljamõeldud
sõna, vaid raadiost kuuldud :-)
Igatahes
olid need tänavad täis rämpsu, inimesed kõndisid üle tee, sealt
kust tahtsid, ning mingit megaseaduskuulekust ei paistnud kuskilt.
India restorane ja poekesi ning naljakaid reklaame oli kõikjal. See
oli uudne ja lahe ning meeldis mulle väga. Sealsed restoranid olid
ikka hoopis midagi muud kui Nha Trangi korralikud kohad. Singapuri
omades ei olnud reeglina menüüd ja kui oli, siis leidus seal ainult
paar sõna inglise keeles. Enamasti oli söögiruumi tagaotsas kuuma
toidu lett, kus sai näha, millist toitu pakutakse, ning kraanikauss,
kus kõik pesid ära AINULT oma parema käe.
Me
olime oma esimesest toidust väga vaimustuses. Lauale toodi suur
kandik, mille peal suur roheline banaanileht, selle peal hunnik
riisi, kalakarri, kolme sorti ühepajatoidu kuhjakesed ning veel
mingid kastmed või supid (?) topsikestes. Mudakoonud sonkisid kõik
parema käega toidu sees, meile loovutati siiski ka kahvlid.
Proovisime lisaks ka uttapamit. Mmmm, see oli ka väga, väga hea. Ma
arvan, et see oli munavalgeomlett sibulate ja tomatiga. See oli
pehme, maitsekas ja odav (ca 1,80 eur). Õlut nendes sööklates
enamasti ei pakutud, aga kui me oma õlledega sisse jalutasime, siis
sellest ka suurt numbrit ei tehtud.
Little
Indias ringi jalutades oli kogu aeg tunne, et tahaks kõiki neid asju
osta ja proovida. Nende maitseainete ja kastmete valikud võtsid
silme eest kirjuks ning suured 100-200 grammised pakikesed maksid
üksnes 80 euro senti. Ma ei hakanud lähemalt uurima ehete, riiete,
kulla ja muusikaplaatide hinda, niikuinii oleks mulle mingi ajuvaba
hind öeldud. Igal tänavanurgal üürgas kohutavalt kõvasti india
muusika. Selline tunne, et mida suurem rahvus, seda kõvemini on
tarvis oma muusikat kuulata. Nagu kurdid oleksid. No venelastel ja
ameeriklastel on ju ka vaja oma muss alati põhja panna. Kullapoode
ja pandimajasid oli ka selles piirkonnas palju. India naised kandsid
kõik kuldseid kõrvarõngaid, kaelakeesid, kaevõrusid jm ehteid. Ma
arvan, et need olid päris, aga ei tea, ka. Igatahes kandsid nad kõik
ühtemoodi kollast kulda. Ka vaikestel lastel olid vaga silmapaistvad
kõrvakad ja kaelakeed. Nagu ka Troim on alati öelnud, siis tumeda
nahaga naistele sobib kollane kuld kohe eriti hästi.
Meie
vanderdasime ringi ja rüüpasime kallist õlut. Tänaval siiski õlut
tohtis juua, keelatud oli see ainult metroos. Ilm oli ju nii niiske
ja kuum, et ilma õlleta oleks puhta otsad andnud. Singapuri raha on
dollar ning seega pidime sadadelt tuhandetelt ümber orienteeruma
sentidele ja väikestele paberrahadele. Enamik olid siiski erinevad
sendid ja mündid ning tundus, et Little India mudakoonud pole ise ka
neid selgeks saanud, kuna Troim märkis, et ma pean kindlasti
blogisse kirjutama, et ta ootas õllemüüjalt nii kaua raha tagasi,
et õlu läks juba soojaks. Müüja lihtsalt ei suutnud aru saada,
mis sendid tal parajasti käes on.
Õlu
polnud eriti hea. Nha Trangis saab sama hinna eest 4 purki, mis seal
maksime ühe eest. Nha Trangis ei joonud me kunagi Tigerit, mis on
kallim ja halvem kui Vietnami õlu, kuid Singapuris tundus see kõige
parem. Teised olid veel halvemad lihtsalt. 7/11 poode olid küll kõik
kohad täis ja see oli hea. Nendest poodidest on võimalik osta kõike
ning need on alati käeparast. Nagu minu narrimiseks müüdi seal ka
Somersby siidrit! Aga ma ei ostnud seda, kuna nii naeruväärset
hinda - 6 eurot väikse pudeli eest - pole ka mina nõus siidri eest
maksma! Kurat.
Öö
siis hostelis. Meie tuba oli kitsas kamber teiste tubade vahel, mis
tähendas, et meil polnud akent. Ahas ja väike tuba mahutas kahte
narivoodit. Õnneks oli ühe nari alumine korrus kaheinimesevoodi,
nii et saime ikka samas voodis magada. See oli siis viie inimese
tuba! Seinal oli telekas, mis pilti ei näidanud ja muud mööblit
toas ei olnud. Ei mingit lauda, tooli ega kappi. Kaks seina olid
värvitud koledaks kriiskavaks punaseks ja kaks oranžiks. Voodilina
oli ka punane. Tekiks olid mingid imelikud nartsud kardinaribad ja
käterätid nii läbi kulunud nagu oleks pärit eelmise sajandi
kaheksakümnendatest. Igatahes, panime oma asjad tuppa seina äärde
maha ning mina üritasin seal toas olla nii vahe kui võimalik.
Troimi see koht ei häirinud, kuid mind nagu ärritas seal
absoluutselt kõik. Öösel oli mul vaheldumisi külm ja kuum ning me
kuulsime kogu aeg veesolinat.
Otse
meie ukse taga asus üldkasutatav pesemisruum ning no pidevalt oli
keegi duši all! Umbes 4 ajal öösel saabus peolt koju kamp
tüdrukuid, kellel oli meganaljakas ning kes istusid, lärmasid ja
itsitasid koridoris trepi peal tund aega. Et siis esimene öö seal
möödus vaga katkendlikult. Hommikul 6 ajal laks Troim wc-sse ning
seal konutas ühe kabiini ees megapohmellis tüüp, näost roheline,
ühe kraanikausi oli ta juba täis oksendanud. No ma ei tea, kas ma
olen pirtsakas või liiga vana, aga mulle ikka üldse ei meeldi
sellises kohas ööbida. Ja mulle ei meeldi minna vetsu, kui sealt
tuleb just välja suur kahemeetrine rastapatsidega neeger. Mul pole
mingit probleemi käia avalikes vetsudes, aga seal, kus ma elan ja
ööbin, mulle selline asi ei istu. Lisaks kõigele ei oska need
noored nolgid vist üldse teistega arvestada: pidevalt oli vesi peale
laskmata, kraanikauss juukse- ja habemekarvasid täis ning hommikuti
istusid nad jalad laua peal või hõivasid üksinda terve diivani.
Allkorrusel lobbys asus seina peal suur telekas, kuhu sai ise filme
sisse susata. Üks seltskond siis ühel päeval vaataski mingit filmi
ja pani selle nii põhja, et omavahel üldse rääkida ei saanud. Kas
nad on kurdid ka??? Enamuses olid hosteli kliendid pealtnäha
normaalsed sakslased, austraallased jt valged. Isegi üks soome
noormees. Millegipärast aga väga kasvatamatud.
Allkorruse
lobby oli väga mõnus ja hubane, seal sai hommikust süüa, diivani
peal ajakirju lugeda, muusikat kuulata, telekast dvd-sed vaadata ja arvutis
istuda. Ma veetsingi enamik aega seal. Hosteli ees õues oli ka paar
lauda-tooli, kus õlut libistada ja mööduvaid inimesi passida.
Meie
päevad Singapuris möödusid kõndides :-) Iga päev jalutasime 6-7
tundi ning higistasime meeletult. Esimesel päeval käisime Marina
Bay ääres ning sealt kaarega Hiinalinna ja siis tagasi, teisel
päeval Marina Bay Sands hotell, Clarke Quay, Fort Canning park ning
kolmandal päeval Orchard Road ja sealsed megaostukeskused. Ühtegi
tuuri me ei võtnud, kuna kõik tundus liiga kallis ning ise omal
jalal ringi vaadates polnud ka üldse igav.
Hiinalinnas
ja Marina Bay ääres käisime Suurel Reedel. Mitte kuskil polnud
munadepühade kaunistusi - jäneseid, sulgesid vmt, mis Eestis alati
kõik kauplused ja vaateaknad vallutavad. Siiski tundus, et ka
singapurlastel on vaba päev, kuna linn oli täiesti tühi ning
enamik ärisid olid kinni. Küsisime siit-sealt massaaži hinda, aga
ka see hirmutas Troimi nii ara, et ta kannatas edasi. Jalad olid küll
väsinud, aga 30 eurot mingis suvakohas massaaži eest ikka maksta ei
tasu.
Teisel
päeval kaisime ühes Singapuri kuulsaimas hotellis, Marina Bay
Sands. See koosneb kolmest umbes 60-korruseliselt tornist, mida
ühendab kõrgel õhus laevakujuline sild. Ühe äärmise torni otsas
on vaateplatvorm, restoran ja kohvik, kuhu saavad sõita kõik
turistid tasuta. Teise kahe torni kohal asub üksnes
hotellikülastajatele mõeldud bassein, spa ja restoran. Jõime seal
avalikus osas ÜHE Stella Artois õlu (maksime selle eest 14 eurot).
See maitses küll seal kõrgel, 57. korrusel teistmoodi :-)
Nautisime fantastilist vaadet ja vahtisime rikkureid, kellel oli nii
palju raha, et seal Long Island Ice Tea'd ja lõunasööki tellida.
Hinges kripeldas aga see unistuste bassein.
Sõitsime
alla tagasi ning jalutasime ülekonditsioneeritud lobbys kolme torni
all edasi. Teisel pool nägin taaskord lifte, mis viisid kõige
kõrgemale, kuid olid mõeldud üksnes hotelli inimestele ning
liikusid ainult kaardi piiksutamisel. Nii suures kompleksis ööbib
aga väga palju inimesi ning alati on keegi, kes lifti ootab. Nii me
siis sõitsimegi tähtsalt jälle üles :-) Meie ees laks basseini
aarde üks tüdruk ning me lonkisime tal tuima näoga jarel. Basseini
äärde aga nii lihtsalt ei saa. Administraatorineiu peatas meid
kinni ja küsis toakaarti ja -numbrit. Troim hakkas kohe rääkima,
et ta isa on basseini ääres ja toakaart tema kaes. Tüdruk tahtis
aga ikka numbrit teada. Siis sekkusin mina ning seletasin, et me just
praegu saabusime ega mäleta toa numbrit. Kaart ja asjad on isa käes,
kes läks juba enne meid ujuma. Tüdruk oli vääääga kahtlustava
näoga. Meie olime aga täiesti kindlad endas. Tekkis olukord, kus
tüdruk küsis igast küsimusi ja kahtles meie siiruses, kuid kuna
meil olid kõigele vastused olemas, siis polnud tal alust meid mitte
sisse lasta. Siiski pidime ütlema oma nime, mille ta ühte
kaustikusse kirjutas. Huhhh, igatahes ütles ta lopuks, et "jah,
palun, minge edasi!". Ja nii me saimegi sinna. Kõigil teistel
oli roosad kaepaelad, aga meile neid ei antud. Õnneks keegi sees
enam mölisema ei tulnud.
Võtsime endile suure valge vannilina ning
lebotasime maailma kõige ägedama bassu aares. Ujuda oli seal ikka
ulme. No nii mõnus! Ja see vaade, see on täiesti unustamatu. Rohkem
kui tund me seal olla ei tihanud ning allasõiduks otsisime teise
võimaluse, et ei peaks enam sellest neiust mööda minema. Sattusime
kuidagi üks korrus allapoole jõusaali ning sealt saime alla koos
ühe Hollandi homopoiste paarikesega, kes väga hästi Tallinnat
teadsid :-) Lühikese liftisoidu jooksul saab kõik jutud aetud.
Oi,
kui hea meel meil oli alla tagasi jõuda! Kartsime, et äkki tulevad
suured turvameheonud ja teevad meile 4000 eurot trahvi, aga õnneks
pääsesime. Niisiis lahkusime sirge seljaga sellest
arhitektuuriimest ning suundusime Marina Bay aarde rajatud parki. See
oli veel pooleldi valmimata, kuid siiski jälle mingi ulmeprojekt.
Suur aed-park sillakeste, teerajakeste ning suunaviitadega. Sinna on
tehtud igasuguste maailma erinevate riikide või stiilide pargid,
erinevad sektsioonid kõikvõimalike palmide, lillede, puuviljade jne
kohta, vihmamets koskedega ja veel mingid sisepargid. Aga see kõik
on ju tehislik. Okei, taimed on päris ja need saavad seal
troopilises kliimas ilusti kasvada, aga see oli meie jaoks ikkagi
kunstlik. Istutatud värk. No see oleks eriti äge koolidele ja
lastele, kes saaksid sellise mõnusa jalutuskäiguga tutvuda kõikide
taimede ja viljadega. Need teadete tahvlid olid ka tegelikult
huvitavad lugeda, kus just see taim kasvab, millist toimeainet omab
jne, kuid meil oli LIIIGA PALAV, et niimoodi süveneda oleks
viitsinud :-) Tiirutasime seal niisama ringi ja jõime veel ühe
kalli õlle. Väljapääsu leidmiseks seiklesime taas 30 minutit :-)
Edasi
vaatasime ringi Clarke Quay's. See on selline jõeäärne vana
sadamaosa, mis on nüüd restaureeritud. Vanad armsad
kahekorruselised majad ning nendevahelised tänavad on muudetud
mõnusaks jalakäijate alaks, kus asub mitmeid toredaid kohvikuid,
restorane ja joogibaare. Õhtuti ja öösiti pidi see olema üks
popimaid noorte hängimise ja pidutsemise kohti. Mõnus atmosfaar oli
seal tõesti, aga hinnad jälle sellised, et vagisi tuli ikka maailma
kõige suurema roti tunne peale....
Ronisime
siis hoopis suure mäe otsa, mis on nüüd pargiks muudetud: Fort
Canning park. Et siis veel natuke higistamist. See mägi on üks
Singapuri ajaloolisemaid paiku. Kunagi ammustel aegadel oli see malai
kuningate peatuspaik ning Teise Maailmasõja ajal paiknes seal
mitmeid sõjaväelisi ehitisi. Ühes sealses ehitises – Fort
Canningu punker või ka Battle Box – tegid britid otsuse alistada
Singapur Jaapanlastele. Nüüd on see suur park, kus toimub mitmeid
kunstiüritusi, asub paar muuseumit ning suur uhke hoone on pulmade
ja pidude väljarentimiseks. Megapuud ja lilled, mõned vanad
kindluserajatised ja järsud teerajad üles-alla. Tegime siis veel
trenni :-) Alla tulime teisel pool ning Troim hakkas juba vaikselt
otsi andma. Õnneks olen mina nii suureparane kaardilugeja, et ara me
eksinud ning me jõudsime kenasti tagasi Inncrowdi.
Kolmandal
päeval külastasime mitmeid suuri ostukeskusi, mis olid tõesti
suured. Tundus uskumatu, kust need Versace'id, Marc Jacobs'id, Hugo
Bossid, Vivienne Westwoodid jne jne jne endale ostjad leiavad, kuid
umbes kella 15-st täitusid tänavad juba kõigi eelpoolnimetatud
kaupluste paberkottidega inimestest, nii et klientide puudust neil
vist pole. Suured pilvelõhkujad peitsid endas sadade kaupa neid
kallimaid ja odavamaid poode, kusjuures mitmed poed kordusid
erinevates keskustes. Keskused olid kõik läikivad ja puhtad ning
tasuta wc-dega. Minu tagasihoidlik soov oli käia ainult H&M-is.
Ostsin endale ühe paari pesu :-), aga selleks läks mul üle tunni.
Kõigepealt seisin sada aastat riietuskabiini järjekorras ja siis
teise sada aastat kassajärjekorras! Kui püüdsin minna meeste
proovikabiini, siis aeti mind sealt minema ja kui tegin armast nagu
ja palusin, et äkki ikka saaks, et naiste proovikabiinidesse on
30-inimeseline järjekord, et Soomes-Rootsis pole probleemi proovida
riideid meeste poole peal, siis öeldi mulle tuima naoga, et see siin
on Singapur ja kobigu ma tagasi chikkide järjekorda! Ahhh.
Troim
istus kõik see aeg H&M-i ees tänaval, jõi õlut, vahtis
möödujaid ning sõbrunes ühe pohmellis ja väsinud kolumbialasega,
kelle naine samuti samas poes šoppamas oli. Uudistasime veel natuke
Orchard Roadil ning sõitsime liftiga veel ühe maja 57. korrusele
360-kraadist linnavaadet imetlema. Vahepeal tabas linna tass
mussoonvihm, nii et tagasi hotelli uisutasime libedate tänavakivide
peal. Plätud lähevad kiirelt väga libedaks ning need peegelplaadid
kõnniteedel on ka nagu jää, kui need märjaks saavad, nii et
samamoodi peab ettevaatlik olema nagu Eestis märtsis :-).
01.04.
hommikul pakkisime hostelist kaasa kaks muna ja kolm saia ning
sõitsime metroo ja lennukiga Taiwani. Lend kestis pea 5 tundi ja
meid pandi istuma kõige taha otsa, kus ei saanud tooli natukenegi
alla lasta. Et siis oli väga ebamugav lend. Raputas ka palju, aga
piloot oli sõbralik mees ning hoiatas alati ette, kui "tee
hüplikuks" muutus. Singapuri niiske ja kuum kliima oli
unustatud, kui lennujaamast väljudes tabas meid vaid 23-kraadine
vihmane ja udune ilm. Taipei oli kaetud paksu pilvekihiga ning kõik
oli ühtlaselt hall. Linna sõitsime bussiga ning vaated aknast olid
ehmatavad. Kõik oli lihtsalt nii kole! Majade väljanägemine oli
jubedam kui Paldiskis. Koledad hallid, määrdunud, mustad, vaikeste
akende ja trellidega korruselamud. Vahepeal nukrad riisipõllud,
mõned metsatukad, palmid (!), ja siis jälle need majad. Mitte
ühtegi ilusat maja! Mitte ühtegi eramaja! Inimesi polnud ka eriti
näha. Vägisi tekkis tunne, et kõik on kuskile peitu ära läinud.
Täpselt tunni parast jõudsime Main Stationisse, mis oli ka umbes
nagu linnahall ja vana lammutatud Sakala keskus kokku. Mingi imeläbi
oskasin ma lugeda ka sealset peajaama ümbruse kaarti (nimelt pärast
selgus, et sellel kaardil oli hoopis lõuna suund üleval pool) ning
juba 7 minuti parast leidsime end eelnevalt broneeritud hotelli eest.
ChairMan
hotell oli hoopis midagi muud kui Singapuri hostel: oma tuba,
peegel, suur telekas, vann, hügieenitarbed ja AKEN tänavale. Mis
siis, et õues oli jahe ja vihmane, see hotellituba oli mõnus ja
oma.
Taipei päevad veetsime ka kõndides ja inimesi vahtides. Taiwanis
ei käi eriti palju valgeid turiste, nii et ma olin vist suht ainus
blond seal piirkonnas. Taiwan on pindalalt Eestist vaiksem, ainult
umbes 36 000 km², kuid
siin elab 23 miljonit elanikku. Õhutemperatuur on aastaringi 20-27
kraadi. Saarel on tihti maavärinaid, üleujutusi ja taifuune. Taiwan
kuulub Hiina riigi koosseisu, kuid neil on oma valitsus ja oma raha.
Umbes 60-70% inimestest tahabki olla Hiina all ning iseseisvus pole
eriline eesmärk. Nii on mugavam.
Taiwanis
on tore, et õlu on tunduvalt odavam kui Singapuris ning see on hea
ka! Isegi mulle maitseb. Õlut müüakse muidugi igal pool ja 24 h.
Keegi pole purjus ega laaberda tänavatel (Eestis muidugi ei saa
mitte mingil juhul enne ja peale kella 10-t alkoholi müüa. Kõik
lähevad lolliks ja hakkavad laamendama!). Inimesed on vaga
sõbralikud.
Selline
seik. Troim oli telefonipoes ja ostis kohalikku sim-kaarti, mina
seisin poe ees ja uurisin kaarti (hieroglüüfid ja araabia tähestik
läbisegi). Järsku astus minu juurde üks vanem proua, kes küsis,
kas saab mind aidata. Ma ütlesin, et vaatan ainult, kas ma olen
õigel tänaval ning üritan aru saada, mis number maja ees me oleme.
Naine vaatas mu paberitest, mis hotelli ma leida soovin ning pakkus
end mulle abiks hotelli leidmisel. Ma tänasin ja vastasin, et mu
mees on praegu siin poes ja ma pean ootama. Selle peale ütles naine,
et okei, ta läheb vaatab üksinda, kus see tänav ja hotell on.
Oodaku ma seal. Paari minuti parast oli ta tagasi ning kinnitas, et
tänav on õige ning hotell sealt ainult natuke maad edasi :-)
Taipeis
seiklesime ringi kaardiga. Nagu ikka hakkasime algusel lihtsalt
huupi minema, leidsime toreda poekeste ja restoranide tanavate
võrgustiku, mis mõeldud ainult jalakäijatele. Esimesed korrused on
kõik riide- jm poodide päralt, söögikohad asuvad teistel,
kolmandatel jne korrustel. Kui pea kuklasse ajada, siis on näha
laudu ja sööjaid. Isegi KFC oli puksitud ülemistele korrustele.
Meie esimene valik oli turvaline, mingi omast arust
Itaalia-mõjutustega söögisaal. Tellisime piltide järgi. Kui
esimene nälg kustutatud, proovisime juba väikese, kohalikke paksult
tais pelmeenikohviku valikut. Ka seal saime piltide järgi toidud
tellitud. Inglise keelt nad nagu oskavad, aga ei oska ka. Nende
megamaitsvate pelmeenide ja potikleepsude (pot-stickers, mida
tegelikult grilliti kuuma plaadi peal) kõrvale oli ju vaja ka õlut.
Sõnast "beer" nad aru ei saa, aga selle soovi
selgekstegemises on Troim proff, nii et saabus ka õlle lauda.
Mandarini keeles, mida seal Taiwanis räägitakse, on "õlu"
"bi-jou", mis kõlab ju natuke inglise keelse variandi
moodi, aga ikka ei jõua see neile kohale. "Jou" üksinda
tahendab "viina" ja hääldus on siis [bi-dzhou].
Väljenditest veel niipalju, et "tere" on "ni-hau"
ja "aitäh" "she-she". Tundub, et hiina keel on
lihtsam kui vietnami :-) Hieroglüüfid on muidugi totaalne müstika.
Ma õppisin selgeks ainult kaks, selle, mis tähendab "hind"
ja teise, mis on "idioot" või "lollakas". See
idioodi märk on lihtsalt täpselt nagu inimese kujutis ning selle
hieroglüüfiga müüakse siin võtmehoidjaid ja muud tilu-tilu. Tore
küll, kui kõik turistid ostavad endile mingi suveniiri, kuhu on
„totaalne lollpea“ peale kirjutatud.
Esimesel
päeval sain mina süüa just neid asju, mida ammu tahtnud olin -
wakame salatit ja sushit. Sushi oli küll selline paks sushirull 7/11
poest, aga minu jaoks ikkagi sushi. Megahea maitsega. Täidises oli
kasutatud muuhulgas õhukest singiviilu, marineeritud kurgitükikesi
ja vist munasalatit. igatahes väga rikkalik ja toitev.
Natuke
tegime turistiasju ka ning jalutasime läbi paar templit, piilusime
sisse presidendi ja asepresidendi kunstimuuseumisse, nägime
presidendi töölossi ja istusime tunnikese 28. veebruari rahupargis.
Nelja paeva jooksul nägime vast nelja valget inimest. Taipei oligi
selline linn, et hunnikutes megakoledaid ja määrdunud logusid maju,
mille vahelt aeg-ajalt piilus valja väikseid, aga väga värvilisi
ja skulptuuriderohkeid templeid.
Budism
on neile vaga oluline ning iga taivaanlane annetab templitele ja
kloostritele raha ning käib seal head õnne palumas. Aaa, templid,
muide, on nagu, mingid väiksed supermarketid, sisse minnes hakkab
kohe silma suur küpsiste, puuviljade jm maiustuste lett. Värskeid
lilli on ka palju. Ning muidugi viirukeid. Budistid ostavad kõiki
neid asju, panevad need siis templihoovi pikkadele laudadele ning ise
lähevad peahoonesse viirukeid panema ja head tossu üles Buddha
poole saatma. Ma ei teagi, aga tundub, et õhtul korjavad sealsed
mungad või nunnad küpsised jm kraami kokku ja panevad järgmisel
hommikul uuesti müüki. Usk on ikka võimas masinavark, kui nii
tohib öelda. Ise elavad mingites 16-ruutmeetristes koledates
uberikes, aga Buddhale on rajatud avarad ja rikkalikud templid. Ja
see on ju tegelikult üks suur väljamõeldis. Niipalju, kui me mõne
(üli)õpilasega rääkisime, oli nende esimene küsimus kohe, et mis
usk meil Eestis on. Vastasime muidugi, et pole meil mingit suurt
religiooni, aga sellepeale tuleb kõigile nii arusaamatu nagu ette,
et parem on ikka kuidagi luterlusest raakida.
Ringi
jalutades hakkas meil aina külmem. Troimil polnud kaasas mitte
ühtegi pikkade varrukatega asja ning nii üritasime end soojendada
seestpoolt. Kõigepealt ostsime bubble-tea´d.
See on hiinlaste hulgas väga-väga populaarne ning seda on paljudes
erinevates maitsetes. Otsetõlkes oleks see nagu mullitee, aga
tegelikult ei ole seal mingeid mulle. Teed müüakse spetsiaalsetes
väikestes kioskites, mis midagi muud ei pakugi. Menüü valikus on
vist küll mingi 50 erinevat nimetust. Tee pannakse suurde topsi ning
peale kleebitakse kohe sealsamas ka kile, paks kõrs torgatakse sisse
ja ongi valmis joomiseks. No, tee oli selline tavaline must tee
piimaga, suhteliselt magus, aga mulle meeldis. Ja siis need „mullid“
- need oli nagu mingi väiksed kummitükikesed, mis ootamatult läbi
kõrre suhu vupsasid. Mingit erilist maitset neil ei olnud, ainult
tekstuur, aga südame tegi pahaks. Jõime natuke seda kummalist
jooki ning üritasime mitte neid palle suhu tõmmata. Kahjuks läks
pool prügikasti. Ise nad käivad küll kogu aeg nende topsidega
ringi ja teeputkade juures on pea alati järjekord.
Külmatunnet
see tee eriti ei leevendanud, nii et uurisime 7/11 valikut ja
soetasime endile mingi žen-ženi juure likööri. See oli päris
joodav rohi. Nagu mingi erinevate ürtide tinktuur. Jõime seda
puhtalt ja hotellitoas tegime teed. Nii sai päris hästi sooja.
Chairmani hotellis ronis Troim ka kuuma vanni ning hoidis nii ära
haigestumise.
Õhtupoolikul
sõitsime metrooga Shilini ööturule. See on kõige kuulsam
night-market
Taipeis.
Eemalt meenutas natuke Camden
Towni,
kuid tegelikult valmistas natuke pettumuse. Esmalt olid ainult
tavalised riidepoed, mitte nagu turg. Otsisime Troimile dressikat,
kuna ju nii külm oli! Vaeseke värises nagu haavaleht ja huuled
hakkasid sinakaks tõmbuma, hoolimata päevasest ravikuurist. Õues
puhus külm tuul ning temperatuur oli umbes 20 ringis, poes sees oli
tihti veel külmem, kuna nende meelest oli vist vaja jahutust. Riiete
proovimisega sai ta natuke sooja juurde. Dressikaid, pluuse ja
kampsuneid oli lademetes ning viimaks, kui väsimus ja nälg hakkasid
pilti eest võtma, ostsime ühe eriti ilusa ära. Enesetunne läks
paremaks.
Ka
riiete vahel tänaval müüdi igasugu imelikke vardatoite, aga
tahtsime natuke istuda ja seega otsisime üles food-courti.
See asus maa all ja oli paksult täis lette, toole, laudu, pliite,
potte, panne ja inimesi. Õhk oli lärmist ja tossust paks. Pakuti peamiselt erinevaid omlette ja erinevates
suurustes vorste. No muidugi supid ka. Shilini ööturu spetsialiteet
pidi olema Shilini
suur vorst ja
neid vorste oli tõesti palju. See suur vorst oli tõesti suur, umbes
nagu käsivars näppudest küünarnukini, sama pikk ja paks.
Söögitegemine
oli vaatepilt omaette; võtsime istet ühe nelinurkselt kulgeva laua
taga. Laud oli meie poole pealt laud ja seestpoolt suur kuum
pliidiplaat. Terves pikkuses. Selle pliidiplaadi taga kokkasid
megakiirete liigutustega kaks kokka. Tellimuse andsime ühele
tüdrukule ja juba mõne hetke pärast võisime näha, kuidas otse
meie silme all valmistati sekunditega omlett ja praetud kapsas.
Niimoodi sai väga hästi ülevaate üldse nendest söökidest, mida
seal pakuti. Näiteks kala ja liha ja seente praadimine ja
tükeldamine oli väga huvitav. Nagu mingit kokasaadet oleks
vaadanud, ainult et ilma eestikeelsete selgitusteta. Söömiseks
mingit taldrikut ei olnud. Kui kuumal plaadil oli toit valmis,
libistati see ainult fooliumitükikesele ning lükati kliendi ette.
Pulgad ja salvakad asusid lauaplaadi all sahtlikeses. Elamus
missugune, kuigi maitseeleamust suurt ei saanud. Maa peal tagasi,
võtsime paar ampsu puuvilju. Siin nimelt saab pea iga müüja juures
maitsta, mida ta valmistab ja siis otsustada, kas osta või mitte. Ka
puuvilju, mis ju iseenesest on tavalised, saab paar tükki niisama
põske pista. Algul me seda ei teadnud, aga mida tähelepanelikumalt
vaadata, seda rohkem nägime eri toodete kõrval väikseid
taldrikukesi, kus olid peal degusteerimiseks mõeldud tükikesed.
Eriti lahe oli see
Carrefouris. Otsisin netist välja, et meie lähedal asub üks suur
Prantsuse keti supermarket ning kuna olime enne lugenud, et Taiwanis
müüakse ka hapukoort, siis läksime seda sinna otsima. Etterutates
võib öelda, et hapukoort me ei saanud. Maitsestamata jogurtit
ainult. Pood oli nagu Prisma – et seal müüdi lisaks toidule ka
riideid, autokumme, triikimismasinaid jne. Kõige huvitavam oli minu
jaoks kuivatatud asjade lett. Seal oli kümneid ja kümneid soolaseid
ja magusaid, vürtsikaid ja mahedaid kuivatatud asju. Palju meile
tuttavaid asju, nagu ploomid, jõhvikad, rosinad, pähklid, aga palju
ka tundmatut. Ja seal oli samamoodi iga kastikese ees väike
maitsmisetopsike. Käisin seal ringi ja uudistasin. Eriti meeldivad
mulle wasabiga-maitsestatud ja asjad ning röstitud-kuivatatud
pruunid oad olid ka megahead. Isegi kuivatatud liha.
Veel põnevam oli
aga valmistoitude osakond. Ise sai võtta umbes 40-t erinevat toitu,
sealhulgas kana, liha, kapsaid, vetikaid ja.... no ma tõesti ei tea
kõiki neid asju. Keele tundsime aga ära ning Troim ostis kohe ühe
keele ka. Et siis Ttaiwani keel ka ära proovida. Soolaste toitudega
on seal aga natuke 50-50%. Kunagi ei tea, kas see soolane asi on
tegelikult magus või mitte. Neile kangesti meeldib teha lihad ja
asjad mingite kastmetega magusaks ning niimoodi ei taha need söögid
meil üldse alla minna. Mingi kuivatatud kala maitses ka niimoodi
nagu oleks paksu tuhksuhku kihiga ülepuistatud.
Paari päevaga
hakkasime juba Taipeiga ära harjuma. Enam ei tulnud näiteks
metroojaamas kolm korda valest august välja, avastades, et oleme
taas samal pool teed ning valgusfoori taga passimine oli ka juba
okei. Üritasime üldse võimalikult vähe maa all ringi käia, kuna
seal kadus suunataju ära ning läksime ainult närvi, et ei suuda
orienteeruda. Tee pealt aga tihtipeale jalakäijad üle sõidutee ei
saanudki, nii et siis tuli ikka treppidest üles-alla ronida.
Veel hakkasid
Taipeis silma eriti vanad ja kulunud motikad. Nagu müüks Vietnam
oma vanad motikad siia. No tõesti, Taiwani omad olid palju väiksemad
ja väga, väga kulunud. Nha Trangis kõik kogu aeg putitavad ja
hoolitsevad oma rollerite eest. Keegi ei sõida ringi mingi musta ja
logu asjaga.
Taipeist sõitsime
4. aprillil lõunasse Tainani. Tainan asub umbes 300 km kaugusel ning
sinna saab kõige mugavamalt high speed rail rongiga. Pilet
maksis 35 eurot, aga rong oli ka megamugav ja moodne, kihutasime 297
km/h ning kohale jõudsime 1 tunni ja 42 minutiga.
Tainanis saime kokku ühe kõige uskumatu inimesega maailmas – Buddha!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar