TET ehk uue, musta vesimao aasta vastuvõtmine Nha Trangis

 

.... ehk Terrible Eating Time.

 

 

Pildid on siin

 

Siin on üks video ka. Pikk on küll, aga mulle meeldib seda vaadata. Troimi, Jane´i ja Mark´i on ka vahepeal näha

 

 

Esiteks pean Troimi nõudmisel kirjutama, miks Troimil nii kole soeng on. Minu, Jane´i ja ranna õllemüüja Phuong´i arust ei ole kole, aga ta ise põeb hullult. Nimelt kasvas tal tukk nii pikaks, et ei näinud enam midagi. Juuksurisse ei viitsinud/raatsinud aga minna ja ma tegin ettepaneku, et lõikan ise tal tukka natuke lühemaks. Noojaa, nüsisin seal natuke ja siis kogemata lõikasin mingi suure kaare sisse :) Troim läks täiega närvi ja vihastas nii mis hirmus. Mina ainult naersin, kuna minu meelest oleks saanud sinna teisi juukseid peale kammida. Igatahes marssis Troim esimesse juuksurisse ning hinda küsimata lasi endal juuksed ühtlaseks lõigata. Juuksur lõikas siis talle samasuguse soengu, nagu siin kõikidel noortel kuttidel on, ning kuna ta pidi tuka lõikama nii lühikeseks, nagu minu etteantud auk, siis nägi lõpptulemus väga lühike välja. Hinda küsis sama palju, kui Eestis meestelõikus maksab. Troim ähvardas hiljem, et lõikab mu öösel kiilaks. Õnneks siiani oma lubadust täide pole viinud. See siis, selleks, et te ei arvaks, et Troim ise endale sellise lõikuse valis ning lõigata palus.

10. veebruaril algas Hiina kalendri järgi uus aasta – seekord siis Mao aasta. See pole teile muidugi mingi uudis, aga esimest korda olime meie ise sel ajajärgul Aasias. Muidu oleme alati enne Hiina uue aasta algust tagasi Eestisse lennanud. Vietnamis nimetatakse seda aega TET-iks, mis on lühend väljendist Tết Nguyên Đán (Feast of the First Morning; esimese hommiku püha).

 

 

Juba varakult tekkisid linna kollased ja punased kaunistused, kõikjal oli palju lilli, nii pärislilli kui ka joonistatud lilli, lillekujusid ja kunstlilli. Teede äärtes olid kollased postid ning üle sõidutee kaardusid valgustusega vietnamikeelsed kirjad, peamiselt vilkus igal pool „chúc mừng năm mới“ (Head uut aastat). Õppisime ise ka selle lause selgeks ja ütlesime kõigile. Maokujusid eriti silma ei hakanud. Mõned hekid olid pügatud sedamoodi ning mõni kujuke siin-seal oli, aga sellist maomoodi mänguasjade tootmist nagu Hong Kongis siin ei olnud. Hiinas olid linnad ja letid täis lastelaadseid värvilisi ussikesi. Siin õnneks mitte. Ehk on asi ka selles, et vietnamlastele on minu arusaamist mööda tegemist pigem uue kevade ja uue aasta algusega, mil mäletstatakse oma esivanemaid, käiakse peredel külas, süüakse head sööki ning unustatakse kõik eelmise aasta halvad juhtumised, mitte niivõrd mingi uue loomakujutise saabumisega. Vietnamlased ei ole ju usklikud. Nende usutraditsioonid on umbes samad, mis eestlastel. Altarid on neil ainult esivanemate mälestamiseks.

Eriti ilusad olid igasugused potililled ja -puud. Palju müüdi suurtes pottides kollaseid krüsanteeme, mille pea iga pood, hotell, restoran ja võtmevalmistaja endale ostis. Krüsanteemide potte olid täis kõik kohad ning uue aasta alguseks kasvasid need lilled veel kõrgemaks ning avasid oma õied. Toredad olid ka igasugused bonsaid, elupuud, mandariinipuud, pajuurvad jmt oksalaadsed. Pajututud olid neoonroosad, -rohelised ja -sinised. Arvasin, et need on tehis, nii et pidin kohe kättpidi katsuma, et veenduda, et need olid ikka päris pajud, ainult keemiliselt värvitud.

Jane ja Mark hoiatasid meid, et TET on jube aeg, kõik joovad hommikust õhtuni ning kõik normaalsed poed on kinni. Turg on avatud, aga kohal on ainult mõned müüjad. No ei olnud see aeg hull midagi, meie saime kõik oma asjad aetud ja millegist ilma ei jäänud. Ükski purjus mootorrattur meile otsa ei sõitnud ega pähe ei oksendanud.

Nagu ma juba ütlesin, oli linn väga ilus. Tavapäraselt langeb TETi algus kokku kevade alguse kuupäevaga. Sel aastal hakkas kevad siiski paar päeva varem – 4. veebruaril, aga kevade moodi olid kõik need värsked lilled ja pungadega puud küll. Ühel õhtul jalutasime purskkaevu väljakule. Enne pole see purskkaev töötanud, aga nüüd oli seda vaatamas päris palju inimesi. Meeletult ilus vee ja valguse kokkumäng. Ma ei saa aru, miks ei võiks Tallinnas sellist purskkaevu olla???? Troim ütles, et Eestisse ei saa sellist asja ehitada: pätid lõhuvad kohe ära, lasevad Fairyt täis ning öösel varastatakse kogu tehnika ära. Ohhjah. Vietnamlaste austuseks tuleb öelda, et neil kaakidel ei tuleks vist pähegi sellist lollust teha. See oli ikka megailus. Öise linna kaunistamisel erinevate värvidega on nad küll meistrid või on neil palgatud keegi väga andekas linnakunstnik.

TETi nädalale jäi ka Jane´i sünnipäev. Meie tegime talle kingituseks marineeritud peete, kuna ta on mitu korda maininud, et need on tema erilised lemmikud ja siin riigis neid ei müüda. Peetide ettevalmistamine oli palju suurem mässamine, kui kurkide tegemine, kuid õnnestusid suurepäraselt. Esimene kord tegime ja Jane ütles, et ta pole elu sees nii häid marineeritud peete saanud. Mina joonistasin ka kaardi ning turult ostsime 10 punast roosi. Tore oli teisele headmeelt teha. Lillede ostmine oli ka naljakas. Müüdi nelke, liiliaid, roose, gerberaid. Liiliad maksid 50 000 üks vars, nelgid ja krüsanteemid 50 000 üks pundike. Küsisin igaks juhuks roosi hinda ka ning enda suureks üllatuseks sain teada, et üks pikk punane roos maksab 5 000 dongi (18 euro senti)! Ostsin 10 roosi ja olin väga rahul.

Sünnipäevahommikul kutsus Jane meid ühte toredasse kohvikusse, mis asub paar kilomeetrit põhja pool kaljuse mereranna ääres. Jõime kakaod ja rummikohvi ning nautisime vaadet ja puudealust jahedust. Kõndisime pärast veel natuke mäest ülespoole ning avastasime veel armsama kohviku, kust lihtsalt ei saanud niisama ära minna, nii et tegime veel mõned dringid. Olime juhuslikult sattunud ühte turismibrošüürides soovitatud kohta (õnneks seekord oli seal vist 5 inimst peale meie), kus on mereäärsetele suurtele kividele antud legendistaatus. Nimelt on seal üks suur kivi, kus on nagu mingi hiiglase käejälg. Selle kohta käib siis selline jutt, et üks ilus tüdruk pesi ennast mere ääres ja mingi merehiiglane märkas seda. Varjus kivi taha ja piilus sealt. Siis ta aga libastus ja kukkus vette ning selle libastumise käigus toetas käe vastu kivi ja sinna jäi tema käejälg :)

Õhtuks kogunes suurem seltskond Sheratoni katusele. Kokteilid, kokteilid. Seltskonnas olid ka kanadalased Chris ja Gretchen. Nemad on siis need, kes elavad 8 kuud aastas väiksel saarel, kus on ainult 20 elanikku, ning 4 kuud aastast veedavad Nha Trangis. Chrisil on totaalne suhtlemispuudus, nii et ta räägib kogu aeg. Ja mitte huvitavat juttu. Kahjuks sattus ta istuma Troimi kõrvale ning tüütas Troimi 10 minutiga ära. See on õudne, kuidas ta aina targutab ja targutab. Eriti meeldib talle rääkida mingitest kalliskividest ja pärlitest, millised ta ostis 50 aastat tagasi ja kuidas nende väärtus nüüdseks tõusnud on.

Pimeduse saabudes läksime vastavatud Kreeka restorani, kus oli küll tore, aga toidud täiesti maitsestamata. Proovisime kartulivormi ja makaronivormi (moussaka ja souvlaki) ning neil polnud üldse mingit maitset. Võib-olla on alguse asi ning nad arenevad veel. Loodame.

9. veebruaril saabus siis kauaoodatud vana-aastaõhtu. Kuna meil mingeid lähedasi vietnamlastest sõpru pole, siis meid keegi külla polnud kutsunud. Võõrustasime hoopis ise seekord Jane´i ja Mark´i. Degusteerisime marineeritud küüslauke ja kurke ning näksisime niisama ja kui keskööni oli jäänud veel pool tundi, jalutasime randa. Ei olnud seal mingit hullumaja. Üle tee saime ilusti ning siis kõndisime pargis ja lõpuks võtsime istet liiva peal Koera Peenise väljaku lähedal. Kohalikud istusid ka kõik kampadena ning tarbisid erinevaid sööke-jooke. Suhteliselt palju oli ka valgeid pidulisi. Mingit riietumisteemat siin nendel inimestel vist polnud (Brasiilias olid nt 99% inimestest valgete riietega; õnnevärk), minu meelest kandsid nad täiesti tavalisi riideid. Meil olid kaasas oma coolerid külmade õlledega ning rannas oli ütlemata mõnus. Lained olid jälle suured, nagu ikka öösiti, kuid tuult ei olnud üldse. Meie kõrval oli end ära sättinud üks keskealiste rootslate kamp, kes mõjusid väga naljakalt. Arvata on, et need tädid ja onud oma koduriigis alkoholi eriti ei tarbi, rääkimata suitsetamisest, ja nüüd siin, teisel pool maakera, said nad end väga vabalt tunda. Aga nad olid toredad, labaseks ei muutunud :)

 

 

Kell 00:00 algas ilutulestik! Vauuu, see oli võimas. Meie jaoks oli ka esmakordne kogemus vaadata ilutulestikku rannal liival istudes. Mingit sellist asja nagu meil, et kui algab uus aasta, siis hakkavad kõik karjuma ja kallistama ja helistama, nendel ei toimunud. Kõik istusid rahulikult ja vaatasid lummatult tulemängu. See oli väga, väga ilus! Ses mõttes palju normaalsem käitumine, kui meie kultuuris, kus on alati mingi sebimine – et tahaks nagu ilutulestikku vaadata ja tahaks nagu kõiki kallistada ja suudelda, aga siis ei saa kumbagi korralikult teha. Niimoodi rahulikult, ilma kisa-kärata ilutulestik otsast lõpuni ära vaadata oli uskumatult kihvt. Ilutulestik kestis kokku üle 15 minutit!!!! Vaatemäng missugune!

Tundub, et mingi eriline party-people vietnami rahvas pole. Kui tulestik läbi, kargasid kõik oma motikate selga ja suundusid liiklusesse. Et siis sellega oli nende pidu vist läbi. Muidugi neil jätkusid päris pidustused veel nädal aega. Ega Vietnamis ei ole siis nii, et ainult uue aasta esimene päev on vaba – pea kõigil on vabad 4 päeva, kuid paljudel siiski terve nädal. Statistika kohaselt reisib Aasias Hiina kalendri uue aasta ajal kokku 3,5 miljardit inimest! Hea hunnik oli neid Nha Trangi ka tulnud. Mul on tõesiselt hea meel, et meie sel ajal kuskile minema ei pidanud. Ootasime rannas veel pool tunnikest ja kui rahulikumaks jäi, läksime ise ka linna tagasi. Valgete seljakotirändurite kohtumispaigas Why Not Baris käis hull pidu. BC oli kraadi võrra rahulikum, nii et tundus, et valged inimesed võtavad uue aasta saabumist ikka ägedamini, vahet pole, kellel siis uus aasta saabub :)

Pühapäev ehk 10. veebruar võrdus siis meie 1. jaanuariga. Linn oli tühi ja rahulik. Kohe üldse mingit liikumist polnud. Kõik olid arvatavasti oma perekonna juures ning nautisid pidulikku peresöömaaega. Esmaspäevaks ronisid kõik taas välja ning lõõgastusid terve järgmise nädala. Klubides ja baarides olid kogu aeg mingid eriüritused – tuleshow´d, draakonitantsud, baarmanide võistlused, erimenüüd jne. Esmaspäeval saabus randa väga eriline kontingent. Maalt, mägedest ja sisemaalt tulevad Nha Trangi terved külatäied bussidega. Väga palju on lapsi ja noori, kes kannavad eriti värvilisi poppe riideid ja mütse. Koolilapsed peavad ju käima enamus aega koolivormiga ning nüüd oli neil võimalus ka oma iseloomulikku riiestust näidata. Rand oli nädal aega nagu mingi Tallinna Lauluväljaku noorte festival – ainult üheks nädalaks pandi tööle vana lõbustuspark (nüüd seisavad roostetanud rongid, karussellid ja vaaterattad jälle nukralt paigal), tehti loosimänge, ennustusmänge, müüdi igasugu toidu – ja joogikraami ning ehteid. Lisaks vietnami enda toitudele pakkus üks edumeelne ka suhkruvatti, mida nad lasid kilekotti.

 

 

 

Tegevusi nii noortele kui vanadele. Park oli tõesti kogu aeg rahvast täis ja nad istusid perekondadena liival või muru peal ja kogu aeg sõid ja jõid. Enamasti kallist Tiger´i õlut ja vitsutasid krabisid ja homaare, mõnikord käis aga ringi ka Hanoi vodka. Mõned vist tõesti elasidki seal pargis, sest ka hommikuti magas mõni kuskil põõsa all. Meie olime neile muidugi samasuured vaatlusobjektid nagu nemad meile. Tüdrukud hüüdsid mulle kogu aeg „Hello“ ja mõni ka „money, money, money“ ning siis itsitasid hullult. See rahaküsimine ei olnud vist päris kerjamisena mõeldud, vaid näitas lihtsalt ühte sõna, mida nad inglise keeles teavad. Mõned väiksed käisid mind isegi katsumas, kui ma pargis istusin. Ju ma siis olen oma blondide juustega nende jaoks nagu mingi tulnukas, et nad peavad füüsiliselt katsuma, kas ma ikka inimene olen :) Silitasid mu käsi ning lükkasid juukseid silma eest minema. Omamoodi armas isegi. Need tüdrukud on iseenesest kõik nagu nukud, nad on lihtsalt niii ilusad. Nende nahk on tumedam kui Nha Trangi tüdrukutel, kuna ilmselgelt ei kasuta nad valgendavaid kreeme, näod on ilusate joontega, silmad suured, juuksed pikad, läikivad, sirged ja paksud ning kehad saledad.

Meri oli ka neile midagi väga uut ja müstilist vist. Nad võisid tundide kaupa lainetes hullata ja karjuda ja naerda. Muudkui jooksid sisse ja hüppasid seal. Ujumas ei käinud keegi. Liivasogastes lainetes lustisid nad muidugi riietega – ja siis mindi kastmisvooliku alla ning kooriti ka 10-aastased lapsed ihualasti ja pesti neid seal. Meie jaoks muidugi jälle ebaloogiline – miks ei saaks siis kohe ujumispükse oma lapsele osta??? Aga me ei saagi siin paljust aru. Täiskasvanud ei pesnudki end vist.

Uue aasta alguse juurde käivad ka uhked draakonitantsud. Esmaspäeval käisime Aishas söömas ja pärast istusime kohe restorani kõrval olevas Marianna riidepoes ning rääkisime juttu. Marianna pidi 4 päeva ise poes müüjanna eest olema, kuna kõik töötajad võtsid omale vabad päevad ning kui Marianna tahaks, et mõni neist sel ajal tööl oleks, peaks ta maksma 3-kordse palga. Tore oli üle pika aja rääkida ning meie õnneks tantsis parajasti mööda draakonitantsu trupp. Marianna läks kohe välja ning küsis, kas nad tantsiksid ka tema poes ja restoranis, et järgmiseks aastaks head õnne saada. Siin on selline komme, et igasugu asutused või ka eraisikud kutsuvad neid draakoneid endale koju tantsima, et head õnne saada. Taustaks käib muidugi hüpnootiline trummitagumine. Tants näeb kõikjal välja selline, et omanik paneb ümbrikusse päris korraliku summa raha ja see peidetakse kuskile ruumidesse ära ning draakon tuleb ja võtab selle ära. Meie panime ümbriku lae alla tala peale, nii et nöör rippus alla, et draakon saaks selle sealt suuga ära napsata. Tõstuki rolli mängis Troim, kes tõstis draakonitrupi mänedžeri kõrgele lae alla, et see saaks ümbriku sinna asetada.

Väga kihvt oli see tants ning nad käisid mitu korda sisse-välja. Ka tänavale kogunes hulk inimesi seda tralli vaatama. Loodetavasti saime ka meie kõvasti õnne endale, kuna viibisime samades ruumides. Mulle selline traditsioon meeldib. Annab minu meelest inimestele jälle mingi pidepunkti, et ikka rohkem õnne oleks. Mis siis, et see on jälle raha eest jne, aga no need toredad väiksed poisid olid osavad ka. Nad ju teevad aasta otsa trenni. Ja meie saime nalja kogu raha eest, see oli ikkagi etendus. Esinejateks siis kollane ja punane draakon ning nende boss – väike poiss oli riietatud nagu mingiks väikseks Hiina kauplejaks vist, kes kogu aeg käis ja organiseeris ning tantsis ise ka meile. Troim hakkas talle eriti meeldima.

Turg oli järgmised 2 päeva suht väljasurnud. Ainult ehk 1/10 müüjatest oli kohal, sealhulgas õnneks ka meie tomati-kurgi müüja. Viisime talle ja sibulamüüjale šokolaadi. Tädid olid väga õnnelikud. Mark ütles, et Citimart´is (siinne Stockmann) pole absoluutselt värsket kraami, turul polnud jälle üldse liha vmt. Kuna me ostamegi ainult köögi- ja puuvilju, siis meil midagi ostmata küll ei jäänud.

Aa, kui muidu meie elu see TET väga ei seganud, siis meie segopäädest naabrid häirisid meid küll. Kuna meie naabriteks kahel pool on kohalikud vist jõukamat sorti perekonnad, siis käis neil pidu kogu aeg. No mingi 1-2 päeva oli vahel, kui nad vist ise kellelgi külas käisid. Kurdid on nad küll. Volüüminupp peab olema kogu aeg põhjas ning muusika on kas 90.-ndate disko või mingi Vietnami Üllar Jörberg. Meie õnnetuseks ostis vist üks mees endale isikliku karaokemasina ning peale seda on meil juba igapäevane, et paar tundi käib mingi jube ulgumine. Bass on põhjas, nii et meil konkreetselt seinad värisevad. Oma rõdult nägime, et lauad olid kogu aeg lookas ning joodi nii õlut kui veini.

Laupäeva õhtuks oli tringel-trangel läbi ning pühapäeval olid juba enamik ärisid oma uksed avanud. Suht kiirelt koristati ära ka linnakaunistused, värvipostid ja ilulambid ning tavapärane elu läks edasi. (Karaoke siiski ei kadunud. See on endiselt aktuaalne, mitte küll nii tihti, aga siiski).