02.08
 |
| Meist koos ka üks ilus pilt vahelduseks :) |
 |
| Xristos ja mina Jane´i ja Mark´i katuseterrassil |
Eelmine nädal oli jälle päris sisutihe. Alustan äkki
üle-eelmisest pühapäevast, mil oli taaskord Hash-jooks. Taevas
olid tumedad pilved ning bussisõidu ajal sadas vahepeal päris
tugevasti, õnneks läks aga nii, et jooksu ajal ei saanud me
piiskagi. Sõitsime seekord Long Beachi poole ning jooks toimuski
seal piirkonnas, kus üllatus-üllatus, elavad ka inimesed, kuigi
suure tee peale neid tihnikus paiknevaid elamuid näha pole, ning on
väiksed liivased tänavad. Kui mujal on tänavad valatud betoonist
ning asuvad muust põllust natuke kõrgemal, siis seal olid ainult
kitsad rajakesed.
Vaated olid muidugi jällegi müstilised – tume taevas ja kõrged
rohelised mäed, banaani- palmipuudesalud, väiksed armsad lapsed,
lilled ja taamal mere kohal paistev päikseviirg.
Jooks lõppes rannas, mis oli täiuslik. Kes tahtis, sai ujuma minna,
oli vaikne ning ruumi oli laialdaselt + puudusid mingid niisama
uudishimulikud, kes oma nina meie asjadesse oleksid pistnud. Gale ja
Maureen olid tellinud jälle Jimmy käest meie kurkidega salati, mis
oli veel parem kui eelmisel nädalal. Tagasiteel bussis istusime
lähestikku Conori ja Jennyga. Eriti tore paarike, uskumatu
kohtumislooga. Conor on iirlane ning otsustas selle aasta algul, et
aitab niisama arvutiga töötamisest ja võiks ju maailma minna
avastama. Jenny õpib Stockholmi ülikoolis merebioloogiat ning
leidis, et võiks täiendada end mõnda aega siin Vietnamis. Niisiis
lendas Conor märtsikuus Iirimaalt Istanbuli ja Jenny lendas samal
päeval Stockholmist Istanbuli. Türgis läksid nad mõlemad Turkish
Airlines´i lennu peale ning sattusid kõrvuti istuma. Lennuk tegi
vahemaandumise Bangkokis, kus Conor maha läks ning Jenny jätkas
lendu Ho Chi Minhi. Nad hoidsid kontakti. Jenny tegi oma
merebioloogiatööd Can Tho´s ning Conor reisis ringi Tais ja
Laoses, kuni tuli kuu aja pärast Jennyle Vietnamisse järgi. Nüüd
on nad juba 4 kuud koos ringi rännanud ning tundub, et nad on
ideaalne paar. Väga, väga toredad inimesed.
Kuna meil jutt klappis, jäime peale jooksu BC-sse istuma, kuna BC on
jooksu ametlik sponsor ning seekord läks enamik jooksul osalejatest
sinna paari drinki jooma. Umbes 40 minuti pärast avastas Jenny, et
ta on paljajalu! Ta oli bussis oma tossud jalast ära võtnud ning
tooli alla pannud ning bussist tuli maha ilma nendeta. Conor ainult
naeris, et tüüpiline Jenny. Pidi kogu aeg asju ära kaotama. Troim
muidugi hakkas kohe tegutsema ning uuris välja bussijuhi numbri ja
palus BC ettekandjal tollele helistada ja mure ära rääkida. Buss
oli aga juba parklasse viidud ning juht kodus õhtusööki nautimas,
nii et ta lubas järgmisel päeval bussi läbi vaadata. Troim aga ei
suutnud asja niisama jätta ning andis Jennyle oma plätud, millega
koju minna, ise tuli paljajalu koju :) Mida džentelman! Hommikul
voodis lamades tuli talle ähmaselt meelde, et mingi värk oli nende
plätudega ja et ta vist tuli ilma nendeta koju. Päris kindel aga ka
ei olnud, nii et ta tõusis voodist püsti ja läks rõdule olukorda
kontrollima. No nii oligi :D
Järgmisel päeval teel turule peatusime BC-s ja palusime veelkord
bussijuhile helistada. Bussijuht oligi need tossud leidnud ning lubas
õhtuks BC-sse ära tuua. Asjaajamine. Päeval käisime veel Jennyga
uusi hotelle vaatamas ning Vietnam Airlines´i kontoris :)
Esmaspäeva õhtuks olime aga kutsutud Jane´i ja Mark´i juurde
grilliõhtule. Meie tegime marinaadis
tomatit-sibulat-seeni-baklažaani, mille pärast puutikkude otsa
lükkisime. Täiesti juhuslikult oli ka seekord täiskuu. Mäletasime
väga hästi, et ka eelmisel korral (koos Reagani, Carrie jmt) oli
taevas suur kollane kuu. Nüüd oli meid isegi rohkem – lisaks
meile, Jane´ile, Mark´ile, kreeklased Xristos ja Maria, Curtise isa
Kel, BC John ja 2 vietnami tüdrukut Van ja Vy. Kõik tõid häid
asju ning Jane oli teinud megahunniku ribisid (oma salajases
supermarinaadis), kahes erinevas marinaadis kana ja hästi palju
kartulisalatit, Maria tõi just ahjust tulnud suure pika poisi, mille
sees keedetud munad, Kel tõi veel salatit ning John veini. Laud oli
ilus ja toidud tõesti väga maistvad. Ja muidugi seltskond. Kel on
eriti kena ja sarmikas 50ndates aastates heas vormis mees. Tema
mõlemad pojad elavad siin ning ta ise peab ka natuke plaani siia
kolida. Ta on juba mitu aastat oma ühekuulise puhkuse siin veetnud
ning nagu meie, naudib niiväga seda kliimat. Nende elukoht Kanadas
on üsna samasugune kui Eesti.
Xristos ja Maria on väga armsad kreeklased. Nad tulid siia 10 kuud
tagasi ja juba 1 kuu pärast avasid Mini Greek restorani! Mõni on
ikka eriti aktiivne. Me ei saanud 1 kuuga veel suurt midagi aru,
rääkimata mingi bisnisi tegemisest. Nad on kuidagi eriti
päikeselised inimesed, kellega on väga lihtne suhelda. Otsekohesed
ja ausad. Troimile meeldib Maria muidugi veel ka seetõttu, et algul
siia saabudes oli Maria ikka väga paksuke, aga nüüd selle aja
jooksul on pea 30 kg alla võtnud :) Troimile lihtsalt meeldivad
sellised enda kättevõtmise lood.
Õhtu oli kuidagi väga meeleolukas. Pärast kolisime
katuseterrassilt Jane´i ja Mark´i korterisse ning kõik lasid
Youtube´ist järjestikku oma lemmiklugusid. Kreeklaste maitse on
muidugi hoopis teine kui meil :) Vanad kreeka lood ja tantsud on
midagi muud, aga kaasaegne muusika meenutas minule pigem midagi
sellist nagu Eurovisioonil alati Balkani maadest tuleb. Ehk siis ma
ei saa nagu sellele muusikale eriti pihta.
Kuigi korraks tuli isegi natuke rammestus peale, siis täiskuu
virgutas kõik ärkvele ning koperdasime ikkagi alla BC-i ka veel.
Seal saime kätte Jenny tossud ning koju läksime jälle saja kotiga.
Jane´i ja Mark´i juurde grillima lihtsalt ei saa ju minna niisama.
Meil oli üks kott suure karbiga nende juurikate ja grilltikkudega,
Troimil cooler õlledega, siis veel pop-cornid (neid lihtsalt alati
peab viima; selline komme on meil) ja siis tassi kõik need asjad
üles seitsmendale korrusele. Tagasitulles olid küll kotid tühjad,
aga asju oli ikka palju.
Teisipäeval ajasime natuke äri ning müüsime 1 kg kurke Carriele
(viisime need talle ise 20 km kaugusele ära) ja 1 kg Jimmyle.
Niimoodi on mõnus, kui me nädalas 2-3 saaksime maha müüa.
Tegelikult võiks natuke rohkem olla, aga mulle see asi meeldib.
Kõige parem on muidugi asja juures see, et meil on kogu aeg
külmutuskapis imehead kurgid olemas. Hommikul ideaalne.
No ja siis kolmapäeval jätkus Jenny tossudraama. Läksime Troimiga
randa ja kutsusime neid ka. Nad parajasti kolisid ja läksid siis
hommikust sööma (kell 13 päeval). Igatahes lubasid kohe tulla.
Läks mööda 1-2-3 tundi ja meil oli juba suht kopp ees rannas
passimisest, kuni nad siis lõpuks saabusid. No mis seal ikka. Ega
meil siin ju kiiret niikuinii pole. Vähemalt tänasid meid, sest
ilma Troimita oleks Jenny oma jalanõudest niikinii ilma olnud.
Jennyl läksid silmad põlema, kui ta malet nägi ning avaldas kohe
soovi üks mäng teha. Troim pakkus rootslasele ja iirlasele lahtkelt
õlut (mida nad ikka mitu-mitu jõid) ning tegi sujuvalt Jennyle
pähe. No mängida ta oskas, aga polnud juba üle aasta ühtegi malet
teinud, nii et ta oli natuke roostes.
Jenny on samasugune hull ujuja nagu mina ning ta ütles, et läheks
nüüd oma pikka maratonujumist tegema. Conor tahtis minna koju tööd
tegema ning Troim ütles, et ta istub hea meelega rannas ja valvab
asju. Mina seal kohapeal enam istuda ei viitsinud ning läksin linna
peale jalutama. Kui ma 1,5 tunni pärast koju jõudsin, polnud Troimi
ikka veel. Läksin talle randa järgi ning vaeseke oli juba
meeleheitel. Jenny oli ära olnud 2 tundi ning õues hakkas pimedaks
minema. Troim oli istunud seal igasugu vietnami veidrikega ja „lolli
juttu ajanud“. Midaiganes see tähendab, eriti kui ta väitis, et
oli rääkinud juttu tumma ja pimeda mehega! Igatahes, wc-sse polnud
ta ka saanud ning üldse oli eriti väsinud ja näljane juba.
Ootasime veel 10 minutit ning lõpuks nägime Jennyt tulemas. Ta oli
ujunud järjest ainult ühes suunas ning kuna ta ei tahtnud/jaksanud
enam vastu lainet tagasi ujuda, tuli kogu tee jala tagasi. Igatahes
vees oli ta vist üle 1,5 tunni ning ajast polnud tal aimugi. Ta
arvas, et Troim on ammu minema läinud, kuna tal polnud seal ju
midagi valvata, ainult plätud ja rätik. Troim oli aga lubanud
oodata ja ootaski.
Kolmapäev-neljapäev möödusid rahulikumas tempos. Pidime ainult
tegema ühe ootamatu väljamineku – Troimi megaarmas telefon lakkas
töötamast ning ka kaasavõetud minu vana Nokia ei hakanud end
laadima, nii et olime sunnitud ostma uue telefoni. Mingi megalihtne
vana Nokia mudel. Maksis vähe ja pole varastele atraktiivne.
Laupäeva hommikul ärkasime aga juba 5 ajal ning 5.50 olime rannas.
Maureen´il, Dave´il ja Troimil oli suur plaan kajakkidega
Vinpearlile minna! Maureen oma ilusa värvilise Austraalia kajakiga
ning Dave´ile ja Troimile renditi kahekohaline kanuu Louisiana
Brewhouse´i juurest merespordi keskusest. Ilm oli ilus, meri
peegelsile ning hoovused-tõusud-mõõnad kõik kontrollitud.
Ideaalne niisiis. Aa, rand oli rahvast täis! Kohalikud käivad ju
ujumas varavalges, aga et neid nii palju on, poleks ma uskunud. Ikka
hullult palju rahvast, õnneks ujumist nad ei sega, kuna nemad
lähevad max nabani vette ja sumistavad seal.
 |
| Dave, Troim ja Maureen - suicide team veel kindlad, et jõuavad Vinpearlile |
Okei, tegime pilti ja lehvitasime ning vapper kolmik asus teele.
Kaldast eemaldusid nad väga kiiresti tänu mõõnale ja tundus, et
plaanitud 1,5 h asemel jõuavad nad ehk juba varem tagasi.
Mina läksin ujuma. Juba umbes 20 minuti pärast märkasin aga, et
merelt läheneb midagi. Ei saanud täpselt aru, kuna liikumine oli
aeglane. Lõpuks eristasin Maureeni oma kajakiga, kes tuli lähemale
kuidagi vingerdades ja imelikult. Arvasin, et äkki tal juhtus midagi
ning ta tuleb tagasi ning Troim ja Dave jätkasid sõitu. Kui ta
kaldale jõudis, nägin ka Dave´i ja Troim´i seal ukerdamas. Ma ei
saanud midagi aru ning ujusin lihtsalt edasi. Alles mingi pea tunni
pärast nägin, kuidas nad kolmekesi reipa sammuga minema läksid.
Koju minnes sain teada, mis tegelikult juhtus. Niisiis aerutasid nad
rõõmsalt kolmekesi, kui umbes kilomeetri pärast märkas Troim, et
kanuu on kuidagi väga vee sees ning ülemine äär on juba veega
tasapinnas. Natuke edasi ja Troim istus juba veelombis. Nad said aru,
et midagi on valesti ja kuskilt tuleb vett sisse. Kajakk on
plastmassist nagu mingi paak, s.t seest tühi kest, kuskilt pidi aga
vist vett sisse immitsema. Troim hüppas välja ning üritas oma
rätikut ja aeru päästa. Nüüd veeretas end välja ka Dave ning
selle peale läks kajakk üldse teistpidi. Polnud midagi teha, tuli
tagasi minna.
Maureeni paadil on keeratava korgiga veekindel kambrike, kus sees
olid meie fotokas ja mobiiltelefon. Nad püüdsid seda lahti saada,
et kaldalt abi kutsuda, aga see oli täiesti kinni kiilunud. Liiv
vahel vmt. Niisiis alustasid nad vaevaliselt tagasiliikumist. Troim
hoidis ühe käega Maureeni paadist, teise käega uppuvast kajakist
nagu Herakles, ise samal ajal jalgadega meeleheitlikult siputades, et
hoogu juurde anda. Dave hulpis ka jalgadega rapsides Maureeni paadi
järel. Õnneks olid neil päästevestid, mis aitas tunduvalt kaasa
vee peal püsimisele. Niimoodi aeglaselt nad siis tagasi tulid. Uppuv
kajakk läks aina rohkem vett täis ning hakkas aina rohkem vajuma,
nii et Troimil oli üha raskem ja raskem seda hoida. Sellepärast ma
siis ujudes neid ei näinud ka, kuna nad olid üleni vees. Kogu
asjade nihuminemisele ei aidanud kaasa ka see, et terve vesi oli
mingeid kõrvetavaid millimallikaid või kirpe või ma ei tea keda
täis. Minul oli ujudes ka päris valus. Pärast oli käed ja jalad
punnikesi täis. Troimi nahal midagi näha ei olnud, aga no vees ei
olnud just väga mugav olla.
Kui muidu on Louisiana juures kaldal kogu aeg 5-6 kutti, kes seal
asju välja rendivad ning ise paatide ja skuutritega ringi kihutavad,
siis sel ajal, kui need õnnetukesed kaldale lähenesid, putkasid
vist kõik kuskile põõsasse peitu ja jälgisid itsitades, mis
valged teevad. No tõesti, see pidi olema meelega, et nad neile appi
ei läinud.
Kui nad viimaks kaldale jõudsid, oli vaja see vett-täis 100-kilone
jurakas kuidagi liivale tõmmata. Troim ütles, et selle asjaga
tegelesid nad pea 45 minutit. Sikutasid, lükkasid ja kallutasid.
Niigi oldi juba väsinud sellest suurest ujumisest, aga et paadi
kaldale saamine ka nii raske on .... ja jällegi ei tulnud ükski
musklis rannakutt neile appi (ise kõnnivad päev otsa ringi oranžide
t-särkidega, mille seljale on kirjutatud RESCUE). Lõpuks siis said
Dave ja Troim paadi niipalju välja, et lained seda enam tagasi ei
tõmmanud ning suutsid kajakki niipalju kallutada, et sealt hakkas
vett välja voolama. Nüüd nad siis nägid, et kajaki põhjas oli 2
suurt auku. Umbes nii suured, kuhu mehe pöial sisse mahub!!!! Ja
siis selline paat renditi valgetele välja. Me kahtlustasime hiljem,
et äkki neil oligi see nii plaanitud – tüübid lähevad kajakiga
merele ja siis läheb paat vett täis ning upub. Hiljem ei saa keegi
selgeks teha, et need augud seal juba enne olid ning kohalikul
paadirentijal on hea võimalus uue paadi soetusraha rikastelt sisse
nõuda ja endale uus osta. Selline kajakk võib maksta umbes 600
eurot!!!!
Nüüd teab seda stoorit vist terve valgete seltskond Nha Trangis
ning ka nondele veesprordifirmainimestele on teada, et kõik seda
teavad ehk siis nende kaotus. Pole nagu üldse usaldusväärne
kompanii. Aaa, selline asi oli ka paar nädalat tagasi juhtunud, aga
korralikult kinnimätsitud – ühel tüdrukul, kes parasailingut
tegi, läks nii halvasti, et see nöör, millega ta taevasse
tõmmatakse ja mis paadi küljes on, läks katki. Õnneks ei olnud
sel päeval tuul väga kõva ning tüdruk lendas oma langevarjuga
esimese kõrge palmi otsa. Ta sai küll palju kriimusti ja sinikaid
jmt väiksemaid vigastusi, kui jäi ikka ellu. Kui oleks olnud
tugevam tuul, oleks ta võinud lennata esimeste majadeni või
sõiduteele prantsatada vmt. Muidugi ei räägi sellisest asjast
keegi ning rahumeelselt lennutavad nad iga päev kümneid ja kümneid
turiste taevasse. Ma ei tea, kas nad nendele köitele üldse mingit
kontrolli ei tee? Minul enam igatahes seda parasailingu-isu ei ole.
Teisi on äge vaadata küll, aga ... ikkagi. Pole mul vaja mingite
kahtlaste tüüpide juures ekstreemsporti harrastada.
Niimoodi siis lõppes Troimi, Maureeni ja Dave´i Vinpearli retk.
Äkki saavad nad seda sügisepoole veel korrata, aga siis peavad küll
kuskilt mujalt kajaki rentima. Oli küll natuke traagiline lugu, aga
nad ise naersid selle üle. Dave, kellele niikuinii aerutamine ei
pidavat meeldima, ütles, et talle meeldibki rohkem niimoodi paadi
taga ujuda! Väga hea, et neil päästevestid olid. Troim ütles, et
nendest oli palju abi.
Sellised jutud praeguseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar