Minu sünnipäev 19.09.

Mu lilled, kaart ja uus kott

Nüüd on küll liiga pikk vahe sisse tulnud, aga on kiire aeg ka olnud. Käisin Eestis, tulin tagasi koos Troimi isaga, siis olid meil külas F ja E ning siis J ja T Saigonist. Kogu aeg külalised, samal ajal marineerimine ja Hash-jooksude toitlustamine (meie uus tegevus) jne. Kui on külalised, siis ju ei istu niisama kodus, vaid me tahtsime ikka nendega koos olla ja käia.

Ma alustan aga hoopis tagantpoolt ehk siis eilsest, mil oli minu sünnipäev. 19. septembriks olid kõik meie külalised minema lennanud ning Jane ja Mark sobivalt kohale jäänud, seega tõotas tulla selline vaiksemapoolne ja rahulik päev. Tegelikult oli mul aga eriti kihvt sünnipäev ja ma jäin kõigega eriti rahule. Kingitusi olin vaikselt saanud juba augustist saadik, seega oli kogu aeg selline väike ootus sees. Isalt telefon, Troimilt käekell, Troimi isalt raha, mille eest ostsin käekoti ja püksid, emalt ripsmetušš ja kvaliteetne päiksekreem jne.

Päris enda sünnipäeva päeval tahtsin minna skuutriga sõitma. Iga päev olen siin juba aasta otsa vaadanud neid igasugu veespordi asju, aga ise pole midagi proovinud .... ja juhtus nagu ikka, kui mingeid plaane teha: paar päeva tagasi keelustati kõik skuutrite ja paatide sõidud, kuna oli juhtunud mingi jube õnnetus. Maureen rääkis mulle, aga ega tema ka täpselt ei teadnud. Väidetavalt oli mingi skuuter või paat kellelegi venelasele otsa sõitnud ja sellest oli suur jama tulnud. Surma keegi ei saanud, aga kui raskelt vigastada vmt, seda ei tea keegi ning kogu selline info vaikitakse siin maha. Arvatavasti maksab keegi kellelegi suuri trahve ja kahjutasusid. Nüüd seisavad igatahes kõik skuutrid ja paadid kilede all rannal ning kutid aelevad niisama ringi. Nii et minu suurejooneline skuutrisõit jäi ära. Käisin selle asemel pediküüris :)

Õhtul kutsusime Jane´i ja Mark´i meile veini jooma ja viinamarju sööma, enne kui restorani sõitsime. Nendel on praegu ka üks sõbrants Inglismaalt külas, kes aga just eile kolmeks päevaks Dalatti sõitis, nii et neil oli ka väike puhkus. Ega see giiditöö ei ole mingi lihtne asi ja pealegi on Annie selline, kellega nad peavad hommikust õhtuni tegelema. Igatahes, meil oli eriti tore jälle neljakesi olla. Nii ammu polnud niimoodi oma seltskonnaga istunud ja nendega on alati nii lihtne ja pingevaba. Jane ja Mark tõid mulle suuuuuuuure buketi lilli, Brightonist ostetud kaardi ja paar kingitust. Õhtust läksime sööma Nha Trang Xua restorani, mis asub kesklinnast umbes 6 km kaugusel, aga kuna nii paljud olid seda kohta kiitnud, siis ma tahtsin ise ka selle ära näha ja proovida. Ei pidanud pettuma!

Sõit restorani ei olnud aga midagi nii lihtne. Eile oli täiskuu ning siin mingi Mid-autumn festival. See tähendab siis midagi sellist, et jälle olid igal pool need draakonitantsijad, müüdi palju paberist mänguasju ja söödi moon-cake' e. Rohkem on see vist suunatud lastele, aga püha ikkagi ja juba mitu nädalat on tee äärtes neid kooke müüdud ning eile oli rannas palju perekondasid söömas-joomas. Tõenäoliselt oli siis paljudel vaba päev ning inimesed liikusid rohkem ringi (kindlasti olid ka keskmisest rohkem purjus).

Tagasi minu sünnipäeva juurde; sõitsime taksoga sinna maapiirkonda ja sattusime tohutusse ummikusse. Ühes koolis lõppes just vist mingi tseremoonia ja kogu see mass valgus hoonest korraga välja. Kuna nad liikluskultuurist ei ole midagi kuulnud, siis tekkis loomulikult kooli ette tropp, mis ei liikunud mitte kuhugi poole ja meie olime oma taksoga nagu lollakad seal keset (mootor)rattaid, mis kõik autot kõksisid. Lõpuks haaras mingi ärksam tüüp ohjad oma kätte ja asus liiklust korraldama ning 15 minutiga suutis ta meid sealt välja harutada...

Restoran oli aga tõesti tore koht. Koht oli väga ilus, asudes suure lootoseõisi täis tiigi ääres, rahvast vähe, muusika paraja tugevusega, teenindus kiire ja toidud suured ja head. Olime kõik meeldivalt üllatunud, kuna muidu me erilised vietnami toidu austajad ju ei ole. Jane läks vahepeal kuskile ära ja kui ta tagasi jõudis, hakkas järsku kõlaritest kostma siinne populaarne sünnipäevalaul (pooleldi vietnami, pooleldi inglise keeles). Troim, Mark ja Jane tõusid püsti ning laulsid mulle seda laulu, kuna Jane oli ka sõnad A4 paberile kirjutanud!!!!! Nii armas temast.

Köögist ära põgenenud konn vist. Tabasin muidugi hästi konna tagumikku. Seda vennikest me nahka ei pistnud :P

Lootos, Vietnami rahvuslill

Mark´i tellitud mingi liha kookosekastmes, serveeritud bambuse seest. Kaste tuli  kallata taldrikusse loomulikult. Hea ja efektne.

Banaaniõite salat krevettide ja sealihaga

Grillitud metssiga

Sünnipäevalaul

Taksojuht ootas meid truult värava taga ning viis meid pärast kahte tundi restoranis Booze Cruise´i. Kuidagi õudsalt hea tuju oli kõigil. Istusime oma lemmiklauda ja nautisime ilusat õhtut. Rahvast oli suhteliselt vähe ja nagu hiljem selgus, oli peale minu veel kahel külastajal sünnipäev, kellega me vastastikku palju õnne soovisime :) Booze Cruise´i tüdrukud käisid kõik mind õnnitlemas ja kallistamas ning lauda toodi tasuta shotid. Jälle lasti kõlaritest sünnipäevalaulu ning Jane hakkas tellima soovilugusid, et tantsida ka ikka saaks. Ma olen ju selline tagasihoidlik eestlane, et kui tantsida, siis ikka kuskil ööklubis, aga mitte keset tänavat, aga no mul ei olnud võimalust – mind lihtsalt kisti sinna kõnniteele ja nii me siis tantsisime Jane´i ja ettekandjatega Booze Cruise´i ees Shakira „Hips don´t lie“ järgi. Hullult lõbus oli ja mul on väga hea meel, et ma ikka tantsisin. Sain palju, palju õnnitlusi ja komplimente ja häid sõnu. Päris värskendav mõnikord tähelepanu keskpunktis olla.

Jane, Lovely, mina ja Pinky. Selja taga Tran. Lovely pärisnimi on vist Nguyen, aga Pinky õiget nime ma ei tea. 

Troim ja Mark ning tasuta shotid

Tants

Koju tulime suht mõistlikul ajal, aga enne uksest sisse astumist kohtusime teise korruse Olegiga, kes palus meid appi mingi arutiprobleemi pärast. No mida nali, mina ja Troim, oleme küll kõvad IT-mehed, aga läksime siiski vaatama ja pärast venekeelse arvutiga tuttavaks saamist, oskasingi teda aidata. Tänu Troimile, kes tõlkis vene keelt eesti keelde. Oleg oli nii õnnelik, et avas külmutuskapi ning kinkis meile Venemaalt toodud pasteedi!!!!! Apppiii, no Eestis võiks see muidugi täiesti tobe olla, kui keegi sulle mingi tavalise pasteedi kingib, aga meile on see tõeline delikatess. Ega siis midagi, sünnipäeva lõpetasime pasteediLEIBADEGA, kuna natuke oli Fazeri teraleiba veel alles. Parim leib ja see maitseb nii hästi ainult siin. Ja see pasteet oli tõesti hea. Õige Vene kraam.

Heheeeee, no comments

Täna lugesin oma Facebooki õnnitlusi ja seest läks soojaks. Aitäh teile kõigile, kes helistasite, sms-isite, e-maile saatsite, Skype´is ja FB-s õnne soovisite!!!!!