Päikseloojang Einbys |
Nüüd lähen sündmustega tagasi 9.-sse augustisse. Ärkasin
hommikul üles, käisin duši all ning panin jalga mustad poolpikad leggingsid, SOKID JA
TENNISED :) Kätte oli jõudnud päev, mil lendasin koos Luccaga kaheks nädalaks
Eestisse. Mul oli juba pikemat aega totaalne koduigatsus, käisin ringi nagu
haige ja aina igatsesin. Kuna Troimi isa Peeter tahtis juba uuesti meile külla
tulla, siis kombineerisime niimoodi, et mina läksin Eestisse ja koos tulime
siia tagasi. Ega see odav lõbu ei olnud, aga hingerahu maksab ka midagi.
Niisiis, reede, 9. august. Kell 8 istusime Troimi ja Luccaga
rolleri peale ja hakkasime lennujaama poole kimama. Nautisin tagaistmel
võrratuid vaateid mägedele ja ookeanile ning hinges oli magus ootus Tallinna
ees, samas natuke nukrus Troimi pärast, kes üksi maha pidi jääma.
Umbes 8 km enne lennujaama käis mingi plõks ja mulle lendas
vastu nägu 2 suurt liblikat. Troim aeglustas ja pidas rolleri keset tühermaad
kinni. Mis nüüd siis? Troim vaatas asja üle ja konstateeris, et mootoririhm
läks ribadeks! Ma ei osanud üldse reageerida. Kui muidu on siin ju maja maja
otsa ning kõik kohad on „prussakaid“ ja hurtsikuid täis, siis roller läks
muidugi katki kohas, kus pole 5 km ulatuses ühtegi maja ega inimest. Niisiis
hakkasime hääletama. Troim vehkis energiliselt kätega, kuni umbes 5 minuti
pärast peatus üks maastur, kus istus sees Vietnami ärimees oma autojuhiga. Nad
olid lahkelt nõus mind lennujaama viskama. Jooksin Lucca ja seljakotiga autosse
ja ilma kallistamata ja suudlemata sõitsin Troimi juurest minema. Tagaaknast
nägin, kuidas ta üksinda sinna lõõskava päikse kätte jäi. Vähemalt oli tal
telefon täis ning üks külm õlu .... . Mul tükkis küll nutt kurku. Vietnami
ärimees üritas natuke inglise keelt purssida ja me saime niipalju räägitud, et
mina lähen lennukiga Moskvasse ja tema sõidab koos oma autojuhiga Saigoni. Nad
viisid mu lennujaama ette, aga niisama ära ei lasknud. Ma küll tänasin
ette ja taha, aga nad sokkisid ikka midagi. Okei, pakkusin neile siis raha 10
000 (kuna lennujaama sissesõit maksab just niipalju), aga sellest ei piisanud.
Mingi turvamees tuli ka juba sinna targutama, lõpuks pidin loovutama 100 000 d
(4 eur). No mis siis, peaasi, et üldse kohale sain.
Suundusin check-in´i järjekorda (mis oli tohutu, aga liikus
üllatavalt kiiresti) ja kui kord minuni jõudis, ei saanud vaene tüdruk midagi
aru, kui hakkasin seletama, et Moskva ei ole minu final destination ja
pagas peab minema Tallinnasse! Huhhh, no siis hakkas tsirkus pihta. Mind
suunati hoopis Priority check-in´i ja seal hakkasid minuga tegelema 6
tüdrukut. Alguses rääkisid nad mulle, et
see on võimatu, nad ei saa mitte mingil juhul minu pagasit Tallinnasse saata ja
võtta vastutust, et minu kott AirBalticu peale võetakse. Õnneks oli mul tehtud
AirBalticu lendude check-in´id ja ma ajasin ikka oma nõudmist taga. Selgitasin,
et ma ei saa oma kotti Moskvas välja võtta, kuna mul pole Venemaa viisat!
Tüdrukud hakkasid siis oma iPhone´idega igale poole helistama, kuskilt
sahtlipõhjast otsiti välja manuaal ning uuriti selle reeglistikku.... aeg
muudkui läks ja läks ning minu vaesed plätudega harjunud varbad pigistasid ja
valutasid tenniste sees. Lennukile pealeminek algas kell 10:05 ja kell 9:55
sain ma siis lõpuks oma asjad korda..... . Nad suutsid printida välja
pagasilipiku, millel seisis CRX ---- TLL. Oi, ma olin nii õnnelik ja nad ise
olid ka õnnelikud. Kõik naeratasime ja tänasime ette-taha ning ma jooksin
passikontrollist läbi ning oligi juba aeg lennukile minna. Nha Trangi
lennujaama on nii mõnusalt väike, et siin pole õige värava vmt leidmisega
mingit raskust.
Istusin lennukisse maha ja helistasin Troimile, et tema tegemistest kuulda. Ta oli peale
minu äraminekut rolleri ümber keeranud ja umbes 700 m lihtsalt käe kõrval
tagasi Nha Trangi poole lükanud kuni ringteeni, kus ta sai liikuda õigesse
suunavööndisse (roller läks katki 4-realisel kiirteel, kus on kahe suunavööndi
vahel suur mururiba puude ja põõsastega). Istus siis tee äärde maha ning jõi
närvide rahustuseks ning aju töölehakkamiseks ühe väikse 333-e. Hääletas natuke ja
peaaegu kohe pidasid kinni kaks kutti, kes olid lahkelt nõus aitama. Nad
lükkasid Troimi paar kilomeetrit Nha Trangi poole mägede jalamile, kus on paar
majakest, s.h mootorrataste töökoda! Selle abistamise eest nemad mitte mingit
raha vastu ei võtnud, kuigi Troim pakkus mitu korda. Töökoda oli selline väike
katusealune. Troim istus varju lamamistooli ning kutid asusid parandama. Üks
tüüp hüppas oma motika selga ning käis kuskil ära, naastes täiesti uue
(vähemalt kinnises pakendis) mootoririhmaga. Umbes tunni ajaga, pandi uus rihm
peale ja Troim võis rahumeeles tagasi
koju sõita. Maksma läks see 11 eurot.
Mul läksid lennud väga hästi. Istekohad olid ka alati head
ning tänu Luccale ei kartnud ma eriti :) Õnneks ei raputanud ka üldse. Vietnam
Airlines´i lennukis pakuti kohe imehead külma vahuveini, mis tegi olemise
muidugi veel mõnusamaks. Moskvasse saabusin meie aja järgi õhtul kella 21 ajal
ning kuna hommikuse lennuni oli aega 13 tundi (!), hakkasin endale mingit mõnusat kohta otsima, kus kerra tõmmata. No see
ülesanne ei olnud kerge. Domodedevo lennujaam on üllatavalt väike,
seal on ainult paar poodi ja kohvikut, paar õllejoomisepubi ning üks itaalia
restoran... aga rahvast on meeletult! Ilmselgelt on see koht ülekoormatud. Kõik
istekohad olid pea kogu aeg täis, rääkimata kohvikutest.... . Istusin mõne
tühjema värava juurde maha ja lugesin raamatut, aga paarikümne minuti pärast
hakkas kogunema inimesi, kelle lend just sellest väravast välja pidi minema.
Rahvast oli väga palju. Need ekraanid, mis näitavad väljuvaid
lende, said kahel ekraanil ja kolmel-neljal veerul näidata ainult lähima
pooleteise tunni lende, kuna lennud läksid tõesti iga 10 minuti tagant ning
tihtipeale läks samal kellaajal välja 3-5 lendu. Kogu see lennujaam oli nagu
rahvaste paabel Stockmanni hulludel päevadel ainult et ilma kollaste
kilekottideta. Teadustajatest tuli kogu aeg info väljuvate lendude kohta ja
minu meelest muudeti kõikide lendude väravaid. See tekst kulus mulle kohe pähe.
Palun suunduge sinna väravasse..... the gate has been changed......
huhh. Kõik lennud kuulutati pealegi välja vene, inglise ja selles keeles, kuhu
lend läks.
Lootsin, et öösel on ikka rahulikum, aga ei! Täpselt sama
tramm jätkus kogu öö. Mitte ükski restoran ega pood oma uksi kinni ei pannud
ning rahvast oli kogu aeg murdu. Mingi imeläbi suutsin ma seal ikkagi ka
magada. Istusin eredate päevavalguslampida valgel, ümber ringi sebivad inimesed
ning kõlaritest tulev pidev möla, aga ma lülitasin end välja ning magasin ühe
tunni kaupa. Rohkem ei kannatanud, kuna jalad ja käed kippusid ära surema.
Õnneks oli mul kaasas suur ja soe Troimi fliis, mis oli tõelise magamiskoti
eest. Umbes kella 3 ajal öösel ärkasin üles eriti kõva lärmi peale ning
avastasin, et olen ümbritsetud mägede poegadest. Oi, oli see alles huvitav. Olin otsekohe täiesti ärkvel ja asusin rahvast jälgima. Selliseid inimesi olen ma tõesti
ainult telekast näinud. Sel ajal läksid lennud Kõrgõzstani, Kasahstani, Tadžikistani,
Usbekistani jne. Neid inimesi oli tõesti palju, kõik süsimustade juuste ja
suurte habemetega, naised kandsid rahvariiete sarnaseid pikki kleite, väga, väga
rõõmsameelsed ja soojad inimesed tundusid olevat. Otse minu vastas istus väga
armas noor perekond – ema oli arvatavasti umbes 24-aastane, soojade silmade,
tumedate paksude patsis juuste ja pika
kleidiga, mille all püksid, isa tiheda habemega heas vormis noormees ning nende
kaks imearmast väikest poega. Posisid jooksid ja mängisid ringi (öösel kell 3)
ja ema aina naeratas ja vaatas oma lapsi, ainult aeg-ajalt neile järgi minnes
ja vaikselt noomides. Kutid avastasid muidugi peagi Lucca ja vahtisid teda
suurte silmadega. Arglikult katsusid ka, aga kui ema nad ära kutsus, kuna nad
liiga julgeks olid läinud, siis nutma ega jonnima nad ei hakanud, erinevalt
lääne-maailma lastest, kes kohe röökima hakkavad, kui Lucca nende käest ära
võtta. Teadustajatädi, kes lennuinfot jagas, peaaegu laulis, kui kuulutati
välja lende nendesse võõrastesse kohtadesse. Igatahes avastasin, et kirgiisi
keel on väga ilus – vähemalt see lause oli ilus, mida lennujaamas korrutati.
Minu lend Riiga läks välja kell 7:25 ja isegi kell 6 polnud
seda veel tabloodele ilmunud :) Õnneks siiski seda lendu edasi ei lükatud ja
lõpuks sain ka mina sellest hullumajast välja. Suhtelistelt kiiresti jõudsin
Riiga ja siis kohe ka Tallinnasse. Kokku kestis reis 30 tundi! Mida lähemale ma Eestile jõudsin,
seda hämaramaks läks valgus. Esimene asi, mis ma Eesti kohal olles märkasin,
oli valgus. Valgus Eestis on mitu-mitu heleduseühikut madalam, kui Vietnamis.
Kui Nha Trangis paistab päike, siis ilma päikseprillideta naljalt olla ei saa;
kui Eestis paistab päike, on lihtsalt ilus ilm. See erinevus oli esimene ja kõige tuntavam. 10. august oligi
Tallinnas väga ilus päiksepaisteline ilm, aga valgus oli mahe ja silmadel ei
olnud valus.
Teine asi oli, et pilved tundusid madalal. Ma ei kujuta küll
ette, millest see tuleb, aga tundus, et ei ole sellist avarust. Tallinna pilved
istusid kuskil siinsamas, käegakatsutavas kõrguses. Aga Eestisse oli ütlemata
tore jõuda, maanduda sellel väiksel kodusel lennuväljal ning näha oma ema, isa,
tädi, tädipoega ja viimase tüdrukusõpra mulle lilledega vastutulnuna – oiii,
see oli lihtsalt nii-nii armas. Ja pagas, ma ei jõudnud seal lindi ääres
närvitsemagi hakata, kuna minu kott oli juba seitsmes, mis tuli! Oskavad küll
need vietnamlased, kui tahavad.
Kaks nädalat läksid kiiresti, aga ma olen ütlemata rahul, et
sain nii palju aega veeta Noarootsis, olla lihtsalt oma ema ja isaga täielikus
rahus ja vaikuses. Käisin meres ujumas (nii külm oli, et ujusin küll alati
umbes 10 minutit ja vesi tundus sama mage kui joogivesi), metsas jalutamas ja seeni korjamas ning jalgrattaga sõitmas.
Samas kohtusin ka paljude kallite sugulaste ja sõpradega. Eriti tore oli kõiki
näha. Kuigi polnud ju kedagi 10,5 kuud näinud, siis kokku saades oli ikka
täpselt samamoodi tunne. Kõik olid nii armsad, soojad ja toredad ning ma
tundsin end väga hästi, olles vahelduseks eestikeelses seltskonnas ja
kultuuriruumis. Alguses tundus küll tempo natuke liiga kiire, kuna ühe päeva
jooksul kohtusin kolme erineva seltskonnaga, aga no ma olen ju nii puhanud :)
ja tööl ei käi, seega see ei olnud väsitav. Pigem olin kogu aeg meeldivalt
elevil.
Üks väga tore asi, mida ma Tallinnas tegin, oli Kalevis
ujumine! Mida mõnus tunne sukelduda 50-meetrisesse basseini ja ujuda nii, et
täpselt tead, kui palju on ujutud. Aga vesi tundus külm, kuigi seal on 27
kraadi, oli see ikka natuke liiga jahe.
Tore kokkusattumine oli see, et samal ajal olid Eestis
ringreisil Troimi ema koos oma itaallasest elukaaslasega. Nemad reisisid ringi
matkabussiga ning meie kõigi suureks rõõmuks põikasid üheks ööks ka Noarootsi.
Tõid meile kingituseks suuure korvitäie magusaid tomateid, veini, kohvi ja
suvikõrvitsaid. Käisime saunas, mere ääres jalutamas ja lobisesime palju. Nad on
väga toredad inimesed, kellel on alati igasugu naljakaid lugusid rääkida.
Pühapäeva hommikul, kui nad ära sõitsid, „õnnestus“ Francol mingi kännu otsa
sõita. Õnneks buss ümber ei läinud, aga ilukilp oli suht kortsus ning rehv
tühjenes kiiresti. Niisiis sõitsid nad tagasi meie hoovile ning minu isa ja
Franco hakkasid matkabussi ratast vahetama. See oli omaette tsirkus ja kestis
tund aega, mille kestel sai mu isa juba peaaegu itaalia keele selgeks. Isa
kinkis Francole oma uue mutrivõtme, kuna need, mis Fiat matkabussi
tööriistakastis olid, läksid teineteise järel pooleks :D Õnneks tungraud katki
ei läinud, aga ka see oli nii ipakas, et bussi ülestõstmine tundus algul
täiesti võimatu. No mehed kasutasid oma ehitaja- ja inseneriteadmisi ning peale
ärevat lõunatunnikest oligi ratas vahetatud. Enne teeleminekut tehti itaalia
kommete kohaselt üks õlu ja väike võileib ning õnneks jõudsid nad ilusti õhtuks
Võrumaa metsade vahele.
Troim seevastu pidi siin üksi olles otsad andma. Ta igatses
minu järgi nii palju, et see isegi natuke ehmatas mind ära. Rääkisime iga päev
Skype´is, aga sellest ilmselgelt ei piisanud. Ta käis paar korda Booze
Cruise´is Morgani, Curtis´e jms-ga napsutamas, aga tüdines sellest kambast
kiiresti, kuna 26-aastased on ikka täiesti teine põlvkond, tuleb välja. See
kamp oli rääkinud ainult arvutimängudest ja Troimil polnud sellesse
keskustelusse muud lisada kui „mul oli ka SuperMario“. Niisiis hakkas ta istuma
hoopis Des Amis restoranis, kust avaneb samuti suurepärane vaade Booze
Cruise´ile ja kogu sellele peatänavale. Istus üksi seal ja vaatas inimesi. Jane ja Mark olid ju ka Inglismaal.
Tegevusetuse üle Troim aga kurta ei saanud, kuna just paar
päeva enne minu äralendu, küsis ta Gale´ilt ja Maureen´ilt luba teha ise Hash
jooksu toitlustamiseks salatit. Nood olid muidugi nõus. Niisiis mässas Troim
kaks nädalat ilma minuta selle salatiga. Iseenesest ei ole ju raske teha 30-le inimesele salatit üks kord nädalas, aga selle tegemine
oli suht aega ja energiat nõudev – kõigepealt tuli marineerida kana, keeta
munad, siis kana praadida. Pühapäeva hommikul käis ta turul ja poes ning ostis
lehtsalatit, hiinakapsast, kurki, tomatit, porgandit ja paprikat (marineeritud
kurk oli muidugimõista meil kodus olemas). Kõik need asjad tuli korralikult
pesta, tükeldada ning karpidesse panna, kuna kokkusegamine toimus peale jooksu
kohapeal, et vältida salati vettimist. Lisaks tuli kaasa võtta sool-pipar,
balsamico ja kaste (kokku segatud majoneesist, maitsestamata jogurtist,
thousand island´ist, ketšupist, sinepist, tillist ja tšillikastmest). Et siis
kokkuvõttes oli tal suur punane ämber lehtsalati, paprika ja porgandiga ning
suur kotitäis väiksemaid karbikesi ja purgikesi, lisaks kummikindad, tangid,
salvrätikud ..... . Enne sõitu olin ma talle kirjutanud nimekirjad asjadest, mis
vaja teha, osta ja kaasa võtta ning need olid ta kõige tähtsamad paberid, mida kogu aeg kontrollida.
Niisiis Troim tegutses hommikust saadik pühapäeviti selle
salatiga, siis tegi kaasa 6-7 km jooksu kuuma päikese käes, jõi kõvasti õlut ja
siis segas salati kokku ning jagas veel kaussidesse ka. Õnneks vietnami
tüdrukud on abivalmid ning aitasid teda salati laialijagamisel. Troimi nõrk
koht on aga nõudepesemine ning lõpuks surmväsinuna koju jõudes virutas ta kõik
ämbrid ja karbid lihtsalt duši alla ning seal need siis vedelesid kuni
kolmapäevadeni :D Iga päev suutis ta ära pesta paar karpi, enne kui süda pahaks
läks. Seda hullust pidi ta 2 nädalat ilma minuta tegema ja vandus, et ta ei
teeks seda enam mitte kunagi, kui mina tagasi ei tuleks.
Paar päeva enne oma tagasilendu kohtusin veel hunniku
sõpradega ning siit-sealt anti mulle kaasa kingitusi Troimile, sh. Troims
Pickles nimekaardid! Aitäh, K ja Ü! Need
on geniaalsed ja toovad siin kõigile naeratuse näole. Me jagame neid hoolsalt.
Mis siis, et algselt ei ole need nimekaartidena mõeldud :) R andis kaasa endatehtud leiva, mis Troimile väga maitses. Ta küll enne ütles, et mingit leiba ta Eestist saada ei taha, kuid õiget musta leiba süües tuleb ikka hea tunne sisse :) Ei tea, mis värk selle leivaga on. Ma ise näiteks sõin Eestis leiba haruharva, aga siin Vietnamis maitseb see nii hästi ja annab hoopis teise tunde.
Reisi eelõhtul tuli Võrust Tallinnasse Troimi isa, mu ema
valmistas suurepärase õhtusöögi, kus olid muuhulgas ka praetud lestafilee ja
tursk ning tädi kinkis mulle armsa kimbu rukkililli ning rahvuslikus stiilis kõrvarõngad! Mõnus kodune olemine Eesti
siidriga :) Seejärel pakkisin oma koti leiba, heeringat, hapukoort,
suitsuheiki, šokolaade, sprotte, kama ja tatart täis ning lendasime Lucca ja
Peetriga Nha Trangi. Reis oli sutsu lühem, kui tulles, aga 24 h ikka. Troim oli
täiesti hulluks minemas meie ootamisest. Oli tore tagasi olla. Saabusime
laupäeval ning juba pühapäeval tõmmati ka mind sellesse Hash-jooksu cateringi....
suur tänu huvitava jutu eest. Olen viimasel ajal tihti mõelnud, et milleks need inimesed üldse reisivad, kes midagi kirja ei pane. Kõik ununeb ju ajapikku, järgi jääb vaid mingi kauge unenäoline asi kuskil vananevas ajukurrus.Mõtle aga kui huvitav on seda juttu näiteks 10-20 aasta pärast lugeda. .
VastaKustutaJust nii ongi. Troim tihtipeale utsitab mind ka tagant just selle mõttega, et see kõik läheb ju meelest ning tulevikus on nii hea üle lugeda. Ma arvan, et inimesed ei oska mõelda selle peale, et 10-20 aasta pärast on kõik ununenud. Täiesti õige, et meeles on, et "käisin seal ja seal", kuid emotsioonid ja juhtumised on kõik läinud.
VastaKustuta